Читать книгу Bossi väike ime - Barbara McMahon - Страница 4

Anna Larkin väljus metroojaamast kallava vihma kätte. Lõõtsuvas tuules polnud vihmavarjust mingit kasu. Anna langetas pea ning seadis sammud Montgomery Streeti poole. Tema tennised said märjaks, kuid pigem olgu need tennised, mis vihmavees ligunevad, kui kõrge kontsaga kingad, mis tal kotis olid. Ja soeng läheb sassi, tõmbub igalt poolt krässu. Kuid see oli Anna väikseim mure.

San Franciscos sadas oktoobri lõpus tihti vihma ning tänane päev polnud erand.

Anna soovis, et päike paistaks – või oleks vähemalt kuiv. Ta hakkas haigeks jääma ning vihmas jalutamine ei tulnud kindla peale kasuks. Halvad asjad saabuvad kolmekaupa, mõtiskles Anna. Esmalt õe kõne sel nädalavahetusel, et pidulikult jagada uudist uue lapse ootusest. Anna püüdis koos õega rõõmustada, kuid kuna tal endal puudus võimalus last saada, muutus iga kord raskemaks teeselda, et sel pole tema jaoks tähtsust.

Ja siis gripp. Anna oli tavaliselt terve ega külmetunud isegi talvel kergesti. Seda polnud nüüd küll vaja.

Viimaseks piisaks veel läbi vihma tööle kiirustamine, kohtuma uue mehega, kes täna firma juhtimise enda peale võtab. Anna tahtis vaid end voodisse kerra tõmmata ja magada.

Ta jõudis peagi kõrghoone avarasse fuajeesse. Sisenedes raputas ta enne kiirlifti astumist vihmamantlilt ja juustelt maha nii palju vett kui võimalik. Anna lootis, et tal on enne kohtumist aega juukseid kuivatada. Niiske ilmaga tulid tema loomulikud lokid alati välja.

Vaevalt jõudis Anna oma korrusel liftist välja astuda, kui tema kolleeg ja sõber Teresa teda kõnetas.

„Sa näed kohutav välja,” ütles ta Anna käest kinni haarates ja naiste tualeti poole tõtates. Sinna jõudnud, heitis Anna pilgu oma peegelpildile. Tema välimus oli hullem kui enesetunne, kui selline asi üldse võimalik on. Märjad juuksesalgud raamisid tema kahvatut nägu ning ta nägi välja, justkui oleks tal gripp.

„Täna on see päev, mil me lõpuks oma uue bossiga kohtume, ja sina jääd talle kindlasti meelde,” nöökas Teresa. „Tee kähku. Ta kutsus osakonnajuhid kella üheksaks koosolekule.”

„Tunnen ennast jube kehvasti,” ütles Anna tenniseid jalast võttes. „Ma arvan, et mul on gripp. Olin terve nädalavahetuse haige ega oleks tööle tulnud, kui uus tegevdirektor täna ei alustaks. Just nüüd, kui mul on vaja ametikõrgenduse saamiseks endast hea mulje jätta.”

„Minu arvates ütles härra Taylor, et asi on kindel,” sõnas Teresa kandekotti hoides ja sealt Anna kõrge kontsaga kingi otsides.

Anna sukad olid vihmast märjad, kuid need kuivavad varsti ära. Ta võttis kingad ning viskas märja vihmamantli ühele kabiiniuksele rippuma ja kivipõrandale vett tilgutama. Parem siin kui tema kabinetis.

Kingad jalga pannud, võttis Anna kotist kammi ja tõmbas sellega läbi juuste, siludes tõrksaid kiharaid nii hästi kui suutis ning kinnitas need kuklasse. Tavaliselt ei kandnud ta juukseid nõnda, kuid niiskete lokikeste möll ei anna talle uue ülemuse ette ilmudes ühtki lisapunkti. Mis saaks täna veel valesti minna?

Teresa vaatas kella.

„Meil on konverentsisaali jõudmiseks viis minutit aega,” ütles ta. „Ma ei kavatse uue bossi esimesele koosolekule hiljaks jääda.”

