Читать книгу Kivisillad. Swifti jõeorg, 9. raamat - Carla Neggers - Страница 7

ESIMEST korda viie päeva jooksul, mil ta oli olnud New Englandi väikelinnas võõrastemajapidaja, tundis Adrienne Portale end lõdvestunult ja mugavalt, viies varase septembri ilusal hommikul oma kohvi välja. Ta seisis 1803. aastal vaikse maantee äärde ehitatud klassikalise keskkorstnaga maja köögi kiviterrassil ja see tee oli ka praegu vaikne.

Ta vaatas üle võõrastemaja määratu ürdi- ja lilleaia. „Ma ei ole ülepea sees,“ sosistas ta endamisi. „Ma ei hammustanud rohkem, kui suudan närida.“

Carriage Hilli talu oli ainulaadne asutus. See polnud täpselt talu, aga see polnud ka traditsiooniline võõrastemaja. See polnud avatud juhuslikeks ööbimisteks. Adrienne’i esimesed külalised ei saabu enne, kui alles järgmisel nädalavahetusel. Võõrastemaja oli kogu sügishooajaks tellitud seda laadi väikeste ürituste jaoks, mis sinna suurepäraselt sobisid – beebikingituste peod, pulmad, sünnipäevad, lõunad, kokkutulekud. Antiikne võõrastemajaks muudetud maja seisis sissesõidetud teest kõrval ja see oli osa selle külgetõmbest. See asus Knights Bridge’i, Bostonist lääne poole jääva New Englandi klassikalise väikelinna keskusest kaks miili eemal keset laugelt laskuvaid aasu ja metsa.

Adrienne istus ümmarguse laua äärde ja kuulas lindude sädistamist puudes, ürtides ja lilledes. Ta ei teadnud, mis linnud need olid. Ta võis õppida. Tahtis õppida. Ta tundis ära mõned maitsetaimed – petersell, pune, tüümian, basiilik, koriander, vähemalt kolm mündiliiki – ja oskas eristada vahtrapuud tammest või valgest männist. Lilletundjana ta nii kehv ei olnud. Mitte just suurepärane, aga ka halb mitte. Ta oli eelmisel päeval kärpinud neiusilmade peenart. See valdus vajas regulaarset aednikku. See oli otse ümberkorralduste nimekirja tipus, mida ta kavatses soovitada.

Ta naaldus tagasi, võttes kruusi mõlema käe vahele. Aias olid koorepuruga multšitud teerajad ja seda piiras vana kivimüür. Carriage Hill, mille järgi võõrastemaja oma nime oli saanud, terendas üle looduslikest lilledest täpistatud aasade. Adrienne tõotas endale, et ta matkab selle tippu, enne kui peaks seda tegema lumeräätsades. Kohalikele meeldis naljatada, et nüüd võib juba mistahes päeval hakata lund sadama, aga ta teadis, et see oli liialdamine. Ta naeratas, nautides hilissuve täiuslikku hommikut. Ta lõpetab oma kohvi, lööb suures maaköögis mingi hommikueine kokku ja läheb siis oma päevaga edasi.

Ta kuulis kellegi üminat ja ajas end üllatunult sirgu, läigatades peaaegu oma kohvi maha. Olivia McCaffrey, Carriage Hilli omanik, kes elas sealsamas lähedal koos oma abikaasa Dylaniga? Maggie Sloan, Olivia äripartner?

Ei. Ei Olivia ega Maggie.

Adrienne pani kohvikruusi lauale ja hüppas püsti. Ta oli ikka veel öösärgis ja hommikumantlis. Enne kui ta jõudis sisse tagasi minna, materialiseerus külgõues rõõmsalt ümisev mees. Mees jäi järsult seisma, raske välimusega kott millegagi ühel õlal.

Adrienne tundis ta otsekohe ära.

Adam Sloan.

Ta oli üks kuuest Sloanide lapsest – viis venda ja üks õde. Adam oli – neljas? Adrienne arvas nii, aga ta peaks spikriga konsulteerima. Vic oli talle meilinud, andes detailid inimeste kohta, keda ta oma uues töös kõige tõenäolisemalt kohtab. Vic Scarlatti oli tema bioloogiline isa, erruläinud diplomaat ja põhjus, miks Adrienne oli üldse oma jala Knights Bridge’i tõstnud.

Adam oli pikk laiaõlgne tumedapäine ja niisama seksikas, nagu ta teda mäletas esmakordsest kohtumisest eelmisel talvel, kui Adrienne oli Vici koduhoidjaks. Adam oli see müürsepast Sloan. Vaikne, meenus talle.

