Читать книгу Uus lapsehoidja - Carla Cassidy - Страница 5

„Räägitakse, et tema tappis oma naise.” Vanamehe hallid kulmud tõmbusid kortsu. „Tappis oma naise ja söötis siis alligaatoritele.”

Amanda Rockport vaatas meest mõeldes, ega too teda ometi ninapidi vea. „Miks ta siis vanglas pole?” küsis ta.

„Kaudsed tõendid, millest ei piisa trellide taha panemiseks. Pealegi on ta rikas mees. Raha annab mõrtsukale vabaduse. Parem minge tagasi sinna, kust tulite, ja jätke Sawyer Bennett kuradile, kellele ta kuulub.”

Amanda võitles sooviga hõõruda punkti laubal, mis oli valutanud juba terve kuu.

„Ma pole kunagi kuulujuttudele erilist tähelepanu pööranud,” vastas naine. Ta soovis, et poleks enne sihtkohta jõudmist väikeses kohvikus peatunud. Sihtkohaks oli Sawyer Bennetti maja.

Ta võttis kuuma kohvitassi peopesade vahele ning kaalus varianti, mida vanamees just soovitanud oli – minna tagasi sinna, kust ta oli tulnud.

Kahjuks polnud see võimalik. Viimase raha oli Amanda kulutanud Kansas Cityst Louisianas asuvasse Conja Creeki reisimiseks. Pealegi ei sidunud teda Kansas Cityga enam miski.

Amanda jõi kohvitassi tühjaks ning tõusis. „Ma hindan teie nõuannet,” ütles ta vanamehele, kes tema kõrval baarileti ääres istus.

Mehe sinised silmad vaatasid teda teraselt. „Te teete vea.”

„Ma arvan, et see viga puudutab vaid mind.” Naine viskas baariletile paar dollarit kohvi eest. Kohvikust välja astudes tabas teda kuum ja niiske õhk, pannes peaaegu hinge kinni.

Amanda läks kiiresti auto juurde, käivitas mootori ning ootas, kuni kliimaseade hakkas jahedat õhku puhuma. „Räägitakse, et tema tappis oma naise.” Vanamehe sõnad kajasid tal kõrvus.

Johnny poleks talle seda töökohta muretsenud, kui oleks arvanud, et Sawyer Bennett oli ohtlik mees. Amanda vend polnud langetanud alati parimaid otsuseid, kuid kindlasti poleks ta saatnud õde tööle mõrvari juurde.

Johnny oli töökohta pakkudes rääkinud vaid, et tema ja Sawyer Bennett olid kolledžis toakaaslased olnud ja edaspidigi ühendust hoidnud ning et Sawyer oli hiljuti abikaasa kaotanud ja vajas nüüd lapsehoidjat.

Mõtle lapse peale, ütles Amanda endale. Mõtle Melanie peale. Ta avas kõrvalistmel lebanud toimiku ning võttis välja foto väikesest tüdrukust. Tüdrukuke näis eakohasest väiksem, tema silmad kõnelesid kaheksa-aastase lapse kohta liiga sügavast kurbusest.

Lühikestest kõnelustest Sawyer Bennettiga teadis Amanda, et Melanie oli kahe kuu eest tummaks muutunud.

Et Amandal oli kraad psühholoogias ning samuti õpetajakogemus, oli ta kindel, et suudab Melaniet aidata. Igasugune töökoht, mis viis teda Kansas City keerulisest elust eemale, tundus meeldiv. Kuni hetkeni, mil ta oli otsustanud kohvikus peatuda ning too vanamees tema kõrvale oli istunud.

Nüüd kõmistas tema peas ebakindlus, muutes peavalu üha tugevamaks. Praegu polnud Amandal mingit valikut. Tagasiteed polnud. Ta võis vaid edasi minna ning loota, et ei tee kohutavat viga.

