Читать книгу Roheliste silmadega tüdruk - Betty Neels - Страница 4

Suur Victoria-aegne ooteruum oli masendav koht hoolimata selle rõõmsailmelistest kollastest seintest, erksavärvilistest plakatitest ja isegi paarist maalist, väikesest tee- ja kohviletist ning mänguasjadest, mis olid igal pool laiali. Samuti oli seal lärmakas ning pingid olid täis emasid, sülelapsi ja suuremaid põngerjaid, kes ootasid oma järjekorda lastearsti juurde. Aeg-ajalt hüüdis trullakas keskealine õde kellegi nime ja järjekordne väike patsient koos oma silmanähtavalt mureliku emaga läks sisse, samas kui ootajad võtsid lootusrikkalt istet järgmistel kohtadel.

Veebruari alguse pime ja vihmane päev hakkas juba hämarduma, ehkki kell oli vaevalt neli. Ooteruum oli hoolimata radiaatoritest niiske ja jahe ning sedavõrd kui patsientide read vähenesid, tundus muutuvat veelgi külmemaks.

Praegu oli järel vaid üks patsient, väike heledajuukseline tüdruk, kes oli ta siia toonud neiu sülle magama jäänud. Neiu oli ilus, nöbinina ja õrna suujoone ning suurte roheliste silmadega. Ta paksud helepruunid juuksed olid kõvas krunnis ja ta nägi väsinud välja. Ta vaatas, kuidas kaks residenti, kes olid tegelnud vähem tähtsate juhtumitega, kabinetist välja astusid ja eemale kõndisid, ning oleks kangesti tahtnud teed juua. Kui see arst kiiremini ei tee, mõtles ta, siis laps ärkab ta süles üles ja nõuab samuti teed.

Uks avanes ja õde astus välja. „Mul on väga kahju, kullake, et teil tuli nii kaua oodata; doktor Thurloed peeti kinni. Ta võtab teid nüüd vastu.“

Tüdruk tõusis ja läks õest mööda kabinetti, kõheldes ukse juures. Mees, kes laua taga istus, tõstis pilgu ja tõusis püsti. Ta oli suurt kasvu, pikk, ta heledates juustes oli hõbedat ja ta välimus pani iga naise teda tähelepanelikumalt vaatama. Tal oli uhke nina, lai enesekindel suu ja raskete laugudega silmad. Ta naeratas neiule. „Palun istuge,“ – ta rääkis aeglaselt, sügaval hääletoonil – „ja palun väga vabandust, et pidite nii kaua ootama.“ Ta võttis jälle istet ja asetas oma märkmed ja arsti kirja enda ette, tõstes vahepeal pilgu. „Ega te selle väikese tüdruku ema ei ole?“

Neiu oli oodanud ja meest vaadanud, olles teadlik endas maad võtvast kummalisest tundest.

„Mina? Oh ei. Ma töötan orbudekodus. Mirandaga pole eriti kerge toime tulla, aga peamiselt mina vaatan tema järele; ta on väike kullake, aga ta – noh, satub ärevusse.“

Arst noogutas ja luges edasi ning neiu silmitses ta langetatud pead. Ta oli sageli mõelnud, mis tunne oleks armuda, aga polnud kunagi ette kujutanud, et see võiks niimoodi olla – ja kas üldse saab kellessegi armuda esimesest pilgust? Armastusromaanide kangelannad tegid seda sageli, aga romaan oli üks asi ja tegelik elu midagi muud, seda oli ta alati arvanud. Mees tõstis pilgu ja naeratas talle ning tüdruku süda jõnksatas – võib-olla tegelik elu ei erinenudki romaanidest nii palju. Ta naeratas heameelest ja doktori kulmud kerkisid ning ta ilme muutus küsivaks, aga kui neiu midagi ei öelnud – ta poleks suutnudki praegu midagi öelda –, võttis mees jälle istet.

„Nii, vaatame siis, mida me saaksime Miranda heaks teha, preili...?“

„Lockitt – Lucy Lockitt.“

Mehe kindla joonega suu kõverdus pisut. „... kaotas tasku, Kitty Fisher leidis üles...“¹

„Kõik ütlevad seda,“ sõnas tüdruk tõsiselt.

