Читать книгу Simon vs. Homo Sapiens vandenõu - Becky Albertalli - Страница 8

Kõige sitem asi selle Martini-olukorra juures on see, et ma ei saa seda Sinisele mainida. Ma pole harjunud tema ees saladusi pidama.

Selles mõttes, et on palju asju, mida me üksteisega ei jaga. Me räägime kõigist suurtest asjadest, kuid väldime paljastavaid detaile – sõprade nimesid ja kõike liiga konkreetset kooli kohta. Kogu seda värki, mis minu arust mind varem määratles. Kuid ma ei pea neid asju saladusteks – see on rohkem nagu sõnatu kokkulepe.

Kui Sinine oleks päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane oma kapi ja keskmise hinde ja Facebooki profiiliga, usuksin üsna kindlalt, et ma ei räägiks talle midagi. Selles mõttes, et ta muidugi ongi päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane – ma tean seda. Aga mõnes mõttes elab ta mu läpparis. Seda on raske selgitada.

Mina ta leidsin. Kusjuures veel kuradi Tumblrist. Oli august, kool kohe algamas. Creeksecrets peaks olema koht, kus saad anonüümselt postitada pihtimusi ja suvalisi salamõtteid ning inimesed kommenteerivad neid, aga keegi sinu üle tegelikult kohut ei mõista. Ainult et see kõik mandus selliseks klatši ja halva luule ja valesti tsiteeritud piiblipsalmide auguks. Ja eks ta vist mõlematpidi sõltuvust tekitab.

Sealt ma leidsingi Sinise postituse. See justkui kõne-tas mind. Ja ma isegi ei arva, et asi oli üksnes geivärgis. Ma ei tea. See oli nagu tõsiselt viis rida, aga grammatiliselt korrektne ja imelikult poeetiline. Lihtsalt nii erinev kõigest, mida olin iial lugenud.

Ilmselt tuli see üksildusest. Ja see näib naljakas, sest ma tõesti ei pea end üksildaseks. Aga seal oli midagi nii tuttavlikku selles, kuidas Sinine tunnet kirjeldas. Nagu oleks tõmmanud ideid minu peast.

Nagu see, kuidas võid jätta meelde teise inimese žeste, aga ei tea kunagi ta mõtteid. Ja see tunne, et inimesed on nagu majad oma tohutute tubade ja tibatillukeste akendega.

See viis, kuidas tunned ikkagi end nii alasti.

See viis, kuidas ta tunneb end nii varjatuna ja ometi alasti selle fakti osas, et on gei.

Tundsin seda postitust lugedes imelikku paanikat ja kohmetust, kuid samas kerkis esile ka vaikne elevusvõbin.

Sinine rääkis ookeanist inimeste vahel. Ja kuidas kogu mõte kõige selle juures on leida kallas, mis väärib sinna ujumist.

Ma ei oska isegi selgitada, mida ma seda lugedes tundsin. Ma lihtsalt pidin teda tundma õppima.

Lõpuks kogusin piisavalt julgust, et postitada ainus kommentaar, mille peale suutsin tulla. Selleks oli: „Ma tean täpselt, mida mõtled.” Ja siis kirjutasin oma meiliaadressi. Oma salajase Gmaili konto.

Järgmisel nädalal püsisid mu mõtted ainult selle juures, kas Sinine võtab ühendust või ei. Ja ta võttis. Pärast ütles Sinine mulle, et minu kommentaar muutis ta veidi närviliseks. Ta on asjade suhtes väga hoolikas. Ilmselgelt minust hoolikam. Põhimõtteliselt on nii – kui Sinine saab teada, et Martin Addisonil on meie kirjavahetusest pilte, läheb ta segi. Olen selles üsna kindel. Aga ta läheb segi täiesti Sinise moodi.

See tähendab, et ta ei kirjutaks enam mulle.

Mäletan täpselt, mis tunne oli näha oma postkastis seda esimest sõnumit temalt. See tundus natuke sürreaalne. Ta tahtis minu kohta rohkem teada. Järgmistel päevadel pärast seda tundsin end koolis nagu tegelane mingis filmis. Suutsin peaaegu ette kujutada lähiplaani oma näost, projitseeritud laiale ekraanile.

Imelik, sest tegelikkuses pole mina peaosa materjal. Vahest pigem parim sõber.

Ilmselt ei pidanud ma end eriti huvitavaks enne, kui pakkusin huvi Sinisele. Seega ei saa ma talle rääkida. Ma pigem ei kaotaks teda.

