Читать книгу Suudlus Juliele - Betty Neels - Страница 4

Professor Smythe istus segamini kirjutuslaua taga ja vaatas üle prillide tüdrukut, kes oli istet võtnud teisel pool lauda. Ta arvas, et tüdruk on tõesti ilus oma ülespandud pronksikarva juuste, võluva nina, õrna suu ja suurte roheliste silmadega, mida ümbritsesid pronksikarva ripsmed.

Tüdruk tõstis pilgu märkmikult ja naeratas mehele.

Professor võttis prillid eest ära, puhastas neid ja pani ette tagasi, tõmbas käega läbi oma valgete juuste, mis ümbritsesid ta paljast pealage, ning sikutas end kitsehabemest. „Mul on sulle üllatus, Julie.“ Ja tüdruku äkitselt valvsa pilgu peale lisas: „Ei, ei, sa pole üleliigne – ma lähen selle nädala lõpul pensionile. Niisiis ma mõtlesin, et räägin sulle…“

Tüdruk ütles kohe: „Te olete haige – see on ilmselt põhjus. Keegi ei laseks teid muidu pensionile.“

„Jah, ma olen haige – mitte mingil juhul voodihaige, ent näib, et pean hakkama elama vaikset elu, ja viivitamatult.“ Mees ohkas. „Ma hakkan sellest kohast ja sinust, Julie, puudust tundma. Kui kaua sellest aega möödas on, kui sa minu juures tööle hakkasid?“

„Kolm aastat. Mina hakkan teist samuti puudust tundma, professor.“

„Kas sa tahad teada, mis sinust saab?“ küsis mees.

„Jah – jah, tahaksin küll.“

„Ma annan oma töö üle professor van der Driesmale – hollandlasele, keda hinnatakse meie erialal kõrgelt. Ta töötab peamiselt Leidenis, aga on olnud mõnda aega siin, töötanud Birminghamis ja Edinburghis. Õieti polegi seda, mida ta hematoloogiast ei tea.“ Mees naeratas. „Mina peaksin teadma, ta oli Edinburghis minu resident.“ Mees jätkas: „Ma annan su talle üle, Julie – sina oskad aidata tal siin harjuda ja vaadata, et ta teaks, kuhu minna, tegelda ta vastuvõttudega ja nii edasi. Ega sul midagi selle vastu ole?“

„Ei, sir. Mul on tõesti kahju, et te pensionile lähete, aga ma annan endast parima, et olla meele järele professorile – mis ta nimi nüüd oligi.“

Professor Smythe ohkas. „Noh, siis on selle asjaga korras. Aga kuidas proua Collinsiga on? Kas sa said temalt minu jaoks vanad märkmed?“

Julie lükkas kausta mehele lähemale. „Need on nii vanad…“

„Jah, kõige huvitavam juhtum. Ma loen neid ja seejärel tahan, et teeksid neist kokkuvõtte.“ Ta soris paberites, mis olid ta ees laual. „Seal oli vist mingi aruanne, millega ma pidin tegelema?“

Julie tõusis – ta oli pikka kasvu, ilusa figuuri ja kindlate liigutustega. „See on siin, teie küünarnuki all, sir.“ Ta tõmbas paberi välja ja pani mehele nina alla.

Professor läks varsti oma patsiente vaatama ja Julie asus päevatööga tegelema. Nii tähtsa inimese nagu professor Smythe’i sekretär olla oli töö, kus ei saanud seanahka vedada – tema mure, et professor lahkub ja ta hakkab tööle kellegi võõra juures, kes ei pruugi teda hinnata, tuli õhtuks jätta.

Professor Smythe ei rääkinud oma äraminekust sel päeval enam midagi. Tüdruk võttis kirjad, mille mees oli talle dikteerinud, ning läks oma väikesesse tuppa, mis oli doktori kabinetiga ühendatud, tegeles märkmetega, vastas telefonile ja hoidis eemal kõiki, kes ähvardasid raisata professori hinnalist aega. Tavaline päev, mõtles tüdruk, soovis mehele viimaks head ööd ja läks välja rahvarohkele tänavale.

