Читать книгу Südamehääl - Barbara Cartland - Страница 4

„Neetud, venime kui surnuvoor.”

Sabina lausus need sõnad valjusti ja pahvatas seejärel oma hääle kõla peale helisevalt naerma. See, kuidas ta tegi järele mõisahärra üsna kuuldavalt pomisetud sõnu, kui see oma tütart piki vahekäiku laulatustseremooniale juhatas, ajas ta õed paratamatult itsitama, kuigi papa oleks olnud kurb vanima tütre teravmeelsusest teada saades.

Aga öeldu vastas praegu siiski tõele, sest vana ja krigisevat troskat mööda konarlikke teid vedavad hobused tundusid liikuvat aina aeglasemalt. Sabina vaatas läbi hädasti puhastamist vajava akna välja. Oli pimedamaks läinud ning nähtavale olid ilmunud tähed, mis merepinnalt vastu helkisid.

Peale arvukaid viivitusi ja õnnetusi tundus talle, et ta ei jõua ealeski Monte Carlosse, aga samas oli see mõte naeruväärne.

Sabina tundis rahulolu, kui vaatas merele kaugel allpool ja puude tumedatele varjudele, mis taeva taustal tundusid eksootilised ja kummaliste kujudega. Ta oli Prantsusmaal. Ta liikus lähemale kohale, mille külastamisest ta veel paar kuud tagasi unistadagi ei söandanud.

„Tänu jumalale, ma olen üks õnnelik tüdruk!”

Sabina lausus need sõnad sosinal ja hakkas siis taas naerma. Kui naeruväärne temast iseendaga rääkida! Kõik peaks teda sama hulluks kui seda ullikest poissi kodukülas, kes nüril pilgul kõveratel külateedel hulkudes oli oma kõrge häälega tüdrukut hirmutanud.

Kui kaugeina tundusid nüüd Cobbleford ja Gloucestershire ja siiski oli ta alles mõni päev tagasi sealt lahkunud. Praegu istub pere ilmselt elutoas, olles juba ammu lõpetanud lihtsa eine, mida papa jonnakalt õhtueineks nimetas, kuigi mamma sellele kui õhtusele söömaajale viitas.

Tüdrukud on kindlasti ametis – Harriet pusib oma tikkimistöö kallal, mis kutsus kõigil, kes seda nägid, esile imetlushüüded, samas kui Melloney, vaeseke, õde visalt, kuid ebaõnnestunult järgida püüdis. Angelina võib ehk olla klaveri taga – papale meeldis kuulata, kuidas tal klaveritunnid edenesid – ja Claire on voodis, sest enne viieteistkümnendat eluaastat ei lubatud neil kellelgi õhtusöögiks üles jääda.

Mamma istub oma lemmiktoolis, lambivalgus kenadelt juustelt tagasi peegeldumas, kullakarva juuksed hallisegused. Ja papa, kui ta on pühapäevase jutluse juba valmis saanud, tuleb kabinetist, seab end kolde teise serva mamma vastu ning ühineb vestlusega. Rääkida on paljudest asjadest, kuigi nad on olnud niigi terve päeva koos ja võib-olla ütleb keegi neist just praegusel hetkel: „Huvitav, kuidas Sabinal läheb ja kas ta on juba Monte Carlosse pärale jõudnud?”

Kui nad vaid teaks, mõtles Sabina. Kui kohkunud oleks papa, kui ta teaks, et ta ei ole Monte Carlos, vaid reisib ihuüksi troskaga ringi! Aga ta ei saanud tõepoolest sinna midagi parata.

Kui preili Remington Nice’is rongist maha astudes jalaluu murdis, oli Sabinale üheks häbiväärseks hetkeks tundunud, nagu oleks see kõik mingi kurja deemoni trikk, et ta vaid sihtpunkti ei jõuaks. Aga mõni hetk hiljem oli ta oma isekusest väga kohkunud, kui püüdis hakkama saada saginas, mille õnnetus esile kutsus.

Preili Remington, kes oli piiskopi nõbu ja sobilikus vanuses, sest muidu poleks teda kunagi usaldatud Sabinale saatjaks, oli neiu arvamuse kohaselt end väga rumalasti üleval pidanud. Ta oli karjunud ja nutnud ja siis sootuks minestanud, nii et Sabinal oli kulunud palju vaeva, et naist nuusksoola, külma kompressi ja kõige tipuks sulgede põletamise abil naise nina all ta tagasi teadvusele tuua.

Nende sulgede hankimiseks oli neiul tulnud kõvasti vaeva näha. Nice’i jaamas seisid mõningad kastid Monte Carlosse transporditavate kodulindudega. Sabina oli seda lugenud kastile kinnitatud lipikult, kui ta sõrmed kastiliistude vahele libistas, et sealt mõned mahapudenenud suled üles korjata. Ehkki ta oli preili Remingtoni pärast mures, ei saanud ta parata, et ta süda sihtpunkti nime lugedes võpatas ja ta tundis viivuks ärritust, et ta reis nüüd viibima pidi kuni preili Remington vajalikku arstiabi saab.

Oli kulunud terve igavik, enne kui arst kohale toodi. Preili Remington lebas ooteruumi kõval ebamugaval pingil valjusti nuttes ja minestades vähemalt tosin korda, enne kui habetunud prantslasest arst klaasuksest sisse sammus.

Sabinal oli olnud siis, nagu ka kogu reisi jooksul, hea meel, et ta päris hästi prantsuse keelt oskas. Mamma oli erilise hoolega jälginud, et neiu keeleõpingutes järjekindel oleks, kui ta midagi muud ka unarusse jättis ja oli uhkusest pakatanud tütre laitmatu häälduse üle.

