Читать книгу Vabadusekunstnik - Ben Okri - Страница 3

ESIMENE RAAMAT

1

Ühes kollases majas luges poiss vanamehele ette. Nad lugesid teineteisele kordamööda ette ning nüüd oli poisi kord. Poisi nimi oli Mirababa. Ta luges parajasti lugu lapsest, kes ronis mööda redelit teise maailma, kus hiiglased andsid talle võluvõimed.

Poiss katkestas hetkeks lugemise.

„Kas on tõsi,” küsis ta, „et meie maailmast edasi on veel üks maailm?”

Vanamees oli tükk aega vait. Mirababa oli sääraste vaikushetkedega harjunud ning õppinud neist mitmesuguseid asju välja lugema. Poiss luges vanamehe vaikimisest välja järgmist: „Just küsimuste esitamine viiski meie esivanemad säärasesse seisu. Ja sina muudkui küsid edasi?”

Sedasama tunnetas poiss kogu elu iga kord, kui mõni tema esitatud küsimus vastuseta jäi. Ta jõudis arusaamisele, et küsimustele ei vasta vastused. Neile vastavad vaikuse nüansid.

Mirababa tahtis juba edasi lugeda, kui vanamees tema üllatuseks kõnelema hakkas. Ta kõneles karedal, kuid rahustaval häälel. Ehk sundis vanameest niivõrd ebaharilikule teole lähenev surm.

„Ühel päeval, mu poiss, pead sa hüppama pea ees tundmatusse ja avastama, mida meie eest varjatud on …”

Vanamees tegi pausi. Mirababa kuulis järgnenud vaikuses kotkatiiva pekslemist akna taga. Viivuks kuulis ta omaenda südametukseid. Vanamees polnud tema küsimusele vastanud, vaid oli üksnes pannud teda pinevamalt vaikust kuulatama.

Mirababa imas mõnda aega vaikust endasse ning hakkas siis uuesti lugema. Ta oli jõudnud lugeda vaid paar sõna, kui vanamees teda katkestas.

„Ainus moodus teisele poole minna on minna sisse.”

„Minna sisse?”

„Kuhu see laps siin loos, mida sa mulle ette loed, läks?”

„Ta ronis mööda redelit teise maailma.”

„Kuhu ta läks?”

„Üles.”

„Üles tähendabki sisse.”

Vanamees vaikis hetke.

„Kas sa mäletad seda lugu, mis ma sulle lugesin, kangelasest, kes üritas koju tagasi pääseda?”

„Seda, kus ta torkas ühesilmse hiiglase pimedaks ja kuulas sireenide laulu?”

„Sedasama jah. Kuhu ta teel oli?”

„Koju.”

„Kojuminek tähendab sisse minekut.”

„Kuhu sisse?”

Vanamees vaikis. Sedapuhku sulges ta otsekui rampväsinult silmad. Poiss asus vaikust kuulama, kuid vanamees ütles:

„Ära ole meie, ülejäänute moodi. Võta kuulda oma loomust. Võta kuulda oma küsimusi. Need, kes üritavad vanglast põgeneda, leiavad end lõpuks teisest vanglast. Põgenevad sellest ja leiavad end kolmandast. See maailm koosneb vanglatest ning maailmavanglast pole mingit pääsu. Me oleme oma suguvõsas murdnud välja vanglatagusest vanglast ning neist vanglatest, mis edasi tulevad. Mina olen viimasena alles jäänud.”

Vanamees vaikis, silmad endiselt kinni. Kui ta uuesti kõnelema hakkas, oli tema hääl vaiksem.

„Ma tean, et seal väljas lahendust ei leidu. Sest seal on ainult vanglad, millele järgnevad uued vanglad sinnamaani, kuhu silm seletab. Isegi avakosmoses viibinud astronautidel pole õnnestunud universumi vanglast pääseda. Me oleme katsetanud kõiki mooduseid peale ühe.”

„Mis see üks siis on, vanaisa?”

„Ma olen vana mees, kes kuulab, mida kotkatiib ütleb.”

„Mida see kotkatiib siis ütleb?”