„See on teile kindlasti väsitav, aga ma arvan, et me kõik õppisime lapsena neid salme.“ Olles kiiresti asjalikuks muutunud, jätkas arst: „Palun asetage laps kušetile, ma vaatan ta läbi.“

Lucy asetas ikka veel magava lapse kušetile ja doktor astus Miranda juurde ning silmitses teda. „Huvitav, miks midagi ei tehtud, kui tal esimest korda vesipea diagnoositi? Ma näen ta haigusloost, et ta kolju oli sündimisel ebanormaalselt suurenenud. Ega te ei juhtu teadvat, miks ta haiguslugu nii lühike on?“

„See läks kaotsi – juhataja vähemalt arvab seda. Miranda hüljati mõne nädala vanuselt ja keegi ei tea, kes ta vanemad on: nad jätsid ta perenaise juurde, kelle korteris nad elasid. Nad jätsid ka natuke raha ja ma arvan, et perenaine ei teinud endale ta arsti juurde viimisega tüli – võib-olla ta ei teadnud, et Miranda pole päris normaalne. Nädal-paar tagasi pidi perenaine haiglasse minema ja Miranda võtsid enda juurde naabrid, kes arvasid, et midagi on viltu, niisiis tõid nad ta orbudekodusse ja doktor Watts korraldas nii, et teie ta läbi vaataksite.“

Doktor Thurloe kummardus lapse kohale, kes ärkas ja hakkas nutma. „Võib-olla võtaksite ta riidest lahti?“ sõnas arst. „Kas tahaksite, et õde tuleks teile appi?“

„Võõrad näod hirmutavad teda,“ ütles Lucy nentivalt, „ja ma saan hakkama, tänan.“

Doktor tegutses väga õrnalt ja läbivaatuse lõpetanud, ütles vaikselt: „Võtke ta sülle, eks? Mul on vaja ta pead uurida.“

See võttis üsna palju aega ja arst pidi väga lähedal istuma. Kahju, mõtles Lucy, et tema meelest võiksin olla samahästi üks toolidest. Ta arvas, et doktor on ilmselt abielus ja tal on endal lapsed; ta polnud noor, aga ka mitte vana – tegelikult just õiges vanuses. Ta hakkas mõtlema võimalustele mehe kohta midagi rohkem teada saada ja oli neist mõtetest nii haaratud, et doktor pidi temalt kaks korda küsima, kas ta on õde.

„Mina? Oh ei. Ma olen orbudekodus kella üheksast hommikul kuni viieni õhtul. Ma teen vajalikke töid, annan lastele süüa, vahetan mähkmeid ja teen voodeid üles – selliseid asju.“

Doktor silitas õrnalt üle lapse paisunud väikese kolju. „Kas polnud ühtki õde, kes oleks võinud koos Mirandaga siia tulla?“

„Noh, ei. Teate, väga raske on orbudekodusse väljaõppinud õdesid saada – seal pole midagi põnevat, lihtsalt rutiin. Seal on juhataja ja ta asetäitja ja kolm riigi määratud õde, ja meie neljakesi oleme neil abiks.“

Doktor juba teadis, kui palju seal lapsi on, aga küsis ikkagi.

„Neljakümne ja viiekümne vahel,“ vastas Lucy ja lisas: „Ma olen seal olnud neli aastat.“

Doktor mõõtis lapse väikest pead kobisirkliga ja ta suured, hästi vormitud käed olid sulgkerged. „Ja te pole kunagi soovinud õeks õppida?“

„Oh, olen küll, aga see pole olnud võimalik.“

Mees küsis leebelt: „Õeks õppimine võtab tõepoolest mitu aastat. Te teate, mis Mirandal viga on?“

„Mitte täpselt, ainult seda, et ta koljus on liiga palju vedelikku.“

„See on väga harv seisund – mitu ajuosa ei ühendu ja tserebraalne vedelik põhjustab peaturse. Vahel on vaimseid sümptomeid, mis Miranda puhul on juba nähtavad. Ma tahaksin, et ta haiglasse tuleks, siis saaksin talle ventriikulisse panna kateetri, millega saaksin osa üleliigsest vedelikust kätte.“

„Kuhu?“

„Võimalik, et kopsuõõnde kägiveeni kaudu, koos klapiga, et vältida tagasivoolu.“

„Ega see haiget ei tee?“ küsis tüdruk rahutult.

