Читать книгу Tolm ja tuli - Betti Alver - Страница 7

rõhub nagu raudne soomus –

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

säält ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda.