Читать книгу (Mitte just) armastuslugu - Brigitta Davidjants - Страница 4

Rebeka jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga. „Kust sa nii hilja tuled? Miks sa ei helistanud?” ütleb ema tere asemel.

„Mis hilja? Lolliks läksid või? Kell on üheksa!” ägestub Rebeka. Kisub tee peal saapad jalast ning marsib oma tuppa. Ema tuleb Rebekale järele ja jääb uksele seisma.

Rebeka sikutab parasjagu kampsunit üle pea. „Millal sul küll need tujud lõppevad?” küsib ema.

„Mis tujud?” haugatab Rebeka vastu ja pöörab selja. Ema viivitab hetke, tahab nagu midagi öelda. Mõtleb ümber ja väljub toast.

Rebeka keerab toaukse lukku, lükkab maki sisse ja viskab põrandale siruli, käed pea all. Ise aga mõtleb, mille peale ärritus. Tõesti, ta lubas emale pärast kooli helistada. Ja unustas.

Raamatukogus läheb aeg kähku. Ta käib seal koos sõbrannadega tihti. Niisama aega veetmas, kui Toompeal enam jõlkuda ei viitsi ja õues külm hakkab. Rebekale meeldib raamatukogu kollakas valgus, meeldivad sealsed avarad koridorid ja natuke magus lõhn.

Nad kuulavad raamatukogus vinüülplaate, loevad raamatuid ja sirvivad Meie Meelt, vahel mõnda välismaist muusikaajakirja. Mõnikord paljundab Rebeka raamatukogus noote, mida kodus klaveril mängida. Queeni „A Kind of Magic”, Alo Mattiiseni „Ei ole üksi ükski maa”. Sellist kraami, mida muusikakoolis ei õpetata.

Ükskord jooksis ta raamatukogus kokku Renega. Renel on hallid silmad, Elvise stiilis tukk ja nahktagi. Sõbrad kutsuvad Rened indie-poisiks, sest talle meeldivad The Cure, The Smiths ja Joy Division. Mitte miski ei reeda, et ta on alles abiturient. Rene otsis parasjagu kunstiajaloo referaadi jaoks materjale.

„Käid sa tihti siin?” küsis Rebeka. „Mitte pärast seda enam, kui see kohustuslikuks muutus,” vastas Rene, „mida sa ise raamatukogus teed?“ – „Otsin ühte raamatut, mida Linka soovitas, „Tuulest viidud”.”

„Sa loed kõike, mida Liina soovitab?” küsis Rene kuidagi mürgiselt. Läks paar riiulit edasi ja otsis sealt midagi: „Näh, võta see parem!”

Raamat oli väike ja kollast värvi, soome keeles ning kaanele olid pliiatsiga sirgeldatud kaks alasti meesfiguuri. Jean Cocteau, „Valkoinen kirja”, luges Rebeka kaanelt. Otsis siis riiulist soome keele sõnaraamatu ja läks lugu veerima. Paar tundi hiljem uuris ta pilti raamatukaanel uuesti – raamat rääkis meestevahelisest armastusest. Peab uurima, kes see Cocteau selline on, mõtles Rebeka. Tal ei ole homode vastu midagi, aga ta ei tunne ise ühtegi sellist.

Igatahes loeb Rebeka nüüd iga kord, kui raamatukogusse läheb, mõned leheküljed ka Rene antud raamatust ning loodab, et vahest on Rene jälle seal, mõnda koolitööd tegemas.

Rebeka ajab end püsti ja läheb kööki: „Me käisime klassiõdedega rahvusraamatukogus, sorry. Ma unustasin helistada. Unustasin end lugema.” Endal aga sees keeb. Ta ei saa aru, miks ta peab emale pugema või talle aru andma. Ema vist polegi pahane, vastab kuidagi hajameelselt:

„Võta süüa. Isa tegi pajarooga.”