„Ei. Mul läheb aga vaja oskuslikku abi.“

Mees ajas end sirgu ja kõrgus nüüd tüdruku kohal. „Kas panete ta valmis? Ma kirjutan doktor Wattsile ja korraldan nii, et ta võetaks haiglasse võimalikult ruttu.“

Lucy, kes lapsele igaks juhuks mähet ümber seadis, küsis, haaknõel hammaste vahel: „Te saate ta terveks ravida?“

„Vähemalt saame ta elu mugavamaks teha. Võtke see haaknõel suust välja, see võib palju pahandust teha, kui selle alla neelate. Millega te tulite?“ Mees heitis pilgu märkmetele enda ees. „Sparrow Street, eks ole? Te tulite kiirabiga?“

Tüdruk raputas pead, tegeldes väikeste käte villase jaki varrukatesse panemisega, aga need ei tahtnud minna. „Taksoga. Ma pean tagasiminekuks takso võtma.“

„Kallis tüdruk, kell on praegu viis ja on tipptund, te peaksite tükk aega ootama. Ma võtan teile haiglaauto,“ sirutas mees käe telefoni järele, „või veel parem, ma viin teid koju minnes ära.“

„See on teist väga kena,“ ütles Lucy viisakalt, „aga ei kõlbaks kuidagi. Esiteks on orbudekodu Willoughby Streetil ja see on veel rohkem East Endis ja teiseks, ma olen kindel, et doktoritel pole kombeks oma patsiente sõidutada – võib-olla ainult eraasjus...“

Doktor võttis jälle toolil istet ja vaatas tüdrukut. „Ma tean, kus see orbudekodu asub, ja viin ära need, kelle tahan. Teil on vist arstidest halb arvamus. Me oleme, peaksin mainima, täpselt samasugused nagu teised inimesed.“

„Oh, ma olen selles kindel,“ ütles Lucy armsalt, „aga muidugi palju targemad.“

Mehe rasked silmalaud kerkisid ja paljastasid väga sinise silmapaari. „Kahtlane küll,“ märkis ta. „Ja nüüd palun minge sissepääsu juurde, ma tulen mõne minuti pärast.“

Ta rääkis vaikselt ja tüdruk tegi, nagu kästi, sest pidi endale tunnistama, et mehel oli sugereeriv hääl ja ta ise oli väsinud. Miranda oli jälle magama jäänud, aga kui ta ärkab, tahab ta oma teed ja voodit ja hakkab hirmsasti nutma; see on suur kergendus, et ta tagasi viiakse. Ta oli juba hiljaks jäänud ja koju jõudmisega läheb veel pool tundi või rohkem. Ta istus pingil näoga ukse poole, nägemata doktorit, kes märkamatult tuli ühest tagumisest koridorist. Enne Lucy juurde jõudmist ta seisatas ja vaatas teda pika pilguga; tüdruk oli üsna ilus ja profiilis näis ta ülespidi ninaots väga võluv... Mees ütles, olles tema juurde jõudnud: „Auto on väljas. Oleks kena, kui teie ta sinna viiksite – ei tahaks teda üles äratada.“

Nad läksid läbi ootesaali ja mees hoidis tüdrukule ust lahti ning läks siis oma tumerohelise Rolls-Royce’i ust avama. Tüdruk istus ettevaatlikult autosse ja doktor pani turvarihma kinni, ilma et laps oleks ärganud, ning istus siis ta kõrvale ja sõitis väravast välja tänavale.

Lucy ootas, kuni nad liiklusummikus peatusid. „Te ütlesite Sparrow Street ja seda see muidugi on, ainult et töötajad ja lapsed kasutavad sissepääsu Willoughby Streetil.“

„Ahaa – ja kes siis Sparrow Streeti sissepääsu kasutab?“ Doktor liikus autoga mõne jardi edasi ja vaatas tüdrukule otsa.