Oli septembri lõpp ja õhtuhämarus tekitas meeldiva loori väikeste majade ja vanade poodide ridadele, mis haiglat ümbritsesid. Julie hingas sisse õhku, mis polnud värske, ja seisis bussijärjekorda.

St. Bravo asus Shoreditchis suures inetus hoones, millel oli pikk ajalugu ja oivaline maine, ning kuna ta kodu oli Victoria pargi lähedal, oli bussisõit üsna lühike.

Julie kõndis mööda väikest tänavat, mida ääristasid punastest tellistest ridamajad, pööras tänava lõpus ümber nurga ja sammus siis edasi mööda lühikest teed, mis viis soliidse viktoriaanliku hoone juurde. Ta läks tagauksest sisse. Köök oli suur ja vanaaegne ning üks vanem mees seisis laua juures ja valmistas võileiba.

Julie võttis jaki seljast. „Tere, Luscombe. Nii tore on kodus olla – tundub, nagu oleksin pika päeva ära olnud.“

„Esmaspäevad on ikka sellised, preili Julie. Teie ema on elutoas, ma toon kohe teed.“

Tüdruk võttis võileiva ja läks mehest mööda ning pistis suutäie oma ilusasse suhu. „Ma tulen aitan sul varsti õhtusööki valmistada. Kas see on midagi head? Lõunaks oli loomalihakonserv ja pakikartulid.“

„Nii hea, kui juustuga makaronid on. Ma jätan teile magustoidu valmistamise.“

Tüdruk läks toast välja, sammus üle halli ja avas ukse tuppa, mis oli maja teisel küljel. Proua Beckworth istus laua taga ja kirjutas midagi, aga lükkas paberid kõrvale, kui Julie sisse astus.

„Tere, kullake! Sa tulid vara, nii tore. Ma tahaksin kangesti tassikest teed…“

„Luscombe toob kohe.“ Julie istus ema juurde. „Ma ei suuda ette kujutada elu ilma temata – aga sina, ema?“

„Ei suuda, kullake. Ma vaatasin arveid. Mis sa arvad, kas me saame osta Esmele selle hokikepi, millest ta räägib, et see lihtsalt peab tal olema? Sinu oma on vist vanavõitu.“

Julie mõtles. „Ma sain selle viieteistkümnendaks sünnipäevaks, see tähendab peaaegu kaksteist aastat tagasi. Ostame selle talle.“

Ema ütles lootusetul toonil: „Sa peaksid lõbutsema, Julie – leidma endale mehe…“

„Ma ootan, kuni tema minu leiab, kallis ema. Mul on väga tore St. Bravos töötada. Professor Smythe on nii kena inimene.“ Ta kõhkles. „Ta lahkub nädala lõpul – ta ei tunne end hästi. Mind antakse üle ta järglasele – see on üks hollandlane, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jää!“

„Kas sul on midagi selle vastu?“

„Ma hakkan professor Smythe’ist puudust tundma – ta on nii tore vana mees –, aga ei, mul pole selle vastu midagi.“ Ta mõtles, et siis oleks küll olnud, kui oleks öeldud, et ta teeneid enam ei vajata – tema palgata ei saaks nad hakkama.

Luscombe tuli teega ja nad rääkisid teistest asjadest: Michaelist, Julie vanemast vennast, kes oli tööl Birminghami haiglas, ning Davidist, kes oli veel Cambridge’is ja õppis antiikajalugu ning tahtis saada õpetajaks, ja Esmest, perekonna pesamunast, kes oli neliteist ja käis kohalikus koolis.

„Kus ta muide on?“ küsis Julie.

