Читать книгу Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni - Carolyn Crowder - Страница 3

• Kas teie lapsed tekitavad probleeme söögiajal, keeldudes söömast, kakeldes laua ääres või nõudes midagi muud?

• Kas nad kasutavad viivitustaktikat, et vältida magamaminekut, vanniskäimist või pidžaama selga panemist?

• Kas neid on võimatu hommikul maast lahti saada? Kui nad kord on voodist välja saanud, kas nad siis lülitavad sisse televiisori või videomängud ja süvenevad neisse?

• Kas teil pole aimugi, kuidas muuta negatiivseid suhteid, mis teil on lastega?

Käesolev raamat pakub praktilisi meetodeid, mille abil tõhusalt reageerida, kui seisate vastamisi kasvatamatusega, koostöötahte puudumisega ja võimuvõitlusega sellistes vajalikes igapäevastes tegevustes nagu söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Mis veelgi tähtsam, nendel lehekülgedel tutvute kõikehõlmava lähenemisviisiga, mis aitab lapsi kasvatada nii, et nad käituksid teiste suhtes vastutustundlikult ja püüaksid neid mõista.

Selleks, et neil üsna laialt levinud probleemsetel aladel ellu viia pikaajalisi muutusi, ei aita ainult meetoditest. Lastevanematel on vaja hakata hoopis teisel viisil mõtlema sellest, milline on nende roll oma järeltulija elus.

Tänapäeva vanematel, kes on mattunud tohutute probleemide alla, on oma laste käitumisele üsna madalad ootused. Need vanemad on leppinud laste halva käitumisega kui elu paratamatu tõsiasjaga. Neil on tekkinud veendumus, et nende lapsed ei suudagi õppida korralikult käituma. Kui olukord kujuneb selliseks, siis tunnevad vanemad, et nad on lüüa saanud, ning otsustavad, et ei hakkagi enam oma lastelt midagi paremat ootama.

Kuigi sellist loobumist võib mõista, on see halvim, mida vanemad võivad oma lastele teha. Meetodid, mida suurem osa täiskasvanuist on lapsi kasvatades proovinud, kas siis püüdes lastest jõuga jagu saada või hoopis neile meele järele olla, ei anna tulemusi ja vanemad ei saa aru, milles on põhjus.

Nad lihtsalt ei oska midagi muud välja mõelda. Häirituna tõstavad nad käed üles ja esitavad hullumeelseid väiteid, mida ei mõtle tõsiselt. Näiteks kui lapsed käituvad halvasti restoranis süües või naabri juures külas olles, võivad nende vanemad lõpuks jõuda selleni, et karjuvad: „Me ei võta teid enam iialgi kaasa, kui külla läheme.“ Näib, et need vanemad on valmis taluma halbu maneere ja kasvatamatut käitumist kodus, kuid püüavad tõmmata piiri sinna, kus algab piinlikkus teiste inimeste ees.

Vanemaid ajab segadusse, et samad lapsed, kes mingil eelmise päeva üritusel põhjustasid neile kohmetust, muudavad end ja käituvad hästi, kui vanemaid lähedal pole. Lapsevanemad on tihti žokeeritud sellest, kui mõni naaber või õpetaja räägib neile, milline koostööaldis laps neil on ja kui tore võib olla, kui sul on selline laps. Samal ajal kui vanemad on õnnelikud ja rahulolevad, et lapsed ilmselt ikka teavad, kuidas käituda, on nad haavunud (ja täiesti õigustatult), et nemad, lapse vanemad pole väärt samasugust kohtlemist.

Kõigi osapoolte jaoks oleks palju parem, kui vanemad ja lapsed naudiksid üksteise seltskonda sama palju, kui nad näivad nautivat teiste inimeste seltskonda. See on iseenesest väärikas eesmärk ning selleni jõuate, kui võtate omaks siin raamatus soovitatud hoiakud ja meetodid.

Käesolev raamat esitab lastevanematele kooskõlastatud ja hästi põhjendatud lähenemisviisi, mida laste kasvatamisel kasutada. Kui laps käitub kasvatamatult, siis enamik vanemaid lihtsalt reageerib sellele. Neil pole mingit plaani ja sellepärast nad üksnes reageerivad halbadele maneeridele, tehes seda tavaliselt ilma vähimagi järjekindluseta. Vanemad karistavad last, rakendavad mingeid suvalisi vahendeid või püüavad last ära osta, et vaid kuidagi olukorrast jagu saada.

Lisaks madalatele ootustele motiveerib paljusid vanemaid mitte ainult usu puudumine oma lastesse, vaid ka hirm. Tänapäeval paljud vanemad kas kardavad, mis nende lastest saab, või tunnevad nii suurt hirmu mõjuvõimu ees, mida laps on kodus saavutanud, et nad teevad näo, et ei märka midagi, ja lihtsalt loodavad, et asjad paranevad iseenesest.

