Читать книгу Armastuse meri - Барбара Картленд - Страница 5

Piirdeaed oli kõrge, kuid hobune ületas selle raskusteta ja maandus kergelt teisel pool, mis tõi ratsaniku näole naeratuse.

„Tubli, vana semu,” sõnas mees ja patsutas looma tugevat kaela.

Nii mees kui hobune pakkusid suurepärast vaatepilti, mõlemad nägid head välja, mõlemad olid oma esimeses nooruses ning tulvil elujõudu.

Francis, Wimbortoni markii, käis igal hommikul sel ajal ratsutamas ning nautis ilu, mida pakkus talle Berkshire’i üks suuremaid kinnistuid. Tema valdusesse kuulusid talud, rendimajad ja isegi üks küla.

Siit avanes imeilus vaade: puuderida ja muruplatsid ning kauguses sillerdav vesi. Veelgi kaugemal nägi ta maamaju, mille rookatused tundusid intiimsed ja külalislahked.

Kuid oma südames ta teadis, et see kena pilt on vaid meelepete. Tema kinnisvara oli kehvas seisus, sest rent, mida ta sai, ei olnud piisav, et seda kõike korras hoida. Rookatused, mis paistsid nii kenad, vajasid parandamist.

Ka maja juures oli palju teha, kuid suured võlad ei võimaldanud tal sellele isegi mõelda.

Järsku näis hommikune toredus tuhmuvat. Francise helge meeleolu kadus ning ta hakkas rusutult kodu poole traavima.

Kahekümne kaheksa aastane, kena välimuse ja veetleva olekuga ning aadlitiitliga Wimbortoni markii Francis tundus olevat nagu õnnesärgis sündinud.

Kuid tema elust oli saanud pidev võitlus, et suurendada rahalisi vahendeid, et hoida korras talle kuuluv kinnisvara, ning tundus, et ta oli lahingut kaotamas.

Saanud päranduse ajal, mil ta oli alles kaheksateist, oli tal seda äärmiselt raske korras hoida ning millegipärast ületasid väljaminekud alati sissetulekud.

Pidevalt tundus talle, et tema maadel elavate inimeste nõuded aidata neil remontida maju, talusid ja hobusetalle kasvasid tal üle pea.

Kuna ta ei soovinud tunnistada, et on pankroti äärel, pidi ta kuidagi raha leidma, kas või väikese osa sellest, mida temalt tegelikult nõuti.

Kuid tegelikult vajus ta üha sügavamale võlgadesse ning need kasvasid nagu pilv, mis mähkis lõpuks kogu silmapiiri endasse.

Francis viis hobuse talli ja sisenes majja, kus ülemteener pöördus tema poole sõnadega:

„Härra Johnson on siin ja ootab teiega kohtumist, mu isand.”

Markii vaikis hetke ning sõnas siis: „Juhata ta suitsetamistuppa ning ütle, et olen paari minuti pärast tema juures.”

„Hästi, isand.”

Kui ülemteener oli lahkunud, oigas markii omaette. Ta taipas, miks raamatupidaja teda näha tahab ning oli kindel, et uudised, mis teda ootavad, ei ole head.

Härra Johnson oli keskealine mees, kes oli tema eest hoolitsenud sellest ajast alates, kui ta sai kinnisvara omanikuks.

Ta ootas Francist, kui too suitsetamistuppa sisenes.

„Tere hommikut, Johnson,” tervitas teda markii. „Ma ei oodanud teie külaskäiku ning loodan, et see üllatusvisiit ei kurvasta mind.

Seda öeldes ulatas ta härra Johnsonile käe ning too surus seda ja vastas siis:

„Arvan, et asjad on nii nagu ikka, mu lord, ma ei too häid uudiseid.”

„Arvan, et seda olekski teilt palju paluda,” vastas markii naeratades.

Ta istus raskelt toolile, kus oli tema alaline koht. Raamatupidaja, kes elas Londonis ning kes oli markiiga kohtumiseks võtnud ette spetsiaalse reisi, istus tema vastu ja silmitses teda sõbralikult.

Francis oli väga noorelt kohustuste koorma enda kanda saanud ning härra Johnson oli mõelnud, et noormees eelistab jääda Londonisse.

Või peaks ta pigem reisima välismaale, et nautida seal atraktiivsete naiste seltskonda, mitte elama üksi siin tohutu suures majas, kus ei ole muud meelelahutust kui hobused ja maavaldused.

