Читать книгу Luude linn. Surmav arsenal I - Cassandra Clare - Страница 3

1

Pandemonium, põrgu eeskoda

„Nalja teed või?” küsis uksehoidja, pannes käsivarred massiivsel rinnal risti. Ta mõõtis punast tõmblukuga jakki kandvat poissi pilguga pealaest jalatallani ja raputas kiilaks aetud pead. „Selle asjaga sa küll siia sisse ei pääse.”

Pandemoniumi klubi ees seisis järjekorras umbes viiskümmend teismelist ning nad kõik jäid uudishimulikult kuulama. Et pääseda täiskasvanutele mõeldud klubisse, tuli niikuinii kaua oodata, saati siis veel laupäeval, ning sabas seismine oli enamasti üsna üksluine tegevus. Uksehoidjad olid jõhkrad sellid ning krabasid otsekohe natist kinni igaühel, kellest ähvardas tüli tõusta. Koos oma parima sõbra Simoniga järjekorras ootav Clary Fray küünitas end nagu kõik teisedki ettepoole, lootes saada natukenegi nalja.

„Ära nüüd jama.” Poiss tõstis pea kohale vaidlusaluse eseme, mis nägi välja nagu ühest otsast teritatud puidust vai. „See kuulub minu kostüümi juurde.”

Uksehoidja kergitas kulmu. „Ja mis kostüüm see niisugune on?”

Nooruk hakkas naerma. Põrgu eeskoja järgi nimetatud Pandemoniumi külastajaid arvestades nägi ta Clary arvates välja täitsa normaalne. Tema kärtssiniseks värvitud juuksed seisid peas püsti nagu ehmunud kaheksajala haarmed, aga näol polnud keerulisi tätoveeringuid ning kõrvu ja huuli ei ehtinud suured metallneedid. „Ma olen vampiirikütt.” Ta vajutas oma metallsauale. Arvatav sõjariist paindus niisama kergelt kui rohukõrs tuules. „See on võlts. Vahtkummist tehtud. Vaata ise.”

Clary pani tähele, et poisi silmad on veidralt ererohelised, umbes nagu antifriis või kevadine rohi. Tal on kindlasti värvilised kontaktläätsed, otsustas tüdruk. Uksehoidja kehitas õlgu, tal sai villand. „Ükstapuha. Mine sisse.”

Vilkalt nagu angerjas lipsas nooruk temast mööda. Claryle meeldisid poisi õlgade sujuv õõtsumine ja liigutus, millega ta oma juuksed taha heitis. Ema oleks selle kohta kasutanud sõna hooleta.

„Sinu meelest oli ta äge,” sõnas Simon ja tema häälest kostis leppimist. „Eks ju?”

Clary andis sõbrale küünarnukiga vopsu ribidesse, aga ei vastanud.

Klubi oli täis lavasuitsu. Plinkivad värvilised tuled muutsid tantsupõranda kirevaks muinasjutumaaks, kus helklesid sinised ja mürkrohelised, kärtsroosad ja kuldsed toonid.

Punase jakiga poiss silitas enda käes olevat pikka, habemenoana teravat saua ja tema huultel mängles hooletu naeratus. See oli olnud nii lihtne: ainult pisike silmamoondus ja tera oli tundunud täiesti kahjutu. Teine nõiakunst silmade kallal ning pruukis uksehoidjal ainult neisse pilk heita, kui juba tema valvsus uinuski. Nojah, muidugi oleks ta ilmselt toime tulnud ka kõige selle vaevata, aga eks andnud just see asjale vürtsi: mõnus oli lollitada maapealseid, teha kõike avalikult otse nende silme all, samal ajal kui nemad juhmi näoga pealt vaatavad.

Inimolendeid ei saanud, tõsi küll, ka läbinisti mõttetuiks nimetada. Poisi roheliste silmade pilk libises üle tantsupõranda, kus keset pöörlevaid suitsusambaid ilmusid nähtavale ja kadusid tantsivate maapealsete saledad, nappi siidi või musta nahka rüütatud ihuliikmed. Tüdrukud loopisid oma pikki juukseid, poisid õõtsutasid nahkpükstes puusi, paljas ihu pärlendas higist. Nad lausa nõretasid vitaalsusest, nendest hoovavad energialained panid tal pea ringi käima, nagu oleks ta purjus. Tema huuled kõverdusid. Neil pole aimugi, kui õnnelikud nad on. Nad ei tea, mis tähendab virelda surnute maailmas, kus päikegi ripub taevas jõuetult justkui kustuv süsi. Nende elu põleb eredalt nagu küünlaleek ning seda kustutada on niisama hõlpus.

