Читать книгу Armastus Prantsusmaal - Барбара Картленд - Страница 5

1897

„Ei, papa! Sa ei saa seda tõsiselt mõelda!”

Marina Fullerton seisis külalistoas oma isa ees, silmad kiiresti pisaraist täitumas. Kuigi ta üritas anda endast parima, et mitte oma emotsioone välja näidata, värises ta üle keha.

„Minu otsus on kindel, Marina, ja arvan, et see oleks meie mõlema jaoks parim.”

„Aga siit lahkuda, nii kiiresti pärast mamma matuseid. Kes siis iga nädal tema hauale lilli viib ja selle eest hoolitseb?”

Isale otsa vaadates ta mõistis, et vaielda on mõttetu.

Kuigi ta oli vaid kahekümneaastane, oli tragöödia Marina elu juba hävitanud. Kuue kohutava nädala eest oli tema ema traagilises ratsaõnnetuses ootamatult surma saanud.

Ema oli peatunud maavaldustes, mis kuulusid haiges tunud eakale sugulasele, kui otsustas võõra hobusega ratsutama minna. Tallipoiss hoiatas teda, et see hobune on üsna peru, ent äärmiselt kogenud ratsutajana eiras ema neid sõnu.

Ta galopeeris mäenõlval, kui läheduses oleva talupoja püssilask hobust ehmatas. Loom sööstis edasi ning ema kaotas tema üle kontrolli. Ta kukkus hobuse seljast kraavi, kui too läbi heki tormas.

Ema leiti nii kiiresti vaid seetõttu, et üks tallimees oli teda saatnud. Kahjuks oli naine kaela murdnud ning surnud silmapilkselt.

Marina mäletas liigagi hästi päeva, kui naasis meeldivalt pärastlõunalt, mille oli veetnud koos oma sõbranna leedi Henrietta d’Astuges’ga, ning leidis eest pisarais teenrid ja nägi, et külalistoas olid kardinad kurjakuulutavalt akende ette tõmmatud.

Ta mõtles, et sureb valust, ja ei leidnud mingitki lohutust isalt, kes pani end kuni matusepäevani luku taha.

Marina oli sunnitud tegutsema ning tegelema kõige korraldamisega, sellal kui isa istus oma kabinetis ja end pudelisse uputas.

Kui ta lõpuks päev enne matused välja ilmus, oli ta muutunud mees.

Kuigi isa oli alati range olnud, oli ta nüüd külm ja eemalolev. Kõik katsed, mis Marina tegi, et ületada nende vahele tekkinud lõhet, lükkas isa tagasi.

Tüdruk ei olnud kunagi varem end nii üksildasena tundnud ning ta suutis vastu pidada vaid oma hea sõbranna Henrietta toel.

Ja nüüd, vaevu mõne hetke eest oli isa siin seisnud ja teatanud, et ta ei suuda teda, oma ainsat tütart, enam siin majas taluda.

Marina süda murdus, kui isa keeras talle selja ning kohtles teda nagu tühja kohta.

Ta soovis kirglikult, et ta pisarad isa liigutaksid, ent oli üsna selge, et isa ei suuda talle isegi otsa vaadata.

Talle oli sageli öeldud, et ta on nagu oma ema suust kukkunud, ning nüüd näis, et see tuleb talle kah juks.

Pärast igavikuna tundunud hetke Sir Henry Fullerton pöördus ning vastas tütre anuvaisse silmisse vaatamata. Ta hääl oli napp ja külm – tema jääsinistes silmades ei olnud soojust.

„Ema hauale lillede viimine ei too teda tagasi, Marina. Ei, sa pead oma elu otsast alustama ning Prantsusmaale jäämine oleks kõige kasulikum. Keeled on alati sinu nõrk külg olnud ning nüüd on sul ideaalne võimalus end arendada.

Seetõttu olen võtnud ühendust lugupeetud perekonnaga, keda olen tundnud juba aastaid. Monsieur ja madame Solange on kirjutanud ning väljendanud soovi sulle lähiajaks kodu pakkuda. Sa peaksid sellise võimaluse eest tänulik olema.”

„Aga papa,” anus Marina isa jalge ette langedes. „Ma ei mõista, miks ma ei võiks sinuga koos siia jääda? Kahtle mata vajad sa mind ju rohkem kui kunagi varem nüüd, kui mammat ei ole enam meiega!”

Sir Henry ilme muutus süngemaks ning Marina mõistis, et ta on liiga kaugele läinud. Kui oli midagi, mida tema isa üle kõige vihkas, siis seda, kui talle vastu hakati, kuigi ta oli otsuse juba langetanud. Isa äge loomus ei olnud midagi sellist, mida Marina oleks tahtnud provotseerida.

„Tütar, kuidas sa julged minu tarkuses kahelda?” vahutas ta vihast, sõnad ähvardusest rasked.

Kuigi isa ei olnud kunagi Marina vastu kätt tõstnud, oli tütar viimaste nädalate jooksul hakanud üha rohkem ja rohkem teda ning tema ettearvamatuid tujusid kartma.

Marina oli näinud, kuidas isa teenijatele nähvas – isegi nende ülemteenrile Frome’ile, kes oli olnud isa toapoiss ammu enne seda, kui ta oli Marina emaga abiellu nud – ning kui turtsakas ta oli nende koera Montyga.

Vaene truu alandlik retriiver leidis end isanda poolt täielikult hooletusse jäetuna ning isegi nüüd, kui jooksupoiss Jonas temaga jalutamas käis, tundus Marinale, et isa on koera vastu igasuguse huvi kaotanud.

„Ei, papa,” vastas Marina pärast pikka vaikust.

„Mul on rõõm seda kuulda. Sa sõidad Prantsusmaale järgmisel reedel. Ma lasen teha kõik reisiks vajalikud korraldused. Sinu toatüdruk Ellen sõidab sinuga saatjadaamina kaasa. Noorele tütarlapsele ei ole kohane üksinda reisida.”

„Jah, papa.”

„Väga hea, nüüd olen kõik öelnud. Sa võid minna.”

Marina tõusis aeglaselt põrandalt ning tundis end täiesti armetuna.

Ta heitis isale veel ühe anuva pilgu, ent too ei vaadanud talle otsagi. Isa seisis Harley Streetile avaneva akna all ega pööranud ümber.

Kurvalt pööras Marina külalistoa messingist uksenuppu ja lahkus, süda taas murtud.

„Ta saatis mu minema, nagu ma ei oleks tema jaoks midagi enamat kui teenijanna,” kaebles ta endamisi, kui läks trepist üles oma tuppa. „Ma ei tea, mida ma olen teinud, et seda ära teenida.”

Toas ootas teda Ellen, kes oli tema hoidja olnud, kui ta väikene oli, ning jäänud nüüd perekonna juurde, kui Marina oli täiskasvanu, ja täitis iga ta soovi.

Marina ei olnud veel piisavalt vana, et tal võinuks seltsidaam olla, ent Ellen täitis kõik vajalikud kohustused.

„Preili Marina. Te olete nutnud. Mis lahti on?”

Emalik teenijanna kiirustas tema poole kohe, kui Marina kahvaturoosasse magamistuppa astus. Ellen oli läbi ja lõhki iirlane ega mõelnud kaks korda, et oma hoolealust emmata.

„Tulge ja istuge minu kõrvale voodile, preili, ja rääkige mulle, mis ometi juhtunud on.”

„Oh Ellen!” karjatas Marina ja puhkes taas nutma. „Papa on mind hüljanud!”

„Oot-oot, mis rumalus see nüüd on? Te igatsete lihtsalt oma mammat, see on kõik.”

„Ei, Ellen. Papa ei taha mind enam. Ta ise ütles mulle seda.”

„Teie papa armastab teid väga, preili Marina…”

„Aga miks ta mind siis ära Prantsusmaale saadab?”

