Читать книгу Armastuse otsus - Barbara Cartland - Страница 5

“See on su maalide jaoks ideaalne tuba!” hüüatas Astara.

“Ma mõtlesingi, et sa nii arvad,” vastas Sir Roderick.

Astara vaatas hiigelsuures George’ide-aegses elutoas võlutult ringi.

Toal olid valged seinad, raskelt kullatud karniis ning kolm klaasust, mis avanesid aeda viivale terassile.

Tuppa langev kahvatu aprillipäike sillerdas damastriidega kaetud prantsuse mööblil ning ohtralt kupiidode ja lilledega kaetud Aubussoni vaibal.

“See on justkui Astarale raamiks loodud,” mõtles Sir Roderick neiut silmitsedes endamisi.

Ta polnud kogu oma elu pikkade aastate kestel näinud midagi nii erakordset kui tütarlapse heledad juuksed, mis tema südamekujulist nägu ümbritsedes näisid kohati lausa tulekuma evivat.

Neiu sinised silmad olid tormise Vahemere karva ning tema nahk kui magnooliaõielehed.

Sir Roderick oli neiu viieteistkümneaastaselt, pärast tolle vanemate surma, Firenzesse kooli jätnud ning eeldanudki, et tütarlapsest sirgub kaunitar.

Kui ta kaks aastat hiljem oma hoolealusele järele läks, leidis ta, et too ületas kõik tema ootused.

Nüüd plaksutas Astara entusiasmist ja säravast elurõõmust pakatavalt käsi, mis Sir Rodericki silmis vastupandamatu oli.

“Ma leidsin!” hüüatas tütarlaps. “Ma leidsin meie maalile ideaalse koha.”

“Millisele?” küsis Sir Roderick. “Me ostsime, nagu sa ehk mäletad, üle saja maali!”

“Sa tead väga hästi, mida ma mõtlen,” lausus Astara, “ja see näeks kõige parem välja siin nikerdatud marmorist kaminasimsi kohal!”

“Ma eeldan,” lausus mees õrritavalt, “et sa pead silmas seda suhteliselt tundmatu Saksa kunstniku maalitud “Parise otsust”?”

“Loomulikult pean ma silmas “Parise otsust”,” vastas tütarlaps. “See on kõige kaunim maal, mida ma kunagi näinud olen, ning ma annaksin ära kõik su Cranachid, Guardid ja Poussinid, et vaid seda omada!”

“Ma loodan südamest, et mõni suur kunstiteadlane sind praegu ei kuule,” vastas Sir Roderick kuivalt. “Ehkki ma olen sinuga nõus, et Johann van Aachen on seda maalides tubli tööga hakkama saanud ning et see on sügavama sisuga kui ükski teine tema maalidest, mille ta Tintoretto ja Michelangelo stiili järgides loonud on.”

Kõneldes mõistis mees, et Astara ei kuulanud teda.

Neiu vaatas üksisilmi kaminasimsi ja selle kohal kõrguvat vaba ruumi, kust Sir Roderick oli lasknud ära võtta ühe Woottoni maalidest, mida tema isa nii hardalt oli kogunud.

See ei olnud niivõrd õilsale maalile sobiv koht, ehkki Sir Roderick teadis, et tegemist oli erakordse kunstiteosega.

Mees oli juba otsustanud, et Woottoni, Stubbsi ja Hondecoeteri maalid leiavad taas koha hallis ja tema raamatukogus.

Worfieldi pargis oli veel ohtralt tegemist, kuid Sir Roderick oli tagasiteel Inglismaale lootnud maja sisustuse Astara abil ümber korraldada.

Mees teadis, et Firenzes veedetud aeg oli neiule andnud sootuks teistsuguse hariduse, kui langes osaks enamikule tema suguõdedest Inglismaal, ning Roomas viibides oli mees adunud, kui palju teadis tütarlaps skulptuurist ja iidsetest templitest, mis linna ümbritsesid.

“Ta on ise nagu jumalanna,” mõtles mees, kui tütarlaps üle toa astus, tal käe alt kinni võttis ning veetlevalt sõnas:

“Kui tore elu meid siin ootab, onu Roderick. Mul ei ole aastaid oma kodu olnud, nii et sinu oma ajab mind hetkel väga elevile.”

