Читать книгу Häärberi peretütar - Betty Neels - Страница 4

Pont Magna küla, mis oli surutud Mendipi mägede vahele, sai veebruarikuisest ilmast oma osa. Lörtsine, jäine vihm, kõle tuul ja terav külm olid muutnud teed ja teerajad liuväljadeks, nii et tüdruk, kes küla poole kõndis, astus edasi ettevaatlikult.

Ta oli pikk tüdruk kauni näo ja paksude tumedate juustega, mis olid villase mütsi all, ning ta kena figuur oli vana tviidmantli all peidus. Jalas olid tal tugevad kummisaapad – sellise ilmaga sobivad, aga vaevalt küll midagi ilusat.

Tee ta ees tegi käänaku ja tüdruk tõstis äkki pilgu, kui välja ilmus üks auto, ning ta ei näinud külmunud kõrgendikku jalge all, komistas, kaotas tasakaalu ja kukkus äkki kohmakalt istuli.

Auto aeglustas käiku ja jäi seisma ning juht astus välja, aitas tüdruku ilma vähimagi pingutuseta jalule ja märkis leebelt: „Te peaksite jalge ette vaatama.“

„Muidugi vaatasin ma jalge ette.“ Tüdruk seadis mütsi otseks. „Teil pole vaja nurga tagant nii vaikselt välja ilmuda...“

Ta tõmbas mantli kõvemini ümber ja kortsutas kulmu, sest ta kehal andsid end tunda mitmed valusad kohad.

„Kas ma võin teile küüti pakkuda?“

Tüdruk sai aru, et näib meest lõbustavat, ja ütles külmalt: „Te lähete vastassuunas.“ Ja lisas: „Kas olete siin võõras?“

„Ee-jah.“

Ehkki tüdruk ootas, polnud mehel rohkem midagi öelda; ta ainult seisis ja vaatas tüdrukut ning viimane ütles asjalikult: „Noh, tänan, et seisma jäite. Head aega!“

Kui mees ei vastanud, vaatas tüdruk talle otsa ja nägi, et teine naeratab. Ta oli hea välimusega – enamgi veel, ilus: täiuslik nina, kindel suujoon ja väga sinised silmad. Tüdruk leidis, et nende pilk ajab ta segadusse.

„Palun vabandust, kui ma olin ebaviisakas. See oli nii ootamatu.“

„Mulle ka,“ vastas mees.

Kohane märkus, mõtles tüdruk, kui mehest eemale kõndis, aga see oli kõlanud nii, nagu oleks ta midagi hoopis muud mõelnud. Kui tüdruk kurvi juurde jõudis, vaatas ta tagasi. Mees seisis ikka veel seal ja jälgis teda.

Pont Magna polnud suur küla; seal oli palju rohelust ja kirik oli pisut liiga suur, peatänavat ääristasid külapoed koos postkontoriga ning mõlemal pool teed olid kenad majakesed. Paar kõrvaltänavat viisid teiste majade ja kümmekonna suurema hoone juurde: kirikla, vana kapten Morrise maja ja tänava kaugemas otsas mitmed mugavad elamud, mis kuulusid pensionieas paaridele. Vaikne koht vaikses maakonnas, Wells lõuna, Frome ida ja Bath põhja pool.

Küla ümbritsesid talud ja suured põllud. Kuna see oli maanteest kaugel, sattusid turistid siia harva, ja sellisel aastaajal oleks see küla võinud olla ükskõik kui kaugel mingist asustatud kohast. See elas oma rõõmsameelset elu; inimesed olid seltskondlikud ja räägiti kuulujutte – proua Pike’i poes, sest see oli ainus kohtumiskoht.

Praegu oli seal mitu prouat, kes seisid, korvid käevangus, ja kuulasid poepidajat – ta oli tugeva keha ja reipa loomuga, tal olid säbrus hallid juuksed ning väikesed terava pilguga silmad.

