Читать книгу Sa pead suudlema Silvat - Birk Rohelend - Страница 3

„Millal te viimati korralikult magasite?”

Esmalt valdab Silvat tunne, et see küsimus on suunatud kellelegi teisele. Ta pöörab pilgu naisele ja naeratab lõbustatult. Magasin? Naine meenutab, libistades silmadega üle kabineti. Valge laud, rohelised rulood. Õrnlillakas kunstorhidee riiulil, erinevate meditsiiniliste köidete värvilised seljad. Steriilne ruum, milles pole midagi, mis reedaks siin töötava inimese elust ainsatki isiklikku seika.

„Ma ei tea. Ma arvan, et… kolm aastat tagasi. Ehk. Miks te küsite?”

Doktor Rosenbaumi enamasti heatahtlikus pilgus vilksatab tüdimuse helk.

„Ja teil ei ole selle aja jooksul kordagi pähe tulnud, et magamatus võiks olla üks põhjustest, miks te tajute, et teie mälu on halvenenud?”

„Me ei tulnud siia ju minust rääkima.” Silva väristab õlgu. Tal on korraga jäiselt külm. „Palun, kas te võiksite selle akna kinni panna?”

Arst tõuseb. Tema veidi liiga lühikese seeliku alt välgatavad sihvakad jalad. „Ah jaa – palju õnne! Ma kuulsin, et te saite aasta ajakirjaniku preemia. See on väga suur saavutus. Mis teema see oligi, mida te käsitlesite?”

„Ma kirjutasin artiklisarja põgenikest,” ütleb Silva väsinult.

„Tõesti?” Arst põrnitseb teda üle kuldsete prilliraamide. „Ma loodan väga, et te ei ole selle poolt, et meile siia riiki igasugused elama koliksid.”

Silva ohkab ja vaatab nurga poole, kus istub tema poeg. Robin on võtnud kätte Transformeri ja taob sellega vastu põrandat. „Robin, ära tee. Lõpeta ära. Robin! Ära tee, palun.”

„Ja kui tohib küsida, siis – miks te sellise teemaga tegelete? Teil on ju väike laps. Kas tõesti ei leidu sobivamaid teemasid?”

„Mulle lihtsalt tundus, et see teema väärib sügavamat käsitlust.” Silva ohkab uuesti. „Sildistada on lihtne, aga selleks, et millestki päriselt aru saada, tuleb kulutada väga palju aega ja tähelepanu.”

„Ma näen, et te armastate oma tööd,” ütleb arst ja kirjutab midagi märkmikusse.

Transformer teeb poisi käes kaeblikku häält. Silva tõuseb ja kiirustab lapse juurde, et teda takistada. Nüüd ärritub poiss veelgi enam. Põranda löömise asemel hakkab ta taguma oma ema. „Lõpeta ära! Ma võtan selle sinu käest ära, kui sa mind lööd. Ma saan ju haiget. Robin!” Ta katsub poisi sõrmi mänguasja küljest lahti kangutada. Poiss peksab teda jalgadega. Doktor Rosenbaumi roosad küüned klõbisevad klaviatuuril.

„Palun! Tule, vaata, siin on nii ilusad värvilised pliiatsid. Tule, joonistame nendega. Vaata, missugune tore jänku! Joonistame koos ühe jänese!”

See toimib. Transformer kolksatab vastu maad, kui Robin jänese juurde tormab. Doktor Rosenbaumi laual lebav telefon piniseb, kui sellesse sõnum saabub.

„Mida ma tegema peaksin?”

Arst tõstab vastumeelselt sõnumi kohalt silmad. Värskelt näole tärganud naeratus vaibub ühe hetkega. „Ma arvan, et te peaksite ennast korralikult välja magama. Kas te ei saa oma last mõneks ööks kellegi teise juurde jätta? Ema juurde?”

„Mu ema elab välismaal.” Silva neelatab. „Ma tahan teada, mida ma saaksin Robini heaks teha. Kas see… süveneb kuidagi? Kas ma teen midagi valesti?”

„Ärge muretsege, praegu on liiga vara, et midagi kindlat otsustada. See on loomulik, et tema vanuses on lapsed väga aktiivsed. Ta võib sellest” – viimane sõna on öeldud erilise rõhuga – „veel välja kasvada.” Hetkeks silmitseb dr Rosenbaum teda murelikult. „Kas te tahate, et ma suunan teid mõne spetsialisti juurde? Mul on väga hea kolleeg, kes tegeleb justnimelt unehäiretega. Ma võin teile tema kontakti anda.”

Silva tõuseb püsti. „Tänan teid, aga mul ei ole unehäireid. Tule, Robin. Lähme nüüd.”

Hetk hiljem vinnab ta vastupunniva röökiva lapse endale sülle, olles enne kiskunud tema pisikestest pihkudest välja kollase ja punase mänguklotsi. Kui kabinetiuks tema järel sulgub, tunneb ta, kuidas ooteruumis langeb talle selga hukkamõistvate pilkude laviin.

Õnneks jääb Robin autos viie minutiga magama. Silva helistab Ingmarile. „Ta ütles, et hetkel on liiga vara midagi arvata. Et sellest võib välja kasvada.”

„Ahah.”

Silva ootab veel mõned sekundid. „Ma ei tea, mida me siis…”

„Mul on praegu kiire. Räägime sellest hiljem.”

Telefon klõpsatab, kui Ingmar kõne katkestab. Foor näitab punast tuld. Muidugi, Ingmaril on kiire, teisipäev on tähtsate koosolekute päev. See ei ole hoolimatus, ta lihtsalt ei saa praegu selle teemaga tegeleda, ütleb Silva iseendale. Tegelikult ta ju muretseb.

Vihma tibutab ja porilompide mustendavatelt peegelpindadelt säravad vastu linnatuled. Suurte tumedate vihmapilvede embuses tõmbuvad tänavad halliks. See suvi on pime ja külm. Pealegi on suvi Silvale alati kõige vähem meeldinud. Hommikud on lõikavalt valged, õhtuti imbub ebamäärane rõskus visalt läbi kõikide riidekihtide. Valgusmüra tapab ööd, heledus kumendab alati akna taga. Linnas on parem, vähemalt pole siin sääski.

Vihane signaliseerimine äratab ta üles. Fooris hakkab roheline juba vilkuma. Kiiruga vajutab ta gaasipedaali ja sõidab üle ristmiku, kannul ärritunud Volkswageni juht, kes kihutab temast kõrval reas mööda ning kaob siis ligi kaheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega pimedusse. Siin linnas on kõigil alati kiire. Autod kihutavad, inimesed tormavad mööda kõnniteid ja rabavad tööd teha. Isegi lapsed, isegi tagumisel istmel tukkuv Robin ei mängi, vaid tuuseldab mänguasju sellise põletava kärsitusega, nagu libiseksid tema lühikese elu sekundid kohutava hooga käest. Neljakuuselt ta roomas, seitsmekuuselt kõndis, kümnekuuselt, kui enamik temavanuseid alles esimesi samme tegi, meeldis talle juba ringi joosta. Kuuekuuselt tulid esimesed sõnad, pooleteiseselt suutis ta meelde jätta ja järele korrata keerulistest tehnilistest terminitest koosnevaid pikki lauseid, mida Ingmar talle naljaviluks õpetas. Sellise tempo juures polnudki poisil aega magada. Kaks korda kolm tundi päevas oli kõik, mida ta vajas.

