Читать книгу Minu Indoneesia. Maailma makett - Berit Renser - Страница 5

Taman Mini kultuuripark Jakartas jutustab oma külastajatele loo. „Bhinneka Tunggal Ika“ ehk „Ühtsus mitmekesisuses“ on Indoneesia moto. See fraas peab siduma tervikuks üüratu arhipelaagi 17 000 saart ja tuhanded etnilised grupid, kes neil kõrvuti elavad. Kultuuripargis saab väikese vaevaga, ilma mere- ja kultuuritõketele komistamata, jalutada jaavalaste joglo’de^[1.], dajakite longhouse’ide^[2.] ja Bali templite vahel. Vaadata Maluku pulmasid, Sulawesi matuseid või Nusa-Tenggara ümberlõikamistseremooniaid. Taman Mini on mitmekesisuse ideaalrefleksioon.

Indoneeslaste suur rahvuslik narratiiv on siiski üks paras väljamõeldis. Aastasadade jooksul vaheldusid siin hinduistlikud ja budistlikud kuningriigid ning islamistlikud sultanaadid, hõlmates eri aegadel eri piirkondi. Tänapäevase Indoneesia alad ühendas lõpuks Madalmaade ahne käsi, mis ei nimetanud saarestikku ümber mitte veel riigiks, vaid Ida-India Kompaniiks ja hoidis oma võimu 350 aastat. „Merdeka!“ oli võimas sõna. See tähendas vabadust. Pärast lõputuid rüselusi emamaa Hollandiga, aga ka Jaapani okupatsiooniga, saavutati lõpuks, 1945. aastal, iseseisvus. Arhipelaagi elanikud olid nüüd korraga küsimuse ees: kes me oleme ja mis meid seob?

Nendele küsimustele pidi vastused andma Indoneesia esimene president, karismaatiline Sukarno, keda kutsuti hellitavalt Indoneesia isaks. Sukarno alustas riigi põhjaliku brändimisega, esmajoones selle asukaile endile.

Ühtsel riigi oli vaja ühte riigikeelt – saagu selleks indoneesia keel. Ühtsel riigil oli vaja ideoloogiat – saagu selleks Pancasila. Ühtsel riigil oli vaja hümni – saagu selleks „Suur Indoneesia“. Rahvuslikku ühtsustunnet ja patriotismi pidid nüüd kasvatama lõputud pisitegevused. Üks õige indoneeslane käis paraadidel puna-valges marssimas; heiskas hommikuti koolihoovis lippu ja võimles selle all lugupidavalt; üks õige indoneeslane tegi oma riigi heaks ühiskondlikult tasuta tööd ja ehitas üles terve 1962. aasta Aasia mängude staadioni. Üks õige indoneeslane laulis, käsi rinnal, hümni:

Jäägu kestma mu maa,

jäägu kestma mu riik,

mu rahvas, mu inimesed, nad kõik.

Loogem ta hinge,

vormigem ta keha

Suurele Indoneesiale.^[3.]

Ja üks õige indoneeslane teadis küsimustele une pealt õigeid vastuseid:

„Millistest põhimõtetest koosneb Pancasila?“

„Usk ühte jumalasse! Humanism! Õiglus! Indoneesia ühtsus! Esindusdemokraatia!“

Isegi kui Sukarno presidenditroonilt tõugati ja võimu võttis autokraatlik Suharto, ei kadunud vajadus rahvusfantaasiate järele. Suharto abikaasa oli see, kes käis lauale idee Taman Mini kultuuripargist. Meid, välistudengeid, toodi nüüd siia, nõnda nagu siia toodi kohalikke oma riiki õppima. Indoneesia on nii suur ja nii lai, et ülevaate sellest võibki saada vaid ühe teemapargi kaudu. See minimaailm ei ole midagi muud kui järjekordne püüdlus vastata nii tihti tekkivale küsimusele „Mis on Indoneesia?“.

Panna Indoneesia raamidesse, mida võimaldavad ühtsed raamatukaaned, on vaat et võimatu projekt. Sellest metsikust variatiivsusest, 261 miljonist inimesest ja 17 000 saarest ühiste joonte väljavõlumine oli ülesanne, millega maadlesid poliitikud aastakümneid. Kuidas nüüd mina, Indoneesias kokku umbes kolme aasta jagu elanud välismaalane, võin vastutada Indoneesia defineerimise eest? Ju vist peangi tegema midagi sellist, mida tõenäoliselt tegi Sukarno omal ajal maakaarti vaadates: koguma kokku tuhanded haakumatud osad, mahutama need ühe raami sisse ja kirjutama sellele peale „Minu Indoneesia“.

Pelgulinn,

2017

1 Joglo – Jaava aristokraatidele omane elamu, mis eristub teistest omapärase katusekuju poolest. (jaava k) [ ↵ ]

2 Longhouse – Borneo saarele omane puitelamu, mis on ehitatud kõrgetele sammastele, võib olla sadu meetreid pikk ja majutada mitukümmend perekonda. (inglise k) [ ↵ ]

3 Inglise keele vahendusel tõlkinud Ain Rada. [ ↵ ]