Читать книгу Jõemaja. Swifti jõeorg, 8. raamat - Carla Neggers - Страница 5

„MEIL peavad su peol mägrad olema.“

Felicity MacGregor teadis, et tema märkuse peale kergitaks enamik inimestest kulme, aga ta teadis ka seda, et Kylie Shaw mõistab seda hästi.

„Absoluutselt,“ kinnitas Kylie. „Russil ja minul oli meie pulmatordil mägrapaar.“

Sel kevadel oli Kylie tuulepöörisena tekkinud romaan turvakonsultandi Russ Coltoniga tabanud neid mõlemaid ootamatult, rääkimata juba kellestki teisest nende väikeses Knights Bridge’i linnas Massachusettsis. Felicity naeratas. „Loomulikult.“ Nad istusid teineteise vastas laua ääres Kylie ja Russi teise korruse korteri palkonil 18. sajandi renoveeritud kübaravabrikus. Palkonilt avanes vaade jõele, mis voolas soojal suvisel õhtupoolikul vaikselt. Russ oli veetnud viimased kaks nädalat Lõuna-Californias, tõmmates otsad kokku oma sealse elu- ja tööperioodiga, kuna nad Kyliega olid nüüd otsustanud jääda elama Knights Bridge’i. Nad olid ostnud maja umbes miil ülesjõge ja ootasid parajasti selle kordategemist, enne kui suvel hiljem sisse kolida.

Kylie sirutas käe oma jäätee poole. „Russ laskis Sherlock Mägral valvata pulmade turvalisust,“ ütles ta asjalikult.

Sherlock oli üks Kylie populaarsematest väljamõeldud tegelastest. „Olen kindel, et Sherlock tegi head tööd,“ märkis Felicity.

„Ta on parim. Russile meeldib öelda, et me oleme hästi kaitstud, kui ma ei aja oma Middle Branchi mäkrasid segi tõeliste mäkradega.“

„Kes ütleb, et sinu Middle Branchi mägrad pole tõelised?“

Kylie naeratas säravalt. „Täpselt seda ma talle ütlen!“

Felicity poleks olnud üllatunud, kui Kylie üksnes poolenisti naljatas. Ta oli Morwenna Millsi pseudonüümi all Middle Branchi Mäkrade, lasteraamatute populaarse sarja looja. Ürituste korraldaja Felicity aitas Kyliet peo puhul, et tähistada sarja kõige uuema raamatu ilmumist, mille tegevus toimus ühes idüllilises külas jõe ääres. Mäkrade ema ja isa olid loomaarstid, loodud Kylie enda perekonna järgi. Pisike versioon Sherlock Mägrast hõivas koha Kylie töölaual. Ta oli endale teinud minimägra riidetükkidest ja pesukuivatist kogutud tupsudest.

Felicityst erinevalt polnud Kylie Knights Bridge’is üles kasvanud. Nad olid kohtunud mais pärast Felicity naasmist oma kodulinna, kui ta oli ostnud jõeäärse maja Kylie ja Russi uuest majast veidi edasi. Felicity armastas seda maja, hoolimata oma komplitseeritud isiklikust ajaloost sellega, mäletades, kuidas ta seal oma neitsilikkuse oli kaotanud. Mitte majas endas. Seda polnud siis veel ehitatud. Kuid tekil välikamina ees, mis seal ikka veel seisis …

„Knights Bridge hoiab sind hõivatuna, Felicity,“ ütles Kylie.

Felicity tiris end mõtetest välja. „Mulle sobib. Ma teen ägeda peo.“

Kylie uuris teda hetke, otsekui aimates, et Felicity mõtted olid uidanud keelatud radadele. Arvestades sooja ilma, kandsid nad mõlemad kleite, Kylie oli vabas maksikleidis, Felicity põlvini ulatuvas tuunikas. Kylie oli oma juuksed kuklasse tõmmanud, nii et nende heledus tõi ta sinised silmad esile. Felicity polnud oma juustega kunagi rahul olnud. Ta oli tumeblond, õlgadeni ulatuvate ja korratute juustega, juhul kui ta nendega ei sekeldanud, mida ta tegi aga harva.

