Читать книгу Kus sa ka poleks - Cara Walton - Страница 5

DEBORAH KEELDUS KUULDUT uskumast. Beatrice tuleb varsti ja vabandab hilinemise pärast. Kui isa surm oli olnud vältimatu, siis seda, et Beatrice’i äkki lihtsalt enam pole, ei suutnud ta ette kujutada. Deborah tundis end järsku väga üksikuna selles troostitus maailmas.

Ta astus kõhklevalt võõrastemaja poole, kui kuulis läbi vihiseva tuule kabjaplaginat ja vankrirataste kolinat teel. Järsult ringi pööranud, jooksis ta väravakaare alt välja. Samal hetkel ilmus võõrastemaja uksele mees tumedas. Deborah saatis taeva poole palve, et tõllas oleks Beatrice. Lugu, mida ta äsja kuulis, oli lihtsalt väljamõeldis, see oli kahetsusväärne arusaamatus.

Kehvalt valgustatud võõrastemaja ees peatus tolmune ühe hobusega tõld. Pukist hüppas alla kutsar ning võttis ära suud ja nina katva rätiku.

“Sir Randell, vabandage, et hilinesin. Väljas on tõeline torm.”

“Kas me võime teele asuda?”

“Siia ma ju jõudsin. Kui aeglaselt sõidame, peaksime hakkama saama.”

Kutsar avas ukse ja härra asetas juba jala jalatoele. Korraga vaatas ta Deborah’ poole ja kutsus peanoogutusega tallipoisi endale lähemale. Too lähenes kõheldes, justkui hoopi kartes.

“Jah… Toft-Warren… nii ta ütles, sir,” vastas too isanda pärimise peale.

Sir Randell vaatas veel kord Deborah’t. Langetanud justkui ebameeldiva otsuse, suundus ta neiu poole.

“Nagu ma kuulsin, miss, soovite te Toft-Warrenisse minna?”

Võõra vastu tuntavast vaenulikkusest hoolimata ei saanud Deborah viisakale pöördumisele vastamata jätta.

“Jah, seda küll.”

“Üksi?”

“Ma lootsin, et mulle vastu tullakse.”

Ta kordas seda vist sajandat korda.

“Eeldan, et olete missis Flemingi õde. Vapustav sarnasus.”

Sõnades kuuldus etteheide.

“Poolõde. Deborah Richie.”

“Miss Richie,” mees tegi midagi kummarduse sarnast. “Minu nimi on Gaunt. Randell Gaunt. Johanson küllap rääkis teile sellest kohutavast uudisest, kuid arvatavasti tegi ta seda väga jämedalt ja taktitundetult.”

“Rääkis küll, kuid ma ei suuda seda uskuda. See pole võimalik! Ta ütles mulle, kuid ma ei saa…”

“Siin on liiga tuuline, et midagi arutada. Lubage endale selleks ööks peavarju pakkuda, et saaksite puhata ja šokist toibuda. Teil tuleb loomulikult oma plaane muuta.”

Mehe hääl ja pilk olid külmalt üleolevad. Ta tundus olevat kolmekümne ringis, kuid nägi oma karmi oleku tõttu palju vanem välja. Deborah mõistis, et see omapärane mees ootas ühest vastust – ei või jah. Ta tundis end ahistatuna.

“Väga kena teist, sir, kuid olen harjunud enda eest ise hoolitsema.”

“Siin on teil väga ebamugav.”

“Ma räägin võõrastemaja peremehega.”

“Ja tema ütleb teile, et vabu tube ei ole. Isegi siis, kui see nii ei ole. Igal juhul pole võõrastemaja kõige sobivam koht saatjata noore leedi jaoks.”

Ta andis oma kutsarile märku.

“Gritten, hoolitse leedi pagasi eest.”

“Sir, ma tõepoolest ei taha teile tüli teha.”

“Minu majas leiate koolitatud personali. Kahjuks pole mul kammerteenrit, kuid majapidajanna hoolitseb meelsasti teie eest. Homme hommikul võite endale teise ulualuse otsida või naasta sinna, kust tulite.”