Sügavalt sisse hingates tagurdas naine parkimiskohalt. Sawyeri juhiste kohaselt oleks ta pidanud Conja Creekist läbi sõitma. Oleks pidanud läbi sõitma. Ta poleks tohtinud kohvikus peatuda.

Amanda lahkus linnakesest ning pööras kitsale teele, mida palistasid sammaldunud puud. Päikesevalgus näis kaduvat, justkui ei suudaks ümbritsevast metsast läbi tungida.

Klammerdudes tugevamalt rooli külge, leidis Amanda, et tundmatu maastik näis ühtaegu nii eemalepeletav kui ka lummav. Põige siia ja pööre sinna ning ta jõudis väljale, mida täitis suur istandusestiilis maja. Hoone ümber kasvasid pikad puud ning taga laius soo.

Maja oli muljetavaldav ühes jämedate valgete sammaste ja lõputuna näiva kaarja verandaga. Siin ei lõhnanud raha järele, vaid kõik lausa kisendas sellest.

Amanda parkis auto musta pikapi kõrvale ning seiskas mootori, kuid ei tahtnud kodusest autost väljuda. Räägitakse, et Sawyer Bennett tappis oma naise ja söötis siis alligaatoritele. Tegu on kuulujutuga, ütles Amanda endale. Kuulujuttude ja vihjete paikapidavuse kohta teadis ta aga omast käest.

Ta teadis, mis on kaudsed asitõendid ja et mõnikord polnud neil tõega mingit pistmist. Just kaudsed asitõendid ja kuulujutud olid hävitanud tema elu.

Autos läks liiga palavaks, niisiis haaras Amanda käekoti ja toimiku ning astus välja. Õhk oli raske ja niiske, kui ta verandatrepi poole kõndis. Vaikus aga oli sama rõhuv kui õhk.

Palun, tee nii, et see poleks viga, mõtles Amanda endamisi. Ta vajas enese lunastamiseks seda töökohta ja väikest tüdrukut. Kogudes viimasest paarist kuust jäänud jõudu, koputas ta uksele.

See avanes kriiksudes ning Amanda leidis end silmitsi Melaniega. Tüdrukukese pruunid silmad läksid pärani. Ta pööras kanna pealt ringi ja tormas minema.

„Oota! Melanie,” ütles Amanda ning astus sisse, kuid laps jooksis ümber nurga ja kadus.

„Te peate mu tütrele andestama. Ta ootas kedagi teist ega tule võõrastega hästi toime.” Sügav hääl kostis ukse poolt, mis jäi Melanie põgenemisteest vastassuunda.

Amanda tundis mehe hääle ära ainsast telefonikõnest temaga. Ta pööras end ringi ning seisis silmitsi Sawyer Bennettiga.

Naine polnud kindel, millist meest ta oli arvanud end ees ootavat, kuid kindlasti mitte sellist. Ta polnud oodanud mustas liibuvas T-särgis laiu õlgu või seda, et mees on nii pikk. Ent kõige vähem oli ta oodanud nägusaid, kurnatud näojooni, musti juukseid ja tumerohelisi silmi, mis meenutasid salapärast metsa.

„Ma polnud teie tulekus kindel ega valmistanud Melaniet selleks ette,” sõnas mees. „Mina olen Sawyer Bennett.” Ta astus naisele lähemale ning sirutas käe. „Ma oletan, et teie olete Amanda.”

Naine noogutas, raputas kätt ning üritas eirata mehest heljuvat metsikut ja uimastavat lõhna. „Meeldiv tutvuda,” sõnas Amanda, kui mees tema käe vabastas ja sammu tagasi astus.

„Ma usun, et teil ei tekkinud selle koha leidmisel raskusi?”

Amanda mõtles, et räägib Sawyerile Conja Creeki kohvikus juhtunust, kuid mõtles siis ümber. „Teie juhised olid suurepärased,” vastas naine. „Mul ei tekkinud mingeid probleeme.”