Mees vaatas ta ühe kiire pilguga üle. Adami süsihalli puldansärgi varrukad oli küünarnukkideni üles keeratud, käsivarred päevitunud ja lihaselised. Ta oli rõivastatud füüsiliseks tööks, kaasa arvatud tugevad töösaapad. „Adrienne. Hei! Tere tulemast tagasi Knights Bridge’i.“

„Adam. Tere. Ma … mm …“

Adrienne selitas kurku. Tal polnud kunagi sõnadest puudu tulnud. Ta oli joonud veini koos ühe Euroopa vürstiga. Ta oli varustanud maailmakuulsa näitleja veinikeldrit. Miks ta siis nüüd selle hea välimusega müürsepaga kidakeelseks jäi?

Sest ühe asjana ei ole sa riides.

Ta tõmbas oma hommikumantli vöö veidi kõvemini kinni. See polnud üks võõrastemaja paksudest froteemantlitest, mis rippusid igas külalistoas. See oli liibuv pitsiga ääristatud must rüü samasuguse öösärgi peal. Mitte tema tavaline stiil. Ta tundis, nagu oleks ta täiesti paljas, kuid andis endast parima, et enesekindel välja näha. „Hea on tagasi olla.“

Adam kortsutas kulmu. „Maggie ja Olivia unustasid sulle ütlemast, et ma tulen.“

„Või jäi see mul tähele panemata. Pole oluline.“ Nad olid tema tööandjad ja Adam oli Maggie mehevend. Mingil juhul ei kavatsenud Adrienne rohkemat öelda. Ta vehkis ettevaatlikult käega, arvestades oma rõivastuse ebakindlat seisundit. „Tunne end vabalt oma asju ajama.“

„Ma panen ainult oma varustuse maha.“

„Varustus … milleks täpselt?“

„Pean ümber laduma kivimüüri, mis uue lisaehituse käigus sai kannatada.“

See lisaehitus kujutas endast esimese korruse korterit võõrastemajapidajale Carriage Hilli talus. Selle disain nii seest kui väljast sulas oma kitsaste koorekarva voodrilaudade ja kahepoolsete lükandakendega kokku ülejäänuga kütkestavast antiiksest majast.

„See ei ole suur töö,“ lisas Adam.

Adrienne oli märganud kivihunnikut ja mörditükke maja taga, kuid polnud sellele suuremat mõtelnud. Ta oli oletanud, et need on ehituspraht, mis lõpuks minema viiakse. „Kõlab hästi.“ Ta hoidis tooni neutraalsena, et mitte reeta oma kohmetust. „On midagi, mida ma sinu heaks saan teha?“

Mehe sinised silmad jäid temal pidama piisavalt kauaks selgeks tegemaks, et ta oli täiesti teadlik, et oli Adrienne’i tabanud, enne kui tal oli võimalust rõivastuda. „Kõik on korras.“ Ta pidas põgusa pausi. „Ära lase mul end takistada milles tahes.“

Nagu näiteks dušš, rõivad, kingad, hommikusöök. Veel rohkem kohvi. Raske oli tegelda jõulise müürsepaga, kui oled veel kofeiinipuuduses, ööriietest rääkimata. Ta lükkas ühe käega oma juuksed tagasi – pikad, tumedad, lokkis, sassis. „Muidugi.“ Ta mõtles, et vähemalt kõlas eneseteadlikult. „Hüüa mind, kui ma saan kuidagi aidata.“

„Saab tehtud. Oled sa pärast siiajõudmist Vicilt midagi kuulnud?“

Adrienne noogutas. „Mõned meilid.“

Adam nihutas kotti oma õlal. „Ma ei jää praegu kauaks, kuid tulen õhtupoolikul hiljem tagasi. Sobib?“

„Sobib kenasti.“

Adam läks temast mööda ja jätkas teed oma prügihunniku juurde. Ta oli lihaseline, heas vormis. Loogiline, et mees, kes tassib elatise teenimiseks kive ja mörti ja sepavasaraid ja muud taolist, peab heas vormis olema.

Adrienne jõi oma ülejäänud kohvi ära. See oli leige, kuid ta ei hoolinud. Ta oli mõistnud, et peaaegu igaüks Knights Bridge’is teadis temast ja Vic Scarlattist, aga ta polnud ikka veel harjunud, et inimesed teda talle mainisid. Ta oli aasta tagasi teada saanud, et Vic on tema bioloogiline isa. Ka Vic polnud temast teadlik olnud. Ta oli Vici teadmatusest aru saanud, kui oli eelmisel talvel Vici koduhoidjaks olnud talle ütlemata, et ema oli lõpuks tunnistanud, et temal ja Vicil oli olnud armusuhe ning Adrienne oli selle tulemus. Vic oli pärast neljakümneaastast karjääri lugupeetud diplomaadina erru läinud ja praegu oli tal käimas kolimine täielikult oma maakoju väikeses Knights Bridge’is Massachusettsis.