“Nii ma arvasingi,” lausus Sir Roderick, “ning mulle valmistab muret vaid see, et ma ei tea, kui kauaks sa mu kõrvale jääd, et me kõike seda koos nautida saaksime.”

Neiu vaatas teda üllatunud pilgul ning mees seletas:

“Otsustades noorte meeste hulga järgi Roomas, kes olid valmis nii oma südame, tiitlid kui ka lagunevad paleed su jalge ette heitma, ei saa ma jätta eeldamata, et sama juhtub ka Inglismaal.”

Astara tõi kuuldavale naerupahvaku ning tema põskedesse ilmus kaks lohku.

“Lagunev on tõepoolest peaaegu kõiki paleesid iseloomustav sõna!” vastas ta, “ning mul on sügavaid kahtlusi, et suur osa nende innukusest oli tingitud tohutust kaasavarast, mida nad lootsid mulle sinult osaks langevat.”

“Sama võib öelda ka aadlike kohta, kes sulle Pariisis järele jooksid!”

“Prantslased on väga osavad, kui asi äriasju puudutab,” lausus Astara tagasihoidlikult.

Sir Roderick naeris.

“Juhtumisi on mul kindel kavatsus sind inglasega paari panna. Ma tahan, et sa ühel heal päeval siinsamas elaksid, ning mul oleks hea meel teada, kui sinu lapsed pärast minu surma õuemurul mängivad ja pildigaleriis liugu lasevad.”

“Ära räägi surmast,” anus Astara. “See ei juhtu veel paljude, paljude aastate vältel ning sa tead… et sinu kaotamine… murraks mu südame… Sa oled ainus pereliige… kes mul alles on.”

Neiu hääl murdus kergelt, mis Sir Roderickile märku andis, kui väljakannatamatult tütarlaps oma emast ja isast puudust pidi tundma.

Vaadates tagasi ajale, mil ta neid kolme viimati koos oli näinud, pidi ta nentima, et ei olnud kunagi kohanud nii õnnelikke inimesi.

Kuid Astara isa ja ema olid teineteist ka niimoodi armastanud, nagu väga vähestel inimestel õnne on armastada.

Kuna nad olid koos surnud, ei olnud see põhjustanud purunenud illusioone ega jätnud järele murtud südamega leske.

Oli jäänud vaid Astara, kelle appihüüet kuuldes Sir Roderick rõõmuga kohale ruttas, teades, et pühendab oma elu ülejäänud aastad tütarlapse eest hoolitsemisele.

Ta oli sageli mõelnud, kas tema lähimal, ehkki temast tunduvalt nooremal sõbral Charles Beverleyl, oli olnud eelaimdus, et ei tema ega ta armastatud naine naase uurimisreisilt, mille nad Türgi mägedes ette võtsid.

Nende seal viibides oli aset leidnud tugev maavärin ning keegi ümbruskonnast ei olnud ellu jäänud. Nii ei teadnud keegi rääkida, mis tegelikult oli juhtunud.

Vanemad olid Astara eest hoolt kandud parimal võimalikul viisil, määrates tema hooldajaks Sir Roderick Worfieldi. Nad armastasid teda ning juhtumisi oli too ka äärmiselt rikas mees.

Ta ise ei olnud kunagi abiellunud.

Noorena oli ta olnud liiga hõivatud suure varanduse kokkuajamisega. Ja ainus naine, keda ta oli kunagi armastanud ning kosida soovinud, oli esimesest silmapilgust armunud Charles Beverleysse, ning mees temasse.

Vähem meeldiva iseloomuga inimene kui Sir Roderick võinuks sedavõrd armukade olla ning tunda nii suurt kibestumust, et oli kokku viinud kaks inimest, kellest ta siin ilmas kõige enam hoolis, et oleks kaotanud nad mõlemad.

Hetkest, mil nad esimest korda kohtusid, unustasid Charles ja Charlotte Beverley, et maailmas peale nende veel teisigi inimesi eksisteeris.

Charles oli alati olnud rändur ning amatöörlikul tasemel ka uurija.

Charlotte oli aga valmis kas või Kuuga tutvust tegema, kui mees temalt seda palunud oleks.

