Читать книгу Armastuse sissetung - Barbara Cartland - Страница 5

Novella laskis hobusel talli sörkida ja ronis siis tolle seljast maha.

Läheduses polnud kedagi ning tüdruk arvas, et tallimees töötab aias.

Kuna sõja tõttu nappis töötajaid, tuli igaühel, kes koju jäi, teha mitut tööd.

Novella viis hobuse latrisse ja võttis sadula lahti.

Asetanud selle vahekäiku lati peale, läks ta päitsete järele.

Seejärel kontrollis ta, et sõimes oleks toitu ja ämbris värsket vett.

„Tubli poiss!” ütles Novella. “Kui aega on, läheme õhtupoole uuesti välja.”

Hobust patsutades oli kindel, et Heron sai tema jutust aru.

Hobune surus oma nina vastu perenaist, enne kui too lahkus.

Majja tagasi jalutades mõtles Novella, et päev on väga kaunis, ja tal oli kahju, et toas nii palju teha on.

Tema ema oli haige.

Ehkki ammest oli ta vanusest hoolimata tohutult palju abi, ootas ikkagi tegemist tosinkond asja.

Leedi Wentmore polnud suuteline oma magamistoast lahkuma.

Kui tüdruk tallihoovist maja poole suundudes oma kodu nägi, tabas teda õrn tundepuhang.

Ta mõtles, et ei ole olemas midagi ilusamat.

Aja jooksul roosaks kulunud tellised, viilkatused ja veidrad korstnad, mis olid omased Elizabethi ajastule.

Maja oli Wentmore’ide suguvõsa valduses olnud põlvkondi.

Novella oli veendunud, et tema isa, kes võitles tol hetkel koos Wellingtoniga Pürenee poolsaarel, tundis sellest kindlasti iga päev puudust.

„Kui vaid see jube sõda läbi oleks,” ütles Novella endamisi, „siis saaksime kõik õnnelikult koos olla nagu vanasti.”

Mõte, et isa võib surma saada, ajas talle hirmujudinad peale.

Külas oli väga palju hukkasaanuid.

Ta teadis, et ema haigus oli osaliselt tingitud hirmust, et äkki ta ei näe oma meest enam kunagi.

Novella jõudis keskaegse kamina ja paneelseintega iidse vestibüüli keskele.

Järsku kuulis ta selja tagant mingit heli.

Ta pöördus üllatunult ringi.

Siis oli ta veendunud, et kuulis jooksvate sammude müdinat. Keegi tõttas kiiresti üle kruusaga kaetud hoovi.

Enne veel, kui tüdruk jõudis mõelda, mis toimub, tormas üks mees trepist üles ja sisenes vestibüüli.

Novella vaatas talle kohkunult otsa.

See polnud keegi naabritest, vaid võõras.

Ta oli nägus, noor ja ilmselt härrasmees.

Ent hetkel nägi ta mõnevõrra räsitud välja.

Nähes tüdrukut seismas ja teda üksisilmi vahtimas, mees peatus ja ütles:

„Taeva pärast, peitke mind ära! Kui nad mu kätte saavad, olen surmalaps!”

Novella ahmis ehmatusest vaid õhku.

Siis nägi ta verd, mis mehe käsivart mööda alla voolas.

„Mind tulistati kätte,” sõnas mees, „ja järgmine lask teeb mulle otsa peale.”

Rääkides kiikas ta kartlikult üle õla.

Novella teadis, et mees, kelle eest võõras põgenes, ei saanud olla kaugel.

Kiiret otsustusvõimet üles näidates ütles tüdruk:

„Tulge minuga kaasa!”

Läbinud vestibüüli, hakkas Novella jooksma mööda pikka koridori, mis viis raamatukokku.

Ta avas ukse, teades, et võõras oli kohe tema taga.

Mees hingeldas ikka veel raskelt, nii nagu majja sisenedes.

Raamatukogu oli ilus ruum, mille seinu ääristasid raamatud. Ühe seina keskelt sai alguse galerii, kuhu pääses käänulist treppi mööda.

