Читать книгу Armastust ei saa varjata - Barbara Cartland - Страница 5

Calvadale’i markii kiikas läbi vastuvõtutoa ja märkas, et leedi Hester Sheldon flirdib pööraselt Prantsuse suursaadikuga.

Ta teadis täpselt, miks naine seda teeb, kuid ei tundnud vähimatki armukadedust.

Selle asemel oli ta lihtsalt ärritatud.

Üle kõige vihkas ta naisi ja mehi, kes avalikult oma kiindumust demonstreerisid.

Ja neid, kes isegi lähedaste sõprade seltsis mingisugust reserveeritust ega kombekust ei ilmutanud.

Äärmiselt valiv markii oli ajanud taga paljusid naisi, kui need teda parajasti ise taga ei ajanud.

Ta oli nautinud enamiku Londoni iluduste tähelepanuavaldusi.

Kuid siiski oli ta väga ettevaatlik ega unustanud iialgi oma päritolu.

Ta oli suur elumees, kes ei tahtnud oma perenime mitte mingil juhul määrida.

Selsamal momendil otsustas ta armusuhte leedi Hesteriga lõpetada.

Kahtlemata oli leedi üks veetlevamaid seltskonnadaame, ent tema pöörane käitumine pani markii kulmu kortsutama.

Battledoni krahvi tütar leedi Hester oli sõitnud juba seitsmeteistkümneaastaselt Indiasse isa juurde, kes oli Madrase kuberner.

Seal oli ta kõrvuni ühesse isa abilisse armunud.

Gordon Sheldon oli äärmiselt nägus noormees, kes nägi vormiriietuses hingematvalt hea välja.

Koos valitsusehoone taustaga ja imekauni Indiaga oli ta lausa vastupandamatu.

Isa kõhklustest hoolimata oli leedi Hester otsustanud Gordon Sheldoniga abielluda.

Noorpaar oli kaks aastat enam-vähem õnnelik.

Pärast seda lõppes krahvi viieaastane ametiaeg ja ta naasis Inglismaale.

Valitsusehoone hiilgusega harjunud leedi Hester seisis valiku ees, kas kolida koos abikaasaga Aldershoti, mõnesse muusse sõjaväe peakorterisse või naasta isamajja Norfolki.

Ta valis viimase variandi ja sellest ajast saadik oli tema abielu praktiliselt läbi.

Gordon saadeti üle mere tööpostile ja kui Hester kuulis, et mees on ühes Aafrika kokkupõrkes surma saanud, oli ta koguni kergendatud.

Et kuninganna Victoria hoidis tal silma peal, ei söandanud leedi leinata meest vähem kui aasta aega, ent kohe kui sünge aeg lõppes, põrutas ta Londonisse.

Selleks ajaks oli ta veelgi kaunimaks muutunud.

Peale selle oli ta õppinud pideva harjutamise abil mehi ripsmete plagistamisega võluma.

Pärast seda, kui isa tema auks balli korraldas, sai temast kõikide Londoni klubide ja seltskondliku elu soosik.

Sellest ajast saadik austasid, ülistasid ja jälitasid teda kõik kõrgseltskonna vallalised mehed.

Oli üpris loomulik, et edu talle pähe hakkas.

Tal oli mitu armukest, kuid samal ajal lükkas ta tosina abieluettepanekut tagasi.

Ta otsustas rahumeeli, et ükski kõnealustest meestest pole tema jaoks küllalt hea.

Paratamatult kohtus ta ühel päeval ka Calvadale’i markiiga ja taipas silmapilkselt, et just niisugust abikaasat ta endale otsibki.

Markiil oli tuntud nimi ja ta oli äärmiselt rikas.

Peale selle oli markii väga nägus, sarmikas ja kõikide naiste silmis vastupandamatu.

Ainuke häda oli selles, et markii ei tahtnud kunagi abielluda.

Ta oli olnud tunnistajaks liiga paljude sõprade õnnetutele abieludele.

Niisiis polnud tal mõtteski abieluikkesse astuda üksnes sellepärast, et naine on sama kõrgest soost kui tema.

