Читать книгу Sisemaa südames - Barbara Hannay - Страница 4

Mees, kes seisis Fionast paari meetri kaugusel, tundus olevat niisama õnnetu ja trööstitu kui naine ise – liiga šokeeritud, et nutta, liiga tuim, et tunda valu.

Mees kandis musta tihedast vihmast läbiimbunud õliriidest mantlit ja seisis keset intensiivraviosakonda, märkamata enda ümber sebivaid töötajaid.

Mehe nahk oli maamehe kombel pruuniks päevitunud, kuid ehmatus oli jume ta põskedelt kaotanud. Ta silmad olid tumedad ja sügavad, täis uskumatust. Kuigi mees tundus tugev, pikk ja lihaseline, olid ta õlad längus ja selg kühmus, just nagu oleks õhk ta seest välja imetud.

Mees mudis käes vihmaplekilist kaisukaru.

Fiona langetas pilgu ja nägi, et mehe teksaste alläär ja ratsasaapad olid mudased, ning arutles, kus oli mees haiglasse kutsumise hetkel viibinud. Ta kujutles meest töötamas mudases kaubahoovis, jätmas pooleli mingi olulise ülesande, täpselt nagu naine ise oli jätnud ära juhatuse koosoleku Sydneys, kui politsei temaga ühendust võttis.

Õud mehe näol andis tunnistust, et temagi uudised olid olnud kohutavad. Fiona tajus tema šokki, sügavat, ootamatut ning õudset nagu tema endagi oma, ja mehe rabav kannatus kahekordistas ta enda kohutava ärevuse Jamie pärast.

Üks õde astus mehe juurde. “Kas teie olete härra Drummond?”

Mees ei vastanud ja õde proovis uuesti ning kõvemini: “Härra Drummond?”

Õde puudutas mehe käsivart ja mees pööras kangelt ümber, pilk läbitungiv ja ähvardav, lõug ette lükatud ja pingest kange. Õde rääkis temaga tasasel häälel ja Fiona jälgis, kuidas nad kahekesi palatite poole suundusid. Nad tundusid täiesti sobimatud – pikk laiaõlgne mees väikese mängukaruga järgnemas lühikesele tüsedale õele nagu kuulekas laps, nagu kaugjuhtimispuldist suunatav robot.

Nad kadusid silmist ja Fiona jäi oma luupainajaga üksi.

Ta lükkas jakikäise randmelt üles ja heitis pilgu käekellale. Neli tundi oli möödas hetkest, kui ta oli saanud kohutavad uudised õnnetusest Queenslandi sisemaa kõrvalteel.

“Pean kurvastusega teatama, et üks kannatanutest on James Angus McLaren Gundawarrast,” oli seersant öelnud, “ma usun, et te olete tema õde.”

Jamie, Fiona vend, oli viidud Townsville’i haiglasse ning tema elu rippus juuksekarva otsas.

Šokk oli halvanud Fiona mõtlemisvõime, kuid Rex Hartley, tema firma vanemosanik, oli kohe abivalmidust üles näidanud.

“Võta firma lennuk,” oli ta öelnud, kui leidis näost kaame Fiona hüsteeriliselt lennupiletit kinni panemas. “Sa pead sinna jõudma nii kiiresti kui võimalik!”

Siiski oli Jamie operatsioon Fiona haiglasse jõudmise ajaks juba alanud.

Sellest hetkest oli Fiona kõndinud mööda neid desin­fitseeritud koridore ärevas uimas, segaduses ja šokis, murest murtud ja hirmust hullumas.

Ta keeldus uskumast halvimat. Jamie peab vastu, sest Jamie on alati vastu pidanud.

Fiona noorem vend oli nagu kass, kellel on üheksa elu. Ta lapsepõlves oli juhtunud lugematu arv õnnetusi. Ta oli kukkunud alla garaaži katuselt, oma jalgrattalt, ronimispuult. Ta oli jalgpalli mängides murdnud oma rangluu, kõrgushüppel pahkluu ja alati saanud terveks veel tugevama ja mänguhimulisemana. Jamie oli võitmatu.