Sir Roderick mõtles sageli, kui õnnelik juhus see oli, et nad tütre said. Nad mõlemad jumaldasid Astarat, kes nende õnnele vaid hoogu juurde andis, ega pidanud teda kunagi koormavaks sel lihtsal põhjusel, et ei lasknud tal selleks muutuda.

Reisile minnes võtsid nad ta endaga kaasa.

Kümneaastasena oli Astara sõitnud dhow’s mööda Niilust, läinud kanuuga ümber krokodillidest kubisevas jões ning kogenud merel sedavõrd palju torme, et temast oleks kahtlemata tubli meremees saanud.

Tema silmad olid näinud maailmaosi, mida vaid vähesed täiskasvanud, lastest rääkimata, kunagi külastanud olid.

Nii ei olnudki üllatav, et Sir Rodericki käe alla sattudes oli tegemist äärmiselt aruka neiuga, kel olid laialdased teadmised paljudes valdkondades, millest tema eakaaslastel aimugi ei olnud.

Sir Roderick mõtles, et nüüd oli vaja lisada veel kerge väline lihv, mis võimaldaks neiul kõrgseltskonnas positsioon leida, ning kindlustada, et tema ebatavaline ja ainulaadne ilu sobiva raami leiaks.

Sir Roderick oli paljunäinud mees ning tänu rikkusele ei olnud pealinna, kus teda meelsasti vastu ei oleks võetud, ega üheski riigis ühtki maja, mille peremees tema võõrustamise üle uhkust poleks tundnud.

Worfield oli vana ja suursugune perekond ning Sir Roderick selle seitsmes parun.

Kuna temalt paljudes riikides nõu küsiti ning seda edukalt ära kasutati, olnuks tal kerge veel mitme tähtsa tiitli omanikuks saada, kuid ta ei olnud sellest huvitatud.

Sellele vaatamata oli ta äärmiselt uhke oma suure ja silmapaistva häärberi üle Hertfordshire’s, mis oli Worfieldi perekonnale kuulunud juba peaaegu viissada aastat.

Tema vanaisa oli majja oma panuse andnud ning lasknud põhiosa Robert Adamil põhjalikult ümber ehitada.

Sir Roderick leidis just need ruumid Astara jaoks eriti sobivad olevat ning ta oli viimased kaks aastat, mil nad Euroopas ringi sõitsid, kogunud pilte ja muid väärisasju, millega tube kaunistada.

Sir Roderickile oli ootamatusena tulnud, et Astarat Pariisis sedavõrd võlus Johann van Aacheni maal. Oma võrratu tehnikaga oli too keiser Rudolf II õukonnakunstnik olnud.

Mees mõistis Astara entusiasmi “Parise otsuse” puhul, kuna neiu meenutas ise suuresti neid kolme armastusväärset taevalikku jumalannat, kes seisid kauni noore troojalase ees, igaüks kindel, et saab endale õuna, mis pidi langema osaks kõige kaunimale.

Sir Roderick mõtles, et Astaras oli midagi, mis eristas teda kõigist teistest naistest, keda ta iial kohanud oli.

See oli midagi jumalikku ja sõnulseletamatut ning mees teadis, et just see pani mehed temasse esimesest silmapilgust ülepeakaela armuma.

Ta teadis ka, et London ei erine millegi poolest Roomast ega Pariisist, ning tal tuleks sealgi suur osa ajast pühendada õnneotsijate eemalepeletamisele.

Sir Roderick ei teinud saladust tõsiasjast, et peab Astarat oma adopteeritud tütreks ning et too pärib suure osa tema varandusest, kui mitte kõike.

Kui nad toast välja astusid ja läbisid halli, kus teenrid pakkisid lahti suuri kaste ostudega, mis nad Euroopast Inglismaale olid toonud, lõi talle korraga pähe, et viimane võis olla rohkem needuseks kui õnnistuseks.

Sir Roderick hüüdis oma esindajat, kes teda ostude tegemisel aitas.

“Ma vajan kahte meest, härra Barnes, kes selle maali siin võõrastetuppa tooksid ning seda kamina kohal hoiaksid.”

