Читать книгу Tunnistajast kaasosaliseks - Caroline Mitchell - Страница 12

SOLOMON

2016

Solomon näris Nicorette’i nätsu kaks korda, enne kui selle tagumiste hammaste vahele torkas. Piprane maitse aitas tal keskenduda. Komplimente tehes tuli olla viisakas, aupaklik, kuid mitte pealetükkiv. Silmside tuli kasuks, just nagu lai siiras naeratus. Seejuures ei tohtinud sul muidugi kapsalehte hammaste vahel olla ega midagi ninast välja tolkneda. Kõike seda arvesse võttes oli ta hoolitsenud, et näeb enne uue kriminaalhooldajaga kohtumist välja väga viisakas. Eelmise külalise lõhn lasi arvata, et ta on meeldiv vaheldus. Pealegi oli kriminaalhooldaja naine ning ta oli kindel, et mõningase meelitamise tulemusena on ta peagi heas kirjas.

Aga tema sõnad läksid kurtidele kõrvadele, sellal kui naine ilmetu näoga tema kausta lappas. Komplimenti väärivaid omadusi oli olnud selle naise juures muidugi ka raske leida. Tema kõhn ja kalk nägu oli nii roosa, nagu oleks seda hõõrutud traatharja ja karboolseebiga. Naise juuksed, mis olid valged ja kammitud pikka hobusesabasse, olid tema ainus hea omadus. Tema selja taga sätendasid tolmukübemed, mis keerlesid kontorikardinate vahelt sisse piiluvates päikesekiirtes. Solomon luges mõttes numbreid: üks, kaks, kolm, neli... Igapäevastes asjades midagi huvitavat leida oli oskus, mille Solomon oli ära õppinud juba lapsepõlves, oodates kannatlikult, millal ta oma karistuse saab. Oli siis tegemist isa või koolidirektori kabinetiga, oma tähelepanu mujale juhtides kaitses ta end selle eest, mis tulemas oli. Polnud vahet, kas ta luges kokku raskuse all oigavatesse riiulitesse surutud nahkköites raamatuid või kujutles, et näeb põrandalaudade vahel olevates pragudes pildikesi – niisugune tegevus andis talle jõudu. Nad võisid vangistada tema keha, kuid vaimu mitte iialgi.

„Muljet avaldav,“ teatas kriminaalhooldaja talle silma vaadates. „Näib, et olite mustervang. Jätkake samas vaimus ja me saame suurepäraselt läbi. Kuidas te hakkama saate? Kas olete hakanud väljas kohanema?“

„Jah, kõik läheb kenasti. Olen juba kuus kuud väljas olnud ja end kõigega kurssi viinud. Tööst, uutest sõpradest ja uuest algusest on suur abi.“

„Computechis töötab tore meeskond. Nad on meie tööle tagasi suunamise projekti suured toetajad. Pealegi ei saa nad just sageli endi hulka teie haridusega inimest,“ jätkas naine kulme kergitades. „Aga arvestades teie kuritegu, vedas teil kõvasti, et selle töö saite.“

Solomon noogutas, silmad naelutatud kestendavale nahale naise kulmukarvade vahel. See üleolev libu ootas, et ta oleks tänulik miinimumpalga eest, sellal kui tema kolleegid teenisid poole rohkem. Kelleks see naine ennast pidas, et temaga sellisel toonil rääkis? Solomoni pulss kiirenes ja ta hingas sügavalt, et end rahustada. See polnud koht, kus enesevalitsust kaotada. Kriminaalhooldaja teada oli ta kolinud Birminghami vaid töö pärast. Vabakutselisena sai ta liikuda Computechi ja oma korteri vahet ning tal oli palju vaba aega. Tal olid vajalikud oskused lõpetamaks oma projektid töökaaslastest poole kiiremini ning see jättis talle aega, et kontrollida ema edusamme ja, mis kõige tähtsam, viia ellu oma plaan.

Kriminaalhooldaja jätkas juttu ja naise ninahääl tungis tema ajju. Solomonil õnnestus oma raevu vaos hoida ning ta noogutas kõigi õigete kohtade peal, kui naine käskis tal pahandustest eemale hoida. Väljudes Solomon isegi tänas teda.

Ta kõndis piki betoontänavaid, jättes endast maha pika varju, ning tema mõtted keerlesid ainult Rebecca ümber. Naise sülearvutikaamerasse sisse häkkida oli olnud naeruväärselt lihtne, kuigi miski polnud valmistanud teda ette muutuseks, mille Rebecca oli läbi teinud. Kui nad esimest korda kohtusid, oli Rebecca olnud noor ja kaunis päikesepruuni naha ja õpetajakutsega heledapäine naine. Nüüd oli sellest lõbujanulisest noorest naisest saanud kodune taluperenaine. Tema silmade alla olid viimase kümne aastaga siginenud varjud ja ta näis olevat jäänud tasasemaks.

Näha, kuidas Rebecca end duši alla minekuks lahti riietab, ei pakkunud talle mingit naudingut. Rasedus oli muutnud tema keha pehmeks ja ümaraks. Last süles hoides näis Rebecca olevat hirmunud, lausa paanikas. Aga Solomoni pimedas toas oli see stsenaarium kestnud vaid mõne hetke, enne kui reaalsus talle kohale jõudis. Ta teadis täpselt, kes Rebecca on. Raev, mida ta oli üle kümne aasta südames kandnud, pidi aitama tal plaani teoks teha. Solomon teadis, et koorida maha Rebecca kihte ja testida tema moraalsust, kuni naine näitab, mis puust ta tegelikult tehtud on, pakub talle lõbu. Rebecca oli üks külm isekas libu. Solomon vaatas kella. Aeg oli süüa. Ta polnud näljane. See polnud üldse tähtis. Kui ta oma päevakavast kinni peab, läheb kõik hästi. Kell kümme tuled kustutada, hommikul kuuest silmad lahti. Iga samm oli täpselt paika pandud ja kõige täpsemalt olid kaardistatud homsed plaanid. Solomon naeratas. Ta juba ootas kohtumist Rebecca abikaasaga.