Читать книгу Kreeklasest ülemus, unelmate ettepanek - Barbara McMahon - Страница 6

Sara Andropolous kummardus lähemale, et uurida kooki igast küljest. See paistis olevat täiuslik. Rahulolevalt libistas ta koogi kaunile portselantaldrikule ja tilgutas peale natuke mett. Kujundust täiendasid kaks mündilehte ja Sara naeratas. Üks tehtud, vähem kui viie minuti jooksul jääb teha veel viis.

Kiiresti töötades sai ta viimastega valmis ettenähtud ajast kiiremini. Täiuslikkus.

Ta oli püstijalu töötanud juba viis tundi, kuid tundis end sama värskena, nagu oleks just äsja alustanud. Talle meeldis söömiseks kunstiteoseid luua. Aeg lendas ning Sara oli oma töösse nii süvenenud, et ei pannud midagi muud tähele.

„Vaatame, kuidas see su külalistele meeldib,” pomises ta ühepoolses kujuteldavas vestluses Nikos Konstantinosega.

Kui Sara neli kuud tagasi Kreekasse saabus, paistis tema ajutine töö Thessalonikist mõne miili kaugusel asuvas τραγο’νπδι αο’ερα, Windsongi hotellis, vastusena palvele. Ta oli juba nii kaua otsinud võimalust Kreekas kanda kinnitada, et oli hämmeldunud selle üle, kui kiiresti olid asjad paika läinud. Keegi ei kahtlustanud tema tõelist kavatsust. Ootamatust Kreekasse kolimise võimalusest oli olnud võimatu keelduda. Ta oli lahkunud sõpradest, andnud korteri üürile ning suundunud Egeuse merele, peas üksainus mõte – leida võimalus võtta ühendust oma vanaema Eleani Konstantinosega.

Samal ajal, kui jaht kiikus kergelt merel, juurdles Sara ei tea mitmendat korda, kas ta on õieti oma eesmärgile lähemale jõudnud. See oli paistnud saatuse märguandena, kui tema sõbratar Stacy avastas, et Sara vanaema on uuesti abiellunud, ja leidis koha, kus vanaema oli kõik need aastad elanud. Kui Stacy rääkis Sarale viis kuud tagasi vabast töökohast eksklusiivses Kreeka kuurordis, mille omanikuks on selle mehe pojapoeg, kellega Sara vanaema on abielus, kandideeris Sara silmapilk töökohale. Üllatuslikult palgatigi ta kaks nädalat pärast tööintervjuud. Suureks plussiks oli see, et Sara on kreeklanna ja oskab keelt. Kuid talle meeldis ka mõelda, et küsitleja tähelepanu olid äratanud Sara saavutused. Suurepärane palk, mida Sara pidi saama, viitas, et temalt ei oodatud vähemat kui hiilgavat tööd.

Seni olid asjad edenenud oodatust paremini. Kuigi Sara oli olnud Kreekas kõigest neli kuud, oli peaaegu ime, et ta edutati Nikos Konstantinose luksusjahil ajutiseks peakokaks. Kui veidigi veab, siis jäävad nad mingil hetkel ankrusse mehe perekonnale kuuluval saarel – mis on vanaema juurde pääsemise võtmeks. Kuidas Sara järgmise sammu astub, seda ta hetkel ei teadnud. Kuid siiski on ta lähemal kui eales varem. Küll aeg pakub vajaliku võimaluse.

Venitanud lihaseid, asetas ta magustoidud elegantsele hõbekandikule ning tõstis viimase vabale pinnale laual, kust stjuuard selle võtab ja viib külalistele peamisse söögisalongi. Kell oli üheksa läbi ja Sara oli tänaseks juba lõpetamas. Ta tundis, et on energiat täis, täiesti ärgas ega ole sugugi valmis voodisse heitma, kuigi tõusis igal hommikul enne kuut, et hommikusööki valmistada.

Jahi Cassandra kokk oli viidud ootamatult pimesoole operatsioonile ning Sara oli tema kohale valitud seniks, kuni mees terveks saab. Nagu kuurordi peakokk selgitas, kui ta Sara töökohale välja valis, ootas nende ülemus, kuurordi omanik Nikos Konstantinos, külalisi nädalasele kruiisile Egeuse merel ning vajas roogade ja magustoitude valmistamiseks üsna mitmekülgsete oskustega inimest. Peakokk soovitas Sarat, kuigi ta oli köögipersonali kõige uuem liige. Sara ei suutnud ikka veel oma õnne uskuda. Niimoodi kohtub ta veel viimaks enne kuu lõppu oma vanaemaga!