Taeva pärast, täiskasvanuna oli ta 747-tega lennanud kõikjale üle maailma.

“Vabandust, kas teie olete Fiona McLaren?”

Fiona hüppas püsti ning pööras ringi. Ta nägi väsinud noort naist, riietatud valgesse kitlisse, stetoskoop ümber kaela. Fiona võpatas äkilise hirmuga. Nüüd kuuleb ta, kuidas Jamiel oli läinud. Ta süda hakkas halastamatult peksma.

Arst tutvustas ennast, kuid Fiona ei kuulnudki ta nime. Ta kuulis ainult sõnu, mis järgnesid.

“Mul on kahju, pr McLaren. Me tegime kõik, mis võimalik, kuid teie venna vigastused olid liiga rasked.”

“Ei!”

Fiona sosistas selle sõna, kuid oma südames ta karjus ning see vali ja südantlõhestav karje kajas ta sisemuses. Ei, ei, ei, ei, ei!

Jamie ei saa surnud olla!

See ei olnud võimalik, ta mõistus ei suutnud, ei saanud sellega leppida, et Jamie on läinud. Ta ei suutnud seda uskuda.

Fiona vahtis abitult arsti kahvatusse muserdatud näkku ja ootas, et naine oma vea parandaks, vabandaks segaduse pärast. See peab olema õudne unenägu. Kindlasti ärkab ta varsti ja avastab, et need viimased paar tundi on olnud ainult julm ja pikaleveninud luupainaja.

Ta kuulis, kuidas arst ütles: “Autos oli ka naine, Teresa Drummond. Kas te tundsite teda?”

“Naine?” Fiona kortsutas kulmu, püüdes ennast koguda, “ei tundnud.” Jamie oli Gundawarrasse kolinud alles kaks kuud tagasi ja ta polnud õele kuigi palju oma uutest tuttavatest rääkinud.

Arst vaatas kõrvale ja ohkas: ”Kardan, et me ei suutnud ka teda päästa.”

Fiona põlved läksid nõrgaks mõttest, et Jamie võis põhjustada veel teisegi surma. Kui see õudne mõte kohale jõudma hakkas, tundis ta kellegi kätt enda ümber. “Te peate maha istuma.” Arst näis kaastundlik. “ See on teile loomulikult kohutav šokk.”

Fiona noogutas nõrgalt ning ta juhatati toolile veejahuti lähedal.

“Mul on siiski ka veidi häid uudiseid,” ütles doktor lahkelt, ulatades Fionale jäävett pabertopsis. “Väikese tüdrukuga saab kõik korda.”

Fiona vahtis teda tühja pilguga: “Millise väikese tüdrukuga?”

Teine naine kortsutas kulmu. Ta pea kaldus ühele küljele ja ta vaatas Fionat kitsaste uurivate silmadega. “See väike tüdruk, kes istus tagaistmel. Jumal tänatud, tal oli turvavöö kinni. Ta on veidi põrutada saanud, kuid muidu pole tal kriimugi.”

“Ma ei tea temast midagi,” pomises Fiona. “Ma ei tea midagi ühestki teisest sõitjast. Ma – ma arvan, et nad olid Jamie sõbrad.”

Arst kortsutas uuesti kulmu. “Vabandust, küsimuste esitamiseks ei jäänud just aega, Vabandust, ma eeldasin… Lapse veregrupp on AB – täiuslik vaste teie venna omale ja ma...“

Ta peatus poole lause pealt nagu mõistes äkki, et on liiga palju öelnud. Valgeid huuli tihedasti kokku surudes heitis ta mureliku ja segaduses pilgu koridori poole.

Fionale tuli meelde mees, keda ta oli näinud siin paar minutit tagasi segaduses ja šokis seismas ning kaisukaru mudimas.

Kas tema oli selle väikese tüdruku isa?

Ta tundis äkilist vajadust seletuseks: “Jamiel ei ole...” ta kõhkles, kuid ei suutnud sundida ennast ütlema ei olnud. “Jamiel ei ole lapsi.”

