Читать книгу Agent Sonja - Ben Macintyre - Страница 3

Kui üks Berliini politseinik 1. mail 1924 kumminuiaga 16-aastast tüdrukut vastu selga lõi, sünnitas ta sellega tulevase revolutsionääri.

Tuhanded berliinlased olid juba mitu tundi maiparaadi ajal tänavatel sammunud ja tähistanud iga-aastast töörahva püha. Nende seas oli hulgaliselt kommuniste ja suur noortedelegatsioon. Nad kandsid punalippe ja plakateid kirjadega „Käed eemale Nõukogude Liidust“ ning üürgasid kommunistide laule: „Oleme punatuleviku sepad / meie vaim on tugev / sepistame õnne võtmeid.“ Valitsus oli poliitilised demonstratsioonid keelustanud ja tänavaid ääristasid politseinikud, kes toimuvat süngelt pealt vaatasid. Käputäis fašistide pruunsärklasi oli tänavanurgale kogunenud, et demonstrante maha karjuda. Puhkesid mõned rüselused. Läbi õhu lendas pudel. Kommunistid laulsid üha valjemini.

Noorkommunistide grupi esireas marssis kõhn tüdruk, kes kandis töölise soni. Kahe nädala pärast saab ta 17-aastaseks. See oli Ursula Kuczynski esimene tänavademonstratsioon ning tema silmad särasid põnevusest, kui ta plakatit lehvitas ja üürgas saksa töölishümni: „Auf, Auf, zum Kampf“ („Üles, üles, võitluse nimel“). Ursula hüüdnimi oli Tuulepööris ning ta lausa tantsis suurest rõõmust, kui ta teiste kõrval marssis ja laulis.

Paraad pöördus Mittelstrassele, kui politsei neile kallale kargas. Ursula meenutab, kuidas „pidurite krigin laulmise summutas ning siis kõlasid karjed, politseiviled ja protestihüüded. Noored tõugati pikali ja tiriti veokitesse“. Kogu selles segaduses tõugati ka Ursulat ja ta kukkus kõnniteele. Kui ta üles vaatas, nägi ta enda kohal kogukat politseinikku. Tema rohelise mundri kaenlaalused olid higist märjad. Mees irvitas, tõstis kumminuia ja virutas sellega täiest jõust Ursulale vastu selga.

Tema esimene reaktsioon oli põletav viha, millele järgnes kõige teravam valuaisting, mida ta oli kunagi kogenud. „See tegi nii kõvasti haiget, et ma ei suutnud enam korralikult hingatagi.“ Noor kommunistist sõber nimega Gabo Lewin tiris ta ühte ukseavasse peitu. „Pole midagi, Tuulepööris,“ ütles ta, hõõrudes seda kohta tüdruku seljal, mida kumminui oli tabanud. „Küll sa selle üle elad.“ Ursula grupp oli laiali jooksnud. Mõned olid juba arreteeritud. Kuid veel tuhanded marssijad lähenesid laia tänavat pidi. Gabo tiris Ursula püsti ja ulatas talle ühe mahakukkunud plakati. „Jätkasin demonstratsiooniga,“ kirjutas ta hiljem, „teadmata veel, et see otsus määrab mu edasise elusuuna.“

Ursula ema oli ülivihane, kui tütar õhtul koju saabus, riided katki rebitud ja seljal suur verevalum.

Berta Kuczynski tahtis teada, mida Ursula küll mõtles, et „ta tänavaid pidi luusis koos purjus teismeliste kambaga, ise täiel häälel lõuates“.

„Me polnud purjus ja me ei lõuanud,“ nähvas Ursula vastu.

„Kes need noored üldse on?“ tahtis Berta teada. „Miks sa sedasorti seltskonnaga ringi jõlgud?“

„See „sedasorti seltskond“ on noorkommunistide kohalik haru. Ma olen selle liige.“

Berta saatis Ursula isa töötuppa.

„Mina austan iga inimese arvamusvabadust,“ teatas Robert Kuczynski oma tütrele. „Kuid seitsmeteistaastane tüdruk pole veel piisavalt küps poliitikale pühendumiseks. Seega ma palun sult täiesti viisakalt, et sa tagastaksid oma liikmekaardi ja ootaksid selle otsuse langetamisega veel mõne aasta.“

Ursulal oli vastus juba valmis. „Kui seitsmeteistaastased on piisavalt vanad, et käia tööl, kus neid ekspluateeritakse, siis on nad piisavalt vanad ka ekspluateerijate vastu võitlemiseks … ja just seetõttu olen ka mina hakanud kommunistiks.“

Robert Kuczynski suhtus kommunistidesse sümpaatiaga ja tegelikult isegi imetles tütre julgust, kuid oli selge, et Ursulaga saavad vanemad veel päevi näha. Kuczynskid toetasid töölisklassi võitlust, kuid see ei tähendanud veel, et nad oleksid soovinud oma tütart selle ridades näha.

Robert ütles Ursulale, et tema poliitiline radikalism on vaid mööduv tuju. „Viie aasta pärast sa naerad selle üle.“

Kuid tütar andis vastu: „Viie aasta pärast tahan ma olla kaks korda tublim kommunist.“

Kuczynskid olid rikkad, mõjukad ja heade suhetega ning sarnaselt kõigi teiste Berliini juudiperedega ei osanud nemadki karta, et paarikümne aasta pärast pole nende senisest maailmast enam midagi järel, sest sõda, revolutsioon ja süstemaatiline genotsiid on selle minema pühkinud. Berliinis elas 1924. aastal 160 000 juuti, mis oli kolmandik kogu Saksamaa juudirahvast.

Robert René Kuczynski (raske kirjutada, kuid lihtsam hääldada: ko-tšin-ski) oli Saksamaa lugupeetuim demograafiastatistik – üks neist teerajajatest, kes hakkas arvandmeid kasutama ühiskondliku poliitika kujundamise eesmärgil. Tema meetod rahvastikustatistika näitajate väljaarvutamiseks – Kuczynski määr – on tänapäevalgi kasutusel. Roberti isa oli edukas pankur ja Berliini väärtpaberibörsi president, kes pärandas pojale kire arvude vastu ja ühtlasi piisavalt raha, et seda kirge rahuldada. Robert oli leebe loomuga ja pedantne õpetlane, „intellektuaalide kuue põlvkonna“ uhke järeltulija, kellele kuulus suurim eraraamatukogu Saksamaal.

