Читать книгу Täiuslik suhe - Cara Colter - Страница 6

„...Ja ma arvan, et paar kellukest ka,” lausus proua Johnson kurvameelselt, „Gertrude armastas kellukesi.”

Katie silmad libisesid kellale. Peaaegu üks. Ta ei saanud ometi peatada tellimuse esitamist – eriti millegi nii tundliku nagu matusepärja valimist –, et minna ja heita pilk aknast välja. Aga kui proua Johnson oli tervelt kümme minutit tagasi sisse tulnud, oli Katie andnud märku, et tal on kiire. Nad pidanuks olema praeguseks juba lõpetanud!

Teadlik tollest põlastusväärsest võimetusest, asetas Katie pastapliiatsi lauale. Lilleneiu pood oli kõigest hoolimata siiski tema oma. Tema oli siin ülemus. Kui ta tahtis aknast välja vaadata, siis võis ta seda ka teha!

„Vabandage mind hetkeks,” lausus ta. „Aknal vajab miski kohe minu tähelepanu.”

Eirates proua Johnsoni hämmeldunud pilku akna poole, kus ilutsesid pilkupüüdvad kevadlillede kimbud, astus Katie leti tagant välja ning sammus väledalt aknani. Ta sättis vaasitäit eredavärvilisi flokse, mis esindasid saabuva kevade uusi lootusi ja magusaid unistusi.

Täpselt õigel ajal ilmus Esimese tänava nurga tagant välja mees, keda Katie kõige enam põlastas. Dylan McKinnon liikus kiiresti, ta oli mees, kes oleks irvitanud sellise sõna nagu „sörkimine” üle. Ta jooksis täiskiirusel, käed-jalad liikumas, tumedad juuksed tuulest sassis.

Naine tundis, kuidas maapind tema jalge alt ära vajus. Täna kandis Dylan musta ilma varrukateta kapuutsiga jakki, see oli täiuslik riideese taoliste musklitega mehele. Tema käed liikusid mänglevalt, tugevalt väljajoonistunud ja higist pärlendava triitsepsi joon mõjus Katie hingamisele kummaliselt.

Ilmselgelt oli jakk mõeldud mehe välimuse demonstreerimiseks. Nagu ka lühikesed püksid, mis näitasid tema jalgade täiuslikku kuju. Need olid tugevad ja paindlike mehelike lihastega.

Haletsusväärne, noomis naine end, teades pagana hästi, et ta ei põlastanud mitte Dylan McKinnonit, vaid iseenda nõrkust.

Mees oli tõeline paharet oma miljonidollarilise naeratusega, aga see ei muutnud teda sugugi vähem lummavaks.

Tema rikkalikud espressokarva juuksed olid veidi liiga pikad. See pani naise heietama naeruväärseid mõtteid ammustest aegadest pärit šoti sõdalastest, kes olid olnud Dylani esiisad.

Mehel oli tugev nina, väikese lohuga lõug ja kõrged põsesarnad, millele täna andsid kerged bakid karmima mulje. Neis hingematvalt täiuslikes näojoontes peitus metsik sihikindlus, peaaegu hirmuäratav keskendumisvõime.

Tema silmad, mida ääristasid patuselt külluslikud ripsmed, nii mustad nagu oleks neid nõesse kastetud, olid sinisemad kui taevas enne päikseloojangut. Tema pilgust õhkus sisemist enesekindlust.

Katie kirus end, et talle meeldis mehe jooksmist vaadata, aga ega Dylan McKinnon olnud ilmaasjata kõige ihaldusväärsem poissmees Hillsboros, Ontarios.

Ära peatu, palus naine vaikselt, kui Dylan tema akna juures seisatas. Katie tõmbus tagasi, nii et mees ei näeks, et ta oli teda vaadanud, ning sööstis leti poole, justkui oleks ta tajunud mehe kavatsust tema poodi tulla. Dylan avas ukse just siis, kui naine oli kassaaparaadi taha jõudnud ning prillid uuesti ninale lükanud.

