Читать книгу Kui mu õde magab - Barbara Delinsky - Страница 6

Christopher Snow istus köögilaua ääres ja sõi steiki, mille abikaasa oli talle valmistanud. Erin istus tema paremal käel ning vasakul oma kõrges toolis istus nende tütar Chloe.

„Kas liha on hea?“ küsis Erin, kui mees oli sellega poole peale jõudnud.

„Suurepärane,“ vastas ta lihtsalt. Erin on hea kokk. Christopher polnud kunagi pidanud nurisema.

Endale ette tõstes võttis ta salatist maisitera ja pani selle beebi taldrikusse. „Hei,“ ütles ta leebelt, „kuidas mu väiksel tüdrukul läheb?“ Kui laps laialt naeratas, Christopher sulas.

„Niisiis,“ ütles Erin, „kas sul oli hea päev?“

Noogutades kaevus ta salatisse. Ka kaste oli hea. Ise tehtud.

Beebi heitles maisitera kättesaamisega. Christopheri intrigeeris tema keskendatus. Mõne aja pärast pööras ta lapse peopesa ülespoole ja pani sinna tüki kanaliha.

„Kuidas su kohtumine Samueli inimestega läks?“ küsis Erin.

Ta noogutas – hästi – ja sõi salatit edasi.

„Kas nad nõustusid sinu tingimustega?“ küsis naine kannatamatult.

Kui Christopher ei vastanud, küsis Erin: „Kas see ei lähe sulle korda?“

„Muidugi läheb. Aga neil läheb numbrite ülevaatamisega veidi aega, nii et praegu ei ole see asi enam minu kätes. Miks sa pahane oled?“

„Chris, Snow Hilli jaoks on see oluline ehitusprojekt. Sa lihvisid terve eilse õhtu oma kõnet. Ma tahan teada, kuidas läks.“

„Hästi läks.“

„See ei ütle mulle suurt midagi,“ märkis naine. „Kas sa tahaksid täpsustada? Või sa lihtsalt ei taha, et ma sellest teaksin.“

„Erin.“ Christopher pani kahvli käest. „Me oleme sellest rääkinud. Ma olen kogu päeva töötanud. Ma tahan sellest nüüd eemale saada.“

„Mina tahan ka,“ vastas ta abikaasa, „ainult et minu päev keerleb kaheksakuuse lapse ümber. Mul on vaja täiskasvanulikku vestlust. Kui sa ei räägi oma tööst, millest me siis räägiksime?“

„Kas me ei võiks lihtsalt vaikust nautida?“ küsis Christopher. Ta armastab oma naist. Üks nende suhte parimaid omadusi oli see, et nad ei pidanud kogu aeg rääkima. Vähemasti nii ta arvas.

Aga Erin ei jätnud järele. „Mul on vaheldust vaja.“

„Kas sa ei armasta Chloet?“

„Muidugi armastan. Sa tead, et ma armastan teda. Miks sa seda minult kogu aeg küsid?“

Christopher tõstis allaandmise märgiks käed. „Sa ütlesid just, et sulle ei piisa temast. Sina tahtsid kohe last saada, Erin. Sina tahtsid tööst loobuda.“

„Ma olin rase. Ma pidin tööst loobuma.“

Christopher ei teadnud, mida öelda. Nad olid olnud linna lemmikpaar, äsjaabiellunud, mõlemad heledajuukselised ja roheliste silmadega (Chris ütleks, et ta silmad on pähklikarva, aga keegi ei hoolinud sellest täpsustusest). Nad olid olnud jumalik paar. Aga see, mis nende vahel praegu toimub, ei olnud nii jumalik. „Mine siis tagasi tööle,“ ütles ta, üritades naisele meele järele olla.

„Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?“

„Kui sa seda soovid?“

Naine vahtis teda, need rohelised silmad nii ilmekad. „Ja mida ma Chloega peale hakkan? Ma ei taha teda lastehoidu panna.“

„Olgu.“ Ta vihkas kõiki argumente, aga see oli kõige hullem. „Mida sa siis tahad?“

„Ma tahan, et minu abikaasa räägiks minuga õhtusöögi ajal. Ma tahan, et ta räägiks minuga pärast õhtusööki. Ma tahan, et ta minuga asju arutaks. Ma ei taha, et ta tuleks lihtsalt koju ja vahiks Red Soxi mängu. Ma tahan, et ta jagaks minuga oma päevasündmusi.“

Christopher lausus vaikselt: „Ma olen raamatupidaja. Ma töötan pereettevõttes. Minu töös ei ole midagi põnevat.“

„Ma nimetaksin uue hoone projekti põnevaks. Aga kui sa seda vihkad, siis tule töölt ära.“

„Ma ei vihka seda. Ma armastan oma tööd. Ma tahan lihtsalt öelda, et sellest pole suurt midagi rääkida. Ma olen täna õhtul tõesti väsinud.“ Ja ta tahtis tegelikult Red Soxi mängu vaadata. Talle meeldib see meeskond.

„Minust väsinud? Chloest väsinud? Abielust väsinud? Sul oli kombeks minuga rääkida, Chris. Aga nüüd, kui oleme abielus – nüüd, kui meil on laps – ei saa sa selle nimel pingutada. Me oleme kahekümne üheksa aastased, aga istume siin, nagu oleksime kaheksakümnesed. Minu jaoks see asi ei toimi.“

Rahutuna tõusis ta püsti ja viis taldriku kraanikaussi. „Minu jaoks see asi ei toimi“ kõlas, nagu naine tahaks ära. Ta ei saanud selle vestlusega edasi minna.

Alla jäänud, võttis ta lapse toolist sülle. Kui laps pani oma pea ta rinnale, lasi ta lapsel niiviisi olla. „Ma üritan sulle head elu võimaldada, Erin. Ma käin tööl, et sina ei peaks seda tegema. Kui ma olen õhtul väsinud, siis seepärast, et mu mõistus on kogu päeva tegus olnud. Kui ma olen vaikne – siis võib-olla ma olengi selline.“

Erin ei andnud järele. „Sa ei olnud varem selline inimene. Mis on muutunud?“

„Mitte midagi,“ ütles ta ettevaatlikult. „Aga see on elu. Suhted arenevad.“

„Asi ei ole lihtsalt elus,“ võitles naine edasi. „Asi on meis. Ma ei suuda taluda seda, milliseks me oleme muutunud.“

„Sa oled endast väljas. Palun rahune.“

„Nagu see muudaks midagi paremaks?“ küsis Erin, näides vihasem kui kunagi varem. „Ma rääkisin täna oma emaga. Me läheme Chloega talle külla.“

Telefon helises. Seda eirates küsis Christopher: „Kui kauaks?“

„Paariks nädalaks. Ma pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema. Meil on probleem, Chris. Sa ei ole rahulik, sa oled passiivne.“ Telefon helises uuesti. „Ma küsin, mida sa arvad sellest, kui paneks Chloe mängurühma, ja sa põrgatad selle küsimuse mulle tagasi. Ma küsin sinult, kas sa tahaksid Bakerid laupäeva õhtul meile õhtustama kutsuda, ja sa soovitad mul teha, mida heaks arvan. Need ei ole vastused,“ ütles ta, kui telefon taas helises. „Need on kõrvalepõiklemised. Kas sa tunned midagi, Chris?“

Suutmata vastata, sirutas mees käe telefoni järele. „Jah.“

„See olen mina,“ ütles ta õde kimedal häälel. „Meil on tõsine probleem.“

Oma abikaasast eemale pöördudes, vaatas ta maha. „Mitte praegu, Molly.“

„Robinil oli südamerabandus.“

„Oh, kas ma saan sulle tagasi helistada?“

„Chris, mul on vaja, et sa kohe siia tuleksid! Ema ja isa ei tea veel.“

„Mida nad ei tea?“

„Et Robinil oli südamerabandus,“ nuttis Molly. „Ta kukkus jooksmise ajal kokku ning on ikka veel teadvuseta. Ema ja isa lennuk ei ole veel maandunud. Ma ei saa seda üksinda teha.“

Chris ajas end sirgu. „Südamerabandus?“

Erin ilmus tema kõrvale. „Su isa?“ sosistas ta ja võttis Chloe sülle.