„Hästi. Siis seame teid sisse. Kui järgnete mulle, siis näitan teie tuba.”

Amanda oli end alati üsna heaks inimesetundjaks pidanud, kuid leidis, et uue tööandja puhul oli tal raskusi. Ta järgnes mehele trepist üles, üritades endasse esimesi muljeid koguda.

Maja oli vaikne, kui välja arvata vaiksed sammud beežil plüüsvaibal, ent õhus oli pinget ning Amanda ei teadnud, kas see tuli majast või mehest tema ees.

Palun, tee nii, et see poleks viga. Mantra kordus tema peas samal ajal, kui ta mehele järgnes, pilk jäigale seljale naelutatud. Nad läksid trepist üles ning möödusid ühest suletud uksest. Sawyer astus järgmisse ruumi ning viipas, et naine kaasa tuleks.

See oli kena kollastes toonides magamistuba. „Te võite siia jääda või mõne teise külalistetoa valida. Melanie tuba on selle toa kõrval ja ainus puudus on see, et peate vannituba jagama.”

Kui Amanda vannituba uuris, märkas ta Melaniet nurga taga piilumas. Tüdruku hüljatud lapse nägu oli seal vaid hetkeks, seejärel kadus. „Minul pole selle vastu midagi, kui Melanie pahaks ei pane. See sobib mulle.”

Mees noogutas. „Ma oletan, et kohvrid on teie autos? Kui mulle võtmed annate, võin need üles tuua.”

„Ma tahaksin üksikasju arutada,” alustas Amanda võtmeid ulatades, kuid Sawyer tõstis peatamiseks käe.

„Räägime hiljem. Ma tean, et teil on pikk reis selja taga. Õhtusöök on kell kuus. Räägime pärast seda.” Mees ei oodanud vastust, vaid pööras kanna pealt ringi ja jättis naise üksi.

Amanda kuulis mehe sügavat pominat ning kui ta koridori vaatas, nägi ta Sawyerit ja tolle tütart käsikäes trepist alla minemas. Ta vaatas, kuni nad nägemisulatusest kadusid, seejärel läks kummuti kohal oleva peegli ette, et näha, kas rinnus võbelenud ebakindlustunne väljendus ka näos.

Naise sinised silmad ei reetnud midagi, tema tumepruunid hobusesabasse seatud juuksed tõmbasid tähelepanu näolt eemale. Ta polnud end jumestanud, lootes, et paistab siis vanem kui kakskümmend seitse aastat.

Amanda teadis, et Sawyer oli kolmekümne kolmene nagu tema vendki, ning ei tahtnud, et mees näeks temas Johnny nooremat õde.

Ta läks ohates peegli juurest eemale, kõndis magamistoa akna juurde ning vaatas välja. Aknast nägi tagahoovi. Seal oli lopsaka muruga õu ning soine veekogu, mida ümbritsesid tokerdunud taimed ning sõlmilised ja keerdus sooküpressid.

Vee kohale sirutus käsipuudega kitsas puust kai, mis näis justkui kutsuvat külalislahkusetusse metsikusse loodusesse.

Siin polnud soojust ega turvalisust, vaid hoopis ebakindlust ja peatselt saabuva ohu hõngu. Kaheksa-aastase lapse tõttu oleks oodanud, et siin kajab naerust ja jutuvadast. Maja pidanuks kihama, kuid selle asemel ümbritses Amandat täielik vaikus. Ning kui kuulata siin kandis levivaid kuulujutte, siis oli võimalik, et mees oli sama ohtlik kui see kohtki.

Amanda ei suutnud nii mõelda. Ta keeldus uskumast kohvikus Sawyer Bennetti kohta kuuldut rohkem kui venna antud kirjeldust. Ometi soovis Amanda, et oleks enne töökoha vastu võtmist veidi tausta uurinud.