„Oh, komitee ja visiteerivad arstid ja ülevaatajad – tähtsad inimesed.“

„Mina oleks arvanud, et orbudekodus on orvud need tähtsad inimesed.“

„On küll. Nende eest hoolitsetakse kohutavalt hästi.“ Ta vaikis, kui suur auto sujuvalt edasi sõitis ja seejärel Willoughby Streetil seisma jäi. Doktor astus välja ja avas talle ukse ning neiu astus ettevaatlikult välja. „Suur tänu teile kohaletoomise eest, see oli teist väga kena.“ Tüdruk naeratas, vaadates mehe emotsioonitusse näkku.

„Ma tulen koos teiega sisse, ma tahan juhatajat näha. Kus te elate?“

„Mina? Chelseas.“

„Ma sõidan sealt koduteel mööda. Lasen teid seal maha.“

„Mul läheb vähemalt viisteist minutit...“

„Mul ka.“ Nad olid sisse läinud ja mees osutas toolireale, mis olid väikese vastuvõturuumi seina vastas. „Oodake siin, eks?“

Ta noogutas õele, kes neile vastu tuli, ja sammus minema ning Lucy läks maja tagumisse ossa, kus olid laste voodid ja vanemõde ootas. Viieteist minutiga oli Lucy kõik ära rääkinud, andnud üle Miranda, kes oli nüüd ärkvel, ja öelnud head ööd.

„Aitäh, et olite oma vabast ajast tööl,“ ütles vanemõde. „Ma teen selle tasa.“ Ta naeratas lahkelt, sest Lucy oli hea töötaja ega mossitanud, tehes lõppematut tööd, et lapsed oleks puhtad ja toidetud ja rõõmsad. Oleks meil rohkem selliseid nagu tema, mõtles ta, vaadates, kuidas Lucy sale kuju koridori kadus.

Doktorist polnud märkigi, kui Lucy tagasi vastuvõtutuppa jõudis. Võib-olla jäi ta liiga kauaks ja mees sõitis ilma temata ära, aga ta ei saanud doktorit selles süüdistada – ilmselt oli tal olnud pikk ja väsitav päev ning ta tahtis samuti kiiresti koju jõuda nagu ta ise. Igatahes istus ta ühele kõvale toolile; polnud kedagi, kellelt küsida...

Mees tuli viie minuti pärast, rahulikult ja kiirustamata, ning naeratas sõbralikult, ja temaga oli kaasas juhataja. Lucy tõusis ja üllatavalt kombel kiideti teda pärastlõunase töö eest; see polnud üldse ebaharilik asi – viia lapsed haiglasse läbivaatusele – ja ta oli üllatunud, et keegi leidis olevat vajaliku teda tänada. Ta pomises midagi viisakalt vastuseks ja ütles head ööd ning järgnes doktorile autosse.

„Kus te täpsemalt elate?“ päris arst temalt, istudes ta kõrvale.

Ta mainis üht vaikset tänavat, mis sai alguse kalda juurest, ja lisas: „See on teist väga kena. Ma loodan, et te ei pea nüüd liiga suurt ringi tegema?“

„Ma elan Chiswickis. Kas teil on korter mitme peale?“ Küsimus esitati nagu möödaminnes.

„Minul? Ei. Ma elan koos vanematega...“

„Muidugi, nüüd tuleb meelde – kas teie isa pole mitte see arheoloog, kuulus Gregory Lockitt?“ Ja kui Lucy ütles, et on küll, sõnas mees. „Ma kohtusin teie vanematega mõni aeg tagasi ühel õhtusöögil. Nad olid just Andidest tagasi jõudnud.“

„Õigus,“ nõustus Lucy tasakaalukalt, „nad reisivad üsna palju.“

„Aga teie eelistate oma orbudekodu?“ Mehe hääl oli lahke, aga mitte eriti huvitatud.

