Читать книгу Uduprints - Carlos Ruiz Záfon - Страница 7

Carverite uus kodu asus mere ääres, helendavvalge liivavaibana mereäärt palistava ning siin-seal tuules kiikuvate lõikheinapuhmastega pikitud pika rannariba põhjapoolses otsas. Linnake ise, mille jätkuks rand oli, koosnes väikestest ühe- ja kahekordsetest puumajadest, suurem osa meeldivates pastelsetes toonides, aiad ja valged tarad kenasti rivis, mis kõik ainult süvendas Maxi esialgset muljet, et tegemist on nukumajadega. Nad sõitsid läbi linna, möödusid peatänavast ja raekojaesisest platsist, kusjuures Maximilian Carver tutvustas neile linnakese vaatamisväärsusi niisama innukalt kui kohalik giid.

Paik tundus rahulik ja näis olevat mähkunud samasugusesse helendusse, mis oli lummanud Maxi siis, kui ta esimest korda merd nägi. Suurem osa linnaelanikke kasutas ringiliikumiseks jalgratast või kõndis jala. Tänavad olid puhtad ja ainuke heli, mis kostis lisaks üksikutele mootorsõidukitele, oli randuvate lainete vaikne mühin. Linnast läbi sõites nägi Max, kuidas kõigi pereliikmete näod peegeldasid mõtteid, mida neis tekitasid nende uue elu kulissid. Väike Irina ja tema kassist liitlane vaatasid korrapäraste tänavate ja majade möödumist vaoshoitud uudishimuga, nagu oleksid juba kodus. Alicia oli sügavale mõtetesse vajunud ja paistis olevat tuhandete kilomeetrite kaugusel, mis kinnitas Maxi veendumust, et oma vanemast õest ei tea ta sama hästi kui mitte midagi. Ema silmitses linnakest alistunud leplikkusega, mananud näole naeratuse, et varjata rahutust, mis mingil Maxile arusaamatul põhjusel tema üle võimust oli võtnud. Ja lõpuks Maximilian Carver, kes vaatas oma uut elupaika võidukalt, heites pilke teistele pereliikmetele, kes vastasid järjekindlalt heakskiitvate naeratustega (terve mõistus näis neile ütlevat, et mis tahes muu reaktsioon oleks tubli kellassepa südame murdnud, nii kindlalt oli ta veendunud, et oli oma perekonna uude paradiisi toonud).

Neid sooja päikesevalgusesse ja rahusse uppunud tänavaid silmitsedes näis Maxile, et sõjatont on kusagil väga kaugel ega olegi tõeline ja võib-olla oli isa mõte siia kolida olnud tõepoolest geniaalne vaimuvälgatus. Selleks ajaks, kui autod pöörasid nende rannamaja juurde viivale teele, olid Maxi peast pühitud nii jaamahoone kell kui ka rahutus, mida Irina uus sõber temas alguses oli tekitanud. Ta vaatas silmapiiri poole ning talle tundus, et tema silm eristab seal tumedat laevasiluetti, mis purjetas nagu viirastus ookeanipinnalt kerkivas hämus. Hetk hiljem oli see juba kadunud.

* * *

Nende kodumaja oli kahekordne ja asus rannast umbes viiekümne meetri kaugusel, maja ümber oli tagasihoidlik aed valge planguga, mis vajas hädasti ülevärvimist. Maja oli puust ja üleni valge, kui tume katus välja arvata, ning paistis olevat üsnagi heas korras, arvestades mere lähedust ja niiske soolase tuule igapäevast meelevalda.

Maja poole sõites jutustas Maximilian Carver oma perele, et maja oli ehitatud 1928. aastal ühe nimeka Londoni kirurgi perele, doktor Richard Fleischmannile ja tema abikaasale Eva Grayle mereäärseks suvilaks. Linnaelanikele oli see maja omal ajal tundunud pisut eriskummaline. Fleischmannidel ei olnud lapsi, nad hoidsid omaette ega käinud teiste linnaelanikega kuigi palju läbi. Esimest korda kohal käies oli doktor Fleischmann andnud selge käsu, et nii ehitusmaterjal kui ka ehitajad tuleb tuua otse Londonist. Selline kapriis tõstis ehituse maksumuse peaaegu kolmekordseks, aga paistis, et kirurgil on piisavalt raha, et seda endale lubada.