Robert abiellus 1903. aastal Berta Gradenwitziga, kes pärines samuti saksa-juudi äriintellektuaalide seast ja oli kinnisvaraarendaja tütar. Kunstnikukalduvustega Berta oli arukas ja samas üsna laisk. Ursula varaseimad mälestused oma emast koosnesid värvidest ja mustritest: „Kõik särab kuldpruunilt. Samet, tema juuksed ja silmad.“ Berta polnud andekas maalija, kuid keegi polnud seda talle öelnud, seega plätserdas ta õnnelikult edasi, olles küll abikaasale pühendunud, kuid jättes väsitava igapäevase lapsehoiu teenijate hooleks. Kosmopoliitsed ja ilmalikud Kuczynskid pidasid end eelkõige sakslasteks ja alles seejärel juutideks. Kodus räägiti sageli inglise või prantsuse keeles.

Kuczynskid tundsid kõiki, kellel Berliini vasakpoolsete intellektuaalide ringkondades vähegi kaalu oli: marksistide liidrit Karl Liebknechti, kunstnikke Käthe Kollwitzi ja Max Liebermanni, ning Walther Rathenaud, töösturit ja Saksamaa tulevast välisministrit. Albert Einstein oli üks Roberti lähimaid sõpru. Ükskõik millisel õhtul võis Kuczynskite õhtusöögilaua taha koguneda hulk kunstnikke, kirjanikke, teadlasi, poliitikuid ja intellektuaale – nii juute kui ka mittejuute. See on vaieldav, kuhu Robert täpselt asetus Saksamaa ülikeerukas poliitilises kaleidoskoobis, sest tema vaated kõikusid vasaktsentrismist kuni äärmusvasakpoolsuseni, kuid enda arvates seisis Robert nagunii parteikuuluvusest kõrgemal. Nagu Rathenau kord mürgiselt salvas: „Kuczynski moodustab alati ühemehepartei ja asetub siis selle vasemale tiivale.“ Ta töötas kuusteist aastat direktorina statistikaametis, mis asus Berliin-Schönebergi linnaosas – see polnud kuigi raske töökoorem ja jättis talle piisavalt aega akadeemilisteks uurimusteks, vasakpoolsetele ajalehtedele artiklite kirjutamiseks ja ühiskondlikult progressiivsetes kampaaniates osalemiseks, seda eelkõige selleks, et parandada elutingimusi Berliini agulites (kuigi pole kindel, kas ta ise neid külastama vaevus).

Ursula Maria oli Roberti ja Berta kuue lapse seas vanuselt teine. Temast kolm aastat vanem Jürgen oli sündinud 1904. aastal ja oli ühtlasi pesakonna ainus poisslaps. Ursulal oli neli nooremat õde: Brigitte (1910), Barbara (1913), Sabine (1919) ja Renate (1923). Brigitte oli Ursula lemmikõde, lähim nii vanuse kui ka poliitiliste vaadete poolest. Aga kunagi polnud kahtlust selles, et ainus poeg on kõige tähtsam laps peres: Jürgen oli varaandekas, arukas, oma arust eksimatu ja ärahellitatud ning pidas end õdedest üle olevaks. Ta oli ühtaegu Ursula usaldusalune ja salarivaal. Ursula, kes on teda kirjeldanud „parima ja arukaima inimesena, keda ma tean“, imetles ja põlgas Jürgenit võrdsel määral.

Kuczynskid kolisid 1913. aastal, kui I maailmasõja alguseni oli jäänud veel aasta, suurde villasse Schlachtensee järve kaldal, mis asus Berliini nooblis Zehlendorfi linnaosas, Grunewaldi metsa ääres. See hoone, mis veel praegugi püsti seisab, ehitati Berta isalt päranduseks saadud maale. Suur krunt ulatus alla vee äärde ja sellel asusid puuviljaaed, metsasalu ja kanala. Kuczynskite palgal oli kokk, aednik, kaks majateenijat ja lapsehoidja, keda võis pidada eriti oluliseks.

Olga Muth, keda hüüti Olloks, polnud vaid pereliige. Ta oli pere tugisammas, kes pakkus igavat igapäevast stabiilsust, rangeid reegleid ja piiritut kiindumust. Keiserliku laevastiku madruse tütar Ollo oli kuueaastaselt orvuks jäänud ja kasvas üles Preisimaal sõjaorbudekodus, erakordselt julmas paigas, kust ta võttis kaasa hingehaavad ja korraarmastuse, kuid tal oli siiski hea süda. Käbe, energiline ja terava keelega Ollo oli 30-aastane, kui ta 1911. aastal lapsehoidjana pere teenistusse asus.

Ollo mõistis lapsi palju paremini kui Berta ning tal leidus ka hiilgav tehnika, kuidas seda talle meelde tuletada: lapsehoidja pidas proua Kuczynski vastu vaikset sõda, mida katkestasid metsikud tülid, mille käigus ta tavaliselt minema tormas, kuid naasis alati. Ursula oli Ollo lemmiklaps. Tüdruk pelgas pimedust ja kui allkorrusel pidu hoogu võttis, jäi ta Muthi leebe unelaulu saatel magama. Aastaid hiljem sai Ursula aru, et Ollo armastus tulenes osalt ka sellest, et ta pidas tüdrukut „liitlaseks lahingus ema vastu, selles vaikses ja kadedas võitluses“.

Ursula oli tumedate harjasjuustega püsimatu põngerjas, uudishimulik ja rahutu viisil, mida ta ema pidas väga väsitavaks. „Nagu hobusejõhvid,“ pomises Ollo, kui tal juukseid kammis. Ursula lapsepõlv oli idülliline: ta ujus järves, korjas kanamune ja mängis pihlakate vahel peitust. Igal suvel veedeti osa aega Läänemere ääres Ahrenshoopis Roberti õe, tädi Alice’i suvekodus.

Ursula oli seitsmene, kui puhkes esimene ilmasõda. „Täna kaovad meie vahelt kõik erinevused, täna oleme kõik sakslased, kes isamaad kaitsevad,“ kuulutas tema kooli direktor. Robert liitus Preisi kaardiväega, kuigi 37-aastaselt oli ta tegevteenistuseks liiga vana, seega oli ta sõja-aastatel ametis sellega, et arvutas välja sakslaste toitainevajadusi. Alice’i abikaasa Georg Dorpalen võitles vapralt läänerindel, nagu paljud teisedki juudid, ning naasis patriootliku sõjahaava ja Raudristiga. Kuczynskite jõukus kaitses neid enamiku sõjaaja hädade eest, kuigi toitu oli vähe ja Ursula saadeti viimaks Läänemere äärde alatoidetud laste laagrisse. Ollo pakkis talle kaasa šokolaaditrühvleid, mis olid tehtud kartulist, kakaost ja sahhariinist, ning terve kuhja raamatuid. Kui pliinide ja kuivatatud ploomide dieedil olnud raamatusõber Ursula mitu kilo raskemana koju naasis, oli sõda läbi. „Korista küünarnukid laualt,“ noomis ema. „Ära lurista.“ Ursula jooksis söögitoast minema ja lõi ukse pauguga kinni.