Silva ohkab. Ta pilk langeb märkmeplokile kõrvalistmel. Sellesse on kritseldatud üks sõna: Tesla. Nikola Tesla magas neli tundi päevas ja elas üheksakümne kuue aastaseks. Tema, Silva, on kahjuks tavaline naine.Ei, tal ei ole unehäireid. Tal lihtsalt ei lasta magada. See on tema igapäevane põrgu.

Kui ta täie jõuga piduripedaalile vajutab, ei saa ta esimesel hetkel isegi aru, kas see kõik juhtub unes või ilmsi. Justkui eikuskilt on esitulede valgusvihku äkitselt ilmunud blond naisterahvas tumedas vihmamantlis. Pidurid krigisevad meeleheitlikult ja pori pritsib, kui vana punane Toyota mööda märga asfalti kummide vilinal edasi libiseb. Naine tõstab käed ja sirutab need otsekui kaitseks enda ette. Möödub mitu tohutult pikka sekundit, enne kui auto seisma jääb. Kostab tuhm plaksatus, kui naise peopesad kapotile maanduvad. Silva pigistab silmad automaatselt kinni.

Kas ma sõitsin talle otsa?

Klaasipuhastid kaabivad märga klaasi. Silva võpatab ja teeb silmad lahti. Ühe hetke vältel vaatavad nad pingsalt teineteisele otsa. Võõra naise pikad heledad juuksed on vihmast märjad. Ta on kohutavalt kõhn, tema põsed on auku vajunud ja silmade ümber tumedad rõngad. Silvat haarab äkitselt metsik hirm. Jumal küll. See pole võimalik. Tohutu iivelduslaine valgub talle peale ja tal on tunne, et ta minestab.

See nägu. See unustamatu nägu, mis sunnib ennast vaatama jääma. Piklikud rohelised silmad, sirge kõrk ninaselg, alaliselt veidi muigvel huuled. See tuli, mis alati selle pehme naha all hõõgus.

Siis pistab Robin täiest kõrist karjuma ja Silva vaatab taha.

Hetk hiljem, kui ta põlvede nõtkudes autost välja ronib, ei näe ta sõiduteel enam mitte kedagi. Pole ainsatki märki sellest, et keegi on hetk tagasi seal seisnud. Silva kükitab auto ette maha ja püüab ennast koguda. Kuidagi suudab ta helistada politseisse. Kui ta püsti tõuseb, virvendavad sinised vilkurid porilompidel.

„Kas teie helistasite ja teatasite avariist?” Noor punase poisipeaga naispolitseinik vaatab talle ootavalt otsa. „Tretjakova,” teatab hõbedaste servadega nimesilt tumesinisel mundril.

„Jah, mina…”

„Teie nimi, palun. Juhiload.”

„Silva Stökel.” Kiiruga otsib ta load rahakoti vahelt välja.

„Mis juhtus? Autodokumendid, palun.” Naise kätte ilmub väike tahvelarvuti, kuhu ta asub hoolikalt märkmeid tegema.

„See naine… Ta astus mulle otse tee peale ette. Ma pidurdasin, aga liiga hilja. Ma ei näinud teda õigeaegselt. Tee oli libe ja…”

„Naine?” Politseinik vaatas ringi.

„Jah… Ta oli siin.”

„Kuidas ta välja nägi?”

Silva neelatab ja sunnib ennast rahulikuks. See ei ole lihtsalt võimalik. „Umbes minuvanune, heledate juustega…”

„Kehaehitus? Mis tal seljas oli?”

„Kõhn… Midagi tumedat, vist vihmamantel… Lahtised heledad juuksed… Mulle tundus, et… Võib-olla see oli lihtsalt valgus, aga…” Ta peatub. Ta ei ole milleski kindel.

„Või nii.” Kirjutuspulk politseiniku käes peatub hetkeks. „Kas ta kandis helkurit?”

„Helkurit? Ei. Ei, ma ei mäleta, et ta oleks helkurit kandnud.”

Politseinik astub talle lähemale. „Kas te olete joonud?”

„Muidugi mitte.”

Naine vaatab talle tähelepanelikult otsa. Silva lööb pilgu maha. „Ma… mul on probleeme magamisega.”

Autost kostab prõmmimist. See on Robin, kes jalgadega kõigest jõust vastu eesistet taob. Tretjakova vaatab korraks auto poole, seejärel jälle Silvale otsa.

„Ma saan aru.” Politseinik keskendub uuesti arvutile. „Meile ei ole ühtegi kaebust esitatud. Pole ka pealtnägijaid. Kui haiglast teatatakse, et mõni kirjeldusele vastav isik on välja ilmunud, siis võtame uuesti ühendust. Aga ma ei usu, et see juhtub. Lõppude lõpuks, inimesi on igasuguseid. Võib-olla ta astus mingi kavatsusega teie ette teele, ja siis, kui see kavatsus mingil põhjusel luhtus, jooksis minema. Te ei kujuta ettegi, milleks inimesed võimelised on. Teie vaimse trauma pärast sellised inimesed ei muretse.” Politseinik lõpetab raporti ja pistab arvuti ära kotti. Ta pöördub minekule.

„Vabandage?”

„Jah?” Nüüd kõlab hääles kerge kärsituse noot.

„Ma… Mul on tunne, et võib-olla ma… tundsin seda naist.”

„Tundsite?” Tahvel hüppab jälle välja.

„Kas te saate meile tema nime öelda?”

„Jah, või ei… vist mitte… Vaadake, mulle tundus, et ta on ühe minu lapsepõlvesõbranna moodi. Tema nimi oli Helena Holm.”

„Oodake natuke,” ütleb naine midagi kiiruga tahvlisse toksides. „Helena… Kuidas see perekonnanimi oligi?”

„Holm.” Silva neelatab. „Ainult et asi on selles, et ta läks juba kakskümmend aastat tagasi kaduma, ja… Ega ma ausalt öeldes ei kujuta ettegi, milline ta võiks praegu välja näha.”

Politseinik peatub, hingab sügavalt välja ja topib siis arvuti uuesti kotti. „Praegu on pime, tee on märg ja nähtavus väga halb. Valgus mängib igasuguseid trikke. See võis teile ainult niimoodi tunduda.” Nüüd silmitseb noor naine teda kaastundlikult. „Katsuge veidi puhata. Selline asi võib igaühe rööpast välja lüüa.” Ta viipab hüvastijätuks ja kõnnib patrullauto juurde. Hetke pärast võtab sinivalge Škoda paigalt.

Robin peksab väsimatult jalgadega vastu eesistet. Punane auto tundub hämaruses peaaegu mustana. Silva seisab ja tunneb, kuidas vihmapiisad talle krae vahele valguvad ning aeglaselt mööda selga allapoole jooksevad. Helena… Millal see oli, kui ma teda viimast korda nägin? Aastate hall kardin langeb talle peale nagu müür ja tal on tunne, nagu oleks Helenat tundnud mõni teine Silva, mõnes teises elus. Hingetorus kipitab ja süda peksab vastu roideid, käed värisevad ja tal on tunne, et ta tahaks kuhugi põgeneda, kuid ta ei tea, kuhu või miks.

Jumal küll! Helena!

Äkitselt märkab ta kapotil midagi imelikku. Valgus. See langeb valesti. Silva sirutab käe välja. Sõrmed värisevad, kui ta kapotti puudutab. Seejärel kobab ta mobiiltelefoni järele ja lülitab taskulambi sisse. Kui ta sõrmed valguse kätte tõstab, jääb tal hing kinni.

Tema kahvatutel sõrmeotstel helendab midagi punast.

