Читать книгу Armastuse lahing - Barbara Cartland - Страница 5

„Milord, kas saan teie heaks midagi veel teha?”

„Ei, ma kutsun sind, kui midagi vajan.”

„Väga hea, milord.”

Ülemteener möödus kolmest külalisest ja lord Cheriton istus laua otsas asuvasse tugitooli ning silmitses oma külalisi.

Toas oli kuus valvsat ja äärmiselt intelligentset meest. Õhtusöök oli oivaline ja vein suurepärane, aga seda ei olnud nii suurtes kogustes kui tavaliselt poissmeesteõhtuks, ja võõrustaja märkas, et tema külalised oskasid veini hinnata ega liialdanud sellega.

Portveini karahvin käis teist korda ringi, aga ükski külalistest oma klaasi rohkem ei täitnud.

Lord Cheriton rüüpas klaasist lonksu ja lausus: „Härrased, ilmselt olete aru saanud, et kutsusin teid siia väga tähtsal põhjusel.”

Külalised ei vastanud selle peale midagi, aga ta teadis, et mehed ootavad ja keskenduvad täielikult tema sõnadele.

Pole kahtlustki, et ta nägi täna ebatavaliselt rabav välja ja eristus selgelt oma eakaaslastest.

Nii mõnigi laua taga istuvatest meestest mõtles endamisi, et kummalisel kombel on ta oma olemuselt täiesti hüüdnime vääriline.

Sõja ajal andis Napoleon käsu, et sarnaselt Moore’i armeele tuleb Hispaania vallutanud Wellingtoni armee ka merele tagasi ajada.

Napoleon pani vaenlasele eriti solvava hüüdnime – ta kutsus teda Leopardiks.

Ta ei valinud Briti mereväe kaptenleitnandi pilkamiseks loomade kuninga lõvi nime, vaid võika ja kõhnunud vapilooma – leopardi.

Hüüdnimi täitis oma eesmärki ja naeruvääristas kõiki kuningalipu all teenivaid sõdureid.

Kõikidele Indias Arthur Wellesley juhtimisel sõdinud sõjaväelastele tegi hüüdnimi ja kujutluspilt sellest suurt nalja.

Tippoo Sahibi jahtivad leopardid tekitasid neis külmavärinaid, aga nad suutsid need hävitada samamoodi, nagu nad hävitasid oma omaniku, ja nad lagistasid naerda, kui kuulsid Napoleoni juhtnööre.

„Hirmuäratav Leopard saastab ainuüksi oma kohalolekuga Hispaaniat,” teatas keiser. „Viime oma võidukad Kotkad Heraklese sammaste juurde.”

Aga kui Wellingtoni kutsuti Hirmuäratavaks Leopardiks, siis kutsuti nii ka tema gruppidesse jaotunud sõjaväelasi. Olid olemas sellised grupid, nagu Raevukad Leopardid, Kõhnad Leopardid, Õelad Leopardid ja Hirmuäratavad Leopardid.

„Õpetame neile, kuidas meid jälestada,” ütles lord Cheriton enne Vitoria lahingut, ja Prantsuse väed taganesid juba enne Hirmuäratavate Leopardide raevukat ja surmavat rünnakut.

Lord Cheritoni juures teenivad sõjaväelased tundsid teda kui karmi ja halastamatut meest, kes nõuab oma meestelt ja iseendalt ülimat vastupidamist.

Lisaks oli ta väga õiglane.

Ta ei meeldinud meestele, aga kõik austasid teda väga, ja nagu üks sõjaväelane kord ütles: „Ta võib olla väga karm mees, aga lahingusse minnes soovin, et minu poolel oleks pigem tema kui kõikvõimas Jumal.”

Sõja ajal andis legendide levimisele hoogu juurde tõsiasi, et ta nägi tõepoolest leopardi moodi välja.

Nagu Wellington ka ise teadis, oli tal lisaks headele ja vajalikele juhiomadustele olemas kuues meel, mis võis viimasel hetkel kaotuse võiduks pöörata.