„Läks Thompsonite juurde teed jooma. Ta lubas poole seitsmeks tagasi olla. Thompsonite poiss toob ta koju.“

Julie piilus tühja teekannu. „Noh, ma lähen ja teen leivapudingit, eks?“

„See oleks sinust kena, kullake. Esme tuli pärast kooli korraks koju ja võttis Blotto endaga kaasa. Thompsonitel pole selle vastu midagi.“

„Tore. Ma lähen temaga hiljem parki jooksma.“

Ema kortsutas kulmu. „Mulle ei meeldi, kui sa pimedas väljas käid.“

„Ma pole ju üksi, kullake, Blotto on koos minuga.“ Ta naeratas laialt. „Pealegi pole ma üldse mingi õrn naisterahvas, ega ju?“

Ta oli köögis, kui Esme koju tuli, kaasas Thompsonite poiss Freddie, samuti Blotto, kes oli tundmatu suguvõsaga koer pika saba ja karedakarvalise kasukaga. Ta oli suur ja nägi hirmuäratav välja, aga iseloom oli nagu lambal. Ent nagu Julie ütles, mis tähtsust sellel on, kui ta hirmuäratav välja näeb?

Freddie ei jäänud neile – ta oli nende juures pidev külaline ning tuli ja läks, nagu tahtis. Ta soovis Juliele viisakalt head õhtut, lehvitas Esmele ja läks ära, jättes Esme Blottot toitma ja seejärel koolitöid lõpetama, nagu Julie tal teha käskis. „Ja me läheme laupäeval seda hokikeppi ostma,“ ütles Julie.

Esme langes talle kaela. „Julie, kallikene. Tõesti? Seda, mis ma tahan? Mitte seda hirmsat odavat.“

„Seda, mida sa tahad, kullake.“

Kui Julie end hiljem õhtul oma toas magama sättis, lubas ta oma mõtetel tulevikule rännata. Ta tegi seda harva, sest tema arvates polnud sellel erilist mõtet. Ta pidi õppima oma eluga rahul olema.

Keegi polnud arvanud, et ta isa sureb südamerabandusse, ja neil oli isegi vedanud, et nad said selles majas elada. See oli liiga suur ja seal oli vaja palju teha, aga odavam oli sinna jääda kui leida midagi moodsamat ja väiksemat. Pealegi, kui Julie kinnisvaraagendiga ääri-veeri rääkis, öeldi talle, et kui nad maja maha müüksid, ei saaks nad selle eest head hinda – sellest vaevu piisaks, et leida mingit muud elukohta. Kahju, et neil oli nii vähe raha, ja see, mis oli, kulus poiste peale.

Julie ohkas ja võttis juukseharja. Tore oleks abielluda – kohata meest, kellel poleks midagi selle vastu, et kanda koormat, mis tähendas lesestunud ema, kahte venda ja koolitüdrukust õde. Julie mõistlik loomus ütles talle, et sama hästi võiks ta tahta kuu peale sõita.

Ta harjas juukseid ja läks voodisse. Ta lootis, et professor, kelle juurde ta läheb, on sama tore vana mees kui professor Smythe. Ta mõtles uniselt, et kui see mees on hollandlane, siis käib ta ehk aeg-ajalt Hollandis, jättes tema enda eest asju ajama, või siis laenatakse teda teistele konsultantidele, kui vaja on. See oleks juba midagi muud.

Ülejäänud nädala jooksul tuli teha palju lisatööd, sest professor Smythe oli üsna hajameelne ja aeg-ajalt turtsakas, kui oli midagi ära kaotanud. Julie kohtles teda kannatlikult, ta oli mehe tujudega harjunud. Pealegi sai ta pärast üht eriti pinevat hommikupoolikut aru, et mees pole terve.

See oli viimasel hommikul – reedel –, kui tüdruk otsis kannatlikult kaustakapist märkmeid, mida professor Smythe’il kindlasti vaja oli, kui uks ta selja taga avanes ja Julie pööras ringi, et vaadata, kes seal on.