Sara luuremeeskond, nagu ta kutsus oma Londoni sõpru, kes olid tema eesmärgist teada saades koondanud oma jõud, et aidata tal Kreekasse pääseda, oli kindel, et Sara emaema elas Konstantinoste saarel Egeuse meres. Privaatsuse huvides strateegiliselt isoleeritud saarele polnud mingit võimalust pääseda muidu, kui vaid mõne pereliikme kaasatoodud külalisena. Kuna Sara kiri oli avamata tagasi tulnud, tema telefonikõnedele ei vastatud ja e-posti aadressi polnud, ei teadnud ta kedagi, kes võiks teda käendada. Seevastu aga kahtlustas ta, et kui ta Nikos Konstantinoselt seda otse paluks, vallandaks mees ta otsekohe ning püstitaks tema ja ta vanaema vahele veelgi tugevamad tõkked. Sara ei kavatsenud seda proovida. Küll ta ise saarele tee leiab.

Kui ta ainult naisega kohtuks, võib-olla suudaks ta siis mitte välja teha ema suguvõsas ilmselgelt vohavast jäigast Kreeka uhkusest ning jutustada Eleani Konstantinosele tolle tütre, Sara ema surmast ja viimastest sõnadest – kuidas ta soovis, et oleks oma vanematega ära leppinud. Selleks ajaks, kui Damaris Andropolous need sõnad lausus, oli juba liiga hilja. Ta suri kahe päeva pärast.

Sara tahtis neid sõnu edasi anda, ületada perekonda peaaegu kolmkümmend aastat lahus hoidnud lõhet. Ta oli töötanud üle aasta, et saavutada eesmärk ja täita emale vahetult enne surma antud lubadus.

Kas lõpp tõesti juba paistab?

Tagasi vaadates oli parim asi, mida Sara ema oli kunagi teinud, nõudmine, et tütar õpiks kreeka keelt. Enamik nende Londoni perekonnasõpru oli Kreeka päritolu, nad olid omavahel tihedalt seotud Kreeka immigrantide kogukond, kellele meeldis erilisi sündmusi koos tähistada. Sara sõbratar Stacy vandus, et talle meeldib Inglise elustiil rohkem kui miski muu, kuid temagi oli õppinud oma esivanemate keelt. Sara teadis, et just kreeka keele valdamine tagas talle töökoha, ta oli selles kindel. Tal polnud kuurordi eluga kohanemisega mingeid raskusi. See oli meeldiv vaheldus mahajäänud Londoni vihmasele ilmale ning Sara oli pühendunud tööle sihikindlusega, mis tasus end ilmselgelt ära.

Õhtusöögi valmistamiseks kasutatud potte ja kausse valamusse ligunema pannes mõtles Sara, kuidas vanaemale läheneda – kui talle see võimalus peaks avanema. Stacy oli olnud tõeliseks infoallikaks, tuginedes kuulujuttudele, mida rääkisid ta nõod, kes elasid endiselt Kreekas. Sara vanaisa suri mitu aastat tagasi ja Eleani läks uuesti mehele Spiros Konstantinosele, legendaarsele Konstantinoste laevandusimpeeriumi juhile. Sara üritas perekonna kohta võimalikult palju teavet kokku kraapida, kuid tal õnnestus teada saada väga vähe.

Ilmselt kasutasid selle liikmed tubli hulga teenitud rahast privaatsuse tagamiseks.

„Jäin hiljaks. Vabandust. Enam seda ei juhtu,” ütles Stefano magustoidukandikut kaasa krahmates. Stjuuard hilines vähemalt korra päevas – väites alati, et enam seda ei juhtu. Sara oli sellega harjunud ning kui Nikos Konstantinose poolest võis see nii olla, siis polnud ka Saral selle vastu midagi.

„Näeb hõrgutav välja, nagu alati. Viin selle külalistele.” Mees rääkis nii kiiresti, et Saral oli mõnikord raske temast aru saada. Sara vaatas üle, et Stefanol on kõik külaliste jaoks vajalik kaasas ning asus siis meeskonna jaoks kandikut valmis panema.