Ta teadis, et Sawyer Bennett on arhitekt ning kindlasti pidid siin olema kokk, majapidajanna ja mõned aiahooldajad, sest nii suures kohas ei saaks abilisteta hakkama. Ent kus nad siis olid?

Amanda ei teadnud, kui kaua ta oli akna juures seisnud, välja vaadanud ja arutelnud, millesse ta end seganud oli, kui kuulis selja tagant valju mütsatust.

Ta pööras kiiresti ringi ning nägi toas tursket blondi meest, kes oli suure kohvri maha asetanud ja käes oli tal väiksem kott. „Nimeks on George. Ma töötan härra Bennetti heaks.” Ta asetas koti põrandale ning kui ta end sirgu ajas, vaatas ta Amanda pealaest jalatallani üle. „Kena jälle midagi ilusat näha.”

Miski mehe pilgus pani Amanda end räpaselt tundma, kuid enne kui ta midagi öelda jõudis, pööras mees ringi ning lahkus. Naine hõõrus laupa, mis oli taas valutama hakanud.

Millesse ta end ometi oli seganud?

Kolmveerand kuue paiku lahkus Amanda magamistoast ning läks alumisele korrusele söögituba või kööki otsima. Viimased kaks tundi oli ta oma asju lahti pakkinud, duši all käinud ja riideid vahetanud. Selle aja sees polnud ta kuulnud ega näinud kedagi.

Kui naine alumisele korrusele jõudis, pani hõrk toidulõhn kõhu korisema, meenutades, et ta polnud hommikust saati midagi söönud.

Ent rohkem kui nälga kustutada soovis Amanda Melaniega aega veeta ning uurida, mida lapsehoidja töö endast täpselt kujutab.

Ta libistas käed mööda tumesinise kleidi külgi allapoole lootes, et on sobivalt riietunud. Sawyer oli öelnud, et õhtusöök algab kell kuus, seega ei tundunud teksapüksid ja T-särk sobivat.

Amanda leidis Melanie elutoas isa kõrval diivanil istumas. Sawyer tõusis naise sisenedes. „Tere õhtust, preili Rockport.” Amandal oli hea meel, et oli otsustanud kleidi kasuks, sest mees kandis korralikke pükse ning valget särki.

„Palun öelge mulle Amanda,” vastas naine ning naeratas Melaniele.

„See on minu tütar,” ütles Sawyer. „Melanie, see on naine, kellest ma sulle rääkisin. Tema hakkab sinu eest hoolt kandma.”

„Ma loodan, et meist saavad sõbrad,” sõnas Amanda.

Melanie vaatas naist ettevaatlikult, seejärel noogutas lühidalt. Tegu on lapsega, kes ei usalda kergesti, mõtles Amanda. Tüdruku usalduse võitmine nõuab aega ja kannatlikkust.

„Ma kutsusin mõned sõbrad meiega koos õhtust sööma,” ütles Sawyer. „James ja Lillian Cordelli. Lillian käis minu naisega koos keskkoolis ning nad on Melanie ristivanemad ja meie head sõbrad. Nad peaksid varsti saabuma. Nende maja asub meie majale kõige lähemal.” Mees osutas diivani vastas olevale toolile.

Jällegi märkas Amanda, et mehest õhkus rahutust ja sisemist pingulolekut, mis oli ühtaegu nii eemalepeletav kui ka külgetõmbav. Amandal oli nii palju küsimusi oma positsiooni kohta siin majas, kuid näis, et ükski neist ei saa vastust enne õhtusööki.

Enne kui vestlus sai jätkuda, helises uksekell ning Sawyer tõusis, et külalistele vastu minna, jättes Amanda ja Melanie kahekesi. Melanie vahtis naise süles olevaid käsi. Nähes tüdruku kurbust, soovis Amanda tema kõrvale istuda ning mähkida ta tugevasse ja armastavasse embusse.