„Ma pean vabandama, härra, et teile tüli teen,” alustas ta. Tohter, kes oli paistnud pahane ning ärritunud, kahtlemata oli tal kiire, oli võtnud peast kübara, mis neiu meelest oli väga ontlik ž est, ja isegi naeratuse huulile mananud.

„Mulle teatati, et juhtus õnnetus, preili.”

„Kahjuks on see tõsi,” vastas Sabina. „Mu sõbranna, kes on mind Monte Carlosse saatmas, kukkus rongist väljudes. Nagu te näete, ei ole ta just kergekaaluline ja ma kardan, et ta jalaluu on katki.”

„See on tõesti äärmiselt kahetsusväärne, preili,” sõnas arst ikka veel teda silmitsedes ja neiu arvates ei kiirustanud ta sugugi patsienti ravitsema.

Preili Remington aga oigas valust ja kui arst tema poole pöördus, kaotas jälle teadvuse.

„Ongi parem, kui ta jalga vaatate, kui ta teadvusetu on,” lausus Sabina asjalikult. „Muidu ei talu ta selle puudutamist.”

Tohter katsus jalga üsna põgusalt.

„Halb murd,” nentis ta. „Me peame proua haiglasse toimetama.”

„Haiglasse!” kordas Sabina kohkunult. Ta oli lootnud, et arst preili Remingtoni jala sidemesse paneb ja nad saavad teekonda jätkata.

„Jalg tuleb fikseerida ja lahasesse panna.”

„Kas see võtab kaua aega?” päris Sabina.

„Proua peaks nii umbes kolme nädala pärast olema võimeline haiglast lahkuma,” vastas arst.

„Kolme nädala pärast!” hüüatas Sabina.

„Väga kahetsusväärne,” nõustus mees.

„Kuidas siis nii,” halises neiu. „Preili Remington pidi homme Itaaliasse minema. Ta pidi mind saatma kuni Monte Carloni ja siis oli tal plaanis edasi Rooma reisida.”

„Ma kardan, et preili reis peab ootama,” lausus arst. „Aga teie, preili, saate ju küll Monte Carlosse edasi reisida.”

„Jah, jah, muidugi.”

Vaevu sõnad üle huulte saanud, haaras Sabinat taas ärevus. Jah, muidugi peab ta reisi jätkama. Keegi ei eeldagi, et ta siia preili Remingtonile seltsiks jääks. Pealegi oleks see mõeldamatu, kuna tal vaid reisiraha varuks oli.

Aga just raha Sabinale mõni tund hiljem muret tegigi, kui ta haiglast lahkus ja tagasi jaama suundus. Selleks ajaks oli preili Remingtoni jalg kipsi pandud ja naine mugavalt voodisse asetatud väikeses, aga meeldivas toas, mille akendest paistis meri.

Nunnad, kes haiglat pidasid, olid olnud väga lahked, aga samas oli Sabina haigla ilmselgest vaesusest ja igasuguste mugavuste puudumisest üsna masendatud. Siiski tundusid patsiendid, keda ta nägema juhtus, üsnagi rõõmsameelsed ja kui preili Remington, oli piisavalt toibunud, et rääkida, kinnitas ta Sabinale sosinal, et temaga saab kõik korda.

„Mulle ei meeldi, et pean teid üksi jätma,” avaldas neiu kahetsust.

„Aga te peate kohe lahkuma,” vastas preili Remington. „Te ei saa ihuüksi Nice’i jääda. Mõelge, mida teie isa ütleks. Pealegi olen ma kuulnud nii mõndagi, mis mind veenab, et see siin ei ole noore neiu jaoks õige koht.”

Sabina oli tundnud kergendust, et preili mõte arsti omaga ühtis, et ta peaks Monte Carlo reisi jätkama. Aga ehkki ta vägagi lahkuda tahtis, tundis ta ka teatavat süümepiina, et pidi vaese preili kahvatuna ja nutetud näoga üksi maha jätma.

„Minuga saab kõik korda,” protesteeris preili Remington, kui Sabina oma mure teatavaks tegi. „Minge järgmisele rongile ja selgitage leedi Thetfordile, kui kahju mul on, et teid reisi lõpuni saata ei saanud. Ma ei tahaks, et tema ja teie vanemad arvaks, et ma oma kohust ei täitnud.”

„Oh, preili Remington, ärge muretsege. See oli hirmus õnnetus ja jaamakorraldajate süü, kes rongide platvormi nii madalale ehitasid. See näib kuidagi arusaamatu.”

„Tsst, kullake, me ei tohi kritiseerida teisi maid ega hinnata neid oma mätta otsast,” vaigistas preili Remington teda. „Samas ei ole kahtlusekübetki, et Inglismaal on kõik palju paremini korraldatud.”

Sabina kummardus daami hüvastijätuks suudlema.

„Ma katsun päeva või paari pärast tulla teid vaatama,” lubas ta. „Ma arvan, et leedi Thetford lubab mul seda hea meelega teha, kui kuuleb, kus te olete. Ma tõesti loodan, et te ei ole väga õnnetu.”

„Sellised asjad on saadetud meile proovilepanekuks, mu kallis!” sõnas preili Remington.

Taolise allaheitlikkuse peale tundis Sabina taas süümepiinu, et oli hetkekski mõelnud, et preili rongijaamas rumalalt ja hooletult käitus.

Ta jättis nunnadega hüvasti ja kinnitas abtissile, et leskproua leedi Thetford, kelle juures ta Monte Carlos peatub, tahab kindlasti kohe teada, kui preili Remingtonil midagi vaja on või kui tema seisund peaks halvenema.

