Читать книгу Sel ööl. Esimene raamat - Барбара Фритти - Страница 6

Sara jooksis läbi leekide alla keldrisse. Trepi kohal laes rippus kaabli küljes elektripirn ja ta nägi selle valguses, et isa lebab kägaras betoonpõrandal.

Ta vajus isa liikumatu kogu kõrvale põlvili. Isa oli teadvuseta, pea all oli verd ja parem jalg oli ebaloomulikult väändunud. Sara pani käe isa rinnale. Süda lõi.

„Isa,“ ütles ta. „Ärka üles.“

Isa pilgutas uimasena silmi. „Sara?“ küsis ta segaduses. „Mida sa siin teed?“

„Köök põleb. Me peame majast välja saama.“ Pilku üle õla heites nägi Sara, et keldrisse tuleb suitsu ka trepi ülemises otsas olevast avatud uksest. Keldrist ei saanud välja ilma köögist läbi minemata.

Isa üritas end istuma ajada, ent vajus valust ägades kohe tagasi. „Mu jalaluu on katki. Mine sina.“

„Ma ei saa sind siia jätta. Seda ma ei tee.“

„Sa ei jaksa mind kanda. Mine. Kutsu abi.“

„Ma tulen kohe tagasi,“ lubas Sara.

Ta jooksis trepist üles, ehmunud ja vapustatud sellest, kui palju oli tuli mõne minutiga paisunud. Kuumus oli talumatu. Ta sai vaevu hingata ning tema ja ainsa väljapääsu vahel oli leekidest müür. Praegu ei tohtinud hirmul endast võitu saada lasta. Ta haaras pesumasina pealt rätiku, kattis nina ja suu kinni ning valmistus jooksma.

Enne, kui ta liigutada jõudis, ilmus teisele poole leeke kellegi kogu – mees.

Sarat tabas kergenduslaine. Abi oli kohal.

Mees tormas läbi tule ja suitsu, lüües leeke kätega eemale, nagu oleks need tüütud mesilased. Kui ta naise ees peatus, nõksatas viimase süda taas.

„Aiden?“ Sara lasi rätikul alla vajuda. See oli küll viimane Callaway, keda Sara näha tahtnuks.

„Sara?“ hüüdis mees jahmunult.

„Mu isa on keldris. Ta on vigastatud.“ Sara viitas käega pesuruumi avatud ukse poole. „Ta murdis vist jalaluu. Sa pead teda aitama.“

„Enne sina, siis tema,“ lausus mees otsustavalt.

„Aga...“

„Mida kauem sa siin vaidled...“

„Olgu.“ Sara võttis mehe käest kinni, pani rätiku suu ja nina peale ning lasi mehel end läbi leekide juhtida.

See oli hirmutav. Sarale tundus, et juuksed süttivad iga hetk põlema. Tal oli hea meel, et oli need üles pannud, nii oli vähem lahtisi salke, mis tuld saaksid võtta. Pisarad voolasid ja iga suitsune hingetõmme kõrvetas kopse. Ta nägi hädavaevu mööblit ja oli ülimalt tänulik, et Aiden oli temaga. Mees liikus tuld trotsides otsustava enesekindlusega.

Kui nad esikusse jõudsid, patsutas mees sädemeid naise juustel ja riietel, libistades siis kiire pilgu üle naise, öeldes: „Mine välja. Tuletõrje on teel.“ Seejärel kadus ta tulle.

Sireenide hääl tegi majast lahkumise lihtsamaks.

Sara haaras esikulaualt käekoti ja nägi, et välisuks ripub hingede küljes. Aiden lõi selle ilmselt sisse. Toimuva reaalsus tabas Sarat uue hooga. Veel mõni minut ning ei tema ega isa poleks majast välja saanud.

Ta jõudis kõnniteele parasjagu siis, kui esimene tuletõrjeauto ümber nurga pööras, selle järel veel kaks ja kiirabi.

Sara läks esimese tuletõrjuja juurde kohe, kui mees kõnniteele astus. „Mu isa on keldris lõksus,“ ütles ta. „Sinna saab pesutoast köögi kõrvalt. Aiden Callaway läks teda ära tooma, aga nad pole veel välja tulnud.“

„Aiden?“ kordas mees.