Poiss surus sõrmed tugevamini käes oleva terava saua ümber ja valmistus astuma põrandale, kui tantsijate seast eraldus üks tüdruk ja hakkas tulema tema poole. Ta vaatas tulijat. Tüdruk oli inimese kohta ilus: tema pikad juuksed olid peaaegu täpselt musta tindi karva ja tume kontuurpliiats muutis silmad ilmekaks. Tal oli maani ulatuv valge kleit – niisugune, nagu kanti siis, kui maailm oli veel noorem. Siledate käsivarte ümber kummusid pitsvarrukad ja kaelas kandis neiu jämedat hõbeketti, mille otsas oli imiku rusika suurune punane ripats. Poisil pruukis üksnes silmi pilutada, et teada: see on ehtne – ehtne ja hinnaline. Neiu lähenes ja poisi suu hakkas vett jooksma. Tulijast lausa purskus eluenergiat nagu verd lahtisest haavast. Tüdruk naeratas möödudes ning tema pilgus oli kutse. Poiss pöördus ja läks talle järele, tundes huultel värelevat tema surma eelmaitset.

See oli alati nii kerge. Ta tajus juba praegu tüdrukust välja voolavat ja tulena oma soontesse sööstvat elu. Inimolendid on nii rumalad. Neil on midagi nõnda väärtuslikku ja nad ei kaitse seda peaaegu üldse. Selle asemel raiskavad nad seda, jahtides raha, pulbripakikest, võõra võrgutavat naeratust. Läbi värvilise suitsu eemalduv neiu paistis nüüd juba kahvatu varjuna. Seina äärde jõudes tüdruk pöördus, naeratas talle, haaras seelikuservast kinni ja tõstis selle üles. Seeliku all kandis ta poolde reide ulatuva säärega saapaid.

Poiss loivas ligi, nahk kirvendamas tüdruku lähedusest. Lähedalt vaadatuna too enam nii täiuslik ei tundunud. Neiu ripsmetušš oli silmade all laiali läinud ja juukseotstest tilkus kaelale higi. Poiss tundis sõõrmetes tema surelikkuse lõhna, magusat roiskumist ja kõdu. Sa oled mul käes, mõtles ta.

Tüdruku huuled kõverdusid jahedas naeratuses. Ta nihkus veidi kõrvale ja poiss nägi, et ta naaldub vastu kinnist ust. Sellele oli suurelt punasega kirjutatud: LADU. AINULT PERSONALILE. Neiu kobas käega selja tagant, vajutas linki ja libistas end ukse vahelt sisse. Poiss jõudis märgata kastivirnu ja juhtmepuntraid. Laoruumid. Ta heitis pilgu üle õla – keegi ei vaadanud. Seda parem, et tüdruk tahab olla omaette.

Poiss lipsas neiu järel sisse, oskamata arvatagi, et teda jälgitakse.

„Noh, mis sa arvad?” küsis Simon. „Päris hea muss või mis?”

Clary ei vastanud. Nad tantsisid – kui nimetada tantsimiseks pöörast ette-taha õõtsumist ja puhutisi sööste põranda poole, nagu oleks üks neist kaotanud kontaktläätse – metallkorsette kandvate noorukite ja ühe Aasia päritolu paarikese vahele jääval lapikesel. Paarike oli ametis kirgliku amelemisega, nende värvitud juuksepikendused olid väänkasvudena kokku põimunud. Huuleneedi ja kaisukarukujulise seljakotiga poiss jagas tasuta ecstasy-tablette, kottpüksid tuulemasina puhangus lehvimas. Clary ei pööranud lähiümbrusele erilist tähelepanu, tema pilk jälgis siniste juustega poissi, kel oli õnnestunud end klubisse sisse rääkida. Too liikus aeglaselt inimsummas ringi, justkui varitseks kedagi. Tema liigutustes oli midagi iseäralikku, need meenutasid Claryle midagi. Aga mida?

„Minule igatahes meeldib,” jätkas Simon. „Täiega.”