Või sellepärast, et tema perekond kedagi Calvadale’i markiisi tiitli vääriliseks peab.

Markii oli peaaegu kolmekümnene, aga kui vanaema, tädid ja nõod teda abielluma veensid, naeris ta nad välja.

“Kuhu mul kiiret?” küsis ta. “Mul on ohtralt aega pärijaid valmis treida ja ausalt öeldes eelistan vabadust.”

Tema vabadus seisnes ühest buduaarist teise lendlemises.

Samuti oli ta väga edukate võidusõiduhobuste omanik ja reisis palju.

Vahel reisis ta oma lõbuks, teinekord aga välisministeeriumi riigisekretäri või peaministri palvel.

Tema arvates olnuks kõik rikutud, kui ta pidanuks abikaasat kõikjale kaasa vedama.

Naine piiranuks tema liikumisvabadust ja kurtnuks kindlasti tähelepanupuuduse üle.

Leedi Hester pidi markiid ligi kuus kuud meelitama, enne kui too tema ees alistus.

Ja ta poleks isegi siis järele andnud, kui nad poleks sattunud majapeole, mis oli mõlema arvates kohutavalt igav.

Markiid oli keelitatud vastu võtma kutset kolmepäevasele faasanilaskmise üritusele Huntingdonshire’is.

Ta oli lootnud, et seal on lõbus, kuid pärale jõudes avastas ta, et suurem osa külalistest on temast märksa vanemad.

Ja ülejäänud olid maakad, kellega tal polnud midagi ühist.

Ta oli teinud vea, mida tunnistas endale alles tund aega pärast saabumist.

Ainuke päästev õlekõrs oli leedi Hester Sheldon, kes viibis samuti kutsutute nimekirjas.

Markiil polnud õrna aimugi, kui tublisti naine oli vaeva näinud, et majapeole kutset saada.

Kui leedi Hester kuulis, et markii sinna läheb, kavatses ta kindlasti juhust kasutada.

Ja markiil oli hea meel peol omasugust kohata.

Londonis viibimise ajal liikusid nad ühises sõpraderingis ja naersid ühesuguste naljade üle.

Markii avastas, et leedi Hesteri magamistuppa pääsemiseks piisab koridoris paari sammu tegemisest.

Ta möönis, et naisega ajaveetmine muudaks kohutavalt igava õhtu vähemalt pisut lõbusamaks.

Ta ei eksinud.

Just nii nagu ta oli kahtlustanud, osutus leedi Hester voodis tõeliseks tiigriks.

Tõtt-öelda oli naine midagi veelgi paremat.

Ja järgmisel päeval, kui linnud kõrgel taevas tiirutasid, ei tundunudki nende tulistamine enam tüütu tegevusena.

Markii tundis kergendust, kui avastas leedi Hesteri ka õhtusöögilauas enda kõrvalt.

Nad vestlesid omavahel nii süvenenult, et kummagi teisel küljel istuv lauakaaslane ei saanud peaaegu sõnagi sekka öelda.

Varsti pärast õhtusööki läksid nad magama.

Londonisse naastes oli leedi Hester otsustanud, et markii tema käest ei pääse.

Et markii elus polnud tol hetkel kedagi teist, siis kohtusid nad iga päev ja veetsid võimaluse korral ka ühise öö.

Hesterile käis närvidele, et markii pole nõus oma põhimõtetest loobuma ja lubama tal enda majas elada.

Kui nad koos õhtust sõid, ei kutsunud mees teda pärast ülakorrusele.

“Mis tähtsust sel on, mida teenrid arvavad?” küsis Hester pahuralt.

“Teenrid armastavad lobiseda,” vastas markii, “ja mina pean su mainet kaitsma.”

“Tegelikult mõtled sa ainult iseendale!” nähvas naine, ent muutis kiiresti meelt, nihkus lähemale ja sosistas vaikselt: “Mu kullakallis Favian, väga lihtne oleks korraldada asjad nii, et meie käitumine kedagi ei šokeeriks.”