Siis meenus talle, et nüüd ei ole Jamiel enam kunagi võimalust isaks saada ja ta ei suutnud seda taluda. Ta võpatas ning purskus pisaratesse.

Byrne Drummond nõjatus haiglavoodi metallist äärele ja asetas kaisukaru oma tütre kõrvale.

“Noh, Võrukael,” ta pidi sõnad kurgus olevast valusast klombist mööda pigistama, “tõin sulle su Dunkumi.”

Hoolikalt sättis ta karu lina alla, mis ta tütart kattis, kuid ei saanud vastuseks vähimatki liigutust.

Byrne pilgutas, et vabaneda torkivast tundest silmades. Tema elav väike Võrukal nägi siin steriilses toas liiga haavatav välja. Liiga korralik ja puhas.

Kus olid tuttavad määrdunud plekid tüdruku pontsakatel põskedel? Kuidas olid õed suutnud ta juuksed nii korralikult kammida? Need lebasid siledalt ja sasimata padjal, sirged ja pruunid, laitmatult korras. Kodus, Coolaroos, ei olnud Võrukael kunagi piisavalt kaua paigal püsinud, et Tessa suutnuks ta juuste kammimise lõpule viia.

Kuid vaadake teda nüüd.

Nii pisike ja nii rahulik. Nii korralik. Nii üksik.

Ta puudutas tööst karedate sõrmeotstega tüdruku roosat põske ja tundis kiiret kergenduslainet. Võrukael oli soe nagu linnupoeg, ta nahk oli ülipehme. Õrnalt surus mees käeselja tüdruku rinnale ja tundis ta hapraid ribisid ning väikese südame vaprat löömist. See oli siiski tõsi, tütar oli soe ja elus.

Vaatamata sellele, mida olid kinnitanud arstid – et ta tütrel on ainult väike põrutus ning et teda hoitakse haiglas ainult tavapäraste uuringute pärast – oli mees olnud liiga hirmul, et seda uskuda. Pärast Tessa nägemist…

Oh jumal.

Tessa…

Byrne’i huulilt pääses õudu täis oie. Ta nägi taas šokeeri­­vat pilti oma ilusast naisest, nii nagu ta oli teda haiglas näinud, ja külm julm mahajäetusetunne voolas tast läbi. Kõige kohutavamat sorti toores ja terav valu.

Väljakannatamatu õud.

Kohutav tühjus.

Byrne oli sunnitud voodi servast kinni haarama. Läbi pisarate vaatas ta mingi meeleheitliku lootusetusega oma magava tütre süütut nägu. Vaene emata Võrukael.

Kui ta vaid suudaks teda hoida kohutava tõe eest, mis teda ärkamisel ees ootab.

Oli juba pärastlõuna, kui Fiona politseiga lõpetas. Ta ei olnud näljane – kaugel sellest – , kuid haiglakompleksis oli kohvik ja kuna ta ei suutnud välja mõelda mida muud teha, läks ta sinna ja tellis kohvi ning võileiva. Kuid ta istus murest murtuna ega puudutanudki toitu.

Mõtle välja midagi vajalikku, mida teha, hoia mälestused eemale, tegele millegagi.

Peaaegu nagu kutsutult helises telefon ning Fiona võttis aparaadi käekoti mugavast kõrvaltaskust välja.

Helistaja oli tema isiklik assistent Samantha, kes kontrollis, kuidas ta vastu peab.

“Keskmisest paremini.” Fiona sundis oma häälde veidi helgust ja selgitas Samile detaile, mida oli politseilt kuulnud. Jamie oli pakkunud küüti naabruses elavatele emale ja tütrele, kelle auto oli katki läinud. Ta oli pakkunud, et viib nad koju. Kitsal sisemaa teel kurvi võttes sattus ta vastamisi suure karjarongiga, mis täitis suurema osa teest.

Rääkimisest oli abi. Fiona oli Jamie ainus õde; nende vanemad olid mõlemad surnud ja ta tundis ennast kohutavalt üksikuna. Ta küsis: “Kuidas olukord kontoris on?”