Seda poleks osanud oodata. Simon tundus oma teksades ja vana „MADE IN BROOKLYN” kirjaga T-särgis nagu alati teiste klubis viibijate seas kohatu. Tema äsja pestud juuksed polnud rohelised või roosad, vaid tumepruunid, ning prillid istusid ninal natuke viltu. Vaata kust otsast tahes: see poiss ei paistnud mõtlevat pimeduse jõududele, pigem võinuks ta olla teel maleklubisse.

„Mm-mh.” Clary teadis suurepäraselt, et Simon oli tulnud temaga siia Pandemoniumi klubisse ainult sellepärast, et see koht meeldib temale, Claryle. Simonil endal oli siin igav. Clary poleks osanud öelda, miks see klubi talle meeltmööda on: inimesed kandsid siin kummalisi rõivaid ja kuulasid isevärki muusikat, mis tekitas temas tunde, nagu elaks ta omaenda igava elu asemel sootuks teistsugust. Ometi oli ta liiga uje, et kõnelda kellegi teise kui Simoniga.

Siniste juustega poiss eemaldus tantsupõrandast. Ta paistis olevat kimbatuses, nagu oleks kedagi asjatult otsinud. Clary arutles endamisi, mis juhtuks, kui ta astuks poisile ligi, ütleks oma nime ja teeks ettepaneku ümbrust tutvustada. Võib-olla jääb too talle lihtsalt otsa põrnitsema. Aga ehk on temagi uje. Võib-olla on ta tänulik ja rõõmus, ehkki püüab seda varjata, nagu poistel kombeks. Tema, Clary, saab sellest muidugi aru. Võib-olla…

Ühtäkki ajas siniste juustega poiss end sirgu ning tardus paigale nagu uluki leidnud jahikoer. Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli pööratud nooruki pilk, ja nägi valge kleidiga tüdrukut.

Nojah, mõtles Clary, võideldes tundega, nagu jookseks ta õhupallina tühjaks. Nii palju siis sellest. Tüdruk oli lummavalt ilus, nii ilus, et Clary oleks tahtnud teda joonistada: pikk, piitspeenike, mustad juuksed lahtiselt õlgadel. Isegi siit kaugelt nägi ta neiu kaela ümber punast ripatsit. Tantsupõranda visklevas valguses pulseeris see nagu omaette kehatu süda.

„Mul on tunne,” jätkas Simon, „et täna õhtul on DJ Bat iseäranis heas hoos. Mis sina arvad?”

Clary pööritas silmi ega vastanud: Simon vihkas trance-muusikat. Tema enda tähelepanu oli nüüd koondunud valge kleidiga tüdrukule. Tolle kleit säras läbi hämaruse, suitsu ja kunstliku udu lausa majakana. Mis seal siis imestada, et siniste juustega poiss järgnes talle otsekui lummatult – liiga sõgedana, et panna tähele, mis toimub ümberringi, märkamata isegi kahte tumedat kogu, kes talle läbi tiheda rahvasumma järgnesid.

Clary aeglustas tantsides tempot ja vaatas jälitajaid. Ta suutis eristada ainult seda, et nood on poisid, pikad ja tumedate rõivastega. Clary poleks osanud öelda, kust ta teab, et nad jälitavad esimest noorukit, aga ometi oli ta selles kindel. Nad hoidsid temaga liiga hoolikalt vahet, pidasid teda tähelepanelikult silmas, liikusid hiilivalt ja graatsiliselt. Tema rinnus hakkas punguma kerge ärevus.

„Muide,” lisas Simon, „tahtsin sulle öelda, et olen viimasel ajal hakanud aeg-ajalt kandma naisterõivaid. Ja siis veel, et ma magan sinu emaga. Mõtlesin, et peaksid seda teadma.”

Tüdruk oli nüüd jõudnud seina äärde ja avas ukse, millele oli kirjutatud „AINULT PERSONALILE”. Ta viipas siniste juustega poisile, et too talle järgneks, ja mõlemad kadusid ukse taha. Clary oli selliseid asju ennegi näinud – paarikesed hiilisid alailma klubi hämaratesse nurkadesse armatsema –, aga veidraks muutis selle asjaolu, et neid jälitati.

Ta upitas end kikivarvule, et näha üle rahvasumma peade. Kaks poissi olid jäänud ukse juures seisma ja tundusid isekeskis nõu pidavat. Üks oli blond, teine tumedate juustega. Blond torkas käe tasku ning tõmbas sealt välja midagi pikka ja teravat, mis välgatas pulseerivas valguses. Nuga. „Simon!” hüüatas Clary ja haaras sõbral käsivarrest kinni.