„Ainult Hirmuäratavad Leopardid on võimelised sellise asjaga hakkama saama,” kõlas nüüd tihti teiste väejuhtide suust.

Lord Cheriton vaatas laua taga istuvaid mehi ja teadis, et nad kõik on end sõjas tõestanud ja on sama võitlusvalmis kui iga sõdur, kes on aastaid kogenud igasugust ebameeldivust.

Sellel, 1814. aasta suvel, võis näha rikast ja kindlat Britanniat rahu tähistamas ja Euroopat haavu lakkumas.

See tähendab, et tuhanded võidu saavutanud mehed olid oma tuleviku suhtes murelikud ja mõtlesid, kuidas vaba aega sisustada, sest kogu oma noore elu jooksul ei olnud nad teadnud midagi muud peale sõja.

Lord Cheriton asetas klaasi lauale ja lausus: „Kas keegi teist on kuulnud Hawkhursti jõugust?”

Hetkeks valitses meeste näos hämmeldus ja siis küsis kapten Charles Hobden: „Milord, kas nad ei ole mitte salakaubavedajad?”

„Sul on õigus,” vastas lord Cheriton. „50 aastat tagasi terroriseeris Hawkhursti jõuk kogu Inglismaa lõunarannikut. Nad ei olnud mitte ainult kurikuulsad, vaid ka väga võimukad.”

„50 aastat tagasi!” pobises keegi, aga lord Cheriton jätkas:

„Väidetavalt suutis jõuk tunni ajaga kokku ajada 500 relvastatud meest. Nagu te isegi mõistate, ei näita see ainult erilist organiseerimisoskust, aga näitab, et tollitöötajad ei suuda nende vastu midagi ette võtta.”

„See kõlab uskumatult!” märkis keegi.

„See oligi seda mitmel moel,” nõustus lord Cheriton, „aga see näitas salakaubavedajatele, kui nõrk on toll ja seda nõrkust on tänase päevani ära kasutatud.”

Ta nägi, et osa külalistest paistsid olevat umbusklikud, ja küsis: „Kas teil on aimu, kui palju kulda sõja ajal Prantsusmaale salakaubana sisse veeti?”

„Ma olen kuulnud, et tänu sellele sai Napoleon vajaduse korral neutraalsetelt riikidelt kiiresti sõjamoona kokku osta,” märkis kapten Hobden.

„Te võite aimata, kui tänulik Napoleon meie salakaubavedajatele oli,” ütles lord Cheriton, „kui ütlen, et tol ajal tuntud „gini laevad” vedasid hinnanguliselt nädalas 10 000 – 12 000 gini^[1.].”

„See on võimatu!” hüüatas keegi.

„Minu informaatoriks oli peaminister isiklikult,” ütles lord Cheriton külmalt.

„Peaminister!”

Lauasolijad sosistasid peaministri nime.

„See on fakt,” jätkas lord Cheriton, „ja just peaministrilt minule usaldatud ülesande tõttu olen teid täna õhtul siia palunud.”

„Aga sõda on lõppenud,” märkis noor major.

„Nii me loodame,” vastas lord Cheriton, „aga salakaubavedu jätkub ja peaministri arvates isegi kasvab.”

„Aga miks?”

„Sest kui merevägi on laiali saadetud, ei ole meestel tööd ja siis on neid lihtne salakaubaveole meelitada.”

„Ma mõistan seda,” märkis noor major.

„Salakaubavedajad sõlmisid seitsmekümnendatel Prantsusmaaga kokkulepped ja vedu muutus väga võimsaks ja hirmuäratavaks.”

Lord Cheriton vaikis hetkeks, nagu mõtleks hoolega järele, mida öelda.

„Roscoffi, Dunkirki, Fecampi ja Calais’sse ehitatud suured kaubalaod muutsid salakauba ostmise lihtsaks ja Napoleon ergutas Prantsusmaal salakaubavedajatele laevade ehitamist.”

