Читать книгу Armsam tüüri juures - Barbara Cartland - Страница 5

Kapten Conrad Horn väljus postitõllast Whitehalli admiraliteedi ees.

Läbides võlvitud sissekäiku, silmitses ta ankrut, mis asus ehisviilul nelja korintose stiilis samba kohal, imetledes taas selle esinduslikkust.

Kapten ütles sissekäiku sisenedes teenrile oma nime ja märkas ta silmis imetlust, mis oli Conrad Hornile pärast laevaga sadamasse saabumist juba tavaliseks saanud.

Ta kõrvus kumisesid ikka veel rõõmuhüüded, millega teda tervitati.

“Tiiger!” “Tiiger Horn!” “Tiiger!” hüüti, kui laev kai äärde jõudis ja dokki viidi – aplaus ning õnnesoovid ulatusid Londonini välja.

Näis uskumatu, et ta oli suutnud läbida teekonna, mis professionaalse meremehe pilgu läbi oli ääretult takistusterohke.

Ometi oli see kaptenil imekombel õnnestunud, hoolimata mahajäänud Prantsuse laevavrakist, millest sai Napoleon Bonaparte’i järjekordne kirstunael.

Kapten nägi teenrit tagasi tulemas, kuid enne, kui ta temani jõudis, väljus koridori uksest vormiriietuses mees ja hüüatas äratundmisrõõmust.

“Conrad! Ma lootsingi sind kohata.”

Mees tuli longates kapteni suunas ja sirutas käe, millest Conrad innukalt kinni haaras.

“John! Kuidas läheb? Ma muretsesin su pärast, kuid ei lootnud sind siit leida.”

“Mul vedas, sest mulle leiti maal tööd – mereleminekuks mul erilisi võimalusi enam pole.”

“Sulle see töö ei meeldi,” sõnas Conrad kaastundlikult. “Kuid saad siiski vormi kanda.”

“Kartsin, et pean ülejäänud elu sisemaal elama, kuid kirurgid päästsid mu – või õigemini oli see mu abikaasa, kes on neist tunduvalt parem arst.”

“See polegi kuigi raske,” sõnas Conrad suud kõverdades.

Tuppa tekkis vaikus, sest mehed mõtlesid laevade ebapädevatele kirurgidele, kes olid ehmatavalt oskamatud, sarnanedes lihunikele ja põhjustades tihtipeale rohkem surmajuhtumeid kui vaenlane.

“Me räägime minust, kuigi peaksime rääkima sinust,” lausus kaptenleitnant Huskinson. “Minu südamlikud õnnesoovid sulle, Conrad. Sinu kirjutatud aruanne on huvitavaim seiklusjutt, mida olen lugenud.”

“Soovin, et oleksid koos minuga olnud.”

“Mina samuti,” möönis sõber. “Vaid sina oled võimeline öisteks pealerünnakuteks piki kallast ja vaid sina oled suuteline vaenlase käest kavalalt minema lipsama, olles ise arvulises vähemuses.”

Mehed naersid kapteni vingerpussi üle Biskaia lahes, kus ta kahe vaenlase kiirpurjeka eest plehku pani.

Tema sõjalaev Tiiger oli juba enne tekitanud tõsist kahju Napoleoni laevastikule, mis Trafalgari lahingus suuresti vähenes, ja prantslased ning neile alluvad eurooplased kuulutasid Tiigri tagaotsitavaks laevaks.

Sündmus, millele John Huskinson viitas, algas videviku saabudes.

Mõistes, et nad on arvulises vähemuses ja laskemoon on otsas lõppemas, heiskas Conrad Horn kogu ööks purjed, et jälitajaid vältida.

Ometi jätkas vaenlane järgmiselgi päeval tagaajamist ja jõudis õhtu saabudes Tiigrile ohtlikult lähedale.

Kui oli juba päris pime, viskas Conrad vaenlasele viimases hädas kavala vembu.

Ta lasi üle parda vette põleva laternaga paadi, mida vaenlane terve öö jälitas, ise aga muutis laeva kurssi.

Kui järgmine hommik saabus, laius prantslaste silme ees tühi silmapiir.

