Читать книгу Põgenemine paradiisi - Barbara Cartland - Страница 5

Zarina Bryden astus välja tõllast, mis oli ta Londonist kohale toonud, ja jooksis erutatult välistrepist üles.

Teda ootas juba vana kammerteener, keda Zarina tundis lapsest saadik. “Tere tulemast koju, preili Zarina,” ütles ta. “Süda läheb soojaks, kui te siin olete.”

“On tore taas kodus olla, Duncan,” vastas Zarina. Nad rääkisid paar minutit, seejärel läks Zarina salongi.

Ta vaatas toas ringi ja silmitses tuttavaid esemeid, mida polnud terve aasta näinud.

Kui ta ema ja isa said rongiõnnetuses surma, oli Zarina sunnitud kodust lahkuma ja Londonisse minema. Seal asus ta elama onu ja tädi juurde. See oli mõistlik otsus, sest nii sai ta astuda Knightsbridge’i noorte neidude seminari, kus õppisid aristokraatide tütred. Zarina leidis sealt endale ka uusi sõpru.

Seltskonda astunud, kutsuti teda kõige peenematele pidudele ja väärikamatele ballidele.

Tema edu ei üllatanud kedagi, sest Zarina polnud mitte ainult ilus, vaid ka muinasjutuliselt rikas. Kolonel Harold Brydeni tütre ja ainsa lapsena päris ta suure varanduse. Samuti päris ta väga palju raha oma Ameerika ristiemalt.

Nimelt kui Zarinat ristiti, tuli ristiema – kes oli Zarina ema sõbranna – Inglismaale käima. Proua Vandersteinis voolas natuke vene verd ja ta oli selle üle väga uhke. Ta nõudis, et ristitütrele pandaks tema nimi. Kuigi ta oli olnud kaks korda abielus, polnud tal endal lapsi. Ja surres jättis ta kogu oma varanduse Zarinale.

Seega oli seltskond Ameerika pärijannast väga huvitatud.

Ja polnud põrmugi üllatav, et seesuguse pangakontoga väga ilus neiu köitis nii suurt tähelepanu. Noored mehed, kes olid palunud Zarina kätt, ei jooksnud mitte ainul tema dollarite järele.

Nüüd, kui hooaeg möödas, otsustas Zarina tagasi maale naasta. Tema jaoks on see alati kodu olnud. Ta oli tahtnud juba varem tulla, ent onu ja tädi olid kartnud, et see äratab temas kurbi mälestusi ajast, mil ta kaotas vanemad.

Ja lastes nüüd pilgul salongis ringi käia, tundis Zarina, kui palju Bryden Hall talle tähendab. Ta nägi vaimusilmas akna all istuvat ema. Tooli, kus istudes oli ema lugenud Zarinale muinasjutte, mida talle lapsena meeldis nii väga kuulata.

Neil oli suur raamatukogu, armastuse raamatute vastu oli Zarina pärinud isalt. Isa oli rääkinud talle võõrastest maadest, kus ta oli käinud ning kui huvitavad need olid. “Kui saad vanemaks, nukuke,” ütles ta, “viin su Egiptusesse püramiide vaatama, me sõidame läbi Suessi kanali, mis avati alles kaheksateist aastat tagasi, ning üle Punase mere.”

“Oi, läheme kohe, isake!” oli Zarina anunud.

Isa oli raputanud pead. “Enne, kui sa hakkad maailma avastama, on sul kodus veel palju õppida. Nagu ma olen sulle sageli öelnud, meeldivad mulle targad naised nagu sinu ema, mitte mõistuseta olendid, nagu on paljud seltskonnadaamid.” Zarinale meenus, kui kriitiline oli isa paljude kaunitaride suhtes, kellel Londonis oli suur menu.

Zarina märkas seltskonda astudes, et Walesi prints on ihatud peigmees. Samuti märkas ta, et kuninglik kõrgus on silmatorkavalt tark ja väga uljas. Zarina eakaaslased tegid talle kiirelt selgeks, et prints pole tütarlastest huvitatud ja teda ei kutsuta kunagi Marlborough House’i. Zarinale oli see täiesti ükskõik. Kuid ta sai ka aru, et tädi Edith oleks meelsasti “kuninglikus seltskonnas” viibinud.

Leedi Bryden tundis paljusid väärikaid tegelasi. Zarina onu kindral Sir Alexander Bryden oli juhatanud Inglise ratsaväge, mis tegi temast kõrgseltskonna persona grata. Zarina austas teda. Ja kuna ta oli Zarina eestkostja, pidi Zarina temalt igas asjas luba küsima. Tal oli olnud tükk tegemist, enne kui onu lubas tal koju minna.

“Tädil on Londonis palju tegemist,” põhjendas onu.