Tagasi tulles nõjatus Stefano vastu ust ja tõmbas sügavalt hinge. „Nüüd paneb siis tütar oma võlud mängu. Arvan, et selle kruiisi eesmärgiks on tagada, et kaunis Gina Fregulia ja Nikos saavad võimaluse teineteist paremini tundma õppida. Tead, tüdruku isa vihjab abielule. Ning asi ei paista sugugi sedamoodi, nagu Nikos ajaks vastu.”

„Kuidas sina küll seda tead?” küsis Sara edasi töötades. Tummalt ärgitas ta meest jätkama. Mida rohkem ta Konstantinoste perest teab, arvas ta, seda paremini oskab ta neid kohelda.

„See pole mingi saladus. Mees on kolmekümne nelja aastane. Viimane aeg abielluda ja pere luua, sest kes siis muidu kogu raha pärib?”

Selle peale tõstis Sara pilgu. „Sina oled kolmkümmend viis. Oled sa abielus?”

Stefano naeris. „Minuga on teine asi. Ma näen iga päev ilusaid naisi. Sõidan iga kruiisiga Egeuse merel. Võib-olla jäängi ühel päeval kuhugi pidama. Kuid ma ei jäta surres maha kaht varandust.”

„Kaht?”

„Nikos ei läinud oma isa ja vanaisa jälgedes laevandusse. Kuid ta on ikkagi oma isa ainus pärija. Ta on ka ise kuurordi ja kõigi muude äridega väikese varanduse kokku ajanud. Soovin, et mulle kuuluks veidigi sellest rahast.”

„Kindlasti soovime seda kõik. Tegelikult teenimegi seda, kui teeme oma tööd korralikult,” kostis Sara stjuuardile naeratades vallatult.

„Ma mõtlesin, et kui saaks seda ilma töötamata raisata. Huvitav, kuidas preili Fregulia ja bossi suhe välja kukub.”

„Arvad, et ei kuku või?” küsis Sara huviga. Ta tahtis esitada tosinaid küsimusi, kuid ei soovinud äratada kahtlust.

Stefano kehitas õlgu. „Niipalju kui mina olen kuulnud, armastas Nikos oma esimest pruuti. Ma ei tea küll kogu selle lahkumineku lugu, kuid mees oli tükk aega vihane nagu karu. Nende jaoks meie seast, kes elavad tavalises maailmas, on korraldatud abielud natuke iganenud, kuid hiigelvaranduste maailmas pole need sugugi ebatavalised. Arvan, et Nikos Konstantinos abiellub kuurordi huvides ja selleks, et soetada varanduste pärimiseks järglasi. Freguliad on Itaalia veiniäris kõvad tegijad. Nende varandused on kindlasti Nikose omadega võrdsed. Vähemalt ei muretse mees sellepärast, et temaga abiellutakse raha pärast. Ennustan, et see on äris sõlmitud liit.”

„Oraakel,” märkis Sara, andes meeskonna liikmetele mõeldud magustoitudele viimast lihvi. „Mina soovin, et nad saaksid õnnelikuks.” Õnnelik Nikos tähendaks lahkemat meest, kui Sara peaks kunagi vanaema juurde pääsemiseks tema poole pöörduma.

„Mina arvan, et Gina Fregulia on küll õnnelik, kui saab Nikose miljonitele küüned taha.”

„Minu arust sa ütlesid, et ta on ise ka rikas.”

„Tema isa on, see on natuke teine asi. Nikos on auhind,” vastas Stefano.

Sara vangutas pead. Stefano rääkis personali juuresolekul nende ülemusest eesnime pidi, kuid Sara teadis, et Nikos Konstantinose juuresolekul näitab stjuuard üles lõpmatult rohkem austust. Sara vähemalt arvas, et mees teeb seda. Ta ise polnud ülemusega veel kohtunud. Ega ta mehega kohtumisest suuremat ei hoolinudki, kuni laev polnud veel maabunud perekonna saarel, Sara ise jahi pardal.

„Kapten ei söö magustoitu. Ta läks rooli tagasi ja lasi tüürimehe vabaks. Meeskonna meelest on see kena,” ütles Stefano, võttes kätte teise, vähem kaunistatud maitsvaid kooke täis kandiku.

