Читать книгу Jalutuskäik imedemaale - Barbara Cartland - Страница 5

Eaglefieldi hertsog jalutas klaasukse kaudu banketisaalist aeda. Ta kõndis pisut kaugemale, eemaldudes muusikast.

Siis istus ta maha ja vaatas mere poole. Kõrgel taevas hakkasid paistma tähed ning kuu oli tõusmas. Hõbedases valguses näis kõik väga romantiline. Ometi ei vaadanud hertsog ilu enda ümber.

Puust pingil istudes mõtles ta sellest, et oli peolt pääsenud.

Nad ajasid kuningal pea nii segi, et viimane pidas Brightoni Hiina paviljonis ühe peo teise järel.

Enamikule inimestest jättis juba ainuüksi hoone fantastilise mulje, vaatamata selle kohatusele. Hoone sisustus, kuigi väärtuslik, oli Inglismaale kindlasti sobimatu.

Hulk asju oli pärit Carltonite majast.

Sellest ajast, kui kuningas oli asevalitsejana neile asjadele terve varanduse kulutanud, oli nende üle arutletud, neid kritiseeritud ja nende üle naerdud.

Nüüd oli kuningas oma tähelepanu pööranud majale Brightonis, kulutanud sellele üle saja tuhande naela ning polnud veel kaugeltki lõpetanud.

Viimaseks lisandiks oli banketisaal, milles täna külalisi võõrustati.

Hertsog mõtles, et vaid prints suudab kujutleda midagi nii fantastilist nagu hiiglaslikud vesiroosikujulised kroonlühtrid.

Paviljoni väline pool pidi meenutama Moskva Kremlit.

Banketisaali lopsakate palmide vahelt piilus välja hõbedane draakon.

Kõik see kokku meenutas hertsogi meelest sellise inimese unenägu, kelle „peas pole kõik päris korras”.

Ta oli järsku tundnud kuumust, mis alati kuninga ruumides valitses. Peale selle ei suutnud ta taluda naiste lobisemist ja itsitamist ning orkestri lakkamatut pealetükkivust.

Seega ta põgenes ja lootis, et keegi teda ei otsi.

Ta hingas sügavalt sisse soolast õhku, mis mere poolt temani kandus.

Kuigi ta tahtis omaette olla, pidi ta pettuma. Tema selja tagant kostsid sammud.

Ta kangestus, ärritudes sekkumisest.

Hääl ütles: „Arvasingi, et nägin sind välja hiilivat, Theo. Mida sa siin teed?”

Hertsog hingas kergendatult. Sekkujaks oli kõigest Harry Hampton, tema vana sõber, kellesse ta väga kiindunud oli.

Harry ja hertsog olid koos üles kasvanud. Nad olid lastena koos mänginud. Nad olid samal aastal Etonisse läinud. Pärast Oxfrodist lahkumist olid nad käinud samas kolledžis ja liitunud Kuningliku brigaadiga.

Siiski oli hertsog tiitli pärimisel sõjaväelase karjäärist loobunud. Kuna ta oli Harryst puudust tundnud, oli ta peale käinud, et ka Harry tagasi astuks.

Harry istus pingile hertsogi kõrval.

Kui keegi oleks neid kõrvalt vaadanud, oleks ta avastanud, et need kaks noormeest on kõige nägusamad.

Hertsog oli lausa silmapaistvalt ilus.

Tal olid nurgeliselt laubalt tagasi kammitud tumedad juuksed ja klassikalised näojooned.

Harry oli blond, kuid mõlemad mehed olid peaaegu sama kasvu.

Kuna nad mõlemad olid väga atleetlikud, ei olnud nende kehal grammigi ülemäärast rasva.

„Mis sundis sind siia välja tulema?” päris Harry. „Kas leedi Antonia oli väsitav?”

„Ma olen tüdinud,” vastas hertsog, „surmani tüdinenud samadest naljadest, samast toidust, samast muusikast ja kui tõtt teada tahad – samadest nägudest!”

Harry naeris.

„Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” ütles ta. „Kuid samas, mis oleks alternatiiviks?”

„Just seda ma olengi endalt küsinud,” vastas hertsog.

„Keegi pidi sind pahandama, kui sa sellesse nii valulikult suhtud,” mõtiskles Harry. „Ma nägin leedi Antoniat flirtivat selle pika ninaga tüübiga, kelle nimi mul meelde ei tule.”