„Tal hakkas halb, äkisti!“ hüüatas ta. „Noh, me kõik teadsime, et ta läheb pensionile, eks ole, ja tuleb uus arst? Kõik oli korraldatud, eks ole? Ma nägin teda, kui ta käis kohta üle vaatamas. Kena mees.“ Ta naeris. „Siin on meil tema jaoks palju naispatsiente, kes ootavad, et nad läbi vaadataks. Tal on ilus auto kah veel.“

Naine naeratas oma kuulajatele. „Ma polekski teda oma silmaga näha saanud, kui poleks Wellsi juurest tulnud ja peatunud, et doktor Flemingilt tablette tuua. Seal ta oligi, tore mees. Ma arvan, et ta võtab nüüd üle, pärast seda kui doktor Flemingil halb hakkas ja ta haigemajja viidi.“

Selle huvitava uudise üle mõtiskleti, kuni tehti igasuguseid oste, aga lõpuks läks minema ka viimane klient, jättes proua Pike’i oakonserve ritta seadma ja küpsisepakke ringi paigutama. Ta pööras pilgu oma tüütult tegevuselt, kui uks avanes.

„Preili Leonora – käisite jalutamas? Ja maapind on tõesti vastik. Oleksite võinud helistada, Jim oleks teid koju ära viinud.“

Tüdruk tõmbas mütsi peast ja vabastas lokkis juuksepahmaka. „Hommikust, proua Pike! Ma tahtsin jalutada, ehkki on selline kole ilm. Ema soovib paari asja – hea vabandus, et välja minna...“

See mind ei üllata, mõtles proua Pike; vaene noor daam, kinni selles suures sünges majas koos oma ema ja isaga, ja ta noormeest pole seal peaaegu kunagi. Ta peaks väljas tantsimas käima.

Proua ütles: „Las ma võtan teie nimekirja, preili, ja otsin kõik välja. Proovige neid õunu, kuni ootate. Loodame, et see ilm läheb mööda, et saaksime natuke ringi liikuda. See teie härra Beamish tuleb nädalavahetuseks siia, eks?“

„Noh, ma ei usu, kui teed paremaks ei lähe.“ Tüdruk keerutas sõrmes üksildast teemanti ja näis hetkeks kurb. Aga vaid hetkeks. „Aga ma arvan, et kevad tuleb väga ilus...“

Proua Pike, kes parajasti juustu kaalus, tõstis pilgu. „Kas siis on pulmad?“ päris ta.

Leonora naeratas. Proua Pike oli küla klatšimoor, aga ta polnud pahatahtlik, ja ehkki ta rääkis edasi kõik, mis ta oli kuulnud, ei liialdanud ta kunagi. Ta oli tore vanaproua ja Leonora oli tundnud teda peaaegu kogu elu.

„Me pole veel otsustanud, proua Pike.“

„Mulle meeldivad lihavõtteaegsed pulmad,“ ütles proua Pike. „Meie abiellusime lihavõtte esmaspäeval – see oli ilus päev.“ Ta naeris. „Me olime vaesed nagu kirikurotid. Aga see polnud tähtis.“

Tonyle oleks see küll tähtis, mõtles Leonora; mees oli linnas mingi tegelane, teenis raha ja kavatses veelgi rohkem teenida. Leonora oli üles kasvanud, ümbritsetuna väärtuslikest, ent kulunud asjadest vanas majas, mis oli kiiresti lagunemas. Tal oli harjumus iga penni lugeda. Tony iha raha teenida tundus tark ja üpris heidutav, sest see võttis ära nii suure osa mehe elust. Isegi oma harvadel külaskäikudel tüdruku koju oli tal portfell kaasas ja ta rääkis pidevalt telefoniga.

Leonora aeg-ajalt protesteeris leebelt ja mees käskis tal maha rahuneda, sest ta pidi turgudega kursis olema. „Minust saab miljonär – multimiljonär,“ ütles ta tüdrukule. „Sa peaksid olema tänulik, kallis – mõtle kõigile neile ilusatele riietele, mis sa saad endale osta.“

Vaadates oma tviidseelikut ja kummikuid, arvas Leonora, et ilusate riiete puudumine ajas Tonyt vahel närvi, ja mõtles, mida mees temas nägi, et armastas teda nii palju, et abielluda. Perekonnanimi, võib-olla – neil polnud päritud tiitlit, aga nimi oli vana ja lugupeetud – ja maja oli ikka veel olemas, samuti maa selle ümber. Tema isa ei loobuks kunagi kummastki.