Ta jutt tundus veenev, samas delikaatne. Sir Randell Gaunti jaoks oli küsimus otsustatud ja ta soovis kannatamatult teele asuda.

“Miks te minu suhtes nii osavõtlik olete?” küsis Deborah.

“Sest kogu see lugu puudutab kahjuks ka mind. Põlenud maja oli minu valdustes ja kuulus mulle, sellepärast ma oma hõivatusele vaatamata Londonist kohale ruttasingi. Minu jaoks on see tuntav kaotus.”

Mees sirutas käe, et Deborah tõlda aidata. Kuigi mõistnud, et muud väljapääsu tal pole, püüdis neiu ikkagi kergelt vastu punnida.

“See mees, tallipoiss, ütles mulle, et keegi ei suuda sellise tormiga sinna sõita… Mis selle koha nimi oligi?”

“Kanarbikunõmm. Tuleb lihtsalt teed teada. Ma mõistan inimesi, kes sellise ilmaga keelduvad kodust lahkumast, kuid minu kutsar tunneb oma tööd hästi. Ta jõudis siia, tähendab, ta viib meid ka kohale.”

Deborah mõtles endamisi, et ega see vaeseke poleks julgenud ka vastu vaielda. Ta tundis tugevat kätt oma küünarnukil ja istus tõlda.

Väikese koha harvad tuled jäid kiiresti seljataha. Kohe, kui nad peatänavalt ära olid keeranud, hakkasid tuuleiilid tõlda nii sakutama, et see kõikus küljelt küljele. Sir Randell oli sügavalt mõtetesse laskunud. Viimaks lausus ta:

“Võtke vastu minu kaastunne missis Flemingi surma puhul.”

“Mul on nii raske seda uskuda. Beatrice…”

“Ma ei saa teid lohutada, kuna ei tea juhtunust rohkem kui teie.”

Deborah noogutas ja vaatas aknast välja. Ta juurdles selle kallal, millega mees Londonis võiks tegelda. Tundus, et tulekahju polnud talle mitte saatuse löök, vaid lihtsalt äriasju pärssiv juhtum.

Sir Randell püüdis jälle viisakas olla:

“Siinne kant võib igaühele, kes sellega tuttav pole, väga trööstitu tunduda.”

“Mul pole veel juhust olnud sellega lähemalt tutvuda.”

Kuuvalgus puudutas mehe karmi nägu.

“Tuhandeid aastaid tagasi,” alustas ta õpetlikul toonil, “peeti seda kanti tihedaimalt asustatud alaks kogu Inglismaal. Kiviajal elasid siin inimesed, kellest on säilinud kuni kakskümmend meetrit sügavad vanad kivimurrud. Nüüd paiknevad need asustatud kohtadest kaugel. See on künklik ala. Siin on tugevad tolmutormid ja siin elavad jänesed. See ongi selle kandi kohta kõik.”

Deborah oleks tahtnud küsida, miks mees siis siin elab või maid omab, kuid tundis, et sellel pole mõtet. Mees justkui kuulus selle koha juurde. Tema käitumine, nagu kogu tema olemus, oli sama karm ja eemalepeletav kui see liivapõndakute ja niru põõsastikuga paik.

“Veel veerand tundi,” lausus Randell, kes tundis suurepäraselt tee iga looget. Käsi rinnal ristates nõjatus ta seljatoele.

Mõne aja pärast möödusid nad kahest väravatulbast, pöördusid kruusateele ja Deborah’le avanes värelevas kuuvalguses halli hambuliste tornidega kivimaja tontlik siluett.

Tõld peatus ja selle uks tehti lahti.

“See on Saxwold Hall. Siin tunnete end pisut mugavamalt kui Ingmeri võõrastemajas.”

Vestibüülis oli külm. See ei sõltunud mitte ainult temperatuurist, vaid ka interjöörist. Kaunid ülespoole suunduvad trepikäsipuud ja balustraad olid suurepäraselt poleeritud. Keset vestibüüli seisev pikk kitsas laud helkles vaskselt. Seinal oli flaami stiilis pilt tuuleveskitega. Ja vaatamata kõigele sellele ei tundunud ruum külalislahkena.

