Читать книгу Keelatud vend - Barbara McMahon - Страница 4

Laura pani telefonitoru aeglaselt hargile. Tõtt-öelda oli tal olnud kiusatus toru hargile virutada, kui on Maria Brodiele karjunud, et lõpetagu talle iga päev helistamine ja katsed kõiki pisiasju ise korraldada. Kuid taktitundel on äris tähtis osa, niisiis oli Laura hääle vaos hoidnud ega näidanud millegagi helistajale oma ärritust. Ta oli oma enesevalitsuse üle uhke ja ohkas kergendatult alles siis, kui kõne oli lõppenud.

See naine ajab ta hulluks!

See polnud esimene kord pärast Hugo Atkinsi surma, kui Laura soovis, et mees juhiks endiselt kunstigaleriid ja ta võiks probleemid tollele lahendada jätta. Paraku polnud naisel praegu vastutust enam kellelegi teisele veeretada. Selgus, et väikese kunstigalerii pärimine Miragansettis polnudki mingi eriline õnn. Kuigi Maria Brodiega oli nagu paljude teistegi kunstiinimestega raske suhelda, oli Laural tavaliselt tolle helistamise üle hea meel. Enamasti rääkisid nad Maria tööst ja sel teemal oli naisega tunduvalt lihtsam vestelda.

Praegu aga käis Laura ja Maria vahel võitlus, kui palju Maria poja töid on Laura nõus järgmisel kuul toimuvale mälestusnäitusele välja panema. Näituse avamiseni oli kaks nädalat ja selle ettevalmistamine oli lõppjärgus. Laura soovis, et Maria jätaks töö, mida ta hästi oskab, tema hooleks ja pöörduks maalimise juurde tagasi.

Naine nõjatus toolileenile ja hõõrus meelekohti. Keevalise kunstnikuga asju ajades oli peavalu vältimatu. Osalt põhjustas seda Laura enda süütunne. Saladuse hoidmine polnud kerge. Oli aeg, mil Laura oli arvanud, et Mariast saab tema ämm. Naine murdis pead, kas neil nii tihedate sidemete juures oleks õnnestunud teineteise mahalöömist vältida. Pärast Jordani surma oli Mariaga veelgi raskem suhelda. Laura enda tunded olid pea peale pööratud. Aja jooksul olid haavumine ja lein tuhmunud. Mariaga rääkimine tuletas talle aga taas kõike teravalt meelde. Laura lootis, et aja jooksul nende läbisaamine paraneb. Kui näitus on läbi, pole Marial vaja enam iga päev helistada ja tema tegemisi kontrollida. Oh oleks juba juuli!

„Laura, mul on sind kohe siia vaja!” hüüdis Laura abiline galeriist.

Heather oli rahulik ja säilitas ka pingelistes olukordades külma närvi. Miks kostis naise häälest aga seekord paanikat?

Kas tegu on hädaolukorraga? Laura tõusis ning kiirustas väikese, mööblit täis topitud kabineti ukse poole. Erinevalt tüünest ja kaunist galeriist oli Laura kabinet sisustatud praktiliselt ning siin käisid ainult tema lähimad sõbrad ja äripartnerid. Kirjutuslaual kõrgusid paberikuhjad. Ühe seina ääres seisis asjalik toimikukapp. Kaunistusteta mööbel oli otstarbekas ja vastupidav. Hugo oli jätnud kõik ilustused näitusesaalide tarbeks.

Laura avas ukse ja astus hoopis teistsugusesse maailma. Seintel rippusid maalid, mida valgustasid tagasihoidlikud tehnika viimase sõna järgi tehtud lambid. Paks vaipkate summutas peaaegu kõik hääled. Kunstipäraselt paigutatud pjedestaalidel seisid maitsekad skulptuurid. Kunstigalerii oli tuntud peamiselt maalide poolest, aga siin pakuti ka metall-, kivi- ja klaastaieseid. Hugo oli Cape Codi lahe äärses ajaloolises linnakeses aluse pannud ärile, mis huvitas nii kohalikke elanikke kui turiste. Laura oli astunud tema jälgedes.

Heather rääkis saali teises otsas mehega, kes seisis, selg Laura poole. Mehel oli seljas ülikond. Suvekuudel, mil inimesed end lõdvemaks lasksid, oli see ebatavaline. Heatheri nägu oli pingul. Laurat märgates oli abilise kergendus silmanähtav. Mees pööras ringi.

