Читать книгу Päikese pime külg - Bert Liives - Страница 5

Ja nüüd ma näen unes juba üsna mitmendat ööd, kuidas poen maapõue peitu meteoriidisaju eest. Ja enne ma jooksen – nii kiiresti kui ei kunagi ilmsi surun end läbi õhu – ning tunnen oma paremal põsel ja kõrval survet, kuumust. Taevas pulbitseb üks ilmatu suur tulekera ja hiljem, kui uuesti mullasest urust välja ronin, ütleb ta: „Näe, siin sõid enne meie kanad, nüüd on siin asfalt, aga maja, maja on täiesti alles. Nüüd elavad siin võõrad, koos meiega.” Aga maja on alles ja enne kui midagi mõtlen, kallistan ta põlvi ja piilun nende tagant meie maja nagu väike laps. Tõesti, see on alles, keset vihmast asfaltvälja. Sees elavad aga võõrad.