Iga tüdruku unistus, mõtles ta, ja kuna mees ei teinud temast väljagi ning läks professor Smythe’i kabinetti, pöördus kaustade juurde tagasi. Aga ta oli isegi nende mõne sekundi jooksul jõudnud mehe korralikult üle vaadata. Pikka kasvu – üle 190 sentimeetri – ja kogukas, ning heledate juustega – nii heledate, et neis võis ka halli olla. Ta silmad, arvas tüdruk, on kindlasti sinised.

„Tule siia, Julie, ja saa oma uue ülemusega tuttavaks,“ kutsus professor Smythe.

Tüdruk astus kabinetti, sulges enda järel hoolikalt ukse ja sammus üle toa, olles rõõmus, et on pikka kasvu ega pea oma kaela ära nikastama, kui tahab mehele otsa vaadata.

„Professor van der Driesma,“ ütles professor Smythe. „Simon, see on Julie Beckworth. Ma olen kindel, et te hakkate kenasti läbi saama.“

Tüdruk sirutas viisakalt käe ja seda suruti korraks. Ta polnud selles, et nad hakkavad kenasti läbi saama, sugugi mitte nii kindel kui professor Smythe. Mehe silmad olidki sinised, aga ka külmad ja ükskõiksed. Ta ei hakka sellele mehele meeldima. Julie otsis meeleheitlikult, mida öelda, ja pomises: „Kuidas käsi käib?“, mis ei tundunud millegipärast õige.

Mees ei raisanud sõnu, vaid noogutas talle ja pöördus professor Smythe’i poole. „Ma mõtlen, et kas me võiksime need märkused läbi vaadata – see patsient naistepalatis – proua Collins – seal on mitmeid probleeme…“

„Ah jaa, sul on õigus, Simon. Ma näen seda asja nii…“

Julie läks kaustakapi juurde tagasi ja kui ta kohvipausile lubati, lahkus ta tänulikult. Kui ta tagasi tuli, oli tema uus ülemus läinud.

Mees tuli õhtupoolikul jälle, siis, kui Julie oma laua taga istus ja tegeles viimaste paberitega, enne kui professor Smythe pidi need üle andma. Uks, mis eraldas tema ja professor Smythe’i kabinetti, oli lahti, aga mees pani selle enda järel kinni – selle peale ajas Julie end sirgu ja pomises midagi vihaselt. Kas see mees kujutas ette, et ta kuulab pealt? Professor Smythe’il oli uks alati pärani lahti. Halb algus, mõtles Julie, tagudes mõttetult kõvasti arvutiklahve.

Ta oleks olnud veel rohkem ärritunud, kui oleks kuulnud, millest kaks meest omavahel rääkisid.

„Ma tahaksin preili Beckworthi kohta rohkem teada saada,“ ütles professor van der Driesma. „Mul tõesti veab, et ta minuga koos töötama hakkab, aga kui ma tema tausta paremini teaksin, võiks see aidata kiiremini meie vahel sideme luua.“

„Muidugi, Simon. Ma oleksin pidanud sellele varem mõtlema. Ta on minuga koos olnud kolm aastat – ma vist ütlesin seda sulle. Tema isal oli Victoria pargi lähedal praksis – ta suri äkki südamerabandusse, kui oli vaid viiskümmend kuus. Suurepärane inimene, tal oli suur praksis ja ta muidugi ei arvanud, et sureb nii noorelt, ega jätnud peaaegu üldse endast raha järele.

Õnneks kuulus maja temale ja nad elavad seal praegugi – Julie, tema ema ja ta noorem õde. Juliel on kaks venda: vanem on tööl Birminghami haiglas ja see on ta esimene töökoht pärast kooli lõpetamist, ning teine poiss on Cambridge’is. Ma arvan, et nad on vaesed, aga Julie pole üldse selline noor daam, kes endast räägiks, ja minul pole sobinud küsida. Ta on tark tüdruk, väga kannatlik ja teeb kõvasti tööd ning meeldib kõigile – temast saab sulle oivaline parem käsi.“ Mees kõkutas naerda. „Pealegi on ta ilus ka veel.“

Ta kaaslane naeratas. „Kui vana ta on? Ega ta abielluma ei hakka ja ära ei lähe?“

„Kakskümmend kuus. Ma pole kunagi ühestki ta kallimast kuulnud, rääkimata tulevasest mehest. Isegi kui ta mulle poleks rääkinud, oleks haigla klatšijuttudest see välja tulnud. Ta kodu on siin lähedal ja ta ei vaata kella, et ära minna, ning ta pole kunagi hiljaks jäänud.“

„Täiuslikkuse kehastus,“ ütles noorem mees kuivalt.