„Kas see võib tõesti tõsi olla?” ahmis kapten Hobden õhku.

„Mõnikord ehitati Prantsusmaa loal Calais’ sadamas korraga 18 sellist galeeri.”

Külaliste näos peegelduv hämming oleks võinud lord Cheritoni arvates olla isegi naljakas, kui tegemist ei oleks olnud nii tõsise asjaga.

„Napoleoni sõnade kohaselt,” lõpetas ta, „oli ainuüksi Dunkirkis korraga üle 500 inglasest salakaubavedaja.”

„Aga meie ratsapolitseinikud, rannavalve, mida nemad teevad?” küsis üks külalistest.

„See on igale probleemiga kokku puutunud inimesele selge,” vastas lord Cheriton, „et ratsapolitseinikel on väga vähe võimu. Kui nad proovivad sekkuda, siis lõpeb see sageli mõttetu verevalamise, vigastuste ja surmadega.”

Ta vaikis hetke ja jätkas siis:

„Peaminister on teadlik, et kohtunikud kardavad süüdimõistva otsuse korral salakaubavedajate kättemaksu. Samal põhjusel on väga raske leida tunnistajaid, kes oleksid nõus nende vastu ütlusi andma.”

„Kõlab lootusetuna,” märkis kapten Hobden.

„Ma võin kinnitada,” jätkas lord Cheriton, nagu ta ei oleks kapteni märkust kuulnud, „et sõja viimastel aastatel kerkis esile kaks uut jõuku. Üks pesitseb Alfordi ja Hythe’i vahel, ja jõugu nimi on Blues; teine jõuk on tuntud nimega Larks ja nemad pesitsevad Havanti ja Worthingi rannikuäärsel alal.”

Lord Cheriton vaikis hetkeks ja seejärel jätkas:

„Hetkel teame seda, et sel kahel jõugul on suur hulk vaatide tassijaid, sõdureid, ja oma juhi käe all on nad omandanud väga hea pealetungioskuse.”

„Milord, mida see tähendab?” küsis mees, kes ei olnud senini sõnagi lausunud.

„See tähendab,” vastas lord Cheriton, „et vaatide tassijad suudavad paari minutiga laeva tühjaks teha või vaatide köied läbi lõigata. Ma olen kuulnud, et nad suudavad vaatide nöörid nii kähku läbi lõigata, et tassijad peavad olema väga kiired, muidu võivad pooltest sõrmedest ilma jääda!”

„Kas töö eest saadav tasu on küllalt suur, et oma eluga niimoodi riskida?”

„Seniajani on risk olnud väga väike,” vastas lord Cheriton, „sest maksuvabalt riiki smugeldatud tee, alkoholi ja tubaka eest saab suurt kasumit.”

Toas valitses vaikus, kõik kohalolijad teadsid, kui hinnaliseks nimetatud asjad sõja ajal muutusid.

Seejärel küsis kapten Hobden:

„Milord, kas te vihjate sellele, et meie peaksime suutma nende tegevuse lõpetada?”

„Lõpuks küll,” vastas lord Cheriton. „Aga esialgu palus peaminister minul olukorda jälgida ja anda nõu, kuidas sellisele tegevusele lõpp teha. See on loomulikult riigisaladus, aga nüüd, kui sõda on läbi, on poliitikas tekkinud uus kurss, mis kannab nime „Ranniku blokaad”, ehk luuakse relvastatud rannavalve.”

Lord Cheriton muigas ja jätkas:

„Valitsuse arvates on võimalik niimoodi tappa kaks kärbest ühe hoobiga: selline tegevuskava annaks tööd madrustele, kes on töötuks jäänud, ja võimaldaks peatada salakaubaveo.”

„Milord, teie käest kuuldu põhjal võib oletada, et tegemist on väga raske ülesandega.”