Terve 1927. aasta talve jälgisid linnaelanikud umbusklikult tööliste ja veoautode edasi-tagasi voorimist, samal ajal kui majaskelett ranna ääres päev-päevalt tasapisi kerkis. Lõpuks, järgmise aasta kevadel, andsid maalrid majale viimase lihvi ja mõni nädal hiljem kolis paar majja suve veetma. Peagi paistis, et rannamaja toob Fleischmannidele õnne. Kirurgi naine, kes polevat pärast aastatetagust õnnetust lapsi saanud, jäi juba esimesel aastal lapseootele. 23. juunil 1929 tõi Fleischmanni naine doktori enda abiga rannamajas ilmale poja, kellele pandi nimeks Jacob.

Väike Jacob oli kui taeva kingitus ja tema sünd tõi Fleischmannide mõrusse ning üksildasse ellu suure muutuse. Peagi hakkasid doktor ja tema naine linnaelanikega sõbrunema ning neist said rannamajas elatud õnnelike aastate jooksul lugupeetud ja hinnatud inimesed, kuni 1936. aastal juhtus tragöödia. Tolle aasta augustikuus uppus väike Jacob ühel varahommikul kodu lähedal rannas mängides.

Kogu rõõm ja valgus, mille kauaoodatud laps abielupaari ellu oli toonud, kustus tol päeval igaveseks. 1936. aasta talvel läks Fleischmanni tervis üha halvemaks ja peagi oli tema arstidel selge, et 1938. aasta suve tema silmad enam ei näe. Aasta pärast õnnetust panid lese advokaadid maja müüki. See seisis mitu aastat tühjalt ja unustatult ranna kaugemas otsas, ilma et keegi oleks tahtnud seda osta.

Niiviisi, üsna juhuslikult, oligi Maximilian Carver sellest majast kuulnud. Kord oli kellassepp ühelt varustusreisilt naastes otsustanud linnakesse ööbima jääda. Väikeses kohalikus hotellis õhtust süües oli ta hakanud omanikuga juttu ajama ja rääkinud talle, et on alati tahtnud sellises väikeses linnas elada. Hotelliperemees jutustas talle majast ning Maximilian otsustas kojusõidu edasi lükata ja järgmisel päeval maja vaatama minna. Tagasiteel oli ta mõttes arvutusi teinud ja kaalunud võimalust linnakeses kellassepatöökoda avada. Tal läks kaheksa kuud, et uudis oma perele teatavaks teha, aga südamepõhjas oli ta otsuse juba teinud.

* * *

Esimene päev rannamajas meenus Maxile hiljem kummalise juhuslike piltide kogumina. Esiteks, niipea kui autod maja ees seisma jäid ning Robin ja Philip asusid pagasit maha laadima, õnnestus Maximilian Carveril vana ämbri otsa komistada ja tohutu pööritamapaneva hooga vastu valget tara põrgata ning vähemalt neli meetrit sellest maha lükata. Kogu vahejuhtumit saatis ülejäänud pereliikmete allasurutud naer ning ohver ise sai tervituseks sinika, õnneks ei juhtunud mitte midagi tõsist.

Tursked pakikandjad tassisid kompsud trepi ette ja lugenud oma töö lõpetatuks, tegid kiiresti minekut, jättes Carveritele au need trepist üles verandale tassida. Kui Maximilian Carver pühalikult majaukse avas, kargas neile vastu pahvak kopitanud õhku otsekui kummitus, mis on pidanud aastaid nende seinte vahel kinni olema. Maja sisemus uppus kinniste ribakardinate vahelt immitsevas hämuses valguses heljuvasse tolmupilve.

„Jumaluke,” pomises Maxi ema, arvestades mõttes, missuguseid tohutuid tolmukoguseid tal tuleb koristama hakata.

„Imeline, kas pole,” kiirustas Maximilian Carver seletama. „Eks ma öelnud.”