*

Uks kääksatab ja laelambi halogeenpirnid plõnksatavad suminaga põlema, kui Miko Anderson oma kabinetti sisse astub. Ta ei jõudnud öösel koju ning tema telefoni uputavad nördinud, vihased ja hüsteerilised sõnumid. „Kell on kuus. Kus sa oled?” küsib üks. „Mida sa teed? Sa pidid täna varem koju tulema,” meenutab teine. „Palun helista mulle, ma ei saa midagi aru,” ahastab kolmas. Kell pool neli hommikul, kui ta parasjagu saapaid jalga tõmbas, piiksatas viimane: „Seda sa veel kahetsed!”

Ja see on tõsi. Miko kahetseb tõepoolest, iga jumala päev viimase kümne aasta jooksul. Tema abielu Johannaga – see, mis oli algul tundunud nii suurepärase mõttena – on ammu läbi saanud. Võib ka olla, et see pole kunagi üldse alanud. Ainus häda on selles, et see muudkui kestab ja kestab.

„Kas sa hommikust Väikelinna Kuulutajat juba nägid?” pistab Marina, tüsedapoolne vanem naisterahvas oma kohevad pruunid lokid ukse vahelt sisse.

„Ei. Mis siis sellest?”

Marina pilutab silmi. „Sul oli eile seesama kampsun seljas.”

„Mul on neid kaks. Need on täpselt ühesugused.” Miko teab väga hästi, et habemetüügas paistab kaugele, aga tõtt tunnistada tundub samuti kuidagi lame. „Sa tahtsid midagi Kuulutaja kohta öelda?”

„Siin on kirjas, et Riigiraudtee kavatseb uut trassi rajada. Nii palju kui ma aru saan, peaks see minema otse üle Holmide krundi. Ma mõtlesin, et sind huvitaks.”

„Anna siia.” Kavatsemata naise ilmselgele uudishimule vastu tulla, rabab Miko lehe tal käest ja sulgeb ukse. Ettevaatuse mõttes keerab ta selle isegi lukku. Läbi ukse kuuleb ta, kuidas eemalduv naine põlastavalt keelt laksutab. Ussipesa, mõtleb mees ja lööb lehe lahti. „Otseühendus kahe pealinna vahel – ainult paari aasta küsimus.” Vastvalitud peaminister annab leheveergudel teada, et nüüd on aeg maainimeste elu lihtsamaks teha ja ühendada kaugeimad nurgad pealinnaga, rääkimata teise riiki sõitmisest. Miko kortsutab kulmu. Lollus. Siin pole keegi selleks valmis. Mis veelgi halvem, ka tema pole selleks valmis. On vaja ilmtingimata midagi ette võtta, ja kiirelt. Aga mida?

Ta kägardab ajalehe vihaga kokku ja viskab selle prügiämbrisse.

Perse. Perse, perse, perse.

*

Ester tõmbab rehaga aeglaselt läbi liiva, nii et kollakasse pinnasesse tekivad ühtlased, korrapärased triibud. Tervel surnuaial pole ühtegi inimest. Tuul ei puhu, ükski leheke ei liigu, elu ja surm toimetavad ühtviisi rahulikult siinsamas maa all. Tühi koht haua paremas servas tuletab meelde, et varsti, küllaltki varsti ühineb ka tema nendega, kes on maa all, ja igavikulist liiva tema pea kohal siluvad kellegi teise käed. Ester noogutab mõtlikult. Sedapsi. Kõik on jälle just nii, nagu peab. Mitte ükski jälg Sigmari haual ei anna aimu sellest, et siin on käinud keegi teine peale tema. Nüüd on see jälle puhas, korras, lihtne platsike. Siin on küünal, ema käega haua serva pehme liiva sisse torgatud, põlema süüdatud ja ettevaatlikult kaanega kaetud. Paar kollakat krüsanteemi, korjatud omaenese akna alt peenrast – sealtsamast, kust Sigmar veel kakskümmend aastat tagasi mööda kõndis. Vana naine pigistab reha puust vart oma töntside, ent tugevate sõrmedega ja raputab pead.

Kui kiirelt lendab aeg, mõtleb Ester. Alles see oli: noor, rühikas mees, silmad rohelised kui sammal, juuksed krussis kui lambavill, täpipealt vanaisa Juliuse moodi. Kuidas ta tantsida armastas! Ja missugune kuldaväärt töörügaja oli tema sees peidus – ise sale nagu piitsavars, aga musklid kui traadist. Nii kui hommikul ärkas, kukkus kohe tööd murdma: varahommikust hilisõhtuni kaarutas heina, terve rehealusetäie puid lõhkus ühe päevaga valmis… Oleks Sigmaril vaid poeg olnud, kes oleks väärt materjali edasi kandnud! Aga ei, Silva oli vist rohkem emasse…

Ester ohkab. Silva. Kui vana ta nüüd olema peakski? Ester arvutab mõttes. Mõelda vaid: Sigmar suri üheksakümne kuuendal, sellest on nüüd möödas kakskümmend aastat, tollal oli Silvakene viieteistkümnene. Ta kergitab üllatunult kulme. Kolmkümmend viis. Kes teab, ehk on ta isegi juba ema. Kui Eva ei oleks tookord ainult nii hirmsasti ärritunud, kes teab, kuidas siis oleksid nende elud edasi läinud… Ta sirutab selga. Puusad kipuvad kangeks jääma. Aga kui hästi mul on läinud, sa mu meie, teised minuvanused käivad ringi südameaparaadiga! Ta tõstab käe silmile ja vaatab kaugusesse. Nägemine on tal hea, ka mäluga pole probleeme. Kuigi selles vanuses kipuvad nimed ja näod segi minema. Alles paari päeva eest oli ta hoovi pealt tabanud poisikluti, kes püüdis puudelt õunu näpata. „Assa!” käratas Ester ja oleks juba pisikesele Andersonile köögirätikuga vastu sääri rehmanud, kui talle meenus, et naabrimehel pole lapsi ja see poiss ei saa kuidagi sellist nime kanda… Kuigi, kes teab… Siinkandis juhtub igasuguseid lugusid… Ta vangutab pead ja heidab esemele oma peos viimase pilgu.

Jah, aeg möödub, aga on asju, mida ei saa ega tohi kunagi unustada. Ärritunult põrnitseb ta koltunud punast roosi oma peos. Surnuaiaväravast möödudes pistab ta lille vihaga prügiämbrisse ja surub oma suu tihedalt kokku, nii et huulte ümber tekib tillukeste kortsude rägastik.

*

Kell on kaheksa, kui Silva viimaks Hugo juurde laboratooriumi jõuab. Robin oli pärast pikki proteste nõustunud isaga koos läpakast multikaid vaatama. Ingmar oli vaadanud naist ilmse pahameelega, aga ta lasi sõnalausumata naisel minna. Kui nüüd Silva autoga suure valge maja hoovi keerab, tunneb ta ootamatult, kuidas ta käed värisevad. Teda painavad tormavad, segased mõtted. See ei ole ometi võimalik. See ei saa võimalik olla. Pärast kõiki neid aastaid… See ei saa olla Helena. Helena on ju surnud. Aeg oli kustutanud ta peast küsimused, hävitanud viimasegi kahtluse ja asendanud lootusetuse, kurbuse ja põletava kaotusvalu rahuliku, igapäevase tuima leppimisega.

Aga nüüd jookseb ta trepist üles, võttes mitu astet korraga nagu noor plika. Ta lihtsalt peab tõe teada saama, teisiti pole enam võimalik. Nõudlikult vajutab ta kella, üha uuesti ja uuesti, oodates kannatamatult ukse avamist. Paarikümne sekundi pärast avaneb klaasuks ja talle vaatab otsa blondi mehe veidi habetunud ja murelik nägu.