Johnsoni suureks üllatuseks võttis markii pärast isa ootamatut surma talle pärandatud kinnisvara oma valdusesse, nagu poleks see ainult kohustus, vaid pakuks talle ka naudingut.

Markii naeratas mehele enda vastas. Polnud tema süü, et uudised olid halvad.

Härra Johnson ohkas ja hakkas rääkima. Ta tõi kuuldavale masendava loo kasvavatest võlgadest, ebapiisavatest rendisummadest ning päev-päevalt suurenevatest probleemidest.

Tunni aja pärast sõnas markii ohates: „Ma ei suuda uskuda, et asjad nii halvad on.”

„Kahjuks küll, mu lord, aga ma kinnitan teile, et kui asi ei oleks nii pakiline, ei oleks ma Londonist siia sõitnud, et teie tuju rikkuda.”

„See kõik on väga tore,” vastas markii. „Olen teiega nõus, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, eriti nüüd, kui selle maja remont läheb kolm korda kallimaks, kui ma arvasin.”

„Ja mitte ainult selle maja remont, mu lord. Teile kuuluval maal on vähemalt kuus maja, mis vajavad kiiret remonti, vastasel juhul võivad nende asukad rendi maksmisest keelduda.”

Markii tõusis ja jalutas akna juurde.

„Johnson, kuidas see kõik nii äkki juhtus?”

„Vaevalt nüüd küll, et äkki, mu lord. Seemned said külvatud juba kaua aega tagasi. Teie isale öeldi, mida ta peab tegema, kuid kahjuks tegi ta nii vähe kui võimalik, mis viiski pikkamööda praeguse olukorrani.”

„Mida põrgut mina saan teha?” päris markii.

„Ma ei taha pealetükkiv olla, mu lord, kuid kas te pole kordagi mõelnud, et oma tiitli ja positsiooniga võiksite abielluda jõuka pärijannaga?”

„Abielluda!” hüüatas markii. „Ma pole sellele kunagi mõelnudki, eelkõige ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud armunud.”

Hetkeks tekkis vaikus ning siis ütles raamatupidaja vaikselt, nagu räägiks ta iseendaga: „Tundub kummaline, teil on teiste vallaliste meeste ees nii palju eeliseid ning nii paljud leedid on – kui nii võib öelda – teie vastu huvi üles näidanud, kuid teie pole nende hulgast leidnud kedagi, kes teile sobiks.”

Markii ei vastanud, kuid seisis akna all, näol vaevumärgatav naeratus, ning vaatas hajevil pilgul välja, nähes enda ees vaid päikese käes sillerdavat purskkaevu.

Tema positsioon seltskonnas oli alati kindel olnud. Tema tiitel oli kindlustanud talle kutsed kõikidele tähtsatele ballidele.

Isegi tiitlita poleks ta vähem populaarne olnud, sest ta oli viimane puhtatõuline Wimborton: pikka kasvu, laiaõlgne ja kena tumepunaste juustega mees.

Ta oli pärinud niisuguse välimuse ja salapärasena mõjuva väärikuse, milles oli aimata uhkust oma esivanemate ja iseenda üle. Tema ilmumisel ruumi pöörasid kõik pead, eriti naised.

Isegi need naised, kes tema tiitlist midagi ei teadnud, ei suutnud teda nähes naeratust tagasi hoida, ning jõukad lesed, kes sellest teadlikud olid, tõttasid teda debütantidele tutvustama.

Francis ei olnud ennast täis, kuid võttis seda, et oli enesestmõistetavalt igas Londoni seltskonnas teretulnud.

Ent kuigi ta oli tantsinud aasta kõige ilusamate tütarlastega ning nende vanemad olid teda kümneid kordi enda juurde lõunale või õhtusöögile kutsunud, ei olnud ta veel kohanud tütarlast, kellega oleks tahtnud veeta kogu ülejäänud elu.

Kõige lustlikumaks oli ta pidanud näitlejannasid, keda tema sõbrad talle tutvustasid. Ja loomulikult sai talle selgeks, kui meeldiv võib armastus olla, kui särav näitlejanna oli su käte vahel nagu sulavõi ja valmis kõigeks, mida mees ihaldas.

Kuid ta teadis, et see on vaid mööduv meelelahutus, mida ta jagas oma sõpradega. Kui see hetk oli möödas, oli seda kerge unustada, kuni see juhtus taas.