Ellen tõmbus Marinast eemale, näol valitsemas õudus.

„Kindlasti saite valesti aru. Teie kallis mamma on just meie seast lahkunud. Miks teie isa ei peaks tahtma, et te tema kõrval oleksite?”

Marina habras keha vappus nuuksetes ja nägu oli pisaraist märg.

„Kõigest hoolimata on see tõsi. Äsja ta just ütles mulle, et pean järgmisel nädalal mandrile sõitma ning teie tulete minuga kaasa. Kas ta teile ei ole oma plaanidest rääkinud?”

Nüüd oli Elleni kord šokeeritud olla.

„Ei, ei ole, preili Marina.”

„Ma arvan, et papa ei suuda mind enam armastada, Ellen,” sosistas Marina, hääl emotsioonidest katkemas.

„Rumalus!”

„Aga miks ta siis mind ära saadab?”

Ellen embas teda veel kord, laial punetaval näol jahmunud ilme.

„Ma ei tea seda, preili Marina. Aga on kindel, et ta ei ole hetkel päris tema ise, kui te pahaks ei pane, et seda ütlen.”

„Kas ta ei oleks võinud mind siis maale saata? Meil on Suffolkis palju sidemeid ning mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et pikemaks sinna jääda. Aga Prantsusmaa! Ma ei saa mamma haual käia ega sõpru külastada. Tundub, nagu ta saadaks mind maapakku, sest olen mammaga sarnane.”

Marina puhkes taas nutma.

„Võib-olla papa muudab meelt,” ohkas ta nuuksete vahepeal.

„Võib-olla tõesti,” vastas Ellen.

Ent need sõnad polnud veel jõudnud üle ta huulte tulla, kui majapidajanna proua Baines koputas ja tuppa astus.

„Ah Ellen. Siin sa oledki. Tulin sulle ütlema, et pead varsti koos preili Marinaga Prantsusmaale sõitma. Sir Henry on andnud sulle lahkelt loa võtta tänane pärastlõuna vabaks ning minna ostma kõike, mida teile mõlemale reisiks vaja on. Frome annab sulle pärast lõunasööki raha.”

Majapidajanna lahkus vaikselt toast enne Marina poole noogutades.

Marina vaatas õnnetult Ellenile otsa.

„Nii,” hindas Ellen pärast seda, kui oli proua Bainesi öeldut seedinud, „teie papa mõtles oma sõnu siiski tõsiselt.”

„Ma ei ole selles hetkegi kahelnud. Papa ei ole mees, kes fantaasial lennata laseks.”

„Ma parem vaatan teie reisirõivad korra üle, preili, ja pean tegema nimekirja kõigest, mida meil võiks vaja minna.”

Pöördudes vaatama öökapil seisvat fotot mammast, soovis Marina kogu hingest, et ta poleks surnud ega olnud nii rumal, et nii ohtliku hobusega ratsutama läks…

„Mamma! Oh mamma!” nuttis ta üksinda. „Miks sa ei ole siin – elus ja terve. Sina ei oleks lubanud papal mind teenijanna kombel minema saata.”

Järgmisel päeval kutsus isa Marina oma kabinetti ja andis teada, et tüdrukul tuleb lahkuda pühapäeval.

„Sul oleks parem oma sõpradega hüvasti jätta,” lisas isa, kui ulatas tütrele praamrongi piletid, „sa ei näe neid nüüd mõnda aega…”

„Jah, papa,” pomises Marina tundes, kuidas pisarad hakkavad silmis torkima.

Ta vaatas pileteid enda käes ja soovis, et võiks need heita kaminavõre taha, kus põles väike tuli.

„Solange’id on head inimesed, Marina, ning sa naudid nende seltskonda. Monsieur Solange on väga kultuurne – sa õpid temalt palju. Usaldan teda täielikult.”

„Jah, papa.”

„Nüüd jäta mind üksi, pean sõbrale kõne tegema ning peagi välja minema. Ära oota mind õhtusöögiks koju, kuna õhtustan klubis.”