Max vahetas õde Aliciaga alistunud pilgu. Väike Irina vahtis ammulisui majja. Enne kui keegi pereliikmetest jõudis sõnagi lausuda, hüppas kass võimsalt näugatades Irina sülest maha ja sööstis trepist üles.

Hetk hiljem astus ka Maximilian Carver looma eeskuju järgides oma pere uude elamisse.

Maxile tundus, et ta kuuleb Aliciat pomisemas: „Vähemalt kellelegi siin meeldib.”

Esimese asjana käskis Maxi ema uksed ja aknad pärani lahti teha ja maja tuulutada. Seejärel kulutas terve pere viis tundi oma uue kodu elamiskõlblikuks muutmisele. Eriüksuslaste täpsusega asus iga pereliige oma kindla töö kallale. Alicia hoolde jäid magamistoad ja voodid. Irina, tolmuluud käes, hävitas tolmurullide kindlusi ja Max kõndis tema järel ning pühkis need kokku. Ema tassis samal ajal kompsud laiali ja pani mõttes kirja kõik, mis järgmisena teha tuleb. Maximilian Carver suunas oma jõupingutused sellele, et kontrollida, kas torud, valgustus ja kõiksugu riistapuud on ikka pärast aastatepikkust jõudeolekut töökorras, mis ei osutunud sugugi lihtsaks ülesandeks.

Lõpuks kogunes terve pere verandale, istus oma uue elamise trepile nautima ärateenitud puhkust ja silmitsema, kuidas meri õhtu saabudes kullakarva värvub.

„Tänaseks aitab,” teatas Maximilian Carver, kes oli üleni tahma ja muude salapäraste ainetega koos.

„Paar nädalat tööd ja maja on jälle elatav,” lisas Maxi ema.

„Ülemise korruse tubades on ämblikud,” ütles Alicia. „Hiigelsuured.”

„Ämblikud? Äge!” hüüatas Irina. „Kuidas nad välja nägid?”

„Sinu moodi,” vastas Alicia.

„Ärme hakka jälle pihta, eks ole?” katkestas ema ja tupsutas nina. „Küll Max nad ära tapab.”

„Neid pole vaja tappa, piisab, kui nad kokku korjata ja aeda viia,” sõnas kellassepp.

„Mulle jäävad alati kõige kangelaslikumad missioonid,” pomises Max. „Kas need tapatalgud, tähendab, kolimistalgud homseni võivad oodata?”

„Alicia?” Ema hääles oli palve.

„Ma ei kavatse magada toas, mis kubiseb ämblikest ja jumal teab veel missugustest satikatest,” kuulutas Alicia.

„Oled ikka pirts,” ütles Irina.

„Ja sina oled koletis,” vastas Alicia.

„Max, enne kui sõjaks läheb, palun korista need ämblikud ära,” sõnas Maximilian Carver väsinult.

„Mis ma siis teen, tapan nad ära või ainult ähvardan natuke? Ma võin neil natuke jalgu väänata…”

„Max, jäta,” katkestas ema.

Max tõusis, lõi kulpi ja astus majja, valmis eelmistele üürnikele otsa peale tegema. Ta läks trepist üles teisele korrusele, kus asusid magamistoad. Viimaselt trepiastmelt jälgisid teda ainiti Irina kassi hiilgavad silmad.

Max möödus kassist, kes paistis valvavat ülemist korrust justkui vahimees. Niipea kui Max ühte magamistuppa astus, tuli kass talle järele.

* * *

Puust põrand tema jalgade all kriuksus kergelt. Max alustas ämblikujahti maja edelapoolsetes tubades. Akendest paistsid rand ja silmapiiri taha loojuv päike. Ta uuris pikalt põrandat, otsides väikesi ja väledaid karvaseid putukaid. Puhastuskuuri järel oli põrand enam-vähem puhas ja Maxil kulus paar minutit, enne kui ta silmas esimest ämblikulaadset putukat. Parajalt suur isend astus otsejoones tema poole, nagu oleksid liigikaaslased saatnud ta Maxi meelt muutma. Ämblik oli oma kolme sentimeetri pikkune, tal oli kaheksa jalga ja kuldne lapike keset musta selga.