Ta piilus üle prillide mehe poole, püüdes varjata oma hingeldamist, mis oli tingitud ootamatust sööstust tagasi leti taha.

„Ma võtan parajasti tellimust,” lausus ta asjalikult. „Tegelen teiega kohe.”

Irvitus vähendas veidi mehe sõjamehe ilmet, aga kerkinud kulm tõi selle tagasi ning väljendas peaaegu nii, nagu oleks ta selle välja öelnud, et ükski naine pole kunagi sundinud suurt Dylan McKinnonit ootama.

Katie ajas huuled prunti, andmaks mehele teada, et kuigi teisi võib mehe sarm jalust rabada, siis teda jätab see külmaks. Naine tundis kiusatust vaadata Dylani igapäevast asjaajamist, aga seda ei pidanud mees teadma. Ta pidi samamoodi ootama nagu kõik teised.

Proua Johnson aga rikkus Katie plaani meest alandlikumaks muuta. Proua näolt koitis ilmne äratundmine. „Oh, ei,” lausus too hingetuna, unustades oma kiired tegemised, „minge teie enne, härra, McKinnon.”

„Kutsuge mind palun Dylaniks. Olete te kindel?” Mees naeratas proua Johnsonile jalustrabava sarmiga.

„Oh,” kogeles vanem daam, „loomulikult olen ma kindel.”

„Katie, mu leedi,” lausus mees tähtsalt leti juurde astudes.

Naine jäi selle naeratuse suhtes külmaks. „Härra McKinnon.”

„Mida sa mu uuest džemprist arvad?” küsis mees, nagu polekski ta just järjekorras ette trüginud ega raiskaks teise kliendi aega.

Katie silmitses seda, nägi lähedalt, kuidas see tema kätel iga lihasekiu esile tõi, ning neelatas siis. Ta puuris silmad uuesti mehe näole ning märkas siis tema rinnal selgelt eristuvat punast Hulljulgete embleemi. Kui naise pilk kohtus mehe omaga, oli Katie üsna kindel, et Dylan teadis täpselt, mida arvab Katie tema uuest jakist. Aga ta ei kavatsenudki teha mehele heameelt, isegi mitte siis, kui tagatoas ootaksid kollid, kes lõikaksid tal valetamise pärast keele suust.

„Ma arvan, et põhimõtteliselt peaks džemper kujutama endast varrukatega riideeset.”

Mees kortsutas tema poole kulmu. „See on treeningjakk. On hea, kui jooksmise ajal on käed vabad. Peale selle pole ülekuumenemine hea. Meie insenerid kavandasid selle. Järgmine nädal läheb see tootmisesse.”

„Sellel on kapuuts,” märkis Katie.

„Mida?”

„Nii et su peal võib hakata külm, aga kätel mitte?”

Mees põrnitses teda tigedalt. „See on kavandatud ilma käisteta, et vältida higistamist.”

„Higistamist?” kordas naine, lootes, et sellest ei jäänud muljet, nagu oleks ta midagi roppu öelnud.

„Voodrit on kergem puhastada kui kogu jakki.” Ta tõmbas luku lahti, nagu kavatseks ta seda demonstreerida ning Katiele tundus, et tema elu oli jõudnud enneolematusse madalseisu. Ta arutles Dylan McKinnoniga voodri üle.

Naine tõstis käe, enne kui Dylanil õnnestus džemper seljast võtta. Mees kergitas Katie poole pilkavalt kulmu, nagu oleks ta ära arvanud, et Katiel pole ammu meest olnud ning hakkab seepärast kohe minestama.

„Niisiis,” lausus naine rõõmsameelselt, püüdes varjata erakordset ebamugavustunnet, „kuidas saan teid täna aidata?”