“Jah, muidugi, Sir Roderick,” vastas härra Barnes.

Ta astus suunas, kuhu Sir Roderick oli viibanud, ning andis kahele teenrile korralduse maal võõrastetuppa tuua.

Maal oli üsna suur ning selle raam kullatud ja rohkete nikerdustega. Kui mehed pildi üles tõstsid, nägi Sir Roderick, et Astara hea maitse oli eksimatu.

“See on ideaalne – täpselt nagu ma arvasin!” hüüatas neiu. “Nii toob see esile vaiba roosad ja lae sinised toonid. Jääb mulje, justkui keerleks kogu tuba maali ümber.”

“Sel juhul tuleb see kohe üles riputada!” naeratas Sir Roderick ning andis vastava korralduse.

Nad otsustasid ära ka paljude teiste maalide asukohad. Siis pani Sir Roderick ette, et enamik maalidest üles riputataks. Nii jääks neil aega piltidele hiljem kõige sobivamad kohad leida.

“On nii palju teisi asju, mida sulle näidata soovin, mu armas laps,” lausus mees Astarale, “et meie kunstiteosed peavad jääma oma järge ootama.”

Neiu naeratas rõõmsalt, kuna ta oli juba avastanud, et Inglismaal oli võlusid, mida ta üheski teises riigis kohanud ei olnud.

Ta ei olnud Inglismaal kaheksa aastat viibinud ning ütles nüüd Sir Roderickile, kui kauni leidis ta selle maa olevat.

Pargis katsid nartsissid kuldse vaibana õuemuru ning kui nad Londonist Worfieldi sõitsid, olid hekke ääristanud nurmenukud, aias aga võrsusid põõsastel esimesed pungad.

“See kõik on kaunim, kui endale ettegi oskasin kujutada!” lausus tütarlaps elavalt. “Mul on tõepoolest tunne, et olen koju jõudnud.”

Sir Roderickile valmistas see heameelt, nagu neiu eeldanud oligi.

Kui nad tol õhtul pärast sööki salongis istusid ning mees märkas, kuidas neiu silmad alatasa kamina kohal rippuvale pildile eksisid, lausus ta:

“Sinu kõrge hinnang “Parise otsusele” andis mulle idee!”

“Millise?” küsis Astara.

“Ma tahaksin, et sinagi otsuse langetaksid – mitte küll kolme kauni naise, vaid kolme ilusa mehe üle!”

Neiu vaatas teda üllatunult ning Sir Roderick jätkas:

“Ma olen sulle juba öelnud, et pärast mu surma saad sa mu varanduse omanikuks, aga nagu sa tead, kaasneb suure rikkusega alati ka muresid, eriti kui valdajaks on naine.”

Ta rääkis tõsisel toonil ning Astara libistas end diivanilt, kus ta istunud oli, põrandale mehe tugitooli kõrvale.

“Ära siis jäta mulle nii palju,” lausus ta. “Ma tean, et sa kardad mind õnneotsijate ohvriks langevat, ning ma leian, et oleks väär neid kiusatusse saata.”

“See oleks sama mõistlik kui liilia üle kullata,” nõustus Sir Roderick. “Sa oled nii armas, mu kallis, et iga mees armuks sinusse ka juhul, kui sa sõna otseses mõttes kerjusplika oleksid, kuid me mõlemad oleme küllalt arukad mõistmaks, et enamik mehi peab rikkust vastupandamatuks.”

“Ma tahan… et mind minu enda… pärast armastataks,” lausus Astara vaikselt.

“Ja sind hakataksegi sinu enda pärast armastama, seda ma sulle luban,” vastas Sir Roderick. “Keegi, kes sind tunneb, ei suudaks sind mitte armastada, kuid ma tahan kindel olla, et kui mind enam ei ole, käiakse mu varaga õiglaselt ümber.”

Astara ei lausunud midagi ning mõne hetke pärast kostis mees:

“Sa tead sama hästi kui mina, et seadus annab mehele täieliku ja piiramatu võimu oma naise vara üle. Seetõttu peame leidma mehe, keda sa mitte ainult ei armasta, vaid ka austad ja usaldad.”

“Arvad sa, et see on raske?”