Vaikivale abtissile näis leedi Thetfordi nime mainimine siiski muljet avaldavat, ehkki kuuldes, et Sabina sihtpunktiks on Monte Carlo, pomises naine endamisi midagi ladina keeles, millest Sabina mõistis, et see palve tema hinge päästmiseks oli.

Alles siis, kui ta oli haiglast lahkunud ja kiirel sammul piki kitsaid tänavaid tagasi jaama poole suundus, mõistis ta, kui hiline aeg juba oli. Seda ei tajunud ta mitte üksnes loojuva päikese ega hämardunud taevalaotuse põhjal, vaid ka tuikava kõhu järgi, mis andis märku, et ta juba pikka aega söönud pole. Ta tundis end tõepoolest äärmiselt näljasena ja kui ta sõõrmetesse tungis hõrk kohvi lõhn, jäi ta kondiitriäri ees seisma ning viivuks kõhelnud, astus sisse.

Kohv maitses sama hästi kui lõhnas ja kreemikook, mille puhul kreemi ja šokolaadiga poldud koonerdatud, maitses veelgi paremini. Alles pärast arve tasumist jäi Sabina kohkunult rahakotti jäänud münte silmitsema.

Ta oli andnud jootraha uksehoidjatele, kes preili Remingtoni arsti kutsutud tõlda toimetasid. Siis oli tulnud veel maksta tõlla eest ja kui nad haiglasse olid jõudnud, oli arst keerutamata ja Sabina arvates vähimagi viisakuseta tasu nõudnud. See polnud küll suur summa, aga Sabina jaoks siiski. Ta oli küll arvestanud, et preili Remington talle selle tagasi maksab, aga kui ta pärast seda, kui arst naise jala lahasesse oli pannud, tema tuppa läks ning vaesekese nii nõrga ja väetina eest leidis, oli mõte rahast ta peast haihtunud.

Tal oli siiski veel piisavalt raha, oli ta end lohutanud, sest rongipilet kehtis Monte Carloni.

Nälg kustutatud ja reisi ärevus sees, lahkus Sabina kondiitriärist ja suundus peaaegu jooksujalu jaama poole. Platvormil valitses tühjus ja vaikus, mis tõotas halba.

Tal kulus jaamaametnike otsimiseks tükk aega, lõpuks õnnestus tal tabada kuldsete pagunitega mees, keda ta jaamaülemaks pidas.

„Vabandage, härra, kas te võiksite mulle öelda, millal läheb järgmine rong Monte Carlosse?” küsis Sabina.

„Kell üheksa homme hommikul, preili,” oli vastus.

„Homme hommikul!” karjatas Sabina. „Aga üks peab ju veel täna ka minema.”

„Kahju küll, preili, aga viimane rong Monte Carlosse väljus poole tunni eest.”

„Siin peab olema mingi eksitus…” alustas Sabina, aga mõistis siis, et pole mõtet vaielda.

Jaamaülem oli juba tema poole selja pööranud ja süvenenud mingitesse arusaamatutesse arvetesse, mis ta laokil lauda täitsid. Sabina läks ukse juurde ja pööras siis taas ringi.

„Kuidas ma veel täna õhtul Monte Carlosse saaksin?” päris ta meeleheitel häälega.

„Tõllaga,” vastas mees pead tõstmata.

Loomulikult, tõld, mõtles Sabina kergendustundega. Kuidas ta sai üldse nii rumal olla ja arvata, et Monte Carlosse saab üksnes rongiga! Talle meenus nüüd, kuidas papa oli talle jutustanud, et enne seda, kui nelja aasta eest 1868. aastal raudtee ehitati, oli härra Blanc, kes Monte Carlo nii moodsaks muutis, rentinud auriku, mis iga päev Nice’i ja Monte Carlo vahel kurseeris, võttes pardale 300 inimest. See mees ajas kokku ka terve hulga tõldasid esmaklassiliste hobustega, et saaks hasartmängijaid toimetada enne Blanci saabumist ligipääsmatusse ja pankroti äärel olevasse Monaco pealinna.

Aurik oli vist juba praeguseks lahkunud, mõtles Sabina, aga tõld võiks ta Monte Carlosse pisut rohkem kui paari tunniga kohale viia, kui papa jutt tõele vastas!

Ta leidis portjee – väikese mehe, kes tugevasti küüslaugu järele lehkas, kes ta ümaratipulise kohvri ja presendist koti jaama sissepääsu juurde toimetaks. Siis käsutas ta mehe endale tõlda otsima.

„Kuhu hotelli, preili?”

„Monte Carlosse.”

„Monte Carlosse!” Mees kordas ta sõnu, siis naeratas ja soovis talle õnne mängulauas.

„Ma ei lähe mängima,” vastas Sabina. „Ma lähen sõpradele külla. Aga kuna ma rongist maha jäin, pean ma sinna jõudmiseks tõlla leidma.”

„Ma leian preilile ühe hea kahehobusetõlla – ja üsna ruttu!” lausus portjee.

Ta oli juba lahkumas, kui Sabina ta tagasi hüüdis.

„Üks hetk,” lausus ta. „Kui palju see maksma läheb?”

Portjee kehitas õlgu ja nimetas siis summa, mis neiu ahastusest karjatama sundis.

„Oh, ei, mitte nii palju!”

„Hind sõltub tõllast,” sõnas portjee lohutavalt. „Väga peen tõld – palju franke, mitte nii hea hobune ja mitte väga peen tõld – vähem franke.”