Saksamaa kaotus ja häbi kuulutas ühtlasi Kuczynskite muretu eksistentsi lõpu algust. Poliitilise vägivalla allhoovused voogasid üle riigi. Kodanikurahutuste tõttu loobus keiser troonist, kuid keiserlikust armeest järele jäänu koos parempoolsete vabakorpustega surus vasakpoolsete ülestõusu julmalt maha. Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht rajasid 1. jaanuaril 1919 Saksa kommunistliku partei (KPD – Kommunistische Partei Deutschlands), kuid nad arreteeriti ja hukati juba mõni nädal hiljem. Nii algas Weimari vabariigi aeg, mida iseloomustas kultuuri õilmitsemine, hedonism, massiline tööpuudus, majanduslik ebakindlus ja üha süvenevad poliitilised konfliktid parem- ja vasakpoolsete äärmuslaste vahel. Robert Kuczynski nihkus poliitiliste vaadete poolest üha vasemale. „Nõukogude Liit on tulevik,“ kuulutas ta pärast 1922. aastat. Kuigi ta ei liitunud kunagi KPD-ga, oli kompartei tema jaoks „kõige vähem vastumeelne“ tollaste võimaluste seast. Ajaleheartiklites toetas ta Saksamaa varade radikaalset ümberjagamist. Parempoolsed rahvuslased ja antisemiidid panid Roberti poliitilist tegevust tähele. „Vähe sellest, et ta on meie vastu,“ märkis üks Saksa tööstur süngelt. „Ta on ka väga häbematu.“

Seda tormilist 14-aastast perioodi, mis jäi keisri languse ja Hitleri esiletõusu vahele, võiks pidada järgnevate jubeduste ettekuulutajaks, kui oht sai üha selgemaks. Kuid neil aastatel noor olla oli siiski joobnustav, eriline ja põnev, kuna tundus, et maailm on hulluks läinud. Sõjavõlad, reparatsioonid ja finantsilised eksisammud tõid kaasa hüperinflatsiooni. Sularaha oli vaevalt väärt paberit, millele see oli trükitud. Mõned nälgisid, teised hakkasid meeletult kulutama, kuna polnud mõtet alles hoida raha, mis on peagi väärtusetu. Sürrealistlikud stseenid: hinnad kerkisid nii kähku, et restoranikelnerid ronisid iga poole tunni tagant lauale, et karjuda uusi menüühindu; päts leiba, mis maksis 1922. aastal 160 marka, oli 1923. aasta lõpuks väärt juba 200 miljonit marka. Ursula kirjutas: „Naised ootavad vabrikuväravas, et abikaasa palk kätte saada. Iga nädal antakse neile terve hunnik miljardimargaseid rahatähti. Raha kätte saanuna lippavad nad kohe poodi, sest kaks tundi hiljem võib margariin juba kaks korda rohkem maksta.“ Ühel pärastlõunal avastas ta pargipingi alt ühe jalaga sõjaveterani, kelle komps väheste asjadega oli vastu rinda surutud. Mees oli surnud. „Miks juhtuvad maailmas nii kohutavad asjad?“ pidi ta endalt küsima.

Kuigi elu Schlachtensee ääres kulges suuremalt jaolt vana rada mööda, kõigi nende kultuursete keskustelude ja peene mööbli keskel, siis mujal olid miljonid inimesed poliitiliselt radikaliseerumas. Välisminister Walther Rathenau langes 1922. aastal atentaadi ohvriks, mille sooritasid äärmusrahvuslased pärast seda, kui ta kirjutas alla rahulepingule NSV Liiduga. Iga päev oli Ursula tunnistajaks grotesksele ebavõrdsusele, mis valitses vaesunud linnarahva ja jõuka kodanluse vahel – temagi kuulus viimase sekka. Ta neelas Lenini ja Luxeburgi teoseid ning Jack Londoni ja Maksim Gorki radikaalseid romaane. Sarnaselt oma vennale tahtis temagi ülikooli minna.

Jürgen oli akadeemiliste vasakpoolsete seas tõusev täht. Olles Berliini, Erlangeni ja Heidelbergi ülikoolis õppinud filosoofiat, poliitmajandust ja statistikat, sai ta viimaks majandusteaduse doktoriks ja siirdus 1926. aastal Ameerikasse, et jätkata akadeemilist karjääri Brookingsi instituudis Washingtonis. Seal kohtus ta Marguerite Steinfeldiga, kes oli samuti majandusteadlane, ja nad abiellusid kaks aastat hiljem.

Berta leidis aga, et tema tütar, kes oli niigi kahtlasele teele läinud, ei vaja kõrgharidust; tal on vaja naiselikumaid oskusi ja siis abikaasat. Kuueteistaastane Ursula läks 1923. aastal ametikooli, et õppida masinakirja ja kiirkirja.

Öösiti ta kirjutas: luuletusi, lühilugusid, seiklusjutte ja romantikat. Akadeemilisest haridusest ilma jäetud, suunas ta oma energia väljamõeldud maailma. Tema lapselikud kirjutised peegeldasid põnevusjanu, teatraalsusiha, absurdiarmastust. Ursula oli oma lugudes alati keskne kangelane, kuigi ta kirjutas endast kolmandas isikus: noor naine, kes jõudis suursaavutusteni tänu oma otsusekindlusele ja riskivalmidusele. Ühe tegelase kohta on ta kirjutanud: „Ta pidi ületama lapsepõlve kehalise nõrkuse, aga oli nüüd karastunud ja tugev.“ Väikeõed nimetasid teda Muinasjutu-Tuulepööriseks. Tema päevikus kohtab tavalisi teismeliseea süngeid mõttemõlgutusi, kuid sealt kajab vastu ka vaibumatu optimism. „Olen pahas tujus,“ kirjutas ta. „Tõre ja torisev; olen tulipäine segavereline musta juukselaka, juudinina ja kohmakate jäsemetega, virisen ja mossitan … kuid taevas on sinine, päike soojendab, kuuskedel on kastetilgad ja õhus on värskust, ja ma tahan välja minna, hüpata ja joosta ja kõiki inimesi armastada.“

Samal aastal, kui Ursula ametlik haridustee läbi sai, algatas Hitler oma õllekeldriputši Münchenis – läbikukkunud riigipöörde, mis tegi tulevasest füürerist tuntud nime, kuigi ta lõpetas vanglas, kus ta kirjutas „Mein Kampfi“, natside sallimatuspiibli.