“Mitte juhul, kui sa lased mul endale soovitada kolme kandidaati, keda ma täielikult usaldan.”

Astara vaikis hetke ning lausus siis:

“Sa ei sunniks mind ometi… abielluma kellegagi… keda ma ei … armasta?”

“Ma tahan, et sa leiaksid samasuguse õnne, kui su emale ja isale osaks langes,” vastas Sir Roderick, “ning sinu ema oli võimatu mitte armastada.”

Mehe hääles oli noot, mida Astara mõistis, ning neiu sõnas hellalt:

“Sa armastasid ema väga, onu Roderick, kas pole?”

“Ma ei ole kunagi kedagi teist armastanud,” vastas Sir Roderick, “ja seetõttu, vaatamata sellele, milline tüdruk sa olnud oleks, oled sa oma ema tütar ning ma olin valmis sulle kogu oma elu pühendama.”

Ta pani käe Astara kuldsetele juustele, enne kui jätkas:

“Kuid sa tead ometi, et armastan sind sinu enda pärast ning ma püüan leida sulle mehe, kes armastaks ja hoiaks sind sama palju kui mina.”

“Keda sa… soovitad?” küsis Astara vaikselt.

“Oma kolme vennapoega,” vastas Sir Roderick.

“Oma kolme vennapoega?” kordas Astara. “Ma usun, et minust on väga rumal ja vahest ehk ebaviisakaski, kuid ma ei ole kunagi sinu perekonna kohta küsimusi esitanud. Millegipärast olen alati arvanud, et sa oled üksik.”

“Just seda ma alati olnud olengi,” vastas Sir Roderick. “Ma armastan oma iseseisvust. Ma olen nautinud võimalust ilma igasuguste ahelateta mööda maailma ringi rännata ning ärile pühenduda. Ning viimast, nagu sa tead, ka väga edukalt.”

Mees naeratas, justkui iseenda edu üle rõõmu tundes, ning jätkas siis:

“Kuid sugulasi mul siiski on ning nende hulka kuulub kolm noort meest, kes samuti Worfieldi nime kannavad ning kelle hoolde ma seetõttu võin julge südamega usaldada oma kõige kallima aarde – kelleks oled sina!”

Astara pani pea onu põlvele.

“Sa ajad mind masendusse,” protesteeris ta, “ kuna räägid alatasa sellest, et me peame lahku minema. Ma olen koos sinuga nii õnnelik, onu Roderick, et mul pole vähimatki tahtmist abielluda.”

“Sa oled üheksateistkümneaastane,” vastas Sir Roderick, “ning ma ei saa lasta sul coiffer Sainte Catherine’iks jääda.”

Astara teadis, et see tähendas prantsuse keeles vanatüdrukut, ning puhkes naerma.

“Ma ei usu, et see kuigi tõenäoline oleks,” jätkas Sir Roderick, enne kui neiu midagi lausuda jõudis, “kuid ettevaatusabinõude tarvituselevõtt ei tee kunagi halba. Niisiis, enne kui ma su Londonisse viin, kus sind kahtlemata niisama kiire edu saadab kui Pariisis ja Roomas, tahan ma, et sa kohtuksid mu kolme vennapojaga.”

“Loomulikult teen ma seda,” nõustus Astara, “kuid pean ma tingimata ühele neist õuna ulatama, pealegi veel kuldse?”

“Sinu otsuse lõpptulemuse jätame saatuse hooleks,” vastas Sir Roderick, “kuid ma ootan huviga vastust kirjale, mis ma oma vennapoegadele saata kavatsen.”

“Räägi mulle kõigepealt neist,” palus Astara. “Sa ajad mind ärevusse.”

“Selleks ei ole mingit põhjust,” vastas Sir Roderick. “Sa pead vana mehe tujudele lihtsalt vastu tulema, ehkki võib juhtuda, et me ses osas päriselt ühel meelel ei ole.”

“Ma pean veel kord paluma sul endale lubada,” anus Astara, “et ma ei pea… abielluma… ühegi mehega… kellele ma ei suuda … oma südant anda.”

“Seda ma sulle luban,” lausus Sir Roderick, “kuigi ma olen vahest ennatlikult kindel, et leiad endale saatusest määratud kaaslase ühes mu vennapoegadest, kes kõik, muide, on äärmiselt kauni välimusega.”