See mõte hirmutas teda, aga ta heitis selle kiiresti kõrvale kui rumaluse. Tony armastas teda, ta kandis mehe kingitud sõrmust, nad abielluvad ja seavad end sisse. See kõik tundus praegu pisut ähmane, aga ta lootis, et nad ei pea Londonis elama. Mehel oli seal korter, mida Leonora polnud kunagi näinud, aga mille kohta Tony kinnitas, et loobub sellest, kui nad on abielus. Ja ta oli öelnud, et kui nad on abielus, siis teeb ta tüdruku kodu jälle selliseks, nagu see esialgu oli.

Kui Leonora protesteeris, et isa ei pruugi seda lubada, oli mees talle kannatlikult selgitanud, et sellisel juhul kuulub ta perekonda ja kindlasti lubab Sir William tal hoolitseda selle eest, et maja ja maa oleks korras, nagu nende kodu olema peab. „Pealegi,“ oli ta öelnud, „lõpuks saab sellest kodu meie pojale – su vanemate lapselapsele...“

Leonora polnud seda kunagi isale ega emale maininud. Nii Tony moodi, mõtles ta kiindunult – ta on suuremeelne ja hoolitsev, valmis kulutama raha tema kodu kordategemisele...

Proua Pike’i hääl katkestas ta mõtted. „Kas roosa või punane lõhe, preili Leonora?“

„Oh, roosa, proua Pike – kalakoogid, teate.“

Proua Pike noogutas. „Need on väga maitsvad.“ Nagu ülejäänud küla, teadis ka tema, kui vähe oli Crosby perekonnal raha. Palju raha polnud neil kunagi olnud ja Sir William oli kaotanud peaaegu kõik, mis alles oli, mingis finantskrahhis. See oli kohutav ebaõiglus, aga hea, et preili Leonora noormehel oli palju raha.

Ta pani toiduained kotti ja vaatas, kuidas Leonora mööda jäist tänavat kõndis. Tüdruk oli juuksed mütsi alla pannud ja tõepoolest, selja tagant nägi ta välja nagu hulkur. Ainult siis, kui ta nägu näed, mõtles proua Pikes, saad aru, et midagi sellist ta pole.

Leonora läks koju ühest kõrvaluksest. Neid oli mitu; maja, mille kõige vanem osa oli tõesti väga vana, oli saanud jõukamatel aegadel lisaruumi juurde ja sel oli soliidne George’i-aegne fassaad uhkete uste ja suurte akendega. Tagaosas olid mitmed põlvkonnad lisanud toa siia, koridori sinna, mõne kasutu trepi, igasuguse suuruse ja kujuga aknaid, ning kõikjale sai lisauste kaudu.

Uks, millest Leonora sisse astus, viis läbi hämara, üsna niiske koridori kööki – see oli suur ruum, kus asus tohutu kapp, täksitud laud, kuhu ümber mahtus istuma üle kümne inimese, valik tasse ja ridade viisi riiuleid, millel olid potid-pannid. Koer tukkus ahju juures, aga tõusis püsti, raputas end ja tuli tüdrukule vastu, kui ta oma koti lauale asetas.

Leonora kummardus koera silitama, kinnitades talle, et kahtlemata tuleb lihamüüja auto ja tema jaoks on kont. „Ja kui läheb natuke soojemaks, siis teeme ühe korraliku jalutuskäigu,“ lubas ta loomale. Koer oli vana labrador ja kiire jalutuskäik väikeses pargis maja taga oli kõik, millega ta halva ilmaga hakkama sai.

Köögi teises otsas avanes uks ja sisse astus lühikest kasvu paks naine, triibuline kass sabas, ning Leonora pööras ringi ja naeratas talle.

„Väljas on õudne ilm, Nanny. Ma viin Wilkinsi aeda, las teeb ühe kiire jooksu.“ Ta heitis pilgu kellale. „Söön lõunat siis, kui tagasi tulen.“

Naine noogutas. Tal oli kena sõbralik nägu, punaste põskedega ja kortsuline, ning hallid juuksed korralikus krunnis. „Ma lõpetan üleval ära. Ma teen kohvi – see on pliidi peal soojas, kui tulete.“

Wilkins ilmast eriti ei hoolinud, aga kõndis kuulekalt mööda teerada, kus tellismüüris avanes uks parki – see oli üsna tagasihoidlik; väike jõeke jooksis pargiserval ning siin-seal olid väikesed puudesalud. Nad läksid jõeni ja seejärel pöördusid tagasi kodu poole.