Markii ei vaevunud teesklema, et ta vihjest aru ei saa.

Tema pilk tõsines ja ta lausus: “Sa oled väga veetlev naine, Hester, kuid ma ei suuda sind abikaasa ja ema rolli kujutleda!”

“Ma ei mõista, mispärast!” vaidles Hester vastu.

Ta uuris markii ilmet ja taipas, et sõnadega pole võimalik seda meest mõjutada.

Ta põimis käed mehele kaela ja tiris tema pea enda poole.

“Ma armastan sind,” ütles ta, “ja miski muu ei oma tähtsust.”

Markii suudles teda. Kui naine tema külge klammerdus, tundsid nad enda sees ühesugust tuld lõõmamas.

Ent sügaval südames teadis markii, et ei soovi tervet elu niiviisi veeta.

Õhtul korraldas leedi Bellers peo, kuid markii keeldus koos Hesteriga peole minemast.

“Koos saabumine oleks viga,” nentis ta.

“No kuule, Favian, kuidas sa võid nii korralik olla?” pilkas Hester. “Terve London teab, et oleme pidevalt koos. Mis vahet seal on, kas saabume ühe või kahe tõllaga?”

“Nii mõnigi külaline võib arvata, et tulime ühest majast,” vastas markii. “Pealegi pole sinu tõllal ja hobustel häda midagi.”

“Kurat võtaks, sa sarnaned järjest rohkem mu vanatüdrukutest tädidega!” käratas Hester vihaselt.

Kui markii tõusis, taipas Hester, et on teinud vea.

“Kallis Favian, ära mine!” anus ta. “Mul on sulle nii palju öelda. Ma vajan su suudlusi – vajan neid meeletult!”

Markii rabeles naise haardest välja ja sirutas käe ukselingi poole.

“Õhtul näeme!” lubas ta.

“Ja kas viid mu koju?” tahtis Hester teada.

Markii teadis, mida naine sellega silmas peab, ning lõi kõhklema. “Ma mõtlen selle üle,” sõnas ta.

Nende sõnadega oligi ta läinud ja leedi Hesteril ei jäänud üle muud kui jalgu trampida.

Raevuhoos paiskas naine kaminasimsilt imeilusa Dresdeni portselananuma põrandale, kus see tuhandeks tükiks purunes.

“Ma abiellun temaga igal juhul!” kinnitas ta oma peegelpildile.

Ent samal ajal kartis ta, et markii lipsab tal peost.

Ta pidi endale tunnistama, et on olnud liiga kerge saak.

Ta tõreles endaga, et juba varem mehe armukadedaks tegemise peale ei mõelnud.

Ta mukkis end tol õhtul eriti kauniks, eesmärgiga näha välja veelgi võluvam kui tavaliselt.

Ta tõmbas selga Bond Streeti kalleimalt õmblejalt saadud uue kleidi, mis oli Pariisi mudel.

Juuksur sättis tema juuksed täiesti uutmoodi soengusse.

Ta võidis oma nägu kreemide ja salvidega, tehes seda nii peenelt, et midagi polnud märgata, ent samas rõhutasid need tema valget nahka ja peeneid musihuuli.

“Kuidas ta suudakski mulle vastu panna?” küsis Hester enne väljaminekut.

Ta kõndis trepist alla, kus teda ootas tõld, kui äkki meenus talle, et markii erineb kõikidest teistest meestest.

Teised olid Hesteri ees põlvili langenud ja ähvardanud surra, kui ta neile korvi annab.

Üks mees oligi tema pärast enesetapukatse teinud.

Ent kuidas Hester ka ei proovinud, jäi markii alati nende armuloo domineerivaks pooleks.

Markii oli ilmselgelt harjunud oma tahtmist saama ja Hester ei osanud teda kuidagi muuta.

Ta piinles iga päev mõtete küüsis, mis juhtub siis, kui markii peaks ta mingil seletamatul põhjusel maha jätma.

Aga missugune mees, arutles Hester endamisi, poleks oma varanduse peale armukade?