Anna heitis veel korra pilgu peeglisse. Ta nägi välja nii professionaalne, kui antud olukorras võimalik oli. Anna näpistas põski, et näole pisut jumet anda, lisas huulevärvi ja pöördus siis sõbranna poole.

„Olen nii valmis, kui üldse olla saab.”

Koridori mööda edasi sammudes püüdis Anna erutust alla suruda. Kõik sel korrusel teadsid, et härra Taylor läheb pensionile. Juhtkond oli valinud uue tegevjuhi, kuid hoidis infot saladuses, et konkurendid sellest ei kuuleks enne, kui firma teadaandeks valmis on. Isegi Drysdale Electronicsi tippjuhid ei teadnud, kes uueks tegevjuhiks saab.

Viimastel nädalatel olid hakanud liikuma kuulujutud, et too teeb praeguste osakonnajuhtide seas puhta töö ja toob firmasse oma inimesed. Muidugi käis selline kuulujutt ringi iga kord, kui uus mees juhiametisse asus. Vahetevahel oli sellel ka tõepõhi all.

Töötajate puhkeruumist möödudes lipsas Anna sinna sisse, et tass kohvi võtta. Tal polnud hommikul söögiisu olnud ning nüüd vajas ta kofeiiniannust, et jaksata edasi tegutseda. Kui võimalik, läheb ta pärast koosolekut koju ja poeb voodisse. Anna oli harva haige ning ta ei suutnud meelde tuletada, millal oli ta viimati end nii uimasena tundnud.

Mõni hetk hiljem konverentsisaali sisenedes vaatas Anna kohe ruumi etteotsa. Allen Taylor rääkis ühe mehega, kes seisis seljaga saali kogunevate inimeste poole. See oli ilmselt uus tegevjuht. Anna ei osanud sellest vaatepildist midagi järeldada – mees oli pikk, tumedate, veel halliks tõmbumata juustega ja laiaõlgne. Hetkeks näis Annale, et mehes on midagi tuttavlikku. Kuid keegi ei teadnud isegi mehe nime. Koosolekuga seotud asjaolusid oli rangelt salajas hoitud.

Kui mehe musta juuksetooni arvestada, pole ta tõenäoliselt nii vana kui härra Taylor.

Anna vaatas ringi ja nägi kohaliku kontori juhtkonda. Ta istus Teresa kõrvale, rüüpas kuuma kohvi ja soovis, et oleks hoopis voodis. Kui kaua see asi siin aega võtab?

Teisi inimesi jälgides märkas ta ruumis levivat pinget. Anna teadis, et neil kõigil on oma küsimused ja mured.

Kuid pärast reedest vestlust härra Tayloriga polnud Anna enam nii närvis, kui oleks võinud olla. Mees oli kinnitanud, et Anna ametikõrgendus on kindel. Jaanuaris töötab ta juba uuel ametikohal Euroopa osakonna juhina Brüsselis. Ta ei jõua seda ära oodata.

Härra Taylor astus pika laua otsa poole ning tema kõrval seisev mees pööras näo inimeste poole. Anna jõllitas teda hämmeldunult, üllatusest iiveldust tundes. Kuum jutt käis temast läbi ning ta ei suutnud mehelt pilku pöörata.

Mehel olid tõepoolest laiad õlad. Anna meenutas, kuidas ta oli neid kätega silitanud ja tundnud oma peopesade all mehe kuuma nahka ja pingul lihaseid. Mehel oli peen huulejoon, kuid Anna mäletas, kuidas need huuled tema suu olid haaranud ning vaid ühe suudlusega metsiku kire läitnud. Kolm vapustavat nädalat olid Anna ja Tanner Forsythe pidevalt teineteise seltskonnas veetnud. Kaks päeva pärast armatsemist polnud mees enam helistanud, Anna kõnedele vastanud ning kadus naise elust täielikult.

Anna neelatas raskelt. Oh. Jumal. Küll. Ta oli maganud Drysdale Electronicsi uue tegevjuhiga!