„Katie, mu leedi, pean lihtsalt saatma midagi... mmm...”

„Heatherile,” lausus naine väledalt.

Mees muigas. „Jah, Heatherile. Aitäh.”

„Teate?”

„Mmm...”

Katie tegi paar kiiret arvutust. See oli Heatheri kolmas lillekimp. „Ehk, anna andeks, et unustasin?” pakkus Katie.

Kui mees ka kahetses, et tema heitlik süda oli nii etteaimatav, siis ei näidanud ta seda igal juhul välja. Ta noogutas ning naeratas heakskiitvalt naisele. „Täiuslik. Aa, ja ehk saadad midagi ka Tarale.”

Sest aeg Heatheriga hakkab otsa lõppema, eeldas Katie küüniliselt. Nüüd oli Tara juba tähtsam. Vaene Tara. Vaene Heather.

Mees pööras ringi, noogutas proua Johnsonile sõbralikult ning sammus uksest välja. Lillepood, mis oli nüüdsama tundunud rõõmsameelne ja hubane, näis nüüd hägune ja hall, lootusetult sünge, nagu oleks mees viinud endaga ruumist välja kogu värvi ja energia.

„Kas see oli tõesti hulljulge Dylan McKinnon Toronto Blue Jay meeskonnast?” küsis proua Johnson pärani silmil.

Dylan McKinnon polnud viimase viie aasta jooksul pesapalli mänginud. Katie arvates oli ta saavutanud profi-pesapallis lühikese aja jooksul sellise kuulsuse, mida ta polnud ära teeninud.

„Tema jah, ” lausus Katie vastumeelselt.

„Oh,” ütles proua Johnson, „jumal.”

Noored. Vanad. Ükskõik kes. Dylan McKinnonil oli lihtsalt see sõnuseletamatu miski, mis muutis ta vastassugupoole silmis vastupandamatuks.

Feromoonid, mõtles Katie. Mees levitas neid higi kaudu. See oli primitiivne vaikne paaritumiskutse, mis sundis naisi valima suurimat, tugevaimat ja kõige karmimat. Kui mees on nii nägus nagu Dylan, siis pole tavalisel naisel peaaegu mingit võimalust tema sarmile vastu seista. Aga naisele, kelle mõistus andis juba keskpärase mõõdu välja, polnud mitte mingit vabandust. Ja mis oleks juhtunud, kui Dylanil oleks õnnestunud jakk seljast heita!

Nõrguke, pragas naine enda ja ütles: „Nüüd aga Gertrude’i leinapärjast. Missugused kellukesed...”

„Kas ta elab siin lähedal?” küsis proua Johnson agaralt. „Minu tütretütar on tema suur austaja.”

Kui armastad oma tütretütart, siis hoia ta tollest mehest eemale. „Ma ei usu, et ta siinkandis elab,” pakkus Katie jäigalt. Tegelikult asus tema äärmiselt eduka spordivahendite keti peakorter tagasihoidliku pronksist tahvli taga, millel ilutses kiri McKinnon, kahe maja kaugusel, aga Katie ei leidnud ühtki põhjust, mis ta peaks seda välja pakkuma. Ta ei leiaks enam iialgi vaba parkimiskohta, kui tolle uljaspea kontor ja impeerium saaksid tema fanaatilisete austajate jaoks avalikuks teabeks.

„Gertrude’i lilled?” lausus Katie rutakalt.

„Ah, jaa.”

„Kuna talle meeldisid kellukesed, siis mida arvate piibelehtedest?” küsis Katie. „Need sümboliseerivad õnne naasmist.”

„Oh, kullake, see oleks nii kena. Aitäh sulle. Üks põhjustest, miks ma siit lilli ostan, on see, et sa tead selliseid asju.”

Victoria ajal omistati lilledele alati tähendusi. Katie tundis lilleseadjana neid tähendusi ja armastas pikkida neid oma kompositsioonidesse.

„Sellest tuleb kaunis pärg,” lubas ta. Ta võis juba vaimusilmas näha õrnalt kokku põimitud piibelehti.

Ta nägi ka Heather Richardsi buketti. Ehk paar lõvilõuga kollaste rooside vahel. Hoiatus pettuse ja armastuse hääbumise eest – samas ei saa selline naine nagu Heather nende tähendusest kunagi aru.

Enamik naisi, kelle vastu Dylan huvi ilmutas, sai pärast temaga käimist tõelise kuulsuse staatuse, kui neil seda juba varem polnud. Heather oli aga juba väikest viisi kuulus, ta oli Hillsboro bikiinimiss. Tarale saadaks Katie asaleasid: Hoia end!

„Tundus, et Dylan tunneb sind,” ütles proua Johnson, justkui oleks ka tema mõtted koos Katie omadega triivima läinud ja jõudnud otse Dylani juurde tagasi. „Ta ju kutsus sind Katieks, oma leediks.”

„Härra McKinnon on väga hea klient.”

„Minu meelest on nii armas, et tal on sinu jaoks hüüdnimi.”

„Härra McKinnon on muutnud naiste kena kohtlemise lausa kunstiks.” Ja tema teab seda kõige paremini. Ta on tegelnud mehe lilletellimustega alates sellest, kui ta avas oma lillepoe Dylani ärist vaid kahe maja kaugusel, millest oli möödunud natuke üle aasta.

Katie ei tahtnud olla negatiivselt meelestatud, sest Dylan McKinnon oli tema vastu olnud alati väga sarmikas. Ta oli muutnud sarmi lausa teaduseks: kui Katie oli temaga ühes toas, siis oli naisel raske mitte alistuda tunde ees, et ta oli ainus tüdruk tema maailmas, et ta tõesti hoolib naisest ja tunneb tema vastu siirast huvi.

Aga just sellepärast võis ta saada iga naise, kelle poole ripsmeid lehvitas. Pealegi oli Dylan üks naise parimatest klientidest. Ta mitte ainult ei toonud ise Katiele palju tulu, vaid andis naise ärile lausa uued mõõtmed. Peaaegu kõik mehe vanad kallimad tundsid Katie lilleseadete kvaliteedi ja fantaasiakülluse üle nii suurt rõõmu, et hakkasid ka ise tema klientideks.

Aga Katie oli kindel, et proua Johnson ei oleks Dylanist nii sisse võetud, valmis oma tütretütre kingipakis üle andma ja seejuures kummardama, kui ta vaid tõtt teaks.

Hoolimata kenast pealispinnast võis tõe välja lugeda viisist, kuidas mees lilli tellib.

Näiteks Heatherile. See oli kolmas kord, kui Dylan tellis talle lilli. Järelikult on see äraleppimise bukett. Mees oli ilmselt unustanud lõuna või jätnud ta üksinda ooperisse. Ehk paar astrit, mis sümboliseerivad tagantjärele tekkinud mõtteid, koos lõvilõugade ja roosidega.

Kui mees käitub vastavalt oma harjumuspärale, ja pole põhjust arvata, et ta ei tee seda, siis järgneb veel üksainus lillesaadetis – oli-meeldiv-sind-tunda-bukett – ja Heather muutub ajalooks koos umbes tosina teise naisega, kellega Dylan oli kurameerinud.

Tosin naist aastas. See tähendab üht iga kuu kohta. Häbiväärne.

Ja siis veel need tüdrukud, kes ootavad eesriide taga oma aega lavale astumiseks. Nemad said aeg-ajalt mõne lillekimbu, kui tolle kuu ihaldusobjekt hakkas oma võlu kaotama: Tara, Sarah, Janet ja Margot. Lisaks neile oli ka keegi eriline, kellele valis Dylan igal reedel isiklikult lilled välja.