Marina pöördus ja lahkus toast, piletid peopesa põletamas.

Ta läks ülakorrusele ning koostas nimekirja inimestest, keda tahaks näha, ning seejärel tõmbas maha need, kelle külastamiseks pole tal aega.

„Georgiana on täna pärastlõunal kodus, nii et peaksin talle külla minema. Lucindat saan homme külastada ja Irenat neljapäeval. Nii jäävad veel vaid Henrietta ja Albert.”

Marina silmitses enda peegelpilti tualettlaua peeglis. Tema põsed õhetasid, kui ta mõtles oma parima sõbranna vennast Albertist. Ta oli juba ammu noormehe vastu nõrkust tundnud ja isegi kujutlenud, et võiks temasse armuda.

Albert oli niisama heledat kui Marina tumedat verd, kelmikate vuntside ja sädelevate sinisilmadega. Henrietta ütles, et tema vend on lurjus ja laiskvorst – huvitatud pigem kaardimängust ning teatrite tagauste juures tiirutamisest. Ta oli alati vaadanud Marinat kui pelgalt oma õe sõbrannat ning nüüd oli tüdruk sunnitud noormehe maha jätma.

Marina hüvastijätt ei rõõmustanud tema sõbrannasid. Georgiana oli tema kõrval vakatanud ning Lucinda keeldus seda uskumast seni, kuni Marina talle praamrongi pileteid näitas.

Neljapäeval pani Marina end valmis, et võtta ette kõige raskem külaskäik – Henrietta juurde. Nad olid kohtunud koolis ning sestsaati olnud lahutamatud sõbrannad.

Ta seisis Wimpole Streetil asuva maja ukse taga ja vajutas värisevi käsi kellanupule.

Tema süda tagus nii kiiresti, et ta suutis vaevu hingata, kui ülemteener Nichollsi tuttav kuju nähtavale ilmus.

„Ah preili Fullerton, leedi Henrietta on elutoas, astuge edasi.”

Nicholls avas talle ukse ning Marina kiirustas sisse. Henrietta istus ja tikkis, nägu keskendunud. Sõbrannat märgates torkas ta nõela pingule tõmmatud siidkangasse ning tõusis, et teda tervitada.

„Marina. Kui armas üllatus.”

Tüdrukud embasid teineteist ja veel enne kui Marina jõudis sõnagi lausuda, tundis ta, kuidas pisarad silmis torgivad.

„Oh Henrietta! Tulin väga kurbi uudiseid tooma.”

„Mis lahti… ega asi ole Montys?” küsis kahvatu naha ja heledate juustega tüdruk.

„Palun ütle mulle, et Monty ei ole surnud!”

„Ei, see ei ole midagi sellist,” alustas Marina sõbranna kõrvale sohvale vajudes ja kindaid käest võttes. „Mind saadetakse ära.”

Henrietta vaatas oma sõbrannat uskmatult.

„Mida sa silmas pead – saadetakse ära? Ma kardan, et ma ei saa aru. Sa ei ole ju ometi midagi lubamatut teinud. Miks, sa ju leinad veel?”

Marina vaatas oma raskest mustast siidist kleiti, mille varrukaotstes olid lihtsad kroogitud satsid.

„Ei, ma ei ole midagi teinud. Papa on otsustanud, et ta ei soovi, et ma enam kauem koos temaga elaksin, ning saadab mind Prantsusmaale oma sõprade juurde elama.”

Henrietta haaras sõbranna käest ning istus kurvalt vaikides.

„Arvan, et kuna ma meenutan talle nii väga mammat,” jätkas Marina, „ei talu ta, et ma temaga ühe katuse all elan.”

Seda kõike oli tema jaoks liiga palju ning ta puhkes nutma. Henrietta andis endast parima, et sõbrannat lohutada, ent ta ei suutnud tema nuukseid peatada.”