„Tõepoolest. Sul veab, Simon.“

Selle peale ei vastanud professor van der Driesma midagi. Ta heitis pilgu kellale. „Ma pean palatites ringkäigu tegema, nii et ma parem lähen. Ma loodan teid näha, kui olete pensionil, sir.“

„Muidugi, Maryl ja minul oleks väga hea meel sind mis tahes ajal näha. Ma tahaksin teada, kuidas sul siin läheb. Ma olen kindel, et sulle meeldib.“

„Ma jään seda ootama. Kohtumiseni homme enne teie lahkumist!“

Ta läks ära, tehes asja veel hullemaks kui enne – ta jättis ukse enda järel lahti.

Professor Smythe oli keeldunud ametlikust pensionile saatmisest, aga ta sõbrad ja kolleegid valgusid laupäeva hommikul ta kabinetti. Julie, kes laupäeviti ei töötanud, oli samuti kohal ja hoidis end tahapoole nii hästi, kui sai, tegi kohvi, leidis kõigile istekohad ja vastas telefonile, mis pidevalt helises. Lõpuks olid viimasedki külalised läinud ja professor Smythe jäi koos oma järglase ja Juliega sinna.

„Ma nüüd lähen,“ ütles ta neile. „Tänan sind, Julie, et tulid mulle appi.“ Ta läks Julie juurde ja suudles teda põsele. „Minu parem käsi, ma hakkan sinust puudust tundma. Sa pead meid vaatama tulema.“

Julie surus professori kätt ja nägi, kui väsinud mees välja nägi. „Oh, kindlasti tulen.“ Ta võttis väikese raamatu. „Ma loodan, et see teile meeldib – väike mälestus…“

Raamat oli lindudest ja võib-olla oli see professoril juba olemas, sest ta oli innukas linnujälgija, aga ta võttis selle rõõmuga vastu, suudles Juliet jälle põsele ja ütles: „Hüvasti, Julie!“

Ta tahab professor van der Driesmaga rääkida, mõtles Julie ja lahkus vaikselt, sulgedes enda järel ukse. Ta läks just üle õue, kui tumehall Bentley tema kõrval peatus. Professor van der Driesma astus autost välja.

Ta ütles ilma sissejuhatuseta: „Ma sõidutan teid koju.“

„Mu bussipeatus on üle tänava. Aga tänan pakkumast.“ Julie oli jahedalt sõbralik, tal oli suletud uks meeles. Ebaviisakas mees…

„Istuge autosse.“ See oli kenasti öeldud, aga vaielda selle mehega ilmselt ei saanud. Pealegi töötas Julie nüüd tema juures. Ta istus autosse.

Mees istus tema kõrvale. „Teisel pool Victoria parki, eks? Professor Smythe rääkis mulle, et teie isa oli arst.“

„Jah.“ Julie lisas vapralt: „Ta on surnud.“

„Tunnen kaasa,“ ütles mees ja imelikul kombel Julie teadis, et ta mõtleb seda tõsiselt.

