Читать книгу Legendi lävel - Carrie Croft - Страница 4

KELL POLNUD VEEL kuuski hommikul ning vaevu oli taevas hahetama löönud, kui Roberta Raini niigi lühike uni oli julmalt rikutud. Mingil kummalisel kombel oli tuppa sattunud kärbes. Ja kõige järgi otsustades üsna suur. Siiani ei olnud ta endast elumärki andnud, kuid nüüd hakkas ta valjusti ja tüütult pirisema ning akna ja voodi vahet lendama. Kõige rohkem meeldis talle ilmselt võimalus jalutada mööda Berty nägu ja käsi, tehes seda nii, et see väga närvi ajas.

Alguses püüdis Berty sellega leppida. Tõusta ta ei tahtnud, sest see oleks une peletanud. Väsinud tõrjumisest, kattis ta pea tekiga. Kuid lämbe olek ei lubanud magama jääda ja lärmaka putuka sumin kostis ikkagi läbi – majas ja akende taga oli väga vaikne ja seetõttu sarnanes iga heli äikesemürinale. Isegi vere kohin meelekohtades.

“Kust sa mulle küll karistuseks tulid?” pomises ta.

Ärritunult lükkas Berty teki eemale. Eile oli olnud raske päev ja ta heitis hilja magama. Aga nüüd – mis uni see enam on?

Nagu oligi oodata, vaikis häirija kohe, sest ta ei saanud aru, kust see bassikõlaline sumin oli kostnud. Berty vaatas jälle kella – mõelda vaid, kui palju see tiivuline tüütus tema uneaega oli röövinud – terve tunni!

Berty ohkas ja sirutas käe põrandalambi lüliti poole. Kärbes lendas valguse peale kohe kohale ja seega saabus suurepärane võimalus talle kätte maksta. Kuid ootamatult kostis telefonihelin.

Jumal küll, kes see veel on?

Ta sirutas käe päitsis oleva telefoni poole. Võttis toru, kuid nii õnnetult, et see kukkus hargile tagasi.

No nii, nüüd mõtle ja mõistata, kes mulle keset ööd helistada võis, vihastas Berty enda peale.

Mis siis, kui see oli ema või isa? Järsku on pisikese Yvonne’iga midagi juhtunud? Sellest on juba pool aastat, kui suur hulk asjatoimetusi talle kaela sadas ja ta oma kolmeaastase tütre vanemate juurde pidi jätma. Kuigi Berty oli eile õhtul tema peenikest armsat häälekest kuulnud, tundus talle, et ta on juba hakanud unustama, kuidas tütar välja näeb. Isegi läbi astuda pole aega. Kah mul ema…

Kohe tekkis enda õigustamiseks palju mõtteid – olen ju praegu end täielikult tööle pühendanud, et meil kõigil hiljem parem oleks! Saan kõigi asjadega hakkama. Tuleb vaid kannatada!

Mis siis ikka, tuleb vanematele helistada. Aga kui need polnud nemad? Nad magavad rahulikult, aga mina äratan nad üles. Vähe sellest, panen veel ka muretsema. Ei, parem mitte.

Telefon vaikis.

Berty võttis mõttes läbi kõik variandid. Loomulikult võis ka nii olla, et keegi eksis numbriga. Aga kui mitte? Mis siis, kui helistas professor Wansberg? Kuid eile vist sai põhitöö valmis ja mingeid erilisi asju tänaseks ette näha ei olnud.

Kõigele lisaks oli mul niigi plaanis täna varem tööle minna.

Aga kui see oli Dexter… ja ta tahtis vabandust paluda? See on küll vähe tõenäoline, aga siiski? Äkki peaksin ma sel juhul ise helistama? Aga kui rumalasse olukorda ma satun, kui Dexteril pole isegi mõttes olnud end süüdi tunnistada?

