Читать книгу Häbitu hertsog - Barbara Cartland - Страница 5

„Kuidas sa end tunned, papa?”

„Kõik saab korda,” hingeldas Beau Bardsley.

Aga kui ta rääkima hakkas, vajus ta riietusruumis oma toolile ja vaatas üksisilmi peaaegu lootusetu pilguga oma peegelpilti.

Shimona, kes oli tema selja taga, kõhkles ega teadnud, mida teha.

Tundus, et köhahoog, mis oli tema isa pärast lavauksest sisenemist tabanud, on tema jõuvarud täiesti kurnanud.

Sõnagi lausumata tõi Beau Bardsley kostümeerija Joe Hewitt oma peremehele klaasi veega segatud brändit ning asetas selle tualettlauale grimmivahendite, salvide, puudritupsude ja jänesekäpa kõrvale.

Selle huulteni tõstmiseks pidi Beau Bardsley kasutama oma mõlemat kätt.

Paar lonksu alkoholi turgutasid teda ning ta lausus juba reipama häälega oma tütrele: „Sa poleks pidanud koos minuga siia tulema.”

„Ma ei kavatse sind üksi jätta, papa,” oli Shimona kindlameelne. „Sa tead sama hästi kui mina, et sa ei tohiks täna esineda.”

Beau Bardsley ei öelnud midagi ning vastus oli neile mõlemale sõnadetagi selge.

Ta pidi töötama.

Tema palk oli vajalik äraelamiseks, kuid alles paari nädala pärast pidi Theatre Royal, Drury Lane’i juhtkond otsustama, kas määrata talle lisatasu.

Väriseva käega võttis Beau Bardsley kuuetaskust oma uuri.

„Teil on aega küll, härra Bardsley,” ütles Joe Hewitt rahustavalt, toonil, nagu arvaks ta, et peremees selle üle muretseb.

Beau Bardsley ohkas sügavalt.

Nad kõik teadsid, et tema seisundit arvestades nõuaks Hamleti kostüümi riietumine suurt füüsilist pingutust.

Kuid on üks kergendav asjaolu, mõtles Shimona endamisi.

Tema isa oli seda osa nii tihti mänginud, et teksti meenutamine ei nõudnud vähimatki pingutust ning rambivalgusesse sattudes inspireeris teda, nii nagu alati, austajate aplaus ja meelitused.

Sel hetkel täitus Theatre Royal, Drury Lane vaatajaskonnaga, kes pidas Beau Bardsleyt üheks parimaks näitlejaks, kes „Vana Drury” laval eales oli esinenud.

Nad tulid teda vaatama isegi nüüd, mil teatri olukord oli raske.

Proua Sarah Siddons, kes oli olnud kakskümmend üks aastat teatri vaieldamatu valitsejanna, lahkus Londonist, et puhata. Tagasi tulles esines ta Covent Gardeni laval.

Leida näitlejannat, kes oleks suuteline teda asendama, oli peaaegu võimatu.

Publikut jätkus ikka, kui neil oli Beau Bardsley. Kahjuks aga ei lubanud tervis tal sageli osutada publikule seda rõõmu, et lavale minna.

Oma kätt jumestuspulga järele sirutades, nägi ta Shimona peegelpilti.

„Sa poleks pidanud siia tulema,” ütles ta jälle. „Sa tead, et ma ei luba sul ennast teatris näidata.”

„Joe võib su külalised eemal hoida,” vastas Shimona naeratades. „Pealegi, papa, sa pead vaatuste vahel puhkama, mitte kurnama end kellegi lõbustamisega.”

„Ma lubasin alati su emale, et sinul ei saa teatriga mingit pistmist olema,” ütles Beau Bardsley.

„Ja me teeme alati nii, nagu ema soovis,” vastas Shimona, „aga ma tean, et ta ei tahaks, et ma jätaksin su üksi, kui sa oled nii haige nagu praegu.”

Ta vaatas jälle isale otsa ning lausus vaikse häälega: „Kas poleks mitte targem jätta etendus hoopis ära?”

Tema kartus oli igati põhjendatud, sest Beau Bardsley kena nägu oli peaaegu värvitu, huuled veretud ning silmalaugude tõstmine paistis talle raskusi valmistavat.

„Ma pean jätkama,” ütles ta peaaegu metsikult. „Jumala eest, Joe, anna mulle veel natuke brändit!”

Kostümeerija haaras tühja klaasi ja kiirustas toa teise otsa, kus asus pudeleid ja klaase pilgeni täis grokilaud.