Pärast õhtusööki heidab Rebeka voodisse ja lööb lahti raamatu. Klaver jääb täna jälle harjutamata. Raamat räägib mehhiko indiaanlasest ja tema õpilasest, kes peab oma koha üles leidma. Igal inimesel on oma koht, õpetab vana indiaanlane õpilast, ja vale koht võib tappa. Õpilane otsib, otsib, ja lõpuks leiab oma koha.

Rebekale meeldib see raamat. Huvitav, mõtiskleb ta, kas minul on ka siin toas oma koht. Ta kukutab end voodist põrandale. Istub klaveri alla. Veeretab end põranda keskele. Ronib seejärel voodisse tagasi ja lööb raamatu jälle lahti. Ta mõtleb, et kunagi sõidab ka tema Mehhikosse ja hakkab nõia õpilaseks. Seinalt vaatavad Rebekat The Cure’i ja Type o Negative’i plakatid, mis kuulutavad ammust kontserti Stockholmis. Rebeka kiskus need maha mingilt Postimajaäärselt plangult ja tassis koju. Need teevad tema toa kõvasti õdusamaks ning Rebekal on plaanis pikapeale kogu tapeet plakatitega katta. Akna taga on oktoober ja pime.

Samal hetkel heliseb teises toas telefon.

„Rebeka, sulle! Linka helistab!” karjub vanem õde.

Linka hääl on ärev:

„Rebs, sa tead, kus me praegu lähme? Ardo sünnale! Ta just helistas, ta peab hoopis täna!”

„Täna? See pidi ju homme olema!”

„Jaa, aga seal kellukoolis maksis keegi rohkem ja homme polegi sauna! Nii et ta teeb hoopis täna vaikse istumise sõbra pool.”

Rebeka on vait ja mõtleb. Ta teab, et järgmine päev on kool ja ema ei luba teda välja. „Rebs, sa ei saa mind alt vedada!” mangub hääl torus. „Gert on raudselt seal! Me peame minema! Ardo ise on ju ka!”

*

Mõned kuud tagasi augustis oli ilm veel soe ja Rebeka sõbranna Kelly otsustas pidada sünnipäeva klassivenna vanemate süstakuuris.

Kelly on suurt kasvu tugev tüdruk, kes on oma juuksed blondiks pleegitanud ja küüned roosaks lakkinud. Klassivennad kutsuvad teda selja taga Robocopiks või Termikaks. Kelly sai seitseteist.

Rebeka sai Kellyga tuttavaks Liina kaudu, too on Kelly pinginaaber. Erinevalt Kellyst on Liina pisike ja armas. Liina naerab palju, armastab maalida ja tahab astuda tuleval aastal lavakasse, äärmisel juhul ERKI-sse lavakunsti.

Rebeka ärkas tol hommikul ja tundis, kuidas elevus mööda selgroogu üles roomab. Päike hõõgus aknast otse voodisse. Ta mõnules, ringutas ja hüppas püsti. Täna tuleb äge päev, mõtles ta hambaid pestes. Siis lippas kööki ja meisterdas endale kähku paar juustusaia. Aga juba helistaski Kelly ja kamandas ta enda juurde vahvleid küpsetama.

Rebeka tõmbas selga oma kõige ilusama kleidi, mille oli leidnud Aia tänava India poest. Mõtles hetke, võttis kleidi ära ja pani hoopis sinised teksad ja lilla sooniksärgi. Jooksis uksest välja, võttis mitu astet korraga ning oli peagi tänaval.

Kell kaheksa õhtul on Kelly, Liina ja Rebeka süstakuuris kohal. Nad lõiguvad salatit ja viinereid, sätivad hommikul küpsetatud vahvlid võimalikult kenasti taldrikule, segavad morssi ja siis ongi kõik valmis ja enam pole midagi teha. Nad lähevad Pirita randa kiikuma.

„Ma kardan,” tunnistab Kelly. „Äkki keegi ei tulegi?”