Seda, kuidas Dexter, tema sõber ja töökaaslane, ta faktiliselt löögi alla pani, ei suutnud Berty häbita meenutada. Nädal tagasi pidi ta konverentsil ettekande tegema, kuid ootamatult selgus, et informatsioon, mille Dexter nii suuremeelselt talle oli andnud, oli saadud lihtsalt endistelt kolleegidelt Princetoni ülikoolist. Ainult tänu imele sai Berty sellest teada enne, kui oleks oma ettekande kõigile kuulamiseks esitanud.

Koridoris oli ta kokku põrganud Patrick Ramseyga, endise ülikoolikaaslasega, kes nüüd Princetonis töötas. Ta oli konverentsile saabunud külalisena ja uhkeldas oma kaastöötajate uute töödega. Just siis sai Berty aru, et ta oleks nii lihtsalt võinud ämbrisse astuda ja süüdistus võõraste ideede omandamises oleks olnud möödapääsmatu. Ja nii – tuues põhjuseks tugeva peavalu, lahkus ta istungilt. Alles hiljem sai ta Dexteri peale vihaseks. Kuidas võis inimene, keda Berty oma sõbraks pidas, temaga niimoodi käituda?

“Aga see sinu Ramsey on üks üleolev lollpea. Ma töötasin temaga samadel alustel ja võin oma teadmisi jagada nagu ise tahan. Nad ei oleks midagi suutnud tõestada, kui sina oleksid esimesena esinenud. Anna või kohtusse – mitte midagi poleks nad tõestada suutnud!”

“Sa tahtsid lihtsalt minu arvel ennast teostada!”

“Ära muretse, pisike, ma poleks lasknud sulle liiga teha!”

See oligi kõik, mida Dexter tema süüdistusele vastas.

Ebameeldiv on illusioonidest loobuda. Reetur! Mida ta saavutada tahtis? Panna teda rumalasse, alandavasse olukorda? Kuid miks? Kas ta tõesti soovis jalga taha panna?

Berty oletas, et see oli juhus, et Dexter lihtsalt ei teadnud, mida vastata ja et tal oli oma tõde. Kuid vastuseta jäänud küsimus – oli see reetmine või lihtsalt juhtus nii? – ei andnud rahu. Vahel tabas see teda töö ajal, vahel enne und või teel tööle. Ja praegu – lausa keset ööd.

Muide, tegelikult oli hommik, kuigi varajane, ja tuli enesega tegelema hakata. Kuid Berty ei suutnud laiskust endast eemale peletada. Ta vaatas telefoni. See vaikis endiselt. Ka kärbes ei pirisenud enam, ronis vaid laisalt jalgu pühkides mööda põrandalampi, nähtavasti heameelest, et oli suutnud Berty und häirida.

Umbes kümne minuti pärast ei viitsinud ta enam voodis vedeleda. Peale selle tükkisid pähe halvad mõtted. Dexteri reetlikkusest. Ja enda reetlikkusest tütre suhtes.

Vastu tahtmist vantsis ta kööki. Ta teadis, et tema väljanägemine pole suurem asi, seepärast puudus igasugune soov peegli eest läbi astuda. Peaks ehk midagi näksima ja siis kiiresti tööle minema? Töö – see on kõik! Töö – see on elu! Kui vaid Dexter silme alla ei satuks. Seni, kuni ta vabandanud pole, peab Berty teda reeturiks.

Parkinud auto, veendus Berty, et oli tulnud tööle teistest varem. Sissepääsu juures istuv valvur tervitas teda tähendusrikka naeratusega, millest Berty järeldas, et vormis mees peab teda paadunud ja lootusetuks tööhoolikuks, kelle õnge otsa tema ja miljon teist “normaalset” meest kunagi ei hakka. Mis siis ikka, kui enda vastu aus olla, siis eks see nii olegi. Kui naise õnn on vaid töös, vaevalt võib teda õnnelikuks pidada.