“Ma oleksin tahtnud konnasööjate nägusid näha,” naeris kaptenleitnant Huskinson ja Conrad ühines temaga.

Tiiger ei pidanud enam põgenema ja laevad, mis autasuna koju saabusid, välja arvatud muidugi kaks, mis uppusid, tegid Conrad Hornist sõjast räsitud ja võitude järele januneval maal kangelase.

Mundris teener ootas kapteni kõrval ta tähelepanu.

“Tema kõrgeausus võtab teid nüüd vastu,” sõnas ta aupaklikult.

John Huskinson pani käe sõbra õlale ja sõnas:

“Mine võta õnnitlused vastu. Sa oled praegu tema kõrgeaususe lemmiklaps ja ma ei taha rikkuda üllatust, öeldes, millised maiuspalad tal su jaoks varuks on.”

“John, mul on hea meel, et kohtusime,” ütles Conrad. “Hoia end.”

Eemaldudes mõtles kapten, kuidas sõber oli muutunud.

Lahingus saadud haavade tõttu oli John Huskins kahvatu ja kõhn ega sarnanenud enam sugugi hea rühiga aumehega, kes ta oli olnud enne Trafalgari lahingut.

Conrad ohkas.

Talle tegi alati haiget mõte meestest, kes merelahinguis surma said või kogu eluks sandiks ja töövõimetuks jäid.

Teener avas massiivse ukse ja teatas:

“Kapten Conrad Horn!”

Conrad sisenes suurde ja mugavasse kabinetti, kust avanes vaade Horse Guards Parade’i väljakule, ja admiraliteedi esimene lord, vikont Melville tõusis tema tervitamiseks püsti.

“Tere tulemast koju, Horn!” sõnas mees. “Võtke vastu nii minu kui kogu admiraliteedi õnnitlused tehtud kangelastegude eest. Oleme väga tänulikud!”

“Tänan, mu lord.”

Vikont Melville istus uuesti oma laua taha ning osutas toolile teispool lauda.

“Võtke istet, kapten Horn!” sõnas mees.

Conrad tegi nagu kästud, oodates pisut kartlikult, mida on lordil talle öelda.

Ta teadis, et tänu saavutatule peaks ta koha saama suuremale laevale kui väike fregatt, mille eesotsas ta praegu oli. Pealegi kulub vähemasti kaks kuni kolm kuud, et Tiiger korda teha ja sõidukõlblikuks muuta, sest viimane lahing oli meeskonnale suuri kahjusid toonud.

Iga laeva kapten unistas alusest, mida tema tahtnuks juhtida, kuid vähesed jõudsid selleni, ja praeguses sõjas Prantsusmaaga pärinesid kõik laevad, mis merre uhuti, kuninglikust sõjalaevastikust.

Vikont ütles avalausega seda, mida Horn juba teadis.

“Kapten Horn, praegu on sõiduvalmis üle kuuesaja laeva 130 127 mehega pardal.”

Ta vaikis, nagu tahtnuks veelgi rohkem muljet avaldada, seejärel aga jätkas:

“Ja kuni sõja lõpuni on iga laev igas maailma nurgas elulise tähtsusega.”

Vikont vaikis uuesti, kuid et kapten ei näinud põhjust vastata, ei öelnud temagi midagi.

“Seetõttu ei tohi me kaotada ühtki laeva väikseimast alusest suurimani ja loomulikult on hinnalisimad uued laevad, mis on ka kõige vastupidavamad,” jätkas vikont.

Conrad Horni silmis põles põnevus, kui lord sõnas:

“Te kindlasti mäletate, et Caesar oli esimene kahemastiline, mis 1793 vette lasti. Teine samal ajal ehitatud laev, sama tüüpi, kuid teatud täiendustega, mis prantslastelt õpitud, sai pärast Niiluse lahingut admiral Nelsoni lipulaevaks.”

“Ma mäletan seda.”

“See oli siis,” jätkas vikont ülespuhutult, “kui Franklin, uus Prantsuse alus, koos viitseadmiraliga vallutati ning selgus, et tegu on niivõrd vägeva laevaga, et selle järgi ehitati kaheksa uut laeva.”