„Mis on?” Simon näis olevat ehmunud. „Tead, tegelikult ei maga ma su emaga. Tahtsin lihtsalt köita sinu tähelepanu. Ehkki tõtt-öelda on sinu ema oma vanuse kohta väga ilus naine.”

„Kas nägid neid kahte poissi?” Clary sirutas käe nii hoogsalt välja, et oleks äärepealt andnud lähedal tantsivale volüümikale mustanahalisele tüdrukule vopsu. Too heitis talle vihase pilgu. „Vabandust, vabandust!” Clary pöördus uuesti Simoni poole. „Kas näed neid kahte kutti seal ukse juures?”

Simon vaatas sinnapoole ja kehitas õlgu. „Mina ei näe midagi.”

„Need kaks seal. Nad jälitasid seda siniste juustega kutti.”

„Seda, kes sulle meeldis?”

„Jah, aga see ei puutu asjasse. Blond poiss võttis taskust noa.”

„Kas oled selles päris kindel?” Simon silmitses terasemalt ning raputas siis pead. „Ma ei näe ikka midagi.”

„Aga mina nägin täitsa selgelt.”

Korraga täiesti asjalik, ajas Simon end sirgu. „Ma kutsun turvamehe. Sina jää siia.” Tantsijaid kahte lehte laiali lükates kõndis ta eemale.

Clary pöördus just sel hetkel, kui blond poiss lipsas „AINULT PERSO-NALILE” ukse vahelt sisse, sõber tihedalt tema kannul. Tüdruk vaatas ringi; Simon tegi endale ikka veel tantsupõrandal teed ega olnud jõudnud kuigi kaugele. Isegi kui ta nüüd appi hüüaks, ei kuuleks teda keegi ning selleks ajaks kui Simon tagasi jõuab, on ehk juba juhtunud midagi kohutavat. Endale kõvasti huulde hammustades hakkas Clary tantsijate vahelt läbi vingerdama.

„Mis su nimi on?”

Tüdruk pöördus ja naeratas. Laoruumis oli hämar, sellesse immitses valgust üksnes läbi kõrgel asuvate räpaste trellitatud akende. Põrandal vedelesid elektrikaablirullid läbisegi diskokuulide peeglikildude ja tühjade värvipurkidega.

„Isabelle.”

„Ilus nimi.” Poiss kõndis tema poole, hoidudes juhtmetele astumast, juhuks kui mõni peaks olema voolu all. Häguses valguses tundus tüdruk peaaegu läbipaistev: värvid olid luitunud ning ta oli mähkunud valgesse nagu ingel. Missugune nauding oleks näha teda langemas…

„Ma pole sind siin varem näinud.”

„Sa vist küsid, kas ma käin siin sageli.” Tüdruk hakkas itsitama ja tõstis käe suu ette. Tema randmel just kleidikätise all näis olevat käevõru, aga lähemale jõudes nägi poiss, et see on hoopis miski muu – nahale tätoveeritud muster, üksteisega põimuvatest joontest moodustuv maatriks.

Poiss tardus paigale. „Sa oled…”

Ta ei jõudnud lõpetada. Tüdruk kargas välkkiirelt edasi ja andis lahtise käega hoobi. See tabas poissi rindu ning oleks paisanud ta õhku ahmides põrandale, kui ta olnuks inimolend. Nooruk vaarus tagasi. Nüüd oli tüdrukul midagi käes – ta vibutas maona rõngasse keerdunud kuldselt sätendavat piitsa, mis mähkis end poisi pahkluude ümber ja rabas ta jalust maha. Ta prantsatas põrandale ja vihatud metall soonis sügavalt tema nahka. Tüdruk seisis naerdes tema kohal ja poiss tõdes otsekui läbi udu, et ta oleks pidanud teadma. Mitte ükski inimtüdruk poleks pannud selga niisugust kleiti nagu Isabelle. Too kandis seda, et katta oma nahka – täies ulatuses.

Isabelle rapsas piitsa ja tõmbas selle kõvasti kinni. Tema naeratus sätendas nagu mürgivesi. „Poisid, teie kord.”