Shimona teadis kahjuks liigagi hästi, kui palju kulus isa raha avaliku elu tegelaste peale, kes tema ees lipitsesid.

Kuid ta võõrustas ka oma kaasnäitlejaid, kes tema meelest väikest ergutust vajasid, ning neile oli ta alati valmis ulatama oma abistava käe.

Tütre meelest kulus isa nädalapalgast vähemalt kolmveerand nende peale, kes olid tõsiselt hädas või pajatasid talle oma kurvast saatusest.

Selles ametis oli mitmeid, kes talle rentslist, näljast või vanglast päästmise eest tänulikud olid.

Kuna ta oli kunagi nendega ühes näidendis mänginud või olid neil ühised huvid, toitis, riietas ja maksis Beau Bardsley ikka vaesunud näitleja või näitlejanna võlgu, kui temalt abi paluti.

Need, kes selle tagajärjel kannatasid, olid loomulikult ta naine ja tütar.

Vaatamata sellele, et kõik need aastad, mil ta töötas ja suurt palka teenis, ei olnud ta midagi säästnud. Viimane kui penn oli ära kulutatud, ning suurem osa sellest teiste näitlejate peale.

Kuid praegu isa vaadates, tundis Shimona, et ei muudaks tema juures mitte kui midagi.

Isegi kui ta haige oli ja pidi rääkimiseks pingutama, oli temas ikkagi midagi maagilist.

See oli tema glamuur ja tema kõmisev hääl, mis kütkestas publiku tähelepanu.

Teine klaas brändit tõi Beau Bardsley palgeile kerge puna ja kui kostümeerija väledalt tema kuue ja vesti oli eemaldanud, hakkas Beau järjest kindlamaks muutuva käega oma nägusale näole grimmi kandma.

Bathi kloostri abivaimuliku poeg Beau Bardsley, ristinimega Beaugrave, põgenes kuueteistkümneaastaselt kodunt, et hakata näitlejaks.

Tema kinnisideeks oli teater, mis jõudis Bathis kuulsuse tippu, kui sai esimese teatrina väljaspool Londonit austava tiitli „kuninglik”.

Näitlejatel ja näitlejannadel, kes seal kuulsust kogusid, polnud innustunumat austajat kui vaimuliku poeg.

Pärast mõningaid aastaid kõrvalosade mängimist Londoni teatrites, kaasa arvatud Drury Lane’is, naasis Beau Bardsley oma sünnilinna.

Tema isa oli üle viidud riigi teise otsa ning teater oli täis noori ja entusiastlikke näitlejaid, kellest said aja jooksul ühed väljapaistvamad näitlejad kogu riigis.

Pärast viit Bathis veedetud aastat läks John Henderson Londonisse, temast sai David Garricki loomulik järelkasv ning üks Inglismaa juhtivaid näitlejaid.

Tema oli vaimustatud noorest näitlejannast, keda ta oli Birminghamis esinemas näinud ja soovitas tüdrukut Bathi Teatri direktoritele, kes ta ka palkasid.

Pärast seda, kui Garrick ta paari edutu kuu järel Drury Lane’ist lahti lasi, oli näitlejanna rõõmus võimaluse üle moodsama publiku ette astuda, ja seekord ei kukkunud ta läbi.

Sarah Siddonsi debüüt Bathis oli triumf!

Ta oli meeletult edukas, eelkõige traagilistes rollides.

Erakordselt intelligentse naisena otsis ta näitlejaid, kes oskasid tema esitust võimendada ja rõhutada glamuuri, mida rambivalguses temast alati kiirgas.

Seetõttu ei olnud üllatav, et vastupandamatu ja nägus Beau Bardsley näitlejanna soosingusse sattus.

Sarah Siddonsist pidi saama Inglismaa lavade suurim traagiliste osade täitja.

Ta oli ilus ning imelise figuuriga, ent võrreldes võimega publikut lummata, oli kõik muu väheoluline.

Beau Bardsley oli temaga, kui Sarah aastal 1782 oma kunagise ebaõnnestumise toimumispaika Theatre Royal, Drury Lane’i naases.

Beau oli tütrele juhtunust tihti rääkinud.

„Kui proua Siddons proovis lavale läks, oli ta paanikas,” jutustas ta. „Kuid lõpuks haaras näidend „Isabelle ehk Saatuslik abielu” ta niivõrd endasse, et paljudel kaasnäitlejatel olid pisarad silmas.”