Ehkki maja oli erineva kõrgusega katuste ja omavahel sobimatute akende segadik, oli sellel oma võlu, isegi talvekuudel. Muidugi olid paljud ruumid praegu kinni, aga Leonora arvas, et kui kooruvat värvi ja pragusid mitte eriti lähedalt vaadata, avaldab maja üpris palju muljet. Ta armastas seda, iga selle pragu ja katkist plaati, iga niisket seina ja kriuksuvat põrandalauda.

Tagasi köögis, pühiti Wilkinsi käpad puhtaks ja keha hõõruti käterätikuga soojaks ning koer asus jälle pliidi ette. Leonora riputas mantli ukse juurde nagisse, vahetas kummikud kulunud susside vastu ja hakkas söögiks valmistuma – supp juba mulises pliidil, lisaks oli juustusuflee ja juust küpsistega.

Ta värises, viies portselan- ja hõbenõudega kandikut läbi koridori söögituppa. Mõistlik olnuks köögis süüa, aga ema ja isa ei tahtnud sellest kuuldagi, ehkki söögitoas oli sama külm kui koridoris, kui mitte külmem.

„Me ei tohi oma standarditest loobuda,“ oli isa öelnud, kui Leonora sellest juttu tegi. Niisiis istusid nad lõunat sööma elegantselt kaetud laua taha, süües suppi, mis oli selleks ajaks, kui see söögituppa jõudis, juba külmaks läinud. Mis sufleesse puutus, siis jooksis Leonora ahju juurest laua juurde, pidades meeles, et peab söögitoa ukse juures sammu aeglustama, ja asetas selle õrnalt lauale, et ta ema serveeriks, ning tal oli hea meel, et suflee polnud alla vajunud.

„Oivaline,“ ütles leedi Crosby. „Sa oled nii hea kokk, kullake.“ Ta ohkas kergelt, meenutades päevi, kui köögis oli kokk ja laua ääres serveeris toitu meesteener. Milline õnnistus see oli, et Leonora oskas suurepäraselt majapidamist korraldada ja sujuvalt käigus hoida.

Leedi Crosby, võluv ja heasüdamlik naine, kes oskas vältida mistahes tegevust, kui keegi teine võis seda teha, mõtles rahulolevalt, et ta tütrest saab Tonyle hea naine. See oli väga tore mees, kes oli juba vihjanud, et kui nad on Leonoraga abielus, siis ta otsib kellegi, kes võtaks üle Leonora kohustused selles majas. Tütrel tõesti veab.

Naine vaatas oma tütart ja kortsutas kulmu, sest kahjuks nägid Leonora riided viletsad välja.

„Kas sul midagi muud peale seeliku ja sviitri pole selga panna, kullake?“ küsis ta.

„Noh, ema, väljas on õudne ilm – see pole ilusasti riidesse panemiseks. Pealegi ma lubasin Nannyle, et aitan tal õhtupoolikul köögikappe koristada.“

Isa tõstis pilgu. „Miks see naine, kes külast siin käib, ei võiks seda teha?“

Leonora ei öelnud talle, et proua Pinch polnud käinud juba rohkem kui kuu aega. Ta palk, ehkki väike, oli siiski majapidamises pidev kulu, ja kui ta mees oli tööl käeluu murdnud, oli ta otsustanud koristamisest loobuda. Leonora nägi selles võimalust paar naela võita ja töötas ise kõvemini.

Ta ütles: „Noh, isa, ma tahaksin need kapid vahel ise üle vaadata.“ See märkus kaotas kõige pisemadki kahtlused, mis ta vanematel võisid olla.

„Palun kasuta kindaid, kullake,“ ütles ema. „Pea meeles, et täna õhtul on Willoughbyde juures õhtusöök – su käed!“

Willoughbyd elasid pisut külast väljas väikeses George’i-aegses majas kaunis kohas ja kuna neil oli palju raha, oli seal kõik väga hästi hoolitsetud. Nad olid juba vanemad inimesed, heasüdamlikud ja külalislahked ning Leonorale meeldis nende juures käia.

