Читать книгу Mull - Birk Rohelend - Страница 5

„Kõik on läbi.”

Saali laskus lämmatav tardumus. Tavalised sosistamised, kõhukoristamised, toolikääksutamised ja peakratsimised lõigati justkui noaga katki. Üheks hetkeks jäädvustus kogu kolmekümnepealine kolleegium otsekui stoppkaadrisse – telefoniklahviklõbin lõppes, soolestikud peatasid lõunasöögijääkide töötlemise, toolid ei nagisenud enam. Isegi nasaalsete-sinusoidaalsete probleemide käes vaevlev ning seetõttu alati vilinal hingav Tõnu Pooppuu ei toonud kuuldavale ainsatki heli – ilmselt oli selleks hetkeks ka tema hingamine lakanud.

Nüüd oli see käes. Hetk, mida nad olid juba kuude kaupa ärevalt oodanud. Üheainsa lausega astus ta nende ellu nagu halja mõõgaga timukas.

Ahto Kammeljase õõnsal häälel lausutud prohvetlikud sõnad ikka veel kõrvus kumisemas, istus Arved Tuisk bussipeatuses pingil ja ohkas. Pikalt, sügavalt ja häälekalt. Inimesed tulid mööda teed, poekotid käes, aga tema ainult ohkas ja silmitses neid oma suurte, pruunide, veidi melanhoolsete silmadega, kohendades samal ajal üle püksirihma vajuma kippuvat vatsa. Kaks väikest tüdrukut, ühesugused roosad seljakotid seljas, istusid tema kõrvale pingile ja hakkasid millegi üle oma peenikeste ja kiledate häältega valjuhäälselt vaidlema, aga Arved ei kuulnudki neid, põrnitsedes otsa isiklikule katastroofile, mis lähenes vankumatu kindlusega nagu rohekasvalge trollibuss, mille sarved liinidel joostes aeg-ajalt sädemeid lõid. Troll kandis numbrit „1”, see oli tema number, aga mees ei märganud seda. Selle asemel püüdis ta pilku hallis läikivas ülikonnas noorsand, kes kõneles mobiiltelefoniga, särav naeratus näol. Kidur rind kummus laitmatu pintsaku all, püksid laperdasid pikkade kõhnade koibade ümber ja läikivate kingade ninad vaatasid uhkelt väljapoole, samal ajal kui mees jalgu imelikult pildudes edasi marssis. Arved tundis, kuidas miski temas kihvatas. Võõras käitus lihtsalt lubamatult kohatult. Samal ajal kui tema sees laiutas ja lõõmas kõige mustem ja kõikehõlmavam lein, lagistas teine oma suurte valgete hammastega naerda. Ta põrnitses võõrast sedasorti pingsa tähelepanuga, et tema suured puhmaskulmud ninajuurele kokku ronisid ja näkku ühe pika karvase horisontaaljoone moodustasid. Mille üle sai võõras ometi niimoodi ogaralt õnnelik olla – sellel hallil, hirmsal ja elumuutval päeval? Arvedil hakkas vaatamisest palav. Kõrvus kohises. Viha võõra vastu kobrutas soontes koledal kombel. Tol hetkel soovis ta kogu südamest, et teinegi oleks haiget saanud – et temagi oleks oma suure rõõmu asemel tundnud hoopis sedasama külma, pigistavat kätt südame ümber. Siis juhtus midagi imelikku. Temast möödudes mees takerdus ja hakkas kukkuma, vehkides meeleheitlikult kätega, üritades säilitada tasakaalu. Kuuehõlmad laperdasid, mobiili hoidev käsi raksatas vastu bussipeatuse metallposti. Mõne vaevarikka hetke pärast õnnestus mehel kindlustunne tagasi saada, aga naeratus oli kadunud; mobiiltelefoni klaasi kattis tihe klaasikildude ämblikuvõrk. Mees, kes oli hetkega näost mitme tooni võrra kahvatumaks jäänud, keeras pead ja käratas tema poole vaadates südametäiega „Kurat!” – nagu olnuks see kuidagi Arvedi süü, et ta just temast möödudes komistama pidi. Tegelikult tundis ta ennast tõepoolest imelikul kombel süüdi olevat, nagu oleks tema isekas soov oma valu jagada võõrale praegu mobiiltelefoni maksnud.