Hirm varjab selle probleemi lastevanemate jaoks niisuguse udu taha, et kui lapsed peavad end halvasti ülal, siis kasutavad vanemad üht-kaht juba sisseharjunud võtet. Nad puhuvad kogu probleemi suuremaks, kui see väärt on, ja asuvad last karistama või leiavad halvale käitumisele vabandusi ega võta üldse mitte midagi ette. Kumbki neist meetoditest pole efektiivne. Oma olemuselt väljendavad need mõlemad lugupidamatust, sest need ei õpeta midagi ega anna lapsele võimalust vastutada oma tegude eest.

Probleemid tekivad siis, kui vanemad „annavad juhtimise üle autopiloodile“, kui nad tegelikult ei mõtle filosoofiliselt oma lastest ja sellest, kuidas neid tuleks kasvatada, vaid reageerivad vanade ja mõnikord endale teadvustamata uskumuste alusel, mis on nopitud paljudest erinevatest allikatest. Inimesed kujundavad lastekasvatuse skeemid selliste tegurite põhjal nagu nende endi vanemate distsipliinimeetodid (või nende puudumine), hetkel populaarsed lastekasvatamise käibetõed või omaenda lapsepõlvekogemused.

Täiskasvanutele on tüüpiline, et nad võtavad hoiaku kas selle poolt või selle vastu, mida nende endi vanemad tegid, ja siis leiavad end seismas, selg vastu seina, kasutamas kõige halvemaid näiteid oma vanemate kasvatusvõtetest. Nad teevad või ütlevad asju, mille kohta nad juba lapsepõlves olid andnud vande, et ei hakka neid iialgi tegema ega ütlema!

See raamat pakub reageerimiseks uusi võtteid, mis aitavad luua distsipliini selle sõna kõige paremas mõttes, see tähendab, lapsi õpetades, mitte neid karistades ega nende ees pugedes. Te omandate lastekasvatamise filosoofia, mis muudab teie suhteid lastega ja mida saab kasutada ka teie elu kõigil teistel aladel. See on filosoofia, mille aluseks on vastastikune lugupidamine, koostöö, pühendumine, vastutamine enda käitumise ja selle tagajärgede eest (andes lapsele võimaluse teha sedasama), ning ootus, et teie perekonna liikmed suudavad õppida üksteist paremini kohtlema.

Kas mõni järgnevatest väidetest kirjeldab veendumusi, mis teil praegu on oma laste suhtes?

• Vanemad peavad perekonnas olema bossid.

• Vanemad on suuremad, tugevamad ja teavad rohkem, sellepärast peab neile kuuluma võim laste üle.

• Mõnikord on keretäis, käratamine ja ähvardamine ainsad vahendid, mis kohe annavad tulemusi.

• Vanematel on täiesti lubatud toetuda sellistele vahenditele nagu altkäemaksude ja autasude süsteem, et sundida lapsi korralikult käituma (näiteks: „Kui sa enam ei nuta, kuni me restoranis oleme, siis ostan sulle ära minnes koogi.“) Otstarve pühendab abinõu.

• Karistusega ähvardamine on hea vahend andmaks lastele teada, et teie olete boss. Nad mõtlevad sellele, mis neid ees ootab ja käituvad paremini, et karistust vältida.

• Tegelikult polegi vanematel tarvis rakendada halva käitumise puhul mingeid abinõusid. Rääkimisest on küllalt.

• Vanematel ei peaks olema kõrgeid ootusi selle kohta, kui hästi nende lapsed oskavad käituda. Lõppude lõpuks on nad ju ainult lapsed.

• Kui on tegemist lapse käitumisega kodus, siis võivad vanemad leppida ka vähemaga. Kui nad suudavad panna lapse korralikult käituma teiste ees, siis võib omaette olles ohjad lõdvemaks lasta. Keegi ei käitu kodus sama kasvatatult kui teiste nähes.

• Olla hea lapsevanem tähendab laste kaitsmist, et neil poleks vaja vastutada oma käitumise tagajärgede eest. Nad on liiga noored, et millegi eest vastutada.

• Lapsed ei pea andma oma panust perekonna heaks ega võtma endale selliseid kohustusi nagu kodused tööd. Lapsepõlv on lõppude lõpuks ju nii lühike.

• Lapsevanematel pole vaja muretseda, kas nad räägivad lastega lugupidaval toonil. Oma võimu näitamine ja kontrolli kehtestamine on tähtsam.

• Lapsed näitavad vanemate vastu harva üles lugupidamist. Kõik lapsed on mässulised ja täiskasvanutega vaenujalal.

• Head lapsevanemad loevad lastele pidevalt moraali, tuletavad neile igasuguseid asju meelde, meelitavad neid midagi tegema, näägutavad nende kallal, teevad etteheiteid ja kritiseerivad, kui nad midagi valesti teevad. Niimoodi lapsed õpivad.

• Vanemad saavutavad laste kasvatamises edu, kui nad lubavad lastele kõike ja hellitavad neid. Siis te meeldite lastele ja nad tahavad hästi käituda.

• Parim laste kasvatamise meetod on sisendada neile hirmu oma vanemate ees. See sunnib neid korralikult käituma.