„Ütleb, et on aeg minna koju.”

„Aga sa ju oled kodus.”

„Ma olen vana mees, kes on veetnud terve elu vanglas ja unistab ainult vabadusest.”

„Mis on vabadus, vanaisa?”

„Ma unistan mere lättest. Sinu hääl meenutab mulle kodu.” Vanamehe hääl jäi järjest vaiksemaks. „Täiskuu palgeid mu silm enam ei näe. Kuula mind. Järgneva andsid mulle edasi iidsed kangelased. Kõik, mida meil on vaja teada, on peidus selles, mida me kõige enesestmõistetavamaks peame. Eliksiiri nimega vabadus on otsinud kõik inimesed. Seda on otsitud tuhandeid aastaid. On ringelnud jutud, et üks harukordne inimene leidis selle ning andis saladuse edasi iidsetesse müütidesse peidetud vihjetena. Väidetavalt on veel paar-kolm inimest selle leidnud, kuid kindlalt me seda ei tea. Alates iidsetest aegadest kuni praeguseni pole seda leidnud mitte keegi.”

Vanamees lasi vaikusel pikemalt oma sõnadesse imbuda.

„Ma olen kõik kaardil olevad marsruudid läbi rännanud. Ma olen võtnud vanast teest, mis võtta annab. Minu moodusest pole mingit kasu olnud ja me oleme endiselt siin, vanglas. Nüüd on sinu kord. Sinu aeg on käes. Leia vabaduse eliksiir ja too see inimeste kätte, et me kõik saaksime vabaks. Vastasel juhul me hukkume. Meid hukutab lootusetus.”

Vanamees vaikis. Ta avas silmad ning pidi juba edasi rääkima, kui avastas, et poiss on magama jäänud.

2

Ühes teises majas kuulas Amalantis õhtuhakul loiul pilgul oma kallimat.

Kallima nimi oli Karnak. Ta oli kena, leebete näojoonte ja hirvesilmadega noormees. Karnaki elus oli üleminekuperiood, ta ootas tööd. Ta kõneles parajasti Amalantise palgete võlust, tema silmade nõiduslikkusest, tema keha sitkest nõtkusest. Karnak oli Amalantisesse kirglikult armunud. Kuid Amalantis oli juba mõnda aega tundnud veidrat tühjust. Mida rohkem inimesed tema ilu ülistasid, seda tühjemana ta end tundis.

See oli alguse saanud ühel ammusel hommikul, kui ta peeglisse põrnitses. Kui Amalantis oma nägu silmitses, paistis keegi talle peeglist silma pilgutavat. Ta taipas, et tema sees on keegi, kes pole tema ise. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta tundis, et tema näo taga on lõksus keegi teine, mitte tema. Kes on selle maski taga, mida kõik minuks peavad, arutles ta. Sellest küsimusest tema hädad alguse saidki.

Amalantis võttis endale pähe, et see, kes on tema näo taga, on vang. Ta tundis end iseenesesse vangistatuna. See arusaam tekitas paanikat. Ta ei saanud seda arusaama mitte kellegagi jagada.

Kõik pidasid Amalantist ilusaks. Kuid mida rohkem inimesed tema ilu kiitsid, seda rohkem ta end petisena tundis. See sundis teda ülistamisele vaikimisega vastama, mis süvendas tema salapära ja suurendas ülistamist. Tihtipeale mõtteisse vajunud, tundis ta end elutõest võõrandununa ning jäi morniks. See oli ammu.

Kui Karnak teda kiitusega üle valas, ei tulnud Amalantisele pähe ühtki teist lauset peale selle, mida ta poleks öelda tohtinud.

„Su kiitus ajab mul südame pahaks.”

„See on küll kurb.”

„Järsku räägiksime millestki põnevamast?”

„Nagu näiteks?”

„Näiteks … kes see vang sinu meelest on?”

Karnak võpatas, otsekui oleks teda salvanud madu.

„Vang? Mis vang?”

„Tead küll seda grafitit, mida nad üritavad maha nühkida? Seda värki, mis muudkui igale poole ilmub?”

„Millest sa räägid?”