Laternaposti külge kinnitatud prügikastis sobras räpakas vanaeit – või oli see seelikus vanamees, sest sedasorti pundunud nägude puhul oli nende omaniku tõelist olemust raske üles leida –, kes tõi sealt nähtavale tühja õllepudeli ning pomises seejärel midagi, tundes ilmselt heameelt. Tüdrukud olid omavahelise sõneluse käigus põhjalikult tülli läinud ja üks tõukas teist nii, et too pingilt maha kukkus ning roosa sukkpüksi põlve katki tegi. Nutmise asemel karjus tüdruk teisele: „Lollakas! Mida sa tegid? Sa pead selle kinni maksma! Ma ei ole enam su sõber!”, tõusis siis püsti ja eemaldus kiirel sammul. Teine plika jäi jahmunult talle järele vaatama, nutuvõru suu ümber. Tuul pillutas Harjumäe suunast kuldseid kaselehti, pehmed pilvevaalud sõudsid taevakaarel ning Arved oleks tahtnud end pilvevaalude sisse rullida, neidsamu kollaseid kaselehti peale kraapida ning mitte kunagi enam mitte ühtegi mõtet mõelda.

Oli Sigridi sünnipäev ning Arvedil polnud aimugi, mida ta peaks Tiiale ütlema.

„Võtame ikka vähe uhkemalt ette, tüdruk ei ole nii palju aastaid korralikku sünnipäeva näinudki, sa tead ju küll, et Bruno ei hakka midagi korraldama, see mees võttis eelmine kord meilt isegi pooliku rulli vetsupaberit kaasa – no ütle mulle, kuidas saab üks inimene nii ihne olla?” oli Tiia meelepahaga vuristanud. Ta ei olnud oma väimeest, Nordrhein-Westfalenist pärit õlekarva peaga hobi-numismaatikut kõigi nende kuue aastaga armastama õppinud. Vähe sellest, Arved teadis väga hästi, et Tiia ei sallinud oma tütre meest silmaotsaski. „Ihnur,” sosistas ta õhtuti voodisse heites, keerates ja pöörates ennast, sest aastatega kippus vana abieluvoodi neile väikeseks jääma, ihud roomasid salakesi keskjoonele kokku ja vajusid vastu teineteist, ükskõik kui suure hoolega Tiia linasid ka triikinud ja tärgeldanud poleks. „Kujutad ette, Sigrid ütles, et ta ei söö liha ega kartulit, nad elavad peamiselt võileibadest, ja Bruno sööks üldse ainult kummikomme, kui saaks. Mis mees see selline on?” Tiia vangutas pead. „Ihnur, hirmus, hirmus ihnur,” ohkas ta omaette, pistis pea padja alla – tal oli komme just niimoodi magada – ning uinus kiirelt ja vaikselt, samal ajal kui Arved tema pehme ihu puudutusest häirituna veel mitu tundi unepuudusega võitles.

Tänavat mööda lähenes õbluke, vast kaheteistaastane tütarlaps, kes kimus isukalt sigaretti. Arvediga kohakuti jõudes jäi ta ootamatult seisma ja tegi tema suunas vulgaarse žesti, nii et mees oli sunnitud silmad mujale pöörama. Ülikonnas noormees, kes oli peatunud bussipeatusest veidi eemal, otsekui kardaks ta seda, et keegi teda selle labase kohaga seostada võib, oli mananud ette blaseerunud ja huvitu ilme, kuid märkas sellegipoolest tütarlast. Hetk hiljem kõndis tüdruk otsekui nööri mööda tema juurde ja nad asusid omavahel millestki elavalt vestlema. Paari minuti pärast kadusid nad jalakäijate tunnelisse ja nende hiljutisest kohalolekust jäi märku andma vaid kiirelt haihtuv suitsulõhn.

Suurel pealinna peaväljakul vudisid igasugused pead erinevates suundades, nagu kannaks neid mingi nähtamatu loodusjõud. Pead moodustasid suure voogava massi ja sedamööda, kuidas nende hoog tõusis või rauges, tõusis ja rauges kusagil Arvedi sees ka tema usk homsesse päeva. Siiani oli see usk vankumatult püsinud, isegi kui tema sissetulekud iga päevaga aina kahanesid ning Tiia juba ammuilma liha asemel viinereid ostis, vahel altkulmu Arvedile märkides, et ega see silguaeg ka enam kaugel ole. Arved vangutas pead ja hingas sügavalt välja. Tiial oli õigus.

„Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen,” vasardas Arvedil lakkamatult peas. Hirm muutis peopesad higiseks ja võttis põlve värisema. Ta ei teadnud, kuidas hommikuste uudiste valguses edasi elada. Senimaani oli ju kõik läinud enam-vähem hästi, tõusujoones, nii, nagu oodati. Kuidas siis nüüd ... Ja veel Sigridi sünnipäeval! Ta silmitses inimesi enda ümber ja tundis, kuidas kaastunne noaga lihasse lõikab. Nemad siin, tüdrukud, ülikonnas mees, vanamoor – nad ei teadnud veel, et kõik on läbi saanud, sellepärast nad nii rahumeelselt oma igapäevaste toimingutega jätkasidki. Arved ohkas ja raputas pead. Jah, aga mida ta oleks saanud teha? Neid hoiatada? Mille eest? Mida nemadki oleksid saanud selles olukorras ette võtta? Mitte midagi! Arved tõmbas varrukaga üle ninaaluse. Tal ei olnud vähimatki aimu, kuidas ta peaks tegutsema. Ja pealegi – mida see paanika oleks enam aidanud? Missugune hirmus lugu! Arved löristas ninaga. Tema, mees, perekonnapea, oli sattunud täiesti kohutavasse olukorda, olles küll oma naispere eest vastutav, aga suutmata midagi ette võtta, et seda vastutust väärikalt kanda. Kuidas ta sai selles olukorras hoolitseda oma naise ja tütre eest? Jah, Sigridil oli juba oma mees, aga kõige selle põhjal, mida Arved oli näinud, ei olnud temagi elu kaugel välismaal sugugi roosiline. Toetus oleks talle hästi ära kulunud ... Eks neil kõigil oleks läinud tema tuge vaja.

Alles nüüd märkas mees, et keegi oli tema saapaninale oksendanud. Pisike varblane lendas ta kollaka nahkjalatsi juurde ja toksis usinalt värvilist segu. Hetkeks tahtis mees uskuda, et see ei olnud tema tegu. Ta ei mäletanud seda hetke, ja mõned targemad mehed ütlesid, et seda, mida ei mäleta, pole olemas. Aga üksikud puuduvad lülid viimaste konjakilonksude, lakkamatult vaterdavate naiskolleegide ja näost punetavate meeskolleegidega veedetud hetkede ahelas vihjasid ebameeldivalt suure tõenäosusega sellele, et see oli siiski olnud ta ise. Faktid olid vastuvaidlematud. Kell oli kolm, oli reedene päev, kõik oli läbi, ja tema, Arved Tuisk, istus trollipeatuses, olles maani täis. Kui ta käega taas kord üle ninaaluse rehmas, meenus talle ootamatult üks ammune hetk lapsepõlvest: tema seisab koridoris, suletud ukse taga nende toas aga nutab Manfred, tema vanem vend. Miks ta nutab, seda nii umbes üheteistaastane Arved ei tea; samuti pole tal aimugi, mida ta peaks tegema. Nii ta lihtsalt seisab, kuulab läbi ukse Manfredi nuttu ja tunneb ennast täpselt sama räbalalt nagu just praegu.

Samal ajal istus sünnipäevalaps linna teises otsas ihuüksinda väikeses kohvikus ja vahtis enda ette lauale, üritades langetada elutähtsat otsust.

„Ma jätan ta maha,” ütles Sigrid endale juba sajaviiekümnendat korda. „Ma jätan ta maha, tulen ära Eestisse, ja siis … Ja siis …”