Võib-olla leidsite end nendele väidetele nõusolevalt kaasa noogutamas. Võib-olla pole te kunagi märganudki end neist asjadest mõtlemas. Kuid mitte ükski neist tõekspidamistest ei aita teil üles kasvatada lapsi, kes on tähelepanelikud teiste suhtes või kes vastutavad oma tegude ja nende tagajärgede eest.

Tegelikult segavad need tõekspidamised teid õpetamast lastele, kuidas nad peavad käituma, ja välja kujundamast käitumisviise, mida te tahate neile omaseks teha. On täiesti võimalik, et paljud neist tõekspidamistest takistavad teid tegutsemast ja kui te loobute kas või ainult paarist sellisest veendumusest, siis annab see teile vabaduse luua oma lastega hoopis teistsugused suhted.

Veelgi enam, kui te võtate asja tõsiselt, loobute mõnest sellisest veendumusest ja muudate suhtumist distsiplineerimise meetoditesse, siis märkate, et suudate ka ise muutuda. Lapsevanema ja perekonnapea rolli täites võtate te endale vastutuse oma osa eest selles negatiivses dünaamikas, mis teie perekonnas võib-olla segadust põhjustab.

Selle dünaamika muutmine on teie, mitte laste ülesanne. Kujundada ümber see, kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad ja üksteisele reageerivad, on teie ülesanne. Vanemad peavad lastelt taotlema panust ja koostööd, aga teie olete siin ülemus.

Käesolev raamat õpetab, kuidas luua paremat atmosfääri selliste konkreetsete ülesannete jaoks nagu söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Meetodeid, mida me õpetame nende kolme asjaga toimetulekuks, võib sama hästi kasutada ka kõigi teiste probleemsete käitumiste puhul.

Erinevad lähenemisviisid lastekasvatamisele

Laste kasvatamine on kõige raskem, nõudlikum ja tähtsam töö, millega teil iialgi tuleb silmitsi seista. Meie kui ühiskonna jaoks on see tegelikult nii tähtis, et lastekasvatuse meetodite ümber on tekkinud terve kodutöönduse süsteem. Aastate jooksul olete ehk jälginud, kuidas tulevad ja lähevad moevoolud, alates lausest „sa teed seda, sest mina käsin sul seda teha“, kuni sellise kõikelubatavuseni, mis lubab tibul käsutada kana. Võib-olla olete teiegi proovinud mõnd sellist „käesoleva kuu menukaupa“. See pole aga toiminud, eks? Vähemalt pole need andnud häid pikaajalisi tagajärgi.

Paljud lähenemisviisid lastekasvatusele, millest on palju juttu, on määratud läbikukkumisele, sest nad ei tee suurt midagi peale selle, et pakuvad vanematele kasutamiseks mingi „kiirparanduse“ meetodi. „Kui kasutate võtet A, siis käituvad lapsed viisil B.“ See käib umbes niimoodi: „Kui maksate lapsele palka selle eest, et ta teeks kodutöid, siis pole teil enam kunagi vaja tema kallal näägutada ja kõik tööd saavad tehtud, sest laps tahab raha saada.“ See kõlab teie arvates hästi, sest te pole säherdust võtet varem kasutanud, niisiis te proovite selle järele.

Kui te aga seate lapsega sisse sellise tööskeemi, siis näete, et see toimib vaid väga lühikest aega. Paratamatult tuleb päev, mil rahasaamine last enam ei motiveeri ja kodutööd jäävad tegemata. Nüüd peate last kas näägutama või ähvardama talt raha ära võtta, kui ta ei tee seda, mida te temalt palusite. Kiirparandus ei toiminud ja mis veelgi halvem, laps sai teada, et temalt oodatakse panust perekonna heaks ainult siis, kui ta saab selle eest raha.

Lugupidamisel põhinev lastekasvatamine

Käesolev raamat ei paku mingeid kiirparanduse võtteid, kuigi siin pakutav lähenemisviis toimib tihti väga kiiresti. Raamatus kirjeldatakse paari lihtsat, kuid siiski täiesti kõlblikku põhiprintsiipi, mis põhinevad praktilisel mõtlemisel ja peegeldavad ellusuhtumist, mis sobib niihästi lastevanematele kui ka lastele. Seda hoiakut ja ellusuhtumist iseloomustab vastastikune austus ja kindel, kuigi heatahtlik juhtimine lapsevanema poolt, samuti pühenduvad lastevanemad sellele, et õpetada lapsi tegema vastastikuseid kompromisse, mida nõuab elu koos teiste inimestega.

Lähenemisviisi aluseks on sügav arusaam sellest, kuidas tekib tõeline austus (eneseaustus ja austus teiste vastu), nii et lapsed teaksid, mida neilt kui pereliikmetelt oodatakse, ja oskaksid seda teha.

Selle inimsuhete filosoofia juured on käitumisteooriates, mille töötasid välja Alfred Adler (1870–1937) ja tema jünger Rudolf Dreikurs (1897–1972). Adler polnud nõus Freudi väidetega käitumise bioloogilise või seksuaalse lähte kohta. Tema lähenemisviis põhines käitumise vaatlemisel selle sotsiaalses kontekstis. Teda huvitasid sellised tegurid nagu sünnijärjekord ja perekondlik atmosfäär.

