Читать книгу Magus lõks - Bella Swanlake - Страница 4

“Jää seisma, sa räpane värdjas!”

Antoine Lanoux keeras aeglaselt ringi. Kaks tütarlast, kelle ta Punase Lõvi kõrtsist kaasa oli haaranud, hakkasid närviliselt itsitama, kui vaatasid punase habemega, verd täis silmadega tüüakat meest, kes neile aeglaselt lähenes.

“Kuradi konnaõgija! Mis sul siia meie juurde asja oli? Oleksid parem võinud oma neetud Pariisi jääda! Millega sa need tibukesed ära võlusid? Kas oma prantsuse aktsendiga? Löön selle otsemaid sinust välja – koos hammastega!”

Ta sammus Antoine’i poole ja tütarlapsed pudenesid laiali.

“Sa haisev prantslane!” sisistas Patrick O’Connor läbi hammaste ja saatis rusikahoobi Antoine Lanoux’ poole. O’Connor oli tuntud kakleja. Baari pidevad külastajad kartsid teda ja püüdsid temaga mitte tegemist teha.

Antoine oli sattunud sinna juhuslikult ja pidi nüüd oma teadmatuse eest maksma. Kuid O’Connori rusikas jäi õhku rippuma – prantslane keeras end nii osavalt ja märkamatult eest ära, et iirlane ei pannud seda tähele ja pidi kukkuma.

“Ah et tahtsid end välja keerutada!” möirgas O’Connor. “No nüüd ära armu oota!”

Ta lihtsalt pidi kaklema ja seda igal õhtul. Pealegi see, et Jane, kelle ta alles hiljuti oli jalgpallimatšile viinud, oli nõustunud koos prantslasega minema, viis ta hoopis endast välja.

“Oota sa!” möirgas O’Connor ja nägemata midagi peale vihatud prantslase näo, ründas teda. Kuid ta oleks nagu tõkkele komistanud. Prantslase rusikad osutusid raudseks ja langesid ta peale nagu haamrid. O’Connori peas hakkas kohisema. Ta püüdis jalad käiku lasta, kuid sai vastuseks sellised kõrvakiilud, et ta silme ees hakkasid keerlema ringid. Mitte kunagi varem ei olnud temaga midagi taolist juhtunud – kõik teised olid olnud tema ohvrid, aga see prantslane...

Patrick möirgas nagu metsloom, viskles siia-sinna, püüdes oma vastast laiaks litsuda, jalge alla tallata, kuid tulemusena sai ta veel ühe purustava hoobi ning langes sillutisele, tundes oma selja all Londoni külma krobelist asfalti.

“Oled terve? Või tahad veel?” surus Antoine Lanoux läbi hammaste. “Ütle vaid!”

Iirlane ajas end aeglaselt käpuli, seejärel tõusis vaevaliselt. Ta jalad värisesid, mööda nägu voolas veri, vasak silm oli paistes.

Prantslane astus igaks juhuks paar sammu tagasi, olles valmis rünnakule vastama.

“Mis su nimi on?” pressis Patrick üle huulte.

“Antoine,” lausus prantslane hetke pärast.

Patrick O’Connor limpsis veriseid huuli.

“Sina...” iirlasel tuli õhust puudus, “oled esimene, kes mulle kerepeale on andnud.”

Üle tema näo venis lai naeratus.

“Pakun sulle rahu. Kas joome selle terviseks!”

Antoine kõhkles jälle pisut, kuid seejärel naeratas.

“Mis siis ikka, ma pole vastu. Kuid mulle tundub, et me peame leidma teise koha. Küllap politseinikud vaatavad sageli siia sisse.”

“Ma tean sellist kohta.”

Patrick haaras tal käest.

“Lähme!”

Ta tõi Antoine’i restorani, kus ta ise kokaõpilasena töötas. See oli kuulus Maze, kus tuntud peakokk, šotlane Gordon Ramsay, pakkus saja naela eest pitsat valgete trühvlitega.

“Viski ja pitsa valgete trühvlitega,” pakkus Patrick. “Sa pole vastu?”

“Viski suhtes loomulikult mitte, kuigi meie, prantslased, eelistame veini. Kuid kakluse puhul sobib viski enam. Aga see pitsa on minu jaoks kallivõitu,” tunnistas Antoine menüüd vaadates.

Patrick vehkis kätega.

