Читать книгу Võrguta mind - Carly Phillips - Страница 4

“Sind kutsutakse.”

Mallory Sinclair tõstis pilgu keeruliselt rendilepingult, mida ta oli lugenud, ja nägi oma sekretäri Paulat ukselävel seismas. “Vabandust, ma ei kuulnud su koputust.”

“Sest ma ei koputanudki. Kui Terminaator kutsub, siis ei saa aega raisata. Eriti kui sa tahad end värskendada, enne kui tema urgu sisened.” Paula, Mallory noor, ilus ja saagihimuline sekretär, kergitas kulme ilmekaks märguandeks, et Mallory peab kiirustama sellele ootamatule kohtumisele firma parima välimusega osanikuga.

Mallory haaras käekoti asemel juristimapi. Kuigi ta polnud kunagi oma tundeid näidanud, värises ta oma praktilistes libikutes esimest korda kaheksa-aastase teenistuse ajal firmas Waldorf, Haynes, Greene, Meyers & Latham. Ta oli võidelnud oma õiguste eest, läinud vastuollu vanemate kaastöötajatega asjade pärast, millesse ta uskus, ja oli oma töökohale jäänud, samal ajal kui teised naissoost kolleegid olid lahkunud, vallandatud või ära kolinud, et abielluda või perekonda soetada. Tema oli ainus allesjäänud naine areenil, millel domineerisid mehed, ja oli ainult ühe aasta kaugusel osanikuks saamisest. Ta polnud nii kaugele jõudnud ilma vastuoludeta ning polnud kunagi võitluses taganenud. Kartmata kunagi teha koostööd või olla opositsioonis nõukogu või osanikuga. Siiani.

Sest kuigi ta oli parim kinnisvarajurist, ei olnud edukas lahutusadvokaat ja firma osanik Jack Latham teda kunagi kutsunud. Mees, kes oli nii seksikas isane kui ka surmav terminaator – abielude lõpetaja. See, et ta naist nüüd näha tahtis, tähendas, et tal on selleks mõjuv põhjus.

“Ma oleks võinud öelda, et sa oled hõivatud ja võtad ta oma kabinetis vastu.”

Malloryle ei jäänud märkamata lootusrikas noot tema flirdihimulise sekretäri hääles. Teine naine kadestas Malloryt kohtumise pärast Jack Lathamiga. Too oli asutuse ikoon – mees, keda imetlesid naised ja austasid mehed.

Kui kuulujutud õiged olid, siis ei uskunud mees ei abieluinstitutsiooni ega püsisuhetesse. Kuid tema vaated ei heidutanud ühtki asutuse naistöötajat. Iga naine asutuses arvas, et kui temal avaneks võimalus, siis suudaks ta selle mehe meelt muuta.

“Tänan ettepaneku eest, aga ma olen kindel, et saan hakkama,” naeratas Mallory mõrult.

Paula kehitas õlgu. “Kahju. Ma oleks võinud tegelikult tema tähelepanu kõrvale juhtida ja korraldada talle vastuvõtu, mida ta kunagi ei unusta.” Ta sikutas oma niigi ülilühikese seeliku serva veel pisut ülespoole.

Mallory hoidis naeru tagasi. Hea oli, et Jacki jaoks ei eksisteerinud kontoriromaane pärast seda, kui üks teenistuja oli kolm aastat tagasi ühe vanema osaniku seksuaalse ahistamise eest kohtusse andnud. Firma oli asja vaikselt lahendanud, asutajast osanik oli pensionile läinud ja kurameerimise vastane reegel kehtima hakanud. Paula sarnased naised võisid küll kurvastada, kuid nad ei tohtinud külge lüüa ühelegi meessoost advokaadile, ja vastupidi. Aga reeglid ei saanud kujutlusvõimet peatada ja asutuses ei olnud ühtki naist, alates sekretärist kuni juristiabi ja ainsa naissoost juristini, kes poleks unistanud Jack Lathamist.