Selle asemel ütles naine õrnalt tüdruku nime ning Melanie vaatas talle otsa. „Ma tean, et uute inimestega kohtumine on hirmutav,” ütles Amanda. „Aga ma arvan, et hakkame hästi läbi saama. Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, kuid mulle meeldib igasuguseid asju teha.” Melanie kallutas küsivalt pead ning Amanda jätkas. „Mulle meeldib joonistada ja värvida. Mulle meeldib lugusid jutustada ja riietumismänge mängida. Samuti meeldivad mulle teepeod ja mõnikord kogun ma putukaid.”

Melanie üks suunurk kerkis. See on alles algus, ütles Amanda endale. Kui ta nüüd veel Sawyer Bennetti muigama saaks, võiks veidi kergemini hingata.

Mees pöördus tagasi elutuppa ühes meeldiva paariga. „James, Lillian, tahaksin teile tutvustada meie uut lapsehoidjat Amanda Rockporti.”

Amanda tõusis ning naeratas. „Meeldiv tutvuda,” ütles ta.

„Suurepärane tutvuda,” hüüdis Lillian ning võttis Amanda käe oma pihku. „Nii kena oleks taas naistejutte puhuda.” Ta vabastas Amanda käe ja läks otse Melanie juurde. „Siin ongi mu väike tüdruk,” ütles Lillian ning tõmbas Melanie tugevasse embusse. Melanie kallistas teda vastu ja astus siis sammu tagasi.

„Õhtusöök on valmis, nii et võime söögituppa minna,” sõnas Sawyer.

Mees istus laua otsa, Melanie jäi temast paremale ning Amanda vasemale poole. Lillian istus Amanda kõrvale ja James teisele poole lauda.

Toitu serveeris vanem naine, keda Sawyer oli tutvustanud kui Helenit. Naise terav pilk jälgis Amandat, nagu püüaks ta tema iseloomu tabada. Kui toit oli serveeritud, kadus Helen vaikselt kööki.

Amandal oleks olnud lihtne tunda end võõrana. Melanie jäi vaikseks, samuti Sawyer, kuid blond ja särtsakas Lillian haaras Amanda kohe vestlusse.

„Kust sa pärit oled?” küsis Lillian Amandalt ning määris saiale võid.

„Kansas Cityst,” vastas Amanda.

Lillian vaatas üllatunult Sawyeri poole. „Kuidas, kirevase päralt, sa ta leidsid?”

„Amanda vend ja mina käisime koos kolledžis,” vastas Sawyer. „Ma mainisin talle, et otsin lapsehoidjat ja juhtus nii, et Amanda otsis parajasti lapsehoidjatööd.”

„Mulle meeldis Melanie eest hoolt kanda,” hüüdis Lillian. „Meil oli koos väga lõbus, kas polnud, kullake?” Ta naeratas Melaniele, kes vastas kiire peanoogutusega.

„Ma ei saanud sinu töö segamisega jätkata,” ütles Sawyer sujuvalt. Ta vaatas tumeroheliste mõistatuslike silmadega Amandat. „Lillian on kunstnik, kes loobus viimasel paaril kuul töötamisest, et mind Melanie hoidmisel aidata.”

„Kunstnik? Millise kunstiga on tegu?” küsis Amanda.

„Ma harrastan veidi kõike,” vastas Lillian.

„Ta on tagasihoidlik.” James vaatas kiindunult oma naist. „Ühe asjana harrastab ta Mardi Gras’ maskide valmistamist ja need on uskumatud. Inimesed kogu riigist tulevad siia, et Lilliani maske osta.”

Melaniel ei kulunud kaua, et õhtusöök lõpetada ja seejärel anuvalt isale otsa vaadata. Sawyer lubas tal lahkuda ning tüdrukuke põgenes ruumist ummisjalu.

„Vaeseke,” ütles Lillian, kui Melanie oli läinud. „Mu süda valutab tema pärast.”