“See ei lähe sulle midagi maksma. Ma olen ju kokaõpilane ja mul on ikkagi mingid privileegid. Oota ainult viis minutit.”

Patrick ilmus varsti kahe taldrikuga, millelt levis vapustavalt isuäratavat lõhna, ja kahe tõelise Šoti viski klaasiga.

“Meie kohtumise terviseks!”

Paistes silma kissitades vaatas ta tähelepanelikult Antoine’i.

“See oli tõepoolest mehine.”

Prantslane vastu vaidlema ei hakanud, võttis lihtsalt vaikides lonksukese viskit.

“Aga nüüd proovi seda.”

Patrick ulatas talle taldriku.

“Lõppude lõpuks on selles roas tükike sinu kodumaad!”

Antoine kummardus taldriku kohale. Toit oli tõepoolest võrratu. Võib-olla isegi kõige maitsvam kõigest, mida ta elus söönud oli.

“Kas meeldib?”

“Jah, imemaitsev!”

Patrick asetas lauale oma tugevad käed, millel olid näha värsked punetavad marrastused.

“See on tehtud nendesamade kätega. Mister Ramsay ütleb, et mul on annet ja ma olen parandamatu looder.”

“Küll aja jooksul ajab tõeline kokk sinust loodri välja,” naeratas Antoine delikaatselt. “Aga annet on sul tõepoolest. Seda on kohe näha.”

“Mis siis ikka,” muigas iirlane, “kui sulle tõesti meeldis, kuidas ma toitu teen, siis ava restoran – mina tulen sinna peakokaks.”

“Unistada pole paha,” hakkas Antoine naerma, “kuid ma olen kõigest vaene üliõpilane. Minu õpingute eest tasutakse laenuga. Londonisse tulin ma ainult sellepärast, et kui olin kümne euro eest ostnud loteriipileti, võitsin ma turismireisi maksumusega tuhat eurot. Võin arvestada vaid sellega, et lõpetamisel mul veab ja ma suudan tööd leida. Aga oma restorani avada... ei, see kuulub ulme valdkonda.”

Patrick laskus toolileenile. Tema tumedad silmad puurisid Antoine’i.

“Mulle aga tundub millegipärast, et kunagi saab sul olema oma restoran,” ütles ta aeglaselt. Iirlase hääles kõlasid mingid kummalised noodid.

“Ma näen seda.”

“Näed?”

Antoine ei suutnud naeratust tagasi hoida.

“Oled sa selgeltnägija?”

Patrick võttis lonksu viskit, kuid ta nägu jäi tõsiseks.

“Minu vanaema, nagu paljud keldid, oli nõid. Ta väitis, et põlvneb iidsest druiidide soost, mille juured ulatuvad sajandite hämarusse. Tema eellased druiidid viisid läbi pühi riitusi Stonehenges ja nägid, kuidas Rooma leegionärid Briti rannikule tulid, hiljem aga kristlastest jutlustajad. Ta õpetas mulle midagi,” millegipärast läks ta üle sosinale, pööramata Antoine’ilt silmi. “Nii et, kui rikkaks saad, tuleta mind meelde.”

“Olgu, luban,” ütles Antoine, otsustades iirlasele mitte vastu vaielda ja pärast hetkelist vaikimist küsis:

“Aga mis saab põhiroaks, kui sa minu köögis peakokaks hakkad?”

“Loomulikult trühvlid. Need on tõelised köögikuningad. Nad annavad unustamatu maitse igale toidule.”

Ta kissitas silmi.

“Muide, kas tead, kuidas sa võid restorani omanikuks saada? Prantsusmaal on suurepärane koht Périgord, kus kasvavad vapustavalt maitsvad trühvlid. Korjad neid ja hakkad nendest toite valmistama. Kohe saad rikkaks ja kuulsaks. Klientidest puudust ei tule. Nad kuldavad sinu ja su restorani kohe üle.”

“Kuid ma ei oska trühvleid korjata!” hüüatas Antoine. “See on terve teadus koos müstikaga: korjama peab neid ainult öösel lambitule valgel, kindlasti ei tohi keegi seda näha ega kuulda. Isegi trühvlite otsimiseks õpetatud koer peab olema tumedat värvi, et keegi midagi ei märkaks. Ei, see pole minu jaoks!”

