Читать книгу Armastajad Londonis - Барбара Картленд - Страница 5

Lanthia ratsutas üksinda läbi metsa nagu ikka igal hommikul.

Ta mõtles, et terves universumis ei ole midagi meeldivamat kui läbi kevadiste lehtede voogavad ning neid kuldseteks maalivad päikesekiired.

Lanthia jutustas endale lugu, sest millal iganes ta metsas ei ratsutanud, tundusid jutud talle lihtsalt mõtteisse voolavat.

Ja ta ütles tihtipeale oma isale, et oli tema raamatukogu raamatute ja tema jutustatud lugude kaudu terves maailmas reisinud.

„Need kõik tunduvad nii tõelised, isa,“ ütles ta oma isale ikka ja jälle.

Isa naeris.

Sir Philip Grenville oli juba väga noorest east olnud väga tulihingeline reisimees, kuid nüüd oli ta rahul, kui sai olla oma maakodus.

Ta pigem kirjutas oma kogemustest, kui neid juurde tekitas.

Tohutu, paljude raamatutega täidetud raamatukogu, kust raamatud kippusid peaaegu kõigisse teistesse tubadesse tikkuma, oli Lanthia jaoks juba päris pisikesest peale ellu kutsunud tuhandeid muinasjutte, kus Lanthial endal oli alati peaosa.

Ta kujutles end Himaalaja mäestikule ronimas, nagu ta isa seda püüdnud oli, või ratsutamas lõputuid miile üle maha jäetud maastiku Tiibetisse, kus leiab kaljul kükitava kloostri, kuhu ükski eurooplane polnud varem oma jalga tõstnud.

Kõikides ta unistustes saatis teda keegi eriline, kes tabas lennult ta mõtteid ning nautis uue maailma avastamise seiklust sama palju kui ta isegi.

Ta kujutles, et sellal, kui ta rändas mööda Niilust või Amazonast, oli tema see, kes nähtamatut saatjat juhendas.

Teistel kordadel juhendas mees teda.

Lanthia oli alati olnud üksildane laps.

Kui ta sündis, oli ta ema olnud kolmekümne üheksa aastane.

Kui austusväärne Elizabeth Ford oli abiellunud Philip Grenville’iga – isa polnud sellel hetkel veel baronetiseisuses – said nad poja ja pärija vaid aasta pärast abiellumist.

Kuna Philip Grenville tahtis reisida mööda maailma ja ta naine saatis teda alati, ei olnud neil rohkem lapsi.

Nad olid leppinud sellega, et see on kogu nende pere ning olid loobunud lootmast, et neile võiks veel lapsi sündida.

Ootamatult, üsna viimasel hetkel, nagu keegi seda mainis, saabus nende ellu Lanthia.

Ta vanemad olid nii õnnelikud ja elevil, justnagu oleks saatus neile kinkinud erilise kingi hetkel, mil nad seda kõige vähem ootasid.

Lanthia nägi välja, nagu oleks ta pärit muinasjutust.

Sir Philip oli uhkem oma tütre kui oma kirjutatud raamatute või tohutu raamatukogu üle ja ta veetis palju aega, vestes Lanthiale lugusid, mis tüdrukut paelusid, kuni tollele hakkas tunduma, et elab neis lugudes, mitte lihtsalt ei kuula neid.

Praegu ratsutas ta läbi isa maavaldusse kuuluva metsa.

Ta kujutles õndsalt ette, kuidas ratsutab Indias lõõskava päikese käes suursugusesse paleesse, kus ta koos maharadžadega peatub.

India oli tal tihti mõtteis, sest just sinna oli paigutatud praegu ta vend David. Too teenis asevalitseja assistendina.

Vend ei kirjutanud talle just kuigi tihti, kuid kui ta seda tegi, tundus Lanthiale, nagu ta oleks ise Indias avastusretkel.

Oma mõtteis rändas ta asevalitseja paleest Kalkutas loode piirialadele, kus paljud vaenulikud suguharud iga kivi ja põõsa taga luurasid ning kujutles enda ees ootavaid ohte liigagi hästi ette.

David oli talle viimasel korral, kui lühikest aega kodus puhkusel viibis, jutustanud, kuidas nad kõik venelaste sissetungi ees hirmu tundsid.