Lifti kasutades tõusis Berty oma korrusele ja suundus mööda tühje koridore oma kabineti poole. Oli veel vara ja siin-seal tuli valgus sisse lülitada. Hääled tulevad nende seinte vahele alles tunni aja pärast, praegu võib rahulikult oma asjadega tegeleda. Ainult et hingel on vastik ja mingit eelnaudingut töö tegemisest, nagu varem oli olnud, ta ei tundnud.

Selle asemel et tööle pühenduda, hakkas Berty pärast arvuti sisselülitamist värskeid uudiseid lugema. Talle sattus silma märge meteoriidist, mis oli Austraalia lõunaosas alla kukkunud. Eile nende osakonnas sellest ainult räägitigi. Ülikool peab Rohelisele mandrile saatma kaks spetsialisti ja Berty arvas, et olgu kuidas on, aga talle on pilet kindlustatud. Sellised komandeeringud ei olnud haruldased.

Ka Dexter oleks pidanud sõitma, kuid viimasel ajal ei olnud professor temaga kuigi heades suhetes. Ja ongi hea, kui Dexter ei sõida… Paras talle, reeturile! Kuid kes siis? Konkreetset otsust polnud professor veel välja kuulutanud.

Ta vaatas katseklaaside ja analüsaatorite laua poole – ei klaasitükid ega mõõteriistad kutsunud esile vähimatki soovi töötada. Uudisteportaali sulgenud, avas Berty pusle ja hakkas innukalt keerulist kombinatsiooni kokku panema.

“Tervist!” kostis ootamatult selja tagant hääl.

Berty ei jõudnud ehmudagi. Ta taipas kohe, et see on Claudia – ainult temal oli komme ilmuda hääletult ja märkamatult. Ja sellest ei saanudki aru, kas ta teeb seda meelega või tuleb see tal lihtsalt niimoodi välja.

“Vaata siis, millega sina tegeled!” lausus Claudia oma pikki lopsakaid juukseid kohendades pilkavalt.

Vahel tundus Bertyle, et Claudia mõistab, et see lihtne žest, mis peaks meestele muljet avaldama, on naisterahvastest kolleegidele nagu noahoop südamesse. Nende osakonna naistöötajad polnud kuigi nägusad ning Claudia arvates oleksid nad teda vaadates pidanud kadedusest lausa surema.

Kuigi Berty end kaunitariks ei pidanud, ei tundnud ta selle pärast mingit ebamugavust. Seega ei avaldanud Claudia žestid talle erilist muljet.

Ta oleks tahtnud sama salvaval toonil vastu vaielda, sest tegelikult polnud ju tööpäev veel alanud ja tema võis teha, mida tahtis! Kuid Claudia näole oli tardunud selline silmanähtav irve, et Berty otsustas pigem vaikida.

“Räägitakse, et Sydneys on praegu suurepärane ilm,” lausus Claudia, hõivates tooli kolvikesi ja mensuure täis laua ääres. Ta heitis jala üle põlve.

Huvitav, millele ta Sydneyst rääkides vihjab? On see konksuga küsimus? Berty oli nõutu.

Olles näinud tema üllatust, venis Claudia nägu pikaks ja ta lausus selge hämminguga:

“Kas sa polegi kursis?”

“Millega?”

Šeff lendab Austraaliasse ja võtab mind kaasa. Sest mina olen ju tema assistent.”

Kui sel hetkel oleks Berty enesevalitsemine alt vedanud, oleks Claudia laitmatule heledale kostüümile kindlasti lartsatanud mingi värvainega mensuur.

Kuid milleks hea enesevalitsemine ja kasvatatus, kui valitseb selline ebaõiglus?

Või tema sõidab minu asemel!

Alles nüüd jõudis lausutu Bertyle kohale. Ei, seda ei saa olla! Kuid tavaliselt Claudia ei loopinud sõnu.

“Professor Wansberg ütles eile, et pärast seda põrumist ettekandega… noh, mõistad küll, millest ma räägin… olete sina ja Dexter end halba valgusesse seadnud. Teile ei saa loota,” lausus Claudia sõnu otsides, kuid Berty teadis suurepäraselt, et tegelikult ei tunne see inimene selle ebaõiglase määramise pärast mingit süüd.