Ruumis asus ka suur keskaegne kamin, millele oli hiljem juurde ehitatud marmorist simss.

Seda vaadates tundus Novellale, et kuuleb vestibüülist, kust nad olid äsja lahkunud, mingit häält.

Ta läks kärmesti kaminasimsi äärde ja vajutas tammepuust paneeli sisse graveeritud lillele.

Avanes kitsas uks.

„Salakäik!” hüüatas võõras tema kõrval. „See on just see, mida ma vajan. Aitäh, aitäh, et mu elu päästsite!”

Rääkides kallutas mees pea alla ja astus läbi pimeda avause.

„Hoidke vasakule,” sosistas Novella, „ja te jõuate preestriruumi.”

Tüdruk sulges paneeli.

Ta eemaldus kaminast ja läks toa teise otsa.

Samal ajal teadis ta, et keegi liigub mööda koridori raamatukogu suunas.

Järgmisel hetkel paiskus poikvele jäetud uks valla.

Tulijaks oli mees, kelle Novella kohe ära tundis.

See oli lord Grimstone, kelle loss, kust avanes vaade otse merele, asus umbes miili kaugusel.

Novella oli kohanud teda jahialal ja lord-asevalitseja aiapeol, kust ta emaga kaks korda oli osa võtnud.

Ta ei mäletanud, et lord oleks kunagi mõisas käinud, ja teadis, et selle põhjuseks oli asjaolu, et Novella isale see mees ei meeldinud.

Novella oli kuulnud räägitavat, et lord Grimstone’il polnud vähimatki tahtmist oma naabritega läbi käia.

Sellepärast pidas ta ülimalt imelikuks, et mees oli teenijalt luba saamata majja sisenenud.

Tegemist oli üle neljakümneaastase mehega, kes oli noorena kindlasti kena välja näinud.

Liiderlik eluviis oli nüüdseks ta näole oma jälje jätnud – tema silmade all olid tugevad vaod ja ninast lõuani ulatusid sügavad kortsud.

„Kus ta on?” küsis ta järsu, kamandava tooniga.

Novella vaatas talle üllatunult otsa.

„Teie, sir,” ütles tüdruk rahulikult, „olete vist lord Grimstone. Isa on teist rääkinud, kuid me pole varem kohtunud.”

„Kus on see mees, kes minu silme all majja sisenes?” nõudis lord Grimstone.

„Mees?” kordas Novella. „Ma ei tea, mida te silmas peate, ega te ei vihja meie teenijale Dawkinsile?”

„Ma ei räägi teenijatest,” nähvas lord Grimstone vihaselt, „vaid mehest, kes tolvanite eest plehku pistis, kui need üritasid teda kinni nabida. Ma tean, et ta on kusagil selles majas!”

„Kardan, et te eksite, milord,” kostis Novella. „Kuna minu ema ei tunne end hästi ja isa võitleb koos lord Wellingtoniga sõjas, siis me hetkel külalisi vastu ei võta.”

„Mina ei ole külaline, pagan võtaks!” kisendas lord Grimstone.

Kuid nähes Novella näol ehmunud ilmet, lisas ta ruttu:

„Anna andeks, ma poleks tohtinud daami kuuldes vanduda. Samas ajab mind vihale, et lasin selle mehe käest.”

„Ma ei saa aru, kellest jutt käib, milord,” lausus Novella, „kuid kinnitan teile, et ükskõik, keda te taga ajate, siin teda pole!”

„Olen päris kindel, et ta on siin!” kähvas lord Grimstone. „Ja ma käsin oma teenritel ta üles otsida.”

Novella ajas ennast sirgu.

„See on minu kodu,” sõnas ta, „ja nagu ma juba teie kõrgeaulisele lordile ütlesin, on minu ema haige.

Vaevalt te end siis nii agressiivselt üleval peaksite, kui mu isa kodus oleks.”

„Kindral oleks kindlasti väga rahul, kui te mu teenritel selle selli otsimist ei takista,” vaidles lord Grimstone vastu.

„Minu isa tahaks teada põhjust, miks te seda meest taga ajate, ja teeks teile ka selgeks, et teda siin majas ei ole.”