Pead raputades lasi Chris lapsest lahti. „Robin. Jumal küll. Ta sundis ennast liiga palju.“

„Kas sa tuled?“ küsis Molly.

„Kus sa oled?“ Chris kuulas minuti ja lõpetas siis kõne.

„Südamerabandus?“ küsis Erin. „Robin?“

„Nii Molly ütles. Võib-olla ta pingutab üle. Ta on mõnikord kärsitu.“

„Sest on emotsionaalne?“ nähvas Erin vastu, ent leebus siis. „Kus teie vanemad on?“

„Lendavad Atlantast koju. Ma parem lähen.“

Ta sasis Chloe pead ja puudutas lepituseks Erinit. Kui ta minema asutas, oli just naine ta mõtteis. Nad olid abielus olnud vaid kaks aastat, viimase kolmandiku sellest ajast elanud koos lapsega ning ta püüdis aru saada, kui dramaatiliselt oli naise elu selle ajaga muutunud. Aga tema ise? Erin oli küsinud, kas ta tunneb midagi. Ta tundis vastutust. Praegu tundis ta hirmu. Vaikimine oli osa tema loomusest. Ta isa oli samasugune ning tema puhul see toimis. Molly, vastupidiselt, kaldus jälle äärmiselt elava kujutlusvõimega olema. Robinil võis küll mingi tervisehäda olla, aga südamerabandus on liialdus. Ta oleks suutnud õe telefonitsi maha rahustada, kui ta poleks nii väga tahtnud kodust välja saada. Erinil oli vaja aega, et maha rahuneda.

Kas ta tundis midagi? Muidugi tundis. Ta ei muutunud lihtsalt sellepärast hüsteeriliseks. Ta lülitas suunatule sisse ja pööras haigla ette. Ta oli vaevu jõudnud EMO ukse juurde parkida, kui Molly tema poole jooksis, juuksed lehvimas ja silmades paanika.

„Mis toimub?“ küsis Chris, kui auto juurest eemale astus.

„Mitte midagi. Mitte midagi. Ta ei ole ikka teadvusele tulnud!“

Ta jäi seisma. „Päriselt?“

„Tal oli südamerabandus, Chris. Nad arvavad, et tal on ka ajukahjustus.“

Molly vedas ta sisse, läbi ooteruumi väikese boksi juurde… ja seal oli Robin, liikumatu, nagu ta polnud teda kunagi näinud. Ta seisis pikalt uksel, vaadates õe kehalt masinate ja neilt arstide poole.

Lõpuks astus Chris sisse. „Ma olen tema vend,“ ütles ta ja seisatas. Ta ei teadnud, kust alustada.

Arst alustas tema asemel, korrates osaliselt seda, mida oli juba Mollyle rääkinud, ja liikus edasi. Chris kuulas, üritades sellest aru saada. Arsti kehutusel rääkis ta Robiniga, aga õde ei vastanud. Ta jälgis arsti selgitusi erinevate masinate kohta ning seisis koos temaga valgustatud röntgenitahvli ees. Jah, ta nägi, millele arst osutas, aga see oli liiga absurdne. Ta pidi näima kahtlevana, sest arst ütles: „Ta on sportlane. Hüpertroofiline kardiomüopaatia – südamelihase põletik – on sportlaste äkksurma peamisi põhjuseid. Seda ei juhtu sageli ning seda esineb naistel harvemini kui meestel. Aga siiski juhtub.“

„Ilma igasuguse hoiatuseta?“

„Tavaliselt küll. Kui seda on perekonnas esinenud, võib ennetav ehhokardiogramm (EKG) aidata seda diagnoosida, ent enamasti sümptomeid ei ole. Kui ta kord intensiivravi osakonda jõuab, tegeleb intensiivraviarst temaga edasi. Ta teeb koostööd kardioloogi ja neuroloogiga.“

Chris teadis, et tema vanemad tahaksid parimat arsti, aga kuidas tema teab, kes see on? End ebakindlalt tundes vaatas ta kella. „Mis kell nende lennuk maandub?“ küsis ta Mollylt.