Kappidega ühele poole saanud, jõi ta koos Nannyga teed ning viis kandiku elutuppa. Isegi külmal talvepäeval nägi see ilus välja oma kõrgete akende, sikatuurlae ja tohutu kaminaga, kus põles halutuli, mis küll tuba soojemaks ei teinud. Mööbel oli samuti kaunis, kenasti poleeritud, kulunud polster harjatud ja parandatud.

Ema ladus pasjanssi ja isa istus akna juures laua ääres ning kirjutas midagi. Leonora asetas kandiku väikesele lauale ema tooli juures ja läks kaminasse halge juurde panema.

„Ma arvan, et võime varsti väikese õhtusöögi korraldada,“ märkis leedi Crosby. „Me oleme mitu tükki võlgu, eks ole? Sa võiksid hakata menüüd koostama, kullake.“

„Kui palju inimesi?“ küsis Leonora, andes emale järele, mõeldes samas, kust see raha peaks tulema. Õhtusöögid maksavad raha. Nad võivad hõbeda panti panna, arvas ta sisimas itsitades; või ta teeb tohutu suure hakkliha-kartulipiruka ja pakub seda külalistele...

„Oh, kaheksa, mis sina arvad? Ei peaks olema seitse või üheksa, eks ole? Peab olema paaris arv.“

Leedi Crosby võttis lonksu teed. „Mis sa täna õhtul selga paned?“

„Oh, selle sinise...“

„Väga kena, kullake, nii ilus värv; mulle on see kleit alati meeldinud.“

Mulle ka, mõtles Leonora, siis, kui ma mitu aastat tagasi selle sain.

Õhtul kleiti selga pannes mõtles Leonora, et vihkab seda. Muidugi polnud see enam moes, aga oli hea lõikega ja sobis ta ilusa figuuriga väga hästi. Ta pani kaela kuldketi, mille oli saanud oma kahekümne esimeseks sünnipäevaks, ning sõrme Tony kingitud sõrmuse, võttis ümber sametsalli, mida oli kandnud oma kahekümne esimesel sünnipäeval, ja läks alla vanemate juurde.

Sir William käis kannatamatult mööda halli edasi-tagasi. „Su ema ei tunne kella,“ kaebas ta. „Palun mine ja kiirusta teda takka, Leonora. Ma toon auto ette.“

Leedi Crosby sebis mööda tuba ringi, otsides oma asju: pidulik kott, spetsiaalne taskurätt, mis sellega sobis, kõrvarõngad...

Leonora leidis koti ja taskuräti, kinnitas emale, et tal on kõrvarõngad kõrvas, ja kiirustas teda halli minema ning seejärel külma kätte välja. Nanny läks autoust avama.

Auto, vana Daimler, mille kohta Sir William oli andnud sõna, et ei loobu sellest, hoolimata ta tulude vähenemisest, oli sissepääsu juures. Leonora pani ema esiistmele ja läks ise taha, kus ta lühikese teekonna jooksul mõtles sobivatele vestlusteemadele, mida õhtusöögilauas arendada. Ta tunneb seal muidugi kõiki, aga hea on olla ette valmistatud...

Willoughbyd tervitasid neid soojalt, sest nad olid tundnud üksteist pikka aega. Leonora vaatas elutuppa minnes ringi, nähes tuttavaid nägusid, naeratades ja tervitusi vahetades. Siin olid vikaar ja ta naine, vana kolonel Howes ja ta tütar, naaberkülast Meredithid, kelle maad olid isa maade kõrval, doktor Fleming, kes nägi haiglane välja, ning ta naine, ja nendega oli kaasas see autoga mees, kes oli pealt näinud ta kohmakat kukkumist.

„Sa pole vist meie uue doktoriga veel tuttav, kullake?“ küsis proua Willoughby ja päästis Leonora vastusest, lisades: „James Galbraith.“ Proua Willoughby naeratas mehele. „See on Leonora Crosby – ta elab selles suures häärberis – te peate ta vanematega ka tuttavaks saama.“

Leonora sirutas käe. „Kuidas käsi käib?“ ütles ta just paraja meeldiva huviga, ent külma alatooniga.