Olen Martinit vältinud. Näen terve nädala jooksul nii klassis kui ka proovis, kuidas poiss üritab mu pilku püüda. Ma tean, et see näib veidi argpükslik. Kogu see olukord tekitab minus argpüksi tunde. Ja see tundub eriti tobe, sest olen juba otsustanud teda aidata. Või alistun tema väljapressimisele. Kuidas iganes tahate seda kutsuda. Ausalt, see ajab pisut iiveldama.

Olen kogu õhtusöögi jooksul hajevil. Mu vanemad seilavad täna õhtul eriti lõbusal lainel, sest täna on „Unelmate printsessi” õhtu. Mõtlen seda täiesti tõsiselt. Seesama tõsielusõu. Me kõik vaatasime eile saadet, aga täna räägime Wesleyani ülikoolis õppiva Alice’iga sellest Skype’i kaudu. See on Spieri pere uus traditsioon. Ma ei saaks olla rohkem teadlik sellest, et see on täiesti haigelt naeruväärne.

Mina ei tea. Mu pere on alati selline olnud.

„Ja kuidas läheb Leol ja Nicole’il?” küsib isa, suu ümber kahvliäärte tõmblemas. Leah’ ja Nicki sugude ära vahetamine on nagu isahuumori tõeline tipp.

„Nad on ülimalt ägedad,” nendin ma.

„Nick mängis eile pärast tundide lõppu aatriumi ees kitarri,” teatab Nora.

„Kõlab nii, nagu tahaks Nick endale tüdrukut saada,” ütleb mu emme.

Naljakas emme. Sest, vaata, asi on selles. Mina üritan tegelikult takistada Nickil saamast tüdrukut, kes talle meeldib, et Martin Addison ei teataks kogu koolile mu gei-olemusest. Kas ma üldse mainisin, et olen gei?

Kuidas inimesed üldse sellise värgiga alustavad?

Võib-olla läheks teisiti, kui me elaks New Yorgis. Samas ei tea ma, kuidas olla gei Georgia osariigis. Oleme otse Atlanta külje all ja seetõttu ma tean, et võiks olla hullem. Aga Shady Creek pole just progressiivne paradiis. Koolis õpib üks või kaks kapist väljas kutti ja inimesed kohe kindlasti situvad nende peale. Ilmselt sebib ringi ka üsna palju lesbilisi ja biseksuaalseid plikasid, aga minu arust on tüdrukute jaoks see teisiti. Võib-olla lihtsam. Kui Tumblr mulle üldse midagi õpetab, siis seda, et paljude kuttide arust on lesbiline plika päris kuum.

Samas käib see ilmselt ka tagurpidi. On selliseid tüdrukuid nagu Leah, kes teevad yaoi2 pliiatsijoonistusi ja postitavad neid veebilehtedele.

Ausalt öeldes pole ma päris kindel, mida selle kohta arvata.

Ja Leah’le meeldib erootiline fännikirjandus. Seetõttu muutusin piisavalt uudishimulikuks, et internetis eelmisel aastal ringi sorida ja üht-teist leida. Ma ei suutnud uskuda, kui palju valikuid seal leidus: Harry Potter ja Draco Malfoy ühinesid tuhandel moel Hogwartsi igas koristajakapis. Leidsin mõned, mille õigekiri oli enam-vähem ja lugesin terve öö. Need olid paar veidrat nädalat. Sel suvel õpetasin end ka pesu pesema. On sokke, mida su emme pesema ei peaks.

Pärast õhtusööki seab Nora elutoa lauaarvutis Skype’i üles. Veebikaamera aknas paistab Alice veidi sagris, kuid ilmselt on asi juustes – puitblondid ja sassis. Kõiki meid kolme on õnnistatud totrate kiharatega. Taustal on patjadega kaetud üles tegemata Alice’i voodi. Ja keegi on ostnud ümmarguse, kahuse vaiba, et katta seda paari jalga põrandaruumi. Endiselt on imelik ette kujutada, et Alice jagab ühikatuba mingi suvalise plikaga Minneapolisest. Sest kes oleks iial arvanud, et näen Alice’i toas midagi spordiga seonduvat? Minnesota Twins, no tõepoolest.

„Okei, te olete pikslised. Ma teen – ei, oot, olete korras. Issand, issi, kas see on roos?”

Meie isa hoiab käes punast roosi ja kõhistab kaamerasse. Kusjuures, ma ei tee nalja. Minu pere on kuradi tõsiselt asja juures, kui see puudutab „Unelmate printsessi”.