„Ta üritab mind armukadedaks teha,” ütles hertsog, „sest ta tahab, et ma annaksin talle need kaks kõrbi hobust, mis ma eelmisel nädalal Penny Wakehurstilt ostsin.”

„Aga minu teada oled sa nendega vaid ühe korra ratsutanud!” hüüatas Harry.

„Jah,” vastas hertsog, „sa ju tead, milline Antonia on, kui ta oma ahned küüned millessegi sisse vajutab. Ta ei puhka enne, kui saab oma tahtmise!”

Harry surus huuled kokku, et mitte välja öelda, mida ta leedi Antoniast arvab.

Viimane võis olla küll kõige kaunim naine moeeliidi hulgas, kuid ta oli kahtlemata ka kõige ahnem.

Harryle ei meeldinud see, et ta sõber selle naisega seotud oli.

Sellegipoolest teadis ta juba ammu, et hertsog ei talunud kriitikat mitte kellegi kohta, kellest ta parasjagu sisse võetud oli.

Seega otsustas Harry, et ainus asi, mida ta teha saab, on oodata, kuni see veetlus oma võlu kaotab.

See aga juhtus Theo Eaglefieldi seisukohast alati juba palju varem kui Harry arvata oskas.

Samas teadis Harry, et leedi Antonia imes Theo niiöelda verest tühjaks. Talle ei meeldinud leedi Antonia, kuigi ei olnud hea seda avalikult tunnistada.

Valjusti ütles ta hoopis: „Ma mõtlen tihti, et korralikud leedid on palju nõudlikumad kui kenad küproslannad. Mis Cleone’ist sai?”

Oli hetk vaikust, enne kui hertsog vastas: „Ta mossitab, sest kinkisin talle kolm nädalat tagasi teemantkaelakee ja ei ole ikka veel kinkinud käevõru, mis sellega kokku sobiks.”

„Issand jumal!” hüüatas Harry. „Kas naised ei ole kunagi rahul sellega, mis nad saavad?”

„Mitte siis, kui asi minusse puutub,” vastas hertsog. „Ma just mõtlesin, et kõik naised on huvitatud vaid sellest, mida ma neile anda saan.”

Harry noogutas. „Ilmselt on see tõsi.”

Hertsog pöördus ja vaatas teda üllatunult. „Sa arvad ka nii?”

„Muidugi,” vastas Harry. „Theo, sa pead tunnistama, et see on sulle karistuseks selle eest, kes sa oled.”

„Ma ei mõista sind,” vastas hertsog.

„Ma olen juba kaua arvanud,” ütles Harry, „et kuna sa oled rikas hertsog, näevad inimesed, keda sa kohtad, vaid sinu välist külge, kuid mitte meest selle all.”

Hertsog kortsutas kulmu. „Võib see tõesti tõsi olla?”

„Muidugi on!” vastas Harry. „Selle tulemuseks, Theo, on see, et sa ei näe elu sellisena nagu see on, vaid nagu läbi akna.”

Hertsog tegi kärsitu liigutuse, kuid ei katkestanud Harry juttu.

„Viis, kuidas inimesed sind näevad,” jätkas Harry õigeid sõnu otsides, „on erinev sellest, kuidas nad näevad mind või mõnda teist tavalist meest.”

„Ma ei usu seda,” vastas hertsog. „Selgita.”

„See on üsna lihtne,” jätkas Harry. „Nad näevad sind läbi selle akna, mis sind kaitseb, kui kedagi ääretult tähtsat, kellel on olemas kõik, mida nad endale soovivad – positsioon, raha, majad, kinnisvara – seda on terve nimekiri.”

„On see tõsi?” küsis hertsog.

„Ma kardan küll,” sõnas Harry. „Neil on võimatu mõista, et kõige selle all on tavaline inimene, samasuguste tunnetega nagu kõigil teistel. Minu meelest ka üks kõige kenamaid ja lahkemaid mehi maailmas!”

Hertsog naeratas.

„Aitäh, Harry,” ütles ta, „kuid see, mis sa räägid on nõrk lohutus.”

„Muidugi,” tunnistas Harry. „Õnnetuseks, Theo, oled sa sellega leppimiseks liiga arukas ja sa mõistad, et jääd ilma millestki olulisest.”

„Mis see võiks olla?” uuris hertsog.

„Näiteks inimestega võrdsetel tingimustel kohtumine.”