Lord tegi pausi ning sõnas aeglaselt ja selgelt, pilk Conrad Horni näol:

“Üks neist on valmis kahe nädala pärast merele minema.”

“Härra, kas peate silmas, et…” alustas Conrad, kuid lord jätkas vahele segades:

“Kapten, ma pean silmas seda, et teie suurepärased saavutused annavad teile õiguse võtta enda juhtimise alla laev, millele on antud nimi Tema Majesteedi järgi: Võitmatu!”

Kapten Horn jõllitas vikonti.

Uus laev – neljakümne kahe ja kahekümne nelja naelane kahemastiline oli midagi oluliselt rohkemat, kui ta oli eales osanud unistada.

“Mu lord, kuidas ma saaksin oma tänulikkust väljendada?” küsis kapten, hääles elevus.

“Ehk peaksite esmalt küsima, millised on teie ülesanded,” vastas vikont muiates.

“Julgen arvata, et mind suunatakse Vahemerre, mu lord.”

“Aga te eksite,” vastas vikont. “Kõigepealt purjetate Antigua saarele.”

Ta nägi kapteni näol üllatunud ilmet ja sõnas:

“Meil on kaks põhjust, et teid sinna saata. Teine põhjus, millest ma esimesena räägin, on see, et peate lõpetama kaaperdamised, mida ameeriklased meie laevadel korda saadavad.”

Et kapten Horn oli viibinud kolm aastat eemal, tuli see talle uudisena ja seda mõistes, selgitas vikont:

“Olete ilmselt kuulnud, et sõjas Ameerika Ühendriikidega kannatasid nad mõlemalt poolt seatud blokaadi tõttu tugevalt.”

“Mu lord, ma pean tunnistama, et ma ei tulnud selle peale, et selline asi Ameerikat mõjutaks,” sõnas kapten.

“Usun, et Briti blokaadi tõttu laostusid paljud Ameerika kaupmehed, ja kui aus olla, siis ameeriklastel oli põhjust kurta kuningliku mereväe kaptenite käitumise üle ulgumerel, kui nood nende laevadele peale sattusid.”

Conrad Horn kortsutas kulmu.

“Kuidas, mu lord?”

“Distsipliin ja meie armee olukord kuninglikus mereväes polegi imekombel tekitanud meie laevades puudust meremeestest, kes otsinuks paremaid tingimusi ja kaitset Ameerika sundvärbajatelt.”

Conrad Horn surus huuled kokku.

Talle oli alati olnud vastumeelne sundvärbajate julmus, mille abil sunniti mehi mereväkke astuma – tavaliselt ei antud neile isegi aega oma abikaasa ja perega hüvasti jätta.

Kuid ta teadis, et paljudes laevades, kuigi mitte tema laevas, olid tingimused kohutavad ja karistused jõhkrad.

“Usun, et ebakõlad meie rahvuse ja ameeriklaste vahel on sõjas Prantsusmaaga pidevalt suurenenud ning me ju arvasime alguses irooniliselt, et ameeriklased ei võta sõjas kasutusele oma seitsmest fregatist ja tosinast väiksemast alusest koosnevat laevastikku, kuid me ei osanud arvestada ohuga, et nad seda tõepoolest teevad.”

“Mu lord, ma olen loomulikult kuulnud, et president Madison kirjutas 1812. aastal sõjadeklaratsioonile alla, kuid see kaotas kehtivuse juba eelmisel aastal ja ma ei osanud arvata, et see võiks meile suuremat kahju teha.”

“Me ei osanud oodata,” sõnas lord, “et suur osa kiiretest kaaperlaevadest purjetavad Ameerika sadamatest välja, et takistada Briti kaubalaevade teekonda Kanadasse ja Lääne-India saarestikku ning tagasi.”

Lord lausus järsult:

“Nad on isegi üle Atlandi ookeani seilanud, et vallutada Inglise ja Iiri rannikud kuni Nordkapini, et kaubalaevu kimbutada.”

“Neil olid siis väga head laevad, mu lord.”

“Neil on siiani!” sõnas vikont. “Nende suurepärased fregatid on kiiremad ja paremini ehitatud kui meie omad ning meeskonnadki on saanud parema väljaõppe.”