„Sõjalaevastik tuleb meile appi,” vastas lord Cheriton. „Mehed paigutatakse ranniku kaitseks ehitatud Martello tornidesse ja iga vaatluspunkt vastutab oma piirkonnas toimuva mereliikluse eest, samuti peab iga meeskond välja panema rannikupatrullid.”

„Ja milles seisneb meie ülesanne, milord?” küsis üks noormees innukalt.

„Hetkel palun teil,” ütles lord Cheriton aeglaselt, „märkamatult Kenti ja Sussexi rannikuäärsete külade ja linnade rahva hulka sulanduda ning uurida välja võimalikult palju informatsiooni Blue ja Larksi jõukude kohta.”

Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis hoiatavalt:

„Hetkel peate koguma ainult informatsiooni, te ei tohi mitte mingil juhul tegutseda. Te peate kogu informatsiooni viivitamatult minule edastama, ja kui olen kogunud piisavalt teavet, siis teen peaministrile oma ettepanekud.”

„Kõlab huvitavalt,” märkis major.

„Huvitavalt ja äärmiselt ohtlikult!” vastas lord Cheriton.

Tema hääletoonis oli midagi sellist, mis pani külalisi silmapilkselt tema poole vaatama.

„Igaüks, kes teab midagi salakaubaveost,” ütles ta, „on kursis, et kõik vahelejäänud informaatorid peavad enne surma kannatama kõige sadistlikumaid ja kohutavamaid piinamisi.”

Ta jätkas veelgi karmimalt:

„Leitud surnukehad on olnud kas surnuks pekstud või moonutatud nii koledal viisil, et ma ei hakka seda üksikasjalikult kirjeldama. Enamiku jaoks oli surm pääsemine päevi või nädalaid kestnud kohutavast piinamisest.”

Lord Cheriton rääkis väga tõsiselt ja ta teadis, et kõik kuulajad on tema sõnadest ehmunud.

„Ilus kujutluspilt,” ütles ta, „rõõmsatest ja hea huumorimeelega salakaubavedajatest, kes on nurjatud oma tegudes, aga südame poolest head, neid esineb ainult romaanides.”

Ta jätkas väga sügavat ja madalat hääletooni kasutades:

„Tõde on täpselt vastupidine. Mehed, kellega meil tuleb silmitsi seista, on halastamatud ja täiesti südametud mõrvarid. Nad terroriseerivad kohalikke talunikke, omastavad mitte ainult nende hobuseid ja maju, vaid ka talunike naisi ja löövad halastamatult maha kõik, kes neid takistada püüab.”

Lord Cheriton lasi oma jutul kohale jõuda ning küsis siis:

„Härrased, kas teil on küsimusi?”

Kuna vastust ei järgnenud, siis lükkas ta laual olevad klaasid ja karahvini eemale ning rullis lahti suure maakaardi.

„Sellisel juhul asugem asja juurde,” ütles ta järsult. „Meil on vaja palju ära teha.”

Lord Cheriton astus puude varjust välja ja silmitses kauguses looklevat suvise päikese käes sillerdavat eresinist La Manche’i.

Ta sõitis mäe nõlvakul asuvast metsast läbi ja nägi all orus haljendavaid küpseid maisivälju ja väikest küla.

Ta käskis hobusel seisma jääda ja vaatas enda ees laiuvat orgu, samal ajal püüdis tema taga sõitnud teener oma hobust ohjeldada, ja jäi ootama.

Lord Cheriton mõtles endamisi, et ta nägi Larkswelli küla viimati 16 aastat tagasi ja siis oli ta veendumusel, et ei näe seda enam kunagi.

Indias olles mõtles ta sellest kohast kui pimedast ja udusse mattunud põrgust. Aga praeguses suvises päikesepaistes ja küla ühes otsas sillerdava merega oli selles ilu, mida ta põlgas.

Ta mõtles, et kui tema kahtlused peavad paika ja Larksi jõuk on siia külla rajanud oma peakorteri, siis on see külale õiglane tasu.

