Читать книгу Kaunitar ja miljardär - Barbara Dunlop - Страница 6

Hunter oli siin.

Kuus nädalat hiljem kiskus Sinclairi kõht krampi, kui mees astus Lux Kaunitari Toodete koosolekuruumi, nagu oleks ta selle peremees.

„… sõbralikus ülevõtmistehingus,” ütles Sinclairi ülemus, firma president Roger Rawlings parasjagu. „Osland International ostis ära viiskümmend üks protsenti Lux Kaunitari Toodete hääleõiguslikest aktsiatest.”

Sinclair ajas enda toolil sirgu. Issand jumal, mees oligi siin peremees.

Oli see nali?

Ta vaatas kahele poole.

Kas kargab iga hetk välja kaameramees ja torkab talle mikrofoni nina alla? Kas nad juba filmisid, et saada tema reaktsiooni?

Ta ootas. Kuid Hunter isegi ei vaadanud tema poole ja mitte keegi ei hakanud naerma.

„Nagu paljud teist teavad,” ütles Roger, „kuuluvad Osland Internationalile Sierra Sanchezi naisterõivaste kaupluste kett Põhja-Ameerikas ja mitu haru Euroopas ja Austraalias.”

Kuni Roger rääkis ja Lux Kaunitari juhtivtöötajad tema üllatavat uudist seedisid, liikus Hunteri pilk metoodiliselt ümber suure ovaalse laua. See peatus Ethanil tootearendusest, siis Colleenil turustusest. Ta noogutas Sandrale raamatupidamisest ja vaatas Mary-Anne’i distributsioonist.

Kui mehe pilk lähemale liikus, manas Sinclair näole rahuliku ilme. Oma avalike suhete juhataja rollis oli ta harjunud rasketes olukordades professionaalselt käituma. Ja nüüd pidi ta seda tegema. Kui mees sellega toime tuli, siis suutis seda temagi. Nad olid mõlemad täiskasvanud, ilmselgelt. Ja tema oskas käituda niisama professionaalselt nagu meeski. Ometi pidi ta imestama, miks mees ei olnud teda ette hoiatanud.

See Hunter, kellega ta oli kohtunud Manchesteris, oli paistnud talle aumehena. Ta oleks arvanud, et mees vähemalt saadab talle e-kirja. Või oli ta meest täiesti valesti hinnanud? Oli too siis ei midagi enamat kui libe ja sile mängur, kes unustas naise kohe, kui see oli silmist kadunud?

Võib-olla ei saatnud ta e-kirja, sest tal oli ükskõik. Või veel hullem, ta ei mäletanudki midagi.

Kuni Sinclair oma kõhklustes heitles, kõlas Rogeri monotoonne hääl edasi. „Sierra Sanchez pakub Lux Kaunitari Toodetele loomupärase, jõukale klassile suunatud jaemüügi väljundi, mille kaudu paisata müüki uus Sulni Lavendli liin. Muidugi otsime jätkuvalt ka teisi müügikanaleid. Kuid see on ainult üks viise, mille kaudu partnerlus on mõlemale poolele tululik.”

Hunteri pilk tabas Sinclairi.

Ta tardus murdosa sekundiks. Siis läksid tema sõõrmed puhevile ja kulmud kerkisid kõrgele. Naine võis vanduda, et nende vahel särises elekter lausa kuuldavalt. See haaras naise naha, võdises alla mööda närvisüsteemi, siis kogunes pidevaks uminaks kõhukoopasse.

Hunteri lõuapärad tõmbusid nähtavas ehmatuses pingule.

Hüva. Võib-olla oli siiski põhjus, miks ta polnud naist hoiatanud.

Oli päevi, mil Hunter vihkas oma vanaisa moonutatud huumorimeelt. Täna oli just niisugune päev.