Peaukse juures seisis ülemteener. Kohe ilmus ka mustas valge kraega kleidis ja tanus majapidajanna.

“Tere tulemast, sir Randell.”

“Tänan, missis Thornton.”

Reveranssi tegeva naise silmad olid huviga Deborah’le suunatud.

“Missis Thornton, miss Richie veedab öö siin ja jääb vajadusel ka kauemaks.”

“Ma ei teadnud, et te külalise kaasa toote, sir,” lausus naine.

Randell selgitas missis Thorntonile paari sõnaga olukorda ja too tegi ettepaneku majutada Deborah maja idatiiva külalistetuppa. Randell noogutas nõusolevalt.

Noor teener viis Deborah’ pagasi talle määratud tuppa.

“Süütasin tule nii teie kabinetis kui ka toas, sir. Kuni leedi tuba soojeneb, võiks ta oodata kabinetis.”

Randell noogutas jälle.

“Ma käsin anda teile pokaali madeirat, miss Richie. Pean teid aga üksi jätma, sest mul on palju tegemist. Näeme õhtusöögi ajal.”

Tundus, et mehe elu käis range korra järgi ja kui miski ootamatult ta plaanid rikkuski, siis seisid teenrid ja ta ise hea selle eest, et see võimalikult vähe probleeme tekitaks.

Deborah juhatati sir Randelli kabinetti. Kaminas praksus rõõmsalt tuli, suurte raamatukappide kõrval olevates kandelaabrites põlesid küünlad.

Missis Thornton näitas talle pesukaussi, mis oli peidetud oliivivärvi kardinate taga olevasse orva. Teener tõi kannu kuuma veega ja käteräti. Deborah oli kõige selle eest väga tänulik.

Vahepeal oli kamina ette asetatud tugitool ja selle kõrvale lauale pokaal veini. Võtnud istet, püüdis Deborah lõõgastuda ja hakkas tuba vaatlema.

Raamatukapp oli täis meditsiiniraamatuid. Seinal ei rippunud pilte, aga tõustes nägi ta suurel madalal kapil avatud anatoomiaatlast. Üksainus pilk sellele ajas Deborah’ südame kergelt läikima. Ta istus jälle tugitooli ja avastas ootamatult, et ei mäleta, millal ta viimati söönud oli.

Ta ei tahtnud siia jääda ja koos sir Randelliga õhtustada, ei tahtnud talle pealesunnitud külalislahkuse eest tänulik olla. Ta oli liialt väsinud ja segaduses, et oma käitumine läbi mõelda. Deborah tundis end maailmas nii üksi, nagu ei kunagi varem.

Ootamatult rikkus maja vaikust koletu müra. Tundus, nagu oleks tohutu hiiglane köhima hakanud ja rusikaga vastu seina tagunud. Deborah kargas püsti. Samas sisenes tuppa missis Thornton.

“Jumal küll, kas te ehmusite, miss?” Ka teda see müra ilmselt häiris. “See on ainult pump, mille töömees maja kütmiseks tööle paneb. Peremehe äraolekul me seda ei kasuta, aga täna soovis sir Randell vanni võtta ja sooja on vaja ka tema laboratooriumi jaoks.”

“Laboratooriumi?”

“Jah, ta töötab kogu aeg, viib läbi eksperimente. Ta ei puhka kunagi. Peremees ei kannata tegevusetust ja talle ei meeldi, kui teda segatakse.”

Müra vaibus tasapisi, muutudes lõpuks vaevukuuldavaks. Missis Thornton noogutas rahulolevalt.

Majapidajanna saatis Deborah’ üles tema tuppa. See osutus suurepäraseks: Hollandi kahhelkividest kamin ja ere lilltapeet seintel. Deborah ei oleks siinsest majast osanud seda oodata. Päevatekk ja aknakate olid roosa- ja helesinisekirjust puuvillriidest. Kamina kohal rippuvast peeglist helklesid vastu nelja küünla tuled.