„Hugo, jumal tänatud, sa oled siin. Sa pead mind aitama!”

„Mis juhtus? Tule sisse.”

Mööda heleda linoleumiga kaetud koridori kiirel sammul edasi astudes tunneb naine iga sammuga, kuidas ärevus vaid kasvab. Halogeenlampide valgus on talumatult ere ja seinte ääres seisvate külmkappide pikk rida võtab silme eest virvendama. Hugo silmitseb naist umbusklikult. Mõned hetked hiljem võtab ta naisel küünarnukist kinni ja peatab ta keset koridori. „Silva, kuhu sa lähed? Mis toimub? Ma ei saa midagi aru.”

Naine peatub ja hingab sügavalt välja. „Sa ei kujuta ette, mis minuga juhtus… Ega siin kedagi enam ei ole?”

„Ei, teised läksid juba minema. Ma pidin ise ka just minema hakkama, täna on mäng.”

„Ei mingit korvpalli täna, Hugo, see on elu ja surma küsimus!”

Ta vaatab paluvalt mehe silmadesse, teeb oma käekoti lahti ja võtab sellest väikese läbipaistva kilekoti. Kilekotis on midagi valget. Silva ulatab koti Hugole ja mehe nägu vajub pikaks.

„Mis see on? Ma tõesti ei saa aru, mida sa teed.

Kas sa oled segi läinud?”

„Tee lahti.”

Täielikku hämmeldusse sattunud mees avab koti ja toob nähtavale valge salvrätiku. Seda lahti voltides tema ilme selgineb – valge rätiku keskel laiutab punane plekk.

„Kas see on veri?”

Silva noogutab. „Ma vist… sõitsin täna ühele naisele otsa.”

„Jumal küll! Kas sa politseile teatasid?”

„Jah… aga ta põgenes sündmuskohalt. Kaebust ei esitatud, haiglatesse ei ilmunud ühtegi selliselt vigastatud inimest. Ma tegelikult isegi ei teadnud, et ta haavatud oli.”

„Miks sa siis sellega üldse tegeled? Kas see on tema veri või?”

„Täpselt nii.” Silva paneb käe paluvalt mehe rohelisele kitlivarrukale. „Hugo, mul on vaja, et sa eraldaksid tema DNA.”

„Milleks? See on kasutu. Mul pole seda mitte millegagi võrrelda.”

„Ma… Mul on üks idee.” Silva vaatab rahutult ringi. „Kas me võiksime ühe tassi teed teha? Mul on külm.”

„Ma vaatan jah, et sa lausa värised.” Hugo ohkab, keerab ringi ja hakkab koridori teise otsa poole minema.

Kui esimene lonks kanget musta magusat teed talle makku jõuab, tunneb Silva, et ta hakkab vaikselt rahunema. Evolutsioonigeneetika labori pisikeses heleroheliste seintega kööginurgas pole midagi ebatavalist. Ei ühtegi luukeret, kahe peaga nirgitopist ega haruldasi olendeid klaaspurkides nagu mõnes telesarjas. Ainult üks kahvatu pilt karikakardest, mis ei leevenda sugugi köögi ebamugavust.

„Asi on selles, et ma arvan, et ma tunnen seda naist. Tundsin, tähendab. Kunagi ammu. Lapsepõlves… Maal vanaema juures oli mul sõbranna. Tema nimi oli Helena. Helena Holm. Ta oli väga ilus. Ja siis…” Silva jääb vait ja põrnitseb pead vangutades teetassi, „…ühel päeval teda enam ei olnud.”

„Mis mõttes – ei olnud?” Hugo vaatab naist umbusklikult.

„Lihtsalt ei olnud ja kõik. Läksin ühel hommikul tema juurde, nagu alati, ja tema isa ütles, et Helena ei ole koju tulnud. Isa arvas, et ta jooksis mõne poisiga ära. Ja rohkem ma temast ei kuulnud.”

„Millal see oli?”

„Oh – ammu…” Ta mõtleb. „Kakskümmend aastat tagasi.”

„No aga siis ei saanud see ju kuidagi seesama tüdruk olla. Ta oleks ju nüüd hoopis teistsugune. Tõenäoliselt sa ei tunneks teda äragi.”

Hugo silmad uitavad mööda pisikest kööki ringi, justkui otsides kõigilt neilt tavalistelt asjadelt kinnitust, et ta seda kõike päriselt kuuleb.

„Ma tean, sellepärast ma selle sulle tõingi.” Silva tõstab pilgu ja vaatab mehele paluvalt otsa. „Hugo, ma pean teadma. Ma ei saa teisiti. Ma pean teada saama, kas see oli tema.”

„Ja siis?”

„Ja siis ma pean kindlaks tegema, mis temaga päriselt juhtus. Kogu tõe.”

Hugo ohkab. „Ikkagi jääb see küsimus, millega ma seda DNA-d võrdlen.”

„Ma tean, sellepärast ma kavatsengi sinna tagasi minna. Ma hangin sulle mõne tema sugulase DNA ja me saame teada. Tal on kaks venda ja võib-olla on isegi tema isa veel elus. Sellest ju piisab?”

Mees noogutab mõtlikult. „Jah, ma saan kindlaks teha, kas need inimesed olid omavahel sugulased… Aga miks sa üldse millegi sellisega tegelema pead, sellest ma küll aru ei saa.”

„Ma jään sulle suure teene võlgu.”

Silva naeratab üle teetassi mehele, lükates vaba käega silme ette kippuva juuksesalgu kõrva taha. Seda tehes paljastub naerulohk tema paremal põsel. Hugol käib südamest piste läbi. Sel hetkel soovib mees kirglikult, et tal oleks julgust naisele öelda, mida ta tema vastu tunneb. Selle asemel tõuseb ta püsti ja köhatab ametlikult.

„Ära muretse. Ma teen selle proovi veel täna valmis.”

*

Kodus ootab Miko Andersoni halvaendeline vaikus.

„Johanna?”

Ei mingit vastust. Ta astub pikkade sammudega mööda koridori edasi, tundes kobrutavat ärritust. Ta ei tea, mis see on, aga ta lihtsalt vihkab nii meeletult kõike, mida ta näeb. Heledates toonides elutuba. Moodsat punase Itaalia stiilis mööbliga kööki. Lilli, mille närtsinud lehtedest immitseb vastikut kõdulehka. Musti tasse, riideid, kingi, lahtisi raamatuid ja kõikvõimalikku pudi-padi, mis igal pool vedeleb. See naine on lihtsalt kohutav, mõtleb Miko. Kõndiv katastroof. Ta kummardub ja korjab põrandalt üles roosade roosidega võileivataldriku. Hea meelega lööks ta selle lihtsalt puruks, aga see on tema taldrik, vist suisa tema vanemate pulmaserviis, kui ta õigesti mäletab. Ma ei hakka ometi selle libu pärast enda asju lõhkuma, mõtleb mees vihaga ja kõverdab huuli.

„Johanna? Ma tean, et sa oled kodus. Uks oli lahti ja su saapad on esikus. Kus sa oled?” Seda lausudes jõuab ta vannitoa uksele ja tardub. Vaatepilt, mis tema ees avaneb, on ühteaegu lummav ja kohutav. Johanna, valge nagu paber, lamab verd täis vannis. Mustad lühikesed juuksed on märjad ja liibuvad tihedalt vastu naise ümarat pead. Põrandal lebab verine žilett. „Johanna?!” Ühe hetkega on Miko vanni juures. Süda rinnus peksmas, haarab ta naise pehmete põskedega näo oma käte vahele ja kobab pulssi otsides ta saledat kaela.