Anna tundis, kuidas tal süda pahaks läks. Ta vaatas Teresa poole, kelle kogu tähelepanu oli laua teise otsa suunatud. Keegi ei tea seda. Anna oli nende eelmise suve suhteid enda teada hoidnud, sest ei tahtnud, et temaga kiirelt areneva armuloo pärast noritaks. Jumal tänatud, et asi nii diskreetne oli olnud. Kui Anna vaid tänase üle elaks, kannaks ta hoolt, et mitte keegi sellest kunagi teada ei saaks. Ta peab mehe juurde minema ja kindlaks tegema, et too midagi ei mainiks arvates, et teised nende suhetest teavad.

Palun ära lase tal midagi öelda, palvetas Anna soovides, et võiks oma toolilt minema hiilida, laua alla lipsata ja sinna igaveseks peitu pugeda. Ta peab leidma hetke, et mehega nelja silma all rääkida. Kinnitada talle, et keegi ei tea neist – ja et keegi ei pea kunagi teada saama.

Nad olid kohtunud siis, kui Tanner hakkas käima jõusaalis, kus Anna mitu korda nädalas trenni tegi. Lühikestesse spordipükstesse ja T-särki riietatult nägi mees vapustav välja. Anna oli tundnud külgetõmmet kohe, kui Tanner jõusaali ilmus. Enne Anna harjutusteseeria lõppu oli mees ta juba kohvile kutsunud. Sellest alates olid nad leidnud aega kohtuda nii nädala sees kui ka nädalavahetustel.

Anna püüdis nende kohtamiste kõiki üksikasju meenutada. Kuid tema pea valutas ja ta tundis end jälle haigena. Oh, kuidas tal seda vaja polnud.

Kuidas see nende edaspidiseid töösuhteid mõjutab? Tanner ei saa ju teda lahti lasta? Anna soovis, et ta oleks saanud varem mõne vihje selle kohta, et Tanner Forsythe Drysdale Electronicsis ohjad oma kätte haarab. Mida ta küll tegema peab?

Härra Taylor noogutas rahvale ja alustas:

„Nagu te kõik teate, olen ma juba pikka aega pensionile jäämisest rääkinud. Proua Taylor veenis mind lõpuks unistamise asemel tegutsema. Paljud teist teavad, et firma juhtkond sai paar nädalat tagasi kokku, et minu järeltulijaga viimast korda läbi rääkida. Eelmisel reedel vestlesin mõnega teist isiklikult, et minu lahkumine ja uue tegevjuhi ametisse asumine võimalikult libedalt läheks. Tahaksin teile tutvustada Tanner Forsythe’i. Ta võtab minu koha üle juhtkonna täielikul heakskiidul. Tanneril on muljet avaldav taust, ta on muutnud raskustes olnud elektroonikafirmasid enam kasumit tootvaks kui kunagi varem. Tema suurepärane CV on pakis, mille Ellie igaühele väljudes annab. Juhtkond ja mina loodame, et te kõik suudate viia Drysdale Electronicsi Tanneri juhtimise all täiesti uuele tasemele. Loodan, et toetate teda täielikult ja teete temaga koostööd.”

Härra Taylor ootas, kuni viisakusaplaus vaibub, ning noogutas siis endast paremal istuva mehe poole.

„Kuidas oleks, kui igaüks tutvustaks ennast, ütleks enda juhitava osakonna nime ja veel midagi, mida Tanner teie arvates praegu teadma peaks. Enne selle nädala lõppu kohtub ta igaühega ka isiklikult.”

Härra Taylor vaatas kella.

„Aga teeme lühidalt, mul on ka endal palju tegemist, enne kui ma Bahama saarte poole teele asun.”

Mõne hetke jooksul heideti selle üle heatahtlikku nalja. Siis alustas Hank Brownson enda tutvustamisega lisades, et juhib raamatupidamisosakonda. Laua ümber istuvad inimesed nimetasid üksteise järel kes on kes ja andsid oma vastutusalast kiire ülevaate. Juba saabuski Teresa kord. Annal hakkas kõhus keerama. Tema on järgmine. Ta kuulis Teresat ütlemas, et ta juhib personaliosakonda, ning sellele järgnevat vaikust.