„Temaga on kõik korras,” vastas Sawyer. „Kui Amanda on siin, võime luua rutiinse elukorralduse ning peagi on Melanie endine.” Mees ütles seda jõuliselt, justkui suudaks ta seda pelgalt tahtejõuga läbi viia.

Jällegi arutles Amanda, miks Melanie tummaks oli jäänud. Kas selle põhjuseks oli lein ema pärast? Ta ei suutnud oodata, mil õhtusöök lõppeb ja Cordellid lahkuvad, et saaks Sawyeriga oma päevaplaanist ja Melaniest vestelda.

„Sa pead laskma mul Conja Creeki näidata,” ütles Lillian Amandale. „Ma võin sulle näidata, kus on parim juuksur ja koht riiete ostmiseks ning kus naised lõunastamas käivad.”

„Ma ei tea, kui palju aega mul ostureisideks ja lõunastamiseks jääb,” vastas Amanda. „Kõige olulisem on loomulikult Melanie.”

„Nagu olema peabki,” vastas Lillian. „Aga sul jääb kindlasti ka vaba aega.” Ta pöördus Sawyeri poole. „Sa ei tohi orjapidaja olla, Sawyer.”

„See pole mul kavaski,” vastas mees. „Amanda ja mina töötame välja mõlemale sobiva päevakava ja ma usun, et ta saab teha kõike, mida naised vabal ajal teevad.”

„Osta,” ütles James, heites jällegi hella pilgu oma abikaasale. „Just seda teha meeldib minu Lillyle kõige rohkem.”

„Ning teisiti sulle ei meeldikski,” vastas Lillian naerdes.

Vaadates Jamesi ja Lilliani kiindumust, tundis Amanda kurbust. Ta oli arvanud, et ka neil Scottiga on selline suhe, ent kui tema elu oli koost lagunenud, oli mees kiiresti jalga lasknud.

„Conja Creek¹. See on huvitav nimi,” ütles Amanda.

„Conja on Cajun ja see tähendab nõiduse peale panekut,” vastas Sawyer.

„Legend räägib, et abajas lummab inimesi, paneb neile nõiduse peale ja nad ei tahagi siit enam lahkuda,” rääkis Lillian. „Mulle pole oja mõju avaldanud. Koliksin siit juba hommepäev välja, kui vaid mu kallis abikaasa nõus oleks. Mulle meeldiks Shreveporti kiire elu.”

„Ah, aga pea meeles, et siin oled sa suur kala väikeses tiigis, kuid Shreveportis oleksid väike kala suures tiigis,” nöökis James.

Õhtusöök oleks võinud osutuda meeldivaks, kui Amanda poleks endale teadvustanud pinget, mis Sawyeri ümber väreles. Naine tundis endal mehe põgusat pilku rohkem kui korra ning see muutis ta ebakindlaks ja rahutuks.

Cordellid lahkusid alles pärast kella kaheksat ning siis juhatas Sawyer Amanda oma kabinetti. „Ma tulen kohe tagasi. Pean Melaniele pilgu peale heitma,” ütles mees ja jättis naise üksi tuppa.

Ruumis domineeris suur kirjutuslaud kaasaegse arvutiga. Laua ees oli mitu äärmiselt pehmet tugitooli. Amanda vajus ühte neist, võideldes haarava väsimusega.

Oodates Sawyerit, vaatas ta ruumis ringi. Ühel seinal rippusid raamitud fotod hoonetest ja kodudest. Ta oletas, et need olid Sawyeri kavandatud.

Teisel seinal rippusid isiklikud pildid ning Amanda tõusis ja läks nende paremaks vaatlemiseks lähemale. Mitu fotot oli Melaniest. Need paistsid olevat koolis tehtud portreefotod, sest igal pildil nägi ta välja veidi vanem.

Seejärel oli paar fotot Sawyerist, Melaniest ja naisest, kes oli ilmselt Sawyeri abikaasa. Naine oli kaunis, eksootiliselt tumedate silmade ja lopsakate huultega brünett. Pealtnäha kujutas foto õnnelikku perekonda, ent kui Amanda nende kehahoiakuid uuris, nägi ta mehe ja naise vahel distantsi.