Sabina nimetas suurima summa, mida ta lubada sai ja portjee upitas neiu pagasi kärule ning juhatas ta rivis seisvate tõldade juurde. Järgnev tundus neiule õudusunenäona täis vaidlemist, mis kohati oli väga lähedal solvamisele. Aga portjee oli ta enda tiiva alla võtnud. Ta käis kogu rea läbi, kaubeldes kordamööda kõigi kutsaritega. Mehed rääkisid aktsendiga, millest Sabinal oli vahel raske aru saada ja ehk oligi parem, et ta kõigest aru ei saanud.

Kogu sellest jutus koorus viimaks välja mitu tõsiasja. Esiteks olid madalamale Corniche’i teele kivid langenud, mis tähendas seda, et Monte Carlosse jõudmiseks tuli valida ülemine Corniche’i tee – vana tee, mis oli järsk, käänuline ning auklik ja mis oli peaaegu mahajäetud pärast seda, kui ehitati raudtee ja Nice’ist viis Monte Carlosse madalam Corniche’i tee. Teiseks ei ahvatlenud see summa, mida Sabina oli valmis maksma, voorimehi võtma ette hobustega pikka ja väsitavat retke, kui nad võisid üsnagi tõenäoliselt kaks korda suuremat raha teenida Nice’is, nagu nad valjuhäälselt ja žestikuleerides teada andsid.

Nad olid jõudnud tõldade rivi lõppu ja Sabina kartis juba, et nad ei leiagi voorimeest, kes ta ära viiks, kui üks mees kahe armetu hobusekronu ja vanamoodsa logiseva tõllaga, mille ustelt värvi koorus, reisi ette võtma nõustus.

Portjee hiivas Sabina kohvri tõllakatusele ja enne kui neiu jõudis kahtlevalt hobuseid vaadata ja veelgi kahtlevamalt tõlla sisemust silmitseda, leidis ta end suletud ukse tagant. Portjee lehvitas kübarat, olles ilmselt rahul saadud jootrahaga, ehkki Sabinale tundus see ebapiisavana kõige eest, mis mees tema heaks teinud oli. Siis asusid nad talle küüti pakkumast keeldunud teiste tõldade kutsarite mürgiste märkuste saatel teele.

Hobused ei teinud vaatamata kutsari piitsaplaksudele katsetki kiiremini liikuda ning Sabinal oli tahtmine ise pukki ronida ja ohjad haarata.

Ta oskas juhtida ponikaarikut, millega ema maal ringi sõitis, aga kodutallide hobused olid ka hästi toidetud ja korralikult hooldatud, sest kui mistahes kokkuhoidu ka kiriklas rakendati, kandis reverend Adolphus Wantage hoolt, et hobused puudust ei kannataks.

Kell pidi olema seitse, kui Sabina Nice’ist teele asus. Arvestades hobuste aeglust ning tõsiasja, et neil tuli liikuda palju pikemat ja raskemat teed pidi, pidanuks nad Sabina arvates kella kümneks kohale jõudma.

Aga ta ajaarvestus jooksis tühja tänu asjaolule, et juba Nice’i äärelinnas oli neil olnud probleeme ühe tõllarattaga ja nad pidid sepikotta pöörduma. Võttis peaaegu pool tundi, enne kui nad taas teekonda jätkata said.

Kannatamatult tõllas istuvale Sabinale tundus, et Prantsusmaal räägitakse ja vaieldakse liiga palju, enne kui miski teoks saab. Aga lõpuks oli uus kodar rattateljele leitud ja peale vastastikusi komplimente, häid soove ning naljaviskamist said nad taas reisi jätkata.

Selleks ajaks oli päike loojunud. Taeva ilu ja õievahus mimoosid, peaaegu igas aias ohtralt kasvavad apelsini ja sidrunipuud ja üle hallide müüride küünitavad purpurpunased troopilised ronitaimed sundisid teda kõike muud unustama. Oli uskumatu näha oma silmaga seda, mille kohta ta üksnes raamatutest lugenud oli.

„Apelsinid kasvavad puudel nagu õunad!”

Ta kujutles neid sõnu kodus õdedele ütlemas ja lisamas:

„Kui tahad sidrunit, tuleb sul lihtsalt välja minna ja üks endale noppida.”

Kuidas ta küll soovis neile praegu oma reisist jutustada. Kuna miilid venisid aeglaselt, püüdis ta kujutleda, mis tunne oli preili Remingtonil, kui ta platvormil lamades kisendas. Võis olla küll inetu vaese viga saanud leedi üle nalja heita, aga see ajaks tüdrukud naerma ja nad ütlesid alati, et Sabina jäljendamisoskus oli nii tõetruu, et kõik suutsid alati ära arvata, keda ta jäljendas.

Ta näitaks neile ka, kuidas portjee kutsaritega kauples ja jäljendaks arsti selle musta koti ja kulunud silindriga. Küll on alles vahva, kui ta taas koju jõuab! Kõige vahvam ongi see, et oma seiklustest saab hiljem jutustada.

Järsku Sabina tardus. Ta oli unustanud Arthuri. Nelja kuu pärast, juunikuu alguses ei lähe ta enam sugugi koju, vaid temast on saanud oma majas elav abielunaine. Sabina surus käed kokku. Ta tundis rinnus veidrat pakitsust. Siis aga raputas ta end otsustavalt.

Kui rumal temast tunda end ebakindlana. See, et ta antud hetkel iga tüdruku unistuseks oleva toreda seikluse keskel oli, oli kõik tänu Arthurile. Just Arthur oli kõik võimalikuks teinud, ka mamma nii rõõmsaks ja rahulolevaks muutnud, kes oli kaotanud selle kohutava hirmu, mis teda nii kaua painanud oli – et ta hädavares on. Arthur oligi mees, kellega ta abiellub!