Tõustes helistas Henrietta kella ning palus Nichollsil teed tuua. Peagi ilmus ülemteener, kandik käes.

„See on kohutav… kohutav,” pomises Henrietta, kui valas kuuma teed õrna portselantassi. „Kas sa oled püüdnud teda ümber veenda?”

Marina võttis tassi ning rüüpas sõõmu teed, mis rahustas teda kohe.

„Jah olen. Ent tundub, et papa on oma otsuses kaljukindel, ja kardan, et mul ei õnnestu tema meelt muuta.”

„Kelle juurde sa lähed?”

„Perekonnasõprade Solange’ide. Olen nendega korra kohtunud, kui käisime aastaid tagasi Pariisis. Neil on võluv tütar Monique. Arvan, et ta pakub mulle seltsi, aga… oh Henrietta, ma ei taha lahkuda Londonist ega kõikidest oma sõbrannadest.”

Kaks tüdrukut vakatasid ja jõid kurvastades teed.

„Mida pa…!”

Vali hääl ja ukse ootamatu avanemine purustasid vaikuse, kui Henrietta vend Albert sisse sööstis.

„Täiuslik ajastus nagu ikka,” pomises Henrietta enda misi.

„No ma ütlen, Henny, sa ka ei võinud mulle öelda, et Marina külla tuleb.”

Pikk heledapäine noormees seisis keset elutuba, jalad harkis ja käed puusas, näol muretu ilme. Ta ei paistnud üldse märkavat, et Marina on äärmiselt endast väljas, ega tajuvat, et ta on millessegi väga isiklikku sekkunud.

„Astusin lihtsalt läbi!” röögatas ta rõõmsalt.

Alles siis märkasid Marina ja Henrietta, et koos nendega viibib toas veel üks inimene. Kõnealune mees oli umbes kolmekümneaastane ja seisis uksel, siludes kuld pruune juukseid, näol peegeldumas ebamugavustunne.

Henrietta märkas hetkega kõike, muu hulgas seda, kuidas võõras vahib murest murtud Marinat.

„Niisiis, millega oleme selle au ära teeninud, Marina? Muide, mul oli väga kahju teie emast kuulda. Ebaõnn ja muu säärane.”

Henrietta heitis vennale vihaseid pilgunooli, ent Albert oli liiga ametis teekandikult haaratud vanilli kreemi söömisega.

„Marina tuli hüvasti jätma, Albert,” pigistas Henrietta kokkusurutud huulte vahelt.

„Oh, miks nii?”

„Ta sõidab Pariisi.”

„Imeline. Arvan, et just seda sa vajadki,” vastas Albert. Olen kindel, et oled sellega enam kui nõus. Prantslased oskavad meisterlikult panna teisi oma muresid unustama. Meil on prantslastest tuttavaid, nagu sa tead, ning veidi vaheldust koos nendega aitab jälle rajale.”

„Albert, vaevalt et veidi Prantsuse vaheldust Marina ema tagasi toob,” täheldas Henrietta, ilmselgelt venna taktitusse vastikusega suhtudes.

Marina oli liiga vapustatud, et teada, kuidas vastata. Ta oli alati teadnud, et Albert on kohmakas suhtleja ning ei mõtle alati teiste inimeste tunnetele, ent nüüd oli noormehe ebaviisakus teda šokeerinud.

Pärast pikka vaikust haaras Henrietta initsiatiivi ja hakkas vestlust juhtima.

„Albert, sa oled väga ebaviisaks – sa ei ole meile oma sõpra tutvustanud.”

Külaline saatis ukselt Henriettale tänuliku pilgu ning ajas end sirgu.

„Sir Peter Bailey, teie teenistuses,” teatas ta, kummardades kõigepealt Henrietta ja siis Marina poole.

„Oh sa oled teda varem kohanud, Henny – kas sulle ei meenu? Wiltshire’ide juures uusaastapeol.”

Henrietta vaatas noormeest uurivalt.

„Olen üsna kindel, et mäletaksin teid, kui see nii oleks olnud,” pomises ta.