Sara noogutas ega olnud eriti üllatunud, et tuletõrjuja paistis Aidenit teadvat, kuna paljud Callawayd töötasid tuletõrjes.

„Oodake siin,“ kamandas mees.

Sara pani käed vaheliti ja vaatas, kuidas tuletõrjujad majja sisenesid. Ta kinnitas endale, et kõik saab korda. Aiden oli tema isa juures ja mõlemad pääsevad välja.

Ilmselt nägi Aiden naabermajast leeke ja jooksis talle omaselt abijõude ootamata põlevasse majja. Callawaydel polnud kunagi vaprusest puudust tulnud, vahel küll kainest mõistusest, aga mitte julgusest. Ja Aiden ei sattunud juhuslikult probleemidesse – ta lausa otsis neid. Vähemalt oli nii olnud siis, kui ta oli noorem.

Sara polnud vägagi seksikat naabripoissi – kellesse ta oli ülepeakaela armunud olnud – näinud kümme aastat. Aiden oli olnud paha poiss ja Sara väga korralik tüdruk. Aga üks ülemeelik öö oli nende suhte uuele tasandile viinud. Siis oli Aiden kõigele järsu lõpu teinud.

Sara sisemus tõmbus kokku, meenutades oma elu kõige paremat ja samas kõige hullemat ööd. Ta oli Aideni pikaks ajaks unustanud, aga nüüd olid nad mõlemad tagasi.

Ainult ajutiselt, tuletas ta endale meelde. See polnud enam tema kodu ega saa kunagi olema.

„Sara?“

Sara pöördus ja nägi Lynda Callawayd, Aideni kasuema, kes tuli reipal sammul üle muru. Pikk sale blond Lynda liikus graatsiliselt, nagu tantsijatele omane.

„On kõik korras, Sara? Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ümber nurga pöörates tuletõrjeautosid ja suitsu nägin. Mis juhtus? Kus su isa on?“

„Majas. Aiden samuti,“ lisas Sara.

Lynda läks seda kuuldes näost valgeks ja vaatas kohe maja poole. „Aiden? Aiden on siin?“

„Jah, ju ta nägi suitsu. Ta lõi ukse sisse.“ Sara vaatas maja poole. Välisuksest kandus välja suitsu, leegid oli läbi akna söögitoas näha. Miks neil nii kaua läheb? „Aiden läks mu isa välja tooma. Isa kukkus keldritrepist alla. Ma ei tahtnud teda maha jätta, aga ei jaksanud teda liigutada.“

Lynda pani käe rahustavalt tema käsivarrele. „Sa tegid õigesti.“

„Ta murdis vist jalaluu.“

„Su isa on tugev mees. Ta saab hakkama.“

Sara oli ise ka isa tugevaks pidanud, aga teda põrandal lebamas nähes oli viimane tundunud üllatavalt habras ja järsku ka väga inimlik.

„Kuidas tulekahju alguse sai?“ küsis Lynda.

„Isa tegi süüa. Ma segasin teda, kui ukse taha ilmusin. Olime ülakorrusel ja tülitsesime ega tundnud kohe suitsulõhna. Miks neil nii kaua läheb?“

„Nad tahavad tema liigutamisega väga ettevaatlikud olla,“ vastas Lynda ja pani käe ümber Sara õlgade.

Sara polnud sellist emalikku puudutust ammu tundnud ja see tõi pisarad silmi. Ta oli olnud kaua tugev iseseisev naine, aga praegu tundis ta end ebakindla plikana, kel oli väga hea meel, et ta ei pea üksi olema.

Nad seisid natuke aega vaikselt ja vaatasid, kuidas tuletõrjujad sees ja väljas tulega võitlesid. Sara nägid katusel kahte meest kirvestega mingisugust šahti tekitamas. Nad töötasid tõhusalt ja pealtnäha hirmu tundmata. Sara oli selle kuumuse sees olnud ega kujutanud ette, et ta vabatahtlikult sinna tagasi läheks.