„Ta oli oma surivoodistseenis nii veenev,” jätkas Beau Bardsley, „et tema enda kaheksateistaastane poeg Henry, kes näidendis samuti tema poega kehastas, uskuski lõpuks, et ema on surnud. Poiss ulgus nii, et maja kajas, kuni ema pärast stseeni lõppu ta maha rahustas.”

„Räägi mulle esimesest õhtust, papa,” palus Shimona ikka, kuigi oli seda lugu korduvalt kuulnud.

Beau Bardsley naeris.

„Publik oli pisaraisse uppumas,” vastas ta, „ja juba tükk aega enne lõpustseeni kõlas tormiline aplaus.”

Ta naeratas ja jätkas:

„Ma arvan, et meile kõigile oli ovatsioon üllatuseks ja proua Siddons oli oma epiloogi lõpetamisel väga hämmastunud. Ta ainult kummardas kiiduhüüetele.”

Järgmise kahekümne ühe aasta jooksul osales Beau Bardsley praktiliselt igas näidendis, milles Sarah Siddons peaosa mängis.

Kuid nüüdseks oli Sarah läinud ja kuigi Beau suutis üheksa aastast tagasi ümberehitatud teatri üksindagi täita, oli ta nüüd, viiekümneaastasena liiga haige, et jätkata.

Shimona vaatas murelikult, kuidas isa jumestamise lõpetas, püsti tõusis ja esimese vaatuse jaoks toa tagaosas asuva pruuni linase kardina taha riideid vahetama läks.

Teatri ümberehitus läks maksma 220 000 naela ja hoonele lõi uue ilme Carltoni maja arhitekt Holland. Vanad ebamugavad, mustad ja hämarad riietusruumid olid minevik.

Vana Drury oli tegutsenud 117 aastat, alates aastast 1647, ja maja oli kohutavas seisukorras.

Kuid Shimonale meeldis kuulata lugusid vanast teatrist, kui tema isa seal esimest korda mängis.

Siis oli lihtne ette kujutada Nell Gwynne’i peenelt rõivastatud härrastele kuuepennise tükihinnaga apelsine müümas; päevikupidaja Samuel Pepyst naisi armunud pilgul vaatlemas; ja Charles II koos oma armukesega kuninglikku looži istumas.

Publik jalutas laval ja dekoratsioonide taga ringi. Seal olid vabakutselised näitlejad, kes oma välimust kohendasid ja „Maskid”, kelleks olid mustade näokatete taha maskeeritud kohalikud naised.

„Garrick ajas lavalt inimesi minema,” ütles Beau Bardsley oma tütrele, „kuid enne avamist trügiti tundide kaupa peasissekäigu ees.”

„Mis siis sai, papa?” küsis Shimona.

„Mehed lasid rusikad käiku, nõrgemad tallati jalge alla ja taskuvargad kraapisid suure saagi kokku!”

Vanas teatris tegi Beau Bardsley oma viimase rolli näidendis „Maatüdruk”, ja kui 21. aprillil 1794 uus teatrimaja avati, esines ta koos proua Siddonsiga „Macbethis”.

Selle sündmuse puhul oli maja puupüsti täis, kuid tavaliselt see nii ei olnud ja kõik teadsid, et Richard Brinsley on kõrvuni võlgades.

Hiljem imetles Shimona uut teatrimaja loožist, kuhu ema teda isa esinemist vaatama viis, kuigi neil ei olnud lubatud lavauksest siseneda.

Teater oli avar ja kõrge.

Teatris oli neli astanguliselt tõusvat istmeterida ja loožid olid sarnased ooperimaja omadega, kuid Holland oli mõelnud rohkem välimusele kui publiku mugavusele.

Tuli välja, et ülemine rõdu on liiga kõrgel ja näitlejate kuulmine valmistas publikule raskusi ning kaheksa looži lava kohal ja sama palju mõlemal saaliküljel olid samal põhjusel kasutud.

Uus Kuninglik Teater mahutas 3611 inimest ja rahas oli see rohkem kui 826 naela ja 6 šillingit.

Igatahes oli seal palju moodsaid ja vajalikke vidinaid. Olemas oli isegi raudne tulekindel eesriie.

Isa ütles Shimonale, et see oli avamise õhtu peamine vaatamisväärsus ja tekitas niigi põnevil publikus metsikut entusiasmi.

„Keegi lõi seda suure haamriga,” ütles ta tütrele, „et demonstreerida eesriide tugevust ja kindlust.”