„Iga hetk.“

„Kas sa helistad neile?“

„Sina helistad. Ma olen liiga endast väljas.“

Ja Chris ei olnud? Kas ta peaks selleks nähtavalt värisema? Arstile otsa vaadates ütles ta: „Kas see… mis tal on… kooma?“

„Jah, aga on olemas erinevad koomatasemed.“ Ta lükkas käeseljaga prille ninal ülespoole. „Suuremal osal tasemetel liigutavad patsiendid end spontaanselt. Tõsiasi, et teie õde ei ole seda teinud, viitab kõige raskemale koomatasemele.“

„Kuidas te seda mõõdate?“ küsis Chris. Ta ei teadnud, mida ta lootis kuulda, ent teadis, et Molly seisab tema kõrval ja neelab iga sõna, ning teadis, et nende vanemad esitaksid samu küsimusi. Numbrid on olulised. See annaks koha, kust alustada.

„Röntgeniülesvõte või magnetresonantstomograafia (MRT) näitaks, kas koed on surnud, ent need testid peavad ootama, kuni ta olukord on stabiilsem.“

Chris vaatas Mollyle otsa. „Püüa emale ja isale helistada.“

„Ma ei saa,“ sosistas ta, näides hirmunud. „Ma oleksin pidanud koos temaga olema. See on minu süü.“

„Et seda poleks juhtunud, kui sa oleksid teda viie miili kaugusel tee ääres oodanud? Ole mõistlik, Molly. Helista emale ja isale.“

„Nad ei usuks mind. Sina ei uskunud.“

Mollyl oli õigus. Aga tema ei tahtnud helistada. „Sa saad emaga paremini hakkama. Sa tead, mida talle öelda.“

„Sina oled vanem, Chris. Sa oled mees.“

Chris võttis taskust telefoni. „Mehed ei oska selliseid asju ajada. Piisab sellest, kui nad mu numbrit näevad.“ Terava pilgu saatel ulatas ta telefoni Mollyle.

Kathryn Snow lülitas oma BlackBerry telefoni sisse kohe, kui lennuk oli maandunud. Talle ei meeldinud, kui temaga ei saanud ühendust võtta. Jah, puukool oli pereprojekt, aga see oli ikkagi tema lapsuke. Kui sellega oli probleeme, tahab ta neist teada.

Kui lennuk ruleeris läbi pimeduse terminali, laadis ta uued sõnumid alla ja keris nimekirja läbi.

„Midagi huvitavat?“ küsis ta abikaasa.

„Sõnum Chrisilt – tema koosolek läks hästi. Tänukiri Collinsite pulmaeelse peo kohta. Meeldetuletus ajalehelt, kelle lillkapsaartikli tähtaeg on nädala lõpus.“

„See on valmis ja võib ära saata.“

Kathryn naeratas heakskiitvalt. Charlie on tema turundusjuht, taustajõud, kellel on annet turundustekstide, pressiteadete ja artiklite kirjutamiseks. Oma vaiksel moel äratas ta usaldust. Kui ta soovitas teleprodutsentidele, et just Kathryn on see, kellega peaks rääkima sügisvanikutest, uskusid nad teda. Ta oli üsna kergesti saanud kindla eetriaja kohalikes uudistes ning kirjutas kolumni koduajakirja.