“Mu lord, mul polnud sellest aimugi,” lausus Conrad üllatunult.

“Ameerika kaaperlaevade rüüsteretked Šoti ja Iiri rannikule viimase kolme aasta jooksul on Lloyd’s kindlustuses sellist hirmu tekitanud, et ilma suurema sissemakseta on väga keeruline kindlustuspoliisi saada.”

“Mul on seda raske uskuda!”

“Nendesse vetesse sattudes näete peagi, et Ameerika laevaehitajad ja projekteerijad on valmistanud niivõrd heade sõiduomadustega laevad, mis on võimelised mööduma nii kuningliku mereväe fregattidest ja purjekatest kui kiiretest Lääne-India kaubalaevadest.”

Vikont vaikis hetke ja jätkas:

“Saartele on toit väga vajalik ja seetõttu, kapten Horn, peabki Võitmatu kaitsma meie kaubateid ja vabastama meid ohtlikest kaaperdajatest, kes ei tunnista rahu, mis meie ja Ameerika Ühendriikide vahel nüüd valitseb.”

“Mu lord, saan vaid lubada, et annan endast parima,” lausus Conrad vaikselt.

Mehe süda hõiskas mõttest, et tal on võimalus juhtida uut laeva!

Conrad arvas, et sellega on jutuajamine lõppenud, kuid vikont sõnas:

“Kapten, nagu ma ennist ütlesin, on teil kaks põhjust Antigua saarele minna. Ma pole teile esimesest veel rääkinud.”

“Tõsi.”

“Te purjetate otse Antiguale seepärast, et teil on pardal kuberneri tulevane abikaasa.”

Tuppa tekkis vaikus. Seejärel küsis Conrad umbusklikult:

“Naisterahvas? Kas tahate öelda, et minu kaasreisijaks on naisterahvas?”

“Tegelikult on ta vist isegi teie sugulane, kapten Horn. Tema nimi on leedi Delora Horn ja abielu lord Grammelliga korraldas ta vend Scawthorni krahv, kes on praegu Antigual.”

Kui esimene lord oleks Conradit kas või kuulipildujast tulistanud, poleks see meest rohkem üllatanud.

Esmalt seetõttu, et ta oli nagu kõik sõjalaeva kaptenid põhimõtteliselt selle vastu, et naisterahvas jala ta laeva tõstab, ja teiseks oli naisterahval sama nimi mis temal, olles Conradi sugulane, keda kapten vihkamiseni põlgas.

Conradi vanaisa oli Scawthorni kolmanda krahvi noorem vend.

Vennad läksid omavahel tülli, millest sai alguse vaen, mis lõhestas Hornide pere kaheks.

Neljas krahv jätkas isa vaenu Conradi isaga, kes oli ta esimene nõbu, ning pered ei suhelnud üldse, kuigi teadsid teineteise tegemistest alati.

Conrad veetis mereväekadetina palju aega merel ega vaevanud oma pead peredevahelise vaenutsemisega, mis oli tema meelest mõttetu tüli täiskasvanute vahel, kes oleksid pidanud aru pähe võtma.

Kuigi Conrad oli kord Londonis olles kohtunud praeguse, viienda Scawthorni krahviga, kes oli seda sorti noormees, kes talle üldse ei meeldi.

Conradi nõost Denzilist oli juba noorukieas saanud üks prassivatest tüüpidest, keda lugupeetud linnakodanikud põlgasid ja maha tegid.

Pärinud krahvi tiitli vaid kahekümne kahe aastasena ja koos sellega ka väga suure varanduse, jättis ta unarusse suured perele kuulunud valdused Kentis, kus ta vaid aeg-ajalt metsikuid pidusid korraldas, et Londonis juua, hasartmänge mängida ja lõbumaju külastada.

Krahvi nimi käis koos lärmi ja mõttetu vägivallaga klubides, mida ta tihti külastas, ning karikaturistidel olid terved päevad sisustatud, kirjeldades skandaale, mida krahv korraldas, ja probleeme, mis said osaks pea igale naisele, kes temaga tegemist tegid.

