Читать книгу Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga - Barbara von Normann-Colemann - Страница 2

Barbara von Normann-Colemann
Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga

Algupärand:

Barbara von Normann-Coleman

Letting Go. Facing the Inevitable With Grace and Dignity

Copyright © Barbara von Normann-Coleman

Tõlkija: Liisi Tammest

Toimetaja ja projektijuht: Piret Veigel

Keeletoimetaja: Lyyli Virkus

Korrektor: Liivia Anion

Kujundaja: Inga Joala

Kaane illustratsioon: © Kamagiki, Shutterstock

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

AS Postimees Grupp, 2019

Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9949-669-63-9

E-ISBN 9789916603055

Trükk: Pakett

”Mõnikord tervenda, sageli leevenda, alati lohuta.“

HIPPOKRATES

SAATESÕNA

Elu lõpu lugu ei ole kunagi lihtne ning meie kultuuris enamasti ka mitte kunagi oodatud. Kuid pärast paratamatusega leppimist võib õige toetuse ja oskusliku juhendamise abil olla suremine niisama loomulik ja individuaalne nagu iga teinegi elamistoiming. Selleks on oluline teadvustada terviseseisundi füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid aspekte, võtta vastu teadmised erinevatest abistavatest või leevendavatest meetmetest, tegutseda vastavalt vajadusele või küsida abi.

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendustööd juhtides olen kogenud ja lugenud mitmeid käsitlusi surmast ja surija kõrval olemisest. Olen muuhulgas kuulanud ja lugenud nendegi inimeste kogemusi, kes on olnud suremas. Seetõttu võin üsna veendunult väita, et seistes silmitsi enese, oma lähedase või patsiendi surmaga, vajab iga inimene sellise sõbra ja professionaali abi nagu Barbara von Normann-Coleman. Oma erialase ettevalmistuse sai ta Ameerika ühes tervishoiuvaldkonna prestiižseimas eraülikoolis, mis tähendab, et ta on õppinud ainult parimatelt. Ülimalt erudeeritud ja pühendunud inimesena sai temast üks kooli priimuseid, kellele hospiitsiõena pakuti omakorda vaid parimaid väljakutseid eneseteostuseks ja arenguks.

Hospiitsiõde on iseseisev erialaspetsialisti ametikoht, millesarnase riiklikust tunnustamisest on Eesti tervishoiu ja heaolu poliitika täna veel kaugel. Meie kultuuriruumis ja ühiskonnas tervikuna on isegi tervise- ja heaoluvaldkonna sees inimese suremisprotsessi oskuslik abistamine suhteliselt vähe levinud (et mitte öelda ebapopulaarne). Seetõttu on igasugune surija õendus, palliatiivravi ja hospiits eri tervishoiuteenustena kättesaadav pigem valitutele. See tähendab, et riigi või enda raha eest on küll võimalik saada erinevaid tervishoiuteenuseid (näiteks statsionaarne õendusabi, hospiits- ja koduõendusteenus), aga neid peab oskama otsida. Nendeni jõudmine sõltub paljuski ka abivajaja elupiirkonnast ja kohalikust omavalitsusest. Ometigi on igal inimesel õigus tervishoiuteenusele ja personaalsele kohtlemisele vastavalt oma tervise vajadustele. On üsna loomulik, et inimene soovib surra kodus, mitte haiglas, kuhu lähedased oma suures abituses ta siiski sageli surema viivad. See on mõistetav, sest surmast ei räägita, suremise protsessist ei teata ja see tekitabki hirmu.

Paraku piirdub ka tervishoiutöötajate ettevalmistus surijaga töötamisest või koguni ootamatust surmast valdavalt paari loenguga põhiõppes. Seega on õdede ja hooldajate oskused surijat ja tema lähedasi toetada Eestis üsna algelised ja paranevad pahatihti vaid isiklike eksimuste hinnaga. Oma abituse tajumine õendusprotsessis põhjustab aga peale surma alateadliku pelguse palju negatiivseid emotsioone nii töötajates kui ka surija lähedastes. Nende vallandumine lähedastelt või töötaja enda tunnete kuhjumine viib surmaga sageli kokku puutuva inimese varem või hiljem läbipõlemiseni, mida nimetatakse kaastundeväsimuseks (vahel kasutatakse ka väljendit leinakurnatus, ingl k compassion fatigue). Selle tagajärjel on tervishoiutöötaja ise pikka aega n-ö rivist väljas ja vajab professionaalset abi, et raskest terviseseisundist välja tulla ning taas teisi aidata.

Tõenäoliselt ei suuda ükski raamat üksi muuta meie arusaama surmast ja see pole ka eesmärk. Küll aga peaks iga selle valdkonna raamat andma meile teadmisi, kuidas ennast ise surmaga kohtumisel aidata. Ühiskonnas, kus oskuslikku surija õendust või vastavaid tegevusjuhendeid alati käepärast ei ole, on seda eriti vaja.

Barbara von Normann-Colemani heasoovlikud ja sõbralikud nõuanded surija lähedastele ja abistajatele on leevendava toimega, vähendades hirmu ja abitust nii surma eel, suremisprotsessi ajal kui ka järgnevas leinas. Barbara on isiklike kogemuste ja hospiitsiõe töö kaudu saavutanud surmaga seoses sellise sisemise rahu, et soovib ligimesearmastuses ning igatsusest oma töö järele seda teistelegi jagada. Tema loengud tervishoiutöötajatele surija eest hoolitsemise kohta Eestis said tänuliku ja sütitava vastuvõtu osaliseks ja 2017. aastal ilmus tema esimene eestikeelne raamat „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele“. Käesolev raamat on sama teemakäsitluse järg, kus ta selgitab kõike olulist etapphaaval juba konkreetsemate praktiliste juhiste abil ning isiklike kogemuste ja näidete najal. Õe, kliiniku õendusjuhi ja õenduse õppetooli dotsendina olen ma Barbara von Normann-Colemanile oma kogemuste ja tarkuse jagamise eest väga tänulik. Enda kui hospiitsiõe lugu rääkides tõstab ta nii õe, hooldaja, hingehoidja, psühholoogi, sotsiaaltöötaja kui ka teiste tervise- ja heaolutöötajate väärtust ühiskonnas tervikuna. Seejuures annab ta suurepärase võimaluse jõuda enda eeskujul surija ja tema lähedaste abistamisel ja toetamisel niisama professionaalsele tasemele nagu tema.