Hertsog põrnitses teda ja Harry jätkas: „Ma olen märganud, et inimesed räägivad sinuga teisel toonil kui minuga. Kui tihti kohtad sa kedagi, kes oleks piisavalt julge, et sulle vastu hakata või öelda, et see, mida sa teed, on vale?”

„Miks peaksin ma midagi valesti tegema?” päris hertsog vaenulikult.

„Mitte keegi ei saa oma mõtetes ja tegudes olla eksimatu,” vastas Harry. „Sinuga silmitsi seistes nõustuvad nad sinuga, aga kui sa selja pöörad, hakkavad nad torisema.”

„Ma ei usu seda!” vastas hertsog.

„Mõtle selle peale,” jätkas Harry. „Kas leidub kedagi teist, kes julgeks sinuga kõnelda nii nagu mina seda praegu teen?”

Vaikus kestis kuni hertsog ütles: „Oletame, et ma nõustun sellega, mis sa ütled, kuid ma ei ole selles veendunud. Mida sa soovitad mul ette võtta?”

„Ka sellele olen ma mõelnud,” vastas Harry. „Ma poleks seda teemat tõstatanud, kui sa poleks mulle öelnud, kui tüdinud sa oled naistest, kes kohtlevad sind kui põhjatut küllusesarve ja meestest, kes kadestavad su vara.”

Hertsog laiutas käsi.

„Olgu,” sõnas ta, „sa ei pea rohkem ütlema! Ma olen nõus, et su sõnadel on tõepõhi all. Kuid me jõuame tagasi sama küsimuse juurde – mida ma teha saaksin?”

„Ma just mõtlesin,” ütles Harry, „et sa oled tüdinenud, sest sa oled tegelikult kogu aeg samade inimestega. Kui me ei kohta neid siin, koos Tema Majesteediga, siis võime neid leida pea igast majast, kuhu me Londonis külalistena satume või siis, kui sa neid ise võõrustad.”

„See on tõsi,” järeldas hertsog mõnevõrra kõhkleval toonil.

„Ratsaklubis oled sa koos nendesamade Džokiklubi liikmetega. Kui me läheme Wimbledoni, tead sa täpselt, kes seal viibivad ja sama kehtib ka sügisese jahi kohta.”

Hertsog ei vastanud. Ta teadis juba Harry kõnelemise ajal, et ta kutsus jahile Eagle Halli alati eranditult samad relvakandjad. Kui kedagi välja jätta, siis saavad nende inimeste tunded riivatud ja nad solvuvad.

„Veelgi enam, me jahime alati samade verekoertega,” ütles Harry, „ja on teada, et kui me läheme mõnda lõbumajja St. Jamesi tänaval, on kõige ilusamad ja veetlevamad küproslannad reserveeritud just sinule.”

„Põrgusse kõik!” vandus hertsog ootamatult. „See kõlab nii, nagu ei oleks minu elu väärt elamist!”

„Muidugi on see elamist väärt,” vaidles Harry vastu, „kuid sinu päevakavas puudub vaheldus.”

„Väga hea,” ütles hertsog teravalt, „sina mõtle see välja! Mina ei tea, kust alustada.”

„Sinuga rääkimise ajal,” ütles Harry, „tundsin justkui oleks mind juhatatud sinu aitamise juurde.”

„Kelle poolt?” küsis hertsog küüniliselt.

„Pole aimugi,” sõnas Harry, „kuid sa tead, kui palju me oleme rääkinud vaistude kasutamise tähtsusest.”

Minevikule mõeldes meenus hertsogile, et see oli teema, mille üle nad õpilastena Oxfordis olid kõige raevukamalt vaielnud.

Hertsog oli juhtumisi alati oma vaistude üle uhkust tundnud, vähemalt selles osas, mis teenijatesse puutus.

Kui ta palkas kellegi oma sekretäriks või mänedžeriks, teadis ta alati pärast esimest vestlust, millise inimesega tal tegu on. See oli palju usaldusväärsem meetod kui soovituste analüüsimine, ükskõik kui põhjalikud need siis ka oleksid.

Sõjaväes olles oli tema kohta öeldud, et ta tunnetas vaistlikult, mis on õige ja mis vale.

See aitas teda, kui ta ohuga silmitsi seisis.

Ta oli alati arvanud, et tema ja Harry astumine Kuninglikku brigaadi luhtus, sest sõda oli juba läbi.