„Muidugi nad tulevad,” lohutab Rebeka teda ja otsustab, et nüüd on paras aeg anda Kellyle üle sünnipäevakingitus, temalt ja Liinalt kahe peale – poolkuiv valge Lossivein ja juuksemask. Kelly lööb kingitusi nähes näost särama. Nad paluvad pudeli avamisel abi noortekambalt, kes seal lähedal õlut joob, ning võtavad esimesed lonksud.

Tund aega hiljem on Lossivein otsas ja tüdrukud naasevad süstakuuri. Tundub, et Kelly hirm on olnud asjatu – maja on rahvast täis. Mõned istuvad paadisillal, lobisevad ja naeravad. Teised jutlevad toas laua ääres. Rebekale tundmatu mees teeb parasjagu kaminasse tuld. „See ongi Gert,” liiguvad Kelly huuled hääletult.

Rebeka heidab mehele põhjalikuma pilgu. Ta teab, et Kelly ja Liina said Gerdi ja tema sõpradega tuttavaks paari nädala eest Mähel, kellegi sünnipäeval. Et Gert on neist natuke vanem, üle kahekümne. Ja et Liina on Gerti armunud, sest too on ilus ja salapärane ning pidi enda sõnul kätte saama iga naise, keda tahab.

Aga Gert ei avalda Rebekale erilist muljet. Oma potisoengu, valge särgi ja siniste teksadega tundub ta kuidagi tavaline, isegi mittemidagiütlev.

Muusika mängib ja Rebeka seirab tuba. Ahju ees tantsib mees. Roosad teksad ja must särk. Põselohukesed, sassis punased juuksed ja punakas habe. Rebeka tunneb mehe Liina kirjeldusest ära. See on Ardo, Gerdi parim sõber. Ardol on silmad kinni ja ta näib viibivat omas maailmas. Ardo on ilus. Ja see, kuidas ta tantsib, on paeluv ja häiriv korraga.

Rebeka tuttavad mehed ei tantsi. Ka Rene ei tantsi kunagi ja on öelnud, et vihkab tantsimist. Aga tundub, et Ardol on tantsides hea olla.

Rebeka vaatab meest. Korraga teeb mees silmad lahti. Ta vaatab otse Rebeka suunas ja naeratab. Rebeka läheb ähmi täis, püüab seda varjata ning jookseb makis kassetti vahetama. Seal mängib parajasti Liina lemmikbänd L’Dorado. Lõbus, ja samas räägib asjadest, nagu need on, leiab Rebeka parim sõbranna.

Samal hetkel on Ardo Rebeka selja taga. „Oo, sulle meeldib Doors?” tunnustab ta tüdruku muusikavalikut. Näpib siis kassetti, mis vedeleb maki kõrval:

„See siin on ka lõpp hea. Sinu oma?”

„Jaa, sulle meeldib ka Sex Pistols?”

„Lemmikbänd ju! Tead, mis nad Helsingi kontserdil ütlesid? Et nad pole kümme aastat koos mänginud, aga kuskil ju peab harjutama. Päris väike pudelite sadu tuli!” Ardo naerab oma nalja üle. Rebeka püüab kaasa naerda, aga tunneb, et põsed õhetavad. Ta tunneb end Ardoga rääkides samamoodi nagu tema tantsimist vaadates – ühtaegu võlutud ja segaduses. Niisiis pomiseb Rebeka mingi vabanduse ja läheb hoopis õue.

Nüüd siirdub rahvas randa, kaasa võetakse paar šampusepudelit. Mere ääres on õhtule vaatamata palju inimesi. Kuigi aeg on hiline, on ilm ikka veel soe. Ja vesi ka.

„Lähme ujuma!” agiteerib Rebeka sünnipäevalisi. „Ei viitsi, ujukaid pole,” ühmab keegi vastu, vist sünnipäevalaps Kelly. „Lähme ikka,” nuiab Rebeka. „Lähme kas või riietega!”

„Me läheme ainult paljalt,” irdub peoseltskonnast Ardo, kes on kuidagi tema kõrvale kõndima sattunud.

„Paljaks ma ennast küll ei võta!”