„Jah.“ Lucy ei tahtnud midagi lisada, selgitada, et selle töö oli ta ise endale leidnud ja ta vanemad suhtusid sellesse lepliku huumoriga. Ta teadis, et oli neile pettumuse valmistanud, ehkki nad polnud seda kunagi väljendanud. Ta vanem õde, kellel oli ülikoolikraad ja väga hea välimus, oli ühe suurfirma direktori assistent, ja noorem õde, kes oli sama ilus ja elegantne, töötas kunstigaleriis – ja enamgi veel, oli kihlatud ühe noore ärimehega, kes tõusis rahandusmaailmas kindla sooviga jõuda tippu. Ainult Lucy, õdedest keskmine, kes jäi nende varju, polnud edukas. Nad kõik armastasid teda pingutuseta ja sallivalt, aga ta ei vastanud oma perekonna kõrgetele standarditele. Ta oli tubli, mõistlik ja praktiline ning üldse mitte rumal, ent ehkki ilus tüdruk, oli ta ka uje. Ta oli kakskümmend viis ja teadis, et ema hakkas ta mehelemineku pärast muretsema.

Doktor Thurloe peatas auto ta kodu ees ja astus välja, et talle ust avada, ning Lucy tänas teda veel kord. Pauline ja Imogen oleksid teadnud täpselt, mida öelda, et mehes piisavalt huvi äratada, nii et ta teeks ettepaneku uuesti kohtuda, aga Lucyl polnud aimugi, mida öelda; ainus mõte ta peas oli, et ilmselt nad enam ei kohtu, ja see peaaegu murdis ta südame. Ta vaatas mehe nägu, õppides selle pähe, teades, et ei unusta seda kunagi, ning oli ikka veel hämmeldunud, et on mehesse armunud.

Mehe vaikne hääl: „Oli meeldiv, head õhtut, preili Lockitt,“ tõi ta tagasi maa peale ja ta soovis doktorile kiiresti head ööd ning koputas uksele. Mees ootas auto juures, kuni Alice, majapidaja, ukse avas, ning istus seejärel autosse ja sõitis ära. Lucy mõtles ebalevalt, et võib-olla oleks pidanud ta sisse kutsuma, ja ütles Alice’ile tere.

„Ja kes see siis oli?“ küsis Alice. „Ilus auto. Kas saite endale noormehe, kullake?“

Lucy raputas pead. „Ta lihtsalt tõi mu koju. Kas kõik on kodus, Alice?“

„Elutoas, ja härra kah.“ Ta patsutas Lucyt emalikult. „Minge tehke end korda, kullake – nad joovad just parajasti drinke...“

Lucy läks aeglaselt trepist üles oma tuppa, käis duši all ja pani selga villase kleidi, kammis juukseid ja meikis end. Ta teadis, et emale ei meeldi, kui ta kannab kodus neidsamu rõivaid mis orbudekodus, ehkki neid katavad seal kittel ja plastpõll. Ta ei kiirustanud – enne õhtusööki oli aega dringiks ja see tähendas, et ta ei pea kuulama Cyrilit, Pauline’i peigmeest, kui see räägib pikalt börsidest ja osakutest. Ta läks aeglaselt trepist alla, mõeldes, kas ta õde tõesti seda meest armastab või avaldab talle muljet see, et temast saab eduka ärimehe naine ja neil on linnas korter ning maal väike majake, kaks autot ja piisavalt raha, et saaks hästi riides käia ja luksuslikult lõbutseda. Lucy arvates polnud ükski neist põhjustest väärt Cyriliga abiellumist.

Ta leidis nad kõik elutoast kamina eest istumast ja ema pööras ringi, öeldes: „Seal sa oledki, kullake. Kas orvud väsitasid su ära? Sa tuled nii hilja...“

Lucy võttis dringi, mille isa talle ulatas, ja istus ema kõrvale. „Ma viisin ühe lapse haiglasse spetsialisti juurde, see võttis üpris kaua aega.“ Rohkem ei öelnud ta midagi, sest teisi see ei huvitanud – ehkki nad küsisid alati, kuidas ta päev möödus, ei kuulanud nad kunagi ta vastust. Ja tõepoolest, tunnistas ta endale, oli see igav, võrreldes Pauline’i tabavate kirjeldustega kunstigaleriis käinud huvilistest ja Imogeni lõbusate juttudega tähtsatest inimestest, keda ta sageli kohtas. Lucy lonksas oma šerrit ja kuulas, kuidas Cyril köhatas, et nende poole pöörduda. Sest niisama ei rääkinud ta kunagi, mõtles Lucy, ta kas pidas korraliku loengu või avaldas arvamust millegi kohta nagu inimene, kes arvab, et keegi pole nii tark kui tema. Lucy neelas šerri ühe lonksuga alla ja kuulas mehe halvakspanevat juttu riikliku tervishoiuameti kohta. Ta ei kuulnud sellest sõnagi, vaid mõtles doktor Thurloele.