Selles asi oligi. Tal ei olnud aimugi, mis siis edasi saab. Ära tulla oli lihtne. See tähendas pakitud kohvrit ja ühe otsa lennukipiletit. Tegelikult polnud isegi seda vaja. Ta võinuks kohe praegu siia jäädagi. Kogu häda oli selles, et siin ei olnud tal mingit elu. Saksamaa tähendas heaolu ja majanduslikku kindlustatust, Eesti seevastu vaesust ja virelemist. Sellest oli ta juba teismelisena aru saanud, vaadates oma lakkamatult tööd rügavaid ja igavesti tülitsevaid vanemaid. Ta ei tahtnud nendesarnaseks saada. Pealegi, isegi kui ta oleks tahtnud, poleks ta saanud tööle minna, sest pärast kaheksat aastat välismaal elamist ei olnud tal midagi ette näidata. Tal oli haridus, jah, sellega oli kõik korras. Aga ta ei olnud kunagi tööl käinud, sest see lihtsalt ei olnud vajalik, Bruno oli teeninud piisavalt nende mõlema eest. Lisaks ei olnud Sigrid terves oma täiskasvanuelus olnud päevagi üksi. Tal oli alati olnud mees. Ta ei teadnud, kas ta üldse oskakski üksi olla. Ning mis kõige tähtsam – ta ei tahtnud olla üksikema. Mitte sellepärast, et ta poleks teadnud, mis teda ees ootas. Vastupidi – ta teadis seda väga hästi. Täpselt selline saatus oli tabanud Sigridi sõbrannat Marjut. Kahe lapsega maha jäetud naine otsis juba seitsmendat kuud mingisugustki tööd ja elas koos oma emaga Lasnamäel ühetoalises korteris, kirjutades öösiti pikki kirju sellest, kuidas ta ei näe oma elul enam mingit mõtet ja et kui tal lapsi poleks, siis oleks ta juba ammu …

Sigrid vangutas pead. See oli liiga hirmus. Ta ei olnud selleks valmis. Ta tahtis hästi elada. See oli ainus, mida ta oli alati tahtnud.

Tegelikult polnud see päris tõsi. Esmalt oli Sigrid tahtnud tantsijaks saada. Ta oli tahtnud olla ilus, sädelev ja armastatud. Olla laval, prožektorite säras, tundes ennast kõikvõimsana. Selle unistuse jaoks oli ta lapsena oma toas tundide kaupa harjutanud. Painutanud, kuni suutis teha spagaati. Pingutanud, kuni jaksas seista kätel. Hambad ristis, vihtunud tantsida tillukeses toas, lüües end alailma vastu valusaid kapinurki ja lauaservasid ära. Salaja, et ema ei näeks. Et ta ei näeks ega saaks teda maha teha, nii nagu ta isa alati maha tegi. Sellepärast oli Sigrid peale tunde koju jõudes keeranud oma toa ukse lukku, pannud muusika valjult mängima ja harjutanud, laskmata ennast häirida ema prõmmimisest ja karjumisest teisel pool ust.

Sigrid sirutas käed pikalt ette. Tal olid saledad sõrmed ja graatsilised randmed. Midagi nendes kätes ei lasknud aimata kunagist trullakat tüdrukut.

„Kas te kavatsete midagi tellida ka?”

„Mida?”

Tüsedavõitu ettekandja koputas oma vorstja näpuga Sigridi ees laual lebavale menüüle.

„Ma ei ole jõudnud veel otsustada.”

„Kuulge, ma olen juba kolmas kord teie laua juures.”

„Ma ju ütlesin!” Sigrid hakkas ärrituma. „Ma ei ole veel otsustanud! Mida te vehite siin!”

Ettekandja lühike blond poisipea paljastas jämeda kaela. See oli üks sedasorti naisterahvastest, kes käivad meestega laupäevaõhtuti baaris õlut joomas ja karjuvad kõva häälega fantaasiarikkaid roppusi, kui vastasmeeskond omade väravasse palli lööb. Tal polnud kavatsustki lasta noorel õblukesel naisterahval ennast häirida.

„Te ei saa siin lihtsalt niisama istuda. Minge ära, kui te midagi ei taha.”

Hetkeks oli Sigridil tahtmine laualt menüü haarata ja sellega kõigest jõust naisele vastu jämedat kaela virutada. Selle asemel tõusis ta vihaselt püsti ja väljus, virutades kohviku kalligraafilise kirjaga kaetud klaasukse kinni sellise pauguga, nagu oleks ta kõik need ammused tunnid treeninud hoopis selleks, et saada professionaalseks kulturistiks.

Lihahaamer tabas veise abatükki sellise hooga, et verd pritsis prilliklaasidele. Tiia oli õnnelik, ja kui ta õnnelik oli, oli tal alati rohkem jõudu. Täna oli lõpuks ometi päev, kui ta tundis, et tal on lootust. Ta naeratas. Elu oli ootamatult ilusaks muutunud.