Mehe käsi oli suur, jahe ja kindel ning tüdruk tundis, et peab talle otsa vaatama. Väga ilus mees, arvas ta – unisevõitu sinised silmad ja väga heledad juuksed, ilus nina ja üpris kitsaste huultega suu. Ta oli pikka kasvu, mis oli kena, mõtles Leonora; nii sageli leidis ta, et peab inimestele ülalt alla vaatama, sest tal oli pikkust üle 170 sentimeetri. Nüüd pidi ta ise üles vaatama, ja üsna kõrgele!

„Meeter üheksakümmend kolm?“ mõtles ta valjusti.

Flemingid rääkisid kellegi teisega. Doktor Galbraithi suu väreles kergelt. „Tegelikult sada üheksakümmend viis. Kas teil on kuskilt valus ka?“

Leonora ütles otsekoheselt: „Ma ei usu, et peaksin sellele küsimusele vastama, doktor Galbraith.“

Tüdruk oli näost üsna roosaks läinud ja vaatas enda ümber ringi ning palus end siis vabandada, et minna vikaariga rääkima. Ent doktor peatas ta, öeldes: „Ma räägin oma ametist lähtuvalt; ilmselt saab teist üks mu patsiente.“

„Ma pole kunagi haige,“ ütles Leonora, kes enese teadmata pani saatuse proovile.

Proua Willoughby tuli jälle nende juurde. „Saate omavahel tuttavaks?“ päris ta. „Väga tore – viige Leonora õhtust sööma, eks ju, James?“ Ta koputas mehe käsivarrele. „Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teid Jamesiks kutsun? Aga kui peaksin kunagi teie oskusi vajama, ütlen teile kindlasti doktor.“

Leonora mekkis oma šerrit ja pani nüüd klaasi lauale. „Ma pean tõesti ringi käima ja Nora Howes tahab kangesti teiega rääkima tulla.“

Mees tundus olevat lõbustatud. „Jah? Kuidas te seda teate?“

„Naiselik intuitsioon.“ Ta naeratas mehele põgusalt ja läks üle toa ning mees jälgis ta minekut, mõeldes, et nii ilus tüdruk vääriks paremat kleiti.

Leonoral oli Nora Howesi suhtes õigus olnud. Naine pani käe doktori varrukale, heitis pea selga ja vaatas teda alt üles. Vanem kui Leonora, arvas mees, lame nagu pesulaud, ja seljas liiga uhke kleit õhtusöögiks maakohas. Aga mees oskas olla võluv, kui tahtis, ning Nora lasi ta vastu tahtmist lahti, kui nad sööma läksid. Doktor pöördus kergendustundega Leonora poole, kui suppi serveeriti. See polnud tüdruk, kelle vastu ta võiks huvi tunda, mõtles ta – liiga asjalik ja otsekohene –, aga ta vähemalt ei eputanud.

Nad istusid ümmarguse laua ääres, nii et vestlus oli mõne aja pärast üldine. Doktorist teisel pool istus proua Fleming, vaikne keskealine naine, oma mehest palju noorem ja tema pärast ärevil.

„Ma ei tahtnud, et ta tuleb,“ usaldas ta doktorile vaikselt, „aga ta käis peale. Ta ei tunne end hästi; ta läheb homme haiglasse.“

Mees ütles leebelt: „Ärge liiga palju muretsege, proua Fleming. Kui ta elab järgmistel kuudel rahulikult ja järgib raviplaani, siis läheb tal palju paremaks.“

Naine naeratas. „Kui keegi teine oleks seda öelnud, siis oleksin arvanud, et ta ajab jamajuttu, aga kuna see olete teie, siis ma usun, mida te mulle räägite.“

„Tänan teid. Ma tahaksin, et kõik patsiendid oleks nii usaldavad. Ärge kõhelge mind kutsumast, kui olete mures.“

„Olgu. Nii tore, et te hakkate Buntingsis elama – nii kena vana maja ja see on liiga kaua aega olnud tühi.“

Naine hakkas oma teise naabriga rääkima ja varsti läksid kõik elutuppa kohvi jooma ning vestlema. Küla võis ju väike olla, aga alati juhtus midagi.

Seltskond lahkus enne ühtteist ja kuna väljas oli külm, ei jäänud keegi enam juttu rääkima, kui nad olid majast lahkunud. Sir William avas autoukse ja heitis pilgu Rolls-Royce’ile, mis oli tema auto kõrvale pargitud.

Kes selle õnnelik omanik on? mõtles ta ja nägi, et autosse istub doktor Fleming.