“Aga mida sa siis tahad? Trühvli hinnad kasvavad nagu nafta omad. Ja nõudmine on tuhat korda üle pakkumise. Kes oskab trühvleid korjata, võib ühe hooajaga nii rikkaks saada, et võib pärast aastaid loorberitel puhata.”

“Ma ju ütlesin sulle, sa kangekaelne druiid, et ma ei oska trühvleid korjata!” ägestus Antoine.

“Kas su pea ei tööta, sa rumal konnaõgija?” vihastas omakorda O’Connor. “Sõidad Périgordi, otsid seal üles kõige parema trühvlikorjaja ja lepid temaga kokku, et ta tooks kogu oma saagi isiklikult ainult sulle. Tema sulle trühvlid, sina talle sularaha, nii nagu ette nähtud.”

Ta muigas.

“Kuid kõigepealt on ikkagi vaja oma restorani. Ent lõppude lõpuks võid sa laenu võtta ja osta mingi mitte eriti kalli ruumi tulevase restorani tarvis, on ju nii?”

“Olgu-olgu, sõber,” embas teda rõõmsamaks muutunud Antoine. “Anna oma aadress ja telefon. Kui rikkaks saan, kohe helistan. Sina aga õpi seni oma kuulsa šefi juures, omanda meisterlikkuse saladusi.”

Bordeaux’sse naasnud, unustas Antoine kohtumise Patrick O’Connoriga. Aeg lendas kiiresti. Asjade rutiin kustutas selle kähku peast. Kui ta viimasele kursusele läks, hakkas ta sagedamini juurdlema küsimuse üle – kas ta suudab tööd leida? Tööpuudus ei vähenenud, aga ökonomiste oli Prantsusmaal tematagi küll. Loomulikult, ta oli kursuse üks paremaid õpilasi, õppejõud kiitsid teda pidevalt, kuid ikkagi...

Ükskord, kui pere vana traditsiooni kohaselt jälle pühapäevasele lõunale kogunes, helises kelluke ja esikusse sisenes postiljon. Isa, kes talle vastu läks, tuli tagasi, õhuke ümbrik käes. Ta avas selle ja ootamatult muutusid ta silmad niiskeks

“Ei või olla,” pomises Philippe Lanoux. “Amelia on surnud. Ma arvasin alati, et ta veab sajani välja!”

Lanoux’ perekond vahetas paljutähendavaid pilke. Tädi Ameliat peeti perekonnas ekstravagantseks naisterahvaks. Ta oli palju aastaid tagasi jätnud kodumaa ja läinud tööle ühesse prantsuse hospidali Vietnamis. Kui Vietnamis ootamatult kommunistid võimule tulid ja välismaalased olid sunnitud maalt põgenema, ei pöördunud ta tagasi Prantsusmaale, vaid liikus veel kaugemale itta – Bruneisse.

Seal asus ta vanade sõprade soovitusel tööle ühe Brunei sultani sugulase peres lapsehoidjana.

Kümne aasta pärast sai see sugulane ise troonile. Ta ei saanud endale mitte ainult briljantidega üle puistatud mõõka – kõrgema võimu sümbolit –, vaid sai automaatselt ka üheks kõige rikkamaks inimeseks maailmas. Ameliast aga sai Brunei sultani lapsehoidja ja Prantsusmaad ta enam ei külastanud. Samuti ei abiellunud ta kunagi. Kogu selle aja sai Lanoux’ perekond temalt mitte ainult postkaarte, vaid ka šokolaadikarpe, mis olid valmistatud kuninglikus šokolaadivabrikus Brunei pealinnas. Philippe Lanoux omakorda saatis tädi Ameliale puuvõõriku oksi, Camambert’ juustu karbikesi ja komplekte Langedoci maitseainetega.

Ja nüüd siis tädi enam polnud.

“Kuhu tädi Amelia matta otsustati?” küsis Antoine ema, madame Jacqueline Lanoux.

“Bandar Seri Begawani. Kristlikule kalmistule.”

Isa vaatas kirja.

“Vastavalt tema testamendile.”

“Isegi pärast surma ei tahtnud ta tagasi kodumaale tulla,” pomises Jacqueline.

Mees kehitas õlgu.

“Aasias möödus ju suurem osa tema elust. Pole imeks panna, et ta tahtis saada maetud seal, kus ta elas.”

“Mõistan,” ohkas Jacqueline. “Lihtsalt, kui ta siia maetaks, võiksime meie tema haual käia ja selle eest hoolitseda.”