„Meie toit peab olema sama ilusasti kaunistatud nagu külaliste omagi,” sõnas Sara viimasele taldrikule garneeringut asetades.

Sara järgnes Stefanole ahtritekile, kus oli meeskonnale laud kaetud. Need, kes juba istusid, olid jätnud Sarale laua otsa koha, kuna tavaliselt ei tulnud ta nende juurde enne magustoidu söömist. Peale Stefano olid ülejäänud mehed Sara ema vanused. Ilmselt olid nad Konstantinoste jahil purjetanud juba aastaid.

Sara lasi end aegamööda lõdvaks. Tänaseks olid tema ülesanded täidetud. Jaht kündis merd ning tänu kergele briisile oli meeldivam väljas olla. Kuumast köögist pääsedes oli see jahedaks kergenduseks. Tumenevas taevas süttisid briljantidena tähed. Sametist pimedust häirisid vaid jahi vilkuvad tuled ja salongist paistev valgustus.

Pärast sööki kavatses Sara lamamistoolil puhata ja lihtsalt taevasse vahtida. Kuna teisi tulesid oli vähe, paistis tähti juurde tulevat. Igal ööl nägi Sara neid rohkem, kui oli Londonis eales näinud.

Varsti jäävad nad ankrusse. Egeuse meri kõigutas igal ööl õrnalt laeva. See meeldis Sarale. Kui tema ülesanne on kord täidetud, võib-olla peaks ta siis mõnel laeval püsiva töökoha otsima.

„Aitäh,” ütles üks meeskonnaliige tõustes. „See on hea.”

Üksteise järel tõusid ka teised ja tänasid teda. Sara säras, kui Stefano läks kööki koristama. Stjuuard oli kõik toidud ja nõud ära viinud, jätmata lauale midagi peale Sara veeklaasi.

Üks meestest jäi merd silmitsedes ahtrireelingu juurde istuma. Teised läksid minema, ilmselt täitma muid ülesandeid või siis heitsid varakult voodisse.

Sara nautis natuke aega ööõhku ja läks siis kööki tagasi, et kontrollida ettevalmistusi hommikusöögiks. Kui seegi on tehtud, võib ta puhkama heita.

Ta oli olnud ahtritekil arvatust kauem. Köök säras puhtusest. Stefano oli lõpetanud ja minema läinud. Sara oleks rõõmustanud seltsilise üle vaikses ruumis, kui ta võtab samal ajal mõttes läbi nimekirja ainetest, mida tal on vaja hommikusöögiks quiche’ide küpsetamiseks. Ta teeb pannitäie magusaid rulle ja lõikab värskeid puuvilju. Laevaköögi sahver oli suurem kui Sara korteris olnud toidukamber. Jaht oli ruumikas ja ehitatud sobivaks ka kõige nõudlikumale maitsele.

Laulu ümisedes kõike kaks korda üle kontrollides kuulis Sara üllatusega, et tema selja taga avaneb uks. Ümber pöördunud, jäi ta hämmeldunult seisma. Polnud mingit kahtlust – laevakööki oli astunud Nikos Konstantinos.

Kuigi siin maal paistsid kõik mehed olevat nägusad, oli Sara otsekohe rabatud. Tundes end kidakeelsena nagu lollakas koolitüdruk, suutis ta pika hetke üksnes põrnitseda, tundes, kuidas kõik meeled muutusid tähelepanelikuks, kui ta meest vaatas. Mehel olid mustad lainelised juuksed ja päevitus, mis kõneles Egeuse päikese käes veedetud tundidest. Tumedad silmad piidlesid Sarat tõsiselt. Mees paistis täitvat terve ukseava, tema pea ulatus peaaegu silluseni. Ta oli üle kuue jala pikk, laiade õlgade ja heas vormis kehaga. Valge õhtusöögipintsak, mida ta kandis, ei paistnud küll laevaga kokku klappivat, kuid sobis mehele täiuslikult. Hämmelduses soovis Sara, et tema sõbratar Stacy näeks, kuidas rikkad õhtusöögiks rõivastuvad – isegi erajahil. See mees vääriks oma hea välimuse eest krooni. Sara tundis võlutuse värinat ning üllatus raputas ta tardumusest välja. Kui ta midagi ei ütle, peab mees teda idioodiks.