Laura peatus jahmunult. Tal tõusis süda kurku. See polnud võimalik! Tema ees seisis Jordan Brodie! Hetkeks oli naine rõõmus ja elevil.

Siis jõudis tõde Laurale pärale. See ei saanud Jordan olla: kolme kuu eest oli ta käinud mehe matustel.

„Kas Laura Parkerson?” küsis mees. See hääl polnud Jordani oma, oli teistsugune: järsk, mitte laisk ja aasiv nagu Jordanil. Mehe nägu oli ühtaegu valvas ja pilklik. Ometi nägi ta välja täpselt nagu Jordan.

„Jah?”

„Kas teie olete selle galerii omanik?” küsis mees.

„Jah.”

„Arvasin, et see kuulub Hugo Atkinsile.”

„Kuuluski. Hugo suri mõned aastad tagasi. Nüüd kuulub see mulle.” Mehel polnud vaja üksikasju teada. Laura oli mitu aastat Hugo alluvana töötanud ja temalt palju õppinud. Ta tundis mehest iga päev puudust. Ta teadis, et mees oli galeriid väga armastanud ja kuna tal lapsi polnud, pärandanud selle Laurale.

„See on Jordani vend,” sõnas Heather, kuigi selleks puudus vajadus. „Tema kaksikvend.”

„Ma ei teadnud...” alustas Laura, kuid pani siis suu kinni. Miks peaks teda üllatama, et ta kunagisel kihlatul on kaksikvend? See polnud ainus asi, millest Jordan polnud talle rääkinud. Laura tundis taas kurbust ja kaotusvalu. Ta oli Jordanit armastanud. Mees oli talle olnud kogu maailm... kuni tolle saatusliku päevani. Laura hõõrus rinda. Valu oli sama terav kui kolme kuu eest, kui ta oli avastanud, et Jordan teda petab ja kui ta sai teada mehe surmast.

„Mida ma saan teie heaks teha?” Külaline oli nagu Jordani veidi moonutatud peegelpilt. Mees oli Jordaniga sama kasvu ja samasuguse kehaehitusega, kuid temast kiirgas jõulisust, mida Laura Jordani juures polnud kunagi märganud. Laura tajus temas tumma enesekindlust. Mees ei pidanud end väljakutsuva poosetamisega tõestama. Jordan oli olnud sarmikas, mis võimaldas tal terve nahaga pääseda isegi sellistest pahandustest, millest teised mehed poleks välja tulnud. Jordani sarm oli pannud Laura mehesse ülepeakaela armuma. Ta polnud kunagi end nii erilisena tundnud kui Jordan Brodie seltsis.

„Minu nimi on Jed Brodie. Tulin oma venna maalide järele. Nagu ma aru saan, on mõned neist teie käes,” ütles mees.

„On küll. Õigupoolest lõpetasin just telefonikõne teie emaga. Kavatseme järgmisel kuul Jordani töödest mälestusnäituse korraldada ja töö käib täie hooga. Mida te sellega öelda tahate, et tulite tema maalide järele? Raamin need siinsamas galeriis. Kas teil on midagi selle vastu?”

„Vajan maale, et lasta need maksude tasumiseks ära hinnata. Kui need on midagi väärt, otsustan, kas müüa need kohe või lükata see hilisemale ajale.” Jed vaatas kärsitult kella.

„Müüa?” Laura tundis end nagu papagoi. Ta ei mõistnud. Kas Jed Brodie lootis Jordani maalide müügist varanduse teenida? „Teie ema ütles, et ta ei soovi maale müüa. Ta tahab neid lihtsalt Jordani mälestuseks avalikkusele näidata.” Häda oli selles, et Maria tahtis kõiki poja maale näidata. Laura jäi aga endale kindlaks ning oli nõus galeriis välja panema ainult tosina maali ringis. Näituseks eraldatud võlvialusesse lihtsalt rohkem ei mahtunud.

Laura vaatas võlvialuse poole. Jordan oli nende esimesest kohtumisest saati talle peale käinud, et naine eraldaks talle näituse tarvis kogu galerii. Mees oli täiesti kindel, et tema tööd löövad kunstiringkondades laineid ja käis naisele isikunäituse korraldamise osas järjekindlalt peale. Laura oli sama järjekindlalt keeldunud. Ta tahtis äriasjad eraelust lahus hoida. Pealegi polnud Jordani maalid nii kõrgel tasemel kui need taiesed, mida Laura tavatses oma galeriis välja panna. Võib-olla oleks naine oma otsust muutnud, kui Jordan oleks tööga rohkem vaeva näinud. Nüüd oli aga liiga hilja.