„Ma arvasin, et pean teid hoiatama, et ma töötan võib-olla pisut kiiremini kui professor Smythe.“

„Seda võib arvata,“ ütles Julie otsekoheselt. „Ta on juba vanemapoolne ja haige ka, ja teie…“ Tüdruk vaikis hetkeks. „Te pole veel keskealinegi, eks ole?“

„Just. Kui ma teid liiga kõvasti tööle panen, siis palun öelge mulle, preili Beckworth.“

Ta on mind korralikult paika pannud, mõtles Julie ja ütles: „Palun pöörake vasakule ja siis paremale. See on otsetee.“

Kui mees ka oli üllatunud, nähes seda ruumikat maja üsna korratu aiaga, mida ümbritsesid kitsad väikeste hoonetega tänavad, ei öelnud ta midagi. Ta sõitis mööda juhatatud teed ja astus välja, et Juliele ust avada – see avaldas neiule muljet, ehkki vastu tahtmist. Mehel võis ju olla terav keel, aga ta käitumine oli täiuslik ja loomulik.

„Tänan teid, professor,“ ütles Julie viisakalt, et mitte mehele alla jääda. „Ma olen esmaspäeva hommikul kell kaheksa nelikümmend viis kabinetis.“

Mees sulges neiu järel värava, olles teadlik nägudest, kes piilusid maja mitmest aknast, ootas, kuni Julie oli ukse juurde jõudnud ja avas selle, ning istus siis autosse ja sõitis minema, ise naeratades.

Juliel olid hallis vastas ema, Esme ja Luscombe.

„Kes see oli?“ tahtis ema teada.

„Vägev auto,“ mainis Luscombe.

„Ta on hiiglane,“ ütles Esme.

„See on mu uus ülemus. Ta tõi mu autoga koju. Ta nimi on Simon van der Driesma ja ma ei usu, et ma talle meeldiks…“

„Miks siis mitte?“ Ema oli rabatud, sest Julie meeldis kõigile. „Miks ta sind siis koju tõi?“

„Ma arvan, et võib-olla tahtis näha, kus ma elan.“

Proua Beckworth, kes oli lootnud, et võib-olla olid muud põhjused – pealegi oli Julie ilus tüdruk ja suurepärane kaaslane –, ütles pettunud toonil: „Oh, jah, võib-olla. Me jätsime sulle lõunasöögi, kullake. Luscombe’i üks võrratutest pajaroogadest.“

Luscombe oli olnud nende juures nii kaua, kui Julie mäletas: kõigepealt isa arstikabinetis tema parem käsi, seejärel võttis mees üle majapidamise ja oli oivaline kokk. „Ma olen näljane nagu hunt,“ ütles Julie.

Nad läksid pärast lõunat spordipoodi ja ostsid Esmele hokikepi ning Esme läks hiljem Thompsonite juurde, et näidata seda Freddiele, aga Julie viis Blotto õhtusele jalutuskäigule.

Pühapäev läks liiga kiiresti nagu kõik pühapäevad: kirik, koju hea hinnaga pajarooga sööma ja seejärel mõni rahulik tund pühapäevalehtede lugemist, kuni oli aeg teed juua.

Luscombe käis pühapäeva õhtupoolikutel oma abielus õde vaatamas, niisiis tegi Julie õhtusöögi, laadis pesumasina täis, et see hommikul käima panna, triikis natuke, vaatas, et Esmel oleks kooliks kõik valmis, ajas emaga mõnusalt juttu ja läks siis magama. Ta mõtles rahutult järgmise hommiku peale, ent uinus siis kiiresti. Isegi kui ta professor van der Driesmale eriti ei meeldi, ei saa midagi halba juhtuda, kui ta teeb nii, nagu mees soovib, ja peab meeles hoida keelt hammaste taga.

Esmaspäeva hommik ei alanud hästi. Julie oli täpne nagu alati, aga professor oli juba seal, istus laua taga, lugemisprillid õilsal ninal, ja vaatas läbi pabereid, mis tema ees olid, ning pani need siis korralikult kõrvale.

„Tere hommikust, sir!“ ütles Julie ja ootas.

Professor tõstis pilgu. Tema „tere hommikust“ oli tõsine – neiu lootis, et mees ei nimeta teda tulevikus enam preili Beckworthiks, sest see tekitas talle tunde, et on vana.