Ta peaaegu nägi kasakaid ratsutamas üle inimtühjade väljade India suunas, mida peeti Briti krooni kõige suursugusemaks juveeliks.

Kuid tsaar ise ja teda teenivad kasakad olid otsustanud varem või hiljem selle enda kätte haarata.

„Me peame kogu aeg valvel olema,“ jutustas David oma õele, kes teda pärani silmil kuulas.

„Venelased infiltreeruvad kohalike suguharude sekka,“ jätkas David, „ning õhutavad nende seas mässu. Nad peavad igal pool kohalike indialastega salasepitsusi ja me ei tea kunagi kindlalt, millist pahandust nad plaanivad enne, kui see juba käes on.“

David jutustas ka Lanthiale, kui kaunid on paleed ja kui kütkestav on India.

Kui David tagasi Indiasse pöördus, tundis Lanthia, nagu ta oleks koos vennaga.

Oma mõtteis elas ta India põletava päikese all naeratavate inimeste ja oivaliste mälestusmärkide keskel.

Praegu oli päike ta põskedel vaid kergelt soe, kuid see säras ta kaunitel juustel, justkui oleks tal peas kübar.

Üksinda ratsutades oli nii palju lihtsam vaid hobuse selga hüpata. Milleks vaevata end jakkide, kübarate ja muidugi kinnastega, mille kandmist oodati igalt ratsutavalt preililt?

Lanthia kaunist musta täkku kutsuti jumalate kuninga järgi Jupiteriks ja Lanthia pidas teda pärast oma vanemaid sama kalliks.

Jupiter näis mõistvat kõike, mida Lanthia talle rääkis. Tallipoisid olid talle jutustanud, ja ta teadis, et see vastas tõele, et kui oli kätte jõudnud aeg, mil ta tavaliselt tallis käis, ootas Jupiter teda alati oma latri ukse juures ta samme kuulates.

Nüüd metsas aeglaselt piki sammaldunud radasid liikudes rääkis Lanthia oma hobusega:

„Täna, Jupiter, ratsutasime me üle India kuumade tasandike ja olime tänulikud iga varju eest, mida meil leida õnnestus.“

Lanthia meelest Jupiter kuulas teda ja ta jätkas:

„Kusagil suures ja uhkes palees saame me teada saladuse, mis saadab meid homme uuele avastusretkele. See juhatab meid väga ohtlikku olukorda, millest päästame end kõige viimasel minutil justkui imeväel!“

Jupiteriga kõneldes nägi ta seda kõike oma vaimusilmas juhtumas ning teadis, et vaid jumalad said teda hukkumisest päästa.

Lanthia looga samal hetkel lõppes mets ja ta nägi eespool kodu paistmas.

See oli väga kaunis maja, mis oli Grenville’i perekonnale juba rohkem kui kakssada aastat kuulunud ja tegelikult oli selle ehitanud lausa üks Grenville, kes oli üks esimesi kuningas James I loodud baroneti tiitli kandjatest.

Sajandite jooksul oli maja oluliselt laiendatud ja Sir Philipi vaarisa oli selle alla hulgaliselt raha pannud.

Too oli peale tohutu raamatukollektsiooni toonud majja ka paljusid tänapäevaseid mugavusi, mis polnud ta esivanematele kättesaadavad olnud.

Maja ümbritsesid arvukad puud ning sinna juurde kuuluv aed oli Lanthia emale eriti suur uhkuse ja rõõmu allikas.

Kui Lanthia ema oli abiellunud ta isaga, polnud nad päris oma kodu pärast kuigi palju muretsenud, olles hõivatud maailmas ringi rändamisega.

Kui nad Inglismaal olid, peatusid nad tihti Lanthia isa vanemate juures, kellel oli nende sealoleku üle ainult hea meel. Just nemad hoolitsesid Davidi eest, kui too sündis.

Niipea kui Elizabeth oli piisavalt tugev, et oma imikust poja juurest lahkuda, kibeles Lanthia isa uuele avastusreisile.

Seekord Aafrikasse, kuna tahtis üles otsida suguharu, millest inimesed väga vähe teadsid, kuid millel oli iidne suuliselt edasi kantud ajalugu.