Dreikurs võttis Adleri psühholoogiafilosoofia ja lõi praktilise lähenemisviisi lastekasvatamisele, mis on aastate jooksul osutunud kasulikuks paljudele vanematele ja õpetajatele. Oma elu jooksul õpetas ta välja spetsialiste ja lastevanemaid Ameerikas ja kogu maailmas. Üks tema mõjukaimaid õpilasi, doktor Oscar Christensen, oli minu juhendaja.

Need mehed uskusid, et vanema reageering lapse käitumisele võib seda käitumist kas ergutada või sellest eemale peletada. Nagu ütleb Dreikurs: „Me mõjutame pidevalt üksteist positiivselt või negatiivselt.“ Vanemad mõjutavad lapsi ja need omakorda mõjutavad juba sünnihetkest alates oma vanemaid.

Need lastevanemate harimisega tegelevad teadlased uskusid samuti, et lapsed tunnevad end hästi perekonnas, kus neid hinnatakse nende panuse eest ja kus neilt oodatakse head käitumist. Selline kaine, „adlerlik“ praktiline mõtlemine ongi aluseks kõigele, mida me järgnevail lehekülgedel teile pakume.

Adler ja Dreikurs uskusid, et lapsed (nagu me kõik) otsivad seda, kuidas sotsiaalses maailmas kuhugi gruppi kuuluda ja end olulisena tunda. Väikelapseeas proovivad meie järeltulejad natuke üht ja natuke teist tüüpi käitumist, et näha, kuidas sellele reageeritakse. Kui lastele ei võimaldata tajuda ühtekuuluvustunnet, mis on loomult positiivne (näiteks teiste aitamine, vastutuse endale võtmine, koostöö tegemine), siis jõuavad nad lõpuks käitumisviisideni, millele ema ja isa reageerivad negatiivselt.

Mõnikord lämmatavad vanemad tahtmatult laste katsed leida positiivseid ühtekuuluvusvorme, kuna neil on laste kohta teatud veendumused ja hoiakud, mille põhjal nad tegutsevad. Näiteks tahab kolmeaastane laps teid aidata söögitegemise juures ja kui te vastate: „Ei, sa pole veel küllalt vana,“ siis tõrjute kõrvale lapse loomuliku soovi teid aidata, jättes lapse ilma ühtkuuluvustundest, mis väljendub panuse osutamises.

Lisaks sellele olete andnud lapsele negatiivse sõnumi selle kohta, kuivõrd on perekonnas võimalik koostööd teha, ning demonstreerinud vähest usku sellesse et laps suudab õppida midagi tegema. Miski, mida te ütlesite peaaegu ilma mõtlemata, võib endast tegelikult kujutada segast ja häirivat sõnumit väikese lapse jaoks, kes otsib, kuidas aidata, kuidas teid matkida ja kuidas teha seda, mida „suured inimesed teevad“.

Mõelge sellele, kui sageli vanemad tõrjuvad eemale lapsi, kes on umbes kahe- kuni viieaastased. Sadade selliste emalt ja isalt saadud eemaletõrjuvate sõnumite tulemuseks on kuueaastane laps, kellel on vaenulik hoiak kõige suhtes, mida tal palutakse teha.

Väga tähtis, kuigi vahetevahel ebamugav, on võtta aega selleks, et laps, ükskõik kui väike ta ka poleks, saaks õppida midagi tegema ja teid aitama. Teie kannatlikkus ja hool tasutakse tulevikus ja just nii peategi vaatama ajale, mille olete kulutanud laste õpetamisele, kuigi see võis põhjustada teile ebamugavust.

Kui tõrjuvaid sõnumeid saatvad vanemad on blokeerinud kõik positiivsed käitumismallid, siis otsivad lapsed teisi vahendeid tunnetada oma olulisust ja võita vanemate tähelepanu. Negatiivsed reageeringud (pahameel, viha, solvumine), mis saavad lastele osaks vastusena halvale käitumisele, panevad neid tundma end tähtsa ja olulisena, ning seejärel hakkavad nad kordama neidsamu käitumismalle. Nad hakkavad arvama, et „ma olen tähtis vaid siis, kui olen sinust kangem või sinuga võrdne“. Siis kordavad nad käitumisi, mis toovad endaga kaasa jõu tunnetamise.

Käesolev raamat algab väga sobiva tsitaadiga ja just selle üle peavad vanemad mõtlema, kui nad on tõeliselt huvitatud koduse atmosfääri mõistmisest ja muutmisest. Peate lõpetama selle, mida te praegu teete. Juba see toob endaga kaasa muutuse. Nagu ütleb Rudolf Dreikurs: „Sellest, kui te valed asjad lihtsalt tegemata jätate, veel ei aita, kuid sellest on abi.“

Te võite alustada paari lihtsa eksperimendiga enda käitumise juures. Kui armastate moraali lugeda ja näägutada, siis olge vait. Kui teil on kombeks karjuda, ähvardada või lüüa, siis püüdke esitada lihtsaid rahulikke väiteid ilma füüsiliste lisateguriteta. Kui olete väsinud tegemast üksinda kõiki kodutöid, siis korraldage viisakas „streik“ ja istuge maha, ilma et te sellest räägiksite. Lihtsalt tehke seda ja pange tähele, kuidas lapsed sellele reageerivad.