Ursula oli omandanud oma isa poliitilised vaated: inimlik viletsus, millele ta tunnistajaks oli olnud, šokeeris teda tõsiselt, ning fašism oli lausa vastik, ent uued värskeid ideed ühiskondliku võrdsuse, klassivõitluse ja revolutsiooni kohta tundusid põnevad, seega tõmbas teda ligi just kommunism. „Saksamaa enda sotsialistlik revolutsioon pole enam kaugel,“ kuulutas ta. „Kommunism muudab inimesed õnnelikumaks ja paremaks.“ Bolševistlik revolutsioon oli tõestanud, et vana kord on mädanev ja hävingule mõistetud. Fašism tuleb alistada. Ta liitus 1924. aastal Saksamaa Noorkommunistide Liiduga (Kommunistischer Jugendverband Deutschlands), olles nii leidnud ideoloogilise kodu kogu edasiseks eluks. Ta oli siis kuusteist aastat vana. Sarnaselt teistele rikkast perest pärit kommunistidele üritas ka Ursula oma privilegeeritud tausta varjata. „Me elasime palju tagasihoidlikumalt, kui oleks võinud arvata,“ kinnitas ta. „Üks mu vanavanaisa müüs Galiitsias kärust saapapaelu.“

Ursula noorkommunistidest seltsimehed pärinesid Berliini kõigist nurkadest, klassidest ja kogukondadest, ent neid ühendas soov kukutada rõhujatest kapitalistid ja luua uus ühiskond. Selles joovastavas keskkonnas oli kerge uusi sõpru leida. Gabriel Lewin ehk Gabo pärines äärelinna keskklassiperest. Heinz Altmann oli kena välimusega õpipoiss, kelle veenmine sai Ursula jaoks viimaseks tõukeks parteiga liituda. Nemad olid Saksamaa kommunismi noored käsilased ning Ursula oli põnevil, et temagi kuulub nüüd nende sekka. Pärast 1924. aasta 1. mai demonstratsiooni oli ta lõplikult veendunud, et aadete nimel tasub riskida. Kuigi politseiniku nuiahoobist jäänud verevalum paranes peagi, ei unustanud ta seda ebaõiglust kunagi.

Nädalalõppudel käisid noorkommunistid maal, et seletada saksa talurahvale marksismi-leninismi, kuigi sageli ässitati neile koerad kallale. Ühel õhtul viibisid nad Berliinist põhja jäävas Löwenbergis ja neisse sümpaatiaga suhtuv talunik lubas neil ööbida oma heinaküünis. „Sel õhtul olime eriti rõõmsas tujus,“ kirjutas Ursula. „Kohe, kui olime pikali visanud, asus keegi ette kujutama seda paika kahekümne aasta pärast. Löwenberg aastal 1944: muidugi juba ammu kommunistlik. Vaidlesime pikalt selle üle, kas rahast on juba loobutud. Siis oleme kahjuks juba väga vanad: kolmekümnendate eluaastate keskel!“ Nad uinusid, unistades revolutsioonist.

Ursula oli otsekui misjonäriks sündinud. Ta polnud moraalitseja, kuid talle meeldis teisi oma usku pöörata ning ta käis uskumatutele seni peale, kuni nemadki hakkasid maailma nägema tema moodi. Ta asus tööle ka pere lapsehoidja kallal. „Üritasin talle selgitada, kuidas asjad on. Tema arust kõlas mu jutt üsna mõistlikult,“ väitis Ursula. Olga Muthi see tegelikult küll ei huvitanud, kuid ta suutis tüdrukut uskuma panna, et kuulab teda tõsiselt.

Kuczynskitele muidugi ei meeldinud, et nende tütar saab politseinike käest peksa ja ööbib heinaküünides koos kamba noorkommunistidega. Kuna Robertile tundus, et tütre „ainus tõeline huviala on lugemine“, korraldas ta asjad nii, et Ursula läheks tööle R. I. Prageri raamatukauplusse Mittelstrassel – peamiselt müüdi seal juura- ja poliitteoseid. Berta ostis talle kontskingad, valge kraega tumesinise kleidi, kindad ja pruuni krokodillinahast käekoti. Ema ja lapsehoidja vaatasid Ursula üle, kui ta pidi esimest päeva tööle minema.

„Ei midagi ees ega ka taga,“ leidis Ollo. „Näed endiselt välja nagu poiss.“

„Jalad on siiski üsna kena kujuga,“ ütles Berta. „Seda on näha küll vaid siis, kui tipid tillukeste sammudega.“

Ollo nõustus: „Urselist ei saa kunagi daami.“

Karm, aga tõsi, nagu ka kõik muu, mida Olga Muth ütles. Oma pika nina, lühikeste juuste ja otsekohese olekuga ei mõjunud Ursula tõesti üldse daamilikult. „Ei saa minust kunagi kuulsat kaunist luike,“ kirjutas ta päevikusse. „Ega mu nina, kõrvad ja suu ju väiksemaks ei lähe.“ Kuid juba teismelisena leidus tal seksapiili, mida paljud pidasid vastupandamatuks. Ta itsitas, kui sõitis rattaga tööle ja Dresdneri panga katust parandav tööline talle järele vilistas: „Saadab õhusuudluse ja ajab käed laiali.“ Oma säravate silmade, saleda figuuri ja nakatava naeruga leidis ta Zehlendorfi noortepidudel alati kergesti tantsupartnereid. Ühel neist kandis ta „erepunaseid lühikesi pükse ja liibuvat kleiti tärgeldatud kraega“ ning tantsis kuni poole kuueni hommikul. „Mõned väidavad, et ma suudlesin kahtkümmet poissi,“ ütles ta vennale. „Kuid neid polnud kindlasti üle üheksateistkümne.“

Töö Prageri kaupluses oli igav ja väsitav. Poejuhatajaks oli ahelsuitsetajast türann suure, kiila ja veidi loperguse peaga, kes leiutas töötajatele üha uusi häbistavaid ja mõttetuid ülesandeid. Ursula pani talle hüüdnimeks Sibul ja kuulutas ta kapitalistlikuks ekspluateerijaks. Ursula veetis seal aega „tolmuharja raputades ja akendeta niššides seistes“. Töö ajal ei lubatud lugeda. „Kindlasti leidub ju muidki ameteid,“ mõtiskles ta. „Näiteks puuraidur. Kas minust võiks saada naispuuraidur?“ Pöörane inflatsioon muutis ta tillukese palga sisuliselt väärtusetuks. Oma teismeliseaastaid Weimari vabariigis mäletab ta läbi poliitiliste eelistuste prisma: „Tillukesed privileegidega kihid olid jõukad, kuid suurem osa vireles vaesuses ja töötud kerjasid tänavanurkadel.“ Ta oli otsusele jõudnud, et maailma tuleb muuta. Ursula oli ambitsioonikas ja enesekindel: tema muudab ühiskonda radikaalsemal moel kui ta isa ning saab ka paremaks emaks kui tema oma. Need kaks ambitsiooni lähevad hiljem küll tihti vastuollu.