„Kuidas nad seda teevad?“ pomises ta. „Kuidas sa seda teed, Lynda? Tuli oli kohutav, kontrollimatu, ja seda ainult köögis. Kuidas sa suudad olla muretsemata, kui su abikaasa või pojad tööle lähevad?“

Lynda naeratas. „Olen palju harjutada saanud. Ma usaldan oma meest, lapsi, nende kolleege ja väljaõpet. See aitab mul hakkama saada.“ Ta vaikis, naeratus taandus ja tema pilk pöördus maja poole. „Uskumatu, et Aiden on siin. Teda on olnud viimased nädalad võimatu kätte saada. Ma polnud kindel, millal või kas me teda veel näeme.“

„Tõesti? Miks?“

„Tal on probleeme olnud.“

„Aideni puhul on see tavaline.“

„Seekord on teisiti.“

Enne, kui Lynda selgitada jõudis, ilmus Aiden verandale, Sara isa seljas. Nad tulid üle muru ja siis aitas üks tuletõrjuja tema isa kanderaamile sättida ja kiirabitöötajatele üle anda.

Sara läks nii lähedale, kui sai, nägemaks, kas isa on teadvusel ja suudab küsimustele vastata, aga oli selge, et isal on tugevad valud. Kohe, kui ta oli kanderaamile kinnitatud, lükati ta kiirabisse.

„Kohtume haiglas,“ ütles Sara.

„Ei, sa pead siia jääma, Sara. Valva mu maja.“

„Ma hoolitsen kõige eest,“ lubas Sara. „Siis tulen sind vaatama.“

Kiirabiauto uksed sulgusid. Hetk hiljem sõitis auto haigla poole.

„On sind vaja kuhugi viia?“ küsis Lynda.

„Ei,“ vastas Sara, püüdes end kokku võtta. Kõik toimus nii kiiresti, et pea käis ringi. „Mul on auto. Ootan, kuni tuli on kustutatud ja lähen siis.“

„Sinust on saanud ilus võimekas naine, Sara,“ lausus Lynda heakskiitvalt.. „Ema oleks sinu üle uhke.“

„Loodetavasti. Tunnen temast puudust.“

„Mina ka. Sinu isa ka.“

„Seda on küll raske uskuda.“

Lynda heitis talle teadja pilgu. „Sinu isa on keerulise, raske iseloomuga inimene. Ma olen elanud kakskümmend aastat tema naabrina ja mulle tundub, et ei tunne teda paremini kui siis, kui ta siia kolis. Sinu ema surmast saadik on ta veelgi eraklikum.“

Sara noogutas, kuna tema tähelepanu oli kandunud lähenevale Aidenile. Nad olid õues ja ta nägi meest selgemini. Kui nende pilgud kohtusid, tundis ta tuttavat adrenaliinisööstu. Mees oli suutnud teda alati rahutuks, tasakaalutuks muuta, peapööritust tekitada, südame kiiremini põksuma panna, nii et sõnad kiilusid kurku kinni. Praegu oli seda tobe tunda. Teismeea armumine oli ammu möödas. Sara ei kavatsenud midagi enam ellu äratada.

Paraku oli Aiden endiselt väga kena mees isegi siis, kui pruunid juuksed olid tuhased, laup higine, habemetüügas näol ja sinised silmad väsinud. Kui panna juurde kulunud teksad, mille põlv oli rebenenud, laiale rinnale ja tugevatele õlgadele liibuv T-särk, oli Aiden endiselt seksikas, ehk rohkemgi.

Sara tõmbas hinge, püüdes füüsilist reaktsiooni maha suruda. Ta ei suutnud seda praegu taluda. Tal polnud vaja ärritada end mehe pärast, kes oli vaid korra näinud temas midagi enamat kui oma õe parimat sõbrannat ja naabritüdrukut ning see üks kord olid lõppenud mehe jaoks kahetsemisega.

Õnneks katkestas Lynda nende vahel valitseva kohmetu pinge.

„Aiden,“ ütles ta. „Uskumatu, et sa oled kodus. Miks sa mulle tagasi ei helistanud?“

„Mõtlesin, et sa näed mind niigi varsti.“ Mees vaikis. „Kas sa oled terve, Sara?“

„Jah, aitäh, et mu isa päästsid.“

Mees kehitas õlgu, nagu oleks tema tegu olnud tühine.

„Olen sulle kolm nädalat sõnumeid jätnud, Aiden,“ jätkas Lynda.