Erinevus Mallory ja asutuse ülejäänud naiste vahel oli selles, et tema ei näidanud kunagi oma huvi välja. Ta ei saanud lubada, et tema fassaad praguneks. Ta vaatas Paulat, kes istus püsilokkidega blondi juuksesalku sõrme ümber keerutades, näol pettunud ilme.

“Kui see mees teaks, millest ma olen ta päästnud, siis tuleks ta käpuli ja põlvili minu juurde, et mind tänada,” ütles Mallory.

“Ma tahaksin, et ta tuleks põlvili minu juurde.” Paula laskis kuuldavale liialdatud ohke ja vaatas siis kella. “Sa pead minema. Ta ütles, et otsekohe.”

“Aitäh.” Mapp kaenla all, suundus Mallory oma kabinetist välja ja läbi halli edasi.

Ta surus käed rusikasse ning avastas, et need higistavad. Armas jumal, ta tunneb end otsekui teismeline oma esimeses sõgedas armuvalus ja see ei kõlba. Sest ta oli teinud kõik, mis oskas, et taotleda võrdset kohta selles vanade semude vennaskonnas ja saada osanikuks.

Kaasa arvatud oma naiselikkuse väline mahasurumine. Ta peitis seksikad pitsilised püksikud ja rinnahoidjad rangete kostüümide alla, kattis eredavärvilise pediküüri praktiliste libikutega, näitas ainult lakkimata sõrmeküüsi ning surus oma huumorimeele ja hingesoojuse ranguse varju. Kui ta peeglisse vaatas, tundis ta vaevu ära persooni, kes talle sealt vastu vahtis.

Aga järgmisel aastal lõikab ta oma ohverdamistest tulu: ta pälvib esimese firmas pakutava naisosaniku au ja oma isa lugupidamise. Mees, kes oli soovinud poega ja saanud selle asemel Mallory, näeb viimaks, mis ta tütar väärt on, hoolimata oma vastupidisest arvamusest.

Ta hingas sügavalt sisse. “Ma olen peaaegu päral,” ütles ta nimme valjusti, et meenutada endale, kui kõvasti ta on töötanud ja kui kaugele jõudnud. Ta ei lase mingil juhul Jack Lathami, oma salafantaasia kutsel purustada kaheksa aastat ehitatud unistust. Ta hingas pikalt välja. Jah, ta saab Jack Lathamiga hakkama.

Ta peatus mehe kabineti ukse taga, pühkis peopesi vastu seelikut ja silus juukseid, siis koputas kiiresti kolm korda.

“Tulge sisse,” müristas sügav seksikas hääl suletud ukse tagant.

Naise sisemus tõmbus soojusest ja ootusärevusest kokku. Ta võttis ukselingist kinni ja sisenes. Kuid enne seda heitis ta pilgu oma rinnale veendumaks, et pärlmutternööbid on tihedalt suletud ning et raasukegi siidi või pitsi soovimatult välja ei paista. Ta astus mehe kabinetti ja sulges ukse.

Käed selja taga koos, seisis Jack Latham akna juures ja vaatas allpool avanevat vaatepilti, mille tagaplaanil troonis Empire State Building, kõrge ja imposantne.

Tema laiu õlgu kattis tumesinine peenetriibuline ülikond. Euroopalik rätsepakuub rõhutas ta jõulist kehaehitust. Ta näis niisama võimas nagu vaatepilt akna taga. Udu ümbritsemas linna, New Yorgi suvepäev ja vaade nurgakabinetist oma parimas ilus, mõtles Mallory.

Mees ei pööranud ümber, kui uks tema selja taga kriiksatas. Naist see ei üllatanud. Ta tundis mängu nagu teadis ka Jack, kes tema laua juures oodates seisab. Lõppeks oli ta ise naise kutsunud. Aga tema kohene tervitamine võinuks nihutada jõutasakaalu võrdsuse poole, ja seda ta töökaaslasega ei tee. Eriti naissoost töökaaslasega. Iga kord, kui naine oli uue osaniku juurde määratud, oli ta läbinud sama drilli, ja ta küsis endalt sageli, kas heidutav käitumine ongi iseloomulik juura alal töötavatele meestele.