Jõudnud Grosvenori väljakul asuva markii häärberi lähedal olevasse leedi Belleri majja, hakkas Hester ringi vahtima.

Oma suureks rõõmuks leidis ta peolt Prantsuse suursaadiku, kelle abikaasa oli tema teada äsja Pariisi sõitnud.

Suursaadik oli meeldivalt prantslaslik ja flirtis armulikult iga naisega, kes talle meeldis.

Hester liikus läbi ruumi tema poole.

Ta istus suursaadiku kõrvale ja vaatas mehele äärmiselt kutsuva pilguga otsa.

Markii saabus kümme minutit hiljem.

Prantsuse suursaadik tõstis leedi Hesteri käe, millelt oli sõrmkinda eemaldanud, oma suule.

Markiile ei avaldanud see mingisugust muljet.

Ta oli Hesteri käitumise pärast terve õhtu ärritatud.

Ta polnud raasugi armukade, sest see tunne oli talle võõras.

Tal polnud kunagi olnud põhjust huvipakkuva naise tunnetes kahelda.

Ta polnud iialgi armatsenud naisega, kes poleks temast üdini lummatud olnud.

Harilikult muutusid naise tunded järjest sügavamaks, kuni markii viimaks suhtele punkti pani.

Just sellepärast oligi ta kõigest pahane, et leedi Hester säärase etenduse korraldas.

Ta arvas, et Prantsuse suursaadikule peaks meelde tuletama, et too on Londonis, mitte Pariisis.

Peoperenaine oli markii hea tuttav ja nad ajasid õhtusöögi ajal elavalt juttu.

Kui mehed pärast õhtusööki oma naiste juurde läksid, pöördus markii ühe mehe poole, kes huvitas teda eelkõige sellepärast, et teadis üpris palju Põhja-Aafrikast.

See mees oli kirjutanud hiljuti raamatu Marokost.

“Teie raamat oli väga huvitav!” kiitis markii.

“Kas lugesite selle tõepoolest läbi?” küsis autor.

“Kaanest kaaneni,” kinnitas markii.

Ta oli sellega harjunud, et inimesed tema lugemisharrastuse üle imestavad.

Lõppude lõpuks veetis ta suurema osa päevast värskes õhus ja tema õhtud olid tihedalt broneeritud.

Kuid tõtt-öelda ostis ta endale kõik teosed, mis tema silmis mingisugust tähtsust omasid.

Parajasti ehitati tema maamaja raamatukogu suuremaks, et uuemale kollektsioonile lisaruumi teha.

Markiil oli loetu kohta häid sõnu öelda.

Viimaks lausus autor: “Tean, et olete palju reisinud, mu härra, kuid ma palun teid, et külastaksite ka Fezi. See on suurtest moslemilinnadest üks põnevamaid ja ma olen kindel, et peaksite seda niisama lummavaks kui mina.”

“Kahtlemata sõidan sinna esimesel võimalusel,” kostis markii.

Kohe pärast seda viis peoperenaine markii mujale, et tutvustada teda kellelegi, kes olevat juba ammu tahtnud temaga kohtuda.

Tund aega hiljem otsustas markii koju minna.

Ta polnud Hesteriga sõnagi vahetanud.

Ta tõusis ja avastas, et külalisi, kellele head õhtut soovida, on üpris palju.

Hester nautis ikka veel suursaadiku seltsi.

Kõikidele ruumisolijatele oli ilmselge, et need kaks on täielikult teineteisest haaratud.

Jäi koguni mulje, et paarike ei märka enda ümber kedagi teist.

Markiile ei jäänud märkamata, et leedi Hesteri ja suursaadiku koosviibimise üle heidetakse sosinal nalja.

Pilkav naer, mis märkustele järgnes, tekitas markiis Hesteri käitumise pärast piinlikkust.

Tal polnud plaaniski naisele head õhtut soovida ega tema kutsuvale pilgule vastata.

Selle asemel kõmpis ta ukse poole.

Peoperenaine asus teda saatma.