Mehe lillede saatmine oli nagu üsna piinlik isiklik pilguheit tema väiksesse musta raamatukesse!

Katie pidas tõeliselt häbiväärseks asjaolu, et ta näeb tollest mehest nii selgelt läbi, põlgab tema ükskõikset suhtumist naistesse, aga jookseb ikkagi iga päev akna peale, et vaadata tema jooksmise ilu, tunneb end ikkagi punastamas iga kord, kui Dylan talle naeratab või teda õrritab ning tunneb ikkagi seda kohutavat igatsust, mis on tema korrapärasesse ellu ainult pahandust toonud.

Dylan McKinnon marssis oma kontori ustest sisse ning heitis pilgu kellale. Miil kuue ja poole minutiga. Pole paha peatselt kahekümne seitsme aastaseks saava mehe kohta. Pole sugugi paha. Tema pulss oli jälle normaalne.

Mees silmitses vastuvõtuala rahulolevalt. Sisekujundus oli rikkalik ja sensuaalne, sügavpruunid nahkdiivanid, ehtne türgi vaip, peened kunstiteosed, mahe valgus. Vastuvõtulaual oli pott Katie lilledega, virsikukarva roosid, millel näis olevat teatud sisemine sära. Kõike arvesse võttes arvas Dylan, et tema kontor polnud sugugi halb mehe kohta, kes polnud isegi ülikooli lõpetanud.

„Kas võiksid helistada Erinile disainiosakonnast?” lausus mees sekretärile. „Ütle talle, et minu meelest peaksime enne selle jaki tootmisse laskmist kaaluma, kas muuta kapuuts eemaldatavaks.” Ehk ka lukuga kinnitatavad käised, sest põhimõtteliselt on jakil varrukad? „Tegelikult lase tal mulle helistada.”

„Olgu,” ütles sekretär.

Margot oli kaunis tüdruk, õnneks abielus. Dylan ei käinud naistega, kes olid abielus või töötasid tema heaks, see näitas selgelt, missugune eetiline mees ta on. See üllataks lillepoe müüjat Katiet.

Dylan raputas maha kerge kahetsusvärina, mida ta ootamatult tundis. Mis peaks talle korda minema, et Katie hukkamõist andist endast naise jäiga selgroo kaudu tunda iga kord, kui mees tema poodi sisse astus. See oli lõbus, kinnitas Dylan endale vankumatult. Ta oli paar korda mõelnud Katie väljakutsumise peale – juhuslikest vestlustest naisega aasta jooksul, mil ta teda tundunud oli, oli mees teada saanud, et Katie on vallaline ning miski tema juures äratas mehes huvi – aga naine oli keerulisem kui tüdrukud, kes Dylanile tavaliselt meeldisid.

Sekretär ulatas talle vabandavalt suure portsu roosasid märkmepabereid. „Üks sinu isalt, üks õelt,” lausus ta. „Ülejäänud on preili Richardsilt.”

„Ahah,” lausus mees ja toppis need endale taskusse. Ta ei tahtnud täna isaga rääkida. Ilmselt homme ka mitte. Ja mis puutub Heatherisse, siis olgu, ta oli naist eile vältinud. Too oli tahtnud teda moeetendusele vedada. Tõelised mehed ei käi moeetendustel. Dylan oli vihjanud, et tuleb ehk sinna, ainult selleks, et vältida tusatsemist ja tülisid, aga ta polnud naisele kunagi lubanud, et on seal tema saatjaks. Ilmselt oli ta lihtsalt edasi lükanud vältimatut.

Kui ta oli jõudnud koju spordibaarist, mille osaline omanik ta oli, leidis ta eest hullumeelselt vilkuva automaatvastaja. Kõik teated olid Heatherilt, iga järgnev üha kriiskavam kui eelmine.

Heather hakkas muutuma juba tõeliseks peavaluks. Täpselt ettemääratud ajal. Miks käitusid Heatheri-sugused tüdrukud alati nagu, noh, nagu Heather? Omandihimuliselt, tähelepanu vajavalt, etteaimatavalt.