„Kas ma saan teid aidata?” küsis ta. Hetkeks tundis Sara, et teda tõmbab otsekui jõuvälja magnetiga lähemale. Napiks sekundiks pilku langetades märkas ta ähmase heameelega, et tema jalad on ikka veel endiselt kohal. Ta polnud end nendevahelist vahemaad ületades lolliks teinud.

„Kas teie oletegi Pauli asendav kokk?” küsis mees uskumatult.

Sara oleks mehe sügava hääle kähedat, seksikat tooni kuuldes peaaegu mõnust oianud. Ta oleks tahtnud silmad kinni panna ja paluda mehel tsiteerida mõnd pikka lõiku lihtsalt selleks, et kuulda teda rääkimas. Kuid Sara Andropolous oli kõvemast puust tehtud. Kergelt pead kallutades naeratas ta viisakalt, ei teinud oma pekslevast südamest väljagi ja vastas: „Olen küll.”

Ole väga ettevaatlik, hoiatas ta end. Selle mehe käes on Konstantinoste perekonna saare võti. Sara ei julgenud midagi teha, et seda mitte ohtu seada. Kuid hetkeks unustas ta mehe rabavalt head välimust vaadates kõik. Kihelev teadlikkus sellest paistis kellaosuti iga tiksutud sekundiga kasvavat.

Mees pilutas kergelt silmi. „Ma ei oodanud nii noort naist,” lausus ta vaikselt.

„Vanusel on saavutustega vähe pistmist,” kostis Sara, ajades nüüd selja sirgu. Mida, kas ikka veel kahekümnendates – ehkki mitte enam kauaks – olev naine ei võigi siis olla sama suurepärane kokk kui viiekümnene? Niipalju siis silmapilksest köitvusest. Reaalsus lajatas talle näkku. Mees pärines samast maailmast, mille uks oli Sara ema ees kolmkümmend aastat tagasi nii julmalt sulgunud. Mida teab see mees puudusest, raskustest, südamevalust? Või enda surnuks rabamisest selle nimel, et edasi jõuda? Sara oli saavutatud tasemele jõudmiseks kaua ja kõvasti vaeva näinud. Vanusel polnud sellega midagi pistmist. Küll aga oli selgel jäärapäisel visadusel ja energial.

Kuigi Nikos Konstantinos polnud küll just päriselt vaenlane, polnud ta ka sõber.

„Palun vabandust, see polnud sugugi mõeldud solvanguna. Te lihtsalt üllatasite mind, ei muud. Ma tulin teid tänase õhtusöögi eest tänama. Mu külalised on ülimalt rahul. Lambaliha peaaegu sulas suus.”

Saral oli komplimendi üle hea meel ja ta oli ka üllatunud, et tema uus ülemus leidis aega, et tulla seda kokale isiklikult ütlema.

„Mina olen Nikos Konstantinos,” ütles mees. Nagu Sara ei teaks.

„Mina olen Sara Andropolous,” vastas Sara. Kas nimi tundub mehele selle ühe, mitu kuud tagasi saadetud kirja põhjal tuttavana? Või polnud tema see, kes kirja ei avanud ja lasi saatjale tagasi läkitada?

„Kas te leiate kõik vajaliku?” küsis mees.

„Jah. Köök on täiuslik.”

„Nagu ka teie valmistatud road. Ma olen rahul.”

Sara tundis sooja hõõgust. Ta oli oma eesmärkide saavutamiseks kõvasti tööd teinud. Ta võitleb oma positsiooni säilitamiseks küünte ja hammastega. Kuid paistis, et täna pole seda tarvis. Mees, kelle töötaja ta nüüd on, on rahul.

„Ma usun kiitmisse, sest nii saavad inimesed teada, et nende tööd hinnatakse,” märkis mees.

Sara uuris meest veel hetke, teadmata, mida öelda. Mees noogutas korraks ja lahkus.