Nooruki selja tagant kostis jämedat naeru. Kohe tundis ta, kuidas temast haaravad kinni kellegi käed, rebivad ta jalule ja paiskavad vastu betoontala. Ta tundis selja all niisket kivi. Käed tõmmati selja taha ja randmed seoti juhtmega kinni. Ta rabeles, püüdes ennast vabastada. Keegi astus tala varjust tema vaatevälja: see oli poiss, sama noor kui Isabelle ja just niisama ilus. Tema kollakaspruunid silmad sädelesid nagu merevaigutükikesed. „Noh,” sõnas too. „Kas sul on veel keegi kaasas?”

Siniste juustega poiss tundis, kuidas liiga kõvasti kinni tõmmatud traadi alt hakkab immitsema verd. See muutis randmed libedaks. „Kes?”

„Ära mängi lolli.” Kollakate silmadega poiss tõstis käed, nii et varrukad libisesid alla, paljastades randmetele, käeselgadele ja peopesadele tätoveeritud ruunid. „Sa tead küll, kes ma olen.”

Kaugel kolju sees tundis aheldatud poiss teist komplekti hambaid krigisema hakkavat.

„Varjukütt,” sisistas ta.

Tema ees seisva nooruki nägu tõmbus laialt naerule. „Oled meil peos.”

Clary lükkas laoruumi ukse lahti ja astus sisse. Hetke vältel mõtles ta, et see on tühi. Kaks ainukest akent paiknesid kõrgel ja olid trellitatud, nende kaudu tungis summutatult sisse tänavamüra, autode tuututamist ja pidurite kriginat. Lõhnas vana värvi järele ja põrandat kattis paks tolmukiht, milles võis näha üksteisega läbisegi kattuvaid kingajälgi.

Siin ei ole kedagi, mõistis ta, vaadates hämmeldunult ringi. Väljas valitseva augustikuise palavuse kiuste oli ruumis külm. Clary selga kattis jäine higi. Ta astus sammu edasi ja takerdus elektrijuhtmetesse. Kummardudes, et kinga kaablite haardest vabastada, kuulis ta korraga hääli. Tüdruku naer, poisi ärritunud vastus… Kui Clary ennast uuesti sirgu ajas, nägi ta neid.

Tundus, nagu oleksid nad esile kerkinud üheainsa silmapilgu vältel. Seal oli too pika valge kleidiga tüdruk, mustad juuksed seljal rippu otsekui niisked merevetikad. Temaga oli kaks poissi – pikk, kelle juuksed olid mustad nagu tüdrukul, ja lühem, heledapäine, kelle juuksed läikisid ülalt akendest langevas ähmases valguses nagu vask. Heleda peaga poiss seisis, käed taskus, punkari ees. Too oli seotud samba külge millegagi, mis meenutas klaverikeelt, käed sirgelt selja taga, jalad pahkluudest kokku köidetud. Tema pingul näoilmest peegeldusid valu ja hirm.

Süda rinnus vasardamas, põikas Clary lähima betoonsamba taha ja piilus toimuvat selle varjust. Ta vaatas, kuidas heleda peaga poiss, käed nüüd rinnal risti, edasi-tagasi marsib. „Niisiis,” sõnas too, „ei ole sa meile ikka veel öelnud, kas siin on veel teisigi sinutaolisi.”

Sinutaolisi… Clary oleks tahtnud teada, millest jutt käib. Kas oli ta ehk sattunud peale vaenutsevate jõukude kokkupõrkele?

„Mul ei ole aimugi, millest sa räägid.” Ehkki siniste juustega poisi häälest võis aru saada, et tal on valus, kõlas see ikka trotslikult.

„Ta pidas silmas teisi deemoneid,” tegi tumedapäine noormees esimest korda suu lahti. „Sa ju ometi tead, mida tähendab deemon, eks?”

Samba külge seotud poiss pööras pea kõrvale ja Clary nägi tema suud liikuvat.

„Deemonid,” venitas blond poiss, joonistades selle sõna sõrmega õhku. „Religioonid defineerivad neid kui põrgu asukaid ja saatana teenreid, kuid siinkohal võime Klaavile vastu tulles arvata nende hulka kõik kurjad vaimud, kes pärinevad väljastpoolt meie enda kodudimensiooni…”

„Jäta järele, Jace,” ütles tüdruk hoiatavalt.

„Isabelle’il on õigus,” nõustus pikem poiss. „Siin ei ole vaja kellelegi pidada loengut semantikast… või demonoloogiast.”

Nad on hullud, mõtles Clary. Päriselt hullud.