Seda tööd alustades on ülimalt tähtis jälgida laste reaktsioone teie uutele käitumismallidele. Teil on tarvis näha, kui dramaatiliselt mõjub vaikimine, kui te varem olete armastanud karjuda. Pange tähele, kuidas lihtne muutus teie käitumises mõjub lastele ja perekonna atmosfäärile (teie stressitasemest rääkimata). Ning ärge kohkuge, kui esimesed muutused, mida te näete, on väikesed.

Lapsevanemad kritiseerivad tihti laste pingutusi, mis on küll suunatud õigetele eesmärkidele, kuid mille tulemused pole olnud täpselt sellised, nagu vanemad ootasid. Ärge olge selline heidutav lapsevanem. Õppige edasi arendama isegi väikesi edusamme.

Igapäevane lihvimine

See raamat juhib teid läbi kolme konkreetse ala, kus leiavad aset igapäevased konfliktid: söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Need rutiinsed ülesanded kujutavad endast lastevanemate jaoks ideaalset treeninguplatsi, kus nad saavad hakata omandama uusi hoiakuid ja võtteid. Kui täiskasvanud oma käitumist muudavad, siis mõjutavad nad selle kaudu muutuma ka lapsi.

Kui te kasutate neid põhimõtteid oma igapäevases töös, lihvides laste käitumist, siis märkate peaaegu kohe, kuidas nende käitumine paraneb.

Selle lähenemisviisi kasutamise üheks suurepäraseks lisaboonuseks on asjaolu, et te valitsete paremini oma emotsioonide ja reageeringute üle. Kui te enam ei pahanda, vihasta ega haavu laste käitumise peale, kui te ei tunne end pidevalt häiritu ega solvatuna, siis teie stressitase langeb tunduvalt.

Mõelge oma päeva dünaamikale järgmisel viisil: kõik peavad sööma, magama ja igal hommikul üles tõusma. Igas perekonnas käib sel ajal palavikuline tegevus. Ema ja isa peavad õigeks ajaks tööle jõudma ning lapsed kooli või lasteaeda minema. See näib olevat nii lihtne. Kui igaüks teeb seda, mis vaja, lähevad asjad ladusalt.

Tegelikkus on aga selline, et enamik perekondi peab päevaplaani nende kolme punkti üle ägedat võitlust. Dreikurs märgib: „Meie kodudes ja koolides käivad lahingud.“ Kuna mingit muud plaani pole olemas, siis alustavad ja lõpetavad vanemad ja lapsed oma päevi võitlusega võimupositsiooni ja ülevõimu pärast. See tsükkel kurnab ja demoraliseerib ega lõpe iialgi. Lapsevanemad leiavad end vaidlemas, meelde tuletamas, meelitlemas või pistist andmas, et panna lapsi tegema kas või lihtsamaidki ülesandeid.

Lapsed, kes kuritarvitavad oma jõudu, määratlemaks oma rolli perekonnas, kasutavad neid stressiperioode selleks, et näidata, et nemad on bossid ja et vanemad ei saa neid sundida midagi tegema. Kui lapsed keelduvad tegemast seda, mida neilt oodatakse, leiavad vanemad end kõvemini karjumas, kauem näägutamas ja ähvardamas lõputute karistustega, mille kohta nii nemad ise kui ka nende lapsed teavad, et need ei saa kunagi tõeks.

See on traumaatiline tsükkel, kuhu satuvad nii paljud vanemad ja lapsed, kui nad püüavad täita lihtsamaidki igapäevase elu nõudeid. Mitte ükski asi ei näi toimivat. Miks? Sellepärast et inimesed pole õppinud tundma väga lihtsaid mõisteid, mis aitavad laveerida läbi võimuvõitluse.

Vaadelgem tavalist stsenaariumi, mis tuleb teile ehk tuttav ette. Pärast veel üht hommikust lahingut, et sundida kõiki üles tõusma, riietuma, sööma ja õigel ajal uksest välja astuma, teeb pereema täieliku päeva oma töökohal, astub sisse toidupoodi, et võtta sealt midagi õhtusöögiks, ja siis valmistab õhtusöögi.

Kui õhtusöök on valmis, katab ema laua ja kutsub oma kolm last sööma. Isa jääb kauemaks tööle, nagu ta teeb tihti, et vältida õhtusi konflikte ja kaost. Lapsed longivad üksteise järel sisse. Vanim, kaheteistkümneaastane tütar, teeb toidutaldrikut nähes grimassi ja viib taldriku oma tuppa. Üheksa-aastane poeg viriseb, et talle ei meeldi see, mida ta näeb, ning nõuab, et ema teeks talle midagi muud. Varsti astub sisse kuueaastane poeg ja teatab, et vaatab praegu oma lemmiktelesaadet ja õhtusöök peab ootama.