„Mu raamatupidu on ainult nädal pärast ettevõtluslaagri avamist,“ ütles Kylie. „Kas see sind ribadeks ei tõmba?“

„Üldse mitte.“ Ühepäevane ettevõtluslaager, Dylan McCaffrey, veel ühe Knights Bridge’i uustulnuka ajusünnitis, oli seni Felicity suurim üritus oma kodulinnas. „Ma tegelesin firmaürituste korraldamisega Bostonis kolm aastat. Mulle meeldib olla omaenda peremees, nii et mul on võimalus teha lõbusamaid asju. Beebipeod, pruudipeod – sinu raamatupidu. Pühapäeval tuleb mul kohalikus eakate hooldekodus Jane Austini teeõhtu.“

„See on kohaselt nimetatud Rivendelliks. Seal kuuleb palju huvitavat.“

„Pole kahtlustki,“ märkis Felicity. „Teeõhtu hõlmab kirjanduslikku loengut ja regentluse perioodi kostüüme.“

„Sa tunned siin kindlasti peaaegu kõiki.“ Kylie jõi veidi teed ja pani oma klaasi tagasi lauale. Lõuna oli olnud lihtne – salatid kohalikust universaalkauplusest, šokolaad, jäätee. „Ma olen Knights Bridge’is ikka veel üsna uus. Saan nimede ja nägudega paremini hakkama, aga seosed kohalike vahel ajavad mind ikkagi segadusse. Russi samuti, kuid ta arvab mõnikord, et mida vähem ta teab, seda parem. Ta ei taha teada, kes kellega teismelisena magas, see on kindel.“

Felicity mõtles, kas ta põsed läksid punaseks, arvestades pööret, mida tema mõtted mõni minut tagasi olid võtnud. „Ka mina ei taha, aga kuna ma siin üles kasvasin …“ Ta võttis oma jäätee. „Jätame selle jutu.“

„Vaat see on õrritamine! Mitte ometi sina ja Mark Flanagan …“

„Ei,“ vastas Felicity. „Absoluutselt mitte. Mitte kunagi.“

Kuid Markil, arhitektil, kes oli vana vabriku renoveerinud ja omandanud, oli vend ja temaga oli hoopis teine lugu.

Felicity raputas selle mõtte maha, rüüpas teed ja tuli Kylie raamatupeo planeerimise juurde tagasi. Nad olid toimumiskohaks valinud Knights Bridge’i raamatukogu. Kirjutatud enne seda, kui Kylie Russi oli kohanud, kujutas see viimane raamat üksildast mägratädi, kes aitab hiiri ja mägralapsi nende muinasjutumaja dilemmat lahendada ning seda tehes ühineb taas omaenda perekonna ja sõpradega. Felicityt võis mingil määral samastada Tädi Mägraga. Kylie illustreeris ka klassikaliste muinasjuttude sarja, millest pidi talvel ilmuma „Hans ja Grete“. Seejärel tulid „Uinuv kaunitar“ ja „Punamütsike“. Ta töötas parajasti „Kaunitari ja koletise“ kallal. Felicity oletas, et küllap tuleb ka nende sarjade väljaandmise pidu, kuid nad polnud Kyliega oma arutelus veel nii kaugele jõudnud.