Kohe, kui ta nägi Sinclairi, sai ta viimasest kuuest nädalast sotti – Clevelandi pealekäimisest, et nad ostaksid Lux Kaunitari Tooted, tema nõudmisest, et Hunter asuks peadirektori kohale, ja rutust saada Hunter firma juhtkonna etteotsa. Cleveland oli teadnud, et Sinclair töötab siin ja ta oli miskit moodi haisu ninna saanud, et Hunter oli temaga maganud.

Hunteri vanaisa sõna otseses mõttes sundis teda oma teo tagajärgedele otsa vaatama.

„Nii et palun tervitage koos minuga härra Oslandit Lux Kaunitari Toodetes,” lõpetas Roger viisaka aplausi saatel. Juhid näisid ettevaatlikud, nagu oleks igaüks, kui firma juhtkond äkitselt vahetub.

Hunteri asi oli neid rahustada. Ja nüüd oli tal lisakohustus vabandada ennast Sinclairi ees. Jumal teab, mida naine mõtles. Kuid naisega rääkimine pidi ootama. Ta koondas pilgu uuesti toale ja astus lauaotsa juurde.

„Tänan väga,” alustas ta, võttes koosoleku juhtimise sujuvalt üle, nagu oli teinud tuhandetel koosolekutel varemgi. „Esiteks, teie kõik peaksite vabalt ütlema mulle Hunter. Teiseks tahaksin ma teile kinnitada, et Osland Internationalil ei ole mingeid plaane teha koosseisus muudatusi ega muuta praegust Lux Kaunitari Toodete suunitlust.”

Ta oli mõttes selle järgmise osa peas läbi harjutanud, kuigi nüüd ta teadis, et see on vale. „Minu vanaisa otsustas investeerida sellesse firmasse, sest ta oli elevil teie tootearendusest – nagu näiteks Sulni Lavendli liin – ja teie plaanidest laiendada firma sihtrühma demograafiliselt.”

Hunter kahtles nüüd, kas Cleveland oli kuulnudki Lux Kaunitari Toodetest, enne kui kohtas Sinclairi. Ja Cleveland oleks märksa vähem elevil tootearendusest kui Hunteri oheliku sikutamisest.

„Osland International on analüüsinud teie edu Põhja-Ameerika keskmise hinnaga turul,” ütles Hunter rühmale. „Ja me usume, et on rohkesti võimalusi minna kõrgemale ja rahvusvahelisele turule. Me oleme teie ideedele avatud. Ja kuigi Roger jääb juhtima rutiinseid operatsioone, hakkan mina vahetult tegelema strateegiliste suundadega. Seepärast palun ma igaühel astuda minu juurest läbi. Ma olen kohapeal mitu päeva kuus ja usun, et minu kabinet on kahekümnendal korrusel?”

Ta vaatas kinnitust otsides Rogeri poole.

„Jah,” ütles Roger. „Aga kui kellelgi on küsimusi või muresid, võite vabalt kasutada mind katseisikuna.”

Need sõnad üllatasid Hunterit. Kas ütles Roger neile, et nad ei läheks otse Hunteri juurde?

„Me püüame teha selle ülemineku nii sujuvaks kui võimalik,” jätkas Roger mahedal häälel, mis ajas Hunteri vihale. „Aga me saame aru, et mõni teist võib tunda ennast ebakindlana.”

Oh mis ilus virgutav kõne. Aitäh selle eest, Roger.

„Kellelgi pole põhjust ennast ebakindlana tunda,” lõikas Hunter vahele. „Mis minusse puutub, on see amet nagu ikka. Ja minu uks on alati lahti.” Siis vaatas ta otse Sinclairi poole. „Tulge ja rääkige minuga.”

Tund aega hiljem võttis Sinclair Hunterit sõnast. Kahekümnendal korrusel toetas ta end vastu mehe õhurikka nurgakabineti uksepiita. „Seda,” ütles ta, haarates pilguga suurt kirjutuslauda, raamatutega koormatud kõrvalkappi ja kaheksat inimest mahutavat koosolekutelauda, „ma pean kuulma.”

