Читать книгу Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma - Bly Nellie - Страница 4

Neljapäeval, 1889. aasta 14. novembril kell 9.40.30 alustasin ma oma ümbermaailmareisi.

Need, kelle meelest öö on päeva parim osa ja hommik on mõeldud magamiseks, teavad, kui halvasti nad end tunnevad, kui peavad mingil põhjusel tõusma enne... nojah, enne kukke ja koitu.

Keerasin mitu korda külge, enne kui otsustasin voodist tõusta. Arutasin uniselt, miks tundub voodi palju mõnusam ja näpatud tukastus, mis võib sind rongist maha jätta, on kohuse kutse ajal palju sulnim kui sellest vabadel unetundidel. Lubasin endale pooliti, et pärast naasmist teesklen mõnikord, nagu oleks mul hädasti vaja tõusta, et võiksin nautida näpatud tukastuse mõnu, ilma et selle tõttu midagi kaotsi läheks. Uinusin nende mõtete saatel väga magusasti ning võpatasin seejärel ärkvele, arutades ärevalt, kas ma jõuan veel laevale.

Muidugi tahtsin ma reisile minna, kuid mõtlesin laisalt, et kui mõni neist headest inimestest, kes viidavad nii palju aega lennumasinate leiutamisega, pühendaksid vaid veidigi sellestsamast energiast säärase süsteemi arendamisele, kus laevad ja rongid väljuvad alati keskpäeval või hiljem, oleks neist kannatavale inimkonnale rohkem kasu.

Üritasin veidi hommikust süüa, kuid aeg oli toidu talumiseks liiga varane. Saabus viimane kodus veedetud hetk. Kiire suudlus armsatele omastele ja sõge sööst trepist alla, et saada jagu kurku kerkinud klimbist, mis ähvardas panna mind ees seisvat reisi kahetsema.

„Ärge muretsege,“ laususin julgustavalt, kuna ei suutnud välja öelda seda kohutavat sõna „hüvasti“, „mõelge vaid sellele, et mul on puhkus ja mu elu kõige toredam aeg.“

Siis, teel laevale, mõtlesin enesejulgustuseks: „Kõigest 28 000 miili ehk seitsmekümne viie päeva ja nelja tunni pärast olen jälle kodus.“

Mõni sõber, kellele olin oma rutakast lahkumisest teada andnud, tuli hüvasti jätma. Hommik oli särav ja ilus ning kõik näis väga tore, kuni laev paigal seisis, kui aga saatjatel kästi kaldale minna, hakkasin aru saama, mida see mulle tähendab.

„Ära kaota julgust,“ ütlesid sõbrad hüvastijätuks mu kätt surudes. Nägin, et neil on silmad märjad, ja üritasin naeratada, et viimane pilt, mis neile minust meelde jääb, neid lohutaks.

Kui aga kõlas vile ja nemad jäid kaile ning mina Augusta Victoriale, mis eemaldus pikkamisi, kuid kindlalt kõigest, mis oli mulle tuttav, ja viis mind võõrastele maadele võõraste inimeste sekka, tundsin end ebakindlalt. Pea käis ringi ja süda tahtis lõhkeda. Kõigest seitsekümmend viis päeva! Jah, aga see paistis igavikuna ja maakera polnud enam ümmargune, vaid otsekui pikk lõputu tee ja ‒ noh, ma ei pöördu iial tagasi.

Jälgisin kail seisjaid seni, kuni sain. Ma polnud nii rõõmus, nagu olen olnud mõnel teisel puhul. Mind täitis härdameelne ihk kõigega hüvasti jätta.

„Ma sõidan ära,“ mõtlesin kurvalt, „ja kas ma iial tagasi tulen?“

Kohutav palavus, kibe külm, hirmsad tormid, laevahukud, tõved – kõiki neid meeldivaid jutte oli mulle pähe taotud seni, kuni tundsin end üpris samamoodi, nagu minu meelest võib end tunda inimene, kes on pilkaspimedasse koopasse kinni pandud ja kellele on öeldud, et kõiksugu koletised ootavad pikisilmi hetke, millal teda nahka panna.

Hommik oli ilus ja laht polnud iial tundunud nii kaunis. Laev libises sujuvalt ja rahulikult merele, tekil olijad otsisid endale toolid ja vaibad ning seadsid end mugavalt sisse, nagu oleksid otsustanud elu nautida, kuni saavad, sest iial ei tea, millal keegi teine kavatseb nende arvel elu nautida.