Ema teeb igale lapsele mõne sarkastilise ja pahase märkuse, nende poolt tulevate reageeringute hulka kuuluvad aga vastuväited, silmade pööritamine ja virisemine, kui nad üksteise järel talle selja keeravad ja söögitoast lahkuvad. Kas on selles midagi imelikku, kui ema on solvunud ja tunneb, et teda ei hinnata? Ta soovib, et mees oleks kodus ja aitaks teda. Ta soovib, et tallegi oleks pähe tulnud ettekääne jääda kauemaks tööle, et selle abil vältida kogu seda kasvatamatut käitumist ja kõiki neid konflikte.

Ema sööb üksi ning viha ja solvumine asenduvad peagi hirmuga, kui ta hakkab kööki korda tegema. Ta juba ootab võitlust, mis tal ees seisab, kui ta suurte vaidluste saatel peab lapsi vanni panema ja õigel ajal magama saatma. Selleks ajaks, kui ta leiab paar minutit, mida veeta koos abikaasaga, on ta liiga vihane ja närvis, et mehega rääkida ja tema seltsis lõdvestuda, nii et ilmselt võib pereema arvestada sellega, et tema päevale lisandub veel üks tulutu ja ebameeldiv konflikt.

Ta lõpetab selle stressirohke ja väsitava päeva ning, ennäe!, ongi jälle aeg üles ärgata ja alustada uut jagelemist, et kõik ära toita, riidesse panna ja uksest välja saata.

Iga päev on eelmise päeva kordus. Ükski neist lastevanematest ei tea, mida ette võtta. Nad on proovinud lastele moraali lugeda, neile süütunnet sisendada, laksu anda ja altkäemaksu pakkuda. Nüüd nad lihtsalt aktsepteerivad konflikti kui midagi paratamatut ning kas annavad sellesse oma panuse või hoopis hoiduvad eemale.

Kaos mõjutab nende abielu, rääkimatagi sellest, millist kahju see põhjustab perekonnale kui üksusele. Nad armastavad teineteist ja oma lapsi, aga elu on väga raske, kui sa pead päevast päeva niimoodi elama.

Pole siis midagi imestada, et kui vanemad ja lapsed peavad võitlust igapäevase elu tegevuste üle, siis stress perekonnas kasvab. Aga selle asemel et leppida sellise eluviisiga kui millegi paratamatuga, peaksid lastevanemad mõistma, et need tegevused ei pea tingimata kujunema võitlusväljadeks. Asju saab teha ka teistmoodi ja teie kui lapsevanem saate sisse viia soodsad muutused, selle asemel et alla anda ja aktsepteerida igapäevast piinarikast ja masendavat kaost ning võimuvõitlust.

Kõik algab teist ja sellepärast keskendubki käesolev raamat sellele, kuidas aidata vanematel pigem muuta oma reageerimist laste halvale käitumisele kui püüda lapsi muuta. Inimesed, kes neid võtteid on kasutanud, näevad, et kui vanemad oma reageerimist muudavad, siis loobuvad lapsed peagi halbadest käitumismallidest. Tavaline aga on, et enamikule vanematest pole selles raamatus esitatud ideed pähe tulnud ja sellepärast reageerivad nad laste käitumisele viisil, mis võitlust aina teravdab.

Need vanemad pole kuigi palju mõelnud sellele, kuidas nad midagi teevad. Nad pole mõelnud, et võib-olla aitavad nad oma laste halvale käitumisele ise kaasa. Paljusid neist üllatab, kui nad saavad teada, et kui nad laste kontrollimise asemel kontrolliksid omaenda reageeringut, siis tuleks söömise, magamise ja hommikuse ülestõusmise pärast peetavate lahingute tsüklile lõpp.

See on lihtne põhimõte, kuid samal ajal nõuab see vanematelt pühendumist ja harjutamist. Enne kui selle plaani saab ellu rakendada, tuleb teha palju tööd. On väga tähtis, et te loeksite selle raamatu läbi ja mõtleksite siis põhjalikult kõigi ideede ja meetodite üle järele. Enne alustamist peate olema täiesti pühendunud sellele lähenemisviisile, muidu lähevad asjad halvemaks, mitte paremaks.

Siin on uusi hoiakuid ja käitumismalle, mille te peate omandama, ning teil tuleb kindlalt otsustada, et olete järjekindel ja viite asja lõpule. Kui võtate kasutusele mingi võtte, aga pärast annate järele, siis olete lapsele vaid õpetanud, et tal kulub nüüd veidi rohkem aega, et teist jagu saada. Õigupoolest olete panuseid suurendanud.