“Tead mis, onu Alexander,” ütles Zarina, “siis võiksime sina ja mina mõneks päevaks Bryden Halli minna. Ma tahan näha, kuidas seal elatakse. Ja nüüd, kui isa on surnud, on külainimesed ja mõisatöötajad ikkagi m i n u inimesed.”

See kõlas kohustusena ning onu mõistis seda.

Ta andiski alla ja ütles: “Hästi, Zarina, me läheme neljapäeval ja jääme sinna nädalaks. Ma üritan keelitada tädi meiega liituma, ent ma tean, et tal on ees mõned eestseisuse koosolekud, kus ta peab osalema.”

Leedi Bryden oli tuntud ühiskonnategelane, eriti seetõttu, et see andis võimaluse suhelda aadlidaamide ja kuningapere liikmetega.

Salongis ringi vaadates adus Zarina ema juuresolekut, otsekui võinuks temaga rääkida. Ta oli seda juba ette teadnud ega teinud katsetki seda vältida. Ta võpatas, kui kuulis Duncani häält: “Preili Zarina, ma arvasin, et te soovite juua teed raamatukogus nagu vanadel headel aegadel.”

“Muidugi, Duncan,” vastas Zarina. “See on teist väga lahke, et te sellele mõtlesite.”

Zarina võttis kübara peast ja reisimantli seljast ning ulatas need kammerteenrile. “Toatüdruk ja kindrali toapoiss peaksid varsti Brake’i jõudma. Ma loodan, et proua Merryweather näitab neile toad kätte.”

“Ta juba ootab neid, preili Zarina,” vastas Duncan, “ja igatseb teid näha, samuti kokk ja muidugi tallimees Jenkins.”

“Ma tahan näha kõiki ja kõike!” Zarina naeratas. “Oi, Duncan, sa ei kujuta ette, kui tore on kodus olla! Ma igatsesin teie kõigi järele ja ma igatsen... ema ja isa järele.” Vanematest rääkides täitusid ta silmad pisaratega.

Duncan patsutas teda õlale nagu siis, kui Zarina oli veel laps ja ütles: “Ärge nukrutsege, preili Zarina. Isand oleks soovinud, et te olete vapper, ja nüüd, kui te olete kodus, on teil siin nii palju tegemist.”

Zarina pühkis silmad kuivaks.

Nad läksid koridori, kust pääses raamatukokku. See oli imekaunis ruum, millel oli üle seina ulatuv messingist reelinguga rõdu, kuhu viis puidust keerdtrepp. Lapsena oli Zarinale meeldinud sinna üles ronida. Ta mõtles endamisi, et kui ta oleks praegu üksi, roniks ta sinna taas.

Teelaud oli kaetud kamina ette. Kuna oli suvi, siis olid koldes tule asemel lilled.

“Ei tea, kui kaua kindralil läheb, preili Zarina?” küsis Duncan. “Kui mitte kaua, toon ma teise tassi.”

“Ta tuleb rongiga ja peaks kohale jõudma poole seitsme paiku – õhtusöögi ajaks,” vastas Zarina. “Ütle Jenkinsile, et ta läheks talle jaama vastu.”

“Väga hea, preili Zarina,” ütles Duncan. “Kas auväärt leedi on koos temaga?”

“Ei. Tädi pidi Londonisse jääma,” selgitas Zarina.

Ta naeratas ja ütles vanale kammerteenrile: “Mulle meeldibki siin üksi olla. Ma olen kindel, et Jenkins on hobused heas vormis hoidnud.”

“Seda ta on, preili Zarina. Ta harjab neid iga päev nii, et nad läigivad kui siid.”

Zarina puhkes naerma. Ta nägi väga hästi, et siin oli tehtud kõik, et ta end koju jõudes õnnelikuna tunneks.

Kuid ka Londonis olles oli ta pidanud ühendust mõisavalitseja härra Bennettiga, keda oli isa usaldanud ja Zarina usaldas samuti. Härra Bennett kirjutas talle iga nädal ja jutustas kõigest, mis leidis aset külas ja majapidamises. Zarina saatis külaelanikele õnnitluskaarte kuldpulmadeks ja kingitusi abiellujatele. Ka ei unustanud ta neid, kelle perre sündis laps. Ta lasi tõsta mõisatööliste palka. Ta võis seda endale lubada ning soovis, et mõis oleks sama heal järjel kui see oli olnud isa eluajal – võib-olla veelgi paremal.

Teed jooma istudes päris ta Duncanilt inimeste kohta, keda mäletas.

Vikaar oli olnud üks tema lemmikutest juba sellest ajast, kui Zarina leeris käis.

“Vikaar on ikka samasugune,” ütles Duncan, “ainult veidi vanem ja ta juuksed hakkavad halliks minema. Kuid ta on sama lahke nagu alati.” Ta pidas enne jätkamist lühikese pausi. “Tal on pojaga natuke pahandusi, ent küllap härra Bennett räägib teile lähemalt.”