Ta istus nii vaikselt, et mõne minuti järel teener köhatas, meenutamaks, et neil on vaja natuke maad veel edasi sõita.

Lord Cheriton pööras pea hääle suunas ja teener küsis peaaegu vabandavalt:

„Milord, kas see ongi Larkswell?”

„Jah Nickolls, see ongi Larkswell, ja kui me kohale jõuame, siis sa tead, mida ma palusin sul teha.”

„Lähen pubisse ja küsin, kas neil on vaba tuba, kus me saaksime öö veeta, milord.”

„Õige,” ütles lord Cheriton kiitvalt. „Me oleme tavalised rändurid, kes suunduvad Dove’i ja meil ei ole sinna jõudmisega kiire, sest pärast sõjaväest lahkumist oleme mõlemad töötud.”

„Mul on teie juhtnöörid meeles, milord.”

„Siis ära kutsu mind enam milordiks.”

„Jah, söör. Ma teen seda ainult siis, kui oleme kahekesi, söör.”

„Nickolls, sellest hetkest alates pead minu poole pöörduma kui tavalise härra poole ja Larkswellis oleku ajal on minu nimi Bradleigh, Stuart Bradleigh.”

„Ma ei ole seda unustanud, söör.”

„See on väga oluline, et sa seda enam ei tee.”

„Ma mõistan seda, söör.”

„Ja Nickolls, kõige olulisem on see, et sa ei tohi tunduda uudishimulikuna. Ära esita ühtegi küsimust.

Kuula, mida sulle räägitakse, aga mitte mingil juhul ei tohi sa välja näidata kõrgendatud huvi kohalike ja nende tegemiste vastu.”

„Söör, te võite mind usaldada.”

„Ma tean seda,” ütles lord Cheriton, „vastasel juhul ei oleks ma sind kaasa võtnud.”

„Vabandust, söör,” ütles Nickolls, „aga mida ma peaksin vastama, kui keegi küsib, milline auaste teil sõjaväes oli?”

„Ütle, et ma olin kapten, sest ohvitseri auastme saamiseks olin liiga vaene ja liiga suur mässaja, et ära teenida kiiret edutamist.”

Lord Cheriton mõtles korraks, enne kui lisas:

„Jäta mulje, et me oleme sisimas sõjast haavunud ja otsime kohta, kuhu rahulikult elama jääda.”

„Väga hea, söör.”

„Nickolls, meil tuleb käigu pealt palju improviseerida.”

Kõnelemise ajal hakkas lord Cheriton hobust vaikselt nõlvakust alla juhtima ja küla poole suunduma. Tema näoilme oli surmtõsine ja hirmuäratav nagu mehel, kes läheb lahingusse.

Lord Cheriton jättis Nickollsi Koera ja Pardi pubi ette ning liikus ise edasi mööda kitsast ja tolmust teed, kuni jõudis parki ümbritseva kivimüüri sissekäigu juurde.

Müür oli väga kehvas seisus ja lagunes, ning värav, mis oli kunagi sepistatud rauast, toetus kahele tugisambale, mille otsas kõrgusid kaeluskotka kujud, oli nüüd hingedelt maha vajunud.

Üks kujudest oli sambalt alla kukkunud ja teine oli mattunud metsviinapuu väätidesse.

Lord Cheriton ratsutas edasi mööda teed, mis oli sammaldunud ja kunagi alleena kõrgunud tammede asemel vedelesid nüüd teepervel mädanenud tammeoksad.

Kauguses paistis maja, ja kõik, kes lord Cheritoni tunnevad, oleksid öelnud, et tema nägu oli hetkel sünge ja see sarnanes ebatavaliselt palju leopardile.

Maja, mis oli ehitatud punastest tellistest, moodustas ümbritsevate puude vahel huvitava kontrasti.

Maja poole ratsutades meenutas Lord Cheriton ühte varajast hommikut, kui ta püüdis merelt tulevat udu ja hallusesse mattunud küla ära kasutades mööda sama teed minema hiilida.