Tõld jõnksatas järsult ja Sabina lendas hooga tõllanurka, lüües ära käe ja põrgates peaga vastu seina, nii et tanu talle ninale vajus.

Ta kuulis hüüatust ja taipas, et tõld oli äkitselt seisma jäänud.

Hetkeks oli ta oimetu, aga siis tõmbas tanu peast ja ajas end jalule, et uks avada. Uks prahvatas avali, ta pistis pea välja ning nägi juba pukist maha roninud kutsarit.

„Mis juhtus?” päris ta.

Mees tõi kuuldavale paljusõnalise jutuvada, millest neiu sai aru, et sepp, kellest nad nii rõõmsalt lahkunud olid, oli kõige hullem kaabakas, suli ja petis ning pahatahtlik idioot, kes ei ole võimeline millekski, rääkimata tõllaratta parandamisest.

Sabina ukerdas tõllast teele ja nägi, nagu oligi oodanud, et ratas vänderdas tolmus ja tõld oli vajunud viltu. Ta vaatas ringi. Oli üsna valge ja ta mõistis, et see heledus oli tingitud kuust, mis aeglaselt tähtedest ülekülvatud taevasse oli tõusnud.

Nad olid kusagil kõrgel mäeküljel. Meri näis olevat väga kaugel. Ühel pool teed oli üksnes kaljuserv, teisel pool aga puud ja räsitud võserik, mis hajus pimedusse kivide ka kõrgete kaljude poole.

„Mis me teha saame?” uuris Sabina.

Kutsar kehitas õlgu ja tõi siis kuuldavale järjekordse sõimu ja süüdistuste valingu.

Sabina vaatas ringi. Ehk on kusagil mingi maja, mõtles ta, kust nad abi võiksid leida. Ta liikus kiruvast kutsarist eemale ja märkas siis eredat kuldset lõkketuld neist mitte eriti kaugel lõõmamas. Ta katkestas kutsari sõnadevoolu, osutades tule suunas.

„Võib-olla on seal keegi, kes meid aidata saaks.”

Mees vaatas õlgu kehitades osutatud suunas, nagu paneks ta veel pahakski, et nende murele lahendus võiks leiduda.

„Ei saa ju hobuseid maha jätta,” pomises ta tõredalt.

„Ma lähen vaatan, kas saan mingit abi,” teatas Sabina.

Ta võttis tõllapõrandale pudenenud ridiküli, kus oli ta rahakott ja asus teele, tõstes seelikud üles ja valides räsitud rohus ja kivide vahel rada lõkke poole, mis kumas taamal nagu majakas.

Leegid tundusid tõusvat kõrgemale, kui ta lähemale jõudis. Lõke oli kaugemal, kui Sabina arvanud oli ja rohkem kui korra komistas ta rohumätta või kivide otsa, mida siin ohtralt leidus. Aga kui ta teest eemale jõudis, muutus rada tasasemaks ja kui tuli nähtavamaks muutus, nägi ta selle ümber ringis inimesi – inimesi ja vankreid.

Ta jõudis tuleleekide valgusesse enne, kui kõike selgelt näha võis ja siis ikka edasi liikudes kuulis ta muusikat – viiulimuusikat, kitarri ja teisigi instrumente, mida ta ei tundnud.

Tegu oli lustliku metsiku viisiga, mida mängiti. Viisiga, mis tundus Sabinale kui kutse tantsule, nii et peaaegu enese teadmata olid mure ja hirm, mida ta seoses tõllaga juhtunud õnnetusega tundis, ununenud. Ta tundis, et ta tuju läheb paremaks ja samm kergemaks, nagu sooviks jalad ühtida meloodiaga, mis aina valjemaks paisus, kuni Sabinale näis, et see täitis ta pea ja keha tuksleva harmooniaga.

Ta astus lõkkevalgusesse ja nägi nüüd, et tegu oli mustlaste seltskonnaga, kes siin telkisid. Sabinat üllatas, et neid seal nii palju oli ja nende värvikirevus.

Ümber tule ja vankritreppidel, mis olid peaaegu täisringis ümber lõkke, istus suur hulk mehi ja naisi. Leekide valgel tantsis üks naine. Ta pihiku kuldsed tikandid, kõrvarõngad ja käevõrud helkisid lõkkevalguses ja naise pikad tumedad juuksed lendlesid ta seljal, kui ta keerles ja pöörles, paljad pruunid jalad hoogsalt üle maapinna libisemas.

Ülejäänud seltskond jälgis teda vaikuses. Muusika ei olnud vali, see ainult pulseeris nagu inimese enese veri kõrvades või nagu ärevil südame tukslemine. Tantsija käevõrud tilisesid pehmelt ja ootamatu klõpsatus, kui naine neid sõrmedega nipsutas, kõlas nagu hispaanlane klõpsutaks kastanjette ja siis äkki keerutades oma seelikuid ja küünitades kehaga leekide poole, märkas ta Sabinat ning tardus paigale.

Ka muusika katkes ja Sabina nägi kõiki päid enda poole pöördumas, nägi tumedaid kahtlustavaid nägusid, sähvivaid pilke, mis lõkkevalguses välgatasid ja ootamatut värvide liikumist – punast, oranži ja rohelist –, kui inimesed püsti tõustes liikuma hakkasid. Tundus, nagu nihkuksid nad talle lähemale.

Siis tundis Sabina esmakordselt hirmu. Ta polnud kunagi varem inimeste ees hirmu tundnud.