Ta oli õppinud sellest üle olema ja vastulööki andma. Ta köhatas. “Vabandust, härra Latham, te soovisite mind näha?”

Vaikus.

Kummaline, mõtles naine. Aga mida ta sellest mehest teab? Kuigi too oli töötanud siin kauem kui tema, uhkeldas firma rohkem kui seitsmekümne viie advokaadiga, kes olid kõrghoone kolmel korrusel laiali. Nende teed olid harva ristunud. Siiani.

Veel üks katse, ja ta läheb siit minema. Mees võib ise teda otsima tulla, kui ta seda mängu liiga kaua jätkab. “Härra Latham?”

Jälle see hääl. Pehmem kui Jack oodanud oli ja vastuolus vintske juristi reputatsiooniga, mille Mallory Sinclair oli omandanud, tungis see läbi mehe mõtteid ähmastavate murede. Naise toon oli piisavalt ühtlane, et jõuda mehe mõistuseni, ja piisavalt tuhm, et meenutada talle fantaasiaid kuumadest öödest jahedail linadel.

Mees raputas pead, selgitamaks mõistust. Kõige selle järgi, mis ta Mallory Sinclairi kohta näinud ja kuulnud oli, ei innustanud too ahvatlevaiks kujutlusteks. Ning kui ta firma ainsa naissoost juristi poole pööras, viis tolle välimus ta järsult töisesse meeleollu tagasi. Tema ees seisev naine oli samavõrd karm, kuivõrd pehme oli ta hääl. Alates rangelt tagasi kammitud juustest kuni üleliia pika seeliku ja konservatiivse jakini oli too iga toll mitte tema unelmate naine.

Kuid tolle naisega oli ta sunnitud viibima Long Islandi rannikul kuurordis, mille omanik oli firma suurim klient. Jumal teab, kui kaua.

Jack köhatas ja kohtas Mallory pilku. Mustade raamidega prillide taga oli naine silmad nii vidukile tõmmanud, et ta ei saanud aru, kas need on sinised või helehallid. Ta oli naist ilmselt ärritanud. Ta polnud kavatsenud teda algusest peale halvasti kohelda ega ignoreerida.

Kui ta naise saabumist ootas, oli tema isa helistanud ja ta rivist välja löönud. Nähtavasti oli tema armastatud ema järjekordset armulugu alustanud, seekord avalikumat kui eelmine. Ja tema tolerantne, kõiketaluv isa oli lõpuks ära läinud. Jacki sisemus tõmbus kokku mõtte juures, et tema isa on peaaegu valmis jälgiks lahutuseks, millele tema on spetsialiseerunud, aga see oli aja küsimus. Abielud ei jää kunagi kestma – igatahes enamik mitte – ja kui tema isa poleks lõpmatult kannatlik olnud, oleks tema ema juba üksi. Aga nii mures kui Jack isa pärast ka polnud, ei olnud tal muud valikut kui tegelda oma perekonna asjadega hiljem.

Praegu olid tal käsil pakilisemad probleemid. Ta astus akna juurest eemale. “Ma jäin mõttesse,” selgitas ta Malloryle.

Naise käed pigistasid lauaserva. “Ilmselt võin sobivamal ajal tagasi tulla. Minu laual on hulk tööd hunnikus.”

Tööd, mille juurest mees oli ta ilmselt ära kutsunud, ja selle üle ta ei rõõmustanud. Ta kahtles, kas naist rõõmustaks rohkem, kui ta nende viimase hetke kohtumise põhjuse teada saaks. “Ei, praegu sobib. Istuge.” Ta viipas nurgas asetseva käetugedega tooli poole, mis oli tema isa kingitus osanikuks saamise puhul. Ema ei olnud vaevaks võtnud talle ülikooli lõpetamiselgi kingitust teha, rääkimata tema karjääri saavutuste tunnustamisest.