“Ma tean, et Walteril on viimase aasta jooksul kolm töökohta olnud,” ütles Zarina. “Kindlasti on ta selle aja peale rahunenud.”

Duncan raputas pead. “Härra Walteris ei saa kunagi kindel olla.”

Nad rääkisid mõne aja vikaari perest, siis küsis Zarina arsti, tema laste ja seejärel poodnike järele. Tal oli heameel kuulda, et kõik on elus ja terved.

Selleks ajaks lõpetas Zarina teejoomise. Ta jättis Duncani lauda koristama ja läks ülakorrusele. Ta kuulis toatüdrukut ja proua Merryweatherit oma magamistoas kõnelevat.

Zarina möödus paokil uksest ja läks suurde magamistuppa, kus olid kunagi maganud ema ja isa.

Ust avades tundis ta kohe kuivatatud ürtide ja lavendli lõhna. Taas oli tal tunne, nagu oleksid vanemad siin ja ootaksid teda.

Ta tõmbas akendel kardinad eest ja lasi päikesel tuppa voolata. Ta silmitses suurt nelja sambaga voodit. Kui sageli oli ta siin ema kõrvale roninud ja muinasjuttu nurunud!

Oli masendav tagasi tulla ja neid mitte eest leida, kuid Zarina tundis, et tegi õigesti. Ta oli liiga kauaks hüljanud siin töötavad inimesed, kes armastavad teda sellepärast, et ta on oma isa tütar.

“Ükskõik, mida onu Alexander ja tädi Edith ka ütlevad,” ütles ta enesele valjult, “jään ma siia vähemalt sügiseni.”

Ta ei saanud eitada, et Londonis on huvitav elada. Ja menu seltskonnas tekitas temas ka omajagu põnevust. Samal ajal teadis ta, et niipea, kui ta ballisaali siseneb, hakatakse sosistama: “Sealt tuleb see p ä r i j a!”

Sama juhtus igal pool: pidudel, lõunasöökidel, vastuvõttudel.

Alguses andis see talle enesekindlust, kuid hiljem, kui ta püüdis neid sosinaid ignoreerida, tõdes ta, et tal on raha lõhn küljes. Sellest oli võimatu vabaneda. Kuna aga Zarina oli intelligentne neiu, kinnitas ta enesele, et see ei tohi kujuneda takistuseks inimestega suhtlemisel. Ent ta muutus valvsaks, kui mõni noor mees kutsus ta aeda jalutama ja kuulutas siis ilma igasuguse sissejuhatuseta: “Ma armastan teid, Zarina, ja ma ei soovi siin maailmas midagi muud kui seda, et te saaksite minu naiseks.”

See kõlas väga siiralt.

Ja polnud kahtlust, et mees n ä g i sel hetkel armunud välja.

Samas oli Zarinale räägitud, et kõne all olev noormees on kaelani võlgades. Üks teine jälle oli tuntud aristokraadi poeg, kelle vanem vend pärib kõik.

Igatahes suhtus Zarina kahtlustavalt – kuigi ta püüdis vastupidist – igasse abieluettepanekusse, mis tehti liiga lühikese tutvuse järel. Miks peaks mees kiirustama, kui ta ei soovi ainult raha?

Miks mees ei või oodata ja saada kõigepealt temaga sõbraks? Siis saaks selgeks, kas nad on teineteisesse tõsiselt armunud.

Sellele oli ainult üks vastus.

Üliagarad kosilased kartsid, et mõni teine mees jõuab ette. Abielusadam aga tähendas neile Zarina raha.

“Kujutagem ette, et mul pole pennigi?” küsis ta ühel õhtul. “Huvitav oleks teada, mis siis toimuks?”

Zarina oli just jõudnud tagasi ballilt, kus talle oli tehtud kolm abieluettepanekut. Ta teadis tõde ja see oli väga alandav.

Nüüd tundis ta vanemate magamistoa akent avades, et on lõpuks kodus. Siinsed inimesed olid armastanud teda juba siis, kui ta polnud veel rikas. Ja sellepärast, et tal on pangas hulk dollareid, ei armasta nad teda nüüd rohkem.

Ta vaatas alla sileda rohelise muru ja kirevate lillepeenardega aeda. Teisel pool aeda kasvasid puud, mille otsa Zarina oli hakanud ronima niipea, kui oli selleks piisavalt vana.

Ma armastan seda paika! Ma armastan siin iga rohuliblet, iga linnukest oksal ja iga mesilast, kes lendab õielt-õiele, mõtles ta. Ma olen kodus! Kodus! Ja mitte keegi ei saa minult röövida seda tunnet!