„Võta ikka, pärast oled märgade riietega, lõpp ebamugav ju!” kisub Ardo juba endal pükse jalast. Rebeka raputab kangekaelselt pead. Ta mõtleb sellele, et tal on päevad, ning jookseb teksadega vette.

Ardo viskab nüüd ka kähku särgi seljast ja sumab Rebekale järele. Ta jõuab tüdrukuni, haarab tal käest ja peatab ta kinni:

„Kas sa oled alati selline?”

„Milline?” püüab Rebeka hämaras tabada mehe näojooni.

„Selline temperamentne.”

Rebeka kehitab õlgu ja jookseb tagasi kaldale, nii et vett pritsib igas suunas.

Tunni pärast on õues pime. Rebeka istub paadisillal. Tal on seljas Kelly särk ja Ardo pintsak, need on talle natuke suured. Teksad väänas Ardo välja ja viis sauna kuivama, öeldes sinna juurde: „Sa oled mulle nüüd ühe musi võlgu – nende eest.” Nüüd istuvad nad paadisillal teineteise kaisus. Rebeka laseb ühe jala üle sillaääre rippu ning pistab varba jalge ees mustendavasse jõevette. Ardo torkab nina tüdruku juustesse. Rebeka mõtleb, et võikski sillale istuma jääda.

Aga hommik jõuab kätte lubamatult kiiresti. Õues läheb korraga eredaks, nii et silmadel on valus, ja linnud laulavad nii, et võib kurdiks jääda. Rebeka istub Ardoga ikka veel sillal. Ainult vahepeal, öösel, käisid nad jalutamas. Enne seda piilusid korra tuppa. Makis mängis lõbus iiri musa. Inimesed lärmasid ja naersid.

„Ma olen lind!” karjus üle teiste Liina, kes oli miskipärast laua peale roninud, lehvitas käsi ja prantsatas põrandale. Seejärel ronis lauale sünnipäevalaps, kes tahtis ka lendama õppida. Tal oli seljas miniseelik, mehed vajusid kahte lehte.

„Lähme parem lossivaremetesse. Ma tean, kuidas sisse hiilida,” sulges Ardo süstakuuri ukse.

Nad turnisid käest kinni mööda varemeid. Korra võttis Ardo ta õlgadest tugevasti kinni ja vaatas talle pimeduses pingsalt silma. Lasi siis lahti. Ja nad kõndisid tagasi paadisillale.

Vastu hommikut jääb Ardo vaikseks. Ta hoiab ikka veel Rebekat kaisus, aga ei räägi temaga enam. Ta tundub üldse kuidagi eemal. Viimaks läheb Ardo vetsu. Rebeka ootab, aga Ardot ei tule. Lõpuks hakkab tal üksi paadisillal jahe. Niisiis tõuseb ta püsti ja läheb ka tuppa. Ardo istub omaette kamina ees ega tee temast välja. Tundub, et ta on uuesti tule üles teinud ning vahib nüüd süvenenult kaminas praksuvaid puid.

Sünnipäev on läbi. Rebeka astub toast välja ja kõnnib minema, süstakuurist võimalikult kaugele.

„Kus sa lähed?” jookseb Ardo talle järele. Rebeka istub lillepoti äärele ning vaatab Ardot õnnetu näoga. Ardo kükitab tema ette ja tõstab ta jalalabad oma ketside peale. Et Rebeka jumala eest külma ei saaks.

Nad on mõnda aega nii ja vahivad tõtt. Ritsikad saevad.

„Kas me kohtume veel?” küsib Ardo. Taevas kiljub kajakas. „Kuulsid?” lööb Ardo näost särama. „Kohtume küll!”

Nad lähevad tagasi süstakuuri. Ardo vaatab enda ette:

„Öösel ma tahtsin sind korra väga suudelda. Enam ei taha.” Ja lisab: „Ma ei taha, et sa minu peale liiga palju mõtlema peaksid.”