„Emal pole maalide koha pealt sõnaõigust. Pean laskma maalid ära hinnata ja otsustama, mida nendega edasi teha – kas müüa, kinkida või minema visata.”

„Need on teie venna maalid. Te ei tohi neid lihtsalt minema visata.” Mõte sellele tekitas Lauras õudust. Ta teadis, et Jordani töid ei hinda keegi kõrgelt, aga kuhu jäävad siis lojaalsus perekonnale ja veresidemetele? Jumala eest, Jordan oli Jed Brodie kaksikvend. Naine oli kuulnud, et kaksikute ühtekuuluvustunne on eriti tugev.

Jed vaatas mõtlikult Laurat. Ilmselgelt ei soovinud mees seda teemat pikemalt arutada. „Tõtt-öelda võin nendega teha, mida tahan.”

„Aga näituse toimumise aeg on juba kindlaks määratud. Kuulutused on juba kohalikes lehtedes ilmunud. Bukletid on juba trükikojas ja lähevad trükki kohe, kui viimased üksikasjad on paika pandud. Maalide raamimisega on algust tehtud. Te ei tohi enam näitust ära keelata.” Kas mehel on õrna aimugi, kui palju tööd selle nimel on juba ära tehtud?

„Sel juhul on vast targem, kui arutaksime seda asja omavahel, enne kui hilja. Olen siin ainult mõned päevad. Enne lahkumist pean kõik asjad joonde ajama,” ütles Jed kärsitult.

„Teie vend on juba kolm kuud surnud. Miks te alles nüüd välja ilmusite?” Jordani matustel polnud keegi tema venda poole sõnagagi maininud. Laura arust oli see imelik, kuid naise enda lein ja süütunne hoidsid teda lähemalt pärimast tagasi.

Miks oli mees just täna tulnud? Mis on temal Jordani maalidega pistmist? Maria oli oma soovi selge sõnaga välja öelnud. Naine tahtis, et ta pojal oleks hiilgehetk, olgugi et postuumselt.

Jed vilksatas Heatheri poole vaadata ja pööras siis taas pilgu Laurale. „On siin kohta, kus saaksime seda nelja silma all arutada?”

Laura kõhkles. Talle tundus, nagu oleks ta ajatunneli läbinud ja räägib taas Jordaniga. Tegelikult see nii muidugi polnud. Ta vaatas Jordanile otsa, nägi aga hoopis teist inimest. Naist läbisid vastuolulised tunded. Ta igatses kunagi tema ja Jordani vahel olnut taga. Vendadevaheline erinevus ajas naise segadusse. Jedi hoiak ja ähvardused tema hoolikalt kavandatud näitust nurjata ärritasid Laurat. Samas taipas naine üllatusega, et on külalise mehelikkusest teravalt teadlik.

Ilmselgelt oli tegu identsete kaksikutega, aga Jordan ega tema vanemad polnud Laurale seda tõsiasja kunagi maininud. Jordan oli ainult maininud, et tal on noorem vend, kes käib ainult haruharva kodus. Kui palju noorem saab aga kaksikvend olla?

„Kas olete perekonna must lammas?” pahvatas Laura tahtmatult. Maria ja Jefferson Brodie olid oma teisest pojast väga vähe rääkinud. Maria oli kord öelnud, et ta teine poeg valis oma tee ja pööras perekonnale selja. Too ei tundvat maalimise või skulptuuri vastu huvi. Laura teadis, et Jordani perekonnas ei huvitutud aga millestki, mis polnud kuidagi maalimise ja skulptuuriga seotud.

„Kui peate silmas korraliku hariduse omandamist ja endale ise ülalpidamise teenimist, siis jah, nii võib öelda küll,” vastas Jed.

Jordani puhul oli kõik vastupidi. Ta jättis kolledži pooleli ja lubas maalima hakata. Mees rääkis sageli, et oli kuulnud muusa kutset. Maalis ta aga siis, kui tuju tuli. Ülejäänud aja tegeles ta muuga. Paraku ei saanud ühtki neist tegevustest pidada kellast kellani töötamiseks. Tavaliselt ootas Jordan inspiratsiooni rannal peesitades, purjetades või ööklubides pidutsedes.