Hiljem, kui Lucy emale head ööd soovis, ütles ema kergel toonil: „Sa olid õhtul nii vaikne, kullake – vaiksem kui tavaliselt. Kas su töökene valmistab sulle nii palju peavalu?“

Lucy mõtles, kas ta emal on üldse aimu, mida ta töökene tähendab, aga ei öelnud seda. „Oh ei, ema,“ ütles ta kohe. „See on päris lihtne...“

„Noh, siis on tore – igav ei ole?“

„Üldse mitte.“ Kuidas sai ta emale selgitada, et orvud polnud kunagi igavad? Väsitavad, vihaleajavad, kurnavad, aga mitte kunagi igavad. „Ma ainult aitan, tead küll.“

Ema pööras põse ette, oodates head-ööd-suudlust. „Noh, kui sa seal õnnelik oled, kullake. Ma nii tahaksin, et kohtaksid mõnda toredat meest...“

Aga olengi kohanud, mõtles Lucy, ja mis head see on mulle teinud. Ta ütles: „Head ööd, kallis ema...“

„Head ööd, Lucy. Ära unusta, et me kõik läheme homme õhtul Walterite juurde, niisiis ära jää hiljaks ja pane midagi ilusat selga.“

Lucy läks voodisse ja unustas järgmise päeva õhtusöögi; ta mõtles silphaaval igale sõnale, mida doktor Thurloe oli öelnud.

Ta tuli järgmisel õhtul õigel ajal koju. Päeval oli olnud kiire ja ta ei teadnud, mida selga panna, aga leidis kergendusega, et õed olid oma tubades riietumas ja vanemad ikka veel väljas. Ta jõi teed, mille Alice oli just valmistanud, sõi tüki röstsaia ja läks oma tuppa end peoks valmis seadma.

Walterid olid ta vanemate vanad sõbrad, kes olid hiljuti diplomaatilisest teenistusest pensionile jäänud, ning Lucy ja ta õed olid tundnud neid väikesest peale; nende lähedase sõpruse tõttu käidi sageli vastastikku õhtusöökidel. Lucy vaatas oma garderoobi üle, et otsustada, mida selga panna. Tal oli riiete suhtes hea maitse, ehkki ta ei järginud just viimast moodi, ja roheline kleit, mille ta lõpuks välja võttis, oli lihtne ja maani, pikkade kitsaste varrukate ja ümmarguse avara dekolteega. Ta pani vannivee jooksma ja lamas vannis, mõeldes doktor Thurloele ja olles unustanud, mis kell on, ning pidi siis kiiresti riidesse panema, juukseid kammima ning puudrit ja huulepulka kasutama, ilma et oleks jõudnud eriti palju oma välimusele mõelda. Kõik olid hallis ja ootasid teda, kui ta trepist alla jooksis ja ema leebelt sõnas: „Kullake, sul on jälle see roheline kleit seljas. Kindlasti on aeg midagi uut osta?“

„Lähme koos, kui sul järgmine vaba päev on,“ ütles Imogen. „Ma tean üht poodi, mis sulle täpselt sobiks – seal oli üks imeilus roosa kleit aknal, just sinu jaoks.“

Lucy ei hakanud ütlema, et talle roosa ei sobi, välja arvatud väga heledat tooni nagu mandliõied. „Palun vabandust, et panin teid kõiki ootama. Pauline, sina ja Imogen näete piisavalt head välja meie kõigi eest.“

Pauline patsutas teda õlale. „Sina võiksid samuti vapustav olla,“ märkis ta, „kui viitsiksid vaeva näha.“

Mõttetu oli õele meelde tuletada, et orbudel oli ükskõik, kas ta nägi vapustav välja või mitte. Ta järgnes isale autosse ja istus koos õdedega tagaistmele.