Hommik oli alanud täiesti tavaliselt. Jätnud panni munade ja peekoniga pliidirauale sooja, oli ta korraks tuska tundnud, et just nii nagu alati ei märganud keegi teda hommikusöögi eest tänada. Pärast seda oli ta hambaid pestes ootamatult märganud, et vastpaigaldatud hambakroon on kuidagi loksuma hakanud, ja see avastus oli täitnud ta ebameeldivate aimdustega. Kõige mustem stsenaarium oli osutunud tõeks, kui ta ennelõunat õuna haugates krooni kogunisti lahti oli hammustanud ja suisa erakordse ebameeldivuse osaliseks sai ta siis, kui oli sunnitud kitsavõitu seelikus mööda põrandat roomama, et ehmatusega suust kukkunud kiuslik kroon üles leida. Aga see kõik oli muutunud ebaoluliseks, kui ta aulast möödudes kuulis, et keegi mängib Mozartit.

Lihalõik maandus sellise hooga taldrikusse, et saiapuru laias kaares välja lendas. Pisemad tükid kargasid Tiiale juustesse, aga ta ei hoolinud sellest. Tiia säras üle terve keha. Selles oli süüdi Karl-Mihkel Kuslapuu seitsmendast b-st. Tema oligi pärast tunde aulas klaveri taga istunud, mõõtes mustavalgetriibulist kõigi võimaluste maad.

Sellel poisil oli kõige ehtsam talent. Sellist asja juhtus väga harva. Ka vastupidist juhtus harva, aga just see oli naist ennast tabanud. Tiia oli ebamusikaalne. Ta ei suutnud laulda isegi „Sepapoisse”, ilma et ta ühes taktis kahte viga poleks teinud. Kui väga ta ka poleks pingutanud, libisesid noodid keelelt minema, takt kippus lagunema ja kõikidest püüdlikult õpitud komponentidest ei tekkinud esitamisel tervikut. See oli Tiia puue ja ta oli sellest valusalt teadlik. Pärast seda, kui lauluõpetaja esimeses klassis oli talle üle terve klassi käratanud „Sina ole vait!”, ei olnud ta terve elu suutnud oma kohutavat allajäämust unustada. Jah, ta võis olla ebamusikaalne, aga ta jumaldas muusikat. Ehk just seetõttu. Teadlikkus oma paratamatust allajäämisest sundis teda teistest rohkem pingutama, muusikute elulugusid pähe õppima, tehnilisi teadmisi ja igakülgset näilist teadlikkust omandama, et korvata oma tohutut puudust.

Ta ei olnud oma sügavat piinlikku saladust ühelegi hingelisele reetnud. Terve elu oli ta tegelenud kõige muuga, olles igakülgselt aktiivne, et unustada oma tragöödiat. Ühes oli ta iseendaga juba varases nooruses kokku leppinud: kui ta peaks minema mehele, peab vähemalt too olema musikaalne, et Tiia lapsed oskaksid laulda. Ta oli kuulnud, et ka musikaalsus on pärilik omadus, justnagu keele torru keeramise võime või oskus tunda spetsiifilisi maitseid. Arvedit kohates oli Tiia pannud oma lootused mehele. Kui ta esmakordselt mehest koolikoridoris möödus, oli see omaette vilistanud. Natuke längus õlad ja pikemad juuksed andsid noorukile huvitava, peaaegu kunstipärase ilme. Hiljem selgus, et Tiia oli otsustanud õigesti. Nende tütar Sigrid ilmutas juba eelkoolieas erakordset annet, klimberdades elutoa nurgas seisval klaveril. Kõik oli kõige paremas korras. Kui Sigrid ometi poleks ainult olnud selline kohutavalt isekas, jonnakas, kiuslik laps …

Kuumad õlipritsmed lendasid Tiia näole ja ta raputas pead. See selleks. See polnud enam oluline. Nüüd oli kõik hästi. Kõik, mis luges, oli Karl-Mihkel. Poisi silmad olid läinud suureks kui nõukogudeaegsete piimapudelite korgid, kui ajalooõpetaja tema juurde astus ja küsis, kas tal on olemas oma agent. Mitu tundi hiljem tundis Tiia poisi pearaputuse üle ikka veel heameelt. Temast pidi saama Tiia triumf. Naine haaras lihahaamri uuesti kätte ja naeratas õndsalt. See oli tõeliselt hea päev. Uue, parema elu algus.