Kas distants oligi mõrva põhjuseks?

Amanda tundis ühe foto kohe ära. Selline rippus ka tema venna kabineti seinal. See kujutas kuut noormeest, käed sõpruse märgiks üksteise ümber asetatud.

Amanda teadis, et see oli kolledžis tehtud. „Vennaskond,” oli Johnny talle pärimise peale vastanud. Ta oli selgitanud, et Vennaskond koosnes rühmast noortest ja jõukatest Conja Creeki meestest.

Johnny, kes polnud Conja Creekist pärit ning pääses kolledžisse vaid tänu stipendiumile, oli gruppi võetud, sest oli määratud samasse tuppa Jackson Burdeaux’ga, kes samuti fotol oli.

Amanda istus jälle toolile, arutledes, kas oli siia tulles õigesti talitanud. Lillian ja James Cordell näisid olevat austusväärsed ja korralikud inimesed. Kui nad oleks arvanud, et Sawyer Bennett tappis oma naise, poleks nad siia õhtust sööma tulnud.

Amanda ajas end toolil sirgu ning Sawyeri ruumi sisenemisel roomas tema kõhtu taas pinge. Iga kord, kui ta meest nägi, oli ta rabatud tolle külgetõmbest ja tugevatest näojoontest, kindlast lõuajoonest ja tihedatest paksudest juustest.

„Ma arvan, et on parem, kui räägin teile oma ootustest. Kui miski teile ei sobi, võime seda arutada.” Sawyeri kindel hääletoon pani Amanda kahtlustama, et mees polnud vastu vaidlemisega harjunud.

Ta noogutas ning ootas, et mees jätkaks. Sawyer läks kirjutuslaua taha ja istus, tema pilk oli vahetu ning Amandale keskendunud. „Mul on vaja, et oleksite siin esmaspäevast reedeni Melanie ärkamisajast magamaminekuni. Minu kontor asub Baton Rouge’is ja argipäevadel sõidan ma sinna. Nädalavahetused võite vabaks saada.” Mehe huuled kaardusid. „Siis saaksite Lillianiga Conja Creeki tänavail joosta.”

Sawyeri muie pani Amanda sisemuse hõõguma. Naeratus kestis vaid hetke, seejärel kadus. „Melanie vajab praegu üle kõige rutiini ja järjekindlust. Ta vajab kedagi, kelle peale loota ja keda usaldada. Ma loodan, et selleks inimeseks saate teie.”

Amanda noogutas. Nad olid e-kirjade kaudu juba palganumbrit arutanud, seega polnud Sawyeri jutus midagi uut. „Ma loodan, et meist saavad Melaniega head sõbrad.”

Sawyer tõusis, nagu oleks ta lõpetanud. „Elame päevhaaval. Täna õhtul olete vaba. Ma tean, et teil oli pikk päev ja Melanie ärkab vara. Üks asi veel. Mu tütar kardab pimedust. Tema toas on öölamp. Vaadake, et see põleks, kui ta magama läheb.”

Amanda tõusis, teades, et on nüüd vaba. „Enne kui lahkun, tahaksin teilt midagi küsida. Ma saan aru, et Melanie lõpetas rääkimise kaks kuud tagasi. Kas võiksite öelda, mis selle põhjustas?”

Sawyer kõndis ümber laua ning jäi naise ette seisma. Liiga lähedale, tungides Amanda isiklikku ruumi. Mehe rohelised silmad läikisid ning huuled kaardusid jälle, ent seekord mitte meeldivaks naeratuseks.

„Kas te polegi siis kuulnud?” küsis ta ning kergitas üht tumedat kulmu. „Melanie lõpetas rääkimise ööl, kui ma tapsin tema ema.”

1 Creek – abajas, jõeharu, oja. Tõlkija