Nikos Konstantinos polnud käinud oma isa ja vanaisa jälgedes, vaid jättis oma jälje hotellindusse. Sarale oli korduvalt räägitud, et Windsongi ehitamisest alates oli mees kindlalt mõjutanud Kreeka turismi. Hotelli töötajad kelkisid selle eduga ja oli ka põhjust. Suurepärasel meeskonnal oli selles ikkagi suur osa. Käisid jutud, et kuurorti pääsemiseks on ootenimekiri ja broneeringud tehti rohkem kui aastaks ette. Külalised, kes ei peatunud hotellis, võisid purjetada suurde sadamasse, üürida uhkes jahisadamas koha ning kasutada kõiki kuurordi mugavusi – kaasa arvatud einestamine ühes kuuest peenest restoranist. Kuurordis peatujad võisid valida, millises restoranis igal õhtul süüa, tellida toidu tuppa ning lasta serveerida toitu eraterrassile või rõdule samaväärse elegantsiga kui igas viie tärni restoranis.

Sara oli üllatunud, et mees oli selle kõik saavutanud nii noorelt. Võib-olla oleks ta pidanud mehele omakorda komplimendi tegema. Kuid samas oli meest alguses toetanud jõukas perekond; ilmselt oli ta astunud seitsmepenikoormasaabastega üle raskustest, mida peavad kannatama teised.

Sara naasis oma töö juurde. Nende taust poleks saanud olla erinevam. Saral polnud kasvueas olnud raiskamiseks kaht pennigi. End vaesusest välja võideldes oli ta käinud kokanduskoolis, töötades lõputuid tunde köökide nõudepesuruumides, et lubada endale väljaõpet, mis oli vajalik kiirtoidukoha koka tasemest kõrgemale jõudmiseks. Visadus, sihikindlus – ning, jah, natuke ka emalt päritud jäik uhkus – tõukas teda edasi ja edule.

Samal ajal kui Nikos oli ilmselt raisanud kõigest ühe kuu taskuraha ja lasknud sõrmenipsuga ehitada Windsongi. Nikos, mõtles ta, nagu oleksid nad sõbrad või midagi. Härra Konstantinos, parandas ta end tummalt. Kui peremehe külalised on edaspidigi rahul, on seda ka mees ise. Mis tähendab, et ta jätab Sara kauemaks pardale. Tuleb pöialt hoida, et see on piisavalt kaua selleks, et külastada perekonna saart.

Natukese aja pärast oma tillukese kajuti poole minnes muutus Sara optimistlikumaks. Ta oli kohtunud omanikuga ja too oli tema tööga rahul. Kindlasti tähendab see, et asjad edenevad endiselt Sara plaani järgi.

Sara sai aru, et tal vedas uskumatult, et peakokk oli soovitanud sellele soojale kohale teda. Lisaks Sarale oli siin veel viis meeskonnaliiget. Külaliste ja Nikosega tegi see kokku kaksteist. Seda ei saanud võrreldagi nende roogade arvuga, mida Sara igal õhtul ühes kuurordi köögis valmistama pidi.

Esimene jahile heidetud pilk oli täitnud ta aukartusega. Jaht oli kaunis – sile, säravvalge ja sõitis, vöör kõrgel veest väljas. Jahi kere paistis olevat pikem kui Sara Londoni korter ja ahtritekil oleks vabalt võinud pidada viiekümne külalisega pidu. Seal pidi ta koos teiste meeskonnaliikmetega veetma tunde. Vähemalt kohtles omanik meeskonda heldelt.

Sara kortsutas kulmu. Ta polnud kindel, et tahab imetlusväärseid omadusi loetleda. Nikos Konstantinos võib küll olla üks seksikamaid mehi, keda Sara eales kohanud on, kuid Sara jaoks on ta pelgalt eesmärgi saavutamise vahend. Parem, kui ta seda ei unustaks. Pealegi ütles Stefano, et see on peaaegu kihlusekruiis – Nikosel on võimalus otsustada, kas abielluda äripartneri tütrega. Sara meelest kõlas see külmalt. See kajastas ka sama olukorda, milles Sara ema oli olnud aastaid tagasi – korraldatud abielu. Vähemalt seekord tundus nii, nagu poleks tulevased osapooled plaani vastu.

Sarat üllatas, et on mehest võlutud. Hetkeks oli ta peaaegu unustanud, mida teeb, ja tundnud kiusatust flirtida. Kena mees, üksik naine, täiuslik olukord romantikaks.

Kui nõme see oleks olnud!