Читать книгу Taevasselend - Brandon Sanderson - Страница 5

„Palun rääkige meile, mida te sanitaarvägedes teete, kodanik Alfir?” Mrs. Vmeer, meie tööõppe instruktor, noogutas julgustavalt mehele, kes klassi ees seisis.

Kodanik Alfir ei sarnanenud minu kujutlusega sanitaartöölisest. Kuigi ta kandis töölise kombinesooni ja paari kummikindaid, oli ta tegelikult kena: nelinurkne lõug, jämedad käsivarred, tihedalt istuvast kraest välja paistvad rinnakarvad.

Võisin teda peaaegu Beowulfina ette kujutada. Kuni ta rääkima hakkas. „Noh, me peamiselt kõrvaldame süsteemis ummistusi,” ütles ta. „Puhastame seda, mida me kutsume mustaks veeks – see on enamjaolt inimeste jäägid –, nii et see võiks tagasi tootmisse voolata, kus masinavärk selle vastu võtab ja tekitab samaaegselt vett ja kasulikke mineraale.”

„See sobiks sulle hästi,” sosistas Dia minu poole nõjatudes. „Jääkide puhastamine? See on ju edasiminek võrreldes argpüksi tütrega.”

Ma ei saanud teda kahjuks lüüa. Mitte ainult sellepärast, et ta oli Mrs. Vmeeri tütar, vaid et ma olin juba kaklemise eest hoiatuse saanud. Veel üks hoiatus võis takistada mul eksamile minekut. Mis oli rumal. Kas nad ei tahtnudki, et pilootidest saaksid head võitlejad?

Istusime väikeses ruumis põrandal. Meil polnud seekord kirjutuslaudu; teine instruktor oli need endale nõudnud. Tundsin end nagu nelja-aastane, kellele juttu ette loetakse.

„See võib mitte tunduda kuulsusrikkana,” sõnas Alfir. „Aga ilma sanitaarvägedeta poleks kellelgi meist vett. Piloodid ei saa lennata, kui neil pole midagi juua. Mitmes mõttes on meie töö koobastes kõige suurema tähtsusega.”

Kuigi mulle mõni loeng meeldis, olin neid küllalt kuulanud. Ventilatsiooniväe töölised olid nädala algusepoole öelnud, et nende töö oli kõige tähtsam. Nagu olid ehitusvägede töölised öelnud üks päev enne neid. Nagu ka sepikoja töölised, puhastusteenindajad ja kokad.

Neil kõigil oli peaaegu sama jutt. Midagi sellest, kuidas me kõik oleme tähtsad osakesed krellidega võitlevast masinavärgist.

„Iga töö koopas on elutähtis osa masinavärgist, mis meid elus hoiab,” ütles Alfir, nagu oleks mu mõtteid kuulnud. „Me ei saa kõik olla piloodid, kuid üks töö pole tähtsam kui teine.”

Järgmisena ütleb ta midagi oma koha teadmisest ja käskude täitmisest.

„Meiega ühinedes te peate suutma ettekirjutusi täita,” sõnas mees. „Te peate andma oma osa, hoolimata sellest, kui tähtsusetu see paista võiks. Pidage meeles, kuulekus on vaprus.”

Sain aru ja teatud määral nõustusin temaga. Piloodid ei saa sõjas hakkama ilma vee, toidu või sanitaarteenusteta.

Kuid selliste tööde tegemine tundus ikkagi rutiinsena. Kus oli säde, kus energia? Me pidime olema Võitlejad. Me olime sõdalased.

Klass plaksutas viisakalt, kui kodanik Alfir lõpetas. Akna taga kõndis veel töölisi sirgjooneliste, geomeetriliste kujude all. Vahel tundus, nagu me polekski sõjamasin, vaid pigem kell, mis mõõtis aega, kui kaua vahetused kestsid.

Õpilased tõusid vaheajale minnes ja ma sammusin eemale, enne kui Dia oma järjekordse vaimukuse viskab. See tüdruk oli püüdnud mulle terve nädala probleeme tekitada.

Selle asemel lähenesin õpilasele ruumi tagaosas – kiitsakale punasejuukselisele poisile. Ta oli pärast loengu läbisaamist otsekohe raamatu avanud.

„Rodge,” ütlesin. „Rigmarole2!”

Ta vaatas üles oma hüüdnime, kutsungi peale, mille olime talle valinud selleks ajaks, kui ta piloodiks saab. „Spensa! Millal sa siia jõudsid?”

„Keset loengut tulin. Sa ei märganud?”

„Kordasin mõttes lennuskeemide nimekirju. Neetud. Ainult üks päev jäänud. Kas sa pole närvis?”

„Muidugi mitte. Miks ma peaks närvis olema? See on käkitegu.”

„Ma pole kindel, kas minu jaoks on.” Rodge vaatas tagasi oma õpikusse.

„Kas sa teed nalja? Sa tead peaaegu kõike, Rig.”

„Sa peaksid mind vist Rodge’iks kutsuma. Ma mõtlen, et me pole veel hüüdnimesid ära teeninud. Mitte enne, kui eksami ära teeme.”