Et Novella valetas, mida ta muidu kunagi ei teinud, pani ta sõrmed risti.

Samal ajal ütles ta endale, et ei suudaks meest, kelle ta oli ära peitnud, iialgi kellelegi nii põlastusväärsele ja ebameeldivale nagu lord Grimstone välja anda.

„Ükskõik, mida sa ütled,” ütles nüüd lord, „ma kavatsen selle mehe üles otsida ja vahistada!”

„Siis otsige teda mujalt,” sõnas Novella, „ma ei lase teie teenritel minu ema rahu häirida ega siin mööda maja ringi trampida. Igal juhul on väga häbematu seda minu loata teha.”

Lord Grimstone mõistis, et see on tõepoolest nii.

Ta seisis hetke, kõheldes, ent kindlalt otsustanud oma ohver üles leida.

Siis vaatas ta järsku Novellale otsa ja ütles hoopis teistsuguse häälega:

„Selle aja jooksul, mis meie viimasest kohtumisest on möödunud, on sinust kena noor naine sirgunud.”

Mees mõõtis Novellat pilguga ülevalt alla ja alt üles, mis oli tüdrukule solvav.

Lõua pisut kõrgemale kergitanud, ütles Novella:

„Kui ma ei eksi, milord, siis kuulen ma teie teenreid vestibüülis ringi kõndimas. Olge nii lahke ja käskige neil õue jääda, kuni oleme oma vestluse lõpetanud.”

Ta hääles oli väärikus, mis lasi tal paista vanemana, kui ta tegelikult oli.

Ta läks lord Grimstone’ist mööda ja hakkas piki koridori edasi minema.

Novella tegi seda kiirustamata ega pööranud kordagi pead, et kontrollida, kas mees talle järgneb.

Raamatukogus ringi vaadanud, lahkus lord Grimstone ruumist omaette vandudes.

Kui Novella vestibüüli jõudis, oli mees peaaegu tema taga.

Novella märkas kolme meest kiikamas trepi alla ning kummuti ja kellakapi taha.

Seejärel tõstsid nad pilgu trepimademe poole.

Samal toonil, nagu ta oli lord Grimstone’i puhul kasutanud, ütles Novella:

„Kuna teid pole majja kutsutud, siis ehk oleksite nii lahked ja ootaksite väljas, kuni teile antakse luba siseneda.”

Novellale tundusid need mehed tahumatud, mis ei käinud sugugi kohalike kohta.

Nad vaatasid talle üllatunult otsa.

Siis liikusid nad veidi ebalevalt eesukse suunas.

Nad olid just ukse juurde jõudnud, kui välja ilmus lord Grimstone.

Nad peatusid ja pöörasid oma pilgu otsekui käske oodates tema poole.

„Tehke, nagu daam ütles!” käsutas ta. „Ma kutsun teid, kui vaja.”

Nad puudutasid oma mütsi, mida nad polnud peast võtnud, ja läksid trepist alla hoovi.

Lord Grimstone peatus kamina ees.

„Kuula nüüd, mu tüdruk,” ähvardas ta, „ära seisa õiglusel tee peal ees. Ma jään selle juurde, et võtan mehe, kes kusagil siin majas redutab, endaga kaasa.”

„Mis õiglusesse puutub, milord,” kostis Novella, „siis arvan, et seda peate arutama politseiülemaga, kes on minu isa hea tuttav. Kui toote ta siia ja selgitate, milles probleem, olen ma loomulikult nõus temaga igati vajalikku koostööd tegema.”

Lord Grimstone’i näoilme reetis Novellale, et viimane asi, mida mees tahtis, oli politseiülema sekkumine tema tegemistesse.

Tüdruk oli välja käinud trumbi, millele lord Grimstone’il polnud midagi vastu panna.

Ent otsekui suutmata tunnistada, et oli mingile plikale kaotanud, ütles mees:

„Pole mingit tarvidust sellest kõigest suurt numbrit teha! Ma lasin selle mehe arreteerida ja ta pistis plehku. Soovin ainult maja läbi otsida ja viia ta sinna, kus ta rohkem tüli ei tekita.”