„Ongi hea,” vastab Rebeka. Ent mõtleb ise kurvalt, et Ardo oleks võinud siiski üritada. Mees aga viskab nalja: „No mis sa kurvastad? Küll me veel kohtume! Näed, mul on mingi kollane taldrik pea kohal? Tegelikult on see minu lolluste aura! Ja kõige peale on kirjutatud – Nõmme kultuurikeskus, transamees!”

Ning ütleb ajast ja arust kaabut kergitades Rebekale head aega.

*

Rebeka silme ees on mälupildid, kui ta istub maja ees taksosse, taksojuhi kõrvale. Vanem õde aitas silmad värvida ja andis takso jaoks 25 krooni.

Rebeka õde on pikkade blondide juustega ja kui ta veel keskkoolis käis, oli ta üle kooli tuntud kaunitar. Tundub, et kõik, mis ta ette võtab, õnnestub. Kooli lõpetas kuldmedaliga ja nüüd õpib majandust, kuhu oli meeletu konkurss. Aga tema sai sisse.

Õde meeldib Rebekale. Vahel õpetab õde talle matemaatikat, aga kuna Rebeka pole pooltki nii nutikas, lõppeb koosõppimine alati karjumisega. Üldse tunneb hulka maad lühem ja pehmem Rebeka end vanema õe kõrval natuke nagu inetu pardipoeg. Erinevalt õest hoiavad tema hoopis tumedamat tooni juuksed täpselt nii, nagu ise tahavad. Nagu oleks elektrišoki saanud, ilkusid klassivennad veel mõne aasta eest Rebeka soengu kallal.

Täna on Rebekal pruuni jope all mustad teksad ja ema lohvakas must kampsun, mis ulatub põlvini. Juuksed on ta sättinud kõrva taha, kus need kuidagi püsida ei taha.

Taksojuht naeratab, tüdruk naeratab ebalevalt vastu. „Aga kuhu me sõidame?” küsib taksojuht viimaks.

Kodus oli hirmus skandaal. „Jälle sul hakkavad need öised tuurid!” karjus ema

„Emme, ma pean minema! Meil on tüdrukuteõhtu!”

„Ma saan ju aru, et sa valetad mulle! Mis tüdrukuteõhtu sul kell üksteist õhtul on? Sa oled neliteist! Kuhu sa lähed?”

„Ma ütlesin ju, Linkaga Kelly poole!”

Ema sai vist aru, et ei saa Rebekat takistada: „Olgu, Rebeka. Aga homme on koduarest.” Rebeka oli jonnakalt vait. „Ja ma räägin Liina emaga.”

Taksojuht paneb suitsu ette. Vabastab siis piduri, vajutab sujuvalt sidurit ja gaasi ning auto tagurdab teele. Sealsamas, Marati hoone ees, nägi Rebeka lapsena aknast keravälku. Huvitav, mida nad seal toodavad, mõtleb ta, sest samas kohas nägid keravälku ka ema ja vanaisa. Nad pööravad Tartu maanteele. Rebeka vaatab aknast välja. Nurga peal reklaamib end keldris asuv karusnahasalong, reklaaminäoks rõõmus panda. Eemal särab Marlboro Quattro reklaam. Tänavad on tühjad nagu nädala keskel ikka, kuigi raadios laulab Whigfield, et on laupäeva õhtu. Hommikul on siin inimesi rohkem. Ükskord, kui Rebeka oli teel kooli, küsis üks mees temalt, ega ta raha ei tahaks teenida. Rebeka imestas tookord – kas mees ei näinud, kui vana ta on.

Kümme minutit hiljem jõuavad nad Taksopargi juurde. Hetk tagasi oli ilm hilissügiseselt kuiv ja jahe, nüüd langevad esimesed piisad. Rebeka annab taksojuhile raha, tänab viisakalt ja astub autost välja. Liina on tal peatuses vastas:

„Rebs, lõpuks! Ma passin siin juba pool tundi. Ma ei tea, kus see aadress on, kusagil Kosklas vist.”