Nad kuulsid vanemaid mehi rääkimas sellistest lahingutest nagu Waterloo, milles nood olid osalenud. Mingil kummalisel moel tundis ta, et oli millestki ilma jäänud.

Sõda, ükskõik kui ebameeldiv, oleks võinud talle elus oluline olla.

Kõvasti ütles ta: „Olgu, Harry, ma tunnistan, et inimeste suhtes on mul hea vaist.”

„See ongi see, mis parasjagu tegutseb,” ütles Harry, „ja su vaist ütleb sulle, et leedi Antonia üritab saada kõike, mis võimalik, samas kui Cleone on ahne lihtsalt seetõttu, et tema ametis peab selline olema.”

„Ja kas sa tõesti arvad,” küsis hertsog sarkastiliselt, „et ükski neist naistest, keda me täna selles naeruväärses hiinapärases ehitises kohtasime, võiks olla teistsugune?”

„Ei!” vastas Harry järsult. „Nad kõik on ühesugused. Nende jaoks oled sa rikas hertsog ning kena ja veetlev mees. Pane need kaks asja kokku ja sa mõistad, miks nad ei vaevugi sügavamale vaatama.”

Hertsog pidi paratamatult naerma.

„Olgu, Harry,” ütles ta, „sinu võit. Kuid mida ma peaksin tegema? Rändaksin maailmas ringi ja veenduksin, et kui ma kuhugi pärale jõuan, on seal kõik üsna samamoodi nagu siin, Inglismaal, ainult veelgi ebameeldivam?”

Ta jätkas: „Ma võiksin eremiidina Eagle Halli taanduda ja vaimse lunastuse saamise lootuses oma naba vaadelda!”

„Mul on parem mõte!” sõnas Harry.

Hertsogile ei jäänud märkamata erutus Harry hääles.

„See jõudis jälle minuni, kui soovid, siis läbi sinu kaitseingli või õnnistatud tähe, mis sinu peale paistab. Ma tean, mida sa pead tegema.”

„Mida siis?” päris hertsog.

Ta oli kindel, et see on midagi ebameeldivat ning et kogu see vestlus on naeruväärne.

Samas pidi ta tunnistama, et see köitis teda.

„Tegelikult, ma arvan, et peaksin selle kuulutama kihlveoks,” sõnas Harry aeglaselt.

„Mille?” uuris hertsog.

„Sinu võimaluse kohtuda tavaliste inimestega samal tasandil nagu mees, mitte nagu hertsog.”

Hertsog pöördus oma istmel ja vaatas teda.

„Mida sa soovitad?” küsis ta.

Kusagil oma mõtete tagumises sopis leidis hertsog, et tal ei ole mingit soovi Inglismaalt lahkuda.

Tal oli Eaglefieldis mitu hobust, keda ta tahtis sisse ratsutada.

Ta mõtles ka kena naise peale, kes õhtusöögilauas tema kõrval oli istunud.

Viimane oli flirtinud temaga kogenud viisil, mis nõudis põhjalikumat uurimist.

Kui ta katkestaks oma suhted leedi Antoniaga, ja ta oli tüdinenud naise pidevatest nõudmistest tema kulul, siis oleks uus nägu teda ees ootamas.

See, mida hertsog armuseiklustest otsis, oli tagaajamine. Ta oli pikaajalise kogemuse vältel õppinud, et lõpp oli alati samasugune.

Õige varsti tundis ta alati vältimatut igavust.

Talle ei meeldinud seda tunnistada, kuid naised rääkisid, mõtlesid ja käitusid samamoodi.

Viimaks, kui ta oli nad vallutanud, võis ta ette aimata iga nende sõna, enne kui nad kõnelemiseks suu avasid.

Igat pilku võõbatud ripsmete alt oli ta juba näinud.

Tõeliselt lõbus oli aga esimene lähenemine ilusale naisele, kes oli eranditult alati abielus.

Küsimus oli vaid selles, kas asjaga liiga kaugele minemine võib olla ohtlik, juhul kui naise abikaasa skandaali teeb.

Kahjuks sai ka see küsimus liiga kiiresti vastuse.

Leedi Antonial oli abikaasa, kes eelistas Londonile maal viibimist. Viimane oli tihti ära Põhja-Inglismaal, kus tal oli kinnisvara.

Hertsogile meenus, et kõigil naistel, kellele ta oma teeneid pakkus, oli sarnaselt mugav elukorraldus.

Seega ei tekkinud võimalustki duelliks koidiku esimeste kiirte aegu.