Alles nüüd, kui Sir Philip oli vananemas nagu ka ta naine, kuigi viimasele ei meeldinud seda tunnistada, tundsid nad kodus olemisest rahulolu.

„Ma nii väga tahaksin koos sinuga avastusreisile minna, isa,“ ütles Lanthia peaaegu kohe, kui oli rääkima õppinud.

Selleks et lapsele rõõmu valmistada, võtsid nad Lanthia lühikestele Mandri-Euroopa reisidele kaasa.

Selleks ajaks kui Lanthia oli piisavalt vana mõistmaks täielikult, mida tähendavad avastusretked maailma tundmatutesse osadesse, avastas ta, et ta vanemad soovisid nüüd hoopis Huntingdonshire’i jääda.

Kodus polnud paljut, mis Lanthiat oleks üles kasvades lõbustanud ja seetõttu köitsid raamatud ja isa jutud teda veelgi enam.

Ta ratsutas nüüd aeglaselt piki sissesõiduteed, mida ääristasid kummalgi pool iidsed tammepuud, seistes rivis nagu tunnimehed.

Tal polnud õrna aimugi, et näeb välja, nagu oleks ta muinasjutust välja astunud, mitte oleks tavaline lihtsurelik.

Lanthia oli väga kaunis noor tütarlaps, kuid asi polnud ainult välimuses. Temas oli midagi hoomamatult ebamaist, mis tõmbas nagu magnet tema poole kõiki, keda ta kohtas.

Asi polnudki nii väga selles, mida Lanthia ütles, vaid pigem selles, et ta justkui rääkis kõigiga enda ümber oma hingest välja kiirgava aura kaudu.

Sir Philip ütles kord oma naisele: „Kui ma olen koos Lanthiaga, tekib mul alati tunne, nagu ta oleks tõeline jumalanna, kes on tulnud meie juurde Olümpose mäelt ning võib iga hetk kaduda!“

Leedi Grenville naeris.

„Ma saan täpselt aru, mida silmas pead, kallis,“ vastas ta, „ja see on sinu süü. Maailm, mille talle loonud oled, on reaalsem kui maailm, milles ta tegelikult elab!“

Nüüd, kui Lanthia oma kodu vaatas, mõtles ta, et iidne tellis on nii kaunis ja et sellel on oma elu, kuna on nii paljusid aastaid olemas olnud.

Ta kujutles ette kõiki neid inimesi, kes olid ta kodu ustest läbi käinud ja tundis, et nad kõik on jätnud endast maha osakese, mida ta maja atmosfääris tunnetas.

Siin oli olnud sõdureid ja riigimehi, elumehi ja elupõletajaid ning igat sorti poliitikuid, kellest oli olnud riigile palju kasu.

Nad kõik olid tulnud ja kõik olid läinud.

Mõnikord tundis Lanthia, nagu oleks nad ikka veel kohal, valvamas oma nimekaimude üle ning valmistamas ette teed neile, kes tulemas on.

„Selleks saab olema David,“ mõtiskles Lanthia, „ja on juba aeg, et ta abielluks ja saaks poja, kellest Davidi surres tuleks kümnes baronet.“

Ta ratsutas talli ning üks tallipoistest tuli Jupiteri oma hoole alla võtma.

„Oli teil meeldiv ratsasõit, preilna?“ küsis too.

„Oli väga tore nagu ikka, ja kui mul õnnestub, siis läheksin ka õhtul veel ratsutama.“

Tallipoiss naeratas laialt, nagu teaks ta seda ilma ütlematagi.

Lanthiale meeldis väga käia Jupiteriga ratsutamas, kui päike hakkas taevaveerelt vajuma ning varjud pikemaks kasvama.

Just sel hetkel tundus kõik nii salapärane.

Maailm jäi siis järsku vaikseks ning Lanthia tundis, et on tundmatusele veidi lähemal.

Just sel hetkel tulid talle kõige paremad jutud mõtteisse ning need tundusid talle täiesti võimalikud. Ta peaaegu nägi oma vaimusilmas neid juhtumas ning tundis neid ka oma südames.

Kui ta tagasi maja poole jalutas, mõtiskles ta, kas isa võtab temaga pärastlõunal koos midagi ette.

