Читать книгу Kuninganna päästab kuninga - Barbara Cartland - Страница 5

“Mida kuradit nad tahavad?”

Vultarnia kuningas Alexius oli väga vihane.

Ta oli plaaninud just ratsutama minna, kui tema adjutant tuli teatega, et peaminister koos kolme härrasmehega soovib kuningaga kiireloomulise probleemi asjus kohtuda.

“Mul pole aimugi, Teie Majesteet,” vastas adjutant vabandavalt. “Kuid peaminister poleks praegusel kellaajal tulnud, kui asi poleks tõesti oluline.”

“Oluline! Oluline!” käratas kuningas ärritatult. “Nende jaoks on oluline kõik peale selle, mis mind huvitab!”

Kuningas oli põnevusega oodanud ratsutamist uue hobusega, mille ta oli hiljuti ostnud.

See oli vaimustav Ungari täkk.

Isepäine loom, kellega kuningas oli juba mitu maadlust maha pidanud, hakkas lõpuks mõistma, kes on peremees.

“Olgu ma neetud, kui ma neist kiiresti lahti ei saa!” ütles kuningas.

Ta mõistis, et see on asjatu lootus.

Kuningas teadis, kui pika jutuga peaminister võib olla. Ülejäänud kabinetiliikmed olid muidugi veel hullemad.

Kuningas ise oli nende meestega võrreldes noor ning igavles koosolekutel, kus kanti ette üks lõputu kõne teise järel.

Vultarnia oli väike riik, mis piirnes Montenegro, Albaania ja lõunast Makedooniaga.

See oli ilus, vaene ja vähearenenud.

Alexius oli alles hiljuti pärinud trooni oma peaaegu seitsmekümneaastaselt surnud isalt.

Siiani polnud tal veel erilist aimu, mida selles olukorras peale hakata.

Tegelikult ei meeldinud talle eriti, et ta pidi oma meeldiva Euroopa-turnee pooleli jätma ja kodumaale naasma.

Kuningas oli veetnud üsna pikalt aega Pariisis.

Ta oli vapustavalt kena mees ning naised pidasid teda vastupandamatuks. See sümpaatia oli vastastikune.

Alexius marssis ruumist välja, ütlemata oma adjutandile rohkem sõnagi.

Ta lonkis mööda koridori edasi, ärritudes akendest säravat päikest nähes veelgi.

Paleehoone oli suur ning aja jooksul tehtud juurdeehituste tõttu omandanud ainulaadse korratu võlu.

Kuninga ema oli andnud suurematele ruumidele oma panuse Venezia lühtrite ja Prantsuse mööbliga.

Ta oli andnud tööd ka paljudele kohalikele käsitöölistele.

Neilt oli tellitud traditsioonilisi kogu Balkanil levinud nikerdisi ja maalimistöid.

Kuningas laskus mööda rikkalikult kaunistatud treppi alla.

Hallis jooksis teener talle nõupidamisruumi ust avama.

See oli tegelikult palju ilusam tuba, kui nime järgi arvata võis.

Kuninga ema oli pikkade tühjade seinte kaunistamiseks lasknud sinna sambad lisada.

Itaalia kunstnikud olid katnud lae maaliga merevahust tõusvast Venusest.

Toolid pikliku laua ümber olid polsterdatud sügavroosa riidega, mis sobis kokku kardinatega.

Praegu tundus ruum olevat laua otsas istuva nelja mehe jaoks ebamugavalt suur.

Kui kuningas sisenes, tõusid mehed püsti.

Nagu kuningas oli arvanudki, nägi ta peaministrit, lordkantslerit ja välisministrit. Neljas mees oli tundmatu.

Kuningas läks oma trooni meenutava tooli juurde laua otsas ning ütles: “Tere hommikust, härrased!”

“Tere hommikust, Teie Majesteet!” tervitasid riigimehed.

Kuningas istus ning peaminister hakkas rääkima: “Kas ma tohin Teie Majesteedile esitleda krahv Kojotskit, kes saabus eile õhtul kodumaale.”

Kuningas naeratas.

Nüüd ta siis teadis, kes oli too võõras mees.

Talle oli paari kuu eest räägitud, et üks pooleldi Vene ja pooleldi Vultarnia päritolu mees aitab välisministrit.

Mehe ema, kes oli abiellunud vene aadlikuga, oli sünnijärgselt vultarnialane.

Krahv ise elas Tolskaris, Vultarnia pealinnas, kus elasid ka paljud tema sugulased.

Kuid ta käis tihti ka Venemaal.

Tema Majesteet teadis hästi, et välisminister kasutas krahvi spioonina.

“Krahv tuli täna hommikul paleesse, et informeerida teid meie arvates väga tõsisest olukorrast, mis ei sea ohtu mitte ainult Vultarnia, vaid kõik Balkani riigid,” teatas peaminister talle omasel üleval toonil.