„Jumal hoidku, Bill, kas sa oled kuskilt mingi varanduse saanud?“

„Ei, ei, see kuulub Jamesile. Üsna kena, kas pole?“ Ta kadus autosse ja Sir William asus rooli taha ning tagurdas. „Veab sellel noormehel,“ ütles ta. „Nagu loteriivõit.“

Leonora sõnas midagi ebamäärast. Ta mõtles Tonyle. Ta polnud teda umbes nädala aega näinud, võib-olla tuleb mees nädalavahetuseks. Ta lootis seda; ta tundis end kummaliselt rahutuna ja mehe nägemine võis teda rahustada – ta ei teadnud, mida ta täpselt selle rahustamise all mõtles, aga see polnud oluline; küllap Tony seab ta maailma jälle õigesse paika.

Tony tuligi, sõitis oma Porschega laupäeva õhtupoolikul kohale, ning kui ta kallistuses ja suudluses armunud mehe kirg ka puudus, siis Leonora seda ei märganud, sest tal oli nii hea meel Tonyt näha.

Tony läks koos Leonoraga sisse ja tervitas ta vanemaid ning käitus nendega väga meeldivalt, seejärel läksid nad kahekesi jalutama. Tony võttis ta käevangu ja tüdruk kuulas õnnelikult ta plaane. Nad abielluvad – millal täpselt, see polnud selge – ja ta hakkab Leonora isa majaga tegelema. „Mul on üks tuttav mees, kes teab täpselt, mida on vaja teha. Sellest majast saab vaatamisväärsus. Me võime nädalavahetustel sõpru külla kutsuda...“

Leonora tõstis imestunud näo. „Aga Tony, me ei saa ju siin elada; emale ja isale ei meeldi, kui siia palju inimesi tuleb – isegi nädalavahetusteks.“

Mees ütles liigagi ruttu: „Oh, ma mõtlen erilisi sündmusi: jõulud ja sünnipäevad ja nii edasi; tavaliselt saavad perekonnad ikka sellisel ajal kokku.“ Ta naeratas Leonorale. „Räägi mulle, mis siin on toimunud pärast seda, kui viimane kord siin käisin?“

„Eriti ei midagi. Me käisime Willoughbyde juures õhtusöögil – peaaegu oleksin unustanud – uus arst võtab doktor Flemingilt töö üle – tal oli infarkt – mitte eriti ränk, aga ta peab pensionile jääma.“

„Uus arst sobib, ma loodan. Keegi kohalikest?“

„Noh, ei, ma ei usu. Ma ei tea, kust ta pärit on. Ta ostis Buntingsi ära – selle kena vana maja küla teises servas.“

„Tõsi või? See pidi talle kõva kopika maksma minema. Kas ta on abielus?“

„Pole aimugi. Ilmselt küll, arvan. Suurem osa perearste on ju?“

Tony hakkas seejärel endast rääkima: oma tehingutest, rahast, tähtsatest ärimeestest, kellega ta oli kohtunud. Leonora kuulas ja mõtles, kuidas tal küll veab, et nii targa mehega abiellub.

Nad läksid järgmisel hommikul kirikusse ja Leonora seisis Tony kõrval perekonna pingireas, olles süüdlaslikult teadlik, et uus doktor on ka seal ja näeb ta ilusat kihlatut.

Doktor Galbraith oli samuti ilus, ja ta oli ka pikk ja suurt kasvu, aga ta oli... Leonora mõtles selle üle järele. Võib-olla oli see ta riietus, ta elegantsed rõivad, mis näitasid head rätsepatööd, soliidsed lipsud ja, kahtlemata, käsitsi valmistatud kingad – samas kui Tony oli lihtsalt noormees, kes elas linnas, oma vestide ja erksavärviliste lipsude ja triibuliste särkidega. Leonora heitis pilgu vahekäigule ja kohtas doktori pilku ning punastas, justkui oleks oma mõtted valjusti välja öelnud ja mees oleks neid kuulnud.

Leonora vaatas kiiresti eemale ja kuulas, kuidas kolonel kirjakohta ette loeb, ning see vajas kõva tähelepanu, sest ta ei kuulnud sõnagi ja kandis hoolt selle eest, et ta enam doktori poole ei vaataks.