Akna juures seistes meenutas ta neid armulugusid ja nendega kaasnevaid naudinguid, mis ununesid kahjuks kiiresti.

Abielu seevastu oli midagi tõsist, mis pidi kestma terve elu.

Lõpuks markii ohkas ja pöördus taas härra Johnsoni poole.

„Kahtlemata peate mind ebaratsionaalseks, kuid mõte armastuseta abielust tekitab minus tülgastust.”

„Mul on väga, väga, väga kahju, mu lord” vastas Johnson, „kuid minu kohuseks on olla teiega avameelne ning anda teada teie olukorrast, mis praegu on äärmiselt halb.”

Tekkis hetkeline vaikus ning siis lausus markii irooniliselt: „Oletan, et teil on mulle isegi naine valmis vaadatud.”

Raamatupidaja naeratas.

„Muidugi, mu lord.”

„Laske tulla, olen valmis kõige hullemaks.”

„Preili Lexia Drayton.”

Markii vaatas Johnsonile üksisilmi otsa, lugedes tolle näoilmest välja, et see nimi peaks talle tuttav olema, kuid ta võis vanduda, et ei olnud.

„Kuidas palun?” vastas ta, pilk tühi.

„Lexia ja tema isa kolisid Highcliffe Hall’i eelmisel kuul.”

Highcliffe oli suur hästi sisustatud maja, mis oli paremas seisukorras kui teised hooned tema kinnistul ning markii oli usaldanud selle rentnikule, kes oli võimeline maksma kõrget renti.

Eelmine rentnik maksis hea meelega ning oli kinnistust vaimustuses, kuid tema naine suri ning pärast seda kolis mees Šotimaale oma abielus tütre juurde.

Oli vaja kiiresti uus rentnik leida, kuid härra Johnson oli selle asja juba korda ajanud ning markii polnud veel härra Draytoniga kohtunud.

„Te olite Londonis, kui nad sisse kolisid,” sõnas härra Johnson. „Olen kuulnud, et härra Drayton on üüratult jõukas, tegelikult lausa kolme- või neljakordne miljonär.”

Markii naelutas oma pilgu taas Johnsonile.

„Miljonär? Minu maal?” hüüatas ta.

„Sain aru, et ta oli Ameerikas ja saabus alles mõni kuu tagasi Inglismaale. Tal on suur maja Londoni kõige elegantsemas rajoonis, kuid ta soovis kinnistut maale.”

„Kas ta on inglane?” päris markii.

„Jah, ta on inglane,” vastas härra Johnson, „kuid ta elas vahepeal Ameerikas ja sai seal nii rikkaks, et tulnud tagasi, sai lubada endale maja Park Lane’il, ta ostab Tattersall’ist hobuseid, millega kavatseb hakata jahti pidama ja võidu ajama. Niipalju kui mina tean, on tal ainult üks laps – väga atraktiivne tütar, kes pärib kogu tema tohutu varanduse.”

Pärast pikka vaikimist pomises markii: „See on siis teie arvates lahendus minu probleemile?”

„Miks mitte, mu lord? Kui ta on nii rikas, nagu räägitakse ja tal on ainult üks laps, tundub see mulle jumala kingitusena.”

Markii naeris.

„Kas te mõtlete seda tõesti tõsiselt? Miljonäri tütrel peaks olema mehi jalaga segada.”

„Arvan, et Ameerikas oli see nii, kuid tema isa soovib, et ta abielluks inglasega, eelistatult mehega, kellel on tiitel.”

„Mõistan,” naeratas markii virilalt.

„Mu lord, praegu pole õige aeg juuksekarva lõhki ajada. Temal on see, mida vajad sina ning sinul see, mida soovib tema isa. Kui tohib, siis soovitan teil kiiremas korras härra Draytonit külastada, vastasel korral annate võimaluse kellelegi teisele, sest on veel palju teisi, kes ihaldavad tema uksele koputada. Kui tema tütar ei suuda markii südant võita, võib ta nõustuda vähemaga.”

Pärast väikest pausi naeris markii laginal: „Ma ei usu, et see juhtub! Ma isegi ei suuda uskuda seda, et seisate praegu siin ja räägite minuga. Kas see võib olla tõsi, et üks miljonär võttis rendile minu maal asuva maja ainuüksi seepärast, et tema tütar võiks minuga kohtuda? Uskumatu.”