Anna vaatas pigem härra Taylorile otsa kui Tanner Forsythe’i tuttavatesse tumedatesse silmadesse.

„Minu nimi on Anna Larkin. Ma olen Euroopa projektide alamjuht.” Anna ei suutnud rohkem midagi öelda. Ühe hirmsa hetke arutles ta, kas Tanner tühistab lubatud ametikõrgenduse ega lase tal Brüsseli kontorisse kolida.

Anna oli üle kümne aasta selle ametikoha nimel töötanud. Ta oli viis aastat usinalt prantsuse keelt õppinud. Viimasel ajal oli ta oma puhkuse erinevates Euroopa riikides veetnud, et eri maid tundma õppida ja keelt praktiseerida. Anna oli viisteist aastat oma elust pühendanud sellele, et saada parimaks rahvusvahelise turunduse töötajaks, kes Drysdale Electronicsis kunagi olnud on.

Ühe südant seisma paneva hetke kestel mõtles ta, kas see kõik oli ilmaasjata.

Kui halvad asjad saabuvadki kolmekaupa, kas see on siis lõpp? Ehk toimub järgmise kümne minuti jooksul Anna imeline paranemine. Õelt kuuldud uudised ei tee enam nii haiget ja Tanner saadab ta avansiga Euroopasse.

Ja sead hakkavad lendama.

Neil Patterson hakkas end tutvustama ning Anna nõjatus tooli seljatoele. Ta ei loonud endale illusioone, et tema elu otsemaid muutuks. Anna ainuke lootus oli, et ta jõuab koju, enne kui kokku kukub. Kui asja helgemast küljest vaadata, siis ei saa Tanner Annat ju vallandada, kui ta kodus on, kas pole nii?

Kui tutvustamine läbi sai, pidas Tanner lühikese kõne. Ta esitas kõigile optimistliku ja vahetu väljakutse tõusta ootuste uuele tasemele. See mõjus motiveerivalt, härra Taylorit ja tema tööd solvamata. Kõne avaldas Annale muljet.

Ka suvel oli mees talle muljet avaldanud. Nad olid pärast jõusaalis treenimist veetnud lõputuid õhtuid, jalutades San Franciscos ja nautides linna, kui rahvahulgad sealt kadunud olid ja ilm oli mõnus. Nad rääkisid kõigist maailma asjust, või Anna vähemalt arvas nii, kuid Tanner ei maininud kunagi oma täpset töökohta. Ja Anna ütles vaid, et tegeleb turundusega. Ta ei tahtnud, et teda töö järgi määratletaks.

Tegelikult oli Anna oma tööst üksikasjalikult rääkinud vahetult enne seda, kui Tanner temaga suhtlemise lõpetas.

Liisk oli langenud. Tanner teadis, et teda sellesse firmasse tööle tahetakse, ja ta lõpetas oma tulevase alluvaga kohtumise.

Anna soovis, et mees oleks lõpetanud asja, enne kui nad voodisse minna jõudsid. Mitte ainult kohmetuse pärast leides, et nad nüüd koos töötavad, vaid ka selle vapustava sündmuse enda pärast, mis enam iial ei kordu. Anna oli hakanud Tannerisse armuma, kuigi teadis, et see ei vii kuhugi. Kuid armatsemine polnud tema arvates kunagi nii erutav, nii haarav olnud kui sel ööl, mille nad koos veetsid.

Anna hoidis pilgu oma märkmikul ning kuigi ta püüdis Tanneri kõnele keskenduda, kandusid tema mõtted sellele ööle. Ta mõtiskles, kas ta polnud ehk milleski tasemel olnud. Nüüd oli Annal vähemalt loogilisem seletus sellele, miks mees temaga enam ei suhelnud.