Mees ajas enda kõrge korjuga toolil sirgu ja tõstis pilgu sülearvutilt, tema silmis välgatas süütunne.

Eirates seda, kuidas tema süda mehe reaktsiooni peale jõnksatas, astus Sinclair kaks sammu sisse ja sulges enda taga ukse. Mehel polnud ükskõik, et oli tema eest tõde varjanud. Vähemalt seegi oli midagi.

Mitte et Sinclair oleks mehest tõsiselt hoolinud. Ta ei võinud. Nende lühike lugu oli minevik, ei miskit muud.

„See oli vanapapa,” vastas Hunter. „Tema ostis firma ja saatis minu siia seda juhtima.”

„Ja sa ei teadnud minust?” oletas Sinclair.

„Ma ei teadnud,” kinnitas mees.

„Nii et sa ei jälita mind?”

Mees vajutas üht arvutiklahvi.

„Õigus. Nagu iga mõistlik jälitaja, ostsin ma teie firma, et sulle ligi pääseda.”

Naine kehitas õlgu. „Võis juhtuda.”

„Noh, ei juhtunud. See on vanapapa arusaamine naljast. Ta vist teab, et ma magasin sinuga,” ütles Hunter.

„Siis on sellel mehel midagi viga.” Oli midagi hirmutavat inimeses, kel oli nii palju majanduslikku võimu, et võis nalja pärast osta neljasaja inimesega firma. Veel hirmutavam oli inimene, kes võttis vaevaks tõesti midagi niisugust teha.

„Ma mõtlen, et ta hakkab vanas eas peast segi minema.” Hunter jäi viivuks mõtlema. „Teisest küljest, tal olid alati veidrad tujud ja ta tahtis kõike kontrollida.”

„Kristyle ta meeldib,” ütles Sinclair. Mitte et ta oleks Cleveland Oslandi poolele asunud. Kui Hunteril oli õigus, oli see mees tõsiselt napakas.

„Sest ta on sinu õe pärast arust ära.”

Sinclair mõtles, et küllap on see tõsi. Just Cleveland Osland aitas Kristyl möödunud kuul moeäri käivitada. Ja nüüd sai õe karjäär tuult tiibadesse.

Tuult tiibadesse oleks Sinclair soovinud endagi karjäärile. Ja tegelikult tahtis ta, et Hunter ei oleks siin takistuseks. Tal oli siin tohutu võimalus kavandatava firma laiendamisega ja uue tooteliini Sulnis Lavendel arendamisega.

Ta tuli mehe suurele lauale ligemale, et oma mõtet teatavaks teha, sundides end eirama pidevat seksuaalset erutust, mis oli tema kõhus maad võtnud. Ükskõik mis nende vahel lühidalt oli olnud, see oli nüüd otsas. Mees oli tema minevik ja nüüd tema boss.

Isegi kui ta peaks tahtma tuld uuesti õhutada. Ja Sinclairil polnud vähimatki põhjust oletada, et ta seda tahtis. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”

Mehe näole ilmus saatanlik naeratus.

Hüva, äkki oligi alust eeldada, et mees tahab uuesti üritada.

„Ei,” ütles Sinclair karmil toonil.

„Ma ei öelnud sõnagi.”

„Sa mõtlesid seda. Ja vastus on ei.”

„Sa oled külm naine.”

„Ma olen intelligentne naine. Ma ei kavatse magada oma teed tippu.”

„Tipus olemise kohta on paljutki öelda.”

„Arvan, et sina tead.”

Mees naaldus toolis tagasi, tema ilme muutus ulakaks. „Jajah, arvan, et tean.”

Naine eiras pisipoisi sarmi ja kummardus ettepoole, toetades küünarnukid lauale. „Hüva, räägime siis, kuidas see käib.”

„Minu meelest näitasime möödunud kuul kenasti, kuidas see käib.”