Kui loots minekule asutas, tõttasid kõik parda äärde vaatama, kuidas ta väikesest köisredelist alla ronib. Jälgisin teda teraselt, kuid ta ronis meile ainsatki pilku heitmata alla ja astus aerupaati, mis ootas, et ta lootsilaevale viia. Talle oli see igapäevane asi, kuid mina ei saanud jätta juurdlemata, kas ta siis, kui laev peaks põhja minema, ei kahetse, et mõnd sõna ei lausunud või pilku ei heitnud.

„Nüüd alustasite oma reisi,“ ütles mulle keegi. „Meie reis algab siis ja alles siis, kui loots on lahkunud ja kapten jälle juhtimise üle võtab, nii et nüüd olete tõesti oma ümbermaailmareisiga algust teinud.“

Miski tema sõnades viis mu mõtted tollele mereõudusele – merehaigusele.

Kuna ma polnud iial varem merereisil käinud, ei võinud ma muud oodatagi kui ränka heitlust iiveldusega.

„Kas te jääte merehaigeks?“ küsiti minult sõbraliku huviga. Sellest piisas, ma tormasin reelingu äärde.

Haigeks? Ma vahtisin sõgesi vette, mäslevate lainete jutust kuigivõrd hoolimata, ja andsin tunnetele voli.

Inimesed suhtuvad merehaigusse alati kalgilt. Silmist pisaraid pühkides ja ringi keerates nägin kõigi reisijate näol muhelust. Ma olen tähele pannud, et kui keegi äkitselt nii-öelda omaenda tunnete meelevalda satub, on kaasreisijad ikka sama parda ääres.

Muhelused mind ei häirinud, kuid üks mees ütles pilklikult:

„Ise tahab veel ümber maailma reisida!“

Minagi ühinesin järgnenud naeruga. Imestasin endamisi oma julguse üle säärast vägitükki ette võtta, merereisidega harjumatu, nagu ma olin. Ometi polnud mul tulemuste suhtes ainumatki kahtlust.

Muidugi läksin ma lõunat sööma. Kõik läksid ja peaaegu kõik lahkusid kiiruga. Mina läksin koos teistega või, ei tea, vahest tegin ise algust. Igal juhul ei näinud ma ülejäänud reisi kestel kunagi söögisaalis ühekorraga nii palju inimesi.

Kui serveeriti õhtusööki, astusin väga vapralt sisse ja istusin kaptenist vasakule. Olin kindlalt otsustanud oma ajedele vastu seista, ent ometi püsis mu südamesopis kahtlusekübe, et olen sattunud kokku millegi tahtejõust tugevamaga.

Õhtusöök algas väga meeldivalt. Kelnerid liikusid käratult ringi, orkester mängis mingit avamängu, kena ja sõbralik kapten Albers võttis lauaotsas koha sisse ja tema lauas istujad hakkasid sööma naudinguga, millesarnast ilmutavad veel vaid vaimustatud ratturid heal teel. Mina olin kapteni lauas ainus, keda võis asjaarmastajast meresõitjaks nimetada. Olin sellest tõsiasjast teravalt teadlik. Teised samuti.

Võin tunnistada, et sellal kui pakuti suppi, süüvisin valulisse mõtisklusse ja mind täitis halvav hirm. Tundus, et kõik on niisama tore nagu ootamatu jõulukink, ning püüdsin kuulata vaimustatud sõnu, mida lauakaaslased muusika kohta laususid, ent mu mõtted olid teemal, mis arutamist ei kannatanud.

Mul hakkas külm, mul hakkas palav; mul oli tunne, et ma ei tahaks süüa isegi siis, kui ma poleks nädal otsa toitu näinud; õigupoolest tahtsin kõigest hingest, et ei peaks seda ei nägema, haistma ega sööma, enne kui jõuan kuivale maale või hakkan endaga paremini läbi saama.

Pakuti kala ja kapten Albers jutustas parajasti toredat lugu, kui ma tundsin, et ei pea enam vastu.

„Vabandust,“ sosistasin jõuetult ja tormasin ummisjalu, sõgesi välja. Mind juhatati üksildasse paika, kus mind pärast väikest järelemõtlemist ja vaoshoitud tunnetele voli andmist sedavõrd julgustati, et ma otsustasin kapteni nõu kuulda võtta ja poolelijäänud õhtusöögi juurde naasta.