Astara vaikis ning kuna mees teadis, et neiu veel midagi kuulda loodab, lausus ta:

“Sa oled portreede järgi kindlasti täheldanud, et mu isa oli äärmiselt ilus mees.”

“Nagu sa isegi!” ütles Astara kiiresti.

“Ma olin noorena küllalt hea välimusega,” nõustus Sir Roderick, “ning jätkus hulgaliselt kenasid daame, kes seda mulle ütlesid. Kuid mu kolm nooremat venda olid niisama ilusad. Ausalt öeldes äratasime kõikjal, kuhu läksime, üksjagu tähelepanu.”

“Ma soovin, et oleksin sind siis tundud,” lausus Astara. “Siis oleksid sa võinud ema asemel minuga abielluda!”

Sir Roderick puudutas hellalt neiu põske, enne kui jätkas:

“Ilmselt täitis mõni meie esivanemaist meid peaaegu rahuldamatu kihu ja auahnusega edu saavutada.”

“Oli see auahnus, mis pani sind nii tugevalt tööd tegema, et sa sellise tohutu varanduse omandasid?” küsis Astara.

“Aga muidugi!” vastas Sir Roderick. “Ma olin piisavalt auahne tõestamaks endale, et minu mõistus on teiste meeste omast üle.”

Ta kihistas kergelt naerda, kui lausus:

“Iga kord, kui mind suur rahaline edu saatis, tundsin ma end tõelise paabulinnuna, kes oma saba uhkelt laiali ajab, näidates sellega oma nutikust.”

Astara vaatas üles tema poole ning naeris.

“Ma saan suurepäraselt aru, mida sa tundsid. See oli kindlasti lõbus. Väga lõbus!”

“Mu vennad tundsid samasugust inspiratsiooni,” rääkis Sir Roderick neiule. “George, kes on minust vaid aasta noorem, leidis rakendust poliitikas. Ta liikus Alamkojast Lordidekotta ning sai Yeldhami krahviks, kui ta Iirimaa asehalduriks määrati.”

“Teda saatis tõepoolest edu!” hüüatas Astara.

“Tema poeg William,” lausus Sir Roderick, “on Yelvertoni vikont ja St. Jamesi kavaleride seas juba selgelt esile tõusnud.”

Astara ootas, silmad Sir Roderick näole kinnitunud.

“William,” lausus mees aeglaselt, “on korintlane ning silmapaistev igal spordialal. Mul ei ole vaja sulle öelda, et ta on äärmiselt ilus, ning ma usun, et ei ole ühtki poissmeest, kelle vastu suursugused viigi perenaised rohkem huvi tunneksid.”

Ta vaatas kiindunult Astarat ning lisas:

“Williami naisena asuksid sa seltskonnas kuninganna kohale ning ma ei suuda ette kujutada kahte inimest, kes vähemalt väliselt näiksid rohkem teineteise jaoks loodud olevat.”

Astara heitis pilgu maalile nende kohal.

“Parisel oli kolm jumalannat, kelle vahel valida,” lausus ta. “Apollot oled sa mulle pakkunud… kes on järgmine?”

“Minu vend Mark, lord Worfield, on hetkel Inglismaa lordkantsler,” vastas Sir Roderick.

“Tema on oma auahnuse küll rahuldada suutnud!” hüüatas Astara. “Ma usun, et üheski valitsuses ei ole kõrgemat kohta peale peaministri.”

“Ma olen üsna kindel, et Mark kummardab ainult kuninga enda ees,” vastas Sir Roderick. “Ta oli noorena alati väga õpihimuline, kuid teda oli õnnistatud ka kõneoskusega, mis tal kahtlemata kõrgele aitas tõusta.”

“Ja tema poeg?”

“Tema poeg Lionel on sõjamees ning, nagu ma aru olen saanud, väga tubli ja vapper sõjamees. Ta peaks praegu umbes kahekümne kuue aastane olema, niisiis oli ta veel väga noor, kui tal end lahinguväljal tõestada tuli, ning Wellingtoni hertsog ise pani teda tähele!”

“Ja ka tema on nägus?” küsis Astara.