Kuningas kergitas kulme.

Ta püüdis mõistatada, milline informatsioon Venemaalt võis Vultarniale nii oluline olla.

Paljud inimesed suhtusid Venemaasse väga umbusklikult.

Kuid kuningas ise oli alati arvanud, et need inimesed teevad lihtsalt kärbsest elevandi.

Peaminister heitis krahv Kojotskile pilgu ning too hakkas rääkima: “Nagu Teie Majesteet teab, on Venemaa viimasel ajal hakanud üha vaenulikumalt suhtuma Saksamaa ühendamisse Bismarcki poolt.”

“Ma olen sellest kuulnud,” vastas kuningas. “Kuid ma ei kujuta ette, mida nad selles suhtes saaksid ette võtta.”

“Vaidlus Peterburis käib selle üle, et kui Preisimaa suutis ühendada kõik Saksa riigikesed ja inimesed üheks võimsaks impeeriumiks, siis miks ei võiks Venemaa sedasama teha,” selgitas krahv.

Kuningas vahtis mehele otsa ja küsis siis: “Kuidas nad plaanivad seda teha?”

“Nad leiavad, et Venemaa võiks koguda oma võimu alla kõigi Balkani riikide ja Euroopasse jäävate Türgi alade slaavlased,” vastas krahv.

Kuningas ei lausunud sõnagi.

Talle meenus, et ta oli varemgi sellist teooriat kuulnud, kuid polnud seda siis tõsiselt võtnud.

Kuna kuningas ei rääkinud, jätkas krahv: “Ma saabusin eile Peterburist ning leidsin, et pean peaministrit viivitamatult teavitama, et nüüd arutatakse seda plaani juba avalikult nii palees kui ka kõigis ministeeriumides Peterburis ja Moskvas.”

Välisminister nõjatus üle laua ja ütles: “Mulle teatati sellest juba enne krahvi saabumist, kuid ma ootasin kinnitust.”

“Tsaarinna,” jätkas krahv, “näeb seda kui ristiretke. Ta tahab saada Hagia Sophia kiriku tagasi õigeusklikele ning muuta Konstantinoopol kristliku maailma tähtsaimaks linnaks.”

Kuningas arvas, et umbes sellised soovid võisid tsaarinnal tõesti olla.

“Ja tsaar söör, on valmis Vene laevad teele saatma.”

“See tundub võimatu,” pomises kuningas.

Kuid samas mõistis ta, kui ahvatlev see väljavaade venelastele on. Tegu oli siiski nende ammuse unistusega.

“On teil põhjust uskuda, et jõutakse arutamisest kaugemale?” küsis kuningas.

“Vägagi, söör,” vastas krahv. “Tsaari vend, suurvürst Nikolai mobiliseerib juba vägesid, millega Balkani riigid vallutada ja Konstantinoopoli peale marssida.”

“Olete te selles kindel?” küsis kuningas.

“Täiesti kindel, söör,” vastas krahv. “Paljud mu sõbrad Venemaalt arutavad sõjaväkke astumist ning mitmed on seda juba teinud. Usutakse, et vastupanu on nõrk ning rünnakut kavatsetakse alustada juba paari kuu pärast.”

“Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatas kuningas. “Kuid kui see on tõsi, siis mida saame meie väikese riigina selles suhtes ette võtta?”

“See küsimus on mind terve öö otsa üleval hoidnud, Teie Majesteet,” ütles peaminister. “Täna hommikul, pärast välisministri ja lordkantsleriga rääkimist, olen veendunud, et ainult üks asi saab meie iseseisvust kaitsta.”

“Ja see oleks?” küsis kuningas.

“Teie Majesteet peaks paluma Inglismaa kuningannat Victoriat endale abikaasa leida.”

Kuningas vahtis peaministrile siira vapustusega otsa.

Ta polnud abiellumise peale mõelnud, tegelikult polnud tal mingit kavatsust seda teha.

Kuningal oli parasjagu käsil kirglik armulugu kauni ja äärmiselt eksootilise vene krahvinnaga.

Naine oli pärast mehe surma Vultarniasse elama asunud.

Kuningas oli krahvinnaga täiesti juhuslikult kohtunud ning naine veetles teda kohe.

Ta oli igas mõttes Vultarnia naistest väga erinev.

Viimased olid küll nägusad, kuid liiga maalähedased võrreldes daamidega, kellega kuningas suurtes linnades, eriti Pariisis, läbi oli käinud.

Krahvinna oli veetnud palju aega Pariisis, kus tema abikaasa oli diplomaat.

Tolskarisse elama asumist põhjendas ta sellega, et tal on Vultarnias palju sõpru, mis oli ka tõsi.