Tema sõidab minu asemel! Ja seda kõike pärast seda, kui ma olen terve kuu öösiti halvasti maganud. Pärast seda, kui olen edukalt sooritanud paar katset professori uute metoodikate järgi, kui ta on mind selle eest ohtralt kiitnud ja nimetanud perspektiivikaks spetsialistiks. Aga ma vajan ju nii väga seda sõitu! Mis mõtet oli siis nendel unetutel öödel ja kuidas ma vaatan silma oma tütrele? Ja vanematele?

Otsingute tulemusi kasutavad teised. Ja mitte ükskõik kes, vaid Claudia, see, kes Berty hinnangul on üks igavene tallalakkuja, kes on valmis tõestama oma truudust ülemustele kõige kahtlasemate vahenditega.

Ja kõige huvitavam on see, et mitte millestki pole kinni hakata! Mitte keegi direktoraadist ei süüdista professor Wansbergi selles, et ta järgib isiklike sümpaatiate printsiipi. Nende teadusbüroos ei saa olla isiklikke ja sõltumatuid uuringuid – siin pole erapood ja kuigi igaüks võib arvata, et ta on Edison, peab ta täitma ülemuste korraldusi. Aga Dexter ja Berty põrusid ju tõepoolest konverentsil läbi, ettekannet ei esitanud ja faktiliselt vedasid bürood alt. Nii et formaalselt on ülemusel täiesti õigus…

Niimoodi mõtiskles Berty samal ajal, kui Claudia, silmis võidutsev läige, istus tema vastas ega kavatsenudki minema hakata. Kuigi oma kohalt haihtumine oleks olnud tema jaoks õige otsus. Enesevalitsemine enesevalitsemiseks, kuid…

Ja kui Claudia lõpuks kella vaatas, et oma toapoolele minema hakata, hüppas Roberta püsti, tormas tualettruumi, kus ta end kabiini lukustas ja ikkagi nutma puhkes.

Suutmata end tagasi hoida, ulus ta nagu plika. Nagu koolitüdruk, kes kõikvõimalikel eksamitel läbi on kukkunud. Pabertaskurätikud ei suutnud tema pisaratetulvaga toime tulla.

Klõpsatas ukselukk, kostsid sammud, seejärel klõpsus kõrvalkabiini lukk ja Berty pidi kümneks minutiks – need tundusid lõpututena – vait jääma, kuigi tung end tühjaks nutta ei kadunud.

Ta lämbus pisaratesse, vahetades ühe taskurätiku teise järel. Kuu jooksul kogunenud pinge tahtis ühe hetkega välja saada ja kui kostsid lahkuvad sammud, seejärel ukse klõpsatus ja uuesti võttis maad vaikus, hakkas Berty jälle kõva häälega nutma, kuigi enam mitte nii kibedasti kui esimestel minutitel.

Juba pisut rahunenuna hakkas ta end korda tegema, aga punaste silmade ja paistes näoga pole ju midagi võimalik ette võtta. Kõik näevad!

Ja las näevad! Ei saa ju ometi õhtuni siin istuda.

Ta tahtis kiiresti oma üleelamisi kellegagi jagada, et mitte neid ainult endale hoida. Aga kellega? Peale Dexteri teisi kandidaate ei olnud. Ja ta ladus mehele välja kõik, mis ta arvas, arvestamata isegi toetusega, saaks vaid lahti määratust solvumisest. Kuid nagu arvata oli, suhtus Dexter tema sõnadesse talle omase jahedusega.

“Ära muretse, küll elame üle.”

Kuni lõunani, iga kord, kui ta mööda koridori läks või laboratooriumi üldsaali sisse vaatas, tundus Bertyle, et kolleegid piidlevad teda kuidagi kummaliselt. Ta nägi nende silmis erinevaid emotsioone – kaastunnet, hukkamõistu, irooniat. Samas on täiesti võimalik, et Claudia oli siin vaeva näinud. Seepärast püüdis Berty päeva teisel poolel oma töönurgast mitte nina välja pista.