„Ma olen nädalaid siin üleval tööga kinni olnud,“ ütles Kylie rahuloleva ohkega. „Hea on jälle inimeste lähedal olla.“

„Üksindusest raamatu ilmumise tähistamispeole minek on suur muutus.“

„Seda kindlasti. Olen jätkanud laste jututundi raamatukogus ja mõnikord satun inimestega kokku, kui olen väljas jalutamas.“

Felicity oli hakanud mõistma, et Kylie polnud vähimalgi määral seltsimatu. Tal olid lihtsalt loomingulise töö pikad perioodid. Felicity arvas, et mõistis, kuid tema enda töö ürituste korraldajana oli hoopis teistsugune. Ühe asjana polnud need üritused, mida ta organiseeris, kunagi tema peod, kohtumised või konverentsid. Kylie raamatud olid väga tema enda omad. Ta oli oma tööle pühendunud. Felicityle meeldis omaenda äri juhtimine, aga ta oli oodanud karjääri finantsalal. Kui sellest midagi välja ei tulnud, oli ta alustanud ürituste planeerimist. Ta oli selle töö detailid selgeks saanud, töötades koos ühe väikese eliitfirmaga Bostonis, ja loonud omaenda firma üheksa kuud tagasi, naastes lõpuks Knights Bridge’i.

Bostonis polnud ta oma kliente kunagi isiklikul tasandil tundnud. Neil päevil leidis ta end planeerimas üritusi klientidega, kes olid sõbrad ja naabrid. Tal oli ikka veel mõningaid endise firma kliente, aga tema väike kodulinn kärises õmblustest igat laadi pidude ja üritustega. Pulmad, täiskasvanuks saamise sünnipäevad, beebid, pensionile minekud, uued töökohad, soolaleivapeod. Ta ei planeerinud igat kokkusaamist linnas ega keskendunud pulmadele – need olid eriline spetsialiteet –, aga kui kogenud üritustekorraldaja elas siinsamas jõe ääres, miks teda mitte palgata?

„Me peame ühel päeval sinu jaoks peo korraldama,“ ütles Kylie, tungides Felicity mõtetesse.

„Minu? Ma ei pea midagi tähistama.“

„Vali midagi. See ei pea suur olema. Värvi köök ära. Me hakkame tähistama.“

Felicity ei kahelnud Kylie siiruses ainsatki hetke. Kylie oli uskumatult siiras, ilma mingi manööverdamise või kunstlike nüanssideta, mille tunnistajaks Felicity oma töös liiga tihti oli olnud. „Olgu siis köök,“ ütles ta kergelt. „Vahepeal tunnen ma rõõmu sinu mäkradest.“

„Kui keegi üldse suudab mägrad peol toimima panna, siis sina, Felicity.“

„Tänan. Mul on mõned mõtted, mida tahan veel uurida. Tunne end vabalt ja anna mulle teada, kui sul on mingeid ettepanekuid,“ lausus Felicity, kui nad peoplaanid kokku pakkisid.

„Sellest tuleb lõbus õhtu. Aitäh, et läbi astusid.“

Kylie hakkas tõusma, kuid Felicity peatas ta. „Ma saan ise välja. Naudi täiuslikku suvepäeva.“

„See on täiuslik, on ju?“ Kylie ohkas, kui päikesevalgus ta silmi tabas. „Tulin Knights Bridge’i, mõtlemata kordagi, et ma siia jään. Nüüd on see kodu.“ Ta nihutas pilgu tagasi Felicityle, kes seisis nüüd ja korjas lõunasöögi nõusid kokku. „Ma võtan need. Mõnikord tunnen kiusatust oma mustad nõud jõkke visata, kuid pardid võtaksid mu pea maha, kui Mark seda ei tee. Oh, oota. See tuletab mulle meelde. Ta palus mul sulle rääkida, et tema vend on viimase minuti lisand ettevõtluslaagri kõnelejate rivile ja ta palkab sinu tolle päeva lõpuks pidu organiseerima.“

„Mark – Mark Flanagani vend?“

„Just. Ainus Mark, keda ma siin tunnen.“

Ainus, keda ka Felicity tundis, aga ta pidi oma šokki varjama.

Kylie kortsutas kulmu. „Sa tunned ta venda, eks ole? Oli vist Gabe? Lühend Gabrielist?“

Oh, muidugi tundis Felicity teda. Ta oli alles äsja temast mõtelnud. Too öö, enne kui nad kolledžisse sõitsid. Gabe oli töötanud ehitusel ning olnud päevitunud ja lihaseline, innukas Knights Bridge’ist välja pääsema ja endast midagi tegema. Felicity oli töötanud linnas oma isa pangas ja tundnud rahutust.