Robert ja Berta Kuczynski loobusid viimaks plaanist tütart poliitikast võõrutada. Robert võttis 1926. aastal vastu ajutise koha Brookingsi instituudis Jürgeni kõrval ning tema uurimisalaks sai Ameerika finants- ja populatsioonistatistika. Järgmiste aastate kestel külastas ta koos Bertaga korduvalt USA-d ning majapidamine jäi siis Ursula ja Olga Muthi juhtida, mis tugevdas veelgi nende sidet. „Meie Ollo, kel pole kunagi olnud kedagi armastada. Ollo, hüsteeriline väike hall loomake, pole kunagi millegagi rahul, kuid on meisse kõigisse väga kiindunud. Ollo, kes on valmis meie eest tulle minema, teeb meie heaks kõike, elab vaid meile, ei hooli muust maailmast peale oma kuue lapse.“ Ursula kirjad kaugel elavatele vanematele on kuivalt iroonilised: „Kallis emme, ma eeldan, et su ematunded on piisavalt tugevad, et meie elu argiseikadest huvituda.“ Teises kirjas paluti: „Loodame kõik ühiselt, et emme loobub oma hiilgavatest ideedest majapidamisasjade kohta ega soovita meile enam, kuidas tuleks kapsast keeta, maja koristada ja muud sellesarnast.“

Kui Ursula veetis oma päevi raamatutelt tolmu pühkides, siis tema vend kirjutas neid. Jürgen Kuczynski oli 22-aastane, kui ta kirjutas 1926. aastal teose „Naastes Marxi juurde“ („Zurück zu Marx“) – ja see oli vaid avalöögiks sellele raamatulaviinile, mis tulevatel kümnenditel tema sulest ilmub. Jürgen armastas kuulata oma hääle kõla, aga oma sõnu trükitult näha oli veel toredam. Tema kirjanduslooming on märkimisväärne: vähemalt 4000 avaldatud tööd, peamiselt artiklite, pamflettide, kõnede ja esseede kujul, teemaks poliitika, majandus, statistika ja isegi kokakunst. Jürgen oleks olnud veel parem kirjanik siis, kui ta oleks leppinud vähemaga. Kuigi ta stiil muutus vanuse lisandudes vähem ilutsevaks, ei soovinud ta siiski väheste sõnadega väljendada seda, mida sai öelda paljusõnaliselt. Tema uurimus tööliste seas valitsevate tingimuste kohta koosnes viimaks neljakümnest köitest. „Naastes Marxi juurde“ oli sellega võrreldes veel õhuke teos, vaid 500 lehekülge. Tüüpilise suurelisusega teatas ta õele, et „loodetavasti töölised naudivad selle lugemist“. Ursula soovitas: „Kirjuta lühemate lausetega, neid on kergem lugeda. Peaksid sihiks võtma oma mõtete lihtsal kujul esitamise, et kõik neid mõistaksid. Tekst võib muutuda liiga keerukaks, kui mõnd mõtet suurema veenmisjõu huvides kahes või kolmes kohas korratakse, muutes vaid lause vormi ja struktuuri.“ Suurepärane nõuanne, kuigi Jürgen ei teinud sellest välja.

Tööl ja kodus oli Ursula nagu tööori, mujal oli ta aga revolutsionäär.

Mõni nädal enne oma üheksateistkümnendat sünnipäeva liitus Ursula KPD-ga, mis oli tollal suurim kommunistlik partei Euroopas. Oma uue juhi Ernst Thälmanni all muutus partei vaadetelt üha leninlikumaks (ja hiljem stalinistlikumaks), olles küll demokraatiale pühendunud, kuid saades käske ja raha otse Moskvast. KPD-l leidus ka paramilitaarne tiib, mis oli haaratud üha süvenevast konfliktist natside pruunsärklastega. Kommunistid valmistusid lahinguks. Ühel kuuvalgel ööl Grunewaldi metsa kõrvalises nurgakeses õpetasid Ursula noorkommunistidest sõbrad Gabo Lewin ja Heinz Altmann teda tulistama. Alguses ei saanud ta üldse märgile pihta, kuni Gabo mainis, et ta suleb vale silma. Selgus siiski, et ta on suurepärane laskja. Gabo andis talle Lugeri poolautomaatse püstoli ning näitas, kuidas seda lahti võtta ja puhastada. Ursula peitis relva Schlachtensees pööningule tala taha ühe katkise padja sisse. Kui revolutsioon peaks saabuma, on tema igatahes valmis.

Ursula käis fašismivastastel demonstratsioonidel. „Väga kiire aeg,“ kirjutas ta. „Valmistume Vene revolutsiooni aastapäevaks.“ Lõunapauside ajal istus ta Unter der Lindenil, puudest ääristatud bulvaril, mis lõikas läbi Berliini kesklinna, ja luges kommunistide ajalehte Die Rote Fahne (Punalipp). Sageli otsis ta jutukaaslaseks töölisklassist taksojuhte ja puuviljamüüjaid, kellest paljud olid kommunistid, ning arutas nendega poliitikat. Ta kirjutas päevikusse: „Nii paljud nälgivad, tänavatel on nii palju kerjuseid …“

Ühel pärastlõunal liitus Ursula grupi noorte vasakpoolsetega, kelle seas oli nii KPD kui ka sotsiaaldemokraatliku partei liikmeid, et Berliini lähedal asuva järve äärde ujuma ja päevitama minna. Ursula meenutab hiljem seda hetke. „Pööran ümber, ja seal seisab mees, kes on kahekümnendate eluaastate keskel, veidi lontis olekuga, aga targa ja üsna ilusa näoga. Ta vaatab mulle otsa. Suured tumepruunid silmad, ta on juut.“ Noormees küsis, kas võib tema kõrvale istuda, et juttu ajada. „Mul pole aega,“ vastas Ursula. „Pean minema marksistidest tööliste tundi.“ Aga mees käis peale, et vahest võiks millalgi uuesti kohtuda. „Ma mõtlen selle üle!“ ütles Ursula ja kihutas minema. Mõni päev hiljem ootas pruunisilmne mees teda selle hoone ees, kus marksismitunnid toimusid.