Õhtul, kui Berty hakkas end koju sättima, piilus ta kõigepealt oma kabinetist välja – kas kolleegid on ikka läinud? Ja ootamatult põrkas ta kokku professor Wansbergi endaga. Pomisenud tervituse, tahtis Berty oma kabinetti tagasi minna, kuid professor ütles, et oli just teda kutsuma tulnud ja et Dexter on juba tema kabinetis.

“Mul on teile tõsine jutt,” ütles ta. “Lähme.”

Professor Wansberg oli kuuekümne aastane, mitte et see eriliselt kõrge vanus oleks olnud, kuid harilikult ei olnud ta nägu nii kortsus ja väsinud. Täna oli.

Bertyl ei olnud temast kahju. Usutavasti tahab professor oma ebaõiglasest otsusest neile silmast silma teada anda. Vaevalt tal aimu oli, et Claudia oli oma teadmised Bertyle ette ladunud. Huvitav, kui professorile tema assistendi taktitust käitumisest rääkida, kas see kurvastab teda? Ja samas oleks hea teada, mis hetkel ta Claudiale kõrva sosistas, et too Austraaliasse sõidab – eile õhtul pärast tööd või veel intiimsemas olukorras?

Dexter oli tõepoolest professori kabinetis ja Berty arvamust mööda nägi liigagi rahulik välja, justkui oleks ette ülemuse arvatava otsusega leppinud. Ta vaatas Bertyt süüdlaslikult, kuid samas peitis oma pilgu.

Professor Wansberg ei hakanud keerutama ja üllatas oma kaastöötajaid ootamatu avameelsusega.

“Meil siin levivad kuulujutud…”

Ta jäi vait ja köhatas rusikasse.

“…kuulujutud, et ma… kuidas seda pehmemalt öelda… et ma juurutan favoritismi. Ma ei tea, kust need tulevad, kuid isiklikult mulle on need ebameeldivad. Väga ebameeldivad,” kordas ta ja vaatas millegipärast Bertyle otsa. “Kui ma sõiduks kandidaate valisin, oli mul raske otsustada. Ma tean, te arvestasite mõlemad selle sõiduga. Kuid pärast teie trikki konverentsil tekkis küsimus – kas ülemused mõistavad mind? Kuid jällegi, arvestades kuulujuttudega, mida ma juba mainisin, otsustasin ma…”

Professor Wansberg tegi tähendusrikka pausi.

“Üldiselt, Austraaliasse sõidavad Dexter ja Claudia.”

“Dexter?”

Berty hüppas isegi püsti.

Ühest küljest oli tal Dexteri pärast hea meel. Teisest küljest aga – ta oli hämmeldunud. Kui ülemus otsustas armulikkust üles näidata, siis miks mitte nende mõlema suhtes?

Ta vaatas Dexteri poole, otsides toetust, kuid too pööras jälle pilgu ära.

“Te vist kuulete halvasti, miss Rain,” naeratas professor, kuid polnud selge, kas irooniliselt või suuremeelselt. “Edaspidise suhtes tahan ma öelda, et ei kannata inimesi, kes aitavad levitada minu kohta käivaid kuulujutte.”

“Kuid ma…”

Berty ei jõudnud veel midagi öelda, kui professor peatas ta žestiga.

“Olete minu jaoks väga hinnatud spetsialist ja ma ei taha, et te tegelete mingi jamaga, selle asemel et korralikult tööd teha.”

Bertyle tundus, et kogu maailm vajub kokku. Kuidas professor võis temast niimoodi mõelda? Ta ei olnud kunagi kuulujutte levitanud. Ta vaid kaebas Dexterile Claudia peale…

Berty vaatas jälle küsivalt Dexterile otsa. Too aga tegi endiselt näo, et ei märka naise pilku.