Jordani ja Jedi ema Maria Brodie oli kuulus maalikunstnik. Tema õlimaalide eest olid ostjad nõus välja käima kümneid tuhandeid dollareid. Jefferson Brodie oli mainekas skulptor, kelle marmorist ja graniidist taieseid oleks Laura hea meelega ka oma galeriis välja pannud. Kahjuks oli aga mehel sõlmitud ühe Manhattani agentuuriga hea leping.

Maria oli olnud armulikult nõus mõned oma tööd Laura galeriisse müüki panema. Neid polnud nii palju, kui Laura tahtnuks, kuid rohkem, kui ta oma galerii piiratud klientuuriga loota võinuks.

Naiste esmakohtumisest saati oli Laura teadnud, et Maria arvates kõnnib Jordan tema jälgedes. Siiski tahtis naine armastatud poega nälgimisest säästa. Ta maksis kinni poja suvila rendi ja andis talle elatusraha. Isegi too tuttuus kallis auto, millega Jordan oli puusse põrutanud, oli ema ostetud.

Jordan oli maalinud, pidutsenud ja jätnud endast maha maalikollektsiooni, millest Laura valis välja need, mis tema arust sobisid kõige paremini liiga noorelt surnud mehe mälestuseks korraldatud näitusele.

Nüüd ähvardas Jordani lihane vend Jed need plaanid nurjata. Ta pidi Jediga rääkima. Kurat teda võtaks, aga mehel oli õigus: näitusesaal polnud selleks tõesti õige koht.

„Tulge minuga kaasa. Heather, tegele, palun, sina seni jooksvate küsimustega.” Laura seadis sammud näitusesaali teises otsas asuva töötoa poole, kus Jordani maalid raamimist ootasid. Töötuba sarnanes paljuski laoga. Avara ruumi seinte ääres seisid riiulid erinevate maalide ja skulptuuridega. Osa ootas saali väljapanekut, teised olid juba ära ostetud ja pidid lähipäevil uutele omanikele ära saadetama.

Ühe seina ääres olid pildiraamid. Eri suuruses ja stiilis raamid pidid maale rikastama ja tegema need ostjale paeluvamaks. Mõned raamid olid müügiks, teised ainult näituse tarbeks. Suured töölauad olid Laura kirjutuslaua sarnaselt täis igasugust vajaminevat kraami. Naine teadis aga täpselt, kus miski asub. Selline korraldus sobis talle hästi.

Laura tegi ukse lahti ja laskis Jed Brodie ees minna. Mees astus töötuppa ja vaatas ringi. Naine järgnes talle, sulges galeriid ja töötuba ühendava ukse ja toetus seljaga selle vastu. Ta ei teadnud, mida mehest oodata. Jordan polnud teda kunagi sedamoodi kärsitult vaadanud. Ta püüdnuks Laurat meelitada, et oma tahtmist saada. Naisele augu pähe rääkimiseks oleks Jordan suudlused appi võtnud. Hetkeks igatses Laura tagasi armastust, õigemini armastust, mis tema arvates oli olnud vastastikune.

Jed vaatas aga ükskõikselt ringi ja vaikis. Laura ei lasknud end sellest heidutada. Töötoa tuttavas ümbruses tundis naine end veidi kindlamalt. Ta polnud meelitusi, nalju ega suudlusi oodanudki. Jed tundus teraskülma inimesena.

Mees pööras ringi ja kinnitas pilgu Laurale. „Nagu ma aru saan, olite Jordaniga kihlatud,” ütles ta naist pealaest jalatallani üle vaadates.

Laura tundis end nagu ese vitriinis, mida mees ei soovi osta.

Ta noogutas mehele valvsalt otsa vaadates. Hetkeks oli naisel kahju, et ta polnud isegi Jordani venna nime teadnud. Kohutav, kui perekond tõukab poja nii täielikult endast ära! Nähtu põhjal otsustades polnud mehes midagi põlastusväärset. Ta jättis tasakaaluka ja eduka inimese mulje. Laural oli peente asjade peale silma ning Jedi ülikond ja kingad olid kahtlemata kvaliteetsed. Mehe juuksed oli Jordani omadest lühemad, silmad selged ja pilk läbitungiv.

Laura taipas üllatusega, et tema huvi mehe vastu polnud kadunud. See oli täiesti soovimatu. Ta polnud Jordan. Laura naasis reaalsusse. Tal oli Brodiedega suhtlemisest villand. Mida kiiremini Jed tema elust kaob, seda parem.