Etteaimatavalt.

Nii käitus tema Katie, lilleneiu silmis. Dylan ei teadnud, kas teda peaks häirima või rõõmustama see, et naine teda niimoodi läbi nägi.

Kuidas oli ta ikkagi teadnud kirjutada sellele kaardile Heatheri nimi?

See väike ninakas tüdruk oli selgeltnägija. Neetult nutikas ja naeruväärselt läbinähtav. Dylan arvas, et naine hakkab minestama, kui ta tahtis tema ees jakki seljast võtta. Katie oli veidi naiivne ja see mõjus värskendavalt, äratas huvi. Muidu kidakeelne ja vastumeelne avaldama ükskõik missugust vähegi isiklikku teavet, oli Katie kord maininud, et ta on lahutatud. Kellegi sellise kohta, kellele oli otsaette kirjutatud „igavesti ja alati”, oli see naljakas.

Asjaolu, et mees oli nii etteaimatav kellelegi, kes polnud päris sellest maailmast, isegi vaatamata oma lahutusele, pani Dylani muretsema.

Ta valis oma teadetest kõige heatahtlikuma ning helistas Tarale.

„Hei, õeke,” lausus ta, kui naine telefonile vastas. „Kuidas sul läheb?” Ta kuulis oma neljateist kuu vanust õepoega taustal ulgumas.

Tara, kes ei armastanud tühjast-tähjast rääkida, lausus: „Helista isale, jumal küll. Mis sul viga on?”

Dylani õde oli temast seitse aastat vanem. Ta oli juba ammu leppinud sellega, et tema õde ei näe temas ealeski esmaklassilist sportlast ega Hillsboro kõige edukamat ettevõtjat. Tara nägi kõigest oma väikevenda, keda pidi jõuga õigele teele sundima. Sellele teele, mida Tara ise õigeks pidas.

„Ja taeva pärast, Dylan, kes on see naine, kellega koos on sind pildistatud? Uus tase, isegi sinu jaoks. Hillsboro mudamaadlusmiss? Fuhh.”

„Ta ei ole Hillsboro mudamaadlusmiss!” protesteeris mees. Ainult tema õde peaks Heatheri-sugust tüdrukuks uueks tasemeks. Kutid Jobukaku pubist teaksid tõde. Heather oli kuum.

„Dylan, helista isale. Ja leia endale korralik tüdruk. Oh, vahet pole. Ma ei usu, et leiaksid viisaka tüdruku, kes oleks valmis sinuga välja tulema. Ausõna, sa oled liiga vana, olemaks oma hormoonide vang, ja liiga noor keskea kriisiks. Ema on haige. Ta ei parane enam ja sina ei muuda seda mootorrattaga ringi kihutades ja iga Hillsboro bimboga kurameerides. Ja nii edasi.”

„Ma ei üritagi midagi muuta,” lausus Dylan jaheda nördimusega.

Tara tegi umbuskliku häälitsuse.

Ära küsi temalt, käskis mees end, aga ta küsis siiski, nagu möödaminnes, justkui ei läheks see talle üldse korda. „Mida sa korralikkuse all silmas pead?”

„Terviklik. Armas. Tark . Ma pean minema. Jake neelas just alla Aafrika kannikese õie. Mis sa arvad, kas see on mürgine?”

Ma usun, et see on tühiasi võrreldes sinu keelega. Mees sõnastas oma mõtte ümber. „Nägemist, õeke.”

„Ainult keegi, kes armastab sind sama palju kui mina, ütleks sulle tõtt.”

„Aitäh,” sõnas mees kuivalt.

Küll vastumeelselt, aga toru hargile pannes hindas Dylan siiski naise ausust. Liiga paljud inimesed lömitasid tema ees, aga tema õde ei kuulunud õnneks nende hulka.