Enne rääkima hakkamist köhatades võttis Sir Peter jutujärje üle.

„Kardetavasti meid siiski tutvustati, leedi Henrietta, ent olite ilmselt liiga endasse tõmbunud, üritades pettumusega toime tulla.”

„Kuidas nii, Sir Peter?”

„Olin kihlatud ühe noore daamiga, kes katkestas kihluse vahetult enne jõule, ning seetõttu ei olnud ma siis päris mina ise.”

„Sel juhul oli see üks väga rumal noor daam, et sellise võimaluse käest lasi,” vastas Henrietta kelmikalt.

Marina vaatas oma sõbrannat uskmatult. Henrietta oli kohutav flirtija.

Mõnikord Marina soovis, et ta oleks rohkem oma sõbranna moodi, ent oli noorte meeste seltskonnas liiga häbelik.

Ta heitis pilgu Sir Peteri poole, vaevu julgedes talle otsa vaadata. Mees oli kahtlemata nägus, ent ta oli liiga vana, et temast huvitatud olla.

„Loodan, et olete leidnud kellegi teise, et oma murtud südant ravida,” jätkas Henrietta üsna häbitult.

Sir Peter punastas ja lõi pilgu maha vaibale.

„Oh, olen teile piinlikkust valmistanud!”

„Ole vait, Henny,” torkas Albert vahele, olles vahepeal rõõmustanud, et tähelepanu temalt kõrvale kaldus. „Peter, vanapoiss, sa pead mu õele andeks andma, ta on parandamatu romantik. Ta on alati üritanud mind oma sõbrannadega paari panna…”

„Heldus. Ma loodan, et ta ei arva, et ma temasse armunud olen,” mõtles Marina korraga õudust tundes ja mõeldes, mida imet ta küll Albertis näinud oli.

„See’p see häda nende naistega on,” hooples Albert veel üht küpsist haarates, „neil pole aimugi, mis elus tegelikult oluline on. Niisiis, ma vist ei rääkinudki sulle kõikidest neist vempudest, millega me Heinrichiga Mastersonide juures jahil hakkama saime, ega ju, Henny?”

Henrietta pööritas silmi, kui vend laskus tohutu pikka loosse jahikoertest, rebastest ja kaduma läinud reispassist.

Henrietta heitis mureliku pilgu Marinale, kes paistis olevat sõnasõja all lössi vajunud. Ta teadis liigagi hästi, et sõbranna on ikka veel oma äsjase kaotuse tõttu tundlik ning ilmselt viimase asjana tahab ta kuulata pikki lugusid Alberti vägitükkidest.

„Te peate meid vabandama, Sir Peter,” katkestas Henrietta, haarates Marina käe enda pihku. „Minu sõbratar tuli enne mandrile sõitmist hüvasti jätma ning meil on veel vaja paljustki rääkida.”

„Loomulikult,” vastas Sir Peter ilmselgelt Alberti käitumise pärast häbi tundes. „Mul on veel sel pärastlõunal Holbornis üks kohtumine ja peaksin minema hakkama.”

Albert jäi poolelt sõnalt vait, kuid kogus end kiiresti.

„Justament,” ütles ta ilmselgelt mõistes, et ta oli olnud tapvalt igav. „Näeme väljas, vanapoiss.”

Sir Peter pöördus Henrietta ja Marina poole ning kummardas neile sügavalt.

„Head aega, soovin teile head reisi,” lausus ta Marinale tungivalt otsa vaadates.

„Tänan teid,” pomises too, suutmata mehele otsa vaadata.

Albert ja Sir Peter lahkusid toast ning niipea kui uks nende järel sulgus, vaatas Henrietta pikalt ja sügavalt oma sõbrannale otsa.

„Sa avaldasid ilmselgelt muljet.”

„Kuidas palun?”

„Sir Peterile. Kas sa ei pannud tähele, kuidas ta sind vaatas?”