Ah nii on lood, taipas Berty. Dexter istus ju juba kabinetis, kui professor tema järele tuli. Tähendab, see oli Dexter, kes ülemusele kõik ette ladus.

“Kas saite minust aru, miss Rain?” kuulis ta professori häält.

“Jah,” suutis ta vaid vastata, tundes kurgus klompi.

Ta isegi ei märganud, kuidas ta jälle koridori sattus. Dexter oli ta kõrval.

“Ei osanud küll arvata, et šeff sulle niimoodi põrutab,” lausus ta.

“Või ei arvanud? Võid sa mulle seletada, mis toimub? Kas sa rääkisid talle meie jutuajamisest?”

Dexter noogutas.

“Ma tahtsin sind ainult aidata. Tegin, kuidas parem oleks.”

No on alles lurjus!

“Sa arvad alati, et tead, kuidas paremini teha, kuid ei küsi seda kunagi minult!” kähvas ta tigedalt ja kiirustas oma kabinetti, et asjad kokku panna ja koju minna.

“Roberta!... Berty!” hüüatas Dexter, kuid naine isegi ei pöördunud ringi.

Tundus, et mitte miski ei suuda talle enam head tuju tagasi anda. Kui Berty juba kodus oli, lebas ta diivanil sooja teki all ja mõtles oma olukorra üle järele. Ootamatult tuli ta järeldusele, et kui sõit Austraaliasse ära jäi, võib ta hakata tegelema oma tütre kasvatamisega, niiöelda perekonna rüppe tagasi pöörduda.

Aga õilsad mõtted ja ahvatlused käivad ikka käsikäes. Õhtul sai ta elektronpostiga kirja, mille sisu tundus huvitav. See oli lihtsalt saatuse kingitus!

Kaks aastat tagasi oli ta asunud kirjavahetusse Minnesota ülikooli Duluthi osakonna amatöörastronoomide klubiga. Klubi liikmed tegelesid iseseisvalt meteoriitide otsimisega ja pöördusid nende keskuse poole abi saamiseks, misjärel Berty neile kasulikke õpetusi jagama hakkas. Kuid seekord ei olnud kiri mitte noortelt, vaid selle oli allkirjastanud keegi missis Hoff ülikooli juhtkonnast.

Kiiresti, ridu vahele jättes, luges Berty kirja läbi:

Austatud miss Rain!

Pöördun Teie poole meie ülikooli juures tegutseva astronoomiaklubi liikmete palvel. Mõnede osalistega olete juba tuttav. Nad püstitasid ülesande leida kauges minevikus kukkunud meteoriit, mida meenutatakse ühes vanas indiaani legendis. Kunagi, pea nelikümmend aastat tagasi otsis seda üks klubi asutajatest, meie vana juhataja Clive Melly, kuid ta ei leidnud seda...

Siis otsustasidki entusiastlikud noored, et ehk neil õnnestub see meteoriit leida ja tuhandeaastane saladus lahendada… Nüüd on “kosmosepõgenik” neil käes. Meie üliõpilane Ethan Holder, kes hiljuti klubi juhatajaks valiti, arvab, et leitud meteoriidi uurimine oleks kõige parem usaldada just Teile. Kui Te saaksite seda teha, oleks see meie jaoks suur õnnestumine.

Ethan Holder – loomulikult! See on üks nendest üliõpilastest, kellega nad kirjavahetuses olid.

Ta jäi mõttesse.

Miks mitte sõita?

See on ainus reaalne võimalus olukorda muuta. Ja mis siis, et Duluth – metsik provints? Töö on töö, see aitab üleelatut unustada.

Veel samal õhtul helistas Berty professor Wansbergile ja palus anda kaks nädalat väga huvitava uuringu jaoks. Neid sõnu lausudes pidi ta peaaegu nutma puhkema.

Ta ei imestanud sugugi, et ülemus nii kergesti nõustus ja pakkus pealegi veel tööalase komandeeringu vormistamise võimalust.