Et Conradil oli sugulussidemete pärast südamest häbi, oli ta piisavalt julge, et küsida:

“Kas leedi Deloral poleks võimalik mõne muu laevaga Antiguale sõita?”

“Kuna mul puuduvad vahendid, et teine kahemastiline merele saata ja meie ainus kolmemastiline on praegu Vahemeres seilamas, ei oska ma küll midagi muud välja pakkuda, kuidas leedi Delora turvaliselt sihtpunkti toimetada.”

Vikondi hääletoon oli sarkastiline.

“Mu lord, te ütlesite, et leedi abiellub kuberneri, lord Grammelliga?”

“Jah.”

“See ei saa küll olla see lord Grammell, kes minu mäletamist mööda selle sajandi algul uurimise all oli?”

“Teie mälu ei peta teid, kapten. Lord Grammell on kõvasti üle kuuekümne aasta vana.”

Conrad kortsutas kulmu.

Nii nagu nõbu Denzilil, oli ka lord Grammellil halb maine, nagu Conrad oli erinevaist allikaist alates 1801. aastast kuulnud ja arvanud, et tegu on ebameeldivaima ja kehvima suuvärgiga mehega, keda ta oma õnnetuseks on üldse kohanud.

Tundus uskumatu, et kuberner sellises vanuses uuesti abiellub ja veel endast hulga noorema naisterahvaga.

Samas poleks pidanud Conradile üldse korda minema, mis tema nõbudega juhtub.

Kui leedi Delora oli samasugune nagu ta vend, mis ilmselt oligi nii, siis sobisid nad Grammelliga ideaalselt.

Conrad sõnas:

“Mu lord, ma mõistan mulle antud korraldusi ja tahaksin südamest tänada nii teid kui kogu admiraliteeti, et mulle selline ülesanne usaldati. Loodan, et ma ei vea teid alt.”

“Olen kindel, et te ei tee seda, kapten Horn,” lausus vikont. “Kivi kotti!”

Mehed surusid kätt ning Conradil oli toast väljudes tunne, nagu kõnniks ta pilvedel.

Õhtul, pärast seda, kui Conrad oli saanud admiraliteedi erinevatelt osakondadelt üksikasjalikud juhtnöörid ning teinud vajalikud ettevalmistused, et kohe järgmisel hommikul Portsmouthi sõita, haaras ta Nadine Blake’i oma embusesse.

Kui naine oma punased huuled tema suule surus, tundis Conrad, et oli seda juba ammu igatsenud.

“Oh, Conrad, ma arvasin, et ma ei näegi sind enam kunagi,” pomises naine.

Suudelnud meest seni, kuni mõlemal hakkas pea kirehoos ringi käima, õhkas Nadine:

“Ma armastan sind! Ma pole varem kedagi sinusarnast kohanud ja ma igatsesin kohutavalt su järele. Vannun, et tundsin sinust puudust iga sekund, mil sa ära olid!”

Conrad muigas.

Sõnagi lausumata haaras mees naise sülle ning astus ta buduaarist suurde luksuslikku magamistuppa.

* * *

Alles kahe tunni pärast suutsid mõlemad jälle rääkida ja lamades Nadine’i pehmetel pitsilistel patjadel, naise tumedad kiharad vastu õlga, küsis Conrad:

“Oled vahepeal kindlasti pahandust teinud nagu tavaliselt?”

“Kui olengi, siis on see sinu süü, et mind nii kauaks üksi jätsid,” vastas Nadine. “Sinust, kallis Conrad, pole paremat armatsejat. Kui oleksid minu juurde jäänud, poleks ma ühegi teise mehe poole vaadanud.”

“See on üks sinu kujutelmadest, mida me mõlemad praegu uskuda tahame,” sõnas Conrad, “ja seetõttu ongi ilmselt hea, et ma homme hommikul ära sõidan.”

Nadine hüüatas ehmunult:

“Homme! See ei saa ju tõsi olla! Pärast kaht aastat peab admiraliteet sulle ometi korraliku puhkuse andma!”

“Selle asemel anti mulle uus laev – kahemastiline Võitmatu!”

Nadine ohkas.

“Conrad, mul on hea meel! Ma tean, et sulle ei valmistaks miski rohkem rõõmu. Aga mina?”