“Täiesti hullumeelne. Aga Rex palus mul sulle ­öelda, et sa võtaksid endale niipalju aega kui vaja, et oma venna asjadega tegelda. Lennuk on täiesti sinu käsutuses.”

“Seda on hea teada. Aitäh. Kas midagi on veel?”

“No… Southern Developments on mul terve hommiku seljas istunud. Nad tahavad kinnitust, et sa tegeled nende kontoga.”

Fiona ohkas: “Sa pead neile seletama, et nii mina kui ka Rex vaatame üle kogu töö suuremate klientidega ning et tegemist on partnerlusega. Rex tegutseb minu eest. Mina tegutsen tema eest. Tee see neile selgeks.”

Kui Sam kõne lõpetas, ei teadnud Fiona enam, mida edasi teha.

Mõtle, naine. Mõtle või sa upud

Tavaliselt tundis ta uhkust, et suudab jääda kriisiolukorras rahulikuks ning kohanemisvõimeliseks, kuid seekord oli lugu teine. Asi oli Jamies. Fiona istus ja vahtis tühjal pilgul plakatit, mõistmata isegi, mida see reklaamib.

Ta aina mõtles kõige selle üle, mida politsei oli talle rääkinud ning tuhnis infos nagu asotsiaal prügi sees. Kõige rohkem häiris teda ühe seersandi lause, et kogenud juht oleks suutnud seda kokkupõrget vältida. Nähtavasti oli karjakaubiku juht vandunud, et teel oli piisavalt ruumi mõlema auto jaoks. Ta oli vihjanud, et Jamie pidi kiirust ületama või oli ta tähelepanu kõrvale juhitud.

Fiona ei suutnud uskuda, et Jamie võinuks olla hooletu – kindlasti mitte koos reisijatega. Häiris teda siis miski? See naine? Tema laps?

Küsimuste võimalikud vastused keerlesid peas, kuid Fiona teadis, et vastuse väljamõtlemine oleks mõttetu. Isegi kui asja hakatakse uurima, ei saa keegi kunagi teada, mis täpselt juhtus.

Ta mõtles uuesti mehest, keda ta haiglas näinud oli, kes oli tundunud nii šokeeritud ja muserdatud, kes oli pigistanud käes kaisukaru – ta mõtles ka mehe väikesest tütrest, ainsast ellujäänust. See õnnetus oli selle pere purustanud.

Väga võimalik, et Jamie oli selle eest vastutav.

Nõjatudes ette, küünarnukid laual, surus Fiona sõrmed vastu silmi, et pisaraid tagasi hoida. Jamie kaotus oli niigi halb, kuid mõte sellest perest ja emata lapsest muserdas teda veelgi. Talle meenus isa surm ja ema võimetus oma eluga edasi minna. Sellest hetkest oli Fiona sunnitud olema tugev. Ta oli olnud emaks oma vennale, ta oli alati tundnud ennast Jamie eest vastutavana.

Ja nüüd, kuigi ta teadis, et see polnud kuigi mõistlik, ei suutnud ta ennast takistada tundmast teatud määral vastutust ja süüd õnnetuse pärast. Ta kuulis jälle kujutletavat süüdistust politseiniku hääles ja õhk kohvikus näis tema ümber tahkuvat, muutes hingamise peaaegu võimatuks.

Jalule tõustes maksis Fiona kohvi ja võileibade eest ning kiirustas välja. Kuid ta ei tundnud ennast sugugi paremini, möödudes haigla poodidest – ajalehepoest, pagariärist, lillepoest ja juuksurist.

Lillepoest…

Fiona kõndis paar sammu tagasi ja uuris lillepoe vaateakna paigutust, heitis pilgu üle poe ja märkas pehmeid mänguasju riiulil tagaseina ääres.

Ta tegi kiire otsuse. Ja tundis end kohe veidi paremini.

“Riley on täna pärastlõunal palju rõõmsam. Ta on üleval ja tal hakkab juba igav. Ma olen kindel, et talle meeldiks külaline.”