Nagu ka Katie Pritchard, kes oli, nüüd kui mees sellele järele mõtles, ainus naine, keda ta tundis, kes mahuks Tara viisaka tüdruku määratluse alla.

Dylan oli tellinud temalt meeletult palju lilli, enne kui keegi ütles talle, et naine saadab õite abil salajasi sõnumeid. Aga siiamaani polnud keegi vastuvõtjatest lausunud salasõnumite kohta ainsatki sõna.

Hoolimata salasõnumite puudumisest meeldis mehele ikkagi tema väiksesse poodi minna. See oli kui oaas keset linna. Perverssel kombel meeldis mehele, et samal ajal, kui Katie suutis vaevu hoida end tagasi väljendamast hukkamõistu, oleks ta ikkagi peaaegu minestanud, kui mees ähvardas teha midagi täiesti tavalist, nagu võtta endal jakk seljast.

Dylanile meeldis naise närvidega mängida. Talle meeldis vastasseis temaga. Olgu, viimase aasta jooksul oli ta mänginud asjaoluga, et enamik naisi pidas teda vastupandamatuks, aga mitte ligilähedalegi sellele tasemele, milles ta oli Katiet veennud. Ta oli võtnud nõuks minna poodi siis, kui tal on igav, ja saata oma õele lilli. Teisteks lillekimpude vastuvõtjateks olid tema avalike suhete nõunik Sarah ja õde Janet. Viimane oli nunn, kes juhtis poiste ja tüdrukute klubi. Mõnikord tellis Dylan lilli lihtsalt sellepärast, et näha Katie huuli hukkamõistust tõmblemas, kui mees palus kirjutada kaardile „Armastusega Dylanilt”. Isegi lilled vastuvõtulaual olid saabunud kaardiga Margotile, mille mees oli kiiresti minema visanud.

Ja loomulikult läks ta kord nädalas poodi ning Katie lubas ta jahedasse tagaruumi, et valida välja oma bukett sealsete ämbritäite õite seast. Naine ei tunnistanud seda kunagi, aga Dylan teadis, et kedagi teist ta sinna tagaruumi ei luba. Mees ei rääkinud talle selle kimbu kohta kunagi sõnagi, ka seda mitte, kellele see oli mõeldud. Ja Katie ei küsinud ka, ilmselt eeldas ta mehest halvimat.

Katie pidas teda etteaimatavaks. Katie, kes nägi välja, nagu pretendeeriks ta aasta raamatukogu tädi tiitlile.

Iga kord, kui ta Dylanit nägi, pani ta ette prillid, mis muutsid tema välimuse karmiks ja hirmuäratavaks. Ja need kleidid! See, et ta oli lillemüüja, ei tähendanud, et tema jaoks kehtis mingi kindel reegel, et ta pidi alati kandma lillelisi kleite, selliseid, millel olid pitskraed ja mis olid tagant kinni seotud. Tal oli seal all kehakumerusi, aga miskipärast oli ta otsustanud olla ilmetu. Ta kandis madalaid musti kingi, nagu oleks ta oma pikkust häbenenud, aga mees pidas seda hämmastavaks. Kas ta siis ei teadnud, et modellid olid pikad ja saledad nagu tema? Olgu, enamikul neist olid natuke suuremad rinnad, aga tema omad nägid vähemalt ehtsad välja.

See kõik andis kokku ühe ja sama tulemuse. Korralik.

Dylan muigas kurjalt, juureldes selle üle, mida Katie tunneks, kui teaks, et mees oli salaja uurinud tema rindu ja tunnistanud need ehtsateks?

Ilmselt viskaks ta lillevaasi otse mehe pea suunas.

Mõte preili Rahulikust, Ükskõiksest ja Tasakaalukast nii ärritatuna, et ta hakkaks midagi loopima, pani Dylani tundma kummalist kerget külmavärinat. Väljakutse? Ta oli alati olnud mees, kellel on raske öelda ära väljakutsetest.