“Usun, et Brunei sultan hoolitseb selle eest, et tema haua üle korralikult hoolt kantaks,” lausus isa. “Nii palju kui mina aru saan, suhtus ta tädi Ameliasse tõelise soojusega. Nii et arvatavasti hakkab tema haud seal parem välja nägema kui ükskõik millisel Prantsuse kalmistul. Tädi Amelial pole alust muretsemiseks.”

Sellegipoolest tellis Philippe Lanoux kohalikus kirikus tädi Ameliale mälestusteenistuse. Iga pereliige pani tema pildi ette küünla. Kui tädi hing kõrgustes neid vaatas ja kõike seda nägi, pidi ta küll rahul olema...

Kuu möödudes saabus Lanoux’de majja Kleberi tänaval veel üks kiri Bruneist. Ümbrikul olid kullaga sisse pressitud tähed “Tema Hiilguse Sultani advokaat doktor Muhhamed Hassanal”. Kiri oli adresseeritud Antoine’ile.

“Loe, Antoine!”

Philippe sirutas kirja poja poole.

Kirja läbi lugenud, vaatas Antoine isale, emale ja noorematele õdedele Clairele ja Elodiele otsa.

“Doktor Muhhamed Hassanal kirjutab, et kogu tädi Amelia varandus saab testamendi alusel mulle,” lausus ta. “Tema ainsa vennapoja ainsale pojale.”

Ta tõmbas hetkeks hinge ja jätkas:

“Sellisel moel käitus ta vastavalt vanadele Brunei tavadele – analoogsetel juhtudel tehakse Bruneis just nii.”

“Mis siis ikka,” ütles isa, “sind võib õnnitleda. Ja kui see saladus pole, siis kui palju sulle ette nähtud on?”

Antoine vaatas uuesti paberit.

“Kolm miljonit Brunei dollarit. Doktor Hassanal kirjutab, et see on võrdne umbes kolme miljoni euroga.”

Kõik plaksutasid käsi:

“Õnnitleme sind, Antoine! Tädi Amelia oli suurepärane inimene! Kahju ikkagi, et teda ei maetud siia, vaid sinna kaugesse Bruneisse.”

“Kust ta küll nii palju raha sai?” imestas isa. “Kolm miljonit... See, ütleme otse, pole üldse vähe ühe lapsehoidja jaoks.”

“Aga ta oli ju hoidja sultani enda peres!” hüüatas Antoine. “Doktor Hassanal kirjutab, et sultan isiklikult kinkis talle igaks sünnipäevaks Brunei naftakompanii aktsiaid. Möödunud aastate jooksul on nende hind märkimisväärselt kasvanud ja siin on tulemus.”

“Tulemus on väga muljetavaldav,” noogutas madame Lanoux. “Lisaks sellele olen ma täiesti kindel, et sa suudad seda raha õigesti rakendada, sest oled ju majandusteaduskonna kõige tublim üliõpilane!”

“Seda, mida rahaga teha, ma veel ei tea,” kehitas Antoine õlgu. “Samas ei taha ma kogu seda raha endale võtta. Sellepärast, et see poleks õiglane. Lõppude lõpuks ei ela me siin mitte Brunei seaduste ja traditsioonide järgi, vaid hoopis Prantsuse omade. Ma tahaksin vähemalt kolmandiku sellest summast, see tähendab, ühe miljoni anda teile. Sulle, isa, sulle, ema, ja teile, mu kallid õekesed. Olete nõus?”

“See on väga suuremeelne sinu poolt,” lausus isa. Tema silmad hakkasid kergelt läikima. “Loomulikult oleme nõus.”

Antoine haaras oma mõlemad õed embusesse ja nad hakkasid koos mööda tuba keerlema.

Antoine oskas suurema vaevata toime tulla ühe miljoni euro paigutamisega. Kuid otsustada, mida ülejäänud, isiklikult talle määratud summaga peale hakata, oli tunduvalt raskem. Ta oli pidevalt piinavate mõtiskluste küüsis. Kord tahtis ta raha paigutada panka protsenti teenima ja siis ise sinna panka tööle minna, omades varuks soliidset kapitali, mis kindlustas teda igasuguse elulise ebaõnne eest. Samas, vastupidi, tahtis ta need vahendid paigutada mingisse ettevõtmisesse, mida ta ise valitseks. Kuid, kuhu just, ta ei teadnud. Ühest küljest, Bordeaux’s oli nii palju ahvatlevaid projekte, sealhulgas ka kõrgtehnoloogilisi, aga teisest küljest – oma raha sinna paigutades võis seda nii võita kui ka kaotada. Antoine kahtles pidevalt, teadmata, mida ette võtta. See pani teda vahel end lausa õnnetuna tundma.