Felicity noogutas. „Gabe on Marki noorem vend.“ Ta püüdis kõlada mitte liiga jäigalt. Hoida häält sundimatuna. Asjalikuna. „Neid on ainult kaks.“

„Seda ma arvasin.“ Kylie tõstis oma teeklaasi, andmata ainsatki märki, et ta teadis, et oli astunud herilasepessa. „Mark pidi täna hommikul äriasjus linnast väljas olema ja ta polnud kindel, millal ta tagasi jõuab. Kindlasti on hilja viimasel minutil veel üht pidu plaani võtta, aga kui keegi suudab selle läbi viia, siis sina, kuigi ma oletan, et sa võid alati ära öelda.“

„Aitäh, et mulle teada andsid.“ Felicity meenutas endale, et ta oli palgatud tööd tegema ning kui Gabe oli kõnelejana lisatud ja tahtis peo sponsor olla, tuleb tal hakkama saada. Isegi kui tal maos keerles. „See on lühike etteteatamisaeg, kuid ettevõtluslaager on lihtne üritus – nagu avatud maja kõnelejatega. Kõik saab korda.“

See ühepäevane üritus oli mõeldud eeltutvustuseks sellest, mis Dylanil mõttes mõlkus perioodiliste ettevõtlusalaste õppelaagrite osas, mida ta kavatses kogu aasta jooksul Knights Bridge’is korraldada. Ta oli endine professionaalne hokimängija ja multimiljonärist ärimees Californiast, kes oli armunud Olivia Frosti, graafilisse disainerisse, kes oli eelmisel aastal oma kodulinna tagasi tulnud, et võõrastemaja avada. Nad abiellusid jõuluõhtul. Paar kuud tagasi oli Olivia õde Jessica abiellunud Mark Flanaganiga. See oli üks paljudest sündmustest, mis oli nende väikese linna elus oluline.

Felicity naeratas, püüdes šokist üle saada ja oma näoilmet kontrollida. Ta oli proff. Ta pidi käituma nagu proff. Ta neelatas, hingas sisse. „Gabe ei ole veel linnas, ega ju?“

„Ma ei usu,“ vastas Kylie. „Mark ei öelnud.“

Felicity võttis nõud ja hakkas minema korteri klaasukse poole. „Ma oletan, et Gabe peatub tema juures. Pole oluline. Aitäh info eest.“

„Mark tuleb varsti tagasi, kui tahad temaga rääkida.“

Felicity tänas teda veel kord, suundus korterisse ja viis nõud kööki. Vabriku tosin korterit olid avarad, läikivad ja moodsad, ent tööstusliku tunnetusega – Mark polnud võidelnud hoone päritoluga, arvestades nende kõrgeid kaaraknaid, tsementpõrandaid ja telliskiviseinu. Felicity armastas vaadet looklevale madalale jõele. Kylie oli lisanud omapoolsed detailid korterile, mida ta jagas nüüd oma abikaasaga. Sherlock Mäger, toetatud töölaualambi najale, vaatas üle tema visandeid ja kritseldusi, nagu Kyliele meeldis neid nimetada.

„Soovi mulle edu, Sherlock,“ ütles Felicity vaikselt ja suundus välja.

KUI Felicity jõudis parkimisplatsile vana vabriku ees, sundis ta end mitte jooksma. Tal polnud mingit põhjust joosta. Ta ei hilinenud kuhugi. Teda ei ajanud taga karu. Tal oli töökoormus kontrolli all. Ta laskis end täiesti põhjuseta närvi ajada. Mis siis sellest, et Gabe Flanagan kõneleb laupäeval ja tahab pärast seda peo korraldada? Hoolimata ühest ööst keskkooli ja kolledži vahel polnud nad kunagi paar olnud. Nad olid vaid sõbrad. Neil oli olnud tüli, nad polnud teineteist kolm aastat näinud ja oli loomulik, et see on tal mõttes. Küsimus seisnes nüüd selles, kuidas see oma peast välja saada.