Naine soovis, et mees jätaks flirtimise. Ta tundis naeruväärset kiusatust kaasa lüüa. Nende sõnaline eelmäng tol õhtul oli olnud peaaegu niisama erutav kui füüsiline suhe.

„Siin ei tea meist mitte keegi,” alustas Sinclair rahulikul häälel.

„Mina tean meist,” osutas mees.

„Aga sina unustad selle ära.”

„Pole sedamoodi,” turtsatas mees.

Naine kummardus veel rohkem ettepoole, peaaegu mehe näo ligidale. „Kuula hoolega, Hunter. Meie ametialaste suhete pärast unustad sa ära, et oled mind alasti näinud.”

„Tead, sa oled kangesti nunnu, kui sa oled vihane.”

„See on kõige lamedam jutt, mida ma elus sees olen kuulnud.”

„Ei ole.”

„Kas sa saad sekundiks tõsine olla?”

„Miks sa arvad, et ma ei ole tõsine?”

„Hunter.”

„Võta kergelt, Sinclair.”

Võta kergelt? Kas see oli mehe vastus?

Kuid ta tõmbus tagasi, et selle üle mõelda. Kas võis see olla nii lihtne? „Kas ma teen sellest liiga suure numbri?”

Mees kehitas õlgu. „Mina ei kavatse firma uudistelehes sellest kedagi teavitada. Nii et kui sina selle kohta joogiautomaadi juures mõnd sõna ei pilla, arvan ma, et meil pole häda midagi.”

Naine mõõtis teda pilguga. „Ja kõik? Amet nagu ikka?”

„Vanapapa võis osta Lux Kaunitari Tooted oma veidral põhjusel. Aga mina olen siin selleks, et firmat juhtida, ei midagi enamat ega vähemat. Ja sinul on oma töö teha.”

Naine tõusis püsti ja noogutas järsult, öeldes endale, et tunneb kergendust, mitte pettumust, et mehel on lihtne nende minevikku eirata.

„Küllap näeme siis joogiautomaadi juures,” ütles ta lahkudes.

„Muidugi,” vastas Hunter. „Ükskõik kus.”

Vaatamata kergele hüvastijätule teadis Hunter, et on kuradima raske püüda visata peast kõik, mida nad olid jaganud. Kui kabinetiuks naise järel kinni langes, pigistas ta silmad kinni ja tõmbas käega läbi juuste. Nende minevik võis olla lühike, kuid oli niisama mälestusväärne, nagu minevik ikka.

Tuhandendat korda nägi ta ennast ja Sinclairi Manchesteri häärberis. Naine oli kerratõmbunult nahktugitoolis, jõulupuu all, praksuva kamina kõrval. Hunter mäletas, kuidas ta tookord mõtles, et naine on nii ilus, nagu üks naine olla saab. Teda oli alati tõmmanud punapeade poole.

Kui ta oli kuusteist, ennustas üks jabur mustlasemutt, et ta abiellub punapeaga. Hunter polnud kindel, kas see oli sisenduse jõud või õnnelik äraarvamine, aga päris kindlasti olid punapead tema kuramaažide eelistuseks.

Kaminaleegid olid peegeldunud Sinclairi ümber, tõstes esile tema rõõska jumet ja säravaid siniseid silmi. Tema õlgadeni ulatuvad juuksed voogasid pehmete lainetena, õrritades ja kiusates meest. Hunter oli juba avastanud, et naine on tark ja stiilne ning vaimukas, mis äratas mehes soovi temaga tundide kaupa sõnasõda pidada.

Niisiis oli ta passinud parajat juhust. Oodates, et ülejäänud perekond läheb magama, ja lootes, et ehk Sinclair jääb kauemaks üles.

Ta jäi.