Mallory laskus toolile ja tõstis jala üle põlve. Mehe pilk langes ülesnihkunud seelikule, mis kattis liiga palju ihu, isegi selle alahoidliku elukutse puhul.

“Niisiis.” Naise hääl köitis ta tähelepanu.

Hämmastav, mõtles Jack. Kui ta ei keskendunud naise tavalistele näojoontele ja rätsepakostüümile, siis erutas see tuhm hääl tema närvilõpmeid, mis saatsid ta ajust valesid signaale kehaosadesse, millel ei olnud tööajal asja kerkida. Ta nihutas end toolil ebamugavustundega.

“Mida ma saan teie heaks teha?” küsis naine.

“Ma teen lühidalt. Saan aru, et te töötate kinnisvaratehingu kallal, aga ma olen teie töökoormuse ümber korraldanud, et teid vabastada. Minu jaoks.”

Mehe sõnad vallandasid naisel meeletu köhahoo. Murelikult tõusis Jack toolilt ja läks tema kõrvale. “Kas tunnete end halvasti?”

Naine võttis prillid eest ja tupsutas silmi paberrätiga, mille oli laualt haaranud. “Pole viga. Tunnen end täiesti hästi. Mul läks lihtsalt midagi kurku. Palun vabandust.” Silmanähtavalt kohmetuna köhatas ta kurgu puhtaks ja tupsutas veel kord silmade ümbrust, enne kui mehele otsa vaatas.

Hetkel, mil naise portselansiniste silmade pilk tema omaga kohtus, tundis Jack otsekui oleks ta elektrilöögi saanud. Tal jäi hing kinni ja teda ennast oleks peaaegu köhahoog haaranud. Armas taevas, keegi oleks pidanud teda hoiatama, et sel naisel on nii ilmekad, imepärased silmad. Enne kui ta jätkata suutis, pani too mustade raamidega prillid jälle ette ja kohendas neid ninajuurel. Paksud klaasid takistasid meest jälle tema silmi nägemast, pannes teda kahtlema, kas ta ehk nende värvuse sügavust ja selgust kujutlenud polnud.

“Mida te selle all silmas peate, et olete mu töökoormuse ümber korraldanud? Kas keegi pole teile öelnud, et Mendelsohn Leasing nõudis, et mina isiklikult nende uusima maaomandi soetamisega seotud läbirääkimistega tegeleksin?”

Mees läks laua taha ja istus oma toolile. Ta oli sel hetkel tasakaalust väljas ja Mallory Sinclairi ees ebakindel, midagi säärast polnud ta kunagi naiste või töö suhtes tundnud. Distants tundus parima vahendina. “Ma kinnitan teile, et olin olukorrast täielikult informeeritud, aga me kaalusime kõiki asjakohaseid huvisid ja kaalukauss kaldus Ledermani kasuks.”

“Meie suurim klient, kes ajab äri teiste firmadega ja muudab meid haavatavaks võimaluse tõttu tähtis rahaallikas kaotada.”

Niisiis on naine kogu firma äritegevusega kursis. “Jah. Kuid seekord me ei räägi potentsiaalsest ettevõtete liitumisest või omandi soetamisest, vaid Ledermani lahutusest.”

Naine kallutas pead. “See, et teie olete kaasatud, on arusaadav. Ma ei mõista, kuidas mina asjasse puutun. Te oleks võinud valida ükskõik millise riigi- või perekonnaõiguse spetsialisti. Te ei vaja mind.”

Jack nõjatus ettepoole, küünarnukid lauale toetatud. “Siinkohal pole teil õigus. Kuigi meil on ilmselt erinevad soovid, olete teie täpselt see, keda ma vajan.”

Mallory Sinclair ei olnud tema esimene valik, kuid ta oli maha hääletatud. Teised osanikud olid arvanud, et naise juuresolek tugevdab nende positsiooni ja veenab meest nende valmiduses tema naise vastu täie tõsidusega tegutseda. Jack ei saanud neile vastu vaielda. Firma ei saanud endale lubada Ledermaniga ärisuhete katkemist ning tema lahutusadvokaadi rolli kindlustamine oli esmajärgulise tähtsusega.