Mõnikord pani isa kõrvale raamatu, mida kirjutas, ning ütles, et peab midagi valdustes uurima minema või mõnd renditalunikku külastama.

Või ehk tuleks isa temaga koos lihtsalt lõbu pärast ratsutama.

Võimalus, et isa võiks koos temaga ratsutama minna, tekitas Lanthias nii suur elevust, et ta kiirustas halli.

Ta mõtles, kas peaks kohe isa kabinetti minema, kuid isale ei meeldinud, kui teda töö ajal segati.

Kuid käes oli peaaegu lõuna aeg ja üks asi, mida Lanthia ema järjekindlalt nõudis, oli see, et Sir Philip korrapäraselt ja korralikult sööks.

Ema ei lasknud isal keskenduda oma raamatu kirjutamisele nii suures ulatuses, et see oleks võinud ta tervisele mõjuma hakata; seda oli isa nooremana teinud – töötanud järjest päev otsa, ilma et oleks söönud ega joonud.

Ta oli lihtsalt oma kirjutamisega nii hoos, et ta ei raatsinud selle lummusest lahkuda.

Kuid nüüd, mil ta oli lähenemas kuuekümnele, nõudis ema, et ta enda eest paremini hoolitseks.

Kuna isa armastas ema väga, tegi ta kõike, mida too temalt palus.

„Kell saab viie minuti pärast üks,“ mõtles Lanthia, „ta ei saa pahaseks, kui ma teda praegu töö juures segan.“

Lanthia jooksis piki koridori.

Sir Philipi kabinet oli raamatukogu kõrval, nii et tal poleks vaja kaugele minna, kui oma uurimistöö jaoks mõnd raamatut vajas.

Lanthia avas väga vaikselt ukse.

Ta nägi siis, et isa ei olnud üksinda, vaid ka ema oli seal.

Lanthia astus kabinetti ja Sir Philip hüüatas.

„Oh, siin sa oledki, Lanthia! Ema just rääkis sinust.“

„Ma käisin ratsutamas, isa, ja ma lootsin, et ehk sa tuleksid täna pärastlõunal koos minuga ratsutama.“

Sir Philip naeratas talle.

„Emal on sulle midagi öelda.“

Lanthia vaatas ootusärevalt emale otsa.

„Me saime lord-asevalitseja korraldatud ballile kutse, kullake,“ lausus ema. „Sellest saab paljulubav sündmus, kuna lord-asevalitseja korraldab selle Austria keisrinna auks, kes, nagu sa mäletad, eelmisel aastal seal lühikest aega peatus.“

„Keisrinna oli seal, sest tahtis lord-asevalitseja hobuseid näha,“ lisas Lanthia. „Krahvil on suurepärased hobused ning keisrinna oli neist lausa lummatud.“

„Keisrinna tuleb taas ja krahv korraldab talle seekord balli. Kuna see on maakonna jaoks väga tähtis sündmus, kullake, pead välja nägema imekaunis ning sul läheb ka uut kleiti vaja.“

„Ma pole eelmistki kleiti, mille mulle ostsid, õieti kandnud, ema. Vanaisa leinates on olnud nii väheseid kordi, kus olen seda kanda saanud.“

„Ma tean seda, Lanthia, kuid suurem osa maakonnast on seda näinud ja ma tahan, et kui kolme nädala pärast sellele ballile läheme, näeksid sa välja kõigist kaunim.“

Ema rääkis viisil, millest Lanthia mõistis, et too on mingi asja suhtes otsuse langetanud.

Ta ootas kannatlikult, et kuulda, milles asi.

„Me arutasime su isaga,“ lausus leedi Grenville lõpuks, „ja kuna mul pole praegu võimalik just kuigi palju teha, mitte enne seda, kui mu põlv on paranenud, pead sa ilma minuta Londonisse minema.“

„Londonisse!“ hüüatas Lanthia hämmeldunult.

Ema naeratas.

„Kui ma ütlesin uus kleit, siis pidasin ma silmas midagi, mis on moekas ja uudne ning see tähendab loomulikult Bond Streeti.“

„Kas me ei lähegi Londonisse kõik koos?“ küsis Lanthia, vaadates isa poole, et saada teada, mida too arvab.