Walterid korraldasid üsna uhkeid õhtusööke; neil oli palju sõpru ja neile meeldis külalisi võõrustada. Lockittid leidsid, et kohal oli juba pool tosinat külalist, ja proua Walter, kes neid soojalt tervitas, mainis, et oodatakse vaid veel kahte külalist. „See võluv proua Seymour,“ sõnas ta, „nii ilus, ja tõenäoliselt väga üksik, nüüd, kui ta on lesk, ja ma ei tea, kas te olete kohtunud...“ Ta vaikis, vaadates naeratades ukse poole. „Aga seal ta ongi. William, kui tore, et sa said tulla! Ma just pidin ütlema... võib-olla sa tunned proua Lockittit?“

Imogen ja Pauline olid läinud härra Walteriga juttu ajama; ainult Lucy oli koos emaga seal. Ta jälgis, kuidas doktor Thurloe, näidiseksemplar hästi riietatud mehest, oma võõrustaja poole kõndis, ja neiu ilus suu oli kergelt poikvel, põsed roosatamas üllatusest ja heameelest. Seal see mees jälle oli, lausa talle sülle kukkunud ja üksi, nii et võib-olla ta polegi abielus ega isegi kihlatud.

Doktor tervitas oma võõrustajat, surus siis Lucy emal kätt ja kui proua Walter hakkas Lucyt tutvustama, ennetas mees teda ja ütles rõõmsalt: „Oh, aga me oleme juba kohtunud – töö kaudu...“

Ta naeratas Lucyle, kes naeratas vastu, tundes samas kahetsust, et oli pannud selga selle rohelise kleidi, mis polnud mitte mingil juhul ta kõige ilusam kleit. Ta kahetses seda veelgi rohkem, kui uks jälle avanes ja proua Seymour sisse kõndis. Tal olid oivalised blondid juuksed, ta oli äärmiselt kaunilt riides, upsakas ja väga hea välimusega ning ta tervitas proua Walterit, suudeldes teda põsele, ütles proua Lockittile veetlevalt tere õhtust, naeratas pealiskaudselt Lucyle ja pöördus doktori poole. „William!“ hüüatas ta. „Mul polnud aimugi, et sa siin oled – ma pidin takso võtma. Oleksid võinud mu kodust üles korjata.“ Ta naeratas armsalt ja Lucy surus hambad risti. „Aga sa ju viid mu koju – eks ole?“

„Meeleldi, Fiona.“

Naine pani käe ta varrukale ja ütles säravalt: „Oh, seal on Tim Wetherby, ma pean temaga rääkima – sa muidugi tunned teda...“

Paistis, et doktor tundiski. Nad kõndisid kahekesi eemale ja kuna proua Walter oli hakanud ühe külalisega rääkima, jäi Lucy ema kõrvale.

Proua Lockitt heitis talle ärritunud pilgu. „Ma tahan härra Walteriga enne õhtusööki rääkida. Mine räägi teistega juttu, kullake – nii kahju, et sa oled selline häbelik...“

See märkus tegi Lucy veel häbelikumaks. Aga, kuulates oma ema soovitust, läks ta nende inimeste juurde, keda tundis, ja vestles veidi, nagu temalt oodati, hoides samal ajal doktoril silma peal. Oli selge, et mees tundis Fiona Seymouri, aga Lucy oli juba otsustanud, et Fiona pole üldse selline tüdruk, kellega doktor peaks abielluma – mees vajas niisugust naist, kes kuulaks teda, kui ta iga päev töölt koju jõuab, kedagi sellist, kes armastaks lapsi, mõistaks, kui väsitavad nad võivad olla ja kui armsad ja kui haiged... Lucy noogutas kergelt pead, nähes end sellise naisena. Ta ei teadnud, kuidas ta selle asja korraldab, aga kavatses leida selleks võimaluse.

„Sa ei kuula mitte sõnagi sellest, mis ma räägin,“ ütles noormees, kes oli juba mõne minuti midagi rääkinud. Kui Lucy vabandas, hakkasid kõik naerma – kenasti, sest ta meeldis kõigile, ja keegi ütles: „Lucy mõtleb oma orbudele.“ Tema töö oli ta tuttavate hulgas heatahtlik nali ja see märkus polnud halvasti mõeldud. Ta naeratas mehele, kes seda ütles, ja mindi õhtust sööma.