„Olime kihlatud,” lausus naine. „Jordan mainis mulle ükskord, et ta vend on sillaehitaja. Kuna juttu oli vaid ühest vennast, arvan ma, et ilmselt mõtles ta teid.”

„Ilmselt rääkis ta teile kõigest. Olen elukutselt insener. Ehitan sildu neis maailma paigus, kus transpordiühenduse olemasolu on külaelanikele elu ja surma küsimus.”

„Sedasama võib öelda kõigi maailma paikade kohta. Kõiki kaupu transporditakse ühest kohast teise.”

„Tõsi, kuid mina töötan väljaspool tavapäraseid kaubateid. Sain venna surmast teada alles eelmisel nädalal. Mul kulus tükk aega, et siia jõuda.”

„Eelmisel nädalal? Jordan suri kolm kuud tagasi. Kas teile kontorist sellest ei teatatud?” Laura ei uskunud, et telegramm, e-kiri või mis iganes jõudis meheni alles eelmisel nädalal. Kuigi naine ei soovinud sellele mehele kaasa tunda, oli tal ometi kahju, et too sai alles hiljaaegu venna surmast teada. See pidi talle ränk hoop olema.

„Kas käite minu vanematega tihedalt läbi?” küsis Jed.

„Enamjaolt suhtlen teie emaga. Ta paneb mõned oma tööd minu galeriisse müüki.” Laura jättis mainimata, et Maria on ta Jordani mälestusnäituse korraldamisega peaaegu hulluks ajanud. Maria oli Jedi ema ja Laura pidas end taktitundeliseks inimeseks. Kas ta sellepärast oligi oma viimasest avastusest rääkimata jätnud? Ta tahtis Mariat uuest hingevalust säästa. Kui aus olla, siis ka ennast häbist.

Laura soovis, et poleks seda avastust iial teinud. Jordan oleks saladuse hauda kaasa viinud ning ta oleks saanud meest siiralt leinata.

„Ema helistas kontorisse ja jättis sõna, et ma talle tagasi helistaksin. Rohkem ei öelnud ta midagi. Ta ei maininud poole sõnagagi, et tegu on hädaolukorraga ja üks pereliikmetest on surnud. Mulle teatati sellest kirja teel. Faksitakse või meilitakse ainult hädaolukordadest, muud teated antakse edasi kolm-neli korda kuus saabuvate kirjade teel.”

Kuigi Jed valitses end täielikult, kahtlustas Laura, et mees keeb seesmiselt raevust. Ta oli alatihti kuulnud, et kaksikute ühtekuuluvustunne on eriti arenenud. Kui masendav on kaotada vend ja saada sellest alles kolm kuud hiljem teada! Laura teadis, et Maria ei teinud seda sihilikult. Maria elas oma maailmas. Aeg-ajalt tuli naine sellest teistega suhtlemiseks välja, kuid peagi pöördus ta tagasi maalimise juurde, mida ta nii hiilgavalt oskas.

„Kuulsin Jordani surmast alles eelmisel nädalal, kui ma emale tagasi helistasin,” lõpetas Jed ilmetult.

„Tunnen kaasa,” ütles Laura siiralt. Kõige kiuste oli ta Jordanit armastanud ning aimas, mida tolle vend praegu tundis.

Jed ei teinud Laura kaastundeavaldusest välja. „Kus maalid on?”

Laura läks Jordani maalirea juurde. Kõrvalseisjale paistsid need juhuslikult kokku kuhjatud, kuid Laura teadis täpselt, kus miski asub. Avaral ruumil oli kliimaseade, mis Cape Codi soolase õhu ja lämbe suve puhul hädavajalik. Põrand oli laitmatult puhas. Maalid olid paigutatud teemade järgi. Laura osutas ühele maalile.

Jed uuris hetke pilti ja vaatas siis Laura otsa.

„Palju sellest võiks saada?”

Kas see teda huvitaski? Kas ta hoolib ainult rahast? „Suuremat osa pole ma hinnanud. Teie ema ütles, et tahab neid ainult avalikkusele näidata, mitte nende hinda teada.”

„Minu ema elab oma maailmas. Millise hinnaga see näitusele läheb?”

„Õigupoolest on tegu mälestusnäitusega. Teie vanemad ei kavatse maale müüa. Arvan, et teie ema tahab Jordani tööd endale jätta.”