Sellest rääkides: „Grow How ajakirja tähtaeg on nädala lõpus,“ märkis Kathryn. „See on jaanuarinumbri jaoks, mis on alati kõige raskem. Molly teab kasvuhoonest palju rohkem kui mina. Ma lasen selle temal kirjutada.“ Ta vaatas uuesti mobiiltelefoni. „Robin ei ole kirja saatnud. Ma mõtlen, kuidas tal jooksmine läks. Põlv tegi talle muret.“ Lülitades sisse häälsõnumid, ta naeratas, kortsutas kulmu ja naeratas uuesti. Ta lõpetas sõnumite kuulamise just siis, kui lennuk jõudis maabumiskoridori juurde. Teinud turvavöö lahti, pani ta telefoni taskusse ja järgnes Charliele vahekäiku. „Häälsõnum Robinilt. Ta pidi ise kohale sõitma, sest Molly oli keeldunud aitamast. Mis selle lapsega küll lahti on?“

„Lihtsalt keeldus? Ilma igasuguse vabanduseta?“

„Kes teab,“ pomises Kathryn, aga naeratas. „Sellegipoolest head uudised. Robin sai veel ühe kõne asjameestelt, kes tahtsid kindlad olla, et ta on New Yorgi jooksuks valmis. Nad loodavad kevadistel võistlustel tema peale. Olümpiamängudel, Charlie,“ ütles ta sosinal, kartes valjusti rääkides asja ära sõnuda. „Kas sa suudad seda ette kujutada?“

Charlie tõstis istme kohalt pagasiriiulist naise kohvri alla. Kathryn tõmbas selle käepidet üles, kui telefon taskus värises. Ekraanil oli Christopheri number, ent kõlas hoopis Molly hääl, mis ütles: „See olen mina, ema. Kus te olete?“

„Me just maandusime. Molly, miks sa ei võinud Robinit aidata? See oli oluline jooks. Ja kas sa kaotasid jälle oma telefoni ära?“

„Ei, ma olen koos Chrisiga Dickenson-May haiglas. Robiniga juhtus õnnetus.“

„Oh, tead küll, jooksmine. Kuna teid ei olnud siin, siis nad helistasid meile, aga ta kindlasti tahaks teid siia. Kas te saaksite koduteel siit läbi tulla.“

„Mis õnnetus?“ kordas Kathryn. Molly tajus sunnitud viisakust. Emale ei meeldinud, et Chris ka haiglas on. Tavaliselt jättis Chris kriisiolukordade lahendamise teistele.

„Ta kukkus. Ma ei saa kauem rääkida, ema. Tulge kohe siia. Me oleme EMOs.“

„Mida ta vigastas?“

„Ma ei saa praegu rääkida. Varsti näeme.“

Kõne katkestati. Kathryn vaatas murelikult Charliele otsa.

„Robinil oli õnnetus. Molly ei öelnud, milles asi.“ Hirmunult ulatas ta oma telefoni mehele. „Proovi sina teada saada.“

Charlie andis telefoni tagasi. „Sina saaksid temalt rohkem kätte kui mina.“

„Siis helista Chrisile,“ anus Kathryn, mehele uuesti telefoni pakkudes. Aga reisijad hakkasid liikuma ning mees viipas, et ta edasi läheks. Naine ootas ainult niikaua, kui nad olid lennukoridoris kõrvuti, ja hakkas rääkima: „Miks Chris seal on? Robin ei helista talle kunagi, kui tal probleeme on. Proovi temaga rääkida, Charlie. Palun?“

Charlie tõstis käe ja võitis endale autoni jõudmiseni veidi aega. Telefon ei helisenud uuesti ning Kathryn ütles endale, et see on hea märk, ent ei suutnud rahuneda. Ta tundis end kogu sõidu vältel ebamugavalt, kujutades endale kohutavaid asju ette. Kohe, kui nad auto haigla ette parkisid, hüppas ta sõidukist välja. Molly ootas sees, kohe EMO ukse juures.

„See oli julm telefonikõne,“ riidles Kathryn. „Mis juhtus.“

„Ta kukkus teel kokku,“ ütles Molly emal käest võttes.

„Kukkus kokku? Palavusest? Veepuudusest?“

Molly ei vastanud, lihtsalt kiirustas koos temaga mööda koridori edasi.

Kathryni hirm kasvas iga sammuga. Teised jooksjad kukkusid kokku, aga mitte Robin. Füüsiline vastupidavus oli tal geenides.