Ta oli tundnud mustlasi, rääkinud nendega, kui need ta koduküla äärealal telkisid. Sama hõim oli käinud igal aastal, kohalikud said nendega tuttavaks ja isegi kutsusid neid tagasi. Tõsi, talunikud küll rääkisid, et kanad kadusid ja mune jagus sel nädalal vähem, aga üldiselt olid mustlased ohutud.

Pruuninahalised mehed, kes saagikoristamisel käe külge panid ja välkuvate silmadega naised, kes tulid köögiuksele pesulõkse, osavalt punutud korve või luuavarsi müütama ja kes pakkusid end tulevikku ennustama neile, kes nende kätele hõbedat asetasid.

Aga need inimesed, kes teda nüüd ainiti silmitsesid, sarnanesid väga vähe Sabinale tuntud mustlastega.

Esiteks olid nad hästi riides. Mehed kandsid puhvis varrukatega valgeid särke, millel olid kuldtikandid ja paelad; naised olid üle külvatud kuldsete ornamentidega, nende seelikud olid eredavärvilised erksate alusseelikutega, nende mustad sametpihikud olid nööritud üle kõrge kaelusega pluuside. Aga siiski oli nende ilmeis midagi metsikut ja primitiivset. Nende kiired nõtked liigutused jätsid mulje, nagu oleks nende riietus ülepakutud.

Järsk muusika katkemine ja hirm, et ta oli tunginud kuhugi salajasse ja keelatud paika, pani Sabina vabisema ja ta tundis, et ta käed värisevad. Nii ta seal seisis, võimetu rääkima ja kui tundus, et vaikus muutub iga hetkega aina ähvardavamaks, tõusis üks mees lõkke äärest ja tuli tema poole.

Mees kandis nagu teisedki mustlased liibuvaid pükse ja oskuslikult tikitud laiade varrukatega särki. Ta piha ümber oli lai vöö, mille vahele oli torgatud kalliskividega ehitud käepidemega nuga. Mees oli äärmiselt nägus ja ta nahk oli peaaegu kuldne, tal olid tihedate kulmude all tumedad läbitungivad silmad ja kindlameelne, aga samas ka õrnatundeline suu.

Tegu oli mustlasega, aga temas oli midagi erilist, mis pani Sabina kohe arvama, et tema ees on pealik, keda ei tarvitsenud karta. Ta ei teadnud, miks. Mehest õhkus võimukust – see tulenes viisist, kuidas ta liikus ja uhkest peahoiakust – ja siiski, hetkel, kui mees tema poole tuli, Sabina värisemine lakkas ja ta sai kõnevõime tagasi.

Ta paotas huuled, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, lausus mees:

„Preilil on ehk abi vaja?”

Sabina tundis pöörast kergendust, et mees temaga prantsuse, mitte aga mingis mustlaskeeles ei rääkinud, millest ta aru poleks saanud.

„Jah, ma tõepoolest vajan abi,” vastas ta. „Tõllal, millega ma Monte Carlosse reisin, tuli ratas alt ära. Ma oleks äärmiselt tänulik igasuguse abi eest, mida teie või teie inimesed mulle osutada võiksid.”

„Aga loomulikult. Mu mehed vaatavad järele, mis teha annab,” lausus mees. „Aga seniks võiksite tulla lõkke äärde ja end soojendada?”

Hirm oli kadunud, aga Sabina tundis, et ta käed külmetasid ja kuna päevast oli saanud öö, oli õhus tunda jäist hingust. See tuleb mägedest, mõtles ta ja vastas naeratades:

„Ma sooviks tõesti korraks lõkke äärde istuda, kui tohib. Ma võin ainult loota, et tõllarattaga midagi tõsist lahti ei ole.”

Mees andis käsu keeles, mida Sabina ei mõistnud ja kaks või kolm meest jooksid kibekähku tõlla suunas. Pisut kohmetult kõndis Sabina ümber lõkke mustlase poolt osutatud improviseeritud sohva suunas. Karunahk oli visatud lehtede ja sõnajalaokste üle, oletas Sabina. Ta võttis istet ja kohe ulatas mustlane talle veiniga täidetud klaasi.

Sabina raputas pead.

„Ei, tänan.”

„Jooge see ära, preili,” nõudis mustlane, „see peletab teie reisiväsimust.”

Sabina leidis, et oleks tänamatu keelduda ja võtnud klaasi, lonksas ta veini, millel oli peen hõrk aroom ja mis andis talle kohe sooja ning vähendas pisut ta häbelikkust.

Seal nii istudes turgatas talle pähe, et ta pea oli katmata ja sirutades käe, püüdis ta siluda lokke, mis ilmselt olid sassis ja korratud.

„Ärge muretsege, see on ilus,” sõnas mustlane vaikselt.

Sabina pöördus suuri silmi mehe poole vaatama, suutes vaevu uskuda, et oli mehe sõnu õigesti kuulnud. Nähes mehe ilmet, langetas ta silmad. Ta polnud kunagi varem ühegi mehe silmis midagi sellist kohanud. Selline julge aval imetlus tekitas temas ebakindlust ja kohmetust.

Ta tundis, kuidas veri põskedesse tõusis. Oli äärmiselt häbematu mustlase või mis tahes rahvusest mehe poolt teda nõnda vaadata. Mehe poole vaatamatagi tundis ta mehe silmi oma kahvatukuldseil juustel, mis ta emalt pärinud oli – ja nüüd puuris see pilk ta nägu.