Kui Arved viimaks koduuksest sisse astus, sai ta endale kaela söögilõhnade, sõnade ja pilkude valingu.

„Sa ei kujuta ette, kui hästi mul läks, leidsin imeilusa kullast ristiklehe, see on õnnetoov sümbol, Sigridile oleks õnne hädasti vaja,” tulistas Tiia teda juba koridoris, enne kui märkas. „Sa oled joonud?”

Ja ühe hingetõmbe pärast lisandus hingetu sosin: „Kas sa tead ka, mis kell on?!”

Hetk hiljem kisti tal kingad jalast (mitte jättes märkamata okselaiku saapaninal, kuid tuues peenetundelisusest siiski kuuldavale vaid südantlõhestava naiseliku ohke, mis mõnes teises kontekstis oleks võinud olla kergesti segiaetav ka sulni õhkega), palitu seljast (Arved pidi juba tõsimeeli kartma selle 1988. aasta hallist tviidmaterjalist eksemplari rebenemist erinevatest voodriõmblustest, mida ta oli ise korduvalt parandanud, mõnikord parema puudumisel ka punase ning kohati isegi rohelise niidiga) ning sall lendas kaelast sellise hooga, et oleks väiksema vastupanu puhul ilmselt kaasa haaranud ka Arvedi kõrisõlme. Kaabule ei vaevutud tähelepanu pöörama ning kõigest mõnikümmend sekundit hiljem oli mees eskorditud kiirel sammul magamistuppa, kus ta nüüd vanal väsinud reformpõhjaga voodil istudes virila naeratusega enda ette silmitses, juba piisavalt kaine, et ilma igasuguse irooniata tuntud poplaulukest vaimukõrvas ümiseda – „You can leave your hat on” … See oli talle lubatud. Kõik oli lubatud, kuni ta täitis kahte tingimust – püsis selles toas ja oli vait.

Bruno, kes oli ämma suureks häbiks esmakordselt Eestit külastades võtnud kaasa metallidetektori ja veetis rohkem aega aias piiksutades kui teistega kombekohaselt kokku lüües, võis samal ajal istuda teises toas. Ta võis tõsta oma taldrikule juustutäidisega singirulle, täidetud mune ja minisülte, mille lagipeades laiutasid ilusad oranžid porgandililled. Ta võis määrida hästi lõhnavale mustale leivale värsket võid, laotada sellele võile tuhmilt helkivaid kilusid, juua kõrvale mõnusat heledat õlut ja kasta oma pikad hõredad hambad tõeliselt rammusasse kartulisalatisse. Ta võis ampsata sakiliste peade ja sabadega krõbedaid pruune viinereid, mis olid oma viilutatud otsad ahjus harali ajanud, krõmpsutada ilusaid tumepruune marineeritud männiriisikaid ning tõsta oma taldrikusse just nii palju singija juustuviile, kui aga soovis. Seda kõike võis teha Bruno, kelle naine ja laps elasid Saksamaal Sigridi jutu järgi peaaegu et näljas, nii et Tiia saatis salaja tütrele raha, et ta ei peaks kõhu kõrvalt kokku hoidma ja saaks osta lapsele selliseid riideid, nagu tema tahtis, sest väimehe arvates oli kirikute heategevusmüükide kasutatud kraam küllalt hea – sellised hilbud, millega Sigridi jutu järgi Eestis isegi maapiirkondades põllule ei mindud. Nii kaugele oldi kaugel Euroopa südames kõigi nende aastatega arenetud.

Niisamuti võisid teises toas istuda ja televiisorit vaadata Bruno ema Hilde ja isa Rudolf, kes olid samal hommikul Tallinna saabunud, veel korduvalt üle küsides, kas sellel kaugel endisel sovetimaal ikka tõepoolest on olemas elekter (rääkimata mobiililevist!). Needsamad kallid kauged külalised, kes kiitsid nii vaimustunult meie põlisvara, merevaigu rohkust, sest sellest kolletas terve vanalinn; meie ilusaid tomateid, mis tulid otse Poolast, ning kingavalikut, mille poolest meie (tegelikult küll Rootsi päritolu) kesklinnapood küllusega harjunule silma torkas.

Aga see polnud muidugi veel kõik.