Hetke pärast hingas naine pikalt välja. “Miks te ei selgita, milleks te mind vajate.” Ta tegi pausi. “Palun.”

Mees võttis pliiatsi ja keerutas seda pihkude vahel. “See on lihtne. Lederman tahab võita. Ta vajab meeskonda advokaatidest, kes tunnevad talle kaasa kui mehele, kelle naine tahab tal naha üle kõrvade tõmmata, ja kes teevad kõik, et eesmärke saavutada. Ja meie – osanikud – arvame, et tema vajadustele vastab kõige paremini, kui tema kõrval istub naisadvokaat. Ja nagu te teate, kui meil on otsekontakt proua Ledermaniga, siis teeb naise tegelemine teise naisega meid tugevamaks. Te võite temaga suhelda teisiti kui mina saaksin.”

Ta lootis oma selgituste kestel jälgida tunnetemängu naise näol. Seda polnud. Mida iganes naine ka ei mõelnud, hoidis ta selle endale. See naine teab, kuidas pokkerit mängida, mõtles Jack, ja tema lugupidamine naise vastu kasvas. Ta mõistis nüüd, kuidas too oli firma vanemate meeste valve all nii kaugele jõudnud. Kuid ta ei olnud täielikult nende usaldust võitnud. Ta kahtles, kas ükski naine kunagi võidaks. See oli vanade semude vennaskond ja nad ei häbenenud seda tunnistada.

Jack ei nõustunud nende mõtteviisiga paljudes asjades, see kaasa arvatud. Ta ei usaldanud naisi abieluareenil – tema perekondlik tagapõhi, klientide lood ja lahutuste statistika andsid selleks tuge. Kuid hoolimata sellest, et kodusel rindel olid tavaliselt naised süüdi, oli töös teisiti. Ainult oskused määrasid selle, kas Jack nende võimeid usaldab. Vanemaid mehi polnud kerge kõigutada, aga Mallory oli neile kasulik ja nähtavasti teadis seda.

Naine noogutas aeglaselt. “Niisiis olen sunniviisiliselt teie oma. Kuna olen ainus naissoost töökaaslane.”

Mees ei suutnud hoiduda muigamast. “Teatavas mõttes jah.” Naine on tema oma. Kõiges oma aus ja hiilguses.

Ta oli näinud ja kuulnud, et Mallory Sinclair on üks parimaist. Aga enne kui nad võivad tegutsema asuda, suunatakse nad mitteametlikule tutvumisajale, mida nõudis nende ekstsentriline klient. Mallory jahedat loomust ja ranget välimust arvestades ei olnud vaba ja lõõgastunud olek talle omane. Mis tähendas, et Jack ei oodanud nende sunnitud koos olemist just rõõmsa ärevusega.

Siiski, tahtmatult jäid need portselansinised silmad talle meelde. Tekitasid temas huvi. Panid teda mõtlema, mis tal veel Mallory Sinclairi kohta teadmata on.

Naine tõusis istmelt. “See tähendab siis, et asi on lõpetatud.”

“Olen kindel, et me jääme ellu,” ütles mees, pakkudes välja naeratuse, mis pidi nende vahekorra sundimatuks muutma.

Ta ootas vastunaeratust ja oli pettunud, kui seda ei tulnud. “Ma pean mõned asjad lõpetama, enne kui saan Ledermani juhtumiga alustada,” ütles naine.

“Muidugi. Meie lend väljub õhtupoolikul kell seitse. Usun, et suudate poolikud asjad lõpetada, pakkida ja olla lennujaamas…” ta vaatas kella, “kolme tunni pärast?”

Naise värvimata huuled avanesid, siis sulgusid jälle. Viimaks oli mehel õnnestunud mingi reaktsioon saavutada. “Meie lend?” See sõna kostis pigem kui piiksatus.