„Ainus viis merehaigusest ülesaamiseks on end sööma sundida,“ ütles kapten ja minu meelest oli see rohi nii süütu küll, et proovi teha.

Mulle sooviti tagasituleku puhul õnne. Ma pelgasin, et pean jälle ebaviisakas olema, kuid üritasin oma hirmu mitte välja näidata. See juhtus peagi ja ma kadusin niisama kiirelt nagu ennegi.

Tulin veel kord tagasi. Sedakorda olid mu närvid veidi pinevil ja usk oma meelekindlusse hakkas vankuma. Sain vaevalt istet võtta, kui märkasin stjuuardi silmis lõbusat tulukest, mis sundis mind nägu taskurätti peitma ja läkastama, enne kui söögisaalist välja sain.

Braavohüüded, millega minu kolmandat laudanaasmist lahkesti tervitati, ähvardasid mind taas rööpast välja viia. Uudis, et õhtusöök oli äsja lõppenud, rõõmustas mind ja mul jätkus julgust mainida, et see oli väga hea!

Õige varsti läksin magama. Keegi polnud veel sõpru soetanud, niisiis otsustasin, et magada on mõnusam kui muusikatoas istuda ja jälgida teisi reisijaid, kes on hõivatud sellesama esimese merereisipäeva tegevusega.

Läksin magama varsti pärast kella seitset. Mäletan ähmaselt, et ärkasin vaid korraks, et teed juua, ent peale selle ja mõne jubeda unenäo ei teadnud ma midagi, kuni kuulsin ausat ja rõõmsat häält mind ukselt hõikamas.

Silmi lahti lüües leidsin oma kajutist stjuardessi ja ühe naisreisija ning nägin lävel seismas kaptenit.

„Me kartsime, et te olete surnud,“ ütles kapten, nähes, et olen ärkvel.

„Ma magan hommikul alati kaua,“ ütlesin vabandavalt.

„Hommikul!“ hüüatas kapten naerulagina saatel, millega teisedki ühinesid. „Kell on pool viis õhtul!“

„Aga pole viga,“ lisas ta lohutavalt, „kui te hästi magasite, mõjub see kosutavalt. Tõuske nüüd ja vaadake, kas suudate rikkalikku õhtusööki süüa.“

Ma suutsin. Sõin silma pilgutamata ära kõik road, ja mis veelgi kummalisem, magasin sel ööl nii hästi, nagu tavaliselt magatakse pärast pikka liikumist värskes õhus.

Ilm oli väga halb ja meri tormine, kuid mina nautisin seda. Merehaigus oli kadunud, ent mind valdas haiglane, painav aimus, et ehkki kadunud, tuleb see tagasi, ja ometi tundsin end hästi.

Peaaegu kõik reisijad hoidsid söögisaalist eemale, einestasid tekil ja püsisid poollamavas asendis lausa üksluise järjekindlusega. Üks rõõmus ja terane Ameerikast pärit neiu sõitis üksi Saksamaale vanemate juurde. Ta võttis õhinal osa kõigest, mis tõotas meeldivaid elamusi. See neiu rääkis palju ning alati oli tal midagi öelda. Temasarnaseid olen harva kohanud, kui üldse. Ta võis niihästi saksa kui ka inglise keeles vestelda ladusalt mis tahes teemal moest alustades ja poliitikaga lõpetades. Tema isa ja onu on ühiskonnas tuntud inimesed ja tüdruku jutust oli aru saada, et ta on isa lemmiklaps; ta oli nii avara silmaringiga, terane ja naiselik. Pardal polnud ainustki meest, kes oleks poliitikast, kunstist, kirjandusest või muusikast rohkem teadnud kui too Margareta juustega neiu, ja ometi polnud meie seas kedagi, kes olnuks varmam tekil võidu jooksma kui seesama näitsik.

Minu meelest on täiesti loomulik, et reisijad oma kaassõitjate iseärasuste uurimisest süütut naudingut tunnevad. Vaevalt saime mõne päeva merel olla, kui kõik, kes suutsid suhelda, olid hankinud lisateadmisi nendest, kes suhelda ei suutnud. Ma ei taha öelda, nagu oleks sel viisil hangitud teadmistest mingit kasu, ka ei väida ma, nagu poleks need reisijad, kes isekeskis läbi käisid, üksteist niisama huvitavaks ja märkuste vääriliseks pidanud. Ometi oli see süütu ajaviide, mis meile veidi lõbu pakkus.