See süsteem pole kerge ja nõuab teilt jõupingutusi. Tasu on suur, aga töö raske. Põhimõtted on lihtsad, aga neid pole kerge kasutusele võtta. Oma reageeringute muutmine, et teie vastastikune suhtlemine lapsega muutuks, ei tule iseenesest. See on omandatud reaktsioon, aga aja jooksul saavad uued reageerimisviisid sama loomulikuks kui teie praegune karjumine ja altkäemaksu pakkumine.

Tsükli katkestamine

Kõlab paradoksina, kuid on tõsi, et paljud vanemad hakkavad end ebamugavas olukorras mugavalt tundma. Harjumuseks kujunenud käitumistsükleid pole kerge katkestada. Paljud vanemad on harjunud kasutama näägutamist ja karistusi vahendina, mille abil sundida lapsi täitma lihtsaid igapäevaseid ülesandeid.

Mida peaksid need vanemad tegema? Kust peaksid nad otsima vastuseid, mis aitavad tuua perekonda rahu, armastust ja koostöövaimu? Neil pole kindlasti nii palju aega, et lugeda läbi suur osa kogu saadaolevast informatsioonist, rääkimatagi sellest, et kõiki neid meetodeid praktikas järele proovida. Sellepärast võibki abiks olla selline raamat, nagu teil praegu käes on. Siin kirjeldatud napisõnalised astmed ja strateegiad suudavad väga kiiresti kutsuda teie lastes esile muutusi.

Kaks kõige tähtsamat neist astmetest ja strateegiatest on:

• võimaldada lastel eksperimenteerida sellega, millised on halva käitumise tagajärjed,

• võimaldada neil leida häid viise, kuidas pühendumise ja teistega arvestamise abil saavutada suurem ühtekuuluvustunne perekonnaga.

Tagajärjed

Kui te ei reageeri oma tavalisel viisil, see tähendab – ei hakka karjuma, ähvardama, karistama ega altkäemaksu pakkuma, siis tundub teile võib-olla, et te pole üldse mitte midagi teinud ja laps on pääsenud karistuseta, kuigi käitus halvasti.

Nagu ütleb Dreikurs: „Kui te võimuvõitluses ei võta ette mitte midagi, siis saate lapse jõust jagu.“ See ei tähenda, et te peaksite lapse halba käitumist ignoreerima. Dreikurs soovitab, et teie tegevus peaks rajanema plaanil, mis sisaldab loogiliselt tulenevaid tagajärgi, mitte tüüpilisi karistus- või altkäemaksuvõtteid, millele olete toetunud minevikus.

Kui võtate kasutusele loogilised tagajärjed, siis selle asemel et keskenduda teile ja teie vihale, peab laps keskenduma enda käitumisele ja enda tegude tagajärgedele. Kui te lapse peale karjute või ähvardate teda karistada, siis satute mõlemad tahtmatult konflikti ja kaotate peagi silmist tõelise probleemi, milleks on lapse halb käitumine.

Kui te aga reageerimist muudate sel viisil, et kasutate vaid väheseid sõnu või ei ütle üldse midagi või reageerite lapse halvale käitumisele üldkasutatavas kohas sellega, et rahulikult sealt lahkute, siis on laps sunnitud teadmiseks võtma, et halval käitumisel on tagajärjed. Ta teab, et kui ta veel proovib halvasti käituda, siis lahkute te ka tulevikus tema juurest, kui on tegemist üldkasutatava kohaga. See on lapse jaoks tõeline õppekogemus, aga see, kui ta on võimuvõitluses teine osapool, ei õpeta talle midagi.

Selle asemel et seada keskpunkti oma viha ja kasvav konflikt, seadke keskpunkti laps, sest just tema peabki seal olema. Mis saab siis, kui laps kättemaksuks ütleb: „Pole midagi. Ma ei tahtnudki siin olla.“ Võib-olla tunnete end lööduna mõeldes, et ei suutnud last mitte kuidagi mõjutada sellega, et rakendasite ellu tagajärje, mis väljendub lahkumises.

Aga jõuline laps just tahabki, et te end nii tunneksite. Nende sõnadega püüab ta teid ikka veel tõmmata tagasi võimuvõitlusse. Tüüpiline vastus oleks: „Noh, igatahes rohkem ma sind enam siia kaasa ei võta!“ Ja ongi kõik läbi, te olete sunnitud taganema. Teie lapse võimuhaaramiskatse õnnestus.

Tõde on siin selles, et kui usute sellesse, mida teete, ja võtate hoiaku, et teie lapsed tahavad olla koos teiega, siis on sellest palju abi. Teie olete lapsevanemad ja seetõttu kõige tähtsamad isikud oma laste elus. Ükskõik kas nad on kolme-, kolmeteist- või kahekümne kolme aastased, teie lapsed hoolivad teist.

Laps, kes ütleb: „Ma ei hooli sellest. Ma niikuinii ei tahtnud siin olla,“ kasutab võtet, mis sunnib teid tundma end lööduna ja reageerima lahkumisega. Kuna te ei hakanud pisiasjade kallal norima ega jätkanud riidlemist, nagu ta on harjunud nägema, siis püüab ta teid nüüd provotseerida mängima tuttavat mängu, mis on teil juba omavaheliseks rutiiniks kujunenud. Tema väide pole siiras ja seda ei tuleks võtta isiklikult.