Tema õde ütles, et korralik tüdruk ei tuleks temaga välja. Sellele on tunduvalt lihtsam keskenduda kui kõigile teistele asjadele, mida Tara oli öelnud oma isale. Pealegi, kui mõni korralik tüdruk tuleks temaga välja, siis tähendaks see, et Tara eksib ka kõige muu osas.

Miks mitte Katie? Mees oli alati tema vastu mingil määral huvi tundnud, hoolimata sellest, ta polnud silmatorkav iludus. Ta oli armas oma tagasihoidlikkuses. Dylan taipas, et talle meeldivad naise juuksed: helepruunid, läikivad, salgukesed hobusesabast välja kukkumas. Ikkagi võiks ta rohkem naeratada, end veidi meikida, et tõmmata tähelepanu nendele hämmastavatele pähklikarva silmadele, aga ei, naine oli otsustanud muuta end igavaks.

Aga ta mahtus Dylani õe korraliku tüdruku definitsiooni alla. Ta oli terviklik. Ja tark? Mees oli valmis kihla vedama, et Katie teadis, kes on hetkel Hillsboro linnapea ja Kanada peaminister. Ta teadis, kuidas arvestada tšekiraamatu bilanssi, kust saaks kõige soodsamalt WC-paberit – aga ilmselt muutuks ta upsakaks, kui tema juures tualettpaberist rääkida – ja vähemalt kolme Steinbecki romaani nime.

Sama kindlalt oleks ta nõus kihla vedama selle peale, et Katie ei eristaks korvpallitähte hokikangelasest. Dylanile meeldis, et naine tundus tema seltskonnas rahutu, aga nägi elu eest vaeva, et seda varjata. Ta oli üsna kindel, et naine vaatab iga päev teda jooksmas.

Nii et Katie pidas teda etteaimatavaks? Ja Tara arvas, et korralik tüdruk ei läheks temaga välja?

Kui Dylan McKinnon oli mõnes valdkonnas silmapaistvalt hea, siis oli selleks ettearvamatu käitumine. Millegi sellise tegemine, mida temalt keegi oodatagi ei oska. Inimeste üllatamine. See oli teinud temast suurepärase sportlase ning nüüd oivalise ärimehe. Ta elas alati ohu piiril.

Mehe telefon helises. Liini teises otsas oli tema sekretär.

„Heather on ooteliinil.”

„Mind pole siin.”

Ta räägib Heatheriga siis, kui viimane on lilled kätte saanud. See rahustab ta piisavalt maha, et olla mõistlik. Eile õhtul oli televiisoris hokimäng. Mitte ükski terve mõistusega inimene poleks oodanud, et Dylan läheks hoki vaatamise asemel moeetendusele. Hooaja lõpp hakkas juba lähenema!

Heather oli lubanud talle aluspesu väel tüdrukuid, aga ausalt öeldes ei läinud see mehele korda. Tema oma mäng hakkas teda ära tüütama.

Tegelikult ei hoolinud ta sellest, kas näeb veel kunagi mõnd naist aluspesus uhkelt ringi kõndimas. Mõnd pluusi, mille alt välgub naba või kitsaid teksapükse. Talle ei läheks korda, kui ta ei näeks enam kunagi ühtegi keharõngast, ühtki igavat blondi juuksepahmakat ega kahtlaselt täispuhutud rinnapartiid.

Ta tundis end mehena, kes püüab hoolida asjadest, millest jõukas ja edukas endisest sporditähest ärimees peaks hoolima, aga kummalisel kombel oli tema õel õigus. Ta ei ületanud enam mingeid raskusi. Ta polnud enam südamega asja juures. Ta vajas midagi teistsugust. Ta tahtis vahelduseks üllatuda, selle asemel et ise alati teisi üllatada.