Tanner Forsythe lasi oma pilgul ruumis ringi libiseda ning uuris iga end tutvustava mehe ja naise näojooni. Ta teadis, et Anna on nende seas. See oli olnud ainus põhjus, miks ta naisega kohtumise lõpetas. Kuid kui tema pilk Annal peatus ja ta naise häält kuulis, oli Tanner teda tabanud külgetõmbest üllatunud. Nad olid mitu nädalat kohtunud. Kui Tanner sai teada, et Anna töötab Drysdale Electronicsis, oli ta otsekohe naisega suhtlemise lõpetanud. Esialgsed läbirääkimised tema töökoha asjus olid juba alanud – ja Tanner ei käinud oma kaastöötajatega kohtamas. Eriti siis, kui neist varsti tema alluvad pidid saama.

Kas ta oleks pidanud kahtlustama, et Anna Drysdale Electronicsis töötab, kui nad jõusaalis kohtusid? Tanner sai spordiklubi liikmepileti lisasoodustusena. Ta oli läinud vaatama, kas see koht talle meeldib. Jõusaal asus kontorist kahe kvartali kaugusel ja oli pärast tööpäeva lõppu alati rahvast täis. Tanner oleks pidanud rohkem peale käima ja välja uurima, kus Anna töötab, kuid teda huvitas pigem naine ise kui tema tööandja.

Tavaliselt polnud Tanner pikaajalistest suhetest huvitatud. Ta oli Cindylt oma õppetunni saanud. Teda pole võimalik enam abiellu meelitada. Kuid Tanner ja Anna olid mitmeski sobinud. Naine ei esitanud nõudmisi ja seda ei teinud ka Tanner. Nad olid olnud kaks inimest, kellel oli palju ühist, ning olid jõudnud ühel vapustaval ööl voodisse.

Sellest ajast saadik, kui ta Annale helistamise lõpetas, polnud Tanner kellegagi kohtamas käinud. Endise töö otste kokkutõmbamine ja uueks valmistumine oli olnud vaevarikas. Mitte midagi kontimurdvat, kuid Tanner tahtis tasemel olla. Kui ta suudaks aastaga puhaskasumit tõsta, kaasneks sellega kopsakas preemia. Ta oli saavutustele orienteeritud.

Sundides end tähelepanu tagasi koosolekule pöörama, jätkas Tanner erinevate juhtide kuulamist ja mõtles hetkeks, kas Anna võiks talle probleeme tekitada. Tanneri arvates oli naine selleks liiga professionaalne, et kõigi ees stseeni korraldada, kuid naiste puhul ei võinud iial kindel olla. Mees peab hoolt kandma, et nende lõppenud armulugu ei põhjustaks uuele väljakutsele mingeid komplikatsioone. Firma konkurentsivõime hoidmisega on niigi küllalt tegemist ja lisamuresid sisemiste probleemide pärast polnud küll vaja.

Kui viimane juht oli end tutvustanud, hakkas Tanner taas rääkima.

„Pärisin Ellie Snodgrassi oma isiklikuks assistendiks. Tema käes on nimekiri nendest, kellega ma täna rääkida soovin. Need kohtumised on lühiajalised. Olen mitu nädalat uute ideede ja strateegiamuutuste kallal tööd teinud ja loodan, et näitate uute suundade vastu üles indu ja meelekindlust, et Drysdale Electronics saavutaks omal alal silmapaistvaima positsiooni.”

Tanner pöördus härra Taylori poole ja ulatas talle käe.

„Annan teie firmas endast parima, söör,” ütles ta.

Selle peale hakkasid kõik plaksutama.

See heli muutis Anna enesetunde veel hullemaks. Tema pea oli uimane ja valutas ning ta oli nii väsinud, et suutis vaevu pead üleval hoida. Tema kõht valutas. Anna lootis, et see pole nakkav. Kolleegid poleks talle eriti tänulikud, kui kontorist gripipuhang läbi käiks.

Tanner lahkus konverentsisaalist. Kõik peale Anna tõusid püsti ja väljusid. Anna tahtis pea lauale panna ja asjaolude ootamatu pöörde pärast nutta. Või magada tosina jagu aastaid, kuni ta nende asjadega tegelda suudab.

„Kas tuled?” küsis Teresa ukselt.

Härra Taylori sekretär Ellie piilus ukse vahelt sisse. Tema käes olid veel mõned pakid.