See polnud kerge, aga nad olid tema ema paljastusega rahu teinud. Adrienne oli töötanud oma veiniblogi kallal ja konsulteerinud ärisid, olles samal ajal Vici koduhoidjaks, ning siirdunud seejärel Kesk-California viinamarjaistandusse, mis kuulus Noah Kendrickile, San Diego miljardärile, kel olid Knights Bridge’iga omad seosed. See oli olnud suurepärane töö. Ta oli seda hästi teinud. Ent kui Noah ja Phoebe, tema kihlatu ja Maggie õde, mainisid töökohta Carriage Hillis, oli Adrienne võimalusest kahe käega kinni haaranud.

Knights Bridge’i mõju, nimetaks seda Vic.

Adrienne viis oma kruusi sisse ja tal õnnestus oma hommikumantlit kindlalt enda ümber hoida. Tal oli ka flanellpidžaama, kuid see oli kandmiseks liiga soe. Ta oli selle hommikumantli ja öösärgi ostnud eelmisel suvel kapriisi ajel, kui ta oli läinud Pariisi, kus tema ema ja Vic olid nautinud nädalapikkust armulugu. Vasakkallas, õdusad kohvikud, armusuhe romantilises hotellis d’Orsay muuseumi lähedal. Sophia Cross oli naasnud koju Californiasse ja tema kihlatu Richard Portale oli pidanud Adrienne’i oma lapseks, kui ta mitte päris üheksa kuud hiljem sündis.

Tema vanemad olid lahutanud, kui Adrienne oli seitsmeaastane.

Mis seal imestada.

Vicist teadasaamine oli talle selgitanud väga paljusid asju, eriti oma ema kohta.

Adrienne pani kohvikruusi suure maaköögi letile. Tema mõtted oli ikka veel kinni oma rõivastusel. Oli ta Adam Sloanile vale mulje jätnud? Kas ta läheb tagasi ja räägib oma vendadele tema väljas istumisest liibuvas mustas hommikumantlis ja öösärgis? Sloanid tundsid Knights Bridge’is igaüht. Jutt võiks ringlema minna. Vic Scarlatti California tütar Carriage Hillis väljas seksikas mustas rüüs … ta ei sobi siia kunagi … ta vallandatakse enne tänupüha …

„Veel kohvi,“ oigas Adrienne. „Palju rohkem kohvi.“

Ta sirutas käe kohvikannu poole ja nägi läbi eesakna Adamit. Mees oli oma tööfurgooni tagaluugi avanud ja tõstis sealt välja veel ühe koti. Ta asetas selle ühele õlale ja hoidis seda furgooni sulgedes ühe käega tasakaalus. Seejärel läks ta läbi külgõue tagasi maja taha.

Adrienne’il polnud aimugi, kui kaua tal kivimüüri ümberehitamine aega võtab, aga ta kindlustab, et on järgmine kord riides, kui mees välja ilmub.

Ta pani uue kohvi käima ja lipsas läbi vana keskkorstnaga maja võõrastemajapidaja eluruumidesse. Selle puitpõrandad olid kooskõlas 1803. aastal ehitatud maja peaosa laiade põrandalaudadega. Olivia Frost McCaffrey, kellele maja kuulus, oli graafiline disainer ning tema eksimatu stiili- ja värvitunnetus ilmnes korteri põrandariietes, linades, rahustavates värvides ja metsatrükistes. Adrienne oleks leppinud valgega ja asi lõpetatud.

Ta sulges ukse ja hingas välja, lastes nüüd hommikumantli vöö lahti, kui tal ei olnud seksikat müürseppa teda silmitsemas. Ta oli mehega eelmisel talvel palju kordi kokku puutunud. Isegi ülimalt hõivatuna, nagu ta oma situatsioonis Viciga oli olnud, polnud ta teadmatuses Adami füüsilistest omadustest. Et ta oli too vaikne Sloan, andis mehe kütkestavusele üksnes lisa. Ja väheste sõnadega ülimalt füüsiline mees …

Adrienne oigas jälle. Mis tal viga oli? Ta raputas selle küsimuse peast, tõmbas hommikumantli ja öösärgi seljast, jättes nad voodi kõrvale kuhja, ning läks korteri eravannituppa. Ta oli lootnud, et Vic on linnas teda tervitamas, kuid Vic oli kümme päeva tagasi mingite kohtumiste tõttu Washingtoni läinud. Peaaegu aasta pensionil olemist polnud rahustanud tema loomult rahutut hinge. Adrienne sai sellest aru. Ta ise oli samuti rahutu. Aga Vic oli ka motiveeritud ja ambitsioonikas, lisafaktor põhjusele, miks ta polnud oma tütrest teadnud, kuni Adrienne eelmisel talvel Kajajärvele oli ilmunud. See polnud ainult tema ema tegu. Ka Vic oli siin rolli mänginud. Ta polnud küsimusi esitanud.