Õde, kes oli valves laste osakonnas, tundus lausa rõõmus, et sai Fiona Riley Drummondi palatisse juhatada. Palatit kaunistas värviliste tsirkuseloomadega friis.

Väike tüdruk istus voodis, pigistades ühes käes kaisukaru ja hoides põlvedel värvimisraamatut.

Ta kritseldas suure paksu vildikaga üle klouni pildi, eirates rõõmsalt kõiki reegleid joontest kinni pidamise kohta. Tüdruk vaatas üles, kui Fiona talle närviliselt lähenes.

Tal olid sirged pruunid juuksed ja ümmargused pruunid silmad armsas ümarikus näos. Hetkeks tundis Fiona veidrat äratundmist, just nagu oleks ta seda väikest nägu kunagi varem kuskil näinud.

Kuid see oli võimatu. Ta on täna lihtsalt endast ära; ta kujutlusvõime, suurtest üleelamistest viimse piirini kruvitud, tormas takistamatult.

Kuid ta ei saanud seal lihtsalt vabisedes seista. Laps vaatas teda uurivalt, oodates, et ta rääkima hakkaks.

“Tere, Riley,” alustas Fiona äraolevalt.

Väike tüdruk vaatas teda üksisilmi. “Tere.”

Nüüd, mil oli juba hiljavõitu, kahetses Fiona oma vähest kogemust väikeste lastega rääkimisel. Ta oli alati hoidunud tagaplaanile, kui ta sõbrad olid suhelnud oma järeltulijatega.

“Kes sa oled?” küsis laps.

“Mina olen Fiona. Kuidas sa ennast tunned?”

Riley kehitas õlgu: “Natuke väsinud.” Ta haigutas selle tõestuseks laialt. “Kas mu isa tuleb varsti?”

“Su isa?” Fiona mõtles mehele intensiivravi osakonnas ja tundis veidrat seletamatut värinat. Kas põhjuseks oli hirm? Kaastunne? Paanika? “Ma ei ole kindel, kus su isa on. Tal – tal võib tegemist olla.”

Riley alumine huul võpatas. Fiona hoidis hinge kinni, mõeldes, kas laps mainib oma ema. Ta tundis uut värinat. Võib-olla oli see külastus siiski väga halb mõte. Ta oli oma kindluse kaotanud.

“Ilmselt on su isa juba teel siia,” pakkus ta.

“Kas ta saab mu nüüd koju viia?”

“Ee... Ma kardan, et seda pead sa õelt küsima.” Kiirelt turvalisemat jututeemat otsides küsis Fiona: “Kus su kodu on?”

“Coolaroos.” Riley naeratas ja vaatas üles Fiona poole. Ta suured ümmargused silmad olid liigutavalt usaldavad ja Fiona tundis kiiret ning teravat kaastundesööstu.

Ta tõmbas tooli lähemale, istus tüdruku kõrvale ja avas oma kilekoti. “Ma tõin sulle selle väikese tegelase. Ma mõtlesin, et ta on su kaisukarule seltsiks.” Ta ulatas tüdrukule karvase rohelise-pruunitriibulise mängu­asja.

See polnud just eriti ilus. Tegelikult oli see peaaegu kole, aga mingil põhjusel oli Fiona tundnud seal lillepoe riiulis tõmmet just selle olevuse poole.

Riley õnneks naeratas. Ta itsitas ja tonksas oma pontsaka sõrmega olendi plüüsist nina. “See näeb naljakas välja. Kes see on?”

“Ma arvan, et see peaks olema dinosaurus.”

Väike tüdruk tegi häält, mis oli segu naerust ja urinast. “Mis ta nimi on?”

“Tal polegi veel nime. Mis su karu nimi on?”

“Dunkum.”

“Duncan?”

“Ei. Dun-kum,” kinnitas Riley m-i rõhutades.

“Dunkum. See on väga tore nimi. Kas sa valisid selle ise?”

Tüdruk noogutas ja naeratas uhkelt.

“Väga nutikas sinust.”