Ta jäi tükiks ajaks vanemate magamistuppa ja siirdus seejärel kõrvalasuvasse buduaari, kus oli hulgaliselt emast jäänud esemeid. Portselankujukesed, millest ema oli jutustanud lugusid; maalid seintel, mis isa oli kinkinud emale, kuna emale meeldisid Prantsuse kunstnikud. Teatud raamatud, mida ema ikka ja jälle luges, öeldes, et need inspireerivad teda.

Ma loen need kõik uuesti läbi, tõotas Zarina enesele.

Veidi hiljem kuulis ta lähenevat tõlda ja teadis, et onu on kohale jõudnud. Zarina oleks meelsamini üksi olnud. Kui ta oli öelnud, et onu ei pea tema pärast Londonist lahkuma, oli see tädis õudust tekitanud.

“Sa ei lähe kuskile ilma kaaslaseta,” oli ta öelnud.

“Isegi siis, kui see on mu oma kodu?” oli Zarina küsinud.

“Sa pole enam tita, kelle eest hoolitseb lapsehoidja,” vastas tädi Edith teravalt. “Sa oled noor naine. Kui sind külastab mõni härra, oleks äärmiselt sündsusetu temaga nelja silma all isegi rääkida!”

Tädi ei lasknud endaga vaielda ja Zarina pidi leppima paratamatusega.

Ja nüüd on onu kohal.

Zarina kartis, et onu rikub majas valitsevat õhkkonda ja tema kodus olemise rõõmu.

Sammudes mööda koridori oma magamistoa poole, kuulis Zarina alt hallist kostvat onu tugevat ja võimukat häält. Zarina astus oma magamistuppa ja leidis sealt eest proua Merryweatheri, keda ta õrnalt suudles.

“Milline rõõm, preili Zarina!” hüüatas proua Merryweather.

“Küll on tore kodus olla,” vastas Zarina, “ja siin on kõik nii korras nagu alati. Ma olen sulle väga tänulik.”

“Me anname oma parima,” ütles ilmselgelt meelitatud proua Merryweather. “Et kõik oleks nagu vanasti.”

Zarina läks vanni, mille toatüdrukud olid vahepeal kamina ette asetanud. Kaks teenijat kandsid alt vaskkannudega kuuma vett. Zarina kujutas endale ette, et ta on veel laps. Ta oleks tahtnud kuulda lapsehoidja häält: “Tee kähku, venivillem! Aeg on magama heita!”

Selle asemel pani ta selga ilusa kalli kleidi, mille tädi oli talle Bond Streetilt välja valinud, ja läks alla.

Ta jõudis salongis vast paar minutit üksi olla, kuni onu sisse astus. Too nägi õhturiietuses väga hea välja. Tema hõrenevad hallid juuksed olid korralikult üle pea harjatud. Kõik temas oli – nagu toapoiss ütleb – laitmatu. Zarina teadis, et onu ootab seda ka oma käsualustelt.

“Siin ma olengi, Zarina,” ütles onu neiu juurde astudes. “Rong jäi hiljaks – mida oligi oodata!”

“Rõõm sind näha, onu Alexander,” vastas Zarina ta põske suudeldes. “Duncan avas minu koju tuleku puhul šampanjapudeli.”

“Ah šampanja?” hüüatas kindral. “Noh sellest ma küll pärast vintsutavat ja väsitavat reisi ära ei ütle. Inimesed on raudteetranspordist vasikavaimustuses, kuid mina eelistan hobuseid.”

“Mina samuti,” kinnitas Zarina naeratades. “Sõit siia võttis ainult kolm tundi ja selle ajal oli väga meeldiv kaunist maastikku silmitseda.”

Õhtusöögi ajal rääkisid nad mõisast ja kindral ütles: “Homme käime farmides ja vaatame, kas metsadest on talvised tormikahjustused ära koristatud.”

“Ma olen kindel, et kõik nii korras nagu peab,” ütles Zarina. “Härra Bennett tunneb oma tööd.”

“Alati on parem oma silmaga üle vaadata,” ütles kindral. “Ja seda me, kullake, peame enne Londonisse naasmist tegema.”

Pärast lühikest vaikust ütles Zarina: “Onu Alexander, ma tahaksin siia kuni talve hakuni jääda. See on ikkagi minu kodu, ja kui sina ja tädi Edith leiate, et mul peab olema saatja, siis võib-olla nõustub mõni endisest guvernantidest seda osa täitma.”

Kindral ei vastanud kohe. Ta jõi sõõmu Duncani valatud klaretti ja ütles: “On midagi, millest me peame pärast õhtusööki rääkima, kullake.” Onu hääletoonist sai Zarina aru, et see on teema, millest onu ei taha teenijate kuuldes rääkida. Ta püüdis mõistatada, mis see võiks olla.