Marina raputas õnnetult pead. Ta oli mõelnud vaid sellest, et Albert oli hävitanud tema viimased hinnalised hetked, mis ta oleks saanud koos parima sõbrannaga veeta.

„Sa oled lammas, Marina. Ma ei oleks sugugi üllatunud, kui see ei jääks viimaseks korraks, kui sa selle konkreetse noormehega kohtud.”

„Aga kuidas see saaks sündida, Henrietta? Ma pakin oma asjad ja sõidan Prantsusmaale jumal teab kui kauaks! Ja hoolimata sellest, mida su vend ütles, ei saa ma lihtsalt eirata tõsiasju, et papa mind enam ei taha ning mamma on surnud.”

Marina puhkes taas nutma. Henrietta pigistas ta kätt ja andis endast parima, et sõbrannat lohutada.

„Kulla Marina, mu vend on igavene lollpea. Ma loodan, et sa ei hellita temast enam rumalaid lootusi, ega ju? Kui väga ma teda ka ei armastaks, ei ole ta vaeva väärt. Ta on enamasti täiesti mõtlematu ja unustab täielikult teiste tunded…”

„Ei-ei, olen juba ammu loobunud oma rumalatest mõtetest Alberti suhtes,” vastas Marina silmi pühkides. „Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha Prantsusmaale minna. Solange’id on väga kenad inimesed, aga tahaksin olla kodule, sõpradele ja mamma hauale lähemal. Ma ei saa seda teha, kui olen Pariisis.”

„Kullake, su papa ei ole praegu päris tema ise – ta on leinast murtud. Olen kindel, et kui sa oled paar nädalat ära olnud, saab ta aru, milline viga oli sind ära saata.”

Marina raputas pead.

„Mina ei ole selles nii kindel, Henrietta. Pärast mamma surma on papa nii endasse tõmbunud ja ma tean, et minu kohalolek ärritab teda.”

Wimpole Streetilt lahkudes tundis Marina, nagu ei tuleks ta siia enam kunagi tagasi. Mõlemad tüdrukud olid pisarais, kui Marina tänavanurgalt lehvitas, enne kui Harley Streetile kadus.

Ta kõndis kiiresti tagasi kodu poole ja peagi ootas, et Frome talle ukse avaks.

„Tere päevast, preili Marina. Palun vabandage seda segadust siin hallis, ent juba tehakse ettevalmistusi teie lahkumiseks.”

Marina nägi, et hallis valitseb kastidest ja kirstudest segadus. Ta libistas pilguga neist üle ning nägi korraga midagi, mis tundus väga tuttav.

„Aga mis see on?” küsis ta, võttes kätte valge nahkkinda. „Need ei ole minu, vaid mamma asjad.”

„Isand on andnud käsu kõik need asjad ära koristada, preili Marina. Mina ei tea, kelle omad need on.”

Marina vaatas Frome’ile uskmatult otsa. Kas isa on aru kaotanud?

„Kas te olete kindel, et papa käskis need asjad minema visata?”

„Üsna kindel, preili Marina.”

Kogu veri tundus Marina peast ära valguvat, kui ta tundis kurbust kogu selle taskurättidest, voodipesust, rõivastest ja juveelidest koosneva segaduse pärast.

„Kus papa on?”

„Oma kabinetis, preili,” vastas Frome emotsioonitult.

Marina ei kõhelnud hetkegi. Kübarat peast ja kindaid käest võtmata kõndis ta kiiresti mööda koridori, mis viis kabineti juurde. Ta koputas ning vastust ootamata astus sisse.

Isa istus kirjutuslaua taga ja kirjutas. Ta näis üllatunud olevat.

„Papa, ma kardan, et siin on olnud arusaamatus. Tabasin äsja Frome’i kastidega, milles on mamma asjad. Ta on arvamusel, et need asjad tuleks ära visata. Ma tulin loomulikult viivitamatult sinu juurde.”

„Siin ei ole mingit eksitust, mina palusin need asjad ära viia.”