Kuid hetkest, kui ta kuningaga kohtus, jäi tal sõprade jaoks vähe aega ja tähelepanu.

Alguses oli neil kohtumiste organiseerimisega raskusi olnud, kuid siis kutsus kuningas krahvinna paleesse elama.

Palee üks tiib oli mõeldud külaliste jaoks ning seal viibis pidevalt inimesi kõigist maailmanurkadest.

Saatja puudumine ei olnud probleem. See, et krahvinna palees ringi liikus, ei puutunud väljaspool kuninglikke valdusi kellessegi.

Kuninga meelest oli krahvinna vägagi ihaldusväärne.

Alexius kartis, et ebasõbralike suhete puhul Venemaaga on peaministri esimeseks vihjeks talle lõpetada lähedane suhtlemine krahvinnaga.

Kuid kuningal polnud mingit kavatsust lasta riigimeestel oma eraellu sekkuda.

Ta polnud kunagi arvanud, et talt nõutakse kuningannat nii kiiresti pärast kroonimist.

Nüüd mõistis ta, et oleks pidanud sellele juba varem mõtlema.

Arvestades välispoliitika nõkse oleks ta pidanud seda ootama.

Kuninganna Victoria oli oma rohkeid sugulasi paigutanud kuninglikele troonidele üle terve Euroopa.

Prantsusmaal oli teda nimetatud “Euroopa kosjamooriks”.

Kuid kuningas Alexius polnud oodanud, et ka tema satub selle naise intriigide võrku.

Suurbritanniast oli saanud kahtlemata kardetuim ja kaalukaim jõud terves maailmas.

Kui Venemaa üldse kedagi kardab, siis Inglismaad.

“Ma olen kuulnud,” võttis välisminister sõna, “et kuninganna Victoria kahtlustab Venemaa ambitsioone.”

Kuningas uskus, et see on üsna tõenäoline.

“Suure vastumeelsusega nõustus Tema Majesteet Edinburghi hertsogi ja Vene suurvürstinna Maria abieluga,” jätkas välisminister.

Kuningas mäletas neid pulmi, sest need olid toimunud alles eelmisel aastal.

Ise ta sellel üritusel aga kohal ei viibinud.

“Me palume, et Teie Majesteet saadaks kohe Inglismaale saadiku ja paluks Tema Majesteedil kuninganna Victorial soovitada teile sobiv abikaasa ning paluda, et pulmad toimuksid võimalikult kiiresti.”

Kuningas kangestus.

Raskustega suutis ta instinktiivselt huultele tõusvaid sõnu kontrollida.

Ta tahtis neile öelda, et ei kavatse mitte kellegagi abielluda.

Kõige viimases järjekorras aga mingi inetu jässaka inglannaga, kellega tal midagi ühist ei ole.

Talle ei meeldinud üldse inglannad.

Tema arvates ei kannatanud nad sugugi välja võrdlust prantslannade sarmi ja intelligentsiga.

Tegelikult klassifitseeris kuningas kõik inglased, sakslased ja hollandlased äärmiselt igavate inimeste rühma.

Prantslased, kreeklased ja itaallased olid aga teistsugused.

Tal oli kord olnud ka üks väga võluv hispaanlannast armuke.

Kahjuks oli nende suhtele saanud saatuslikuks daami komme süüa kõike lausa rasvas ujuvana.

Kuningas püüdis mõelda, kes võiks peale inglanna ta riigi päästa.

Kes ei annaks põhjust kasutada väljendit: “Minna voodisse Union Jackiga.”

“Te ju mõistate, Teie Majesteet,” alustas välisminister siira murega, “et ainus viis, kuidas meie riigi vabadust kaitsta ja vältida Venemaa ülemvõimu alla sattumist, on saada troonile kuninganna Victoria sugulane.”

“Olete te kindel, et venelased arvestaksid Tema Majesteedi soovidega, kuigi ta ise asub nii kaugel?” küsis kuningas sarkastiliselt.

“Briti laevastik on suurim ja kõige paremini varustatud kogu maailmas,” vastas välisminister. “Ja ma olen üsna kindel, et britid sekkuvad, kui Venemaa tõesti Konstantinoopoli peale läheb.”

Kuningas pidi tunnistama, et see on väga tõenäoline.

Kuna kuningas vaikis, võttis lordkantsler esimest korda sõna: “Ma mõistan, söör, et see kõik tuleb teile šokina, kuid me kõik teame, ma olen kindel, et teab ka parlament, et see on ainus lahendus ja kaitse, mis meil Vene invasiooni vastu on.”

Selle peale ei osanud kuningas midagi vastata.

Ta teadis, et nii suur riik nagu Venemaa purustaks nende tibatillukese sõjaväe esimesel kohtumisel.