Tema selg valutas väljakannatamatult eelmisel ööl saadud piitsahoopidest. Kasutatud piits lõi vanad armid seljal uuesti veriseks ja ta teadis, et magamistoa aknast ja mööda vihmaveetoru alla ronides hakkasid kõik haavad uuesti veritsema.

Aga tol hetkel oli kõige olulisem soov põgeneda, vabaneda kõigest, mis oli muutunud väljakannatamatuks.

Sellel hetkel vandus ta, et ei tule siia kunagi tagasi. Sellest hoolimata oli ta nüüd taas siin ja ratsutas maja poole, mida ta kunagi jälestas ja vihkas. Maja oli olnud täis vägivalda, mis tundus ähvardavana isegi siis, kui ta jõudis Indiasse ning tema ja isa vahele jäi kaks kontinenti.

Ta jõudis majale lähemale ja nägi rahuldustundega, et katuses olid suured augud ning paljudel akendel puudusid klaasid.

Tundus, nagu see oleks olnud alles eile, sest ta mäletas nii selgelt, millised tunded teda valdasid, kui ta 1805. aastal koos oma rügemendiga Inglismaale naasis. Kindral Arthur Wellesley purjetas tol korral nendega koos.

Pärast üheksat Indias veedetud aastat tundus Inglismaa esialgu väga võõras.

Ta oli põgenedes kõigest 15-aastane, kes ei teadnud elust suurt midagi, aga ta oli õppinud – jah, ta oli oma õppetunni saanud – ja seda nii raskel kombel.

Ta õppis meheks olemist Mallabelly paksus džunglis, kus teda ümbritsesid Seringapatami kindlusest heidetavad mürsud ja granaadid, samuti karastasid Mysore’s valitsev leitsak ja palavik.

Ta oli tihti mõelnud, et kuidas tal üldse õnnestus need aastad üle elada, sest sõjaväkke värbamiseks valetas ta ennast kolm aastat vanemaks ja pidi suhtlema meestega, kes olid nii jõhkrad, et ta kartis neid rohkem kui vaenlast.

Igal juhul eelistas ta pigem seda kui isa türanniat ja julmust.

Kummalisel kombel avastas ta aastate möödudes, et leidis enda valitud teel õnne, sellise õnne, mida üks mees saab tunda ainult siis, kui ta on iseenda peremees.

25-aastaseks saades otsustas ta, et minevik on minevik ja ta elab ainult Stuart Bradleigh’ nime all, mille ta endale sõjaväkke saamiseks võttis.

Kuid ühel päeval, kui rügement ootas koos söör Arthuriga Dealisi kontinendilt lahkumisluba, kutsuti Bradleigh kindrali kabinetti.

Ta mõtles, mis võib olla kutse põhjuseks, sest 11 aastat ei olnud ta teinud ega soovinud muud, kui teenida oma ülemuse alluvuses.

Ta teadis, nagu teadsid kõik söör Arthuri alluvuses töötanud sõjaväelased, et kindral saadetakse sinna, kus toimub sõda ja ta valib välja ning võtab endaga kaasa ainult parimad mehed.

„Seersant Bradleigh,” ütles söör Arthur, kui ta ruumi sisenes ja kindralile au andis.

„Söör!”

„Kas vastab tõele, et te astusite sõjaväkke valenime all?”

See oli küll viimane asi, mida lord Cheriton lootis kuulda ja hetkeks ei suutnud ta vastata.

Ta oli selle nimega juba nii harjunud, et oli oma pärisnime peaaegu unustanud.

„Jah, söör!” ütles ta lõpuks ja tema hääl kõlas väga kummaliselt.

„Ja teie pärisnimi on John Heywood?”

„Jah, söör!”

„Sellisel juhul, seersant, pean teile teatavaks tegema, et teie isa suri ära!”

Lord Cheriton ei suutnud midagi öelda, sest mõtles endamisi, kui hea meel tal sellepärast on ja et tegemist on parima uudisega, mida ta kunagi kuulnud on.