„Mis siis sai, papa?” küsis Shimona, kuigi teadis loo lõppu väga hästi.

„Kui eesriie üles tõsteti,” vastas isa, „jahmatas publikut veejuga, mis katusel asetsevatest paakidest mühisedes suurde basseini lartsatas ja tehiskivid kolinal veerema pani.”

„See oli kindlasti väga põnev!”

„Oligi!” nõustus isa, „ja kui nähtavale ilmus paat ringiaerutava mehega, suutis publik end vaevu vaos hoida.”

Vanemaks saades mõistis Shimona, et teater, mida Sheridan kutsus oma Suureks Rahvuslikuks Teatriks, ei olnud juba algusest peale edukas, eelkõige just rahaasjade katastroofilise olukorra tõttu.

Töötajatele maksti raha nii, kuidas juhtus, ja pidevalt toimusid streigid.

Head näitlejad vallandati, kuna nad nõudsid palkade väljamaksmist, ja nad asendati vähem andekatega.

Laupäeviti piirasid näitlejad Sheridani kabinetti.

„Jumala eest, härra Sheridan,” karjusid nad, „makske meile meie palk. Andke meile sel nädalal ometi midagi!”

Kui Sheridan kohal oli, rõhus ta oma sarmile ja lubas neile maksta võlguoleva summa ning seejärel kadus teise ukse kaudu.

Ainult Shimona ja tema ema teadsid, kui palju Beau Bardsley vaesematele näitlejatele ja töötajatele raha jagas ning kuidas viimased seetõttu kannatasid.

Nad pidid loobuma oma väikestest mugavustest ja isegi heast toidust, mis tänu edule, mida Beau Bardsley Londoni publiku ees saavutanud oli, oleks pidanud neile kindlustatud olema.

See, et ta kunagi ei muretsenud, polnud lahendus probleemile, ja sellest hoolimata ei suutnud tema abikaasa ning need, kes tema kehastatud rolle nautisid, nuriseda Beau pillavate harjumuste pärast teisi aidata.

Järsku kõlas riietusruumi uksele vali koputus.

„Viis minutit, härra Bardsley!” hüüdis näitlejate lavalekutsuja.

Siis kuulis Shimona, kuidas ta mööda koridori kivipõrandat edasi kiirustas ja iga riietusruumi ukse taga oma hüüet papagoilikult kordas.

Tema isa tuli kardina tagant ja Shimona vaatas teda ärevalt. Kuid teatriatmosfäär hakkas talle mõju avaldama nagu tavaliselt.

Juba praegu hoidis ta oma selja sirgemana, tema lõug oli püstisem ja tema silmades see vastupandamatu pilk, mis publikut kütkestas.

Ta muutus karakteriks, kelle kostüümi ta kandis, ja tema kõhnus, mis tavariietes liigagi ilmne oli, muutis ta rambivalguses noore poisi sarnaseks, keda ta kehastas.

Ta kõndis tualettlaua juurde, lisas jänesekäpaga veidi ruuži näole ja viimistles oma silmanurki.

„Sa oled väga kena, papa!”

Seda oli Shimona talle juba lapsest saati öelnud ja isa naeratas talle õrnalt, enne kui vastas:

„Sel ajal kui ma laval olen, jääd sina siia ja Joe ei tohi mitte kellelegi ust avada.”

„Ma hoolitsen tema eest, sir,” lubas Joe Hewitt.

„Kaks minutit, härra. Bardsley!”

Kilav hääl, mis jooksupoisi koputusega kaasnes, tundus võtvat Beau Bardsleylt viimsegi jõuraasu.

Ta heitis viimase pilgu peeglisse ja pöördus seejärel ukse poole.

„Õnn kaasa, papa!”

Ta naeratas veel kord Shimonale ja läinud ta oligi. Tütar kuulis koridoris isa oma sügaval häälel vestlemas mitme inimesega, kes kõik lava poole liikusid.

Ta tahtis olla saali esireas, et näha isa esitamas üht oma meeldejäävamatest rollidest, rolli, mis pälvis kõikide kriitikute kiituse.

Üks kriitikuist kirjutas eelmisel nädalal:

„Mis puutub Beau Bardsleysse, siis ei leia ma tema kiitmiseks enam sõnu.”

Ja Morning Chronicle kirjutas:

„Kohe, kui ta lavale ilmub, ei paista ta olevat enam inimene, vaid suudab viia nii enda kui publiku otsekui Olümpose mäe jalamile.”