Ja siis olid nad omaette. Ja tema pidi tegema esimese käigu. Sinclair oli nüüd tema nõo naiseõde ja Hunter teadis, et nende teed võivad millalgi jälle ristuda. Aga ta ei suutnud muretseda tuleviku pärast. Õhus oli küpsemas midagi pinevat ja tema kohus nende mõlema ees oli avastada, mis see on.

Ta tõusis püsti, jälgides naist tähelepanelikult, kui sammus üle suure toa. Naise sinised silmad muutusid naervatest safiiridest pinevaks ookeanitormiks ja enne kui ta jõudis naise tooli juurde, teadis ta, et naine on temaga ühte meelt.

Hunter peatus naise ees, toetas mõlemad käed tugitooli käetugedele ja kummardus naist lõksus hoides tema kohale. Naine ei põrganud tagasi, vaid jälgis teda varjamatu huviga.

See meeldis mehele.

Kurat, meeldis kohe väga.

„Hei,” ütles ta kähinal, tema hääl ja poos olid paljuütlevad.

„Hei,” vastas naine, hääl kahisev, pupillid suurenenud.

Mees puudutas nimetissõrmega naise lõuga, seda õige pisut kergitades.

Naine ei tõmbunud eemale, seepärast kummardas Hunter pea alla, hoides ennast tagasi, et anda naisele piisavalt aega teda ära lükata. Ta tundis naise naha lõhna, tema kuuma hingeõhku, maitses tema sulneid, avanevaid huuli.

Tema vaba käsi tõmbus rusikasse, kui ta tegi end kõvaks, et suudlus jääks õrnaks. Ta võitles peaaegu vastupandamatu tungiga avaneda lõpuni, tunda naise keelt, lasta kirel nende vahel ellu lahvatada.

Selle asemel tõmbus ta tagasi, kuigi peaaegu vappus pingutusest.

„Jätta?” hingeldas ta, vajades kindlat vastust ja vajades seda otsekohe.

„Edasi,” vastas naine ja mehe maailm kaldus kummuli.

Alistuva oigega laskus ta ühele põlvele, põimis käed naise kukla taha ja tõmbas teda tõeliseks suudluseks kõvasti ettepoole.

Seekord ei olnud mingit ebalust. Nende keeled kohtusid plahvatusena. Naine nihkus toolis, et kohendada ennast mehe vastu, tema rinnad olid vastu mehe rinda, samal ajal kui iha tormas kulutulena läbi mehe liikmete.

Naise juuksed olid pehmed, hingeõhk veel pehmem ja tema keha mehe käte vahel oli selge taevas.

„Ma tahan sind,” ümises mees.

„Ilma naljata,” tuli vastu.

Mehe vaikne naer põrises vastu naise huuli. „Ninatark.”

„Sa tead seda,” jõudis naine sosistada, enne kui mees teda uuesti suudles.

Suudlus läks jõulisemaks ja sügavamaks, kuni mees pidi viimaks õhku ahmima. „Kas ma võin võtta seda kui nõusolekut?”

„Kas ma võin võtta seda kui pakkumist?” andis naine vastu.

„Sa võid võtta seda kui lubadust,” ütles mees ja haaras naise sülle.

Naine pani käed mehe õlgadele ja peitis näo vastu mehe kaela. Siis naksasid tema hambad õrnalt mehe kõrvalesta. Himu sööstis läbi mehe ja ta kirus asjaolu, et tema magamistuba on kolmanda korruse kauges nurgas.

Koputus kabinetiuksele tõi ta järsult tagasi reaalsusse.

„Jah?” haugatas ta.

Uks läks paokile.

See oli jälle Sinclair.

Ta lipsas sisse, ikka rabavalt ilus oma vandlivärvi liibuvas seelikus ja selle juurde sobivas jakis. Kahvaturoosa topp tõstis esile rinnad ja tema pikad sääred äratasid mehes igatsuse rännata oma sõrmeotstega kaugele seelikuääre alla.