Mulle meenub, kuidas ma, kuulnud, et reisijate seas on mees, kes pärast igat söömaaega oma pulssi mõõdab ‒ ja ta sõi ohtralt, kuna merehaigus teda ei kimbutanud ‒, üpris suure huviga ootasin, millal teda mulle näidatakse, et ma teda vaadelda saaksin. Ma poleks saanud suuremat huvi tunda ka siis, kui see, mida ta nii hoolikalt jälgis, olnuks minu, mitte tema pulss. Muutusin iga päevaga üha rahutumaks ja murelikumaks, kuni suutsin vaid läbi häda hoiduda küsimast, kas tema pulsisagedus langeb enne ja tõuseb pärast sööki või kas see on õhtul sama mis hommikul.

Minu huvi selle mehe vastu kahanes peaaegu olematuks, kui mu tähelepanu juhiti ühele teisele mehele, kes luges iga päev oma samme. See omakorda ei pakkunud enam endist huvi, kui kuulsin, et üks naine, kes vaevles ränga merehaiguse käes, polnud alates sellest, kui ta New Yorgi kodust lahkus, riidest lahti võtnud.

„Kindlasti upume kõik ära,“ ütles ta ühel päeval südamepuistamishoos, „ja mina kavatsen uppuda rõivastatult!“

Pärast seda ei pannud ma enam imeks, et ta nii kohutavalt merehaige oli.

Ühel perekonnal, kes kolis New Yorgist Pariisi, oli kaasas väike hõbedase karvaga skaiterjer, kellel oli üpris kummaline nimi Home, Sweet Home. Koera, nagu ka nende õnneks, kes pidid teda kõnetama, oli see Homieks lühendatud.

Homie eest oli makstud, kuid laeva reeglite järgi anti Homie tema peremehe ja perenaise nördimuseks lihuniku hoole alla. Homie polnud sääraste karmide abinõudega harjunud ja tema elu ainsad rõõmuhetked olid need, mil ta lubati tekile. Luba anti tingimusel, et kui Homie peaks haukuma, viiakse ta otsekohe alla tagasi. Ma kardan, et paljudes Homie vangistustundides olime süüdi meie, sest ta hakkas kõigest väest kraapima, kui keegi juhtus „Rott!“ ütlema, ja kraapides rõhutas ta oma tegevust tavaliselt lühikeste otsustavate haugatustega. Kohkumusega märkasime, et Homie jääb iga päevaga kõhnemaks. Me panime tema kaalukaotust imeks, kuna teda hoiti ometi lihuniku kambris, ning kirjutasime selle viimaks merehaiguse arvele, mille all koer nagu mõni reisijagi oma kajuti üksinduses kannatas. Reisi lõpu eel, kui meile kõigile vorsti ja hakklihakotletti pakuti, küsis nii mõnigi sosinal, kas Homiet on täna nähtud. Need sosinad läksid nii ärevaks, et mõnikord tundus, nagu kõlaks neis isiklik mure, mida ei tingi ainuüksi sõprus väikese koeraga.

Kui kõik muu tüütuks muutus, mõtles kapten Albers meie lõbustamiseks ikka midagi välja. Igal õhtul pärast sööki tõmbas ta kaardile sama palju jooni, nagu oli lauas härrasid. Ta märkis ühe sellise joone ära, voltis seejärel kaardi osaliselt kokku, nii et märget polnud näha, ning laskis kaardi ringi käima, et härrad oma valiku teeksid.

Kui kõik olid oma märke teinud, anti kaart kaptenile ja meie ootasime hinge kinni pidades otsust. Härra, kelle nimi oli ära märgitud, maksis ka teiste sigarite ja likööri eest.

Tihti arutati, kui vale ettekujutus on välismaalastel ameeriklastest ja Ameerikast. Mõni märkis, et enamik välismaa asukaid ei tea, kus Ameerika Ühendriigid asuvad.