Ta polnud kunagi abiellunud. Ta oli vihjanud, et oli vähemalt korra sellele lähedale jõudnud, kuid Adrienne polnud seda teemat temaga arendanud. Vic oli varajastes kuuekümnendates ja kuigi see polnud väljaspool tõenäosust, kahtles Adrienne, et ta kunagi abiellub. Tema ema polnud uuesti abiellunud. Ta ei olnud rahutu, kuid oli samuti motiveeritud ja ambitsioonikas. Ema oli San Franciscos rajanud eduka turunduskompanii vundamendist peale.

„Ma olen sellega võrreldes tigu.“

Adrienne naeris endamisi, keerates dušivee jooksma. Vähemalt polnud ta ema kunagi vihjanud, et on oma tütres kuidagi pettunud. Neil ei tarvitsenud olla kõige semulikum ema-tütre suhe, aga nad mõistsid teineteist.

Veerand tundi hiljem oli ta duši all käinud, mustadesse teksastesse ja mustjashalli toppi rõivastunud, mustad pahkluusaapad jalga tõmmanud ning teel kööki. Ta täitis oma kruusi värske kohviga. Ta oli idaranniku ajaga enam-vähem kohanenud, kuid vajas hommikul esimese asjana kaks või kolm kruusi kohvi. Müürsepa väljailmumise ehmatus oli ta oma päevaplaanist välja paisanud.

Adrienne istus eesakna kõrvale köögilaua äärde. Adami furgoon oli läinud. Ta tundis üksindusetõmmet. Vic oli tema ainus side Knights Bridge’iga – tegelikult kogu idarannikuga – ja ta oli linnast lahkunud. Vic polnud tervitanud väljavaadet, et ta kauakadunud tütar tuleb kõhklemata tagasi tema omaksvõetud linna võõrastemajapidajaks. „Oled sa kindel, Adrienne?“ oli ta küsinud, kui ta oli Vicile nende uudistega helistanud.

Muidugi ei olnud ta kindel. Ta oli improviseerinud. Just samamoodi, nagu oli teinud oma veiniblogi, veinikonsultatsiooni, Vici koduhoidmisega. Nii ta töötas. Ta paneks kõik, mis tal on, töösse, aga ta ei teadnud, kui kaua see kestaks. Kuu aega? Pool aastat? Kuus aastat?

Kuus aastat mitte, mõtles ta kohvi juues. Praegu keskenduks ta kuuele päevale.

PÄRAST hommiku veetmist oma korteri kõrval väikeses kontoris olid Adrienne’i silmad ähmased. Selleks ajaks, kui ta kööki sisenes, oli ta valmis lõunaks ja muude asjadega tegelemiseks.

Maggie Sloan tõstis köögisaarekesele pandud kahest ostukotist välja toiduaineid. Ta oli punaste lokkide, tedretähnide, türkiissiniste silmade ja lõputu energiaga pööris. Kuigi ta oli meister paljude asjade peale, oli toitlustamine ta põhitöö ja köök seega tema kuningriik. Ta silmitses Adrienne’i. „Oh-oh? Sa oled organiseerinud paberitööd? Sul on selline ilme.“

„Ma olen suur uskuja megaorganiseerimisse. Hüppasin sisse ja sain selle tehtud.“

Maggie võpatas. „Oli see kohutav? Olivia ja mina oleme nädalaid selle kraami lihtsalt kirjutuslauale visanud.“

„Kõik oli täiesti loogiline.“ Kaasa arvatud kirjake, mõtles Adrienne, mille ta oli avastanud kindlustusdokumentide kuhja alt: Adami 1. asi kivimüür. Ta oli Maggie käekirja ära tundnud. „Mul on ainult üks sahtel veel sorteerida.“

„Vau. Olen rabatud.“

„See aitab, et meil ei ole ühtki suurt üritust kuni järgmise nädalalõpuni.“

Maggie noogutas, asetades köögisaarekesele koti õuntega. „Kindlasti. Ma loodan, et see polnud piin.“

Adrienne naeratas. „Ma avasin akna ja kuulasin linde.“

See oli tõsi. Ta oli olnud tänulik ka kerge tuule eest, kui ta oli kündnud läbi informatsiooni igasuguste müüjate, makstud ja maksmata arvete kohta, visiitkaartide, kataloogide, ajakirjadest rebitud lehtede aianduse, dekoreerimise ja toiduideedega, ürituste digitaalse kalendri igakuiste väljatrükkide ja ebamääraste käsitsi kirjutatud märkmete nagu too Adami kohta.

„Kas sa leidsid meie võibolla-kunagi lehed selle koha jaoks?“ küsis Maggie.