„Kuna see on amet nagu ikka,” alustas ta krapsakalt, tulles üle toa, panemata tähele mehe kimbatust.

„Õigus,” nõustus Hunter, hambad risti.

„Mul on midagi, mida ma tahan sinuga arutada.”

Hetkel oli ka mehel midagi, mida ta tahtis naisega arutada.

„Lase tulla,” ütles ta selle asemel.

Sinclair istus jälle külalisetooli ja ristas jalad. Tema meik oli minimaalne, kuid tal polnud seda vajagi. Tal oli terve virsiku ja koore värvi jume, mida rõhutasid säravaimad sinised silmad, mida mees iial näinud. Naise juustel mängis maast lakke ulatuvast aknast tulvav päikesevalgus. See meenutas Hunterile kaminatuld ja ta tõmbas jälle käed rusikasse.

„Mul on see mõte.”

Mees käskis endal jätta see avang rahule.

„Roger ei taha seda toetada,” jätkas naine.

Ta tahtis, et Hunter vahele astuks?

Muidugi. Kerge. Milles probleem.

„Lase kuulda,” ütles ta.

„Asi on ballis.”

Hunter oli äsja lugenud Lux Kaunitari Toodete valentinipäeva ballist. Nad kavatsesid kasutada seda Sulni Lavendli brändi turulepaiskamiseks. Mis puutus avalikkuse tähelepanu taotlemisse, siis oli see väga sünnis mõte. Naised armastasid valentinipäeva ja Sulni Lavendli tooted olid kõik enda üleslöömiseks ja kauniks tegemiseks.

„Räägi,” ütles ta.

„Mina olen juhtinud balli planeerimist,” seletas Sinclair ja nihkus ettepoole, tõmmates mehe tähelepanu kahvaturoosale topile. „Ja olen mõelnud, et peaksime midagi suuremat ette võtma.”

„Suurema balli?” Mees sundis oma tähelepanu tagasi naise näole. Nad olid üürinud ballisaali Roosevelti hotellis. Ega sellest suuremat polnud saada.

Sinclair raputas pead. „Mitte suurema balli. Suurema turulepaiskamise. Midagi enamat kui ball. Ball on väga hea. Suurepärane. Aga see ei ole…” Ta surus huuled kokku ja vaatas maha. „Küllaldane.”

„Räägi mulle, mis sul plaanis on,” ergutas mees, uudishimulik, kuidas naine oma ametiasju juhib. Manchesteris oli teda köitnud naise intelligentsus. Oleks huvitav temaga uuel tasandil asju ajada.

„Mina mõtlesin…” Sinclair tegi pausi, otsekui kogudes mõtteid. „Käivitada Sulnis Lavendel mõnes luksusspaas. Lisaks ballile.” Ta hakkas õhinal rääkima. „Me taotleme kõrgklassi turgu. Ja kus lasevad rikkad naised soenguid teha? Kus nad teevad näohooldust? Kehamähiseid? Oma vahatamisi?”

„Spaas?” küsis Hunter, püüdes kõigest väest mitte mõelda Sinclairist ja vahatamisest.

Naine naaldus tagasi, osutades sõrmega tema poole, nägu erutusest õhetamas. „Täpselt.”

„Pole paha,” tunnistas mees. See oli väga hea mõte. Talle meeldis, et see oli harukordne ja küllap osutus ka efektiivseks. „Mis Rogeri vastuväited on?”

„Ta ei esitanud mulle oma vastuväiteid. Ta ütles lihtsalt ei.”

„Tõesti?” Hunter ei pidanud suuremat autokraatlikust ja salatsevast juhtimisstiilist. „Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Ükskõik mis see ka poleks, ta teeks seda jalamaid. Ja mitte nende põgusa suhte pärast. Ta teeks seda sellepärast, et naise mõte oli hea ning ta hindas naise arukust ja loovust. Rogeril peab olema küll pagana hea põhjus naise ettepaneku tagasilükkamiseks.