„Tuleme kohe,” ütles Anna. Ellie tuli sisse, pani Anna märkmiku kõrvale suure ümbriku ja lahkus.

Vaikus oli teretulnud. Anna pani käsivarred lauale ja toetas pea nendele. Ta peab vaatama, kas tema nimi on tänases nimekirjas. Anna lootis, et kui see nii on, juhtub see varsti. Siis jääb veel kodutee kallavas vihmas, seejärel lühike rongisõit ning jalutuskäik läbi paari kvartali mäest üles. Kuid koju jõudes võib ta kassi kaissu võtta ja magada, kuni end paremini tunneb. Või siis sureb. Grippi jäämine oli juba niigi kehv, kuid Tanner Forsythe’i uue bossina ei suutnud ta küll ette näha.

Hetkeks soovis Anna, et oleks taas möödunud augustikuu ja nad oleks äsja kohtunud. Esimese asjana räägiks ta Tannerile, et töötab Drysdale’is.

Või peaks ta ehk soovima, et poleks meest kunagi kohanud.

Ta kuulis koridoris hääli ja tõstis pea. Ruum näis korraks tema ümber ringi keerlevat, kuid peatus siis. Anna tõusis aeglaselt püsti, võttis oma kohvi ja paksu ümbriku ja suundus oma kabinetti.

Tema laual oli sõnum, et härra Forsythe võtab ta vastu kell üks.

Kell hakkas alles kümme saama. Anna peab veel kolm tundi vastu pidama. Ta helistas Teresa kabinetti.

„Personaliosakond,” vastas sõbranna sekretär.

„Anna siin, kas Teresa on vaba?”

„Ei, ta on härra Forsythe’i juures.”

„Las ta helistab mulle, kui vabaneb,” ütles Anna. Nii et sõbranna oli üks esimestest, kes uue bossi juurde kutsuti. Ta arutles, millise hinnangu Teresa annab. Kas Anna võiks küsida tema arvamust, kuidas mehega käituda? Ta ei saa kõige paljastamisega riskida. Anna polnud kindel, kas Teresa üldse teab, et ta kellegagi kohtunud oli ja ta ei saa ju öelda, et oli nende uue bossiga maganud! Ta peab ise otsustama, kuidas selle asjaga hakkama saada.

Anna võttis telefonisõnumite paki ja nägi, et mitu neist on saabunud idarannikult. Kõigepealt vastab ta nendele ja siis kohalikele kõnedele. Parem siis juba aega kasulikult veeta.

Täpselt kell üks saabus Anna Ellie laua juurde. Ta oli lõunaks suppi söönud ja tundis end pisut paremini. Vihm oli hõredamaks jäänud. Lõppkokkuvõttes paistis päev paremaks muutuvat.

„Tulin härra Forsythe’iga kohtuma,” ütles Anna. Ta oli kaasa võtnud viimased plaanid, mida ta Thomas Ventneriga arutanud oli. Thomas oli praegune juht Brüsselis. Ta oli Annat juba mitu kuud ametikoha ülevõtmiseks ette valmistanud ja pidi detsembris pensionile jääma.

„Ben Haselton on veel seal sees. Tal läheb veel minut või paar,” ütles Ellie. „Tanner on sõna pidanud ja kõigiga lühidalt teinud.” Ta piidles Annat. „Kas sinuga on kõik korras?”

„Ma arvan, et hakkan grippi jääma,” ütles Anna. „Püüan teistest inimestest eemale hoida, et ma seda ei levitaks.”

„Istu, kullake. Ma sõidan ühistranspordiga. Talvekuudel pole niimoodi võimalik haigestumist vältida.”

Anna jõudis vaevu istet võtta, kui uks avanes ja Ben Haselton välja astus. Ta näis ärritunud olevat. Kummalegi naisele midagi ütlemata kiirustas ta edasi.

Ellie laual hakkas valjuhääldi häält tegema.

„Kas Anna Larkin on kohal?”

„Ta ootab,” ütles Ellie Annale naeratades.