Laps püüab ülevõimu enda kätte saada ja manipuleerida teid alustama seda vana võitlust, kus ta (küll valedel põhjustel) saab tunda end tähtsa ja võimsana. See on mäng nii-öelda „vorst vorsti vastu“. Pidage aga meeles, et seda mängu ei saa mängida üksinda. Kui teie sellest osa ei võta, siis ei saa laps seda harrastada. Pealegi ei lase te lapsel tagajärgedest kõrvale kalduda ega kaldu ka ise kõrvale.

Ükskõik mida laps ütlebki selle kohta, et ei hooli teie lahkumisest, saab ta uuest skeemist ometi väga hästi aru. Ta käitub halvasti. Teie lahkute. Ükskõik kuidas ta püüakski olukorda trotslikkuse abil manipuleerida, tajub ta täielikult oma halva käitumise tagajärgi. Võite olla kindel, et teie lapsed tahavad toimida õigel viisil. Nagu ütleb Dreikurs: „Iga laps teab, mida ta peaks tegema, kuid see ei tähenda veel, et ta seda ka teeb.“

Kui lugu on nii, siis miks eelistavad lapsed talitada halvasti? Lihtsalt sellepärast, et laps on harjunud vana rutiiniga, mida ilmselt on kasutatud juba küllalt kaua. Minevikus on ta jõu abil saavutanud kokkukuuluvustunde ja tunnetanud oma tähtsust ning see on toiminud just selle kaudu, kuidas teie olete reageerinud.

Kui te nüüd asute asju muutma, siis peaksite olema kindel, et teie laps teab, mis on õige ja tahab seda teha, vaatamata oma endisele või praegusele käitumisele. Lähtuge sellest, et järgmisel korral käitub ta õigel viisil sellepärast, et te olete talle õpetanud, et halval käitumisel on tagajärjed, mida te lasete tal ka omal nahal järele proovida.

Võib-olla tuleb teil seda skeemi mitu korda korrata, et see tõesti mõjuks, aga lõpuks mõjub ta kindlasti. See on aeg, mil te peate uskuma, et asi edeneb ja et peagi on seda silmaga näha.

Pange tähele väikesi muutusi ja jätkake. Stiimuliks võivad olla need juhud, kus lapse käitumises hakkavad ilmnema kas või üsna tillukesed muutused. Keskenduge kõigepealt muutustele endas. Mõned neist uutest reageeringutest ja hoiakutest toovad kaasa koheseid muutusi, mõnega võib aga minna veidi kauem. Pidage vastu!

Oma panus

Adler kirjutas: „Kõik inimesed püüdlevad enese tähtsuse tunnetamise poole, kuid teevad alati vea sellega, et ei taipa, et kogu see tähtsus peaks moodustuma panusest, mida nad osutavad teiste inimeste elule“. Adler mõistis, kuivõrd tähtis on leida elu mõte teiste inimeste aitamise kaudu.

See on teine ülimalt tähtis mõiste, mille filosoofilist sisu te peate mõistma, kui hakkate uusi võtteid ja hoiakuid praktiliselt kasutama. Kui lapsevanemad tahavad muuta perekonna sisemist dünaamikat, siis peavad nad endale selgeks tegema just selle, milles peitub nende panus. Ka lapsed suudavad anda perekonnale mõtestatud panuse ja nad peaksidki seda tegema.

Teete tõsise vea, kui arvate, et teie lapsed ei taha endale võtta kodutöid, aidata teha perekonna rutiinseid toiminguid ja osaleda majapidamise igapäevases korrashoidmises. Lapsed vajavad samasugust võimalust panuse andmiseks, nagu see on täiskasvanutel, et tunda, et nad on olulised ja kasulikud neile, keda nad armastavad.

Arukad vanemad, kes aktsepteerivad laste sellist soovi ja julgustavad neid andma perekonnale täielikku panust, osutavad sellega lastele ka teene. Adler uskus, et lastele on loomu poolest omane soov õppida uusi vilumusi ja olla abivalmis.

Need lapsed, kes saavad osutada oma panuse ja asuda seeläbi oma õigustatud kohale, omandavad väärtuslikke, eluks vajalikke oskusi, mis annavad neile enesekindluse ning tunde, et nad on aktiivsed ja neist on kasu. Nad saavad teada, kui suur väärtus on positiivsetel tagajärgedel, mis põhinevad koostööst ja abivalmidusest kantud ühtekuuluvustundel. Neil pole selleks, et tunda end perekonnas olulisena, enam vaja taotleda negatiivset tähelepanu või isekat võimutunnet. Ning kui nad õpivad teiste eest hoolitsema ja endale sotsiaalset vastutust võtma, mis mõlemad on olulised nende täiskasvanupõlve jaoks, siis suureneb nende positiivne tähtsus. Nagu ütleb doktor Oscar Christensen, peaks igal lapsel olema tunne: „See perekond laguneks ilma minuta laiali!“