„Kes on see vang?”

Karnak sulges kärmelt ukse.

„Me ei tohi seda sõna öelda. Meil võib sellest pahandusi tulla. Meid võidakse selle eest kinni panna.”

„Kas ka sina kardad tõde?”

„Tõde? Mis tõde?”

„Sa ju tead, et kõik küsivad seda küsimust.”

„Aga nad ei küsi seda valjult. Ära ütle seda sõna uuesti. Ära ütle midagi.”

Amalantis ei lausunud mõnda aega sõnagi, vaid vahtis mõtlikult aknast välja.

„Ma tahaksin teada,” ütles ta viimaks, „kes see vang on.”

„Miks?”

Tolsamal hetkel kuulsid nad uksel kolme koputust. Noor armastaja avas ukse ning nägi selle taga seismas kolme meest. Neil olid ühesugused hallid ülikonnad ja lipsud. Nad läksid tüdruku juurde ja sundisid teda tulema nendega kaasa tänavale, kus juba ootas hall kaubik.

Amalantis oli vait, kui teda minema talutati. Karnak avastas end ukselt seda kõike otsekui mingit unenägu vaatamas. Amalantis vinnati kaubiku tagauksest sisse. Siis sõitis auto minema. Ükski mees polnud ainsatki sõna lausunud.

3

Sääraseid arreteerimisi toimus üle kogu maa palju. Need leidsid aset kõigil päeva- ja öötundidel. Inimesi arreteeriti keset magamist une pealt või tööl olles. Keegi ei tõstnud kära. Arreteerima tulijad ei lausunud sõnagi. Nende kohalolekust piisas. Arreteeritud viidi tundmatutesse kohtadesse ning neist ei kuuldud enam midagi.

Kogu maad valdas veider vaikus. Tänavad jäid järk-järgult tühjaks. Need, keda ei arreteeritud, kuid kes nägid teiste arreteerimist pealt, käisid ringi pidevas hirmuseisundis. Inimesed rääkisid üksteisega üha vähem. Nende vestlus muutus neutraalseks. Nad lakkasid üksteisele silma vaatamast. Tänavatel ei kuuldud enam naeru. Kogu maad haaras sünge meeleolu.

Loomulikult muutus keele kvaliteet. Teatud sõnad muutusid kahtlaseks ning haihtusid avalikust kõnepruugist. Sellised sõnad nagu „lootus”, „õigused”, „tõde”. Kõik, kes neid sõnu kuuldavale tõid, avastasid enda ümbert tühjuse. Õige pea kahtlustati igaüht, kes kasutas sõna „vabadus”, ohtlike plaanide haudumises.

Võimud muutusid halastamatumaks, aga ega seintele ilmunud küsimus sellepärast ära kadunud. Küsimus ja selle ilmumine avalikesse kohtadesse läks hoopis jultunumaks.

Ühel kirkal hommikul puhus tuul elanikkonna hulka ruudukujulised paberitükid. Neil miniatuursetel lendlehtedel seisis küsimus: KES ON SEE VANG?

Vaikus oli küsimuse väge üksnes mitmekordistanud.

4

Noil päevil oli kaks klassi inimesi. Üks, valdav enamus, olid nõndanimetatud tavalised inimesed. Nemad ei rääkinud eriti. Nad tegid oma tööd, täitsid oma kohustusi, kasvatasid lapsi, lugesid lehti, imasid endasse kõik loetu, vaatasid televiisorit ning uskusid kõike, mida nägid. Oma õudusunenäod hoidsid nad enda teada. Nemad moodustasid haiglaosakondades ja psühhiaatriakliinikutes enamuse. Taustamuusikaks nende peas oli ühtlane muutumatu undamine.

Ning ometi kostis öösiti ühest toast teise järel, üle munitsipaalmajade ja rikastes eeslinnades, nende vooditest kisendamist. Nad karjusid unes ja ulgusid nagu hirmunud loomad. Seda oli öösiti kuulda üle kogu maa. See muutus nii tavapäraseks, et varsti peeti seda normaalseks puhkeseisundiks. Teisisõnu: enam ei märganud seda keegi.