Jed pistis käe põuetaskusse, võttis välja paksu ümbriku ja sirutas seda Laura poole. „Nagu sellest kirjast nähtub, määras Jordan minu oma testamenditäitjaks. Tema advokaadi sõnutsi on mul ainuõigus otsustada, mis tema varast saab. Mul pole aega nädalate viisi siin passida, oodata, kuni näitus on läbi ja alles siis otsustada, mida maalidega edasi teha. Sillaehitus on pooleli. Tahan Jordani vara rahaks teha ja jagada selle vastavalt tema tahtele võrdselt kõigi pereliikmete vahel. Seejärel pean tööle tagasi minema.”

Laura vaatas ümbrikut ja siis Jedi. „Jätke maalid minu hooleks. Teatan teile, kuidas näitus läks,” sõnas naine nipsakalt. „Jordani pärast tahab teie ema seda näitust väga.” Laura lootis, et näitus leevendab ka tema kurbust sellise asjade käigu pärast.

Jed uuris pikalt maali. „Kas see on hea?”

Laura vaatas pilti. „Teatud inimestele see meeldib,” ütles ta ettevaatlikult.

„Näiteks Iowa talunikele?” ütles Jed pilklikult.

Laura heitis Jedile jahmunud pilgu. Kas mees teadis, et ta on Iowast pärit? Kas ta halvustas tema otsustusvõimet?

„Ma pole küll kunstnik, kuid suurepärase töö tunnen ära. Ema maalides on sügavust ning ta oskab värvidega harukordselt osavalt ringi käia. See maal näib olevat lihtsalt üks paljudest Cape Codi merevaadetest,” jätkas mees.

Laura näris kõhklevalt huult. Tavaliselt oli ta kliendiga nõus – see käis müügitöö juurde. Kunstnikele järelekiitmine tegi nad rõõmsaks ja nad tõid oma töid edaspidigi galeriisse müüki. Laurale ei meeldinud vaielda. Praegu oli aga erandolukord.

„Kas ma eksin?” küsis Jed väljakutsuvalt ja vaatas Laurale silma. Tal olid samasugused tumedad silmad nagu Jordanil.

„Ei,” lausus naine vastumeelselt. „Aga kahtlemata on sel turgu turistide hulgas, kes tahavad puhkuse meenutuseks mõnda suveniiri.”

„Milleks siis näitust korraldada? Kui need pole küllalt head, siis vabanege nendest. Minu arvates sobivad need rohkem sadamasse turiste peibutama kui sellisesse mainekasse kunstigaleriisse.”

„Ma ei öelnud, et need pole head, lihtsalt need ei küüni teie ema töödeni. Teie ema tahab osa oma poja töödest avalikkusele näidata. Tal oli valida paljude galeriide hulgast, aga ta valis selle.” Laura lootis, et võib-olla leevendab see näitus veidigi tema süümepiinu. Kui asjad oleksid läinud teisiti, kas ta oleks siis võimaldanud Jordanile ihatud isikunäituse?

„Niisiis teete seda minu ema pärast?”

„Suures osas küll.”

„Kuidas Jordani näitus eelmisel talvel läks?” küsis Jed.

„Mis näitus?” küsis Laura. Naisel läks süda raskeks. Näitus oli Jordani kinnisidee. Kas mees oli mujale pöördunud? Võib-olla leidis mõni teine galeriiomanik Jordani töödest midagi, mis temal oli jäänud märkamata? Laura vaatas maali, otsides midagi, mis võiks selle väärtust tõsta.

„Jordan ütles, et korraldab isikunäituse ja kutsub mu avamisele. Tema kirjas seisis, et sidemed kunstiringkondades tasuvad end ära. Kui kutset ei järgnenud, arvasin, et Jordan unustas. Ma poleks niikuinii tulla saanud. Olin tol ajal Brasiilias.”

„Niipalju kui mina tean, polnud tal näitust,” ütles Laura, meenutades, kui kirglikult Jordan talle peale oli käinud, et naine talle võimaluse annaks. Kui Laura oli mehele kompromissiks näitusesaali võlvialust pakkunud, oli too keeldunud. Jordan tahtis tervet näitusesaali enda käsutusse. Paraku läksid Laura ja Jordani hinnangud tema tööde osas lahku.

„Ta rääkis just sellest galeriist,” sõnas Jed.

Laura pööras keset tuba seisvale töölauale selja. Jed ei pööranud temalt silmi.