Mees noogutas. “Härra Lederman on oma suvituskohas Hamptonsis. Ta ei taha puhkust katkestada, niisiis suundume otse sinna ja tutvume temaga. Võtke päikeseprillid ja trikoo kaasa. Me läheme supelranda.”

Mallory rullis siidsukad aeglaselt sääri mööda alla, nautides nende puudutust nahal. Ta igatses nii väga väikseid elumõnusid – siidi, satiini ja kõike pehmet, mistõttu ta püüdis alati end oma range välimuse all hellitada.

Tänu maha kukkunud taskuraamatu suurusele lemmiklõhnapudelile, mida ta tavaliselt tööpäeva õhtuteks hoidis, täitis meeldiv lõhn nüüd tema meeli. Kuid ei range advokaat ega allasurutud naine oleks nii rumal, et kuumas suvituskohas sukki kanda.

Olles koos Jack Lathamiga.

Ta võbises ootamatust väljavaatest veeta tunde tema seltskonnas väljaspool tööd. Ta avas oma kohvri ja viskas selle voodile.

“Lähed kuhugi põnevasse kohta?” Tema nõbu Julia hüppas tuppa otsekui kolledžirebase rõõmujoovastuses. Ta võinukski olla kolledžirebane, kui poleks eelistanud vabameelset eluteed.

Juba teda vaadates tundis Mallory end oma aastatest vanemana. Mallory oli oma karjääri kohta veel noor, et selle üle mitte muretseda, teda piirasid ainult rõivad. Ja neid ei saanud vältida, kui ta tahab osanikuks saada.

“Hei, Mal. Ma küsisin, kuhu sa minna kavatsed?”

Mallory pöördus oma nõo poole. Nende isad olid vennad ja geenide kummalise kombinatsiooni tõttu olid Julia ja Mallory täiesti sarnased, kuni siniste silmadeni välja. Nõo poole vaatamine oli otsekui peeglisse vaatamine, miinus mõni aasta nii ajaliselt kui ka emotsionaalselt. Julia oli rõõmurull ja nii nagu Mallory, oli ka tema oma isa pettumus. Erinevalt Malloryst ei tundnud ta vajadust oma vanema arvamust muuta.

“Ma lähen päikselisse suvituskohta ja enne kui sa armukadedaks muutud, pea meeles, et see on tööasi.” Kui veab, siis peab ka Jack seda meeles. Ta peaks olema riietatud, mitte lahti riietatud, ja isegi kui nende ekstsentriline, võimukas klient paneb ette kohtuda basseini ääres, peaks Jack riietatud olema. Sest Mallory kartis, et kui ta näeb meest palja rinnaga ja päevitununa, kehavorme rõhutavais ujumispükstes, ei vastuta ta oma tegude eest.

Ja Mallory Sinclair oli alati lugupeetud, vastutusvõimeline täiskasvanu ja advokaat.

Julia istus voodile ja tõstis jala üle põlve. “See võib olla tööasi, kuid see on siiski supelrand.”

“Sedasama ütles Jack.” Mälestus mehe tumehallidest silmadest, mis teda puurisid, läitis temas tule. Iha lahvatas kõrvetavaks leegiks. Himu, meenutas Mallory endale. Ei midagi enamat kui seksuaalne kihu, iha, mida on kerge kontrolli alla hoida. Isegi kui ta endale valetab, ei ole tal muud valikut kui end kokku võtta ja sellele vastavalt käituda. Ja mis sellest, kui mees on seksikas? Tema on lõppude lõpuks täiskasvanu.

“Kes on Jack?”

“Vanemosanik, kes selle juhtumi eest vastutab.” Kui rõivakotti olid juba pakitud sobilikud kerged pükskostüümid ja särgid, voltis Mallory oma privaatse aluspesu kokku ja paigutas selle kohvrisse.

Julia istus voodile. “Kuidas ta välja näeb?”

“Mis tähtsust sellel on?” pahvatas Mallory kiiresti vastuseks.