„Leidsin.“ Adrienne haaras koti, kui Maggie selle tühjendas. Ta voltis koti kokku ja asetas külmkapi kõrvale köögiletile. „Ma ei lugenud neid. Ma polnud kindel, kas need pole privaatsed.“

„Oh, sa võid neid lugeda. Olivia ja mina kirjutasime need ühel õhtul veinipudeli juures. See oli enne seda, kui ta lapseootele jäi. Võtsime kaks lehte ruudulist paberit ja panime kirja sada asja, mida meile meeldiks selle kohaga teha. Kõik meie lootused ja unistused. Me ei tsenseerinud end. Kirjutasime lihtsalt üles, mis tahes meile ka pähe turgatas, ja pidime jõudma sajani.“

„Ma märkasin lehtedel punaseid plekke.“

„See oli vein. Vein oli kohutav, aga me jõime terve pudeli tühjaks.“

„Ja jõudsite sajani?“

„Täpselt sada. Võõrastemajapidaja palkamine oli päris tipus.“ Maggie naeris, tõstes ühest kotist majoneesipurgi välja. „See oli üks meie kõige arukamaid ideid.“

Adrienne võttis endale õuna. Need olid muidugi kohalikud õunad. Vastavalt kirjutisele kotil Paula Punased. Maggie ja Olivia olid töödrügavad, loomingulised ja võimekad naised, kes olid möödunud aasta jooksul endale niihästi isiklikult kui ka ametialaselt palju kaela võtnud. „Mul on hea meel siin olla,“ ütles Adrienne.

„Viis päeva ja me ei olegi sind veel minema hirmutanud,“ märkis Maggie rõõmsalt. „Ma sattusin linnas Adamiga kokku. Unustasin sulle öelda, et ta tuleb täna siia. Ta ütleb, et ehmatas sind.“

„Kõik sai korda.“

„Ta on vaikne. Hiiliv, ütleb Brandon.“ Brandon oli Adami vanem vend ja Maggie abikaasa, seiklusreiside teejuht ja puusepp. „Ta vannub, et Adam pääses puhtalt igasuguste üleannetustega, kui nad lapsed olid, sest ta ei paistnud kunagi süüdlasena ega püüdnud end hädast välja rääkida. Brandon kaevas end alati sügavamalt sisse. Kaevab ikka veel.“

Adrienne ei teadnud, kas ta üldse kunagi suudab välja sorteerida peeni isiksuseerinevusi Sloani laste, eriti vendade vahel. „Adam ütles, et ta kavatseb täna õhtupoolikul jälle siia tulla.“

„Ta arvab, et jõuab töö kivimüüriga lõpetada, enne kui meil siin kiireks läheb.“ Maggie tõstis oma teisest ostukotist veel rohkem toiduaineid välja. Kohalik mustikamoos, marineeritud kurgid, salsa. „Mul on Aidan ja Tyler koos nende sõbra Oweniga kaasas. Nad läksid välja dinosauruseid mängima. Oled sa Oweniga juba kohtunud?“

„Ei ole. Ta on uue raamatukoguhoidja poeg, eks ole?“

„Sa jõuad järjele. Tema ja Aidan on mõlemad kuuesed. Tyler on kaheksane. Nad kõik teavad dinosaurustest rohkem, kui ma iial tahan või pean teadma. Omnivoorid, karnivoorid, herbivoorid, röövlinnud, see-saurus, too-saurus,“

„Ma ei ole lapsena kunagi dinosaurustega mänginud,“ ütles Adrienne naeratades.

„Mina samuti mitte. Null-huvi. Mu nooremad õed mängisid. Nad kasutasid neid oma esimese lavastuse jaoks. Pole üllatav, et neist said teatritudengid.“ Maggie tõstis kotist pappkarbi külmutatud filotainast. „Üks asi, mida ma ei tee algusest peale, on filotainas.“

„Kas keegi teeb?“

Maggie tõmbas külmutiukse lahti ja torkas filotaina sügavkülma. Kui külmutiuks oli kinni, lükkas ta oma juuksed tagasi, puhus hingeõhu välja ja hingas aeglaselt sisse. „Olen terve hommiku ringi jooksnud. Kool ei saagi alata piisavalt kiiresti. Ülejäänu tänasest, homme, tööpüha nädalalõpp ja siis on teisipäev. Vabadus. Poisid on valmis. Neil on igav. Ma arvan, et Adami töö kivimüüriga on ainus asi, millest ma unustasin sulle rääkida.“

„Me hoiatasime teineteist, et nuputame asjad lennul välja,“ ütles Adrienne. „Sa ei ole võõrastemajapidajat kunagi palganud ja ma ei ole kunagi võõrastemajapidaja olnud.“

„Aga sa oled juhtinud väga kvaliteetset California veinikeldrit,“ märkis Maggie.