„Mul oli vaja pea klaariks saada,“ vastas mees.

„Tore, et sa viimaks kodus oled. Muretsen sinu pärast sellest saadik, kui sa...“

„Kõik on korras,“ sõnas Aiden vahele segades. „Ma tulen kohe tuppa.“

„Olgu,“ vastas Lynda, tajudes, et praegu pole õige aeg poega küsitleda. „Sara, palun astu pärast läbi ja anna teada, kuidas su isal läheb. Tule õhtusöögile. Me sööme seitsme paiku, aga tule, millal saad. Panen sulle toitu kõrvale.“

„Pole vaja.“

„Sa ei tee selles köögis täna süüa. Tule läbi,“ käis Lynda peale. „Meie majas on alati ruumi veel ühele.“

„Olgu.“

Kui Lynda oli läinud, tammus Sara jalalt jalale, pani käed rinnale risti ja võttis jälle ära, soovides, et Aiden ei vaataks teda oma läbitungivate siniste silmadega.

„Kas tuli on peaaegu kustutatud?“ küsis ta.

„Tundub küll, aga sa ei saa sisse minna enne, kui tuletõrjeinspektor on selleks loa andnud.“

„Millal see juhtub?“

„Kes teab,“ vastas mees. „Ehk tunni või enama pärast.“

„Hea, et mu isa elab tuletõrjujate kõrval. Ehkki sina vist ei ela enam kodus.“

„Ammu enam mitte,“ vastas Aiden napilt, vaadates lapsepõlvekodu poole.

Sara silmitses tema profiili. Kolmekümnendates Aideni näojooned olid selgepiirilisemad, lõug tugevam, sinised silmad kalgimad ja küünilisemad, kui Sara mäletas.

Mees vaatas teda ja Sara soovis tahtmatult, et näeks veidi parem välja. Ta teadis, et oli kenam kui keskkoolis, sest isamajast lahkudes oli ta avastanud meigi, juuksehooldustooted, lühikesed seelikud ja kõrged kontsad. Paraku oli ta isale külla tulles pannud jalga hallid püksid ja selga nööpidega pluusi, mis ei rõhutanud kuidagi tema figuuri, ja tõmmanud juuksed krunni. Tuli oli ta higistama ajanud ja ta tundis, et juuksesalgud ripuvad lahtiselt, nii et see polnud tema parim hetk.

Ta tuletas endale siiski meelde, et tal on ükskõik. Tema elus oli pärast keskkooli, pärast Aidenit piisavalt mehi olnud. Ta polnud enam Aidenit jumaldav fänn.

Sara üritas välja mõelda, mida öelda, midagi teravmeelset, nutikat, hoolimatut, aga miski ei tundunud õige. Tema elus oli olnud aeg, mil ta elas selle nimel, et Aidenit näha, ja aeg, mil ta soovis, et ei näeks meest enam kunagi, aga nüüd olid nad mõlemad siin ja ta ei osanud midagi öelda.

Sara lükkas juuksed kõrva taha. „Nii...“

„Nii,“ kordas mees. „Pole ammu näinud.“

„Jah,“ nõustus Sara, olles oma kohmetuse peale pahane.

„Kuidas sa köögi põlema panid?“

„Mina ei teinud süüa,“ vastas Sara.

Aiden vaatas teda kahtlevalt. „Sa väidad, et su isa tegi seda? Sinu isa, kes elab kindlate reeglite järgi ega astu kunagi ühtegi vale sammu? Mees, kes ei eksi kunagi ega talu ka teiste eksimusi?“

„Jah. Tuleb välja, et ka tema on inimene,“ vastas Sara, üllatunud, et Aideni hinnang tema isale oli nii täpne. Mees oli kasvanud nende naabermajas ja Sara isa oli karjunud Callawayde poiste peale üsna tihti.

„Kas sa elad nüüd siin?“ küsis Aiden.

„Ei, tulin külla. Sina?“

Üle mehe näo libises vari. „Ma ei tea veel, mida teen.“

Enne, kui Sara jõudis teda pinnima hakata, astus üks tuletõrjuja nende juurde. „Callaway? Mida sa siin teed?“

„Aitan,“ vastas Aiden lühidalt.