Teises toas võisid istuda ka Toomas ja Malle, Tiia vend ja tema naine kaugelt Eestimaa teisest otsast, väikesest kohakesest, mis oli nii väike, et sellel puudus isegi täpne aadress. Ja samuti võis seal istuda nende poeg Kaupo, ja Kaupo naine Jaana, ja nende üllatavalt suure kondiga tütar Eliise ja tema paarikuine poeg Sebastian-Simon. Nad võisid seal istuda sellest hoolimata, et Toomas oli Tiialt nende ema päranduse inetul kombel välja petnud; ja sellest hoolimata, et Kaupo, kes oli eelmisel suvel rentinud nende suvekodu, et seal oma sünnipäeva pidada, oli suure joomise ja pidutsemise käigus sauna maha põletanud ega näidanud üles vähimatki soovi seda taas üles ehitada või vähemalt kinni maksta; ja sellest hoolimata, et Jaanast räägiti küla peal lugusid, mis väitsid, et Kaupo polegi tema tütre isa; ja isegi sellest hoolimata, et Eliise oli jätnud igaaastasele perekonna kokkutulekule tulemata, et reisida sõbrannadega viimase-hetke-pakkumise säästu-lennupiletiga Egiptusesse ja unustada seal vanavanaema eestiaegsed kuldehted esimesse kolmetärnihotelli. Ainus, kes kogu pidulauast samamoodi osa ei saanud, oli kingitus kaugelt kuumalt maalt, pisike süsisilmne Sebastian-Simon, kellel polnud hambaid ega isa ja kes kogu seda pillerkaari pidi lihtsalt suurte silmadega pealt vaatama. Arvedile tegi seletamatut tuska ka see, et need inimesed seal toas elasid Tiia isalt päritud talus, mis juba aastaid vajas hädasti remonti. Viimati oli Arved maja tumedaid ilusaid ümarpalke silitades märganud, kuidas maja loodenurk aina rohkem kiiva vajub. Nemad aga keeldusid isegi aialippe üle värvimast, rääkimata katuse parandamisest, kuni pool talust oli Tiia nimel ja ta seda neile ei kinkinud – milleks neil oli enda arvates moraalne õigus, sest nad „olid ju alati seal elanud”, nagu Malle igal võimalusel mainis. Ja nii nad olidki aasta-aastalt sunnitud käed rüpes pealt vaatama, kuidas kõik Tiia sünnikodus aina rohkem laguneb ja käest ära läheb, kuidas ilus saarepuust mööbel, mida isegi Saksa ega Vene armee polnud hävitanud, nüüd puhta laiskuse ja hoolimatuse käes hävib, niiskuse käes pundub ja kooldu tõmbub, saamata midagi ette võtta, et hävingut ära hoida või vähemalt aeglustada.

Ühesõnaga, kõik need inimesed istusid seal toas, sõid ja jõid, samal ajal kui tema istus siin ebamugaval lohkuvajunud reformvoodil ja kuulas oma kõhu korinat – sest joomine oli patt. Kuigi õigupoolest ei olnud joomine patt, vastupidi, see oli iga tõelise mehe püha ja õige kohus – ainult mitte kell kolm päeval. Vaat see oli juba tõeline patutegu, selle eest tuli silmad peast häbeneda, ise ristile ronida ja end varmasti kinni naelutada, sest see oli miski, mis oli andestamatu. Veelgi enam, joomine kell kolm oli selge allakäigu märk. Ja seda ei tohtinud mingi hinnaga tunnistada, isegi kui see allakäik oli Ahto Kammeljase suust kõige ilusamate, puhtamate ja selgemate eestikeelsete sõnadega saabunud.

Lõppude lõpuks pidu ise teda ei tõmmanudki, sest selliste perekondlike olengute asemel meeldis Arvedile palju rohkem üksinda tagumises toas istuda ja ajalehte lugeda, sinivalgelilleline batisttekk põlvedele laotatud. Iseäranis hea oli veel siis, kui sai ühe külma õlle lehe kõrvale võtta. Muidugi polnud see sama, kui istuda oma aias kulunud puutoolil ja seilata pilguga mööduvaid pilvi. Linnas polnudki midagi samaväärset. Oli vaid lõputu rutt, lõputu jutt ning palju-palju pisikesi, tüütuid probleeme, mille olemasolust tal veel paarkümmend aastat tagasi aimugi polnud. Kasvõi näiteks see nõue, et iga inimene pidi kasutama oma akendel samasuguseid raame nagu olid teistel või küsimus, mida võtta ette naabrinaisega, kes oli otsustanud oma linnumaja just nende akende kohale riputada, nii et Tiia alailma nende klaase musta-valgekirjust tuvikakast puhastama pidi.