Naine tundis, et on kistud perekonnaasjadesse, millesse ta ei tahtnud end segada. Ta ei teadnud kõiki poolt- ja vastuväiteid, kuid ilmselt ei armastanud vanemad Jedi nii palju kui Jordanit. Kas mees hakkab Jordani päranduse pärast tülitsema? Niipalju kui Laura teadis, polnud temal isiklikult midagi saada. Ta soovis juba ei tea mitmendat korda, et poleks Jordan Brodiega iial kohtunud, teda armastama hakanud ja leidnud ta teise naisega voodist.

„Jordan tahtis isikunäitust ilma teiste tegijate maalide või skulptuurideta, mis tema töödega võistleksid. Ma ei saanud talle seda võimaldada. Me ei läinud näituse võimaluste arutamisest kunagi kaugemale. Mul on kahju, kui Jordan vastupidist arvas.” Laura teadis, et Jordan tema otsuse üle ei rõõmustanud. Mees käis talle oma tööde näitusesaali väljapanemise osas järjepidevalt peale, Laura keeldus aga sama järjekindlalt seda tegemast.

„Millal te abielluma pidite?” küsis Jed äkki.

„Me ei määranud kuupäeva kindlaks,” vastas Laura järsult. „Miks te küsite?”

„Mulle tundub, et kui arvestada, et teist oleks äärepealt saanud Jordani naine, olete tema surmast kaunis kenasti üle saanud,” lausus mees.

„Olen mitu kuud selle teadmisega elanud. Teie saite venna surmast aga alles hiljaaegu teada,” ütles Laura. „Ma ei soovi perekonnatülisse sekkuda. Teie ema ja isa palusid mul näituse korraldada. Kui teie testamenditäitjana selle ära keelate, allun teie otsusele. Kuid peate sellest oma emale teatama.”

Laura püüdis muule mõelda. Praeguses järgus sai näituse veel ära jätta. Toitlustajaga pole probleemi. Näituse reklaamimine tuleb lõpetada ja infovoldikute tellimus tühistada. Kuna ta kasutas selle firma teenuseid sageli, arvas Laura, et seal ollakse suuremeelselt nõus seda tegema.

Jed pöördus taas maalide poole. Ta tõstis esimese maali kõrvale ja vaatas järgmisi. Peagi oli mehel kogu Laura valik üle vaadatud.

„Kas kõik on siin?”

„Kõik, mida kavatsen näitusel välja panna. Eraldasin Jordani tööde tarvis näitusesaali võlvialuse. Teie ema polnud sellega rahul, aga see on kõik, mida saan pakkuda.”

„Kas maale on siis veel?”

„Muidugi. Minu teada pole Jordan ühtki maali müünud. Suvilas on neid virnade viisi. Valisin välja need, mis minu arvates iseloomustavad Jordanit kõige paremini.” Need, mida kõige tõenäolisemalt annaks maha müüa, kui Maria peaks meelt muutma.

„Niisiis pole see mu ema valik,” ütles Jed maale seina najale toetades.

„Ta ei suutnud end sundida neid vaatama. Ta usaldas minu hinnangut ja palus mul Jordani parimad tööd välja valida.” Laura mõtles, kas Maria oleks teda ka siis usaldanud, kui oleks teadnud, et ta oli päev enne Jordani surma nende kihluse katkestanud. Laura lõi selle meenutuse peale silmad maha. Läheb veel kaua aega, enne kui ta Jordani reeturlikkuse unustab. Ta oli Jordanit armastanud, mees aga selle hoolimatult jalge alla tallanud. Maria pärast polnud Laura aga juhtunust kellelegi rääkinud. Ta pelgas, et leinast hullunud naisele on see liig.

„Kas ema pole siis Jordani töid näinudki?” küsis Jed.

„Arvan, et ei.” Miks polnud Maria aga varem huvi tundnud, millega ta poeg aastaid on tegelnud? Laurale polnud see varem pähe tulnud. Perekondlikel õhtusöökidel, kus ta oli osalenud, räägiti pooleliolevatest töödest. Jordanil oli alati hea lugu varuks. Kas Maria oli aga ühtki poja valmis tööd näinud?

„Ema tunneb ande ära. Nendes piltides on seda vähe näha.”