Mitte kaua ja „juhtimine“ oli liialdus. „Ma ajasin asjad veinikeldris korda ja aitasin leida selleks tööks õige isiku – kellegi sobivama selleks, mida on vaja järgmisena teha, kui mina olin. Noah ja Phoebe tegid kõik minu jaoks lihtsamaks.“

„Nad on päris hea paar, eks ole?“

Nad olid tõesti. Phoebe O’Dunn oli Maggie vanem õde ja Knights Bridge’i raamatukogu endine juhataja. Nüüd oli ta kihlatud miljardäri Noah Kendrickiga. Noah oli pannud oma märgi maha kõrgtehnoloogilise kompaniiga, mille ta oli rajanud San Diegos ja laiendanud oma lapsepõlvesõbra Dylan McCaffrey, Olivia abikaasa abiga. Noah oli kohtunud Phoebega pärast Dylani saabumist Knights Bridge’i. Kuigi mitte paar, keda kes tahes kokku oleks pannud, sobisid nad teineteisega ideaalselt ja kõige põhjal, mida Adrienne oli oma töötamise ajal Kendricki veinikeldris näinud, olid nad sügavalt armunud.

Knights Bridge’il oli viimasel ajal hea edu ebatõenäoliste paaride kokkuviimisel.

Kas see oli põhjus, miks tema siin oli? Kui kõrvale jätta ta kauakadunud isa ja uus töökoht. Oli ta Knights Bridge’i naasnud lootuses leida endale mees?

See oleks olnud kindlasti ebatõenäoline, mõtles Adrienne lõbustatult. Kui ta oli linnast lahkunud Kendricki viinamarjaistandusse, polnud ta hellitanud salajast lootust ühegi mehe suhtes, kellega ta oma talve jooksul Kajajärvel kokku oli puutunud. Ta oli mäletanud Adam Sloani erakordselt seksikana, aga polnud sellest kaugemale läinud. Ta oli olnud ülimalt hõivatud koduhoidmisega mehe jaoks, kes ei teadnud, et Adrienne on ta tütar, ja rahu tegemisega oma ema ebaaususega.

Adrienne vabises, keeldudes mõtlemast nendele muret täis päevadele. Kui ta selle möödunud aasta jooksul midagi muud polnud õppinud, siis oli ta õppinud seda, et ta polnud motiveeritud algataja ja mõjutaja. Mitte et ta poleks juba mingil tasandil teadnud, aga nüüd teadis ta kuni oma südamikuni – kuni üdini.

Knights Bridge’is tagasi olemine, siin Carriage Hillis olemine tundus vähemalt praegu õige.

Maggie pani külmkappi koti värsket salatit ja aedube oma lesestunud ema aiast. „Ole nende ubadega ettevaatlik. Poisid aitasid neid korjata. Ma peaksin silmas mida tahes ja kõike. Varred, lehed, sipelgad.“

„Aitäh hoiatamast,“ ütles Adrienne naerdes.

„Ma toimetan siin, kuni poisid väljas mängivad. Ega ma sulle ette jää?“

„Üldse mitte.“

„Ma tean, et peaksin siin lõdvemalt võtma. See on põhjus, miks me su palkasime. Olen oma taldrikule niigi juba liiga palju kuhjanud. Nüüd, kui Olivial on käes kolmas trimester …“ Maggie peatas end. „Ma ei ole kontrollifriik, kuid tööde delegeerimine ei ole mulle loomuomane.“

„Ettevõtjate puhul on see tihti tõsi.“ Adrienne naeratas ja haaras külmkapist oma õuna juurde tüki Cheddari juustu. „Igatahes mu ema ütleb seda mulle pidevalt.“

„Tundub õigena.“

Adrienne viis oma lõunaeine välja terrassile. Päev oli kenasti soojenenud, kuid polnud palav. Maggie oli ilmselt paljudes erinevates asjades tubli ja talle meeldis neid teha. Ta nautis mitmekesisust, väljakutset – aktiivsust. Lõpuks oli ta siiski tunnistanud, et tunneb end pingul ja koormatuna ning vajab veidi abi. Kui palju ta end lõdvaks laseb, tuli veel näha.

Õun oli karge ja koos juustuga täiuslik. Adrienne armastas Californiat, aga see väike New Englandi nurk rääkis temaga. Oli seda teinud isegi külmal lumisel talvel, kui ta oli nii väga lõhki rebitud. Osa temast tahtis Vic Scarlattit vihata ja süüdistada, et ta oma tütrest ei teadnud. Kuid ta oli hakanud mõistma, et ei süüdistanud kedagi. Ei Vici ega ema ega isa.

Ta märkas terrassi halli kivi. Oli Adam Sloan selle ehitanud? Ta raputas vastuseks omaenda küsimusele pead. Selle olid lisanud eelmised omanikud veel enne, kui Adam oli sündinud, samal ajal, kui nad rajasid lille- ja ürdiaiad. Adrienne lõpetas oma õuna aias, jalutades puukoorega multšitud jalgrajal lõhnavast purpursest basiilikust mööda. Sildid mitmesuguste taimede juures oleks külaliste jaoks kena puudutus. Ta peab kindlustama, et saab nimed õigesti, aga sellega polnud kiiret. Tal oli tungivamatest prioriteetidest pikk nimekiri.