Lapse silmad särasid rõõmust ja siis ulakusest. Ta võttis dinosauruse kätte ja surus selle karule näkku. “See tähendab, et nad suudlevad ja ütlevad tere,” seletas ta armastusväärse naeratusega. Ja siis käskiva häälega: “Ütle Athengarile tere, Dunkum.”

Ta vaatas ootusrikkalt Fionat ja naine mõistis üllatusega, et talt oodatakse kaasa löömist.

“Tere, Athengar.” Fional tuli see välja kõrge piuksuva häälega – nii veidra heliga, et tal oli endal raske uskuda, et see oli tulnud tema suust.

Riley naeratas heakskiitvalt ja Fiona tundis, et punastab heameelest – punastab samamoodi nagu siis, kui sai hakkama mõne hea äritehinguga. Lõppude lõpuks oli tegemist tema esimese katsetusega lastega mängimise vallas. Hetkeks oli ta lõpetanud Jamiele mõtlemise.

Fionale meenus üks mänguasi tema enda lapsepõlvest, kole kaamel, keda ta kutsus Cazpariks ja kelle ta isa oli toonud kingiks ühelt oma ärireisilt. Hiljem oli ema püüdnud seda ära visata, kuid Fiona oli mänguasja jumaldanud ning rippunud selle küljes nii sõjakalt, et ema oli alla andnud.

“Athengar on näljane,” teatas Riley.

“Oi, mida ta küll sööb?”

“Sind!” väike tüdruk vigises, peksis mänguasja vastu Fiona kätt ja itsitas õelalt.

Fiona hele libahirmunud karje sai tasutud tõelise rõõmusööstuga Riley silmades, sest tüdruk oli õhinas, et tema uus täiskasvanust kaaslane mänguga nii elavalt kaasa läks.

Neil mõlemal oli piiksumise ja itsitamisega nii palju tegemist, et nad ei märganudki kuidas rasked sammud mööda koridori lähenesid.

Kuid nad ei saanud jätta märkamata väga tõsiseid samme, mis astusid palatisse sisse koos ägeda sõnatu küsimusega.

Fiona pöördus ringi.

Byrne Drummons seisis ja silmitses neid

Fiona istuvast asendist näis mees aukartustäratav – pikem ja suurem kui ta mäletas. Tumedad juuksed, hallid silmad. Tõsine. Ei – hullem kui tõsine, mees oli vihane ja kortsutas kulmu. Fiona poole.

Muidugi, mehel on õigus kulmu kortsutada. Ta oli just kaotanud oma naise ning tal oli kohutavalt valus. Ja Fiona vend oli selle valu eest vastutav.

Siiski, Byrne’i viha oli ebamugavust tekitav ja Fiona rõõmustas, et oli töötanud palju aastaid lugematute teiste ebamugavust tekitavate ja vihaste meestega. Nüüd olid need kogemused abiks, et rahuliku väärikusega tõusta ja ilma värinata Byrne Drummondi pilgule vastata.

“Mida teie siin teete?” nõudis mees läbi kokkusurutud hammaste. Läbielatu raskusest andsid tõestust suu ümber koonduvad vertikaalsed kurrud.

“Ma tahtsin Rileyd külastada,” sõnas Fiona ettevaatlikult ning lisas siis: “Mina olen Fiona McLaren.”

“Ma tean, kes sa oled, õde ütles mulle.”

Mees ei püüdnudki ennast tutvustada.

“Ja teie olete Riley isa.” Ta ütles seda piisavalt rahulikult, kuid tundis ise, et kõnniks justkui üle miinivälja.

Byrne noogutas, kuid tema hallid silmad puurisid naist justkui oleks tahtnud öelda, et see pole tema asi.

Riley reibas hääleke lõhkus pinge: “Tere, isa!”

Byrne vaatas oma tütart ja ta nägu pehmenes. Ta naeratas tütrele, kuid naeratus oli nii südantlõhestavalt nukker, et Fiona tundis südant sees murdumas.

”Ma ainult astusin hetkeks sisse.”