Kristi Rannus, RN, PhD

Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli dotsent

SISSEJUHATUS

Miks kardab enamik inimesi surmast ja suremisest mõelda? Sellest rääkimist peetakse andestamatuks või lausa tabuks. Võimalikke seletusi on palju. Kindel on aga see, et surmast ei pääse keegi. Vanusest, rassist, rahvusest, soost, seksuaalsest suundumusest, filosoofilistest või religioossetest tõekspidamistest, poliitilistest vaadetest või sotsiaal-majanduslikust staatusest olenemata on surm paraku vältimatu. Eluga ei pääse siit keegi. Ameerika koomik, näitleja ja režissöör Woody Allen on öelnud: „Mitte et ma suremist kardaksin – ma lihtsalt ei taha kohal olla, kui see juhtub.“

Mulle meenub, mis on surma kohta kirjas piiblis. „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra.“ (Koguja 3:1-2) See on üldine tõde. Sellest ei vabastata mitte kedagi. Kolme aastakümne töö hospiitsiõena näitas mulle, et surmahirmu suurim põhjus on kontrolli kaotamine. Kui asjad on kontrolli all, annab see enamikule inimestest rahu ja stabiilsuse. Tunne, et tead, kuidas asjad lähevad, võib aidata kaoses korda luua.

Avastasin, et sisemise rahu, rõõmu ja rahulolu kogemise saan oma elus kokku võtta kahe lihtsa sõnaga: „lahti laskmine“, mis on otsene vastand kontrollivajadusele. Lahti laskmine vajadusest kontrollida inimesi ja asjaolusid. Lahti laskmine ebarealistlikest ootustest. Minu arust on lahti laskmise protsess elukestev.

Pean end kristlaseks. Õpin ikka veel, et on palju lihtsam lahti lasta, kui tuletan endale meelde, et jumal armastab mind sügavalt ja soovib tõesti mulle parimat. Seega saan tema hooleks usaldada oma elu üksikasjad. Selline suhtumine kehtib enamasti teistegi usundite ja vaimsete õpetuste järgijate puhul – ka neil on oma vaimne juht, liider või eeskuju, kellele toetuda.

Kui kohtun uute inimestega, on nad tihti vapustatud, kui avastavad, et mu elutöö keerleb ümber sellise tabuteema nagu surm ja suremine. Püüan selles raamatus kirjeldada, miks on just töö selles valdkonnas olnud mulle kõige rahuldustpakkuvam kogemus. Ma ei nimetaks seda isegi mitte karjääriks ega elukutseks. See on olnud elukestev kutsumus, mis mind leidis.

„Lahti laskmine: väärikas leppimine paratamatuga“ põhineb 30 aastal hospiitsitööl. Leiate siit lugusid patsientidest ja nende perekondadest, kellega mul oli au hospiitsiõena kohtuda. Iga peatüki lõpus annan mõne olulise teema kohta praktilisi nõuandeid.

Kirjutasin selle raamatu, et avada teile oma maailma, mis hõlmab hospiitsiõendust ja surevate inimeste eest hoolitsemist.

Rõhutan, et suremine on elamise normaalne osa.

Tahan aidata kaotada halvavat hirmu surma ja suremise ees.

Soovin pakkuda praktilisi nõuandeid, kuidas muuta suremise protsess vähem traumaatiliseks.

Üheks mu eesmärgiks on julgustada ja toetada oma kolleege, illustreerides mõju, mis võib olla ka ühel ainsal hospiitsiõel.

Soovitan oma raamatut lugeda kõigil. Surmale lähenevatel inimestel ja nende perekondadel. Kõigil tervishoiutöötajatel ‒ nii arstidel, õdedel kui ka abipersonalil. Õendusjuhtidel ja administraatoritel. Vaimsetel juhtidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kogu laial üldsusel.

1
ELUKESTVA KUTSUMUSE ÄRATUNDMINE

Kirjutasin juba oma esimeses raamatus „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele“, kuidas ravimatult haigetega töötamine oli amet, millele ma isegi ei mõelnud.

Mis siis juhtus? Kuidas läks nii, et ma pühendasin oma elu hospiitsteenusele ja surmale lähenevatele patsientidele?

Enne vastamist tahan anda asjakohast taustainfot. Mul ei olnud iial soovi ega kavatsust õeks saada. Unistasin oli juba lapsepõlvest saati loomaarsti ametist. Armastasin loomi, eriti koeri ja hobuseid. Õppisin koolis kõiki vajalikke aineid, et saaksin loomaarstiks tudeerida. Omandasin lausa saksa keele, sest tollal oli isegi Ameerikas kogu veterinaarkirjandus saksakeelne. Ma ei olnud üldse valmis kohutavaks uudiseks, et sel ajaloohetkel olin ma valest soost – loomaarsti amet oli meeste töö. Sündisin lihtsalt liiga vara, praegu on USAs 80 protsenti veterinaariaüliõpilastest naised.