„Ma kardan, et see on lihtsalt võimatu, kallis. Väsitav reuma, mille all ma kannatan, muudab võimatuks poest poodi kõndimise, mida peame kahtlemata tegema, et leida just seda, mida vajame, ja sa tead, et isa on oma uue raamatu kirjutamisega poole peal ning teda pole võimalik sellest eemale meelitada.“

„Ega sinust,“ lausus Sir Philip naeratades oma naisele.

Ta jumaldas oma naist nagu too tedagi.

Lanthia teadis, et üsna võimatu oleks veenda oma isa Londonisse kaasa tulema, kui ema koju jääb.

„Mida ma nüüd siis teen?“ küsis Lanthia emalt.

„Me just arutasime seda ja me teame, et proua Blossom reisiks sinu saatjadaamina meeleldi Londonisse.“

„Proua Blossom!“ kordas Lanthia ilma erilise innukuseta.

„Ma tean, kullake, ta on küll üsna igav, aga nagu ma su isale just ütlesin, kõik meie sugulased tunduvad olevat hetkel maal ja su tädi Mary ütles viimane kord, kui siin oli, et ei kavatse Londonisse Belgrave Square’i majja enne sügist naasta.“

„Kus me siis koos proua Blossomiga peatume?“

„Me oleme isaga kindlad, et teie eest hoolitsetakse The Langhami hotellis hästi ning teil oleks seal ka turvaline.“

„The Langhami hotellis!“ hüüatas Lanthia. „Mulle meeldiks see väga!“

Ta oli The Langhamis olnud korra koos ema ja isaga, kui oli alles väike tüdruk, ning pidas seda kütkestavaks hotelliks.

The Langham oli üks Londoni uusimatest hotellidest ja omanike sõnul oli Inglismaa suurim hoone, kui Wales’i prints selle 1865. aastal avas. Hotell uhkeldas mitte vähema kui viiesaja toaga, muutes oma rivaalid, nagu Claridges ja The Grosvenor, pisikesteks. Kui Sir Philip pidi raamatute kirjastamiseks või mõnel muul põhjusel Londonisse minema, peatus ta oma naisega alati The Langhamis.

Nende viimane reis oli kaks aastat tagasi, kuid tol korral ei võtnud nad Lanthiat kaasa, kuna too oli õpingutega hõivatud.

Lanthia arvas aga siis, ja ka praegu, et ta vanemad olid tegelikult tahtnud kahekesi olla, ja ta teadis, et The Langhamis oli nende jaoks nii palju õnnelikke mälestusi.

Ta mäletas, et ka talle oli hotell suurt muljet avaldanud ja mõned lood, mida isa talle seal ööbinud inimeste kohta rääkis, olid jäänud talle meelde.

Talle meenus nüüd, kuidas isa oli talle tagasi kodus olles jutustanud romantilisest romaanikirjanikust Louisa Raméest, kes elas The Langhamis.

Lanthia teadis, et Louisa Raméed tunti maailmas pseudonüümi Ouida all, mis tuli sellest, kui kirjanik ise oli väikelapsena püüdnud hääldada oma nime – Louisa.

Ouidaga kohtumisest saadik, oli isa naise romaane ostnud – viimasel ilmus peaaegu igal aastal uus raamat. Ning Lanthiale meenus, kuidas ema mitmeid peatükke ette luges ja kuidas nad koos nende peale naersid.

Eelmisel aastal, kui isa oli just Ouida viimase romaani ostnud, oli ta Lanthiale jutustanud, kui kummaline Ouida on.

„Ta on hoopis teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kohanud olen,“ lausus isa.

„Miks ta hotellis elab, isa?“

„Mul pole tõesti õrna aimugi,“ vastas ta. „Ta läks The Langhamisse esimest korda kahekümne kaheksa aastaselt ja on seal sellest saadik elanud. Nad jutustasid meile, kui seal olime, et Ouida võtab külalisi vastu voodis ja just seal kirjutab ta kõik oma raamatud!“

„Voodis, isa! Kui veider!“

„Ta on tõepoolest üks väga kummaline naine. Talle meeldib töötada küünlavalgel ning hoiab päikesevalguse eemalhoidmiseks akende ees musti sametkardinaid.“

„Ma kuulsin, et teda ümbritseb kogu aeg sülemite kaupa lilli,“ lisas leedi Grenville, „ja et lilled on lillad. Ouida tohutu voodi on keset tuba ja ta kirjutab kirjutussulega violetsetele kirjapaberitele.“

Tol ajal oli Lanthia valjult naernud, mõeldes, et see kõik kõlab naeruväärselt.