Mees ei teinud kuulmagi.

“Vaata, mis mul on, isa.” Riley vehkis dinosaurusega isa nina ees. “See on Athengar. Vaata – vaata – see naine andis selle mulle.”

Byrne saatis Fionale tumeda pilgu ja vaatas siis mänguasja põlglikult nagu oleks see räpane koitanud kalts.

“Näeb välja nagu sisaliku ja vombati ristsugutis.”

“See on dinosaurus,” kinnitas Riley natuke solvunult. “Ta on Athengar. Ta on Dunkumi uus sõber.”

Isa nägi välja veel pahasem kui varem.

Fiona silmitses neid kahte: sooja elavat pruunisilmset last ja pikka kena kivistunud näoga meest, meeldiva üksildase kauboi olemisega. Kuni eilseni oli olnud veel keegi. Tessa Drummond. Nad olid osad kolmikust. Rõõmus soe väike perekond.

Jamie õnnetus oli seda kõike muutnud.

”Ma nüüd lähen,” sõnas Fiona.

Mees noogutas jäigalt. “See oleks arvatavasti kõige parem.”

Fiona neelatas, kummardus ja võttis oma jaki ning tühja kilekoti, milles oli olnud mänguasi. Ta suutis endast välja pigistada väikese naeratuse. “Head aega, Riley.”

“Nägemist.”

Väike tüdruk näis äkitselt väsinud ja surus dinosauruse endale tihedalt vastu rinda.

Fiona pöördus Byrne’i poole ja vaatas talle silma, lootes, et mees näeb tema siirust. “Head aega, härra Drummond. Palun võtke vastu mu kaastunne. Mul on kahju teie...“ viimasel hetkel meenus talle Riley. Kui palju see laps teadis? “Mul on kahju õnnetuse pärast.”

Veider liikumine mehe kurgus andis tunnistust, et ta poleks suutnud vastata ka siis, kui oleks seda soovinud.

Fiona tõmbas sügavalt hinge, et enda üle kontrolli saavutada, kuid tema enda kaotus oli veel liiga uus, liiga värske. Ta ei suutnud jääda tugevaks ega suutnud hoida tagasi äkitselt saabunud tugevat leina. Ta silmad täitusid pisaratega.

Byrne kortsutas jäigalt kulmu.

“Ütle Athengarile head aega,” hüüdis Riley.

Kuid Fiona ei suutnud. Siia tulemine oli viga. Ta ei olnud midagi saavutanud.

Fiona lahkus kiiresti ja tagasi vaatamata.

“Proua McLaren...”

Byrne suutis oma häält kasutada alles siis, kui Fiona oli kadunud. Ta nägi läbi mati klaasakna naise siluetti äkitselt peatumas ja ebalevalt tagasi astumas. Ta oli jälle seal, seisis ukseavas.

Nägemus teisest maailmast.

Punapea suurlinnast, seljas beež seelik ja kahar valge pluus, väikesed pärlid kõrvades ja kaela ümber. Beežid kõrge kontsaga kingad ja heledad sukad rõhutasid naise­likkust. Ta hoidis sõrme otsas üle õla siidist jakki.

Naine näis rahulik, stiilne ja tasakaalukas, kuid ta ei suutnud päriselt varjata haavatavust oma silmis.

Ent kui nende pilgud kohtusid, tõusis naise nina justkui ohtu haistes. Ta rohelised silmad kitsenesid ja muutusid külmaks ning ta pilk oli mehe omale võrdne vastane.

Ainult kergitatud kulm ja veidi avatud huuled vihjasid kontrollitud uudishimule, millega ta ootas, et mees rääkima hakkaks.

Põrgut. Hetkeks ei suutnud Byrne sugugi meenutada, miks oli ta naise tagasi kutsunud. Ta tundis kerget paanikat, kui ta peast käisid läbi segaduses mõtted. Õnnetus. Tessa. Võrukael. Oh jumal. See punapea on vaenlane. Suguluses selle krantsiga, kes...

Ei. See oli midagi praktilist. Ah jaa. Talle tuli meelde...