Anna hingas sügavalt sisse, tõusis püsti ja suundus Tanneri kabineti poole, justkui siseneks ta lõvikoopasse. Tal polnud ikka veel aimugi, kuidas ta selle vestluse ajal käituma peaks. Kas ta peaks teesklema, et nad pole iial kohtunud? Süüdistama meest enda mahajätmises? Või hoopis püüdma jätta rahulikku muljet ja laskma Tanneril vestlust juhtida?

Tanner seisis akna juures, kust avanes vaade San Francisco lahele. Anna astus sisse ja sulges enda järel ukse. See oli ka Beni seal viibides suletud olnud ja kui midagi isiklikku jutuks tulebki, eelistaks Anna, et Ellie seda ei kuule.

Tanner pööras ümber ja vaatas Anna poole. Nende pilgud kohtusid hetkeks ja Anna süda võpatas. Mehel oli endiselt võime tema süda puperdama panna. Anna oli Tannerisse armuma hakanud. Mees oli asjale lõpu teinud ja parem oligi. Annal olid eluplaanid paika pandud ja tõsist suhet mehega polnud seal ette nähtud. Seda Anna juba teadis.

„Tere, Tanner,” ütles ta, lootes, et mees pakub talle istet, enne kui tema põlved nõrgaks lähevad.

„Anna. Võta istet. Ma ei hoia sind kaua kinni. Rääkisin juba Thomasega Brüsselis. Ta viis mind Euroopa osakonna asjadega kurssi. Ta ütles, et sul on mõned uued ideed, mida sa juhina järele proovida tahad. Tahaksin neid näha. Ja kuulda sinu hinnangut Euroopa turu seisukorrale.”

Nii et mees hoiab asja rangelt ametialasena. Annale see sobis. Ta pani kausta lauale. „Uued plaanid on koos põhjenduste ja elluviimise ajakavaga ette valmistatud. Kui oled need läbi vaadanud, vastan hea meelega küsimustele. Ilmselt leiad, et Thomase hinnang ühtib minu omaga – Suurbritannias on olukord kindel, kuid Itaalias ja Prantsusmaal mitte nii väga. Kohalikud firmad pakuvad kõva konkurentsi. Kuid mobiiltelefonide kasutamine laieneb ja meie komponendid on parimad. Peame lihtsalt kliente selles veenma.”

Tanner istus pead noogutades laua taha. Ta tõmbas kausta enda ette ja avas selle. Minuti pärast vaatas ta üles ja uuris Annat hetkeks.

„Kas sa tunned end hästi?”

„Varsti tunnen. Ma arvan, et olen kerges gripis.” Kui Anna seda täna veel korra ütlema peab, hakkab ta karjuma.

„Ehk peaksid koju minema ja puhkama,” soovitas Tanner.

„Olen siiani vastu pidanud. Suudan ka ülejäänud päeva üle elada.” Anna ei kavatse lasta uuel tegevjuhil arvata, et ta ei jaksa oma tööga mingil juhul hakkama saada. Või et ta mingeid heategusid ootab. Kunagi võis ta ju Tannerit tunda, kuid nüüd näis mees täiesti võõrana. Mees, kellega ta oli kolm suurepärast nädalat veetnud, oli nüüd Anna vastas seisva karmi näo taga vaevu äratuntav.

Tanner vaatas uuesti kaustas olevaid pabereid ja uuris neid põgusalt. Anna oli teda vaadates justkui tulistel sütel.

Iga sekund näis piinava aeglusega mööda venivat. Tanner oli aruandele keskendunud ja Anna sai teda segamatult uurida.

Mehe silmade ümber oli uusi jooni, tema juuksed olid lühemaks lõigatud ning ülikond istus suurepäraselt. Ta nägi välja justkui edukas ärimees, kes ta ju oligi. Kui asjaolud teistsugused oleks, tunneks Anna tema üle suurt uhkust, et mees suhteliselt noores eas nii kõrge positsiooni on saavutanud. Tanner on Annast noorem ja juba suure firma tegevjuht.