Nüüd mõtiskles ta, kas tal õnnestub The Langhamis peatudes selle kuulsa autoriga kohtuda.

„Mis sa arvad, kas sa saaksid meid tutvustada, isa?“ küsis ta.

„Ma kahtlen, et ta ikka veel hotellis elab, mu kullake, ja isegi kui elab, siis ei arva ma, et ta sinuga väga innukalt kohtuda tahaks.“

„Ja miks siis mitte?“

„Sest,“ vastas ema, „Ouida eelistab kohtuda pigem meeste kui naistega. Mulle räägiti, et tema korraldatud pidudest hotellis võtsid alati osa nägusad armeeohvitserid, kuid naisi kutsuti väga vähe.“

Tol hetkel oli see tõesti väga kummaline tundunud ning nüüd meenus Lanthiale see lugu ja tekitas tunde, et pelgalt viibida samas hotellis, kus peatub selline kummaline ja veider kirjanik, oleks põnev.

„Mis sa arvad, millal ma minema peaksin, ema?“

„Me peame proua Blossomilt küsima, millal talle sobiks minna, kullake, kuid ta on mulle kogu aeg kinnitanud, et teeb meeleldi kõike, mida palun ja ma tean, et talle meeldib väga Londonis käia, kui tal see võimalus avaneb.“

Proua Blossom oli Bristoli piiskopi ainus tütar ja ta oli esimest ja ainust korda abiellunud ühe meremehega, siis kui ta tütarlapsepõlv ammu möödas oli.

Mees lõpetas meresõidu, et minna elama onult päritud majja Huntingdonshire’is, kus ta oli surnud viis aastast pärast abiellumist, ilma et nad oleksid lapsi saanud.

Murtud südamega jäi proua Blossom üksinda elama elu, mis tundus ilma abikaasata tema jaoks tuhm ja õnnetu.

Seetõttu oli ta leedi Grenville’i palunud, et too talle mingit tegevust leiaks, kuid see polnud lihtne ülesanne.

Kuid leedi Grenville’il oli õnnestunud proua Blossomis äratada huvi mitme heategevusürituse vastu krahvkonnas, kus tema tähelepanu ja abi kahel käel vastu võeti.

Lähedal asus üks orbudekodu, kus proua Blossomit oli keelitatud tüdrukutele akvarellidega maalimist õpetama, milles ta oli tegelikult üsna suur asjatundja.

Proua Blossom oli leedi Grenville’ile äärmiselt tänulik, et too oli ta elu muutnud palju huvitavamaks, kui see muidu olnud oleks.

Lanthia teadis vägagi hästi, et kui ta ema paluks proua Blossomil teda Londonisse viia, siis oleks viimane vägagi valmis seda tegema.

„Hea küll, ema, küsi proua Blossomilt. Aga ma ei taha teist eemal olla kauem kui peab.“

„Ainult seniks, et osta kauneid kleite ja midagi erilist balli jaoks.“

„Ma loodan, et mul õnnestub valida midagi sellist, mis sulle meeldiks,“ lausus Lanthia kahtlevalt. „Oleks kohutav, kui olen kulutanud suurel hulgal raha ning teie isaga peaksite mu valikuid kohutavateks.“

Leedi Grenville naeris

„Ma olen su maitset alati laitmatuks pidanud, kullake, ja sa tead täpselt, millist valget kleiti ma soovin, et sa kannaksid. Hoia meeles, sa oled debütant, vaatamata sellele, et sind pole Londonis seltskonnale esitletud.“

„See oli vaese vana vanaisa süü, et ta eelmisel aastal ära suri, kui mina oleksin pidanud hoopis koos sinuga Londonis olema. Nüüd, peaaegu üheksateistkümnesena, olen ma peaaegu nii vana, et võiksin olla lesknaine!“