„Võib-olla peab ta emana poegade töid täiuslikeks,” ütles Laura, juureldes, kuidas Maria reageerib, kui näeb poja töid esimest korda galerii seintel. Naist kuulates oli jäänud mulje, et ta peab poega erakordselt andekaks. Kahtlemata tabab teda pettumus. Laura oli Mariat mitu korda palunud Jordani maale vaatama tulla, naine oli aga järjekindlalt keeldunud.

„Mitte kõigi poegade,” ütles Jed hajameelselt. „Kas saaksite need maksude tasumiseks ära hinnata? Mõtlen kõiki Jordani maale, mitte ainult neid siin.”

Laura noogutas aeglaselt. Tal oli kunstihindaja litsents. Naine oli seda tööd varemgi teinud ja Maksuamet tunnustas tema hinnangut. Sellegipoolest polnud ta kindel, et tahab seda teha. Ta üritas Jordanit unustada ja oma eluga edasi minna. Kuidas mõjuks Jordani tööde keskel suvilas viibimine tema vaimsele tasakaalule? Kas ta suudab eirata kohta, kus ta oli õnnelik olnud ja kus ta tunded nii ränga hoobi said?

„Lähen järgmisena Jordani suvilasse. Kui palju lõuendeid võin sealt leida?”

„Palju. Ma pole neid kunagi üle lugenud või süstematiseerinud. Need on Jordani ateljee seinte ääres.”

Jed vaatas kella. „Kas olete lõunat juba söönud?”

Küsimus üllatas Laurat. Naine raputas pead.

„Lähme sööma ja rääkige, mille alusel kunsti hinnatakse, kui palju hindamine maksab ja kui kaua sellega aega läheb,” ütles Jed, õigemini käsutas.

„Lähikonnas on teisigi hindajaid. Võib-olla oleks parem, kui nende poole pöörduksite.” Laura püüdis suvilasseminekust kõrvale hiilida.

„Kas huvide konflikt?”

„Võin anda erapooletu hinnangu, aga võib-olla soovite mõne teise hindaja poole pöörduda.” Laura küsis endalt, kas ta hinnang oleks tõesti erapooletu või mõjutaksid seda viimaste kuude äng ja solvumine. Ei, mis kunsti puutub, ei lasknud ta ennast millestki mõjutada. Tema hinnang oleks aus ja erapooletu.

„Teie tunnete Jordani töid, seega olete parim.”

Jedi tähelepanu koondus Laurale. Laurale tundus, et mehe tumedate silmade pilk tungib talle südamesse. Naisel jäi korraks hing kinni. Ta läks üle keha soojaks. Üllataval kombel tärkas naises huvi. Mis teda selles mehes nii väga paelus? Ta leinab venda. Ilmselt see ühendab. Ka Laural oli kahju, et Jordan on surnud. Tema leinas aga kaotatud armastust.

Laura pilgutas silmi. Ta tajus Jedist kiirgavat jõulisust. Mehe tähelepanu tegi naise kohmetuks. Jed oli hoopis teistsugune kui Jordan. Kuigi väliselt sarnanesid vennad nagu kaks tilka vett, poleks Laura neid segi ajanud.

Naine püüdis kõrvale puigelda. „Ma pole tõesti sedasorti töös eriti osav.” Ta ei tahtnud Jed Brodiega rohkem koos olla kui hädapärast vaja. Ta ei soovinud kibemagusaid mälestusi Jordaniga kurameerimise algusaegadest.

„Aga te teate kunsti väärtust.”

Laura noogutas.

„Te ei taha, et mu sugulased teada saaksid, et suvilas on väärtusetu pahn, eks? Kas arvate, et nad hakkavad teid süüdistama, et te Jordani töid kõrgelt ei hinda? Teadke, et see teie suhteid ei rikuks,” käis Jed peale.

Laura raputas pead. „Ma pole kunagi öelnud, et Jordani maalid on väärtusetud. Need lihtsalt ei küüni teie ema töödeni. Teie ema arvates oli Jordan erakordselt andekas. Ma ei taha talle pettumust valmistada. Armastan teie ema.”

„Ärge minu ema pärast muretsege. Mis kunsti puutub, on ta täiesti aus.”

Laura üritas tasapisi leinavast Mariast ja Jeffersonist eemalduda. Ta igatses taga seda ametlikku suhet, mis oli nende vahel valitsenud siis, kui Hugo veel elas ja kunstigaleriid juhtis, enne kui Jordan tal pea segi ajas. Suhet, mis oli olnud enne, kui asjad kiiva kiskusid ja naise tunded pea peale pöörati.