Liiga hilja avastas ta, et oleks pidanud hakkama kohe oma valitsusaja alguses mõtlema kaitsejõudude tugevdamisele.

Relvastusse tulnuks investeerida palju rohkem.

Kuigi vaevalt et seegi erilist efekti oleks andnud, kahtles Alexius.

Iga rakk kuninga kehas seisis vastu enda sidumisele mingi ülbe inglannaga.

Naine oleks ilmselt vägagi teadlik sellest, millise teene ta mehele tema riiki päästes osutab.

Kuna see mõte mitte ainult ei häirinud kuningat, vaid tekitas temas lausa vastikust, lükkas ta tooli lauast eemale.

Ta kõndis üle ruumi ühe akna juurde ja vaatas välja.

Palee asus kõrgel linna kohal.

Ta nägi kirikute torne ja parlamendihoone kuplit.

Läbi puude paistis natuke peateed, kus liikusid hobuvankrid.

Kaugemal paistsid siiani lumega kaetud mäetipud.

Päike sillerdas majade punastel katusekividel ja jõel, mis jagas linna kaheks ja voolas alla viljakasse orgu, kus talupojad põldu harisid.

Kõik oli kaunis ja rahulik.

See oli tema maa ning ta valitses selle üle ja kuigi ta seda kunagi välja ei öelnud, oli Alexius selle kõige üle uhke.

Siin polnud toimunud revolutsioone nagu teistes Balkanimaades.

Troon oli juba viis põlve rahulikult isalt pojale üle läinud.

Kuningas oli alati mõelnud, et ühel päeval astub sellele kohale tema poeg.

Milleks talle inglannast abikaasa?

Kuidas suudab ta taluda abikaasat, kes ajab ta haigutama?

See naine piiraks kindlasti kõiki rõõme, mida kuningas paleesse naasmisest saadik oli nautinud.

Kuigi kuningas seisis teiste poole seljaga, oli ta kindel, et riigimehed silmitsevad üksteist tähendusrikkalt.

Nad mõtlesid tema venelannast armukese ärasaatmisele.

Nende seisukoht oli, et mida varem see toimub, seda parem.

Kuningas muidugi teadis, et nad olid alati hukka mõistnud tema suhte võõramaalasega, ükskõik kas venelase või kellegi teisega. Kuid nüüd, kui oht ähvardas just Venemaa poolt, pidi Natasha ilmtingimata lahkuma.

“Olgu ma neetud, kui lasen neil end selleks sundida!” pomises kuningas endamisi.

Kuid ta tundis juba, kuidas kuninganna Victoria käsi ta poole sirutub.

Ta oli juba püütud ämblikuvõrku nagu abitu kärbes ning põgenemisteed ei olnud.

See oli väga täpne metafoor.

“Põgenemisteed ei ole,” kordas ta endale.

Ta muljuti kahe suure jõu vahele, paremalt surus peale Venemaa ja vasakult Inglismaa.

Mõte sellest, kui vähe ta selle kõige suhtes ette võtta saab, muutis Alexiuse tulivihaseks.

Kuningas kõndis tagasi laua juurde.

Riigimehed tõusid püsti ja kuningas vaatas välisministrile otsa.

“Olgu nii,” ütles ta. “Te ei jäta mulle valikut, saatke oma saadik kuninganna Victoria juurde.”

Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kõndis ruumist välja.

Kuigi ta mõistis, et see oli lapsik, lajatas kuningas ukse enda järel pauguga kinni.

Tema Majesteet kuninganna Victoria võttis härra Benjamin Disraeli rõõmuga vastu.

Mees meeldis talle.

Seda sai võrrelda ainult kuninganna sümpaatiaga lord Melbourni vastu tol ajal, kui naine alles troonile tuli.

Härra Disraeli meelitas teda.

Mees tõi talle lilli ning tegi komplimente nagu ei ükski varasem peaminister.

Lossiakendest sissetungivas hommikuvalguses nägi härra Disraeli välja veel parem kui tavaliselt.

Kui peaminister kuninganna käe suu juurde tõstis, naeratas viimane peaaegu plikalikult.

Peaminister oli kaasa toonud Derby krahvi, kes pidas välisministri ametit ja Crabrooki vikondi, kes oli sõjaminister.

Kuninganna istus ja härrased jäid tema ette seisma.

“Teie Majesteet, me tulime, nagu tavaliselt, paluma teie abi ja tarka nõu seoses ühe keerulise olukorraga, millele Teie Majesteedi tähelepanu on juba kord juhitud,” ütles peaminister.

“Sellisel juhul olen ma kindel, et see on seotud Venemaaga!” vastas kuninganna.

Härra Disraeli naeratas ja ütles: “Kas Teie Majesteet on kunagi eksinud? Kes teine teaks nii palju praegu Euroopat ähvardavast ohust?”