Aia tagaosast kuulis ta Maggie kahe poisi ja nende sõbra Oweni mängimist väikese kuuri taga, ilmselt nende tavalises kohas. Ta lipsas läbi lõhe kivimüüris jalgrajale, mis viis McCaffrey valdusele. Plaanis oli seda paremaks teha. Olivial ja Maggiel polnud plaanidest puudust, selles oli ta kindel.

Poisid jäid vaikseks. „Kes seal on?“ sosistas üks neist lõpuks.

„See olen mina, Adrienne. Teie ema – Maggie on köögis.“

„Okei. Me mõtlesime, et sa oled gigantosaurus.“

Adrienne naeratas kergendustunde peale noores hääles – Tyler, mõtles ta. „See ei kõla just hästi,“ ütles ta.

„See on üks dinosaurus,“ lisas poiss. „See on theropood. See tähendab, et selle jäsemetel on kolm varvast.“

„Ole lahke,“ märkis Adrienne. „Mul on viis varvast ja viis sõrme.“

Poisid itsitasid ja pöördusid tagasi oma mängu juurde.

Adrienne nägi sügise märke – punaseotsalised lehed, sõnajalgade pruunid servad, kollaseks muutunud aasarohi. Lõunavaheaeg lõpetatud, otsustas ta linnas mõned tööülesanded täita. Ta andis Maggiele teada ja võttis igivana auto, mille Vic talle oli laenanud. Vic oli seda aastaid hoidnud oma maja juures Kajajärvel. See oli roostes ja mitte just klanitud, aga jooksis tipp-topp, nagu see ütlemine käib. Ta oli tänulik, et saab seda kasutada, kuni on välja nuputanud, mida transpordiga ette võtta. Ta oli oma auto maha müünud, kui oli viinamarjaistandusest lahkunud ja itta liikunud. Ka too polnud klanitud.

Carriage Hilli talu oli viimane maja umbteel. Kui Olivia ilus maja oli ehitatud, oli maantee loogelnud sügavale Swifti jõeorgu, ammu enne seda, kui insenerid olid näinud seda regiooni suurepärase paisjärvena, mis varustaks joogiveega kasvavat janust Bostonit siit ida pool. 1920-ndateks oli neli väikest orulinna rahvastikust tühjendatud, inimesed mujale viidud ja hooned maatasa tehtud. Kõik läks. Kodud, ärid, võõrastemajad, laagrid, bensiinijaamad, universaalkauplused, vabrikud ja talud. Winsori tamm ja Goodnough’ kaitsetamm olid lõpetatud, lubades Swifti jõel ja Beaver Brookil oru üle ujutada, luues Quabbini paisjärve puhta ja värske vee.

Knights Bridge’i selle klassikalise väljakuga, mida ümbritsesid vanad majad, kirikud, linnakontorid, raamatukogu ja mõned ärid, oli lühike tee sõita. Adrienne parkis peatänaval ja tegi kiire töö oma ülesannetega postkontoris, rauapoes ja universaalkaupluses. Ta ei sattunud kokku kellegagi, keda ta tundis, ja oli poole tunni pärast jälle tagasiteel.

Ta parkis võõrastemaja ees Maggie auto taga ja naeratas selle koha puhta ilu peale. Esimest korda Knights Bridge’i saabumisest peale ei tundnud ta kõige väiksematki kahtlust oma otsuse pärast Carriage Hilli töö vastu võtta. Ta väljus autost ja sulges ukse. Ta kuulis, kuidas oja teisel pool teed vulises üle kivide, voolates lähedal asuva paisjärve poole. Ta hingas sisse meeldivat õhku. Ta haistis rohu, muda ja veel millegi lõhna – võibolla münt? Oli see võimalik nii kaugel tagaaiast ja selle aedadest?

Adrienne läks majja eraldi köögiukse kaudu, mis oli värvitud soojaks tervitavaks helesiniseks, ja asetas kotid köögisaarekesele. Ta märkas, et esikuuks oli avatud, kuid oletas, et Maggie oli välja läinud poisse kontrollima.

Selge oie pani Adrienne’i end järsku sirgu ajama. „Maggie?“ Ta jooksis läbi esiku terrassile. „Maggie – on sinuga kõik korras?“

Ta jäi järsult seisma, märgates Maggiet külili poolel teel kuuri juurde, kus poisid olid mänginud. Adrienne hüppas terrassilt alla ja jooksis tema juurde. Maggie püüdis end istukile ajada, kuid oigas jälle ja vajus tagasi puukooremultšile. Tal oli üks käsi surutud vastu näo paremat poolt ja tema sõrmede vahelt nõrgus verd.