„Mida me kindlasti teeme.”

„Aga mis siis, kui ma pole õigeid materjale õppinud?”

„Viis põhilist pöördemanöövrit?”

„Järsk tagasipööre,” ütles ta otsekohe, „Ahlstromi silmus, paarislibastus, ületiiva korgitser, ja Imbani pööre.”

„VKV g-jõu hoiatavad piirnormid erinevatel manöövritel?”

„Kümme g-d tõusul või külgkaldes, viisteist g-d edasiminekul, neli g-d laskumisel.”

„Mootori tüüp Poco hävitajal?”

„Missugusel versioonil?”

„Praegusel.”

„A-19. Jah, ma tean seda, Spensa – aga mis siis, kui eksamil pole neid küsimusi? Mis siis, kui seal on midagi, mida me ei õppinud?”

Tema sõnade peale tundsin kerget kahtlusekübet. Praktika käigus muutus piloodieksami tegelik sisu iga aastaga. Olid alati küsimused mootorite, hävitaja osade ja manöövrite kohta – kuid praktiliselt võis seal olla küsimusi kõigil koolitusteemadel.

Olin paljudest loengutest puudunud, kuid teadsin, et ma ei peaks muretsema. Beowulf ei muretseks. Enesekindlus on heroismi hing.

„Ma kavatsen selle testi hiilgavalt sooritada, Rig,” ütlesin. „Sina ja mina, meist saavad parimad piloodid Võitlejate Kaitsevägedes. Me võitleme nii hästi, et krellide nutulaul kostab taevasse nagu suits matusetuleriidal, nad karjuvad meeleheitest, kui meid näevad!”

Rig kallutas pead.

„Kas soolasin pisut üle?” küsisin.

„Kuidas sa niisuguste asjade peale tuled?”

„Kõlab nagu miski, mida Beowulf võiks ütelda.”

Rodge asus uuesti õppima, ja ma tõenäoliselt oleksin pidanud temaga ühinema. Siiski ei suutnud ma enam tuupida, asju mehaaniliselt pähe toppida. Tahtsin, et väljakutse lihtsalt saabuks.

Meil oli täna veel üks loeng, õnnetuseks. Kuulasin umbes tosina õpilase lobisemist, kuid polnud sellises meeleolus, et nende rumalust taluda. Selle asemel leidsin, et kõnnin ringi nagu puuriloom, kuni märkasin, et Mrs. Vmeer tuli minu poole koos Alfiriga, sanitaartöötajaga.

Mrs. Vmeer kandis ererohelist seelikut, kuid hõbedane kadetimärk ta pluusil näitas ta tõelisi saavutusi. See tähendas, et ta oli piloodieksami ära teinud. Ta pidi olema lennukooli pooleli jätnud – muidu oleks märk olnud kuldne –, kuid see polnud ebatavaline. Siin Tulekoopas oli isegi kadetimärk suur saavutus. Mrs. Vmeeril olid erilised riided ja toidujaotusprivileegid.

Ta polnud halb õpetaja – ta ei kohelnud mind eriti teistmoodi kui teisi õpilasi, ja ta vaatas mind harva kurja pilguga. Ta meeldis mulle teatud viisil, isegi kui ta tütar oli pimeduseolend, kes oli väärt ainult seda, et teda tappa ja tema laibast nõiajooke teha.

„Spensa,” ütles Mrs. Vmeer. „Kodanik Alfir tahab sinuga rääkida.”

Valmistusin küsimusteks mu isa kohta. Kõik tahtsid neid alati esitada. Kuidas oli elada argpüksi tütrena? Kas ma soovisin, et saaksin selle eest peitu pugeda? Kas ma olin kunagi kaalunud perekonnanime vahetust? Inimesed, kes pidasid end kaastundlikeks, esitasid alati selliseid küsimusi.

„Kuulsin, et sa oled palju ringi rännanud,” ütles Alfir.

Avasin suu, et vihaselt vastu kähvata, siis hammustasin huulde. Mida?

„Sa käid väljas koobastes,” jätkas ta, „küttimas?”

„Hm, jah,” vastasin. „Rotte.”

„Me vajame sinusuguseid inimesi,” ütles Alfir.

„Sanitaarvägedes?”

„Paljud masinad, mida teenindame, asuvad kaugetes koobastes. Me korraldame nendeni ekspeditsioone ja vajame selleks tugevaid inimesi. Kui tahad tööd, siis ma pakun seda sulle.”

Tööd. Sanitaarvägedes?

„Minust saab piloot,” pahvatasin.

„Piloodieksam on raske,” sõnas Alfir meie õpetaja poole vaadates. „Paljud ei tee seda ära. Ma pakun sulle kindlat paika meie hulgas. Kas oled kindel, et ei taha seda kaaluda?”

„Ei, tänan.”

Alfir kehitas õlgu ja lahkus. Mrs. Vmeer vahtis mind hetkeks, siis raputas pead ja läks järgmist lektorit tervitama.