Ükskord, kõndides mööda Saint-Rémy kitsast ja käänulist tänavat Bordeaux’ vanalinnas, nägi ta kuulutust: “Müüa hotell”. Alateadlikult huvi tundes lähenes ta hoonele ja vaatas vana ehitise pisut kulunud fassaadi. Tundus, et see on sellele kohale püsti pandud juba üheksateistkümnendal sajandil. Sissekäigu kohal mustas vana silt – hotell Chātelet. Ja Antoine, kes kunagi varem ei olnud unistanud sellest, et saada isikliku hotelli omanikuks, mõtles ootamatult – aga miks ka mitte?

Ta sisenes ja esitles end haldurile ning selgitas, et tahab vaadata hotelli kui võimalik ostja. Haldur vaatas teda väga ükskõikselt – nähtavasti ei tundunud Antoine tõsise ostjana. Kuid maja näitas ta Antoine’ile sellegipoolest.

Nad vaatasid kõiki numbritubasid, laskusid abiruumidesse, uudistasid tillukest garaaži, mis oli tegelikult vana hotelli kõige hooletussejäetum osa. Iganenud tapeedid, seintelt kooruv värv, krigisevad põrandad ja halvasti avanevad uksed. Kuid Antoine pani tähele, et vana hotelli seinad on väga tugevad, katus hea ja kui siia mõistlikult vahendeid paigutada, muutub hotell suurepäraseks, kõige kõrgema standardiga ettevõtteks.

Juba järgmisel päeval kohtus ta hotelli omanikuga ja tegi ettepaneku tehing sõlmida. Viimasel hetkel, nagu Antoine oli kartnud, tahtsid nad ootamatult hinda tõsta. Terve miljoni. Kuid Antoine lausus lihtsalt, et sellist raha tal ei ole, ja lahkus.

Nädala pärast helistas omanik talle ja tegi ettepaneku osta hotell esialgse hinnaga. Enam maksvaid kliente ei olnud ilmselt leidunud.

Antoine nõustus ja kui kõik formaalsused olid seljataga, sai temast täieõiguslik Chātelet’ omanik.

Ta kujundas täielikult ümber kõik kümme numbrituba, muutes need mugavamaks, laskis üle värvida fassaadi, taastades selle esialgse värvi. Selleks pidi ta külastama Bordeaux’ raamatukogu ja lehitsema mitut albumit vanade linnaplaanidega. Kuid tulemus ületas kõik ootused – hoone oli nagu ümber muudetud. Esimesel korrusel otsustas Antoine avada väikese restorani – ainult kaheksa lauakesega.

Kui tal see mõte pähe turgatas, meenus talle iirlane, kelle ta vahepeal unustanud oli.

“Neetud druiid, sul oli õigus!” kisendas Antoine telefonitorru. “Ma olen rikkaks saanud! Ostsin hotelli ja kavatsen seal restorani avada. Tõsi küll, tillukese.”

“Oota mind, olen kahe nädala pärast kohal!” teatas iirlane rõõmsalt. “Ainult luba mul isiklikult tegeleda köögi sisustamisega. See pole mitte ainult kallis lõbu, vaid siin on ka tohutu hulk pisiasju, millesse sinul pole vaja süveneda. Minu jaoks on need aga esmatähtsad.”

“Lase käia! Köögis hakkad töötama ju sina. Mina sellesse ei sekku. Peaasi, et külastajad rahul oleksid.”

“Luban sulle, sa igavene konnaõgija, et kõik külastajad jäävad rahule. Restorani hakatakse paar päeva varem end järjekorda panema,” muheles iirlane rahulolevalt ja lisas siis hoopis teisel toonil: “Aitäh sulle, Antoine! Aga konnaõgijaks nimetasin ma sind viimast korda. Mis teha, mul on juba kord selline vilets iseloom. Anna andeks!”