Liiga kiiresti, ja tema nõbu tõmbas silmad pilukile “Miks nii turtsakas? Oled tige, et lähed koos seitsmekümneaastase mehega, kes hindab iga su liigutust?” Julia siniste silmade pilk haakus tema omaga, esitades talle väljakutse paljastada, mis tal meeles mõlgub.

Vahel oli Julia liiga läbinägelik ja mõistev, see oli veel üks põhjus, miks Mallory oma nõbu jumaldas ja laskis tal üüri maksmata siin elada, kuni too New Yorgis “end leiab”. “Pigem pisut üle kolmekümne, täiusliku välimusega, vaba mees,” pomises Mallory.

Julia naeris. “Ma kuulsin seda.”

“Seda ma tahtsingi, muidu poleks ma valjusti rääkinud.”

“See on minu lemmiknõbu, ei midagi kalkuleerimatut, ega planeerimatut.”

“Täielik vastand sinu spontaansele loomusele, pead sa silmas. Tead, ka sulle ei teeks liiga veidi planeerida. Püstitada eesmärke, kaardistada oma elukäiku.”

“Mitte rohkem, kui sulle kuluks ära sukelduda millessegi südame, mitte peaga. Mis lugu selle sinu kontori ihaldusväärse mehega siis on?”

Mallory raputas pead. “Ei mingit lugu. Kontoriromaanide vältimise poliitika tõttu ja kui uskuda kuulujutte, ei ole see mees võimeline end siduma.” Ja mees polnud ilmutanud tema vastu untsigi huvi.

Julia nõjatus ettepoole, toetudes küünarnukkidele ja toetades lõuga pihkudega. “Niisiis? Kas on oodata armulugu?”

“Kes ütles, et ma armulugu ootan?” Või mehe algatust selleks. Tal pole aega muretseda oma isikliku elu pärast, kuni tema osanikustaatus pole kindel ja stabiilne.

“Võib-olla sa peaksid.” Julia sirutas käe kohvrisse ja hoidis sõrmeotstega üht Mallory pitsilistest ööriideist õhus rippumas. “Mulle tundub, et need pitsilised riideesemed on mõttetud, kui sa üksi oled.”

Mallory kahmas oma öösärgi ja mattis selle uuesti õigesse kohta kohvris. “Kas sa pole kunagi kuulnud, et midagi võib iseenda jaoks teha?”

“Igaüks ütleb sulle alati, et seda on lõbusam teha koos partneriga.”

Kujutlused endast ja Jackist mänglesid ta pilgu ees võrgutavas tantsus, ookean taustaks. Ta raputas pead oma mõtete peale – need kõik olid kohatud, soovimatud ja võimatud. Kontoripoliitika ja oma pikaajaliste eesmärkide kõrval tunnetas Mallory ka tegelikkust.

Ta lennutas kohvri voodilt maha ja saatis Juliale õhusuudluse. “Helistan.” Ukse poole suundudes möödus ta peeglist, heites sellesse pilgu. Tema mustad prillid olid silmatorkavad, läikivad ja eemaletõukavad. Täpselt nagu ta oli arvanud.

Mallory oli suundumas eksklusiivsesse suvituskohta koos parima välimusega mehega, keda ta iial kohanud oli. Mehega, kelle ainus pilk pani teda valulema. Mehega, kelle hääl äratas temas erutusvärinaid.

Aga tema plaani kohaselt ei heida see seksikas mees talle ühtki huvitatud pilku. Jack Lathamit ei kütkesta advokaat Mallory Sinclair. Ta ei võlu, vaimusta ega ahvatle meest.

“Võib-olla aitab see, kui sa oma juuksed lahti päästad,” pakkus tema nõbu mesiselt abivalmis häälega.

Ei, kui ta tahab osanikuks saada. Mallory vaatas kella. Pool tundi etenduse alguseni. Firma renditud auto võtab ta all peale ja viib lennujaama. “Pean jooksma, muidu jään hiljaks.”

“Ära tee midagi, mida mina ei teeks.”

“Justkui mul oleks kunagi selleks võimalust olnud,” pomises ta omaette.