Ta hingas sügavalt sisse, vabastades osa pingest. Ta oli tulnud vana vabriku juurde jalgsi, nautides kesksuve päeva, enne kui kuumusel ja niiskusel on võimalust järgmise paari päeva jooksul koguneda. Asudes jõel, oli Samblamäe vabrik alustanud oma elu 1870. aastal õlgkübarate tootjana, mis olid tollal ääretult populaarsed. Neid polnud siin enam tehtud Esimesele maailmasõjale järgnenud paarist aastast peale. Kunagine vana veski oli nautinud väheseid lühiajalisi inkarnatsioone, enne kui loobus tegutsemast vabrikuna – ammu enne seda, kui Mark oli näinud selle potentsiaali uueks sajandiks, ja tööle asunud. Felicity mäletas seda korrapäratut hüljatud valdust, millest Mark oli kinni haaranud, laudadega kinnilöödud, tellisest ja tsemendist hooneid, silte „Mitte siseneda!“ ja „Ohtlik!“ ning umbrohtu kasvanud krunti.

Ta vaatas üle vaikse tee metsa poole, mis tõusis järsult Samblamäe tippu. Puud olid lopsakas lehestikus ja igihaljaste puude okkad olid sinise suvetaeva all liikumatud. Teismelistena olid Mark ja Gabe mõlemad tõotanud Knights Bridge’ist minema saada ja mitte iial enam tagasi tulla. Nad olid olnud ambitsioonikad ja motiveeritud, otsusekindlad mitte kordama oma isa vigu, kes triivis läbi elu, unistades ja nurisedes, mis oleks võinud olla. Marki tõotus mitte iial enam tagasi tulla polnud pidanud. Pärast mõnd aastat Bostonis oli ta kolinud tagasi oma kodulinna, alustanud edukat äri arhitektina ja abiellunud Jessica Frostiga, kes polnud kordagi kusagil mujal elanud.

Gabe polnud kunagi Knights Bridge’i tagasi tulnud, et siin elada.

Ka Felicity polnud oodanud, et ta tuleb tagasi, aga ta polnud kunagi andnud ka mingit tõotust vastupidises. Tema kodulinn oli väike ja sissetallatud teest veidi eemal, alatiseks muudetud Quabbini laiuva paisjärve rajamisega eelmise sajandi algul. Felicity enda perekond oli ümber asustatud Prescottist, kõige väiksemast neljast linnast, mis olid ajaloole kaotatud nüüd üleujutatud Swifti jõeorus. Nad olid olnud pankurid, arveametnikud ja raamatupidajad, mitte kunagi talunikud ja vabrikutöölised. Felicity pidi olema esimene MacGregorist üritustekorraldaja … ja nüüd tuli tal planeerida pidu Gabe Flanagani jaoks.

Mark jooksis peahoonest välja ja jõudis talle järele, enne kui ta sai keerata teele, mis viis ta maja poole. Mark oli pruunide juuste, siniste silmadega ja vilajas, rõivastatud polosärki ja khakipükstesse. Tal ja ta nooremal vennal oli teineteisega tugev sarnasus, kuid Gabe’i silmad olid sügavamad meresinised ja kehaehitus loomupäraselt lihaselisem.

„Hei, Felicity,“ ütles Mark. „Ma jõudsin kohtumistelt Worcesteris just tagasi. Kas Kylie rääkis sulle Gabe’ist?“

„Jah, ta rääkis.“

„Suurepärane. Loodan, et see ei ole probleem.“

„Ei mingit probleemi. Andis ta sulle eelarve?“

„Mina kulutaksin nii palju kui tarvis, et pidu tore tuleks, ja ulataksin talle arve. Sa tunned oma tööd.“

„Saab tehtud.“ Felicity kõhkles, aga otsustas siiski teda näriva küsimuse esitada. „Kas Gabe teab, et ma ostsin selle jõeäärse maja?“

„Ma võisin mainida. Ta teab, et ma müüsin selle ära.“

Mitte just päris sama, kuid Felicity ei hakanud seda teemat jätkama. Ta viipas tee poole. „Pean minema hakkama.“

„Tulid sa jalgsi? Vajad küüti? Ma võin su ära visata.“

„Täna on jalutamiseks suurepärane päev.“

Mark ei paistnud veendunud olevat, ent jättis lihtsalt nägemiseni ja läks oma kontorisse tagasi.