Sabinal olid kenad näojooned, ta teadis seda, ehkki ta põsed olid sageli liigagi kahvatud ja ta pidas end üldse liiga kleenukeseks ja hapraks, et tõesti ilus olla. Ta oli nii sageli soovinud, et ta oleks pikka kasvu nagu ta isa ja ümar ning vormikas nagu Harriet, keda alati imetleti, kui ta peol käis ja kel ei tulnud eales tantsupartneritest puudus.

„Keegi ei märka mind!” oli Sabina sageli kurtnud. Ja ikkagi oli Arthur teda märganud – kui tänulik ta mehele siis oli olnud! Aga Arthur polnud teda kunagi vaadanud nagu see mustlane, kelle silmad läksid veidi kissi ja kes piidles teda nii pinevalt, et neiu käsi instinktiivselt rinna peale tõusis.

Kuna ta tundis suurt piinlikkust, kiirustas ta rääkima: „Ma pean veel täna Monte Carlosse jõudma,” lausus ta. „Kahjuks jäin ma Nice’is viimasest rongist maha ja pidin tõlla palkama.”

„Aga miks te mööda ülemist teed tulite, preili?” uuris mustlane.

„Mulle öeldi Nice’is, et alumisel Corniche’i teel on kivid teele langenud,” vastas Sabina.

„Selge,” hüüatas mees. „Aga see tee võib öösel ohtlik olla, kui teil just kogenud kutsarit ja häid hobuseid pole.”

Sabina naeratas.

„Ma kardan, et keegi ei saaks hobuseid, millega ma reisin, headeks nimetada. Need näevad nirud välja ja üsna tõenäoliselt ei kohelda neid vaesekesi hästi.”

„Siis kindlasti on see äärmine julmus neid sellisele pikale reisile sundida?” järeldas mees.

„Olen nõus, aga mida ma teha sain?” küsis Sabina.

„Te oleksite võinud ööseks Nice’i jääda ja hommikul rongile minna.”

„Aga ma ei saanud ju üksi ööseks hotelli jääda,” hüüatas Sabina.

„Aga ikkagi reisite praegu üksi?” mainis mees ja neiu tundis ebamugavust, et peab kohe oma ilmselt ebatavalisena tunduvale käitumisele selgitusi andma.

„Jah, ma olen üksi,” vastas ta. „Aga üksnes seetõttu, et mu saatjanna, leedi, kes mind Monte Carlosse saatma pidi, sattus õnnetusse. Ta murdis Nice’is rongist väljudes jalaluu. Seepärast ma nii hilisel tunnil reisingi.”

„Ma mõistan. See selgitab kõik. Ma pidasin seda väga kummaliseks, et üks daam, eriti veel inglise daam, öösel üksipäini on. See võib ohtlik olla.”

„Kui te peate silmas röövleid ja bandiite,” naeratas Sabina, „siis on mulle räägitud, et härra Blanc on taolised ohud Monte Carlot külastava inimese teelt kõrvaldanud. Selline kuritegelikkus poleks ju hasartmängudele hea, eks?”

„Ma ei usu, et isegi härra Blanci ettevaatusabinõud noorte ja kaunite tütarlaste puhul piisavaks osutuvad, kui need pärast pimeduse saabumist reisivad,” mainis mustlane pisut kuivalt.

„Ma ei karda,” vastas Sabina teravalt. „Keegi ei saa minult midagi röövida, kuna mul polegi eriti midagi.”

„Ma ei pidanud raha silmas,” lausus mustlane.

„Ja mida veel siis röövlid võiks minult tahta?” imestas Sabina süütult.

Mustlase suunurgas mängles naeratus, kui ta lausus; „Preilil on meie juures turvaline.”

Sabina kõhkles hetke ja lausus siis vaikselt kogeldes: „Ma arvan… et ma ei saa teile ratta parandamise eest maksta… Mul on vaid õige vähe raha alles.”

„Kui mustlased midagi teevad, siis sõprusest… või armastusest.”

Oli väike paus, enne kui mustlane viimased kaks sõna kuuldavale tõi ja jällegi oli mehe silmis midagi, mis pani Sabina punastama ja maha vaatama, nii et ta ripsmed põski riivasid.

„Kas te arvate, et nüüdseks on ratas juba parandatud?” küsis ta ikka veel mehe poole vaatamata. „Ma peaks edasi liikuma. Mu võõrustaja… mu kihlatu ema võib juba muretseda, mis minuga juhtunud on.”

„Te olete kihlatud, et abiellu astuda?” küsis mustlane.

Sabina noogutas.

„Ühe inglise härrasmehega.”

„Ta on õnnega koos,” sõnas mustlane. „Huvitav, kas ta mõistab, kuidas tal vedanud on?”

„Ma arvan, et vedanud on hoopis minul,” vastas Sabina talle omase impulsiivsusega ja mõistis siis, räägib oma isiklikest asjadest võõrale ja veel mustlasele pealegi. See oli asi, millega ta isa hukkamõistu pälvis ja piisavalt tihti noomida sai.

„Ma olen kindel, et on aeg minna,” lisas ta kiirustavalt.

„Te ei saa minna, enne kui teie ratas on parandatud,” märkis mustlane. „Ja andestage mulle, et oleme unustanud teile meelelahutust pakkuda.”

Mees nipsutas sõrmi ja kohe hakkas muusika mängima. Mustlane, kes mängis viiulit, astus tule valgusesse, nii et Sabina nägi mehe kortsulist nägu, sätendavaid kuldseid kõrvarõngaid, värvilist vööd puusal ja laiu pluusivarrukaid, mis mehe keha liigutuste taktis lehvisid. Aga tantsijanna, kes Sabina saabudes oli tantsinud, nõjatus nüüd põlgliku ilmega vastu ühe vaguni treppi. Ta jalad olid liikumatud, suu mossis ning silmad hõõguvad.