„Rahu, rahu, Maggie. Lase ma vaatan.“

„Minuga on korras. Poisid …“ Ta naaldus vasakule käsivarrele ja ajas end osaliselt istukile. „Aidan, Tyler …“ Näis, et ta ei leidnud sõnu oma mõtte lõpetamiseks. „Owen.“

„Nad mängivad dinosauruseid. Kas sa libisesid teel nende juurde?“

„Ma kuulsin neid karjumas.“

Adrienne tundis oma sisemuses külmust. „Poisid? Olid nad oma mängust haaratud?“

„Hirmunud. Adrienne …“

„Põrgut, Maggie.“ See oli Adam Sloan, kes jooksis mööda jalgteed oma vennanaise juurde. Ta laskus ühele põlvele ja võttis Maggie käsivarrest kinni, et teda toetada. „Mis juhtus?“

Maggie valu täis silmad laienesid eksimatus hirmus. „Adam. Poisid. Nad on kadunud.“

Adam vaatas üles Adrienne’i poole, tema enda silmad kitsenenud ja keskendunud. „Mis siin toimub?“

„Ma alles jõudsin siia. Olin linnas. Kui ma lahkusin, mängisid Aidan ja Tyler ja nende sõber Owen kuuri taga. Kui tagasi jõudsin, kuulsin Maggiet ja leidsin ta siit. Ta ütleb, et kuulis poisse karjumas.“

Adam noogutas lühidalt ja pöördus tagasi Maggie poole. „Kas poisid lasid su eest jalga?“

„Ma mõtlesin, et nad on oma dinosaurusemängust haaratud. Tulin välja, et anda neile kaheminutiline hoiatus, et me sõidame koju.“ Maggie hääl murdus. Ta langetas verest määritud käe, tuues nähtavale paistetava kahe tolli pikkuse haava oma paremal meelekohal. „Nad olid läinud. Hüüdsin neid, aga nad ei vastanud. Jooksin tagasi maja poole, et oma telefon haarata ja Brandonile helistada.“

„Sa komistasid?“ küsis Adrienne.

„Kindlasti komistasin. Lendasin pikali ja lõin oma pea kivi või millegi taolise vastu. Ma ei usu, et ma minestasin. Siis jõudis Adrienne siia.“ Maggie hakkas püsti tõusma, vehkides verest puhta käega, kuid Adam hoidis teda pikali. „Minuga on kõik korras, Adam. Ma pean poisid leidma.“

„Ptruu! Sa ei lähe kuhugi. Kus on Brandon?“

„Ta töötab linnas.“

Maggie proovis jälle tõusta, aga see ebaõnnestus ja Adam pani ta multšitud teerajale jälle pikali. „Sa pead rahulikuks jääma ja oma pea eest hoolitsema. Adrienne aitab. Ma võtan ühendust Brandoni ja kellega tahes, keda me vajame. Me leiame poisid.“

„Ma ei saa siin lihtsalt istuda ja mitte midagi teha …“

„Keegi peab siin olema, kui nad tagasi tulevad.“ Adam tõusis püsti ja puudutas Adrienne’i õlga. „Hoolitse Maggie eest, okei?“

„Muidugi.“

Adam noogutas ja jooksis mööda jalgteed edasi. Kui ta kadus kuuri taha, kus kolm poissi olid oma dinosaurused üles pannud, oli tal telefon juba kõrva ääres. Adrienne arvestas, et ta helistab ja kutsub kokku mistahes ratsaväe, keda vajatakse. Ta oli kohalik. Perekond. Tal oli igaühe number olemas.

Adrienne aitas Maggie üles ja toetas teda, kui ta endale jalad alla sai. Maggiel oli seljas avar topp ning jalas laiade säärtega linased püksid ja plätud, mis polnud läbi aia jooksmiseks just suurepärased. Veri tilkus ta särgile. „Võtame selle haava jaoks veidi jääd,“ ütles Adrienne.

„Minuga on kombes, Adrienne. Aita poisse otsida.“

„Ma ei tunne seda metsa. Jääksin lihtsalt jalgu ja ma kujutan ette, et kui ma lõpetan eksimisega …“

„Ei kuuleks sa kunagi selle lõppu.“ Maggie püüdis naeratada. „Ma ei tea, miks nad jalga lasid. Pean veel kord kontrollima, kus nad mängisid. Olin keskendunud ainult sellele, et neid polnud seal – ma ei märganud midagi muud. Võibolla jäi mul miski tähele panemata.“

„Maggie …“

Maggie tõstis lõua püsti, türkiissinistes silmades kangekaelne pilk, isegi kui veri mööda näo külge alla tilkus. „Ma saan ise minna.“

„Selleks pole vajadust.“ Adrienne sirutas käe. „Ma tulen sinuga kaasa.“