Anna oli kõhelnud, kas peaks Tanneriga kohtuma, kui kuulis, et mees on temast neli aastat noorem. Ta polnudki päriselt aru saanud, miks see aktiivne kolmekümne nelja aastane mees tema seltskonnas viibida tahtis. Varsti oli Anna vanusevahe unustanud. Neil oli nii palju ühist, alates sarnastest raamatutest ja filmidest, mis neile meeldisid, ning lõpetades õhtustel San Francisco inimtühjadel tänavatel jalutuskäigu nautimisega. Avastusretked kõrvalistele tänavatele ja einetamine väikestes restoranides, mis kujutasid endast vaid avausi müürides, oli koos Tanneriga uus ja huvitav tundunud.

Mõnd teemat polnud nad vaikival kokkuleppel puudutanud. Anna rääkis oma tööst harva ja Tanner enda tööst ei rääkinudki. Anna oli liiga haaratud mehe juuresolekul tekkivast uimastavast tundest, füüsilisest külgetõmbest ja ka nende vestluse käigust. Tanner oli olnud eriline.

Mees vaatas üles, Annale silma. Anna kangestus. Tanner ei suuda ju mõtteid lugeda, eks ole?

Kausta sulgedes pani mees selle laua vasakule servale teiste samasuguste virna.

„Vaatan selle täna õhtul põhjalikumalt üle. Kui mul küsimusi tekib, helistan sulle.”

Järeldades sellest, et vestlus on läbi saanud, tõusis Anna pisut kõikudes ja peapööritust tundes püsti. Ta naeratas Tannerile viisakalt ja pöördus minekule. Ta haaras juba ukselingi järele, kui mees uuesti rääkima hakkas. Üle õla vaadates nägi Anna, et Tanner on püsti tõusnud ja nõjatub sundimatult ühe puusaga lauale.

„Kuidas sul päriselt läheb, Anna?” küsis mees oma madalal seksikal hääletoonil.

Anna kehitas õlgu ja keeras end natuke, et Tannerit paremini näha.

„Neil päevil mõtlesin ma, miks sa enam ei helista. Tänaste sündmuste valguses saan ma sellest täiesti aru.”

„Kui oleks mingi muu võimalus olnud…” alustas Tanner.

Anna raputas pead.

„Me poleks niikuinii saanud eriti kaua koos olla. Ma lähen jaanuaris Brüsselisse.” Ta vaatas meest uurivalt. „Ma ju ikka lähen Brüsselisse, jah?”

Tanner noogutas. „Thomas Ventneri ja Allen Taylori sõnade järgi oled sina parim, kes sellele töökohale sobib. Ma ei näe midagi, mis selle vastu rääkida võiks.”

Anna pööras uuesti ukse poole. Äkitselt tõmbus ta valust peaaegu kõverasse. Tema kõht kiskus krampi. Palun ära lase mul Tanneri kabinetis oksendama hakata!

„Mida paganat?” Tanner sööstis laua tagant välja, et Annat toetada. Anna hoidis kõhust kinni ja tõmbus kägarasse. Valu oli terav, kuid hakkas juba järele andma. Ta sureks häbisse, kui peaks oma uue ülemuse kingadele oksendama.

„Kas sul on valus?” küsis Tanner, kinnitamaks ilmselget.

„Pean tualetti minema. Jään vist jälle haigeks. Vabandust!” Nii palju siis professionaalsest muljest. Anna õnne keerdkäikudega arvestades pidi ta nüüd olema Tannerit nakatanud ja nädala lõpuks on mees gripis.

„Ellie,” ütles Tanner ust avades. „Kas saaksid Anna tualetti viia?”

„Mis viga?” küsis Ellie. Nähes Annat, kes kätt suu ees hoidis, võttis Ellie tal ruttu õlgade ümbert kinni. „Teeme parem kähku, jah?”

Anna noogutas.

Viis minutit hiljem uhtus Anna oma nägu külma veega.

„Peaksid koju minema,” ütles Ellie teda seljale patsutades.

„Sul on õigus.”

„Helista oma arstile ja küsi, kas ta oskab midagi sümptomite leevendamiseks soovitada.”

Anna pomises: „Arst ei saa midagi teha.”

„Kas sa oled täna midagi söönud?” küsis Ellie.