„Jah, teil on õigus, kuid see on ju hea mõte ning olen kindel, et härra Draytonil on terav mõistus. Vastasel juhul ei oleks ta miljonär.”

„Kuid minna nii kaugele…”

„See on tõesti nagu näidend või romaan,” nõustus härra Johnson, „kuid olen autoriteetsetest allikatest kuulnud, et Drayton on teinud palju uurimistööd, saamaks teada, kes on kes.”

„Kogu lugu on nii ebatõenäoline, et võtab sõnatuks, kuid ma ei taha selle miljonäriga kohtuda. Võiksin püüda teda ümber veenda, et ta aitaks mind ilma selleta, et peaksin üle võtma tema tütre, nagu oleks too suhkrukott. Kuidas te ütlesitegi tema nime olevat?”

„Drayton! Garry Drayton.”

Markii naeris jälle.

„Tegelikult on asi nii, et te kirjutate raamatut ja olete selle kõik välja mõelnud. Tunnistage üles.”

„Kui ma ainult saaksin öelda, et see on tõsi, aga ei ole,” vastas härra Johnson. „Kui see oleks nii, võiks see olla esimene peatükk, milles te olete kangelane ja murrate pead, kuidas võlgadest lahti saada, siis aga langeb teile sülle ideaalne võimalus.”

„Arvatavasti te loodate, et härra Drayton maksab Highcliffe Hall’i eest ülihead renti.”

Raamatupidaja noogutas.

„Austatud lord pole selle koha eest kunagi varem nii kõrget renti saanud ega hakka saama üheltki teiselt rentnikult, kui härra Draytron peaks lahkuma, mida ta kahtlemata teeb, kui te keeldute temaga kohtumast.”

„Olgu,” nõustus markii. „Teie võit! Ma vaatan selle tütarlapse üle, kuid kinnitan teile üht: mul pole mingit kavatsust abielluda ühegi naisega tema raha pärast või mingil muul põhjusel peale armastuse.”

Markii häälest kostis kindlameelsust ning raamatupidaja vaatas talle üksisilmi otsa.

Siis järsku sõnas ta vaikselt:

„Ma imetlen teie meelekindlust, kuid häda ajab härja kaevu!”

„Ja häda ongi juba teel. Kuramus! Kas keegi on veel kunagi nii hullus olukorras olnud nagu mina praegu? Mida varem me sellele murele leevendust saame ja selle unustame, seda parem.”

Markii kõndis seina ääres seisva puhvetkapi juurde, milles tema isa oli alati hoidnud viskit.

Kui ta lukuaugus olevat võtit keeras ja kapi ukse avas, ilmus teda jälgiva härra Johnsoni näole naeratus.

Umbes samal ajal, kui markii ratsutas tagasi talli, kihutas selsamal maastikul tuhatnelja ka teine hobune.

Kaugelt paistis, et ratsanik oli pikk ja nõtke noormees, kes hoidis hobust oma õblukesest kehast hoolimata kindlalt kontrolli all.

Lähemal vaatlemisel oleks selgunud, et see polnudki noormees, vaid noor naine, kellel oli kombevastaselt seljas meestesärk, jalas ratsapüksid ning ta istus kaksiratsa hobuse seljas.

Tema silmades leegitsesid elurõõm ja entusiasm ning tema juhitav hobune tõusis õhku, ületas ühe takistuse teise järel ja maandus alati pehmelt, andes märku sellest, et ratsanik ei kaotanud kordagi kontrolli hobuse üle, olgugi et too oli suurt kasvu ja küllaltki metsiku olekuga.

Temast veidi maad tagapool ratsutas keskealine tallimees, kes talle lõpuks järele jõudis ja teda anuval toonil kõnetas.

„Peaksite selle tõesti lõpetama, preili Lexia. Härra tõmbab mul naha üle kõrvade, kui saab teada, et te nii metsikul kombel ratsutate.”

„Ei tõmba, Hawkins, sest ma ei luba. See on ainult minu enda süü ja nii ma talle ütlengi, kui ta teada saab.”

Hawkinsi hirmu see muretu ütlus märgatavalt ei vähendanud, kuid ta jäi vait ja järgnes oma käskijannale kerge galopiga kodu poole.

„Kas Skylark polnud täna hommikul tubli?” hüüdis Lexia.

„Ei tea, preili, ma jäin teist liiga kaugele maha ja ei oska seetõttu selle kohta midagi öelda,” vastas tallimees mornilt.