Ta istus Walteri üsna tagasihoidliku vanema poja kõrval, teisel pool noormees, kes töötas mingis välissaatkonnas ja oli praegu kodumail, ning kohusetundlikult kuulas Lucy kõigepealt Joe Walteri juttu, kes selgitas midagi arvutite kohta, ja seejärel oma teist naabrit, kes tahtis väga talle rääkida, kui toredasti ta oma kaugel asuval ametipostil aega veedab. Teatud jõupingutusega ta noogutas ja naeratas ja ütles, mida pidi, ning doktor laua teises otsas mõtles, kui rahulik Lucy välja näeb ja kui ilus ta on. Muidugi oli ta praegu teistsugune, seljas roheline kleit ja juukselokid peaaegu õlgadeni. Ja arukas ka, mis puudutas väikeste lastega ümberkäimist. Doktor kummardus lauanaabri juttu kuulama ning samal ajal lasi oma teraval mõistusel hakata üht plaani kujundama.

Inimesed istusid ja rääkisid pärast õhtusööki juttu ning peale mõne juhusliku märkuse Lucy doktoriga ei rääkinud. Kuna ta lahkus koos oma perekonnaga enne meest, polnud tal võimalust näha, kas Fiona Seymour ja doktor läksid koos ära. Ta ütles endale rangelt, et sellel pole mingit tähtsust, sest ühel heal päeval abiellub ta ise doktoriga, ainult et ta ei saa sellega liiga kaua oodata, sest on juba kakskümmend viis. Teda lohutas tohutult tõsiasi, et proua Seymour, kui tahes hea ta ka välja nägi, ei saanud peita seda, et varsti on ta üle kolmekümne.

Kui nad kodus tagasi olid ja kõik köögis enne und kuuma piima jõid, märkis ema: „Kui tore mees on see William Thurloe, nii hea välimusega ja tark, üldse mitte upsakas.“

„Me ajasime temaga pikalt juttu,“ ütles Imogen nõustuvalt.

„Aga Fiona Seymour on talle silma visanud,“ ütles Pauline. Ta lisas: „Doktor peaks olema juba kolmkümmend viis – temast saaks talle väga sobilik naine.“

„Miks?“ küsis Lucy vaikselt.

Mõlemad õed pöördusid talle otsa vaatama. „Teda tuntakse kui ilusat naist, intelligentset ja alati hästi riides,“ ütlesid nad lahkelt, „ja ta tunduks just õige istumas õhtusöögil doktori vastas. Oivaline võõrustaja...“

„Aga ta ei saa ju kogu aeg võõrustaja olla – see tähendab, aga kuidas jääb laste järele vaatamisega ja sellega, et mees saaks hästi süüa, kui ta õhtul hilja tuleb, ja korralikult magada...?“

Kogu pere vahtis talle otsa. „Kuule, Lucy,“ ütles ema, „tundub, justkui sa oleksid...“ ta tegi pausi, otsides õiget sõna, „mures.“

Lucy jõi piima ära ja pani kruusi kraanikaussi.

„Ma lihtsalt arvan, et Fiona Seymour pole talle õige naine. Tema ongi see spetsialist, kelle juurde ma eile Miranda viisin; talle meeldivad lapsed ja millegipärast tundub, et Fionale mitte.“

Ta suudles ema ja isa, noogutas teistele ja läks üles oma tuppa. Ta oli öelnud rohkem, kui oli kavatsenud, mis oli temast rumal. Doktori tulevik pole tema asi; ta kohtab meest ilmselt aeg-ajalt mõne ühise sõbra juures ja doktor tervitab teda viisakalt ning läheb räägib kellegi teisega, olles ta otsekohe unustanud.

Vihma sadas lakkamata, kui ta järgmisel hommikul kodust väljus. Orbudekodu nägi välja luitunum kui kunagi varem, kui Lucy bussist väljus, ehkki majas sees olles tundus see rõõmsam oma erksavärviliste seinte ja kardinatega. Igatahes tõi hommik endaga lõppematud kohustused. Ta tegeles parajasti oksendava nelja-aastase lapsega, kui õde teda otsima tuli. „Juhataja soovib, et sa tema juurde läheksid, Lucy. Palun mine kohe.“