„Minu teada pole see tundmatu midagi sellist teinud,” väitis Novella. „Pean teie kõrgeaulise lordi käitumist erakordseks ja millekski, millega ma pole oma elus varem kokku puutunud!”

Viivuks tundus lord Grimstone veidi kimbatuses olevat.

Siis ütles ta:

„Ajad väga nutikalt oma jonni, kuid olen kindlalt otsustanud mitte lahkuda tühjade kätega.”

„Väga hea,” sõnas Novella. „Kui nii väga peale käite, siis võivad teie teenrid maja läbi otsida tingimusel, et nad ei häiri minu ema.”

Novella vaikis, enne kui jätkas.

„Aga ma arvan, et minu isal oleks teie kõrgeaulise lordi käitumise kohta nii mõndagi öelda. Annan talle sellest teada niipea, kui ta sõjast, kus ta oma riigi eest Napoleon Bonaparte’i vastu võitleb, koju tuleb.”

Seda öeldes Novella eemaldus ja avas ukse, mis viis võõrastetuppa.

Tema süda tagus meeletult, kui ta liikus ärkliakna poole, kust avanes vaade roosiaiale.

Ent ta uskus, et oli toiminud nii, nagu isa oleks temalt oodanud.

Ta lootis, et lord Grimstone oli hetkeks täielikult nurka surutud.

Tõtt-öelda oli mees Novellale tema lahkudes järele vaadanud.

Siis, otsekui oleks ta oma veendumuste vastaselt lasknud Novellal end ümber veenda, läks lord Grimstone eesukse juurde.

Tema teenrid seisid trepi ees.

Nende taga oli lord Grimstone’i faeton ∗ ja vanker, millega too oli kavatsenud vangi minema vedada, lähenes järjest aeglasemas tempos mööda sissesõiduteed majale.

Trepi ülemisel astmel seistes küsis lord Grimstone teenritelt karmi häälega:

„Kas olete päris kindlad, et mees, keda me otsime, tuli siia?”

Üks teistest pisut intelligentsema väljanägemisega teener ütles:

„Me arvab, ta seda tein’d, m’lord, aga ta võis maja nuka taga ä’ä lipsata. Me oli tast jupi maad tagapool, nigu teie kõrgeauline lord õieti teab.”

Lord Grimstone kortsutas kulmu.

„Oleksin pidanud arvama, et te selle kihva keerate!” lausus ta pahuralt. „Olgu, otsige aed läbi, oinapead! Kui teda majas ei ole, siis varjab ta end kindlasti seal.”

Teenrid ruttasid käsku täitma.

Nad lippasid ümber maja nurga, heites pilgu nii jugapuuhekkide kui ka põõsaste taha.

Novella jälgis neid võõrastetoa aknast.

Ta tundis võidurõõmu, et oli lord Grimstone’i üle kavaldanud.

Samal ajal juurdles ta selle üle, mida oli võõras teinud, et teda vangi taheti võtta.

Kas ta sai valesti aru või oli mees tõepoolest kurjategija?

Võõras oli temalt varjupaika palunud.

Ent Novella oli kindlalt otsustanud, et lord Grimstone’i taolisele ebameeldivale inimesele ta teda üles ei anna.

„Kui lord on läinud, võib-olla peaksin politseiülema kutsuma,” mõtles Novella.

Kõigepealt oli oluline veenduda, et lord Grimstone on tõepoolest lahkunud.

Mees ei tohtinud tema järele nuhkida, kui ta päästis mehe, kes viibis nüüd salakäigus.

Juba lapsena oli Novella armastanud salakäike, mida isa oli talle näidanud.

Isa oli jutustanud talle lugusid seal peidus olnud inimestest.

Kui tema esivanemad selle maja valmis ehitasid, päästeti nii mõnedki rojalistid, keda kuninganna Elizabethi poolehoidjad taga kiusasid.

Kodusõja ajal olid Cromwelli sõdurid rojalistide jahil maja korduvalt läbi otsinud.

Novella oli välja mõelnud lugusid, kus ta pidi teda jälitavate hiiglaste või mäekollide eest peitu pugema.