Taganesin vastu seina ja panin käed vaheliti. Mrs. Vmeer teadis, et minust saab piloot. Miks ta arvas, et selle pakkumise vastu võtan? Alfir poleks minust midagi teadnud, kui Mrs. Vmeer poleks talle rääkinud, nii et mis siin lahti oli?

„Nad ei lase sul piloodiks saada,” ütles üks hääl minu kõrvalt. Vaatasin ja nägin – hilinenult –, et olin Dia kõrvale juhtunud. Tumedajuukseline tüdruk istus põrandal, vastu seina nõjatudes. Miks ta teistega vestlemas polnud?

„Neil pole valikut,” vastasin. „Igaüks võib piloodi eksamit teha.”

„Igaüks võib seda teha,” ütles Dia. „Kuid nemad otsustavad, kes läbi saab. Ja see pole alati õiglane. Esimeste Kodanike lapsed saavad automaatselt sisse.”

Vaatasin seinal olevat joonistust Esimestest Kodanikest. Need olid kõigis klassiruumides. Jah, ma teadsin, et nende lapsed saavad automaatselt lennukooli sisse. Nad väärisid seda, kuna nende vanemad olid võidelnud Alta lahingus.

Vormiliselt oli seda ka mu isa – kuid ma ei lootnud, et see mind aitaks. Siiski oli mulle alati räägitud, et head eksamitulemused võivad lennukooli viia igaühe, hoolimata sellest, kes ta on. Võitlejate Kaitseväed – VKV – ei hoolinud, kes sa olid, nii kaua kui lennata oskasid.

„Ma tean, et nad ei pea mind Esimese tütreks,” ütlesin. „Aga kui eksami ära teen, saan läbi. Just nagu kõik teised.”

„Selles asi ongi, tobu. Sa ei saa läbi, mis ka ei juhtuks. Kuulsin, kuidas mu vanemad sellest eile õhtul rääkisid. Admiral Raudsoomus andis käsu sind mitte vastu võtta. Sa ei saa ometi arvata, et nad lasevad Jälitaja tütrel VKVs lennata, kas pole?”

„Valetaja.” Tundsin, kuidas mu nägu vihahoos külmaks läks. Ta püüdis mind jälle mõnitada, et ma karjuma hakkaksin.

Dia kehitas õlgu. „Ise näed. Minu jaoks pole sellel tähtsust – mu isa sai mulle juba töö juhtimisstaabis.”

Kõhklesin. See ei sarnanenud tema tavaliste solvangutega. Sel polnud sama õelat torget, seda lõbutseva mõnituse tunnet. Ta… tõesti paistis mitte hoolivat sellest, kas ma teda usun.

Astusin üle ruumi sinna, kus Mrs. Vmeer vestles uue loengupidajaga, naisega Vetikavaatide Vägedest.

„Me peame rääkima,” ütlesin talle.

„Üks hetk, Spensa.”

Seisin seal, tungides vahele nende vestlusele, käed rinnal, kuni viimaks Mrs. Vmeer ohkas ja tõmbas mu kõrvale. „Mis lahti on, laps?” küsis ta. „Kas oled uuesti kaalunud kodanik Alfiri lahket pakkumist?”

„Kas admiral ise andis käsu, et ma ei tohi piloodieksamit ära teha?”

Mrs. Vmeer pilutas silmi, siis pöördus ja vaatas oma tütre poole.

„Kas see on tõsi?” küsisin.

„Spensa,” sõnas Mrs. Vmeer uuesti minu poole vaadates. „Sa pead aru saama, see on väga delikaatne küsimus. Su isa kuulsus on…”

„Kas see on tõsi?”

Mrs. Vmeer surus huuled kriipsuks ega vastanud.

„Siis olid kõik need jutud valed?” küsisin. „Need jutud võrdsusest ja et ainult oskused loevad? Et leiad oma õige koha ja jääd sinna tööle?”

„See on keeruline,” vastas Mrs. Vmeer. Ta tasandas häält. „Tead, miks sa ei võiks homsele eksamile mitte tulla, et säästa kõiki piinlikkusest? Tule minu juurde ja me otsime sulle sobiva töö. Kui mitte sanitaarväed, siis ehk jalavägi?”

„Nii et seisan terve päeva valvepostil?” ütlesin üha valjeneva häälega. „Ma pean lendama. Ma pean end tõestama!”

Mrs. Vmeer ohkas, siis raputas pead. „Mul on kahju, Spensa. Kuid seda ei saa kunagi juhtuda. Soovin, et üks meie õpetajatest oleks olnud küllalt vapper, et vabastada sind sellest eksiarvamusest, kui olid noorem.”

Sel hetkel varises kõik mu ümber kokku. Unistuste tulevik. Hoolikalt kujutletud väljapääs mu naeruväärsest elust.

Valed. Valed, mida osa minust oli juba kahtlustanud. Muidugi ei lase nad mul eksamit ära teha. Muidugi olin ma liiga suureks häbiplekiks, et mind lendama lubada.

Tahtsin raevutseda. Tahtsin kedagi lüüa, midagi puruks peksta, karjuda, kuni mu kopsud verd jooksevad.

Selle asemel lahkusin klassiruumist, mind saatmas teiste õpilaste naervad pilgud.