Ja siis see juhtubki. Johanna teeb silmad lahti, vaatab Mikole otsa ja hakkab naerma. Võpatades pillab mees naise pea käte vahelt, nii et see vastu vanni serva kolksatab.

„Ai! Ma sain haiget.” Johanna hääl on ühteaegu kurblik ja lõbus.

„Mida sa teed?!” Miko hingeldab, hoides end suurivaevu tagasi.

„Ma tahtsin teada, kas sa veel tunned midagi mu vastu. Ükskõik, mida.” Johanna tõmbub küüru ja kergelt värisedes põimib õrnad käed enda ümber. „Ma ootasin mitu tundi. Sa ei kujuta ette, kui külm võib vannis olla.”

„Sa oled…” Miko pilk libiseb mööda vannituba. Valged plaadid, mustad plaadid, vastikud roosad küünlad, kuldsete korkidega valged šampoonipudelid. Palju-palju kreemipurke. Johannal peab kõik alati kõige parem olema. Mehe pilk peatub põrandal punasel värvil. Huvitav, kas see üldse vuukidest välja tuleb või jäävad plekid alatiseks mulle seda jama meenutama? Ta hingab sügavalt välja. „Sa oled hull.”

„Ise oled hull.”

Naine tõmbab korgi plumpsatusega välja ja keerab kraani, soe vesi paiskub pahinal vastu tema paljast rinda ja lamedat kõhtu. Mööda külgi jooksevad alla roosakad nired. Tema veatul, lapselikult kõhnal kehal pole ainsatki armi, ühtegi inetut sünnimärki, ainsatki ebatasasust. Justkui merevahust sündinud Veenus seisab ta pähe ladiseva veejoa all, pilgutab süüdimatult oma pikki ripsmeid ja põrnitseb täieliku osavõtmatusega oma pisikesi roosakaid põlvi.

Miko tunneb, kuidas tal seest keerama hakkab. Tol hetkel tahaks ta nii väga oma käed naise kaela ümber panna ja pigistada, kõvasti-kõvasti pigistada, kuni need suured suitsuhallid silmad tardunult lõpmatusse vahtima jäävad, pehmed huuled paotuvad ja naer lakkab. Muljuda, kuni see veatu nahk katki läheb, paljastuvad lihased ja sooned, laialivalguv veri silmamunad punakaks värvib ning sinakas keel suust välja ronib ja lõdvalt rippuma jääb. Võtta see ümar märg pea oma pihkude vahele ja virutada see täiest jõust vastu vanni serva. Südame kloppides tajub mees iga oma pooriga, kui väga ta oma naist vihkab. Kui keegi kunagi teada ei saaks, siis… Ta vaatab ringi. Ei, ma ei tohi nii mõelda. Nad saavad teada. Ma ei saa riskida.

Raskelt käega seinale toetudes lohistab ta end vannitoast välja, jalad tuimad ja pea paks. Jäigaks tõmbunud keelega niisutab ta oma kuivama kippuvaid huuli, pilgutab silmi ja surub sõrmed kordamööda rusikasse ja sirgu, et taastada verevoolu jahedaks tõmbunud kätes. Justkui läbi une kuuleb ta, kuidas naine duši all mingit lõbusat viisikest ümisema hakkab. Ta tunneb end väikese niru lõksukukkunud rotina. Sa tahad teada, kas ma midagi tunnen? Jah, ma tõepoolest tundsin midagi. Üheks hetkeks. Ma tundsin rõõmu, sa libu. Puhast rõõmu sinu surmast.

Nüüd on see rõõm temalt ära võetud. Justkui nutma puhkemise äärel olev laps venitab ta end põlvede nõtkudes kuidagiviisi korteriuksest välja, majast eemale, heledate tänavalaternate alla. Pead tõstes vahib ta valgusesse, kuni silme eest tõmbub mustaks. Siis surub ta silmalaud kinni, kobab taskuid, kuni leiab mobiili, ja valib sellel kiirnumbri.

„Jah,” ütleb rahustav madal hääl torus ootavalt. Miko ei suuda vastata. „Anderson, see oled sina või?”

Ikka veel keeldub ta kiusakas keel käsklustele allumast, ilusad tugevad lõualuud ragistavad tühjalt. „Tule siia, mul on, mida sa tahad,” ütleb hääl.

Seejärel kõne katkeb.

Mees tänavalaterna valgusvihus langetab pea ja avab silmad, märgates eneselegi üllatuseks, et mööda tema põski voolab alla kaks suurt pisarat. Seejärel keerab ta majale selja ja kaob tagasi vaatamata pimedusse.

*

Labidas ja reha kõlksatavad, kui Ester oma ratastel aiakäru suurelt teelt hoovi keerab. Maja seisab seljaga tee poole, seetõttu ei näe ta enne, kui on liiga hilja, et tema hoovi on ilmunud suur must maastur. Ester jääb seisma. Imelik. Ma ei oodanud kedagi. Kes see olla võib? Vallavanem? Sellise autoga sõidetakse siin harva. Enne kui Ester pikemalt selle üle aru pidada jõuab, läheb uks lahti ja välja astub noor ja sale, kaunis maasikablond daam. Ettevaatlikult tipib ta oma valgete kingakestega üle porise hoovi.

„Tere, vanaema.” Naise hääles heliseb vaevumärgatav vene aktsent. Sellest palju äratuntavam on tema sõnakasutus. „Kas me saaksime teiega paar sõna juttu ajada? Pakute ehk tassikese teed?”

„Rääkige siin.” Vana naise hääl on resoluutne. Ma ei kavatse võõraid inimesi oma majja kutsuda.

„Hea küll.”

Nüüd on daam temani jõudnud ja vaatab talle päris lähedalt otsa. Midagi tema näos hirmutab Estrit; need kaunid sinised silmad ja punased huuled on kuidagi liiga korrapärased, liiga veatud. Ükski lihas ei liigu kontrollimatult, ükski liigutus ei reeda emotsiooni. Mask, vilksatab Estril läbi pea. Surilina.

„Ma lootsin, et te ehk oskate meile öelda, kuhu poole jääb Holmide talukoht.”

Maasturi uks läheb lahti ja pea pistab välja kõhetu peenikese kaelaga mees, päikeseprillid ninal. Tal on käes mingi must seadeldis, mida ta justkui midagi oodates käes hoiab. „Vaadake,” jätkab naine, „me ei ole kohalikud ja seda kohta ei ole kahjuks kaardile kantud.”

Naise hääl kõlab pehmelt, isegi veidi uimastavalt. Estril hakkab külm. „Mis te sealt tahate? Seal ei ela enam kedagi.” Hääl kipub ühteaegu järsult ragisema ja õrnalt värisema.

„Me oleme riigiametist. Peame minema seda piirkonda kontrollima. Te ju teate, et sellele krundile on kavandatud liiniehitustööd?”

„Ei, ma ei ole sellest midagi kuulnud,” valetab Ester süüdimatult. Ta keerab selja ja hakkab maja poole minema, aga daam paneb talle käe käsivarrele. Kummalisel kombel mõjub see õrn liigutus nii, nagu naelutaks keegi ta maa külge kinni.

„Me saame aru. Te võite kohe tuppa minna, kui te olete meile näidanud, kus asub Holmide talu.”

Ester surub silmad kinni. Korraga meenub talle üks ammune, mitmekümne aasta tagune ilus suvepäev.

Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. Eemal, põlluveerel seisavad mehed, mitu meest, ilusate suurte pruunide hobustega, hallika veovankriga, kurjad silmad peas. Äkitselt põlvitab üks neist ootamatult maapinnale – ainus mees, keda ta nende hulgast tunneb. Mees põlvitab maha ja kummardub näoga maa poole. Ester seisab kaugel, ta on alles väike, aga ta näeb väga hästi. Ta näeb, kuidas tuttav mees surub oma pea vastu maad. Püsti tõustes on ta huuled mullased, need on sellised kitsad ja kuivad huuled, millest ta käeseljaga üle tõmbab. Ta vaatab, kuidas mees pühib suud, tal on halb olla, ta ei saa hingata, ta ei saa midagi aru. Korraga tunneb Ester, et kuklas kipitab. See on terav, vastik valu, mida oskab teha vaid verd imev parm. Kuid tema ei tohi liigutada. Ta seisab tolle kleepuva männipuu all, vastik parm kuklal, ja vaatab suurte pisaraid täis valgunud lapsesilmadega viimast korda oma isa, kelle need mehed igaveseks ära viivad. Isa, kelle huuled on ikka veel mullased.

„Minge edasi, pool kilomeetrit mööda sama teed, viimane maja vasakut kätt.” Alles nüüd teeb ta silmad uuesti lahti ja vaatab naisele otsa. Holmide talust on parem eemale hoida, seda teab siinkandis igaüks. Oleks tal naisest põrmugi kahju või kui ta tunneks kübetki kaastunnet selle ilusa, naaritsanahkses poolkasukas daami vastu, siis ta ehk hoiataks teda. Aga Ester vaatab naisele otsa ja läheb siis sõna lausumata majja, jättes oma käru keset teed vedelema. Kui ta veidi hiljem aknast välja vaatab, näeb ta eemalduvat maasturit. Tema aiakäru on aida seina juurde lükatud.

Muidugi, noogutab Ester omaette. Need sulid poleks oma suure masinaga muidu välja pääsenudki.

Teda valdab vastupandamatu tahtmine sülitada.

*

1996 oli imelik aasta. Helena kadus. Isa sai surma. Me kolisime emaga pealinna ja ma ei tohtinud enam Omaveres käia.

„Kõik Stökelid on moraalitud inimesed,” ütles Silva ema. Pärast tema isa surma võttis ta tagasi oma neiupõlvenime – Hurt. Nii sai isast äkitselt minevik. Nagu ka Omaverest, vanaemast, Helenast, Mikost, Pavelist ja Jacekist, suurtest rohelistest aasadest, metsast ja raudteerööbastest. Lapsepõlv oma rõõmude ja muredega muutus mälestuseks, mida ei ühendanud argipäevaga enam ükski tegelik seos. Väikesed olulised ja vähemolulised hetked tardusid läinud ajas ja muutusid omaette saarteks teisel pool mälestuste ookeani silmapiiri, kus elati igavest, muutumatut elu.

Helena. Miko. Järv. Meie viimane ühine õhtu.

Isa.

Robin hakkab iseäralikku kiunuvat häält tegema ja Silva ärkab võpatades mõtisklustest. Ingmar on läinud alumisele korrusele, istub oma väikeses kabinetis ja klõbistab klaviatuuril. Klahvide kõlksud kostavad siiani, läbi kahe korruse ja kahe suletud ukse. Silva paneb silmad kinni ja teeskleb vapralt magamist. Ta on endale Robini voodi ette põrandale mängult aseme teinud. Tervelt kaks tundi on nad mänginud poisi lemmikmängu – asjade sorteerimist – ja ta tunneb, et ei suuda enam ainsatki poisi häälitsust taluda. Nagu ema mõtteid lugedes jääb poiss äkitselt vait. Kui Silva salamisi ühte silma vidutab ja ettevaatlikult piilub, saab ta aru, et Robin seisab voodis püsti ja on ametis voodi puust servalaua närimisega. Tema liigutustest ei nähtu vähimatki väsimust.

„Heida pikali, Robin,” sosistab Silva.

„Heida pikali, nad näevad sind.” Ta vaatab kõrvale, see on Pavel, kes sosistab. Jacek lebab veidi eemal ja põrnitseb neid vihaselt. Ta on ühe rusika üles tõstnud ja viibutab seda ähvardavalt. Tema kõrval kõhutab Miko, tume tukk silmadele langemas, vahtides üksisilmi eemal seisvat Helenat. Rong läheneb rütmilise müdinaga.

Äkitselt haarab Pavel ta jalast ja tõmbab ta pikali. Kruus rabiseb põlvede all ja tal on valus, aga ta ei suuda karjuda. Helena seisab rööbastel, lühike suvekleit seljas, juuksed tuules lehvimas. Linnud sädistavad okstel, rongi rattad müdistavad rütmiliselt metallil. See on kütuserong: lugematu hulk ümaraid roostes vaguneid venib mööda silmapiiri. Vedur ragiseb, kostab tume vile. Helena seisab ikka veel, seisab ja naeratab. Siis sukeldub ta nende kõrvale sõnajalapuhmastesse ja hetk hiljem müdistab rong neist kogu oma kohutava, raudse raskusega mööda.

*

Ta tõmbab esimesed sügavad mahvid ja tunneb selgelt, kuidas mõnus rammestus kontidesse vajub ja maailm pehmemad servad omandab. Viha, mis ennist kõrvetavalt piinas, muutub nürimaks, selle jäik pitsitus leebub, jääb vaid sünge apaatia. Parasjagu läheneb mööda aiateed lüheldane jässakas mees, kelle paremal meelekohal on tilluke arm ja kelle lokkis juuksed kipuvad keskelt hõrenema. See on piirkonnapolitseinik Paul Vender, Miko Andersoni viimane sõber. Paul, kes on kaasa toonud kaks veepiiskadega kaetud jääkülma õllepurki, võtab nüüd tema kõrval vanal luitunud välikušetil istet ja heidab pilgu üles, suure tumeda taeva poole, milles säravad tuhanded eredad tähed.

„Ma kuulsin, et siia kavatsetakse rajada uut raudteetrassi. See pidavat Holmide krundist läbi minema.” Pauli pisikesed helerohelised silmad uurivad Mikot terase uudishimuga. „Kas see vastab tõele?”

„Jah.” Miko võtab pakutud õlle laisalt vastu.

„Mis meie põllust saab?”

„Kust mina tean?” Miko muigab. Õlu on mõnusalt jahutav, ööõhk karge ja laitmatult naistevaba.

„Me peame midagi ette võtma. Me ei saa seda ju niimoodi jätta. Mõtle peaga, mees.”

„Mul on pohhui.”

„Valetad.” Paul naerab põlglikult. „Oi, raisk, kuidas valetad! Pealegi, asi pole rahas. Mida me teeme, kui kogu see värk välja tuleb?”

„Põletame kõik maha.” Miko tõmbab viimase mahvi, viskab koniotsa ära ja haigutab. Nii kuradi hea. Tema soontes voolab täiuslik apaatia.

„Loll oled peast.” Paul ei naera enam. „Sul on seda kraami rohkem vaja kui mul. Kelle juurde sa lähed, kui sa enam minu juurde tulla ei saa?”

„Ma ei tea, ükskõik. Linna.” Pauli käitumine hakkab Mikole närvidele käima, ta tahaks praegu üksi olla, vaadata taevast ja tähti, hingata värsket õhku, ja mis peamine – mitte mõelda. Üldse mitte mõelda, ainult kuulata vaikust ja lülitada ennast kõigest välja.