Shimona tõusis roosalt plüüsdiivanilt, millel ta istus ja hakkas automaatselt isa tualettlauda korrastama.

Laual seisis tema ema miniatuurportree, mida isa alati kaasas kandis: selle oli maalinud Richard Cosway ja Shimona meelest oli sarnasus peaaegu täiuslik.

Ta nägi välja nii kaunis, nii noor ja õnnelik. Tundus võimatu, et ta on surnud ja nad ei näe teda enam kunagi.

Cosway pani tema suured silmad kirglikult särama nagu siis, kui ta oma abikaasat vaatas ning tema heledates juustes olid kummalised varjud, mis olid helesinisele taustale väga tõetruult maalitud.

Miniatuuri käes hoides vaatas Shimona seda südamevaluga, mis tabas teda alati, kui ta emale mõtles.

Kuidas on võimalik, et ta suri nii ootamatult ja kiiresti, et nad ei saanud tema haigusest aru enne, kui ema oli nende hulgast lahkunud?

„Me mõtlesime alati papale,” ütles Shimona nüüd endale, „ja me ei saanud enne aru, et ema meie tähelepanu vajab, kui oli juba hilja!”

Ta tundis, kuidas see terav kaotusvalu nagu pussnuga ikka veel temasse tungib.

Kui ta miniatuuri jälle sametkarpi konksu otsa asetas, heitis ta pilgu peeglisse ja mõistis, kui väga ta emaga sarnaneb.

Tal olid samasugused kahvatud, heledad varjudega juuksed, samasugused suured silmad, sama ovaalne laup, samasugused kaarjad huuled.

Shimona näos oli midagi ka isa välimusest.

Isa kreekapärane profiil andis talle vaimsuse, mida laval just tihti ei kohanud ja tänu sellele erines ka Shimona teistest omavanustest noortest naistest.

Ta oli kaunis, selles polnud kahtlustki!

Temas oli mingi omapära ja see oli ka üks põhjustest, miks Beau Bardsley tahtis teda eemal hoida inimestest, kes tal Drury Lane’i riietusruumis külas käisid ja keda Beau, kuigi nimetas neid oma sõpradeks, kunagi oma koju ei kutsunud.

Beau hoidis oma pereelu täiesti privaatsena alates sellest hetkest, kui ta oli korraldanud suurima skandaali, mida Bathis kunagi oli nähtud.

Seetõttu otsustas ta oma abikaasat teatrimaailma familiaarsuse ning lodeva moraali eest kaitsta.

Kui Beau proua Siddonsiga enne Londonisse minemist Bathis oma viimaseid rolle mängis, märkas ta teatriloožis üht tüdrukut.

Kuna tüdruk viibis seal praktiliselt iga päev, polnud üllatav, et Beau teda tähele pani. Pärastlõunatel saatis teda toatüdruk või teener ning õhtuti vanem paar, kes hiljem osutusid tema vanemateks.

Annabel Winslow’st rääkis talle mitu inimest.

Tema ilu vallutas moeka kõrgseltskonna, kes oli kogunenud koosolekuruumi.

Teda ihaldasid sobivas eas keigarid ja kergatsid ning külvasid ta üle auavaldustega. Teda meelitasid vanemad aadlimehed, kelle arvates olid tema kombed sama võluvad kui ta välimus.

Kui kuulutati välja Annabeli kihlus lord Powelliga, härrasmehega, kelle rikkus ja lugupeetavus kuulsa spaa naudinguid hindavatele külalistele muljet avaldas, tundus kogu Bath rahul olevat.

Ta oli tulnud Bathi, kuna teda vaevas jalareuma, kuid pärast Annabeli nägemist oli kadunud nii haigus kui mehe süda.

Lord Powelli abieluettepanek oli kahtlemata tähtsaim, mis Annabelile tehtud oli ja tema isa Sir Harvey Winslow võttis selle pikemalt mõtlemata tütre eest vastu.

Kuid keegi ei taibanud, et kui lord Powell oli armunud, siis oli seda ka Annabel.

Vanemad ei muretsenud tütre teatrivaimustuse pärast. Pealegi tuli ju Shakespeare’i näidendite vaatamine kasuks tema haridusele, ja proua Siddonsi kehastatud Leedi MacBeth ja Desdemona olid puhvetis alatihti kõneaineks.

Sir Harvey ja leedi Winslow pidasid teda Garricki Hamleti versioonis suurepäraseks ega pööranud nimiosa kehastavale näitlejale erilist tähelepanu.