Felicity tõi kuuldavale ohke ja läks üle parkimisplatsi tee poole. Ta oli teadnud, et Gabe’i nimi kerkib esile, kui ta nüüd Knights Bridge’is elab, ja ta ootas, et võib mingis punktis temaga kokku sattuda. Gabe oli eelmises septembris olnud Marki ja Jessi pulmas. Felicity oli ka kutsutud, aga ta oli olnud tol nädalalõpul teel suurele konverentsile, tema viimasele enne lahkumisavalduse andmist. Ta kahtles, kas ta oleks isegi ilma selle põhjuseta läinud. Ta polnud tahtnud riskida, et mistahes lahendamata, ammu mahamaetud emotsioonid pinnale kerkiksid. Marki laulatus poleks olnud õige aeg ega koht tema ja Gabe’i jällenägemise jaoks.

Ettevõtluslaager polnud samuti õige aeg ega koht, aga siin polnud midagi parata.

Felicity jõudis kitsasse jõekääru ning ületas punaseks värvitud ja katusega kaetud silla, mille silt märkis, et see oli ehitatud aastal 1845. Ta astus sillalt ühesuunalisele sillutatud teele, mis lookles esialgu läbi avatud aasade ja seejärel jõe poole. See tuli silmusena jõeäärsele teele tagasi, kuid Felicity maja asus jõekäärus okaspuude, tammede, vahtrate ja kaskede vahel metsaga kaetud järsu jõekalda serval. Selle stiil oli kaasaegne, kuid maastikuga kokku sulanud, mis oli Mark Flanagani töö tunnus. Ta oli selle maja disaininud ja ehitanud kaks aastat tagasi maatükile, mille tema isapoolne vanaisa oli ostnud aastakümneid tagasi laagripaigaks. Mark oli siin lühikest aega elanud, kuid tema ja Jessica olid valinud linnas ühe vana maja taastamise.

Felicity keeras ära sõiduteelt, mis viis eemal asuvasse garaaži. Arvestades koha seost Flanaganidega, oli ta kaks korda mõtelnud, enne kui ta oli maja vaadanud. Siis oli ta rohkem kui kaks korda mõtelnud, enne kui oli teinud pakkumise.

Ja nüüd oli ta siin.

Ta oli üles kasvanud vaikses elamupiirkonnas keskkooli lähedal, kuid ta oli armastanud jalgrattal sõita välja piki jõge. Tema vanemad elasid ikka veel linnas, ent olid praegu oma sõpradel Virginias külas. Nad olid aasta tagasi pensionile jäänud. Isa oli olnud kohaliku panga direktor ja ema linnavalitsuse pearaamatupidaja. Nad olid oma tööd armastanud ja nüüd armastasid nad oma pensionipõlve. Felicity vanem vend – tema ainus vend – oli järgnenud nende isale pangandusse ja elas Amhersti lähedal koos oma naise, haigla administraatori, ja nende kahe väikese lapsega. Lapsed – poiss ja tüdruk – armastasid külastada oma tädi Felicityt ja pääseda tema varudekappi. Kleebised, paelad, õhupallid, vimplid, markerid, värvid, värvipliiatsid, igasuguses paksuses ja suuruses paberid. Laste taevas. Lõpuks pidi ta paika panema mõned reeglid, kui nad olid tema maja ükskord üleliia kaunistanud.