Rudolf Hamburger oli arhitektuuritudeng Berliini tehnikaülikoolis. Ursulast neli aastat vanem Rudi osutus tema kaugeks sugulaseks – tema ema ja Berta Kuczynski olid teise põlve nõod – ja ka nende taust oli sarnane. Hamburger oli sündinud Landeshutis Alam-Sileesias, kus tema isale Maxile kuulusid vabrikud, kus valmistati sõjaväemundreid. Rudi oli kolme poja seast vanuselt teine ja kasvas üles poliitiliselt liberaalses õhustikus, kultuursete juudi intellektuaalide keskel. Max Hamburger oli oma 850 töölisele ehitanud eeskujulikud elamukvartalid. Perekond oli poliitiliselt progressiivne, kuigi neid ei saanud kindlasti revolutsionäärideks pidada. Rudi toetas kirglikult modernistlikku arhitektuuri ja Bauhausi liikumist. Ta kirjutas, et tema kaastudengite sekka kuulusid „Austria aristokraat, pastelsetes ja kokkusobivates toonides interjööre kujundav jaapanlane, üks anarhist ja ungarlanna, kes pidas end täiesti õigustamatult geeniuseks“. Samas koolis õppis tollal ka Albert Speer, hilisem Hitleri ihuarhitekt, kes sai natside relvastus- ja sõjatoodanguministriks.

Ursula pidas meest ligitõmbavaks ja kutsus ta impulsi ajel kommunistide miitingule. Nende vahel tekkis hea klapp. Ta kutsus Rudi ka järgmisele miitingule. „Viimaks on mul taas aega Rudiga olla,“ kirjutas ta päevikusse. „Ta aitab mul teed teha. Ta ei saa aru, et ma hoian gaasileeki madalal, et vesi aeglasemalt keema läheks … Mu talvemantel on liiga õhuke, leiab Rudi. Ta tahab mind vist edevamaks muuta.“ Ursula ostiski uue mantli ja sõitles siis ennast, et kulutab selliste asjade peale raha, samas kui teised nälgivad. „Igatsen Rudit,“ kirjutas ta. „Aga siis olen vihane, et selline inimene mul pea segi ajab. Et ma teda nii väga vajan. Ja jään siis nuuksudes magama.“ Kui nad ühel õhtul kontserdilt koju jalutasid, seisatus Rudi tänavalambi all. „Ta seisis valguslaigus. Tema paksud juuksed on endiselt sagris, mis mõjub kuidagi üllatavalt, ja tema tumedad silmad on ikka melanhoolsed ja eemalolevad, isegi siis, kui ta naerab või on sügavalt mõttes.“ Sel hetkel ta armus ära. „Kas üks sekund, mõni lause või viis, kuidas inimese pilk midagi väljendab, võib kõik senised tunded uueks muuta?“ imestas ta. Rudi saatis ta koju. „Sel ööl ta suudles mind,“ kirjutas ta. „Ma olin kurb, sest mu huuled olid nii kuivad. Väike asi ju, aga ma olin seda suudlust kogu pärastlõuna oodanud, vaikselt rõõmustades.“

Rudi Hamburger oli peaaegu ideaalne kavaler: heasüdamlik, naljakas, õrn ja juut. Mõlema noore vanemad kiitsid selle suhte heaks. Kui Ursula muutus liiga tõsiseks, siis Rudi narris teda leebelt. Ja kui Rudi kõneles oma soovist saada edukaks arhitektiks, siis tema suured pruunid silmad särasid. Ta oli ka helde. „Rudi kinkis mulle šokolaaditahvli,“ rääkis Ursula vennale. Maiustused olid tollal harulduseks ning ta üritas rõhutada, et see polnud mingi kodanlik pillamine. „Ta ei kulutanud selle peale raha. Sellist lollust me ei tee. Aga kui keegi talle midagi kingib, siis ta alati jagab minuga.“

Rudi vihjas abielule. Ursula oli kahtlev.

Sest Rudi Hamburgeriga seondus üks probleem: ta polnud kommunist. Nad võisid ju jagada juudi päritolu, kultuurihuvi ja šokolaadi, kuid Ursula armastatu polnud seltsimees ja polnud ka mingit märki sellest, et ta tahaks selleks saada.

Hamburger oli poliitilistelt vaadetelt liberaalne ja progressiivne, kuid kommunism oli tema jaoks liiast. Nende vaidlustes kordus sarnane muster.

„Sa kahtled sotsialismis üldiselt, aga eriti just meie uskumustes,“ noomis Ursula. „Sinu vaated kommunismile on määratud emotsioonide poolt, neil puudub igasugune teaduslik alus.“

Rudi loetles oma vastuväited kommunismile: „Liialdused pressis, mõne artikli primitiivne toon, žargoonist kubisevad igavad kõned, vastaste seisukohtade ülbe tagasilükkamine. Te ei oska kohelda intellektuaale, keda te eemale tõukate, mitte ei ürita enda poolele võita. Te solvate vastaseid, mitte ei alista neid loogikaga, et neid siis enda ridadesse värvata.“

Ursula pidas seda „tüüpiliseks väikekodanlikuks suhtumiseks“. Kuid ta pidi salaja tunnistama: „ma tean, et tema väidetes on oma tõetera“. Aga see vaid suurendas tema soovi vastu vaielda.

Rudi lõpetas need vaidlused tavaliselt mõne naljaga.

„Mis me tülitseme! Maailmarevolutsiooni pärast ei tasu veel teineteise peale karjuma hakata.“

Rudi liitus Punaabiga, mis oli tööliste vastastikuse abi organisatsioon ja millel oli sidemeid kommunistidega. Temagi luges Leninit ja Engelsit ja nimetas end nende toetajaks. Kuid ta keeldus konkreetselt KPD-ga liitumisest ega löönud kaasa Ursula aktivistitegevuses. Oma rahuliku pealispinna alla oli Hamburger hämmastavalt kangekaelne mees, kes jäi liitumise küsimuses kõigile veenmiskatsele kurdiks. „On asju, mis mind partei puhul häirivad,“ ütles ta. „Vahest ma jõuan vaikselt ka selleni, kui sa mulle aega annad.“

Pärast üht eriti raevukat vaidlust kirjutas Ursula: „Kui Rudi peab küsitavaks sotsialismi kui sellise rakendatavust, siis ma ärritun ja vaidlen vastu. Tema jaoks on see sama, nagu läheks meie arvamused lahku mõne raamatu või kunstiteose asjus, aga minu jaoks on need kõige tähtsamad probleemid üldse, kogu meie ellusuhtumine. Sellistel hetkedel näib ta mulle täiesti võõras.“ Kuid Ursula ei kavatsenud alla anda. Ta kirjutas Rudi jaoks ümber terve portsu kommunistide tsitaate – kummaline armukingitus. „Ma usun, et kui me kokku jääme, siis on vaid aja küsimus, millal ta parteiga liitub,“ ütles ta Jürgenile. „Kuid see võib võtta veel kaks aastat.“

Ursula lahkus 1927. aasta aprillis Prageri poest ja vihatud Sibula juurest ning läks arhiiviassistendiks juutidele kuuluvasse Ullsteini – see oli üks suurimaid ajalehe- ja raamatukirjastusi kogu Saksamaal. Üks esimesi asju, mis ta seal töötades tegi, oli artikli kirjutamine Die Rote Fahnele, teemaks puudulikud töötingimused tema uuel töökohal. „Sissekäigu juures jagati laiali tuhat kakssada tasuta koopiat ja see avaldas siinsetele muljet.“ Eriti kindlasti just juhatusele.