Pärast teenistust oli võimatu doktorit vältida; ta seisis koos Flemingitega kiriku ees ja rääkis vikaariga ning polnud midagi parata – talle tuli Tonyt tutvustada.

„Uus külaarst,“ märkis Tony. „Ma ei usu, et siin kandis oleks palju tööd. Küll teil on hea töö – vaikne ja rahulik, maakohas. Te ei saa ise aru, kuidas teil veab. Mina olen Londonis Citys...“

Doktor ütles kuivalt: „Tõesti? Üks neist, kellel pole vedanud? Te peaksite rõõmus olema, et saate nädalavahetuse siin vaikses kohas veeta.“

Tony naeris. „Isegi mitte nädalavahetust – ma pean pärast lõunat tagasi minema ja püüdma tööga järje peale saada.“

„Ahaa, noh, linna viib ilus tee. Ma usun, et kohtume jälle, kui te järgmine kord siin olete.“ Doktor naeratas meeldivalt ja pöördus eemale, et vestelda vikaari naisega, kes oli nende juurde tulnud, ning varsti, kui ta koos Flemingitega lahkus, noogutas sõbralikult Leonorale, kes naeratas mehele meelega külmalt.

„Natuke ametliku moega, kas pole?“ küsis Tony, kui nad tagasi maja juurde kõndisid. Ta naeris valjusti. „Ma ei pea teie kahe pärast siis muretsema!“

„Kui see on nali,“ ütles Leonora, „siis minu meelest pole see naljakas. Ja miks sa pead pärast lõunat tagasi minema?“

„Kallis,“ ütles mees meelitavalt, „ma lihtsalt pean. Tead, minu maailmas – ärimaailmas – pole mingit lõõgastumist. Oluline on ühe sammu võrra eespool olla...“

„Milleks oluline?“

„Raha teenimiseks, muidugi. Ära vaeva oma ilusat peakest; jäta see minu hooleks.“

„Kas see saab alati nii olema? Ma mõtlen, kui me abielus oleme? Et sa tormad alatasa ringi, ja kas meil ikka on palju raha vaja? Kas sa ei teeni piisavalt, et saaksime varsti abielluda?“

Mees suudles teda kiiresti. „Milline väike muretseja sa oled. Ma olen vanaaegne mees – teenin piisavalt. Me võime kohe homme abielluda ja kenasti elada, aga ma ei taha lihtsalt piisavalt teenida; ma tahan olla rikas, kallis – korter linnas, korralikult sisustatud, raha välismaal käimiseks, kui soovime, kõigi nende riiete jaoks, mida sa tahad osta, õhtusöögid, teater. Ma tahan, et sa saaksid kõige parema.“

„Tony, kõik see ei huvita mind. Ma ei sobi linnatüdrukuks, vähemalt ma arvan, et mitte. Mulle meeldib maal elada ja ma ei hooli sellest, kui meil pole palju raha. Pealegi olen ma sellega harjunud.“ Ta lisas mõtlikult: „Võib-olla sa armusid valesse tüdrukusse...“

Tony pani talle käe ümber. „Kallis, milline rumalus. Hetkel, mil sind nägin, kui Willoughbyde juures kohtusime, teadsin, et sind ma just otsisingi.“

See oli tõsi – ta oli väga ilus tüdruk, valmis armuma ja ainus laps, ning tal polnud suurt perekonda, kes oleks asja keeruliseks teinud. Ta elas ilusas vanas majas, maad oli piisavalt ja see oleks terve varandus, kui ta selle enda kätte saaks.

Tony pidi asja aeglaselt ajama, seda muidugi, ja loomulikult ei teeks ta Leonorat õnnetuks. Ta vanemad oleks sama õnnelikud väiksemas majas, kusagil lähedal, ning tema ja Leonora elaksid suures majas. See oleks oivaline koht, kus vastu võtta mõjukaid mehi ja nende naisi – mehi, kes aitavad tal karjääriredelil kõrgemale jõuda.

Leonorast oleks kasu, kui ta viisakalt riidesse panna; tal olid head kombed ja meeldiv hääl. Vahel oli ta küll veidi otsekohene ja palju intelligentsem, kui Tony oli oodanud, aga ta oli kindel, et võib mõjutada tüdrukut mõtlema enda moodi.