“Olgu, olgu. Hea kokk – see on näitleja, kes reeglina pole just kõige meeldivam inimene siin ilmas. Ma mõistan. Aga tead, druiid, kuhu ma praegu lähen?” küsis Antoine.

“Kuhu, kuhu... Périgordi, kuhu siis veel?” ei olnud Patrick imestunud. “Restoran sul on, peakokk samuti. Veel on vaja kokku leppida trühvlite muretsemise asjus ja – täiskäik edasi!”

“Jälle arvasid ära, sa punane elukas,” hakkas Antoine naerma. “Olgu siis, kohtumiseni! Ootan sind Bordeaux’s kahe nädala pärast.”

Antoine istus oma uude Porschesse – ta võis nüüd endale sellist luksust lubada – ja kihutas Tenoni poole. Ta peatus kohvikus, kus selgus, et kohalikud inimesed eelistavad seda, ja tellis rikkaliku õhtusöögi. Kohvi juurde tellis ta kallist konjakit ja kostitas ka kohviku peremeest selle suurepärase joogiga.

Külastajaid oli tol õhtul vähe. Peremees – sirgeselgne kohevate vuntsidega umbes viiekümneaastane mees – muutus pärast konjaki ärajoomist sõnakamaks. Antoine küsimuse peale, miks selles mõnusas kohvikus nii vähe külastajaid on, ajas ta silmad suureks ja kummardudes külalise poole, sosistas semulikult:

“Monsieur, väljas on ju oktoober!”

“Ja siis?” küsis Antoine nõutult. Ta oli otsustanud mängida juhmi, kuid suuremeelset klienti.

“Trühvlikorjamise hooaeg ju alles algas, monsieur. Meie linnas elavad aga kõige paremad korjajad,” uhkeldas peremees ja esitles end: “Ma olen Henry.”

“Vabandust, Henry, kuid ma ei taipa sellest midagi,” luiskas Antoine. “Vaadake, ma olen ekstreemsportlane. Korraldan Gröönimaal koerte võiduajamisi,” jätkas ta virtuoosselt valetamist.

“Ah nii, sealt siis teie luksuslik auto!” sulas Henry naeratades. “On vist tulus tegevus – koerte võiduajamised!”

Antoine noogutas.

“Nojah, päris kena äri. Kui te vaid teaksite, kui palju on Prantsusmaal neid, kes soovivad sõita mööda Disko lahe jääkõrbe, tuhiseda mööda Thule lumiseid lagendikke... Tegelikult, rääkige mulle pisut trühvlitest.”

Ta palus ettekandjal endale ja peremehele veel konjakit valada.

Henry naeratus muutus laiemaks.

Helde külaline. Ja meie äris ei konkureeri. Temaga võib nii mõndagi lugu jagada, mõtles mees.

“Trühvlid on ainult väliselt sellised kortsus ja inetud. Aga mida võiks nõudluse järgi trühvliga võrrelda? Kui, siis vaid briljante. Trühvlid, nii nagu briljandidki, on kõige erinevamates värvitoonides: kollased, roosad, mustad, oranžid, sinised, rohelised ja isegi purpursed. Ja kunstlikult ei ole neid võimalik kasvatada. Neid leida on väga raske. Neid minnakse jahtima spetsiaalselt väljaõpetatud koertega.”

“Ei või olla!” hakkas Antoine naerma. “Kes siis trühvleid leiab? Hagijad, njuufad või ehk bernhardiinid?”

“Harilikud puudlid ja segaverelised. Soovitavalt emased,” teatas Henry tõsiselt. “Sellise koerakese õpetamisele kulub kuni viis aastat. Pole siis ime, et korralik trühvlikoer maksab kümne tuhande euro ringis.”

Antoine raputas uskmatult pead.

“Ja-jah, kümme tuhat eurot,” kinnitas peremees. “Ma ei liialda. Otsustage ise, härra: alguses joodetakse kutsikat trühvlikeeduveega segatud piimaga, seejärel antakse trühvlileiba. Kui kutsikad kasvavad, treenitakse neid siseruumides, kus on trühvlitega hõõrutud puidutükid. Alles pärast seda läheb õpetamise protsess õue, aeda ja lõpuks metsa. Koerad harjuvad sellise jahiga kiiresti. Seene leidmisel hakkavad nad haukuma.”

“Mulle meenub, et keegi rääkis mulle midagi treenitud sigadest.”