„On palju neid, kes arvavad, et Ameerika Ühendriigid on mõne majaga väike saar,“ ütles kapten Albers. „Kord toodi mu kailähedasse majja Hobokenis kiri Saksamaalt, millel oli aadress:

„KAPTEN ALBERS

ESIMENE MAJA AMEERIKAS.““

„Mina sain kord Saksamaalt kirja,“ sõnas kõige tagasihoidlikum lauasistuja, kes omaenda häälekõla peale näost punaseks lahvatas, „millel seisis:

„HOBOKEN, AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE VASTAS.““

21. novembril hüüdis keegi lõunalauas, et maa paistab. Kindlasti polnud Kolumbuse kaaslased Ameerikat nähes innukamad lauast tõusma ja tekile tormama. Ma ei oska seda kuidagi põhjendada, kuid tean, et silmitsesin esimest kahvatut maariba suurema huviga, kui oleksin pühendanud maailma kauneimale vaatepildile.

Maa polnud kuigi kaua silmapiiril terendanud, kui tekile hakkasid rüsima uimased, kurnatud inimesed. Tundus, nagu oleks uusi reisijaid peale võetud. Me ei suutnud mõista, et nad olid New Yorgist saadik laeval olnud ning pärast sadamast lahkumist üksinduspäevi nautinud (?).

Sel õhtul oli eine väga meeldiv. Nende auks, kes pidid Southamptonis maale minema, valmistati eriroogasid. Seitsme päeva eest New Yorgist välja sõites ei tundnud ma ühtegi neist reisijatest, kuid taibates, et pean varsti nendega hüvasti jätma, kahetsesin lahkuminekut väga.

Oleksin ma koos kaaslasega reisinud, poleks ma seda nii teravalt tajunud, sest siis oleks mul olnud vähem aega kaasreisijatega tutvust teha.

Nad kõik olid minu vastu nii lahked, et ma oleksin äärmiselt tänamatu naisterahvas, kui ma poleks tundnud, et jätan hüvasti sõpradega. Kapten Albers oli palju aastaid kaptenina idamaade meredel seilanud ja ta selgitas, kuidas peaksin oma tervise eest hoolt kandma. Sedamööda, kuidas minu aeg Augusta Victorial lühemaks jäi, visati sõbralikult nalja selle üle, mis võiks välja tulla minu katsest purustada kirjandusliku kangelase rekord, ja ma teesklesin lustakust, et oma tõelisi hirme varjata.

Kõik Augusta Victoria reisijad jäid tekile meid ära saatma. Me istusime tekil ja ajasime juttu või kõndisime närviliselt edasi-tagasi kella poole kolmeni öösel. Siis ütles keegi, et puksiir on parda ääres, ja me kõik tormasime seda vaatama. Kui see oli kinnitatud, läksime alumisele tekile vaatama, kes pardale tuleb, ja maauudiseid kuulama.

Üks meesterahvas oli väga murelik, kui kuulis, et sõidan Londonisse üksi. Tema meelest oli tund nii hiline, või pigem varane, et kartis, et Londoni korrespondent, kes pidi mulle vastu tulema, ei ilmu kohale.

„Mina igatahes lahkun siin laevalt ja saadan teid turvaliselt Londonisse, kui keegi teile vastu ei tule,“ kuulutas ta hoolimata minu kinnitustest, et ma olen täiesti suuteline saatjata elusalt ja tervelt kohale jõudma.

Pigem tema kui enda pärast jälgisin pardaletulijaid ja üritasin leida seda, kes oli mulle vastu saadetud. Mitu meest möödus parajasti hanereas, kui keegi härra minu ümbermaailmareisi mainis. Pikk noormees kuulis märkust, keeras trepijalamil ringi ja silmitses mind kõhklevalt naeratades.

„Nellie Bly?“ küsis ta.

„Jah,“ vastasin ning sirutasin käe, mida ta südamlikult pigistas, samal ajal küsides, kas reis oli tore ja kas mu pagas on maaleviimiseks valmis.

Mees, kes oli mu Londoni-sõidu pärast nii mures olnud, kasutas juhust, et korrespondendiga vestlust alustada. Hiljem astus ta minu juurde ja ütles, näol äärmiselt rahulolev ilme:

„Ta on tore poiss. Kui ta seda poleks, oleksin igal juhul teiega Londonisse sõitnud. Nüüd võin rahus puhata, sest ta kannab teie eest hoolt.“

Ma lahkusin, südames soe tunne selle lahke mehe vastu, kes oleks omaenda mugavuse ohvriks toonud, et kaitsetu naisterahva turvalisust kindlustada.

Mõni soe käepigistus, vastastikused head soovid, kerge kuivus kurgus, kerge südamevärin, rutakas jooks mööda ristloodis plankusid teiste Londonisse sõitjate juurde, ja siis eemaldus puksiir laevast ning me kandusime pimedusse.