Jace tõstis pea ja naeratas. Selles liigutuses oli midagi metsikut – midagi, mis meenutas Claryle Discovery Channelis nähtud lõvidest rääkivat tõsielufilmi – just nõnda tõstsid nood suured kassid pead ja nuusutasid õhku, püüdes haista saaki. „Isabelle’i ja Aleci meelest räägin ma liiga palju,” ütles noormees usalduslikult. „Kas sina arvad sedasama?”

Siniste juustega poiss ei vastanud. Tema suu liikus ikka veel. „Võiksin anda teile informatsiooni,” lausus ta siis. „Ma tean, kus viibib Valentine.”

Jace vaatas Aleci poole, aga too kehitas üksnes õlgu. „Valentine on mulla all,” sõnas ta. „See seal üritab meid lihtsalt lollitada.”

Isabelle heitis kärsitu pealiigutusega juuksed seljale. „Tapa ta, Jace,” ütles ta. „Tal ei ole meile midagi rääkida.”

Jace tõstis käe ja Clary nägi selles nuga, millelt peegeldus ähmast valgust. See tundus kummaliselt läbipaistev: tera oli kristallselge ja vahe nagu klaasikild, käepidet ehtisid punased kivid.

Kinniseotud poiss ahmis õhku. „Valentine on tagasi!” vaidles ta vastu, püüdes kiskuda end vabaks köidikutest, mis hoidsid kinni tema käsi. „Sellest räägib kogu infernaalne maailm ja mina tean seda samuti – võin teile öelda, kus ta on…”

Jace’i jäistes silmades lahvatas korraga lõkkele raev. „Ingli nimel, iga kord, kui me mõne teiesuguse värdja kätte saame, kinnitab too end teadvat, kus on Valentine. Kuula siis: meie teame samuti, kus ta on. Ta on põrgus. Ja sina…” Jace pigistas käepidet ja pööras nuga, nii et selle tera välgatas nagu tulejutt. „Sina võid minna sinnasamasse.”

Clary ei suutnud seda kauem taluda, vaid astus samba tagant välja. „Pidage kinni!” hüüdis ta. „Te ei tohi seda teha.”

Jace pöördus kannapealt ringi, nii ehmunud, et nuga lendas tal käest ja kolksatas betoonpõrandale. Isabelle ja Alec pöördusid samuti, mõlema näolt peegeldus ühesugune üllatus. Köidikutes rippuv sinijuukseline poiss vaatas teda jahmunult, suu ammuli.

Esimesena läksid lahti Aleci keelepaelad. „Kes see on?” nõudis ta, pöörates pilgu Clarylt kaaslastele, nagu võiksid nood teada, mida ta seal teeb.

„See on tüdruk,” sõnas Jace ennast kogudes. „Sa oled ju tüdrukuid ikka ennegi näinud, Alec. Su õde Isabelle on samuti tüdruk.” Ta astus sammukese Claryle lähemale, kissitades silmi, nagu arvaks, et need petavad teda. „Maapealne tüdruk,” lisas ta otsekui iseendale. „Ja ta näeb meid.”

„Muidugi näen ma teid,” ütles Clary. „Kas arvate, et olen pime või?”

„Oh, aga sa ju oledki,” lausus Jace, kummardudes, et võtta põrandalt nuga. „Sa ei ole sellest lihtsalt ise teadlik.” Ta ajas end sirgu. „Kao siit – see on su enda huvides.”

„Ei lähe ma kuhugi,” sõnas Clary. „Kui ma lähen, tapate te tema.” Ta osutas siniste juustega poisile.

„See on tõsi,” tunnistas Jace, keerutades nuga sõrmede vahel. „Aga mis see sulle korda läheb, kui ma ta tapan?”

„Se-sellepärast…” Clary hakkas kogelema. „Te ei saa ju käia vabalt ringi ja tappa inimesi.”

„Tõsi mis tõsi,” vastas Jace. „Ei saa käia ringi ja tappa inimesi.” Ta osutas siniste juustega poisile, kelle silmad olid tõmbunud kitsasteks piludeks. Clary arutas endamisi, kas too on minestanud. „See seal ei ole inimene, väike tüdruk. Ta võib inimese moodi välja näha ja inimese moodi rääkida, võib-olla koguni inimese moodi verd joosta, aga tegelikult on ta koletis.”

„Jace,” ütles Isabelle hoiatavalt. „Aitab küll.”