“Mulle on räägitud, et kui ta vormis on, paneb see iga naise südame kiiremini tuksuma, ning et praegune kuningas, kui ta veel prints-valitseja oli, olevat eelistanud alati kõige ilusamate ja silmapaistvamate kavaleride seltskonda ning kutsunud Lioneli ja Williamit tihti Carltoni majja.”

“Sa maalid mu silme ette väga ahvatleva pildi,” lausus Astara. “Kui kahju, et see on ainult sõnades, mitte õlivärvidega talletatud.”

“Portreed on tavaliselt ülimalt petlikud,” sõnas Sir Roderick, “ja see tuletab mulle meelde, et soovin lasta sind maalida. Raskusi on ainult otsustamisega, kes Inglismaa kunstnikest sind vääriliselt jäädvustada suudaks.”

“Mul pole mingit tahtmist tundide viisi ühe koha peal istuda, kui mul on võimalik väljas koos sinuga ratsutada või ilusa Williamiga tantsida!”

Ta hüüatas vaikselt.

“Onu Roderick, ma peame balli korraldama! Mõtle, kui lõbus see oleks! Ja sa tead ju isegi, et Pariisis tantsisid sa palju paremini kui ükski neist noortest meestest, kes mu partnerid olid!”

“Jälle sa meelitad!” naeratas Sir Roderick, “ehkki ball on kindlasti hea mõte. Tegelikult oligi mul kavas korraldada ball mitte ainult siin, vaid ka Londonis.”

Ta nägi rõõmu Astara silmades ning lisas:

“Kuid ma tahaksin, et “otsus” enne seda langetataks.”

Tekkis lühike vaikus. Siis lausus Astara:

“Sa oled… mu Londonisse mineku pärast hirmul! Miks?”

“Sa oled piisavalt nutikas, et ise sellest aru saada,” vastas Sir Roderick, “aga tõsi ta on, ma olen natuke hirmul.”

“Ütle mulle, miks sa seda olema peaksid?” palus Astara.

“Ma ei tea, kas sa oled kursis moraali allakäiguga tänases Londoni seltskonnas,” vastas Sir Roderick, “kuid see on midagi, millest kontinendil alatasa räägitakse.”

“Nad rääkisid kindlasti prints-valitsejast!” nõustus Astara.

“Siis sa mõistad,” lausus Sir Roderick, “et kuna endine kuningas, vaene mees, oli täiesti hull, lasi ta nii kõrgseltskonna kui ka lihtrahva väärtushinnangud iseenda omade järgi kujuneda.”

Ta tegi pausi, enne kui jätkas:

“Tema armulood kogu ta Walesi printsiks oldud aja vältel on olnud halvaks eeskujuks, tema hukatuslik abielu ning asjaolu, et ta on hetkel hull leedi Conynghami järele, ei tee Beau Monde’st hetkel just parimat paika, kus kedagi sinusugust esitleda.”

“Miks just minusugust?” küsis Astara.

“Kui sa tõtt kuulda tahad,” vastas Sir Roderick, “siis seetõttu, et sa pole mitte ainult kaunis, mu kullake, vaid ka puhas, ning ma arvan, et mis mehi puudutab, ka süütu.”

Mees nägi, kuidas neiu põsed õhetama lõid.

“Ma võin vahest jultunud olla,” jätkas ta, “ning sa pead mulle andestama, kui see nii on, kuid ma tahaksin teada, kas sind on kunagi suudeldud?”

“Ei, muidugi mitte!” ütles Astara kiiresti.

Siis, mõistes, et onu ootab selgitust, lisas ta:

“Kui aus olla, onu Roderick, ei ole ma kunagi kohanud kedagi, kellel oleksin tahtnud lasta end suudelda. Üsna paljud mehed on küll üritanud, kuid ma olen alati tundud, et suudlus on midagi nii… intiimset… et annaksin oma huuled ainult mehele… keda armastan.”

Astara malbes hääles oli midagi nii liigutavat, et Sir Roderick võidunoodiga hääles lausus:

“Ma arvasingi, et sa nii tunned, ning seetõttu tahaksin, et sa oleksid abielus või vähemalt kihlatud, enne kui sind Londonisse viin.”