Tema vanemad polnud Gabe’i kunagi usaldanud. Mitte et nad seda otseselt välja oleksid öelnud. See polnud nende stiil, aga Felicity oli osav ridade vahelt lugema. „Motiveeritud, ambitsioonikas, mitte veel valmis rahunema.“ Need ja paljud samasugused kommentaarid olid olnud kood „hoia eemale“ jaoks.

Kui ta vaid oleks kuulanud.

Rahutu ja tujutuse äärel, läks Felicity eesuksest mööda ja suundus trepist üles tagaterrassile. Jõevaated, üle kivide voolava vee heli ja potentsiaal mitmesuguste aedade jaoks olid talle selle maja ostmise põhjuseks. Sellisteks päevadeks nagu täna oli see täiuslik. Selle ajalugu oli lihtsalt osa tehingust. Ta oli maja ostmisel kaalunud kõiki poolt- ja vastuargumente. Poolt oli palju. Mugavus, suurus, hind, kvaliteet, maastik, plaan, lähedus sõpradele ja perekonnale. Ainus tõsine tagasilöök: tema enda ajalugu selle valdusega.

Gabe.

Ta istus oma nelinurkse puitlaua äärde, mida varjutasid tamm, tsuuga ja valge mänd maja taga jõe kohal. Inimesed ütlesid tihti, et Knights Bridge’il on koha tunne, kus aeg on peatunud. Pärast oma kodulinna tagasikolimist tundis Felicity mõnikord, nagu oleks aeg tema jaoks tagasi läinud, aga ta lootis, et see läheb üle, kui ta lõpetab kujundamise ja teeb selle koha täielikult enda omaks. Gabe’i ootamatu ilmumine ettevõtluslaagrisse ei tulnud kasuks. Ta suudab olla siiski professionaal. Nad ei olnud enam teismelised. Nad ei olnud isegi sõbrad.

Täna oli kolmapäev ja ettevõtluslaager toimub laupäeval.

See saab tehtud ja lõpetatud kiiresti ning Gabe on läinud kuhu tahes, kuhu ta oma kübara neil päevil riputab.

Tundes end rahulikumana, kuulas Felicity lehtede sahinat kerges tuules, mis segas suvise õhtupooliku liikumatust. Kogu keskkooli jooksul olid tema ja Gabe jõekääru tema vanaisa laagripaika tulnud, et hiilida nende isiklikku ujumiskohta jõevõrendikus, mängida lõkke ääres kaarte, kohtuda sõpradega. Nad olid samas klassis, kuid oktoobris sündinud lapsena oli Gabe temast peaaegu aasta vanem.

Nad olid olnud lähedased. Head sõbrad. Pärast keskkooli oli Gabe olnud suurte ambitsioonidega tõrges kolledžiõpilane. Felicity oli olnud hea õpilane, kel polnud pärast lõpetamist mingit tõelist fookust. Ta arvestas, et saab kraadi finantsalal. Midagi taolist. Ta oli pannud palju energiat Gabe’i julgustamisse.

Nüüd näris ta oma alahuult, tõugates tagasi mälestustetulva, mille oli käivitanud uudis Gabe’i peatsest naasmisest linna.

Eriti üks mälestus ööst, mis oli olnud üsna samasugune nagu eelmine öö. Soe, vaikne, tähine. Tema ja Gabe olid süüdanud lõkke välikaminas, ainsas ehitises toonases Flanagani jõeäärses laagripaigas. Nad polnud vajanud tulekuumust. Leegid olid üksnes atmosfääriks, luues ainult teda ja Gabe’i ümbritseva kuma, kui nad olid omaenese väikeses maailmas. Nad olid valmistunud astuma eraldi kolledžitesse teineteisest sadu miile eemal, täis segatud emotsioone sellest, mis neid ees ootas. Hirm, ebakindlus, vaimustus, otsustavus. Nad mõlemad olid sel ööl pulbitsenud. Kumbki neist polnud elanud kusagil mujal kui Knights Bridge’is. Milline on elu väljaspool nende väikest linna?