Ent ta polnud iial arvanud, et tal tuleb päriselus ära peita mees, kelle elu on ohus.

„Kohe kui lord Grimstone on lahkunud, pean võõraga rääkima,” mõtles Novella, „ja sideme otsima, et ta käehaav kinni siduda.”

Tüdruk oli kindel, et käsi tegi võõrale põrgulikku valu.

Novella jälgis, kuidas teenrid aias jõhkralt põõsastes tuhnisid.

Ta arutles endamisi, et sama jõhkralt kohtleksid nad ka nende käest putku pannud meest.

Olles aia läbi vaadanud, rääkisid kolm meest midagi omavahel.

Siis kehitasid nad õlgu, otsekui mõistes, et on ohvri kaotanud ega saa selles suhtes midagi ette võtta.

Siis kuulis Novella selja tagant lord Grimstone’i häält:

„Praegu lipsas see mees neil idiootidel käest, kuid ära saa valesti aru, varem või hiljem saan ma ta kätte.”

Novella pööras end ringi.

„Loodan vaid, milord, et see ei juhtu minu isa valdustes. Kui peaksite veel kord siia tulema, siis palun olge nii lahke ja teatage sellest ette. Või kui saabute ootamatult, siis vähemalt koputage uksele.”

Oma jutu lõpetanud, taipas Novella, et lord Grimstone oli jahmunud, kuuldes tüdrukut temaga sel moel rääkimas.

Järsku puhkes mees naerma.

„Tuleb tunnistada, et sul on söakust, mu tüdruk!” tähendas ta. „Sa vist arvad, et tuled tänu oma ilule puhta nahaga välja!”

Jälle vaatas mees Novellat hindavalt.

Kui lord Grimstone’i silmad üle tema keha rändasid, tekkis Novellal tunne, et mees riietab teda mõttes lahti.

Ta tegi lord Grimstone’i ees väikese kniksu ja ütles:

„Ehk oleksite nii lahke, milord, ja käsiksite oma kutsaril peaväravad enda järel kinni panna. Väravavalvur on sõjaväes ja tema naine põeb reumat.”

Taas hakkas lord Grimstone naerma.

„Me peaksime uuesti kohtuma, preili Wentmore,” lausus ta, „rõõmsamates oludes. Võib-olla sooviksid millalgi minuga õhtust süüa? Saadaksin oma tõlla sulle järele.”

„Aitäh, milord,” vastas Novella külmalt, „aga kuna mu ema on väga haige, ei saa ma tema juurest lahkuda.”

Lord Grimstone’i huuled tõmblesid.

„Ma pole mees, kes lepib eitava vastusega,” märkis ta. „Ma loovutan oma vangi sulle, sest me ei leia teda siit, kuid ma luban sulle, et me veel näeme ja õige pea.”

Lord Grimstone tüüris uhkel sammul ukse poole.

Siis vaatas ta tagasi, otsekui oodates, et Novella tuleb talle järele.

Taas tegi tüdruk väikese kniksu, mis oli küll kõike muud kui reveranss.

Lord Grimstone astus raskelt hingates läbi vestibüüli ja läks trepist alla.

Novella seisis liikumatult, kuni kuulis, kuidas lord Grimstone’i faeton^[1.], hobuvanker järel, minema sõitis.

Alles siis, kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud, läks ta eesukse juurde.

Sealt nägi ta sissesõiduteel järjest kaugenevat vankrit.

Faeton oli juba väravatest välja külla viivale maanteele jõudnud.

Novella kahtlustas, et võib-olla jättis lord Grimstone mõne teenri maja juurde vahti pidama.

Ta kiikas hoovi ääres kasvavatesse põõsastesse.

Seal ei paistnud kedagi peidus olevat.

Sellegipoolest sulges Novella eesukse ja vaatas välja, enne kui võttis suuna raamatukogu poole.

Tahtmata riskida, läks ta kõigepealt akende juurde, veendumaks, et keegi aiast sisse ei piilu.

Impulsi ajel tahtis ta kardinad ette tõmmata, kuid taipas, et see oleks viga.