Ei mingit küsimust raevunud abikaasa poolt kallale ässitatud rünnakrühmaga.

„Ma panen mängu,” sõnas Harry väga aeglaselt, „oma kõige kallima musta täku, keda sa oled alati imetlenud, sinu kahe kõrbi vastu – kes oleksid leedi Antonia puhul raisatud –, et sa ei suuda kõndida siit Eagle Hallini tavalise mehena ja kohata teel tavalisi inimesi.”

Hertsog jõllitas oma sõpra hämmeldunult.

„Kas sa ütlesid – kõndida?” küsis ta viimaks.

„Ma ütlesin „kõndida”!” sõnas Harry. „Ja kuigi sa pole seda tõsiselt teinud sellest ajast saadik kui me Oxfordis olime, mäletad sa kindlasti, et sul õnnestus jõuda Snowdoni tippu märksa paremas vormis kui kõigil teistel.”

„Kõndida!” hüüatas hertsog. „Miks, põrgu päralt, peaksin ma seda tegema?”

„Sellepärast, mu kallis Theo,” vastas Harry, „et kui sa galopeerid mõnel oma suurepärastest hobustest, kuidas oleks sul siis võimalik suhelda tavaliste meeste ja naistega tänaval, põldudel või ka majades ja ööbimiskohtades, kus sa peatuma pead.”

„Sa oled peast segi läinud!” ütles hertsog. „Kuidas, isegi siis kui ma seda tahaksin, saaksin ma kõndida siit Eagle Hallini?”

„Üsna lihtsalt,” ütles Harry. „Sul on kaks jalga, mis sind sinna toimetavad ja vahemaa ei saa olla palju rohkem kui 80 kilomeetrit!”

Ta arvutas hetke ja lisas: „See ei tohiks sul võtta kauem kui nädal.”

„Ma keeldun midagi nii tobedat tegemast!” ütles hertsog kiiresti.

„Seda ma arvasingi,” vastas Harry. „Lähme tagasi sisse ja sa saad leedi Antoniale öelda, et ta võib kaks kõrbi endale saada. Ma loodan, et ta nendega liiga robustne ei ole. Ma ei ole teda kunagi heaks juhiks ega ratsanikuks pidanud.”

„Mul ei ole mingit kavatsust oma hobuseid leedi Antoniale anda!” teatas hertsog tusaselt.

„Mina isiklikult naudiksin nende omamist väga,” ütles Harry, „kuid ma oleksin pidanud taipama, et kõik see jutt sellest, et soovid Saraceni, oli vaid suusoojaks!”

„Sa tead pagana hästi,” ütles hertsog, „et ma tahan Saraceni oma märade jaoks, kuid samas ma tunnistan, et see jätab sind ilma ainsast heast loomast tallis.”

„Väga hea, proovi teda endale võita!” esitas Harry väljakutse. „Tegelikult arvasin ma, et see on vilets panus selle nimel, et teeksid midagi sedavõrd teistsugust. Sa oleksid vähemalt tõestanud, et oled aus, öeldes, et oled tüdinenud oma elus valitsevast ühetaolisusest. Eriti veel end ümbritsevate inimeste ahnusest.”

„Ma nõustun sellega,” ütles hertsog, „kuid ma ei kujuta end tegelikult ette ilma kaaslaseta kaheksakümmet kilomeetrit kõndimas. Ja ma olen üsna kindel, et need peatumiskohad, millele sa viitasid, on põrgulikult ebamugavad.”

„Muidugi on,” oli Harry nõus, „kuid see on hind, mida sa pead maksma selle eest, et mitte olla rikas hertsog, kes on oma tähtsusest üles puhutud ja keda kaitseb kõige ebameeldiva eest terve armee teenreid ja üha kasvav hulk lipitsejaid, kelle ainukeseks eesmärgiks on sinult kõik kätte saada.”

„See ei ole tõsi!” nähvas hertsog. Ta teadis, et see tegelikult on tõsi.

Ta oli piisavalt tark mõistmaks, et seda, mida Harry rääkis, oli ta ise kogu aeg teadnud. Ta polnud seda sõnadesse pannud, kuid see oli tal mõttes. Ta nägi oma elu aastast aastasse jätkumas, nagu oleks see tema ette maha laotatud. Ikka sama ühetaolisus ja põnevuse puudumine. Tema alluvad hoidsid temast eemal kõike, mis oli vale, ebameeldiv või ohtlik.