„See tähendab,” ütles söör Arthur tasaselt, „kui ma õigesti aru saan, et tegelikult olete te lord Cheriton!”

Hetkeks oli seda võimatu mõista.

Ta ei olnud kunagi tiitlile mõelnud. Ta mäletas ainult seda, et tema isa oli koletis, türann ja elajas, keda ta iga oma ihuliikmega vihkas.

„Lord Cheriton?” vastas ta totakalt.

„Asjaolusid arvestades,” jätkas söör Arthur, „kas te soovite sõjaväest erru minna?”

„Ei, söör! Kindlasti mitte, söör!”

„Minu teadmiste kohaselt pärite te märkimisväärse varanduse.”

Ta ei vastanud ja söör Arthur jätkas:

„Teie jurist on siin ja kui te soovite sõjaväest lahkuda, siis garanteerin teile selleks loa.”

„Tänan teid, söör.”

Toas valitses hetkeks vaikus, seejärel ütles söör Arthur vaikselt:

„Asjaolusid arvestades soovitan teil osta endale kõrgem auaste. Ma aitan teid igal võimalikul viisil ja võite kindel olla minu soovituskirjale.”

Ei jäänud muud üle, kui seda tähistada ja pobiseda midagi tänutaolist.

Söör Arthur tõusis püsti ja sirutas käe välja.

„Lord Cheriton, tere tulemast minu meeskonda.”

Praegu meenus talle, milline uhkustunne teda tol hetkel läbis.

Ta aimas kuidagi vaistlikult, et on ära teeninud usalduse mehe poolt, kellest saab sarnaselt Wellingtoni hertsogiga selle aja kõige suurem kangelane.

Tol hetkel lahkus ta igatahes ruumist pisut ebakindlana ja kohtus hallipäise juristiga.

„Milord, ma pidin teie leidmiseks väga palju vaeva nägema,” vastas vanem mees lähenedes.

„Kas minu leidmine oli siis nii oluline?”

„Äärmiselt oluline! Siin on nimekiri teie isa varandusest ja pangaarvel olevatest säästudest. Kõrgeauline lord, te märkate, et olete saanud väga rikkaks.”

Ta mõistis, et on nüüd rikas mees, aga millegipärast ei rõõmustanud see teadmine teda.

Parema meelega ei võtaks ta oma isalt midagi vastu, isegi mitte tiitlit, aga ta teadis, et seda ei ole võimalik vältida.

Elu oli teinud temast taipliku mehe ja otsuste langetamine ei olnud tema jaoks mingi probleem.

Ta juhendas juristi ja palus hoolitseda Londonis olevate valduste eest ning korjata rendirahasid.

Berkley väljakul asuv Cheritoni maja tuli sulgeda ja hoida heas seisukorras, kuni tal tekib vajadus seda kasutada.

Sussexis elavatelt rentniktalupoegadelt tuleb küsida, kas nad soovivad oma talud välja osta, ja kui nad peaksid pakkumisest keelduma, siis tuleb maa ja majade eest korralikult hoolitseda.

„Ja mis saab majast, milord?” küsis jurist austusega. „Mida tuleks teha Larks Halliga?”

Hetkeks valitses vaikus, kuid siis vastas uus lord Cheriton õelalt:

„See võib kokku variseda!”

Majale lähenedes nägi lord Cheriton, et maja ei ole veel kokku kukkunud, aga ta oli veendunud, et üheksa aastat on tühjas majas oma töö teinud.

Ta tahaks seda maja varemetes näha, sest alles siis suudaks ta minevikuga rahu teha ega kuuleks oma kõrvus enam isa karjumist ega vihisevat piitsa oma õlgadel.

Ta möödus järvest ja vastumeelselt meenusid talle paar õnnelikku hetke, kui ta suutis kinni püüda forelli või ujus puhtas vees, mis natukenegi õhetavat keha jahutas.