„Ma teen palatis visiidi kell kümme. Palun tooge märkused patsientide kohta siia minu kätte.“ Kui Julie kõhkles, ütles mees: „Jah, ma tean, et need peaksid palatiõe käes olema, aga ma lihtsalt tahaksin neile pilgu peale heita, enne kui visiidile lähen.“

Julie läks üles naistepalatisse ja leidis õe oma kabinetist. Neiu oli väike ja õrn ning tal polnud kunagi puudust vanemate residentide kohtamiskutsetest. Ta jõi vanast kruusist kanget teed ja pakkus Juliele ainsal toolil istet. „Joo teed – ma toon…“

„Ma tahaksin küll tassikest, aga ei saa,“ ütles Julie. „Professor van der Driesma tahab patsientide kohta märkmeid, et need enne visiiti üle vaadata.“

„Natuke teistsugune kui professor Smythe?“ küsis õde, hakates otsima laual lebavate kaustade seast. „Ma pean ütlema, et ta on äärmiselt hea välimusega – teised õed juba vahivad teda vesise suuga, aga ma ei usu, et ta on neid isegi märganud. Pisut reserveeritud?“

„Ma ei tea, aga sul võib vist õigus olla.“ Julie võttis märkmed. „Ma toon need tagasi nii ruttu, kui saan.“

„Ma võtan sul pea maha, kui ei too,“ ütles õde. „See on ta esimene visiit ja peab olema täiuslik.“

Julie kiirustas läbi haigla tagasi, asetas kaustad professori lauale ja ootas.

Mees tänas teda, ilma et oleks pilku tõstnud, ning Julie läks tagasi oma laua taha, et trükkida haiguslugusid ja aruandeid ning telefonile vastata. Aga pisut enne kümmet läks ta mehe laua juurde tagasi.

„Kas ma võin nüüd märkmed tagasi viia, sir?“ küsis ta. Mees oli kummargil laua kohal, prillid ninal, ning tegi pliiatsiga märkusi aruandele, mida luges.

Professor tõstis pilgu ja ütles vaikselt: „Kas on tarvis? Ma võin need endaga kaasa võtta.“ Kui Julie kõhkles, küsis professor: „Jah?“

„Õde Griffiths tahtis neid tagasi saada enne seda, kui te palatisse lähete.“

Mees heitis Juliele põgusa pilgu ja ütles: „Tõesti? Siis me ei tohi talle pettumust valmistada, ega? Oh, ja te võiksite palatisse jääda ja märkused üles kirjutada.“

Julie korjas kaustad kokku. „Hästi, sir. Kas te tahate, et tulen enne seda veel tagasi? Kell on juba peaaegu kümme.“

„Ei, ei, pole tarvis nii palju jalavaeva näha!“

See oli märkus, mis tekitas Julies tunde, nagu oleks tal jalamuhud või konnasilmad. See solvas teda, sest tal olid esmaklassilised jalad, kitsad ja kõrge võlviga, ning riiete peale kulutas ta vähe, ent ostis häid kingi. Lihtsaid tagasihoidlikke kingi, mis polnud liiga kõrge kontsaga, ja need olid tal alati kenasti läikima löödud.

Professor vaatas oma laua tagant, kuidas neiu ära läks, teades, et oli teda pahandanud, ning ärritus. Mees lootis, et Julie turtsakus väheneb, aga ta ei teadnud üldse, et ta ise oli selle turtsakuse põhjuseks. Professor ei kulutanud Juliele mõtlemiseks enam aega, vaid pani taskusse paberid märkustega, mida oli kirjutanud, ning suundus naistepalatisse.

Tal oli seal mitu patsienti: haruldane aplastiline aneemia, mille ainsaks raviks olid pidevad vereülekanded; kaks noort naist leukeemiaga; vanem naine Hodgkini tõvega ning kaks polütsüteemia juhtumit. Ta keskendus kõigile ja tal läks kaks korda rohkem aega, kui õde oli arvanud, ning ta dikteeris Juliele oma vaiksel kiirustamata häälel.