Kahe mehe vahel lahvatas midagi pingelist ja raevukat. Sarale tundus, nagu oleks ta sattunud järjekordse tulekahju keskele. Aidenil oli alati olnud palju sõpru ja ta oli olnud kõigiga semu. Üllatav oli näha, et keegi teda vihkab.

„Paras kangelane. Sa maandud alati jalgadele, mis?“ irvitas teine mees.

„Kui sa nii ütled,“ vastas Aiden rahulikult.

Teise mehe silmis sähvatas raev, siis võttis ta hoogu ja andis Aidenile rusikahoobi.

Aiden vaarus tagurpidi ja surus käe paremale silmale.

Sara ahmis õhku, ehmunud ootamatust rünnakust. „Mis lahti?“ küsis ta, aga keegi ei kuulanud.

„See oli Kyle’i eest,“ lausus tuletõrjuja, „ja see...“

Enne, kui ta jõudis lause lõpetada, sekkus veel üks tuletõrjuja, kes haaras kaaslasel käest kinni. „Aitab, Hawkins. Mine autosse.“

Hawkins tahtis vastu vaielda, aga heitnud Aidenile põletava pilgu, täitis vastumeelselt käsku.

„Mis siin juhtus?“ küsis Sara.

Kumbki mees ei vastanud. Tuletõrjuja vahetas Aideniga pilgu ja pöördus siis Sara poole. „Inspektor saabus just. Ta annab teada, kui suur on kahju ja millal te tohite sisse minna.“

„Aitäh,“ lausus naine.

Tuletõrjuja vaatas Aidenit rangelt ja läks siis auto poole.

„Olgu, mida see tähendas?“ küsis Sara Aidenilt.

Mees hõõrus kiiresti ülespaistetavat põske. „Ei midagi.“

„See mees ei löönud sind põhjuseta, Aiden. Ta ütles, et see oli Kyle’i eest. Kas ta rääkis Kyle Dunne’ist?“

„Jäta see asi rahule, Sara.“

„Mis Kyle’iga juhtus?“

Aideni näkku tekkis pinge. „Ta hukkus ja see oli minu süü.“

Mehe sõnad vapustasid Sarat hingepõhjani. Kyle Dunne oli olnud sama vana kui Aiden. Nad olid lasteaiast saadik sõbrad olnud. Ja nüüd oli Kyle surnud? Miks? Kuidas?

Oli selge, et Aiden ei kavatsenud selgitada – ta läks juba eemale.

„Aiden, oota,“ hüüdis Sara, aga mees ei pööranud pead.

Ta kõndis oma auto poole ja Sara märkas, et ta lonkab. Mees oli vigastada saanud. Kas samas õnnetuses, kus Kyle hukkus?

Miks süüdistas keegi Aidenit tema parima sõbra surmas? Aiden poleks mingil juhul lasknud Kyle’il hukkuda, proovimata teda päästa. Aiden oli sündinud kaitsja. Sara oli näinud teda äsja oma isa päästmas, päästmas meest, kes Aidenile ei meeldinud. Kyle’i pärast oleks Aiden oma elu ohtu seadnud.

Sara vaimusilma ette kerkisid mälestused Aidenist ja Kyle’ist. Ta nägi neid õhtupimeduses tänaval mängimas, keskkooli ajal sõpradele garaaži peal olevas toas pokkeriõhtuid korraldamas, koolilõpupeoks ülikondi selga sättimas. Kyle oli surnud? Ta oli alati olnud vaimukas, naljamees ja tembutaja. Kyle ja Aiden olid koos palju pahandust teinud ja nad olid olnud lähedasemad kui vennad. Aiden pidi olema endast väljas. Mõni ime siis, et Lynda pilgus oli Aidenit mainides nii palju muret.

Aiden tõstis autost kotte välja ning Sara ei teadnud, kas esitada veel küsimusi või hoida mehest eemale.

Ta ei olnud suutnud seda meest unustada ja Aiden kummitas teda ikka veel unenägudes. Ta ei tahtnud mehega rääkida. Tal oli endalgi probleeme. Sara keeras Aidenile selja ja läks üle muru, et rääkida tuletõrjeinspektoriga.