Kui nad ukse juurde jõudsid, ajas üks väga vana daam, Cumbria leskhertsoginna ennast jalule.

“Mul on uneaeg, kullake,” pöördus ta pisut väriseva häälega leedi Belleri poole.

“Meeldiv, et tulite,” vastas leedi Beller. “Ütlen kõigepealt Calvadale’i markiile head aega ja asun kohe teiega tegelema.”

Leskhertsoginna piidles markiid, mispeale mees taipas, et vanaproua on peaaegu pime.

“Olen teist kuulnud, noormees!” hüüatas hertsoginna. “Kas kavatsete selle paraja portsjoni, leedi Hesteriga abielluda?”

Markii tardus.

Ta kummardus viisakalt hertsoginna käe kohale ja vastas: “Proua, kindlasti olete kuulnud ütlust, et see, kes reisib üksi, reisib kiiremini?”

Hertsoginna puhkes naerma. “See on muidugi tõsi ja kui teiegi olete seda meelt, siis soovitan teil kaks korda mõelda, enne kui abielusadamasse tüürite.”

Markii naeris laginal ja lausus: “Ma võtan teie nõu kuulda, proua.”

Enne lahkuminekut ütles leedi Beller talle: “Ära pane leskhertsoginna juttu tähele. Tema põlvkonna esindajad väljendavad ennast märksa otsekohesemalt, kui meie söandame.”

“Ta ei solvanud mind põrmugi,” rehmas markii, “ja sina kui üks mu vanimaist sõpradest peaksid teadma, et ma ei kavatse kellegagi abielluda.”

“Sul on õigus oma otsusele,” möönis leedi Beller, “kuid ükskord armud sinagi.”

Markii muigas. “Kas tahad öelda, et ma pole kunagi armunud olnud?”

“Jah, kulla Favian,” vastas leedi Beller. “Sa ei pruugi seda uskuda, kuid mulle tundub, et sa pole veel kogenud armastust, mis on täiesti vastupandamatu ja enamikule meestest kättesaamatu.”

Nende sõnadega ta ohkas ja lisas: “Ja kui see kunagi juhtub, saad sinagi aru, et see on hoopis midagi muud kui naised, kes kergelt tulevad ja lähevad.”

Ta kõneles väga vaikselt ja markii teadis, et leedi Beller on temasse tugevasti kiindunud. Ta ei tahtnud seda kiindumust iialgi kaotada ja kummardus naist põsele suudlema.

“Tänan sind,” ütles ta. “Tean, et võin sinule alati kindel olla.”

“Alati!”

Markii jalutas läbi koridori eesukse poole ja peoperenaine naasis külaliste sekka.

Teener aitas markiile õhtukeebi selga ja ulatas talle torukübara.

Teine kannupoiss küsis: “Kas lasen teie tõlla valmis panna, härra?”

Markii raputas pead. “Mu kodu on nii lähedal, et lähen jalgsi.”

Ja ta astuski öhe.

Et kuu paistis, oli ümbrus selgesti nähtav.

Grosvenori väljakuni oli kõigest kaks tänavat.

Ta leidis, et jahe ööõhk on pärast ülerahvastatud vastuvõtutoas viibimist päris mõnus.

Ta kõndis mööda tühja tänavat, saatjaks üksnes oma sammude kaja, ja teadis, et on Hesterist vabanenud.

Ta juurdles endamisi, kas naine korraldab stseeni, kui taipab, et temaga on lõpparve tehtud.

Markii oli pisarate ja süüdistustega juba harjunud ning need ärritasid teda.

Ent samal ajal vaevasid teda süümepiinad.

Ta korrutas endale lakkamatult, et kergemeelsed naised ja naised, kes petavad oma abikaasat, ei vääri tähelepanu ega kaastunnet.

Ja ometi kui ta kavatses kellegi maha jätta ning hüljatu sellepärast nutma puhkes, tekkis markiil kiusatus naine kaissu haarata ja teda trööstida, ehkki ta teadis, et see muudab olukorra veelgi hullemaks.