Julie, kes maadles pikkade sõnadega, nagu agranulotsütoos ja lümfosarkoom, nägi, et patsientidele doktor meeldib. Samuti õele, kelle pahameel selle üle, et visiit nii kaua kestis, andis teed ilmsele heameelele, et sai olla professori seltskonnas. Kahju, et mees ei näidanud üles samasugust heameelt – tema tähelepanu oli patsientidele keskendunud ning need vähesed sõnad, mis ta õele ütles, olid puhtalt professionaalsed.

Mis Juliesse puutub, siis professor dikteeris talle pikalt üle õla, vaatamata kordagi, kas neiu saab hakkama. Õnneks sai – professor Smythe oli olnud palju aeglasem, aga tema sõnad olid sama pikad. Julie oli aastate jooksul hoolitsenud selle eest, et tal oleks meditsiinisõnastik käepärast, kui ta märkusi üles kirjutas, ehkki oli pidanud professorilt aeg-ajalt paluma selgitada mõnda sõna või meditsiiniterminit, ning mees oli teinud seda varmalt.

Julie mõtles, et professor van der Driesma ilmselt seda ei teeks. Ega kutsuks teda ka kohvipausile, mil professor Smythe rääkis oma lapselastest… Van der Driesma oli lastelaste jaoks liiga noor, aga võib-olla olid tal lapsed – kenad väikesed tüdrukud ja poisid ning kaunis naine.

Julie taipas, et professor oli rääkimise lõpetanud, ja tõstis pilgu. Mees silmitses teda nii külmalt, et hetkeks neiu kartis, et ta polnud kuulnud, mida professor ütles. Kui oli, siis saab ta hiljem õe käest teada. Ta pani märkmiku plaksuga kinni ja mees sõnas: „Ma tahaksin neid märkmeid kohe, kui olete need arvutis ümber trükkinud, preili Beckworth.“

„Hästi, sir,“ ütles Julie ja lubas endale, et joob kõigepealt kohvi.

Seda ta tegigi, aga ei veetnud sellega liiga palju aega – miskipärast näis professor talle inimesena, kes ei salli, et ta õe kabinetis kohvi ja küpsiste juures lobisedes aega raiskab. Tal oligi õigus – esimese osaga märkmetest oli ta jõudnud poole peale, kui professor tagasi tuli.

„Ma olen patoloogialaboris, kui mind vaja on,“ ütles ta Juliele ning läks jälle ära.

Julie asus tööle. Kõik on teistmoodi, mõtles ta kahetsusega – elu pole enam kunagi samasugune.

Professor jäi ära pikaks ajaks. Julie lõpetas märkmetega, asetas need mehe lauale ja läks kohvikusse lõunale. Ta istus laua taga koos kahe teise sekretäri ja ühe vastuvõtjaga ning kõik nad tahtsid kangesti uue professori kohta kõike teada saada.

„Milline ta on?“ küsis vastuvõtja, kes oli noor ja ilus ning sellest teadlik.

„Noh, ma tõesti ei tea,“ ütles Julie mõistlikult. „See tähendab, ma nägin teda täna hommikul ainult mõne minuti, ja siis visiidil.“ Ta lisas ebakindlalt: „Ta on väga kena.“

„Sa hakkad professor Smythe’ist puudust tundma,“ ütles üks sekretäridest, kes oli keskealine ja ilmetu näoga. „Ta oli nii tore…“

Vastuvõtja naeris: „Noh, see mees kindlasti selline pole. Ja ta on rohkem kui hea välimusega. Loodetavasti tuleb ta ükspäev minu laua juurde!“

Julie arvas, et see pole tõenäoline, aga ei öelnud seda. Ta sõi külma liha, kartuleid, lehtsalatit ja pool tomatit, millele järgnes toitev, ent tuim ploomipuding, ning läks siis oma väikesesse kabinetti tagasi. Ta mõtles endale teed teha – professor Smythe oli pannud üles elektrikannu ning Julie hoidis teekannu ja kruuse kaustakapi alumises sahtlis – nagu ka suhkrut ja väikesi plasttopse piimaga.