Ta hingas boksi uksel sügavalt sisse. Ka Chris oli seal. Aga see ei saanud olla Robin, kes liikumatu ja teadvusetuna, aheldatud masinate külge – masinate, mis teda elus hoidsid, ütlesid arstid pärast seda, kui olid juhtunut selgitanud.

Kathryn oli endast väljas. Selgitustes puudus igasugune loogika. Ka röntgeniülesvõtetes. Tütre käsi, mida ta pigistas, oli liikumatu nagu magaval inimesel.

Aga Robin ei ärganud üles, kui arstid teda nimepidi hüüdsid või kõrvast näpistasid, ning isegi Kathryn nägi, et tema pupillid ei reageerinud valgusele. Kathryn oletas, et inimene, kes talle kõike seda selgitas, ei teinud neid asju õigesti. Aga ka tal endal polnud rohkem õnne, kui ta üritas seda ise teha – anudes Robinit, et too silmad avaks, või paludes tal oma kätt pigistada.

Arst muudkui rääkis. Kathryn ei suutnud enam iga sõna haarata, ent mõtte meeleheitlik sisu hakkas kohale jõudma. Ta ei saanud aru, et nutab, kuni Charlie talle taskuräti ulatas.

Kui Robini nägu muutus häguseks, nägi ta selles iseennast – samasugused tumedad juuksed, samasugused pruunid silmad, samasugune intensiivsus. Sarnased, nagu nad olid, polnud neil kauneid näojooni ega vaoshoitud ellusuhtumist nagu teistel pereliikmetel.

Kathryn keskendus uuesti. Charlie näis muserdatuna, Chris pahviks lööduna ja Molly oli end vastu seina surunud. Kõik kolm vaikisid?

Kas nii oligi? Kui keegi neist ei tõstatanud hetkeseisundi küsimust, sõltus kõik temast – kas see polnud alati niiviisi olnud, kui asi puudutas Robinit?

Ta vaatas arstile väljakutsuvalt otsa: „Ajukahjustus ei tule kõne allagi. Te ei tunne minu tütart. Ta on südikas. Ta tuleb vigastustest välja. Kui see on kooma, siis ta ärkab üles. Ta on sünnist – eostamisest – saati võidelnud.“ Ta hoidis kõvasti Robinil käest kinni. Nad on selles koos. „Mis järgmiseks saab?“

„Kui ta olukord on stabiliseerunud, viime ta ülakorrusele.“

„Milline ta seisund praegu on? Kas te ei nimetagi seda stabiilseks?“

„Mina nimetaksin seda kriitiliseks.“

Kathryn ei suutnud selle sõnaga toime tulla. „Mis ta tilgutis on?“

„Toitelahus, lisaks ravimid, et stabiliseerida tema vererõhku ja reguleerida südame löögisagedust. See oli kõikuv, kui ta siia toodi.“

„Ehk oleks tal stimulaatorit vaja.“

„Praegu ravimitest piisab, pealegi ei elaks ta operatsiooni üle.“

„Kui valida on operatsiooni ja surma vahel…“

„Ei ole. Keegi ei lase tal surra, proua Snow. Me hoiame teda elus.“

„Aga miks te väidate, et ta aju on kahjustunud?“ esitas Kathryn väljakutse. „Kas lihtsalt sellepärast, et ta ei vasta? Kui ta elas südamerabanduse üle – kas sellega ei saagi siis passiivsust selgitada? Kuidas te ajukahjustust välja selgitate?“

„Me teeme hommikul magnetresonantstomograafia. Praegu me ei taha teda liigutada.“

„Kui on kahjustus, kas seda saab siis parandada?“

„Ei. Me saame vaid ennetada kahjustuse suurenemist.“

Tundes end nurkaaetuna, pöördus Kathryn oma abikaasa poole. „Kas see on kõik, mida nad suudavad? Südameprobleemiga tuleksime toime, aga mitte ajukahjustusega. Ja kus on spetsialistid? Jumal küll, siin on ju kõigest EMO. Neid arste võib olla õpetatud traumasid ära tundma, aga kui Robin on lamanud siin kolm tundi ja kardioloog ei olegi teda veel üle vaadanud, siis peame laskma ta kuhugi mujale viia.“