„Me peame mingi osa ümber istutama.” Paul tõuseb püsti ja hakkab rahutult edasi-tagasi kõndima. „Me peame leidma mingi muu sobiva maatüki ja sinna istutama. Millal see ehitus algabki? Ma kuulsin kuskilt, et keegi ütles, et juunis. Kas see on tõsi, Miko? Kas nad hakkavad juunis ehitama?”

„Ma ei tea.” Miko surub lõualuud kokku.

„Sa ei tea? Sa ei tea? Me ei saa seda ju niimoodi jätta, me peame tegutsema, tegutsema, ja kähku, muidu on kõik pekkis, sa ju saad sellest aru, Miko, saad ju aru, või ei saa,” vuristab Paul, nüüd juba selgelt tuntava ärritusenoodiga hääles. Ta hõõrub närviliselt oma pealage ja hetkeks mõtleb Miko: sellest see hõrenemine tulebki.

„Saan. Tegeleme. Aga mitte täna.” Sõnad loivavad laisalt üle ta huulte, tal pole mingit tahtmist nende asjadega tegeleda. Jah, ta tegeleb, aga kunagi hiljem. Mitte praegu. Palun, Paul. Mine lihtsalt ära.

Paul tõmbab kopsud õhku täis ja hetkeks jääb mulje, et ta hakkab kohe veel hullemini vatrama. Miko teeb silmad lahti ja vaatab talle otsa. Miski tema pilgus ilmselgelt vapustab Pauli, sest too tõmbub kohe tagasi, tõstab ootamatult käed üles, justkui kartes mahalaskmist, pöördub seejärel ning marsib sõnatult majja. Isegi oma pooleldi joodud õlle jätab ta kušeti juurde lauale.

Miko nõjatub seljatoele ja põrnitseb taevast. Tähed säravad täna nii külmalt ja kaunilt. Imelik on mõelda, et nad on alati seal olnud. Noh, vähemalt enamik neist. Nad on näinud kõike, absoluutselt kõike, mis on Maa peal toimunud. Nii nagu ka puud ja majad; oo jaa, kui nemad oleksid osanud rääkida, oleksid nad rääkinud… Miko kortsutab kulmu. Nad oleksid rääkinud…

Helenast.

Mälestus ilmub pimedusest tema ette äkiliselt nagu piitsaplaksatus. Helena käed, pehmed ja nõtked, pikkade õrnade sõrmedega, silitamas tema juukseid. Suured rohelised silmad. Suvi, valge kleit, roheline muru, eredad päiksekiired murdumas juuste kullal.

„Kas sa armastad mind?”

„Jah.”

„Ma ei usu sind.” Hele naer, kurrud silmanurkades. Saledad õlad, mis libisevad ta käte kohmakast haardest välja, kui Helena eemaldub, kiirelt ja kergelt nagu lind. Valgus paistab tema valgest kleidist läbi ja sihvakad jalad joonistavad välja kaks habrast siluetti. Miko komistab; jalad on kuidagi iseäralikud, rasked ja töntsid, kui ta Helenale järele püüab joosta. Veri vemmeldab, kõrvus kohiseb Helena naer. Ja siis – on tüdruk äkitselt kadunud.

Nagu välgust rabatud seisab ta keset välja ja vaatab enda ümber, pimestatud päikesesärast. Putukad sumisevad rohus, nahk lõhnab päikese järele, rohukõrred sahisevad laisalt.

„Helena?”

Millestki aru saamata astub ta edasi, otsides pilguga tüdrukut. Eemal sätendab sinine järv, hetkeks on tal tunne, et Helena on vees. Ja siis ilmub ta välja ühe puu tagant, pesuväel, tumedad rinnanibud kumamas läbi õhukese kanga. Silmis iseäralik pilk, astub ta tema poole. Miko tunneb, kuidas veri talle korraga pähe ja niuetesse valgub. Hetkeks on tal tunne, et ta tahaks ära joosta. Ometi seisab ta paigal ja ootab kannatlikult, kuni tüdruk temani kõnnib, seisatab ta ees, lähedal, väga lähedal, nüüd puudutavad ta rinnanibud poisi ribikorvi ja ta tunneb, kuidas tüdruku soe hingeõhk talle vastu põski paiskub. Ta tahaks tüdrukut katsuda, igalt poolt, teda silitada, muljuda ja pressida kõigest jõust enda vastu, veri peksab ta meelekohtades ja Mikol on tunne, et tal läheb kohe silme eest mustaks. Siis paotab Helena oma huuled ja kallutab end tema poole, tema juuksed riivavad poisi põske. Ainult mõned millimeetrid lahutavad nende huuli. Miko sulgeb laud. Ja siis sosistab tüdruk: „Kui sa mind armastad, siis tõesta seda.”

Poiss teeb uuesti silmad lahti, kortsutab kulmu; ta on valmis tegema kõike, ükskõik mida. Pupillid tõmbuvad tillukeseks, pinges keha ootab käsklust.

„Sa pead suudlema Silvat.”

Ning Helena viskab oma kuldse pea kuklasse ja jookseb naerdes vette, nii et vesi pritsib kõrgele õhku ja tema lumivalge pesu saab märjaks, muutub ihuvärvi ja paljastab peaaegu kõik.

Aga tema seisab edasi järve kaldal nagu post, selgelt tajudes, kuidas mingi imelik nimetu raskus talle peale valgub, just nagu külm ja paks pruunikas järvemuda.

„Sa pead midagi tegema.”

Miko ärkab võpatades mõtisklustest. Kui kaua ta on siin olnud? Viis, kümme, viisteist minutit? Kaks tundi?

„Sa pead minema Hageniga rääkima, sa ei saa seda lihtsalt niisama jätta, sellest tuleb ju jama.” Paul on muutunud rahulikumaks, aga tema hääl kõlab veelgi murelikumalt kui enne. „Kas sa saad aru, me oleme kaelani pasas, kui see kõik välja tuleb.”

„Jah.” Miko raputab pead, sundides ennast lõplikult ärkvele. „Ma tean. Ma lähen homme.”

Ta vaatab sõbrale otsa. Vender näeb välja vana ja hall, suisa armetu. Ainus pilk talle tuletab Mikole meelde, et sellest ammusest, päikselisest päevast on möödunud palju, tõesti väga palju aastaid.

„Pealegi, ta on ju ikkagi sinu äiapapa. Ta pigistab sinu puhul raudselt silma kinni. Mina saaksin kohe kinga, kui ma suu lahti teeksin.” Pauli hääl kõlab kaeblikult, isegi paluvalt.

„Jäta see halin juba ükskord! Kuradi eit selline! Ma ju ütlesin, et ma lähen.”

Miko ajab ennast püsti ja marsib tagasi vaatamata minema, jättes aiaväravagi lahti.

Kuradi raudtee. Kuradi Holmid. Kuradi Helena.

Kõik on persses.

Tal ei jää üle muud kui lihtsalt tegutseda. Kohe.

*

Kaks tundi hiljem tuigub Silva trepist alla. Ta pea valutab ja ta on kohutavalt väsinud. Pärast kolme õhtujuttu, silitamist ja süles hoidmist on Robin lõpuks ometi magama jäänud, väherdes ja niuksudes läbi une. Kell näitab südaööd. Silva peas lõhuvad väikesed haamrikesed, sõrmed on paistes ja pakitsevad valusalt. Naine vajutab veekannu lülitinupu alla ja võtab kapist piparmünditeed. Käed värisevad, kui ta pakikese tassi riputab. Hetk hiljem klõpsatab nupp välja. Kui ta tulist vett teepakile valab, libiseb selle küljes olev paberist lipik tassi ja kaob hetkega vee alla. Mõtlematult sirutab ta sõrme lipikule järele ja toob kuuldavale oige. Vesi on tulikuum – muidugi, ta on selle unustanud.