„Ära muretse, inimesed on igal pool ühesugused,” oli naine öelnud, kui nad linna kolisid.

Ja Arved oli ohates jätnud hüvasti nende pisikese kena majaga, herne- ja maasikapeenardega, lilleklumpidega, mille erksad värvid tervitasid saabujat juba kaugelt eemalt. Linna heaks kadusid mõnusad laupäevahommikud, kui sai ringi sussutada vana mõlkis muruniidukiga, millega oli alati igavene häda ning mis just läbi selle häda oli aastatega nii uskumatult armsaks saanud. Kadusid ka õdusad õhtud, mil saun pandi küdema, naabri-Margus tuli külla ja kahekesi võeti ligi jääkülmad õlled. Mälestusteks taandusid ka valguse ja värske õhu rikkad hommikud, sest nelinurkselt sisehoovi raamistavad tuhandete akendega kolossid varjasid valguse üksteise eest sellise täiuslikkusega, et alumiste korruste inimestel ei õnnestunud aasta läbi päikest kordagi näha ning akna kaudu sisse hoovav õhk kattis juba paari tunni jooksul aknalaua tillukeste mustade ebemetega.

Aga Tiiale meeldis linn, sest tema vihkas maad kõigest hingest. Iga kord, kui Arved püüdis talle vastu vaielda, tuli naine lagedale mõne tsitaadiga „Tõest ja õigusest”, mida ta suure innuga ikka ja jälle üle luges, et ei läheks meelest, miks ta parema elu poole püüdleb. Suurteoses oli ta meelest selge sõnaga kirjas, et maa oli kõige häda ja valu allikas ning inimesed, kes elasid maal, rühmasid lakkamatult ränka tööd teha, isegi surid oma põllulappidel, nägemata ainsatki helgemat päeva. „Kas sa ei mäleta, kuidas Krõõt ennast tööga tappis?” sosistas Tiia õhtuti Arvedile. „Kas sa tõesti tahaksid, et mina peaksin ennast samamoodi tööga suretama, aasal ja metsas ja aida all ikka üha ainult nuttes?” Tiia suured silmad valgusid seda öeldes vett täis ja see oli argument, millele mees ei söandanud vastu vaielda. Kuigi neil polnud ei aita ega lauta, lehma ega hobust, niidumaad ega viljapõldu; ainult paar lopsakate mugulatega kartulivagu ning vähetasuvad, kuid kindlad töökohad.

Suure vaevaga oli Arved püüdnud naisele öelda, et ta ei ole hea kohaneja. Et tal ei ole linna jaoks sobivat ametit ja talle ei meeldi riskid, mida see samm sisaldab. Aga sellest polnud vähimatki kasu. Tiia oli ta väheseid argumente kuulanud ärritunud ilmel, vaevumata lõppu ära ootama, tõstes iga vastulause lõpus häält, kuni Arved lõpuks vait jäi. Ta oli ajapikku aru saanud, et tema naisele meeldisid muutused. Esiteks oli ta alati nõus elukohta vahetama. Teiseks oli ta igal ajal võimeline oma elu muutma. Näiteks oli tal omapärane komme kõiki asju pidevalt maha jätta. Suitsetamist jättis ta igas kuus paar korda maha. Magusasöömist iga nädal. Lisaks telekavahtimisele lubas ta pidevalt ka küpsetamist maha jätta, sest see mõjus ta puusadele halvasti ja üleüldse oli ta juba jõudmas sellesse ikka, nagu ta rõhuga ühte ja teise lausesse ikka vahele pillas, nagu välismaa turist Kadrioru luikedele maiustusi.

„Mina olen ikkagi juba selles eas, et kunstnahast kasukas ei tule enam kõne allagi,” oli ta viimati Arvedile teatanud, kui ta ühel muidu tavalisel õhtul hirmuäratava rapitud heinasaadu meenutava kasukaga koju laekus, ise enesekindlalt väites, et see on Siberi polaarrebane. Veel enne oli see iga