Nad olid hämmastusest keeletud, nagu ka terve Bath, kui Annabel koos Beau Bardsleyga põgenes. Kui proua Siddons läks Londonisse Drury Lane’i, järgnesid talle ka Beau ja Annabel.

Sir Harvey jättis oma tütre pärandist ilma ning läks tagasi oma Dorseti valdustesse ega soovinud enam kunagi tütrest midagi kuulda.

Sellest hoolimata oli Annabel ülimalt õnnelik mehega, kelle ta oma abikaasaks valis ning kui 1785. aastal sündis Shimona, uskus ta, et suuremat õnne poleks võimalik ühele naisele osaks langeda.

Pärast abiellumist ei olnud enam ühtegi skandaali, mis oleks puudutanud Beau Bardsleyd.

Arvati, et teda hakkavad taga ajama igasugused naised, kuid ta oli alati vaid viisakas ja lahke ning raske oli teda tabada ja väljaspool teatrit kohata.

Niipea, kui etendus läbi sai, läks ta oma väikesesse Chelsea majja, kus ta koos Annabeli ja Shimonaga elas ning ei ihaldanud kellegi teise seltskonda.

Kas oli see tema puritaanlik iseloomujoon, mis ta oma vaimulikust isalt päris või tema vanemate vajakajäämistest tingitud süütunne, mis muutis ta Shimona suhtes ülirangeks?

Shimonal polnud aimugi, et tema elu oli teiste laste omast erinev ning arvestades väga väheseid kokkupuuteid teiste inimestega, oleks Shimona ja tema ema võinud samahästi elada üksikul saarel.

Hetkest, mil Beau Bardsley kodust lahkus, käis seal palavikuline askeldamine, et kõik tema naasmiseks valmis saada, et kodu oleks täiuslik.

Juba väikesest saati öeldi Shimonale: „Isa ei tohi tülitada”, „teda ei tohi pahandada”, „sa ei tohi teda muretsema panna”, ja kogu tütre elu seisnes selles, et isa õnnelikuks teha.

Ainus lõbustus, mis talle koduses elus oli lubatud, oli see, kui nad koos emaga isa igat uut rolli teatris vaatamas käisid.

Siis paistis isa talle hoopis teistsugusena kui siis, kui ta Shimonat süles hoidis, et teda suudelda ja kallistada.

Laval sai tema isast rüütel, just selline, kellest ta juturaamatutest oli lugenud.

Temas oli ka midagi inspireerivat ja hingelist, mis andis talle ingli välimuse, kellesse Shimona uskus sellest ajast peale, kui ema teda palvetama õpetas.

Kui publik Beau Bardsleyt hea väljanägemise ja maagiliste rõõmutundide eest jumaldas, siis tütar jumaldas teda eelkõige selle pärast, et isa oli peenuse ja ülluse kehastus.

Hoolimata oma isa vaesusest, sai Beau Bardsley hea hariduse.

Kuna ta isa oli vaimulik, võeti ta madalama õppemaksu eest vastu erakoolidesse ning tänu mängitud rollidele valdas ta hästi inglise keelt ja ajalugu, mida ta ka oma tütrele edasi andis.

Kuigi Shimona koolis ei käinud ning teiste lastega ei võistelnud, sai ta palju parema hariduse, kui tol ajal ühele tüdrukule vajalikuks peeti.

Isa käe all omandas ta hariduse, mida peeti vajalikuks poisile, lisaks jagas ema talle oskusi, mida ühele hästi kasvatatud noorele naisele kohustuslik arvati olevat.

Pärast ema surma tundis Shimona üksindust, mida ta kunagi kogenud polnud.

Ta veetis pikki päevi kodus, kus polnud teha muud, kui rääkida oma eaka hoidjaga ning oodata isa saabumist.

Kuna ta oli üksik ja aeg venis pikkamööda, hakkas ta lugema ajalehti ning nautis anekdoote ja kuulujutte, mida isa igal õhtul endaga kaasa tõi.

Kui enne ema surma rääkis Beau Bardsley oma abikaasaga teatris toimuvatest tülidest ja probleemidest ning inimestest, kes tema riietusruumi skandaalide ja klatšiga täitsid, siis nüüd kuulis seda kõike Shimona.

Minevikus hoiti teda eemal kõigest, mis puudutas välist maailma, kuid nüüd, mil abikaasat enam tema kõrval polnud, lubas Beau Shimonal ema koha üle võtta.