Kui ta hetk hiljem kapist pantenooli otsib, ilmub Ingmar tema kõrvale.

„Mida sa karjud siin?”

„Ma… kogemata.”

„Ma mõtlesin, et midagi juhtus.” Ingmari silmad on ekraanivaatamisest punased.

„Anna andeks. Ma olen väsinud.”

„Sa oled alati väsinud.”

Ingmar teeb külmkapi ukse lahti, võtab sealt õllepudeli ning teeb selle lahti. Seejärel toob ta nähtavale vorsti, või, majoneesi ja hapukurgipurgi ning hakkab endale võileibu tegema. Seda teeb ta alati – sööb, kui on närvis. Võileibade hunniku ja majoneesi hulga järgi saab kohe aru, kas tööl on parasjagu hea või halb nädal. Praegune nädal on väga halb.

„Kus sa päeval olid?”

„Mida?”

„Mulle helistati. Meie alajaamas olevat olnud erakorraline elektrikatkestus. Taheti teada, kas keegi on kodus ja kõik on korras.” Mees tõstab pilgu ja vaatab naisele süüdistavalt otsa. „Ma pidin lõunaselt koosolekult ära jooksma. Kus sa olid?”

„Mul oli tegemist.”

„Mis tegemist sul olla sai? Käisid poes?”

„Ei. Ma ju ütlesin sulle, et ma käisin arsti juures.”

„Ütlesid või? Sul ei ole ju midagi viga.”

Korraks tõstab Silva pilgu mehele, imestades endamisi selle üle, kas Ingmar tõesti teeb nalja. Kas see on iroonia? Aga ei, ei, mehe heledate silmade pilk on täiesti tõsine. Silva langetab pea. Isegi ta õlad vajuvad kühmu.

„Ma käisin ju Robini pärast.”

„Lollus.”

Mees võtab võileivataldriku ühte kätte ja haarab teisega laua pealt õllepudeli. Siis ta peatub ja paneb võileivad käest. Vaba käe libistab ta Silva pihale, kust see aegamisi allapoole laskub, kobades tema pehmet ihu. Seejärel vajutab ta naise õlale ühe küsiva musi. Silva tõmbab ennast lahti ja astub paar sammu mehest eemale. Ingmar muigab virilalt ja lonksab siis pudelist.

„Nad käisid isegi magamistoas.”

„Kes?” Silva vaatab mehele üllatunult otsa.

„Need elektrivõrgu mehed. Ma mõtlesin, et see on päris imelik. Mida nad siis arvasid, et pistikupesadest löövad leegid välja? See oli täiesti ebavajalik. Täielikud imbetsillid.” Ingmar ohkab ja võtab võileivataldriku taas kätte. „Ausõna, mõned inimesed lihtsalt absoluutselt ei mõtle, mida nad teevad. Lihtsalt passivad oma aja täis ja küsivad selle eest pappi. Ja siis minusugused tehku kogu tegelik töö ära.”

Ingmar pöördub ja läheb ära. Üle tema kõhna selja paistab helendav arvutiekraan. Mees kõnnib arvutini, istub ja paneb kõrvaklapid pähe. Hetk hiljem hakkab ta kiiresti klaviatuuril klõbistama. Silva toetub küünarnukkidega kapile ja masseerib tuikavaid meelekohti. Tema pea valutab kohutavalt ja silme ees kipub virvendama.

Nagu läbi kuldse udu kerkib tema silme ette üks ammune suvehommik.

Kaks tüdrukut suvekleitides Holmide vana tumeda maja taga puupakkudel, vahtimas silme ees laiuvaid välju ja närimas heinakõrsi.

„Kui kaugel see teie maa piir üldse on?”

Helena naeratab. Kui ta seda teeb, paljastuvad tema veidi viltused esihambad – ainus iluviga tema kaunis näos. „Oh, seda ei tea enam keegi. Pärast seda põldu on metsatukk, aga selle taga on jälle meie maa. Meil on hästi palju maad, aga korraga ei näe seda kõike, alati on mets vahel.”

„Sul on nagu oma kuningriik.” Silva hääles kõlab väike kadedusenoot. Iga kord kui suvi lõppes, pidi ta minema ema ja isaga tagasi linna, väikesesse kolmetoalisse korterisse, mille akendest paistsid tuhanded teised samasugused kõledad valguseruudud. „Sa oled nagu päris printsess.”

„Kuninganna,” ütleb Helena äkitselt rõhuga.

„Ei, ikka printsess. Kuningannad on ju abielus…” Silva jääb järsku vait. Tal hakkab ebamugav. Häbenedes vaatab ta vilksamisi sõbranna poole.

„Ma võin vabalt kuninganna olla,” ütleb Helena kuidagi külmalt. „Kuna mu ema ennast ära tappis, siis ei ole siin ühtegi teist naist peale minu.”

Mälestustelõnga lõikab katki Robini karjumine. Seekord kõlab ta agressiivsemalt kui tavaliselt. Astmeid vahele jättes tormab Silva trepist üles. Poisi hääl on terav ja kile. Ilmselt tuleb Ingmaril kõrvaklappidest päris põrgumüra, et ta sellist kisa ei kuule. Hääl peksab vastu ta kõrvakilesid. Pea on justkui kummist, väsimus surub kõik tunded ja mõtted ühtlaseks halliks kihiks. Alles siis, kui ta poisi voodi ette jõuab, saab ta lõpuks sõnadest aru. Ta klammerdub võrevoodi serva külge ja tunneb, et ta sõrmed on vastikult tuimad. Kael muutub hirmust jäigaks, kui ta toas ettevaatlikult ringi vaatab. Peale nende kahe ei ole seal kedagi.

„Tädi, tädi!” röögib poiss, vahtides üle ema õla tühjusesse.

*

Kui Miko Anderson kell kaks öösel uuesti oma koduuksest sisse astub, on ta liigutused sama täpsed ja osavad kui vilunud murdvargal. Ta võtab saapad jalast vaiba peal seistes, et mitte tekitada ainsatki üleliigset heli, ning liigub siis mööda koridori edasi nagu kass. Ta ei hakka vannituppa minema, et veesolin ta naist üles ei ärataks; õnneks polegi tal vaja sinna minna. Ükshaaval koorib ta riided seljast ära, puistab neid edasi kõndides toolide seljatugedele ja põrandale, kogu aeg sisimas pingsalt soovides, et tal õnnestuks liikuda elutoa diivanini, tekitamata ainsatki heli. Viimaks sihtmärgini jõudnud hingab ta kergendatult välja; et kohe seejärel seista silmitsi uue probleemiga. Päevatekk, mis vedeleb tavaliselt diivani seljatoel, on kadunud. Hambaid kiristades hiilib Miko kapi juurde, tõmbab ukse ettevaatlikult lahti ja kuulatab südame põksudes, ega ta naine ometi ei ärka; ettevaatlike liigutustega just nagu keerukat operatsiooni sooritav kirurg haarab ta riiulilt pehme fliisteki ja siirdub siis sellega diivanile. Kui ta viimaks aeglaselt pikali heidab ja teki üle õlgade tõmbab, tunneb ta korraks tohutut rahulolu. Väsimus laskub ta peale nagu kotitäis telliskive ja üheks hetkeks on tal kõigest ükskõik. Miko sulgeb silmad. Helena on minevik, tema vennad on minevik, lapsepõlv on ammu otsa saanud ja ära unustatud. Kõik tema kired ja lootused, usk ja pettumus kõlisevad aja tühjas liivakellas nagu teemandid.