Selja taga räuskab purjus mees. Tahab nendega ilmselt tutvust sobitada. Tüdrukud haaravad käest kinni ja jooksevad kiljudes üle ristmiku. Kas eales on mõni mees niimoodi mõne tüdruku kätte saanud, mõtiskleb Rebeka.

Nad kõnnivad tundmatuid tänavaid pidi. Rebeka on kesklinna tüdruk, kes eksib ära juba siis, kui satub Liivalaia tänavalt Veerennisse. Tema koolimajagi asub vanalinnas.

Nüüd on nad jõudnud oranžide hruštšovkade juurde ja otsivad majanumbreid. Liina loetleb neid. Lõpuks leiavad nad õige maja ja ronivad trepist üles neljandale korrusele. Imelik, mõtleb Rebeka, kõik tuttavad elaksid nagu neljandal korrusel. Ning et ta ei tunnegi inimest, kellele külla läheb.

Ust ei ava majaperemees, vaid hoopis Ants, kellega tüdrukud suvel süstakuuris tuttavaks said. „Arts, plikad tulid!” tervitab ta tüdrukuid kraapsu tehes. „Astuge sisse! Meil on siin tagasihoidlik pidu, Artsil sai veerandsada täis. Veini? Õlut? Šampanjat?”

Rebeka ja Liina astuvad edasi. Pilt on trööstitu. Tuba on räpane. Laua peal vedelevad pooltühjad pudelid. Ardo vaidleb ägedalt mingi mehega, kellel on põsk katki kriibitud. Gert tukub nurgas.

„Läks naisega kaklema,” ütleb Ants kuidagi kahjurõõmsalt ja osutab katkise põsega mehele. Mees koriseb, vaarub püsti ja pudistab midagi nende suunas. Tundub, et ta pakub neile juua. Aga juba katkestabki teda Ardo, kes röögatab üle toa:

„Tulitegi!”

Paari pika sammuga on ta nende juures ja haarab Liina sõbramehelikult kaissu. Täna on tal seljas roosa, mustade kirjadega T-särk, mis on topitud püksi. Randmete ümber on paar metallvõru, mis kilisevad iga kord, kui ta toas ringi liigub. Siis kallutab Ardo pea ühele küljele, teeb silma ja ulatab Rebekale käe:

„Sind on mul eriti hea meel näha!”

Rebeka punastab juuksejuurteni: „Oo, tere! Te ei pahanda, kui ma muusikat vahetan? Mul on siin väga head musa, Kate Bush!” Ja ta siirdub kotist kassetti välja koukides maki juurde. Ta ei lahku üldse kunagi kodust, ilma et tal paar kassetti kotis poleks.

„Miks nii noor neiu nii vana muusikat kuulab?” astub Rebeka juurde korteriperemees. Ta valab Rebekale šampanjat.

„Ma ei tea, mult kogu aeg küsitakse, aitäh!” Rebeka võtab lonksu.

„Kuule, vanamees, sa mine vaata sinna… Kööki! Seal keegi otsis sind!” liitub nendega Ardo. Ta võtab Rebeka kõrval koha sisse. Nad on natuke aega vait, kuni Ardo vaikuse katkestab ja uurib, kuidas Rebekal siis ka läinud on. „Koolis on palju õppida,” vastab Rebeka. „Järgmisel aastal keskkool. Ja sa ise?”

„Tööd vahetasin siin sügisel. Tulin Nõmmelt ära. Läksin hoopis teatrisse, valgustajaks.”

„Nii šeff! Sa näed ju kõik etendused ära!”

„Jaa! Tahad teatrisse tulla? Ma saan piletid. Mitu head tükki on praegu. Oi, aga sul on ju klaas tühi! Või mis, võtame terve pudeli!”

Nad lähevad rõdule peitu. Et teised ei näeks, et nad pudeli ära virutasid, seletab Ardo ja meisterdab taarakastidest istumise. Siis võtab Rebekal ümbert kinni. Et külm ei hakkaks.