Aga mu mõtted viibivad nii väga mujal. Ja mitte üksnes sellepärast, et Martin talletas need kirjad. Asi on kirjades endas. Mul on sellest ajast peale olnud pisut imelik selle tüdruksõbravärgi pärast, kui Sinine selle kohta küsis. Kas ma olen tema arust tegelikult võlts? Mul tekib mulje, et kui Sinine taipas oma gei-olemust, siis ta enam tüdrukutega kohtamas ei käinud – ja nii lihtne oligi.

„Nii et Michael D väidab, et kasutas vestluseks fantaasiatuba,” ütles Alice. „Kas me usume seda?”

„Mitte hetkekski, juntsu,” vastab issi.

„Nad ütlevad seda alati,” ütleb Nora.

„Si, sa liitud vestlusega?”

„See on fantaasiatuba. Ma ei usu, et fantaasia sisaldab vestlemist,” ütlen vahele.

„Aga see ei tähenda tingimata vahekorda.”

„EMME. Jeesus küll.”

Ilmselt oli kerge olla suhtes, kus ma ei pidanud tegelikult mõtlema kõigile nendele tillukestele alandustele, mis kaasnevad sellega, kui keegi sind paelub. Selles mõttes, et ma saan tüdrukutega hästi läbi. Nende suudlemine on okei. Nendega kohtamas käimine oli tõesti tehtav.

„Kuidas oleks Daniel F-iga?” küsib Nora.

„Tema on see kuum kutt,” sõnab Alice. Mu emme ja Alice kasutavad alati väljendit silmarõõm, kui sellised jutuks tulevad.

„Teete nalja või?” küsib issi. „See gei?”

„Daniel ei ole gei,” protestib Nora.

„Juntsu, ta on ühe-mehe-geiparaad. Igavene tuli.”3

Kogu mu keha tõmbub pingesse. Leah ütles kord, et laseks pigem inimestel end otse näkku paksuks kutsuda kui istuda ja kuulata, kuidas nad mõne teise tüdruku kaalu kallal ilguvad. Ma arvatavasti tegelikult nõustun temaga. Miski pole hullem salajasest alandusest kaudse solvangu läbi.

„Lõpeta, issi,” ütleb Alice.

Ja siis hakkab issi laulma seda Banglesi laulu „Eternal Flame”.

Ma ei tea kunagi, kas issi ütleb selliseid asju seepärast, et mõtlebki nii või lihtsalt üritab Alice’it närvi ajada. Selles mõttes, et kui ta sisimas ongi selline, siis ilmselt on seda hea teada. Isegi kui ma ei saa seda enam mitte teada.

Nii, teine küsimus on lõunalaud. Neljapäeva keskpäeval olen ebaloomulikult huvitatud oma Cheetose krõpsudest, sest ei tea muud viisi Martini kurja pilgu vältimiseks. Me pole siiani selle väljapressimisleppe tingimusi eriti paika pannud, aga on päris selge, et Martin tahaks meie juures istuda. Noh, ta tahaks istuda Abby kõrval. Aga see pole nii lihtne.

See on tegelikult logistiline probleem. Lõunalauad peaks mahutama kuut inimest ja me oleme ilmselt õpetajate pasalistis juba ainuüksi selle eest, et lohistasime kaks lisatooli juurde. See on veider grupp, aga töötab. Nick, Leah ja mina. Leah’ kaks sõpra Morgan ja Anna, kes loevad mangat ja kannavad musta lauvärvi ja on põhimõtteliselt äravahetamiseni sarnased. Ma käisin Annaga üheksandas klassis lausa kohtamas ja arvan ikkagi, et nad on Morganiga äravahetamiseni sarnased.

Ja siis on seal Nicki vutisõprade püha juhuslikkus: kohmetult vaikiv Bram ja pooltropp Garrett. Ja Abby. Tema kolis Washingtonist siia kooliaasta alguses ja eks me vist tõmbusime üksteise poole. See oli mingi kombinatsioon saatusest ja tähestiku järgi jagatud kodutööülesannetest.

Ühesõnaga – meid on kaheksa.

Nii et asi pole selles, kas ma tahan Martinit aidata või mitte. Lihtsalt tema oleks üheksas ja meil pole enam lauaotsi.

Ta peaks ju seda ometi mõistma.

Pean parajaks tegema kümme minutit kooli ja proovi vahel, niisiis lipsan aula külguksest välja ning kõnnin kooli taha. Georgia kohta on tegelikult täitsa jahe. Tundub, et millalgi pärast lõunat on isegi sadanud. Tegelikult on aga üksnes kaht tüüpi ilma: kapuutsi-ilm ja see ilm, kus sa nagunii kapuutsi kannad.