„Me jääme sõpradeks,“ oli Felicity öelnud poolenisti iseendale. „Me jääme alati sõpradeks, jääme ju, Gabe?“

„Alati, Felicity. Alati.“

Gabe polnud kõhelnud. Felicity oli teda uskunud, oli pidanud kuulma – tahtnud kuulda – neid sõnu.

Hiljem, kui tuli oli hääbumas ja tähed särasid pea kohal, olid nad lasknud end minema kanda.

Felicity hingas pikalt välja. See oli olnud metsik öö. Ilma mingi kahtluseta. Ta mõtles, kas Gabe üldse mäletas seda.

Ta ajab selle nüüd peast välja. Tema elu Knights Bridge’is oli hea. Lõbus, energiat andev, toimekas. See oli hoopis erinev kohast, kus ta mõtles end lõpetavat, kui oli läinud kolledžisse New Yorgi põhjaosas, ja võibolla polnud see koht, mida ta sõbrad ja perekond ja kes tahes teistest olid oodanud.

Ei mingit võibolla. See polnud kindlasti koht, mida kes tahes oleks oodanud.

„Välja arvatud Gabe.“

Sõnad olid väljas, enne kui Felicity neid peatada jõudis.

Ta võis Gabe’i nüüd kuulda ühel külmal veebruarihommikul kolm aastat tagasi – viimane kord, kui ta teda oli näinud. „Sa pead tegema seda, mida tahad teha, Felicity. Praegu teed sa seda, mida igaüks ootab sind tegevat.“

„Mis siis, kui see, mida igaüks ootab ja mida mina tahan, on sama asi?“

„Ei ole.“

See oli Gabe. Alati nii kindel.

Ta polnud kolme aasta jooksul kindlasti muutunud.

Mõnikord Felicity soovis, et Gabe oleks võidelnud kõvemini, et nende sõprust säilitada, aga ta polnud üldse võidelnud. Kui ta oleks seda teinud? Kas ta oleks vastu võtnud tolle esimese ürituse korraldamise töö või oleks ta jälle, Gabe talle kaela peale hingamas, proovinud finantsanalüütikuna – talle tõestamaks, et ta suudab ja tahab seda tööd teha? Loobumine sobis täpselt mehe mõtetesse tema kohta, aga kas ta oleks heaks kiitnud Felicity alternatiivse karjääri? Kas ta oleks teda julgustanud või oleks ta öelnud, et ta ei rahulduks peoplaneerijaks olemisega?

Felicity kontrollis oma telefonis e-posti, teksti- või häälsõnumit Gabe’ilt selle ettevõtluslaagri peo kohta, aga seal polnud midagi. Gabe poleks mõistnud tema uut karjäärivalikut. Ta oleks tahtnud seda mõlemat pidi. Felicity pidi seisma silmitsi oma ebaõnnestumisega finantsanalüütikuna ja tulema teiselt poolt välja stabiilse kõrgepalgalise tööga.

Tal läks peoplaneerijana hästi. Ta oli maksnud oma võlad, ohjeldanud oma kulutamisi ja ostnud maja.

Ta saatis laupäevasele toitlustajale – sõber linnast – kiire e-kirja, et määrata aeg, millal arutada Gabe’i lisandumist sellele päevale.

Felicity arvas, et praeguseks piisab. Ta pidi töötama Kylie peo kallal ja tegelema Gabe’i peoga hiljem.

Ta tõi kõik kaheksa Middle Branchi Mäkrade sarja raamatut välja terrassile ja pani lauale, et leida neist inspiratsiooni. Ta haaras oma värvipliiatsid, kollase joonitud paberiga kirjaploki ja ploki lihtsat valget paberit.

Mägrad. Ta peab mõtlema mäkradest.

Kuid ta oli kindel, et kui Gabe Flanagan oli talle öelnud, et ta eksleb vales džunglis ja peab finantsalast välja saama, polnud mees kujutlenud, et ta nüüd nuputab, kuidas kaasata mägrad Knights Bridge’i raamatukogu üritusse.