Ursula vallandati Ullsteinist vähem kui aasta pärast. Ta oli pahandusetekitaja ning tõsiste poliitiliste rahutuste ja üha jõudu koguva juudivastasuse ajastul soovis kirjastus probleeme vältida.

„Sa pead töölt lahkuma,“ ütles Hermann Ullstein talle.

„Miks?“ küsis Ursula, kuigi ta teadis vastust.

„Demokraatlikus ettevõttes puuduvad kommunisti jaoks väljavaated.“

Kahtlase tööajaloo ja väheste kogemustega Ursulal polnud üha suureneva tööpuuduse ajal võimalik uut ametit leida. Ta keeldus ka vanemate armuandidest. Ta soovis uut väljakutset paigas, mis oleks tundmatu ja kus tal leiduks ruumi mõelda ja kirjutada. Ta vajas täiesti uut moodi seiklust. Ta valis Ameerika.

Suur Lenin oli kirjutanud: „Esiteks võidame enda poole Ida-Euroopa, siis Aasia massid. Seejärel piirame ümber kapitalismi viimase kantsi, Ameerika Ühendriigid. Me ei peagi võitlema. See kukub küpse viljana meile pihku.“ Ameerika oli revolutsiooniks valmis. Lisaks elas seal Jürgen, keda Ursula näha tahtis. Ta oli otsusele jõudnud: ta läheb USA-sse ja naaseb siis, kui Rudi on arhitektuuriõpingud lõpetanud. Või siis mitte. See oli veider otsus ja väga julge valik vallalise 21-aastase neiu jaoks, kes polnud kunagi välismaal käinud. Tegemata välja oma ema anumisest ja lükates tagasi isa rahalise toetuse, astus ta 1928. aasta septembris liinilaeva pardale, mis pidi Philadelphiasse sõitma. Rudi tuli sadamasse kaasa ja lehvitas talle, ise endalt küsides, kas ta Ursulat veel kunagi näeb.

Suure majandussurutise künnisel seisev Ameerika oli paik, kus paljudel läks hästi, teised aga virelesid vaesuses. Avarad võimalused ja laostumine, suured ootused ja ähvardav majanduskatastroof. Ursula sai esimest korda elus iseseisvaks. Ta leidis tööotsa ühes kveekerite perekonnas, kus ta pidi lastele õpetama saksa keelt; seejärel töötas ta Hotel Pennsylvanias toateenijana. Tema inglise keele oskus, mis oli juba saabudes hea, arenes kähku. Kuu aja pärast reisis ta rongiga New Yorki ja suundus Manhattani Lower East Side’i.

Seal paiknes Henry Streeti asundus, mille oli rajanud progressiivne reformija ja meditsiiniõde Lillian Wald ning mis pakkus linna vaestele immigrantidele arstiteenuseid, haridust ja kultuuriüritusi. Immigrandid võisid seal tasuta majutust saada, kui nad olid valmis iga nädal paar tundi sotsiaaltööle pühendama. Asunduse hingeks oli Wald ise – see oma ajast ees olev feminist oli sihiks võtnud naiste ja vähemuste õiguste edendamise, naiste valimisõiguse ja rassilise integratsiooni saavutamise, ning Ursula, kõige uuem Henry Streeti asunduse elanik, pidas teda inspireerivaks eeskujuks. Ursula kohtus temaga vaid korra, kuid oli ameeriklanna isiksusest ja elufilosoofiast võlutud. „Inimeste õnne tagamine nõuab aktiivset koostööd meeste ja naiste vahel, see ei saa jääda vaid ühe soo ülesandeks,“ kuulutas Ward. Ursula kolis sisse ja leidis töö Prosniti raamatupoes Manhattani põhjaosas.

Ursula elas USA-s ligi aasta aega. See kogemus vormis teda põhjalikult ja siit sai alguse armastuse-vihkamise suhe kapitalistliku Läänega, mis kestab kogu tema ülejäänud elu. Pööraste kahekümnendate lõpu Ameerika poliitilised ja majanduslikud äärmused olid võrreldavad Weimari vabariigi olukorraga. New York oli rahvaarvult Londonit edestanud ja saanud maailma suurimaks linnaks, kus elas üle kümne miljoni inimese. Linn oli energiast, loovusest ja jõukusest laetud ning seda kujundasid uued tehnoloogiad, autod, telefonid, raadio ja džäss. Kuid särava pealispinna all kogus jõudu katastroof, kui nii suur- kui ka väikeinvestorid valasid oma säästud ülekuumenevasse aktsiaturgu, sest nad uskusid, et mull ei lõhke kunagi.

Erinevalt Sibulast polnud Prosnitil midagi selle vastu, et tema töötajad raamatuid loevad. Ursula oli marksistliku-leninistliku kirjandusega juba hästi kursis ja võis peast pikki lõike tsiteerida, mida ta päris tihti tegigi. Paljud Prosniti kliendid olid ameeriklastest kommunistid ning riiulitel leidus hulgaliselt vasakpoolsete silmapiiri avardavaid teoseid proletariaadi kirjandusliikumiselt: raamatud, mille töölisklassi seast pärit kirjanikud olid kirjutanud klassiteadlikule lugejaskonnale. Ameerika vasakpoolsuse värske intellektualismipuhang haaras ka Ursula kaasa. Eriti südamelähedaseks sai talle üks äsja ilmunud teos. Radikaalne ameerika kirjanik Agnes Smedley avaldas 1929. aasta aprillis raamatu „Maa tütar“ („Daughter of the Earth“). Suuresti kirjaniku enda elul põhineva teose kangelanna on Marie Rogers, vaestest oludest pärit neiu, kellel on suhteprobleeme ning kes hakkab viimaks edendama rahvusvahelise sotsialismi ja India iseseisvuse aateid. „Mul puudub kodumaa,“ kuulutab Smedley peategelane. „Minu kaasmaalasteks on need mehed ja naised, kes võitlevad rõhumise vastu … Pühendan end neile, kes surevad muudel põhjustel: vaesusest kurnatuna, rikaste ja võimukate ohvriks langenult, meie suure ürituse eest võideldes.“ „Maa tütar“ sai kohe bestselleriks ja Smedley kuulutati „naiste radikaalkirjanduse emaks“. Ursula jaoks oli see raamat nagu lahinguhüüd: naine, kes kaitseb rõhutuid, nõuab radikaalseid muutusi ja on valmis surema aate eest, mis kõlab romantiliselt, glamuurselt ja riskantselt.