“Jah, see oli vanasti. Kuid siga on siga. Mida ta teeb? Ta püüab trühvlit ära süüa! Aga koer? Tema seda juba sööma ei hakka. Kuid asi pole selles, trühvlite otsimine nõuab äärmist tähelepanu koondamist. Ja ka hea koer võib töötada vaid pool tundi. Seejärel kukub ta sõna otseses mõttes väsimusest kokku.”

“Ja seenelised kukuvad ka väsimusest kokku? Sellepärast siis neid siin polegi,” tegi Antoine jutust kokkuvõtte.

“Mitte päris, härra. Nad lähevad just praegu jahile. Võtavad lambid ja lähevad. Metsa.”

“Aga seal on praegu ju pime!” teeskles Antoine imestust. “Miks nad lähevad sinna öösel, mitte päeval?”

Peremees laiutas käsi.

“Seenelised eelistavad just öist jahti. Esiteks on öine õhk puhtam ja koer tunneb paremini lõhna. Ja teiseks...”

Mees hakkas naerma.

“Vaadake, igal seenelisel on omad salapaigad, mida nad pimeduse katte all eelistavad külastada. Niimoodi siis kasutavadki nad õhtuhämarust, et keegi neid ei märkaks. Koerte puhul eelistatakse samuti tumedat värvi.”

“Et olla nähtamatu ja sulanduda pimedusse?” tegi Antoine järelduse.

“Just-just, monsieur! Lõpuks hakkate taipama mõningaid trühvlijahti puudutavaid erisusi,” naeratas peremees leplikult.

“Ma olen kindel, et paljud teie elanikud on suurepärased seenekorjajad. Aga on nende seas keegi eriline?” tundis Antoine huvi.

“Jah, selline inimene on olemas. Meie hüüame teda onu Benoyks. Tal on eriline tunnetus trühvlite suhtes. Tema on praegu kindlasti metsas. Isegi siis, kui teised trühvliotsijad metsast tühjade kätega tagasi tulevad, on temal alati terve korv täis.”

“Kahju, et ma temaga kokku ei saa. Mul on juba aeg, ja sõitma pean hoopis teisele poole,” ohkas Antoine teeseldes. “Mis siis ikka, sain siin korraliku kõhutäie. Nüüd tuleb kiirustada. Gröönimaale on pikk tee!”

“Aga meie Périgordis ei tea üldse, kus see Gröönimaa on,” hakkas Henry naerma.

“Kaugel, väga kaugel. Sõna otseses mõttes ilma äärel. Maa, mis on jää ja lumega kaetud, nii et saare keskmine osa lausa paindub selle all.”

“Mis imesid ilmas küll on! Mina sinna küll kunagi ei sõidaks. Oma Périgordi ei vahetaks ma mitte ühegi maailmaime vastu!”

“See on õige. Igale oma. Edu teile!”

Surunud Henryl tugevasti kätt, lahkus Antoine mehe külalislahkest asutusest.

Rooli taha istunud, ei suunanud ta autonina mitte Gröönimaa, vaid kohaliku poekese poole. Seal kaubeldi igasugu pudi-padiga. Antoine ostis endale täiesti mittevajaliku tubakakasseti ja kummalise korgitseri pudelite avamiseks. Muuseas tundis ta huvi, kus elab onu Benoys. Selgus, et ta ei ela sugugi kaugel – tammesalu lähedal.

Paremale pööranud ja kuni de Chambésy teeviidani sõitnud, nägi Antoine häguselt tammesalu kontuure. Juhtinud auto üksildasse paika, lülitas ta tuled välja ja hakkas tähelepanelikult pimedusse vaatama. Mitte kedagi! Kuid mitte asjata ei peetud Antoine’i kannatlikuks inimeseks. Tema kannatus sai üsna varsti tasutud. Välule otsesõnu roomas raskelt longates ja värskeltlõigatud oksale toetudes mingi inimene. Tema järel sibas süüdlaslikult vingudes puudel.

“Ära põe niimoodi, Lulu,” ütles mees. “Mina ise olen süüdi. Ma ei märganud pimeduses auku ja kukkusin. Loomulikult võtan nüüd ratta ja me sõidame koju.”

Ta tõmbas põõsast sinna peidetud jalgratta ja valjult ohkides ronis ratta selga. Kuid ära sõita ei saanud, sest parem jalg ei kuulanud sõna.

Antoine hüppas autost välja.