Lexia kihistas naeru. Ta tegi asju omamoodi ning tal polnud plaanis midagi muuta, kuigi tekitas sellega teistes imestust ja pahameelt.

Samuti ei olnud tal plaanis kuulata isa moraalilugemist, seepärast otsustas ta siseneda majja külguksest ja vahetada ratsariided kleidi vastu, enne kui isa silma alla sattub.

Õnnetuseks juhtus isa just hetkel, mil ta talli juurde ratsutas, aknast välja vaatama.

„Lexia! Tule kohe siia!”

Lexia ohkas.

„Jah, paps.”

Ta hüppas abi ootamata kõrge hobuse seljast maha, viskas ohjad Hawkinsile ning suundus otsejoones klaasukse poole, mis viis otse hommikusöögituppa.

„Miks sa ometi pead kõiki oma skandaalse riietumisstiiliga šokeerima?” riidles isa, kes tuli teisest toast, mille aknast ta oli tütart jälginud. „Mine üles ja vaheta kohe riided – ei, mõtlesin ümber, jää siia! Pean sulle midagi ütlema.”

„Oh, hästi, olen näljane.”

Lexia istus toolile, kallas endale tassi kohvi, haaras tüki röstileiba ning hakkas siis isa rahustama.

„Paps, ma ju ainult ratsutasin!”

„Ja ära kutsu mind papsiks!”

„Miks mitte?”

„See ei kõla elegantselt. Inglise leedid ütlevad isa.”

„Aga mina olen ameeriklanna.”

„Ei ole. Mina olen inglane ning ka sinu ema oli inglane. Ja sa sündisid Inglismaal.”

„Aga kolmeaastasena läksin ma Ameerikasse ja kasvasin seal üles. Mulle meeldis seal ning ma tunnen end nüüd ameeriklasena.”

„Olgu, mida varem see lõpeb, seda kiiremini oled sa valmis Inglise ühiskonda sulanduma,” vastas isa enesekindlalt.

„Kas ma ei kuulunud siis Inglise ühiskonda, kui me Londonis olime?” küsis Lexia süütul ilmel. „Minu mäletamist mööda käisime me paljudel pidudel.”

„Kuid sind ei ole esitletud õukonnas ja see on ülim, mida ma sulle soovin.”

Lexia silmis välgatas miski.

„Tõesti? Arvasin, et sinu ülim soov on naida mind ühiskonnas kõrget positsiooni omava mehega. Walesi prints? Oh, ei, unustasin täiesti. Ta on juba hõivatud, kuid tal on mitu poega…”

„Palun sind, Lexia, ära tee tõsiste asjade üle nalja. Miks sa ei võiks abielluda väga kõrgest soost mehega?”

„Sest mina pole mitte keegi,” vastas Lexia rõõmsalt.

„Luba endale midagi öelda, mu tüdruk. Inimene, kellel on raha, ei saa olla kunagi mitte keegi. Kas sa ei ole seda veel selgeks saanud?”

„Pidasin silmas seda, et meie ei ole kõrgest seisusest. Meil pole pisimatki tiitlit.”

„Sinu ema oli rüütli tütar.”

„Jah, aga seda ei saa võrrelda hertsogi või markiiga. Ma olen mitte keegi, isa, ning mulle see sobib. Olen õnnelik mitte keegi.”

Rabatuna sellisest ketserlusest, vaatas härra Drayton tütrele üksisilmi otsa.

„Sa ei tohi teiste kuuldes nii rääkida,” tõreles ta tütrega sosinal, hirm hääles.

„Olgu pealegi, ma ei ütle seda neile,” sõnas Lexia ning lisas vaoshoitult: „Ma lihtsalt mõtlen seda.”

„Ära isegi mõtle. Sul on aeg hakata käituma nagu Inglise leedi ja kohaneda oma uue eluga.”

„Miks ei või Inglismaa kohaneda minuga?”

See mõte oli härra Draytoni jaoks nii šokeeriv, et talle ei turgatanud pähe ühtki vastust.

„Jätame selle,” vastas ta lõpuks. „Ma lihtsalt ei taha, et sa oma eeliseid ei kasuta. Londonis olid sa teiste tütarlastega võrreldes palju ilusam ning ka siin ei pääse sulle keegi ligilähedalegi.”