Ta nägi, et Molly heitis Charliele mureliku pilgu, ent mees ei öelnud midagi, ning jumal küll, Chris ei teeks seda kunagi. Hirmunu ja üksijäetuna pöördus Kathryn uuesti arsti poole. „Ma ei saa siin istuda ega oodata. Ma tahan tegutseda.“

„Mõnikord ei ole see võimalik,“ vastas arst. „Praegu on kõige olulisem ta ülakorrusele intensiivravi osakonda saada. Sealne arst kutsub eriarstid. Selline on standardne tegutsemisjuhis.“

„Standardne tegutsemisjuhis ei ole piisavalt hea,“ nõudis Kathryn, meeleheitel, et mees saab aru. „Robinis ei ole midagi standardset ega tavalist. Kas te teate, millega ta tegeleb?“

Silmad prilliklaaside taga ei pilkunud. „Jah, ma tean. Oleks raske mitte teada, kui siinkandis elad. Tema nimi on üsna sageli kohalikes ajalehtedes.“

„Mitte ainult kohalikes ajalehtedes. Sellepärast ta peabki sellest paranema. Ta töötab kogu riigi noorte jooksutähtedega. Me räägime teismelistest tüdrukutest. Nemad ei saaks sellest aru. Nad ei saa hakata mõtlema, et kõva trenni ja kõrgete lootuste tasuks on… on see. Olgu, teil ei ole ehk varem säärast juhtumit olnud – kui see ongi nii, siis lihtsalt öelge ja me laseme ta kuhugi mujale üle viia.“

Ta vaatas pereliikmetele otsa, et seal nõustumist näha, ent Charlie näis rabatud olevat, Chris oli tardunud ning Molly lihtsalt vaatas anuvalt oma isa ja venna ja siis jälle isa otsa.

Kasutud. Kõik kolm.

Niisiis ütles Kathryn arstile: „See ei ole isiklik süüdistus. Aga ma lihtsalt mõtlen, kas Bostoni või New Yorgi arstidel oleks sääraste vigastustega rohkem kogemusi.“ Molly puudutas seepeale ta küünarnukki. Kathryn vaatas noorima lapse poole just siis, kui too pomises: „Ta vajab intensiivravi.“

„Täpselt. Aga ma lihtsalt ei tea, kus.“

„Siin. Las ta jääb siia. Ta on elus, ema. Nad said ta südame tööle ja see lööb endiselt. Nad annavad endast parima.“

Kathryn kergitas kulmu. „Kas sa tead seda kindlasti. Kus sina olid, Molly? Kui sa oleksid koos temaga olnud, poleks seda juhtunud.“

Molly muutus kahvatuks, ent ei andnud alla. „Ma ei oleks saanud südamerabandust ära hoida.“

„Sa oleksid saanud talle kiiremini abi pakkuda. Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud.“

„Aga vaata,“ nõudis tütar, vaadates uksel seisva meditsiinipersonali poole. „Nad ootavad, et saaksid ta ülakorrusele viia ja meie takistame neid. Kui ta on juba sinna jõudnud, saame rääkida eriarstidega, isegi tema teise haiglasse viimisest; aga praegu – kas me ei peaks talle iga väiksematki võimalust andma?“

Molly järgnes teistele intensiivravi osakonda ja vaatas, kuidas meedikud Robini sisse seadsid. Ühel hetkel loendas ta ruumis kokku viis arsti ja kolm meditsiiniõde, nii hirmutav kui seda polnud ka tunnistada. Kinnitati monitorid ja kontrolliti elutähtsaid näitajaid, samal ajal kui hingamisaparaat hingas Robini eest sisse ja välja. Iga minuti või paari järel rääkis keegi Robiniga valju häälega, aga ta ei vastanud.