Mõni nädal pärast New Yorki saabumist liitus Ursula Ameerika kommunistliku parteiga. Kevadel külastas ta sotsialistide puhkelaagrit Hudsoni jõe ääres, kus ta kohtas Michael Goldi, oma vanemate tuttavat, keda võis tollal pidada Ameerika kõige kuulsamaks radikaalseks hääleks. Gold oli Itzok Isaac Granichi kirjanikunimi. Rumeeniast immigrantidena saabunud juutide poeg, üles kasvanud vaesuse keskel Lower East Side’is, oli ta pühendunud kommunist ja raevukas polemiseerija, kes rajas marksistliku ajakirja The New Masses, mida ta toimetas. Goldile meeldis tüli norida. Kui ta Ernest Hemingwayd „renegaadina“ kirjeldas, saatis Hemingway talle lühikese vastuse: „Võite Mike Goldile öelda, et Ernest Hemingway palub tal persse käia.“ Ursula nimetas Goldi romaani „Rahatud juudid“ („Jews without Money“) üheks oma lemmikraamatuks.

New York oli Ursula arust ühtaegu veetlev ja eemaletõukav paik; ta igatses taga kodu, seltsimehi ja perekonda. Eelkõige igatses ta aga Rudi järele.

Ursula asus 1929. aasta sügisel Saksamaa poole teele. Mõni nädal hiljem kukkus Ameerika aktsiaturg kokku, mõistes miljonid vaesusesse ja tuues kaasa suure majandussurutise.

Alles siis, kui ta nägi Rudit sadamakail ootamas, sai Ursula aru, kui väga ta teda armastab. Kahtlused Rudi poliitiliste vaadete suhtes olid Ameerikas elades leevenenud. Küllap mehe silmad viimaks avanevad. Ursula Kuczynski ja Rudolf Hamburger abiellusid oktoobris lihtsa tseremooniaga, kus viibisid pereliikmed ja lähimad sõbrad.

Vastabiellunud olid õnnelikud, töötud, rahatud ja, vähemalt Ursula puhul, ametis mässu õhutamisega. Nad keeldusid põhimõtteliselt vanemate rahalise abi vastuvõtmisest ja kolisid tillukesse ühetoalisesse korterisse, kus puudus küte ja soe vesi. Ursula silkas Berliini mööda ringi ja kirjutas artikleid Die Rote Fahnele, algatas agitpropaganda-teatrietendusi ja korraldas radikaalsete raamatute tutvustusüritusi. Parteijuhid andsid talle ülesandeks luua marksistlik tööliste laenuraamatukogu, mille liikmed võisid laenutada vasakpoolseid kirjandusteoseid, mida rohkesti avaldati. Talle anti abiks Erich Henschike, ortodoksne juut Danzigist, kes töötas hauakaevajana, ning koos liikusid nad käsikäruga mööda Berliini ringi ja kogusid raamatuid radikaalsetelt kirjastustelt ja üritust toetavatelt seltsimeestelt. Kui ühes ajalehes avaldati foto Ursulast koos raamatukäruga, polnud vanemad sugugi rahul. „Sellest polnud midagi, et ma käruga mööda Berliini ringi käisin, küll aga oli halvasti see, et ma lubasin end pildistada.“ Henschke oli kommunistist löömamees, kes oleks pigem peksnud pruunsärklasi kui kogunud raamatuid, mida ta ise kunagi ei viitsiks lugeda. Viimaks leidus neil juba 2000 raamatut, mis paigutati ajutistele riiulitele endises tuvikeldris juudi tööliskvartalis. Rudi maalis sildi, mis kuulutas suurte punaste tähtedega: „Marksistlik tööliste laenuraamatukogu. Laenutustasu 10 penni raamat.“ Esimeseks kliendiks oli vanaldane vabrikutööline: „Kas teil on mõni lihtne teos sotsialismi kohta minu naise jaoks, ilma võõrsõnadeta?“ Kuid palju huvilisi seal siiski ei käinud ja kasuks ei tulnud seegi, et kelder haises endiselt tuvisõnniku järele.

Ursula seisis leti taga Berliini revolutsioonilise kirjanduse raamatulaadal, kui sinna saabus üks elegantne tumedanahaline võõramaalane ja hakkas teoseid lappama. Ursula soovitas talle „Maa tütart“. Mees teatas talle mõningase kahetsusega, et on seda juba lugenud, kuna Agnes Smedley on ametlikult tema naine, kuigi nad enam eriti ei suhtle. Ursula oli hämmastunud, kui sai teada, et tegu on India revolutsionääri Virendranath Chattopadhyayaga.

Marksistliku kirjanduse tutvustamine oli nauditav ja ideoloogiliselt kiiduväärne tegevus, kuigi raha sellega mõistagi ei teeninud. Rudi oli nüüd paberitega arhitekt, ent sobilikku tööd leidus vähe. Üks Ursula sõber palkas teda kujundama Görlitzi jaama lähedal asuva kommunistide „Punase raamatupoe“ interjööri (kasutada tohtis vaid punast värvi). Ta koostas ka oma äia raamatukogu laienduse plaani ja töötas ühe uue hotelli väliskujunduse kallal. Aga üleilmne majandussurutis muutus üha hullemaks ja tööpakkumised kuivasid kokku.

Abi saabus kaugelt. Rudi lapsepõlvesõber Helmuth Woidt töötas Shanghais Saksa firma Siemensi palgal. Ta saatis Rudile 1930. aasta alguses telegrammi ja teatas talle töökuulutusest, mis oli ilmunud ühes Shanghai ajalehes: brittide juhitud Shanghai munitsipaalnõukogu otsib arhitekti, kes ehitaks valitsushooneid selles Hiina linnas. Rudi kandideeris ja sai kohe vastuse: kui ta omal kulul Hiinasse reisib, siis ta saab selle ameti. Woidt pakkus, et Rudi võib tasuta peavarju saada korteris, mis asus tema Shanghai maja ülakorrusel.

Ursula polnud esiti kindel, kas see on hea mõte. Kas see võrduks seltsimeeste hülgamisega, kui ta taas Saksamaalt lahkub? Samas pidi see ju olema maailmarevolutsioon ja Hiina kõlas üliromantiliselt. Ursula andis KPD peakorterisse teada, et läheb Shanghaisse ja kavatseb liituda Hiina kommunistliku parteiga, just nagu ta oli parteiga liitunud ka Ameerikas. „Kommunism on rahvusvaheline ja ma saan ka Hiinas edasi töötada,“ teatas ta naiivselt oma seltsimeestele.

Ursulal polnud aimugi, millisesse poliitilisse keeristormi ta sisenemas on. Shanghais leidus tõepoolest Hiina kommunistlik partei, kuid see oli seadusvastane, seda kiusati taga ja see kõikus hävingu äärel.