„Paps!” hüüatas Lexia õudust teeseldes pilkavalt. „Sa ei tohi selliseid asju öelda, inimesed arvavad, et oleme taktitud ja tahame neid solvata. Tahan, et me siinsetele inimestele meeldiksime. Tahan käia tantsimas ja korraldada õhtusööke, mis oleksid ümbruskonnas kõige armastatumad.”

„Minu arust ei ole see sugugi raske,” vastas isa. „Kuid see on väga meeldiv krahvkond ning ka mina tahan siin elavate inimestega sõbralikes suhetes olla. Eriti markiiga.”

Tekkis hetkeline vaikus ning siis möönis Lexia:

„Sa rääkisid markiist, kui olime teel siia ning olid mitu korda pettunud, et ma polnud teda Londoni pidudel kohanud.”

Jälle vaikusehetk, sest härra Drayton näis oma sõnade üle põhjalikult järele mõtlevat. Lõpuks ta sõnas: „Ta on väga tähtis isik, üks tähtsamaid aadlikke Inglismaal.”

Lexia tõi kuuldavale pilkava naeru.

„Tunnista üles, paps, sa tahad, et ta minusse armuks.”

„Mul on omad plaanid.”

„Kuid sa ei saa võtta plaani inimeste armumist. Kas sa plaanid ka minu armumist temasse?”

„Ta on noor ja kuuldavasti nägus.”

„Ma pole sugugi kindel, et mulle ilusad mehed meeldivad,” vastas Lexia kelmikalt. „Selle asemel, et imetleda mind, imetlevad nad iseennast.”

„Ta võib sinust markiisi teha ning sellest peaks sulle piisama.”

„Kuid ma tahan abielluda kellegagi, keda ma armastan, ning pealegi olen ma Inglise aadlike kohta kuulnud – ja see polegi nii tähtsusetu –, et nad on iseendaga väga rahul. Nende kodud ja naised on nende jaoks kahtlemata alles teisel kohal.

„Miks ka mitte?” sõnas isa. „Mees peab majas peremees olema, kuid ma olen veendunud, et näen sind enne oma surma parlamendi avamisel kandmas tõeliselt muljet avaldavat tiaarat.”

Lexia ohkas taas. Ta oli seda juttu juba varem kuulnud ning teadis, et isal olid temaga auahned plaanid ning sellest ajast alates, kui ta rikkaks sai, oli ta veendunud, et tema tütar peab abielluma kõrgemasse klassi kuuluva mehega.

Selle maja oli ta, nagu Lexia teadis, rentinud selleks, et tütar võiks kohtuda Inglise aristokraatidega ning alati mõtlesid nad sellest kui oma murulapist.

Lexia, kes oli isalt terava mõistuse pärinud, teadis, et enne, kui isa otsustas Berkshire kasuks, kus neid oli ootamas vallaline markii, oli ta teinud päringuid mitmesse krahvkonda.

Lexia oli püüdnud teda tema ambitsioonide pärast narrida:

„Tõesti, isa, miks sa ei proovi endale tiitlit saada? Olen kindel, et sinust võiks saada hertsog ja pole välistatud, et võid abielluda kuningannaga.”

„Kuninganna leinab ikka veel oma kolmkümmend aastat tagasi surnud abikaasat. Tead isegi, kullake, ma ei mõtle endale, vaid sinule.”

„Sa mõtled liiga palju minule,” kurtis Lexia. „Kuid mina, nagu sa isegi, tahan elada oma elu endale meelepärasel moel.”

Isa vaatas Lexiale mõtlikult otsa.

„Mida see tähendab?”

„See tähendab, et mind ei saa abielluma sundida. Kavatsen endale ise abikaasa valida, kui mul teda üldse vaja on.”

„Kui sul…? Mis jutt see on? Naine peab abielluma. See on nii ette määratud.”

„Võib-olla igatsen mina teistsugust saatust. Tead, isa, Ameerikas kohtasin ma tütarlapsi, kes tahtsid elada oma elu, mitte aga olla lisaratas mõne mehe elus.”

„Mida varem sa sellise jutu lõpetad, seda parem,” plahvatas isa. „Milleni see elu siin ilmas küll viib. Hästi kasvatatud noor naine ütleb selliseid asju… „

„Oh, ma ei ole hästi kasvatatud,” õrritas Lexia. „Tead, millal ma kõige õnnelikum olin? Kui me elasime Arizonas, rantšos, kus ma õppisin hobuse seljas sadulata ratsutama ja lassoga kariloomi püüdma. Ossa, küll see oli alles lahe!”