Sabina kavatses vait olla ja muusikat nautida, aga uudishimu sai temast võitu.

„Kas te olete prantsuse mustlased?” uuris ta.

Ta võõrustaja raputas pead.

„Kui te poleks võõramaalane, oleks selline küsimus solvav,” vastas mees. „Me oleme ungarlased. Väga vana hõim, mis on tuntud kõikjal Euroopas.”

„Kas teie olete nende pealik?”

„Olen nende ataman või teie ütleks selle kohta – kuningas.”

„Oh, kui põnev!” hüüatas Sabina. „Ma olen alati soovinud mustlaste kuningat kohata. Mina ja mu õed lugesime kord raamatut vanadest mustlaskrahvidest – kas te mitte nii end ei nimeta?”

„Mõnikord.”

„Meil oli nii huvitav, kui lugesime kuldsetest peekritest, mida säilitatakse läbi põlvkondade ja kasutatakse teie kõikidel tseremooniatel. Ja nüüd olen ma kohtunud kuninga endaga – kui kadedaks õed muutuks!”

„Te kohtute Monte Carlos palju mõjukamate tiitlitega inimestega.”

„Aga mitte nii romantilistega,” oli Sabina varmas vastama.

Mees naeris.

„Nüüd, kus mina olen öelnud, kes olen,” lausus ta, „võiksite ka teie oma nime avaldada?”

„Mu nimi on Sabina… Sabina Wantage.”

„Sabina! See on armas nimi ja sobib teile. Kas teate, mida mõtlesin, kui teid esmakordselt seal lõkkevalguses seismas nägin?”

„Ei, mida te siis mõtlesite?”

„Ma mõtlesin, et see muusika, mida Zsika mängis, on nõidunud välja nümfide vaimud, kes elasid siin ammu enne, kui mustlased ja foiniiklased ilmusid, enne kui tsiviliseeritud inimene avastas Vahemere lummuse. Te näisite nii pisike ja valge ja teie juuksed helkisid kullana lõkkevalguses. Ma arvasin hetkeks, et olete paljajalu ja teil on käes roosipärg – kroon, mis mõne vaese sureliku peas teeks ta selleks ööks surematuks nagu teie.”

Mehe hääl oli rääkides väga vaikne ja kui ta lõpetas, hingas Sabina sügavalt sisse.

„Kui kaunis!” hüüatas ta. „Ma soovin vaid, et see tõsi olnuks. Ma tõepoolest soovin, et oleksin olnud mõni nümf, kes teie ellu oleks toonud maagiat, mida te enne tunda saanud pole.”

„Võib-olla oletegi seda juba teinud,” lausus mustlane nii vaikselt, et Sabinale tundus, et ta mehe sõnadest õieti aru ei saanud.

Hetkeks vaatas ta mehele silma ja pööras pilgu jõupingutusega eemale. Ta tundis, et mehes on midagi ligitõmbavat, mis teda allutas, kütkestas, vastu enda tahtmist mehe poole tõmbas ja siiski ei olnud neiu kindel, miks.

„Ma pean minema,” kogeles ta.

Nagu oleks mees mõistnud neius kasvavat paanikat, vaatas ta kolme tõlda parandama läinud ja nüüdseks naasnud mustlase suunas, kes tule ääres rahvahulgas seisid.

„Teie tõld on valmis, kui teiegi olete valmis lahkuma.”

„Oh, nad on ratta ära parandanud. Tänan teid väga.”

Sabina tõusis jalule.

„Tänan teid,” kordas ta jälle ja sirutas käe.

Mees võttis käe ning tõstis selle huulte juurde.

„Lubage end tõlla juurde saata.”

„Palun, ei ole mingit vajadust…” alustas ta, hääl katkemas, kui mees ikka tal käest kinni hoides teda läbi mustlastesumma lõkkevalgusest eemale pimedusse juhatas. Kui mees teda üle krobelise maapinna aitas, tunnetas Sabina ta käe jõudu. Mehelt jõudsid temani võnked, mida ei saanud tähelepanuta jätta. See häiris neiut, aga sellegipoolest ei kartnud ta meest – vaid tema pilku.

Nad kõndisid vaikuses, kuni Sabina nägi kuuvalguses enda ees tõlda ootavat, väsinud hobuste pead longu vajunud ja kutsar sirge seljaga pukis istumas, küünlalaternad nõrgalt ja võimetult vilkumas.

Kui nad tõllani jõudsid, tundis Sabina kummalist kahetsust, et peab mehe käest lahti laskma. Ta vaatas mustlasele otsa. Oli raske midagi mehe ilmest välja lugeda, aga sellegipoolest arvas ta teadvat, mida see tähendas.

„Head ööd,” lausus ta, „ja tänan teid. Tänan teid väga kõige eest, mis minu heaks tegite.”

Jälle tõstis mees ta käe huultele. Sabina tundis nende soojust ja kogu ta keha läbis väike värin.

„Me kohtume veel,” lausus mees.

Sabina tahtis midagi vastata, aga ei leidnud kuidagi sõnu ja äkki oli uks kuidagi liiga kiiresti ta selja taga sulgunud, kutsar hobustele piitsa andnud ning nad sõitsid minema.

Ta lehvitas kätt ja pöördus istme taga väikesest aknast mehe poole tagasi vaatama. Mustlane seisis samal kohal – ta võis aimata mehe särgi valget värvi puude varjude taustal.

Ta jälgis seda valget laiku nii kaua, kui hobused armutult käänulisel teel edasi liikudes selle ta vaateväljast kaotasid.