Olen vist iPodi ja kõrvaklapid aulas vedelevasse koolikotti jätnud – vihkan seda, kui pean kuulama kraami telefonikõlaritega, aga muusikaga on alati parem kui ilma muusikata. Nõjatun söökla taga kõrguvale telliskiviseinale ja otsin muusikakogust Leda albumit. Ma pole seda veel kuulanud, aga asjaolu, et nii Leah kui ka Anna on sellest sisse võetud, tundub paljulubav.

Järsku pole ma enam üksi.

„Okei, Spier. Mis mäng sul on?” küsib Martin end minu kõrvale seina vastu libistades.

„Minu mäng?”

„Mulle tundub, et sa väldid mind.”

Kanname mõlemad Chucke ja ma ei suuda otsustada, kas mu jalad paistavad väikestena või tema omad hiiglaslikena. Martin on minust tõenäoliselt kuus tolli pikem. Meie varjud paistavad üksteise kõrval naeruväärsetena.

„Noh, ma ei väldi,” ütlen ma. Astun seinast eemale ja hakkan tagasi aula poole kõndima. Sest ma ei ürita ju pr Albrighti tigedaks ajada.

Martin jõuab mulle järele. „Tõsiselt, ma ei kavatse neid kirju kellelegi näidata, okei? Lõpeta selle üle närvitsemine.”

Aga ma arvan, et võtan seda teavet sisse umbes miljoni kuradi näputäie soolaga. Sest pagana kindlalt ei öelnud ta, et lasi need maha.

Martin piidleb mind ja ma ei suuda päris hästi ta ilmet lugeda. Naljakas. Kõik need aastad olen selle kutiga koos klassis istunud ja naernud kõigiga selle suvalise kuradi iba peale, mida ta suust välja ajab. Kõik need korrad, kui olen näinud teda lavastustes. Istusime isegi aasta aega kooris kõrvuti. Aga tegelikult ma vaevu tunnen teda. Ju ma siis ei tunne teda üldse.

Ma pole iial oma elus kedagi nii rängalt alahinnanud.

„Ma aitan sind,” ütlen viimaks. „Okei?”

Martin kehitab õlgu.

Trügin uksest sisse ja pr Albright utsitab meid lavale. „Nii. Mul on vaja Faginit, Vigurvänta, Oliveri ja poisse. Esimene vaatus, kuues stseen. Lähme nüüd.”

„Simon!” Abby lennutab mulle käed ümber ja torgib mind siis põskedesse. „Ära jäta mind enam iial maha.”

„Millest ma ilma jäin?”

„Mitte millestki,” sõnab ta poolihääli, „aga ma olen siin Taylori-põrgus.”

„Kõige blondimas põrguringis.”

Taylor Metternich on nagu tagasiviide viiekümnendatele, kui riietus välja arvata. Ma ei oska seda muul moel selgitada. Kujutan alati ette, et ta istub öösiti peegli ees ja loendab juukseid harjates harjatõmbeid. Ja Taylor on selline inimene, kes küsib Facebookis, kuidas ajalootöö läks. Mitte sinu toetamiseks. Ta tahab su hinnet teada.

„Okei, poisid,” lausub pr Albright. Hirmnaljakas, sest Martin, Cal Price ja mina oleme laval ainsad, kes tehniliselt kvalifitseeruvad. „Kannatage nüüd ära, sest paneme natuke liikumisi paika.” Õpetaja kammib tuka silme eest ära ja torkab kõrva taha. Pr Albright on pedagoogi kohta väga noor ja tal on erkpunased juuksed. Elektriliselt punased.

„Esimese vaatuse kuues stseen on see taskuvarastega, eks?” küsib Taylor. Tema on just selline tüüp, kes teeskleb küsimuse küsimist ainult selleks, et näidata, mida ta juba teab.

„Just,” ütleb pr Albright. „Lase käia, Cal.”

Cal on lavastaja assistent. Ta on üheteistkümnendik nagu mina ja tal on kaasas hiiglasliku sinise kiirköitja sees kahekordse reavahega näidendi väljatrükk. Viimane suisa lõhkeb pliiatsiga tehtud märkustest. Naljakas, et tema tööks on põhimõtteliselt meid ringi käsutada ja stressis olla, sest Cal on kõige vähem autoriteetne isik, keda olen iial kohanud. Natuke vaikse häälega ja tema lõunaosariikide aktsent ei piirdu üksnes paari konkreetse sõnaga. See on siin arvatust ebatavalisem.

Lisaks on Calil selline kahune pruun tukk, mis mulle meeldib, ja tumedad ookeanikarva silmad. Ma pole kuulnud midagi selle kohta, et tema oleks gei. Aga samas on ta teatriringis.