Kathryn lahkus voodi äärest ainult siis, kui arstil või õel oli vaja ligi saada. Kogu ülejäänud aja hoidis ta Robini kätt, patsutas tema nägu, innustades teda silmi pilgutama või oigama.

Kui Molly seda kõike seina äärest vaatas, hirmutas teda teadmine, et emal oli õigus olnud. Kui Robin oleks hakanud kiiremini uuesti hingama, siis ajukahjustust ei oleks. Kui Molly oleks olnud koos õega, oleks Robin varem hingama hakanud. Aga tema ei olnud ainus, kes oli Robinit alt vedanud. Ta ei saanud süüdistada ema, et see oli ennist EMOs pöörane olnud, aga kus oli isa olnud? Tema oleks pidanud rahulik pereliige olema. Mida ta oli ometi mõelnud, kui laskis Kathrynil niiviisi käituda? Isegi Chris oleks võinud suu lahti teha. Neil polnud lihtsalt julgust, otsustas Molly, ja sõnastas siis mõtte ümber – nad teadsid paremini.

Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud. Ta teadis, et ema oli endast väljas, ent Molly tundis end juba niigi süüdi olevat, et talle sõnadega veel rohkem haiget teha. Kui minutid möödusid ja masinad piiksusid, meenus talle, kuidas ta oli kustutanud sõnumeid selle kohta, et ta on ostnud vale energiabatooni, pannud lemmikjooksumütsi valesse kohta. Iga rünnakut oleks saanud tasakaalustada millegi heaga, millega Molly oli hakkama saanud, aga kõik see hea kadus süütunde taha ära.

Chris lahkus südaööl, isa kella ühe paiku öösel. Charlie oli üritanud veenda Kathrynit koos endaga lahkuma, aga tulemuseta. Molly oletas, et ema kartis, et midagi hirmsat võiks juhtuda, kui ta siin valves ei ole. Kathryn oli alati Robinisse kaitsvalt suhtunud.

Lootes, et ta enda kohalolek võiks Kathryni jaoks veidikenegi heastada seda, mida ta oli sel päeval varem teinud, jäi Molly kauemaks. Siiski jäi ta kell kaks öösel oma toolis magama. „Kas sa oled kindel, et ma ei võiks sind koju viia?“ küsis Molly emalt.

Kathryn vaevu tõstis pilgu. „Ma ei saa lahkuda,“ ütles ta ja lisas: „Miks sa koos temaga ei olnud?“ See oli öeldud kiiresti, mis viitas sellele, et ta mõtles just seda.

„Ma olin Snow Hillis,“ üritas Molly selgitada. „Juhatuse koosolek, mäletad? Ma ei teadnud, kui kaua see kestab. Kuidas ma sain siis Robinile midagi lubada?“ Samuti oli veel kassi teema. Ent oli haletsusväärne kassi õest kõrgemale seada. Kathryn ei küsinud, kui kaua koosolek kestis. Ta isegi ei küsinud, kuidas see läks. Kui ta millegi üle juurdles, siis Molly hooletu käitumise üle Robini suhtes, mitte Snow Hillist.

Ja Molly tundis end süüdi. See mõte lõi ta jalust, enne kui ta lõpuks murdis vaikuse, öeldes: „Kas ma saan sulle midagi tuua, ema? Kohvi ehk?“

„Ei. Aga sa saad mind tööl asendada.“

Jahmunult hingas Molly välja. „Ma ei saa tööle minna, kui Robin on sellises seisus.“

„Sa pead. Mul on vaja, et sa seal oleksid.“

„Kas ma ei saaks siin midagi teha?“

„Siin ei ole midagi teha. Aga Snow Hillis on väga palju tegemist.“

„Aga isa? Chris?“

„Ei. Sina.“

Ta ei taha, et ma siin oleksin, taipas Molly, kui meeleheide temas kasvas. Aga ta oli liiga väsinud, et halastust paluda, isegi liiga kurnatud, et nutta. Pärast seda kui oli palunud Kathrynil endale helistada, kui siin peaks midagi muutuma, lipsas ta uksest välja.