„Te olete hullud,” lausus Clary, astudes paar sammu tagasi. „Teate, ma kutsusin politsei. Ta peaks iga hetk siin olema.”

„Tüdruk valetab,” ütles Alec, aga tema näol võis märgata kõhklust. „Jace, kas sa…”

Ta ei saanud oma lauset lõpetada. Sel hetkel kiskus siniste juustega poiss kõrgetoonilise ulguva karjatuse saatel puruks köidikud, millega ta oli samba külge seotud, ning viskus Jace’ile kallale.

Nad kukkusid maha ja veeresid põrandal edasi. Sinijuukseline poiss rebis Jace’i sõrmedega, mis sätendasid, justkui oleksid nende otsad metallist. Clary taganes ning tahtis ära joosta, aga komistas traadipuntra otsa ja kukkus, nii et hing jäi rindu kinni. Ta kuulis Isabelle’i kriiskamas. Clary veeretas end külili ning nägi siniste juustega poissi istumas Jace’i rinnal. Tema habemenoana teravate küünte otstel läikis veri.

Isabelle ja Alec jooksid nende poole, Isabelle vibutas käes piitsa. Siniste juustega poiss rabas Jace’i väljasirutatud küüntega, Jace tõstis käsivarre, et end kaitsta, küünised rebestasid seda ja verd pritsis igale poole. Sinijuukseline ründas uuesti, ent nüüd raksatas tema seljale Isabelle’i piits. Poiss röögatas ja kukkus külili.

Sama kiirelt, kui oli vihisenud Isabelle’i piitsalöök, veeretas Jace end kõrvale. Tema käes säras nuga ning ta surus selle vastase rinda. Käepideme ümbert purskus mustjat vedelikku. Korisedes ja vääneldes tõmbus poiss põrandal looka. Grimass näol, tõusis Jace püsti. Tema verest määrdunud must särk oli nüüd mitmest kohast veel tumedam. Ta vaatas oma jalge ees vingerdavat kogu, kummardus ja tõmbas noa välja. Selle käepide oli mustast vedelikust libe.

Siniste juustega poisi laud võbelesid ja avanesid. Tema pilk jäi pidama Jace’il. Silmad hõõgvel nagu söed, sisistas ta hammaste vahelt: „Nõnda sündigu. Te kõik langete äraneetute ohvriks.”

Jace näis lõrisevat. Siniste juustega poisi silmad pöördusid pahupidi. Tema keha hakkas tõmblema ja võbisema; ta kägardus, tõmbus kokku, jäi üha väiksemaks ja väiksemaks, kuni kadus sootuks.

Clary ajas end püsti, raputas elektrijuhtmed jalgade küljest ja hakkas taganema. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Alec oli jõudnud Jace’i juurde, tõstis tema käsivarre ja tõmbas varruka tagasi, soovides ilmselt haavad üle vaadata. Clary pöördus, et põgeneda, aga nägi, et tema tee on tõkestanud Isabelle, piits käes. Kuldne siug oli kogu pikkuses musta vedelikuga koos. Isabelle vibutas selle Clary poole, piitsa ots mähkus ümber tema randme ja laksatas tihedalt kinni. Clary ahmis valust ja üllatusest õhku.

„Sa väike rumal maapealne,” pressis Isabelle läbi hammaste. „Sinu pärast oleks Jace äärepealt surma saanud.”

„Ta on hull,” vastas Clary, püüdes oma rannet vabastada. „Te kõik olete hullud. Kelleks te ennast õige peate, mingiks omakaitsesalgaks või? Politsei…”

„Politsei ei ole asjast enamasti huvitatud, kui sul pole ette näidata laipa,” sõnas Jace. Haavatud käsivart teisega toetades tuli ta kaablipundarde vahel laveerides Clary poole. Alec järgnes talle kulmu kortsutades.

Clary silmitses põrandat, kust siniste juustega poiss oli haihtunud, ega lausunud sõnagi. Polnud näha ainsatki vereplekki – miski ei lubanud oletada, et too oli üldse kunagi eksisteerinud.

„Pärast surma pöörduvad nad tagasi oma kodudimensiooni,” sõnas Jace. „Kui see peaks sulle huvi pakkuma.”

„Jace,” sisistas Alec. „Ole ettevaatlik.”

Jace tõmbas käe ära. Tema nägu oli täis tontlikke vereplekke. „Tüdruk näeb meid, Alec,” ütles ta. „Ta teab juba niigi liiga palju.”

„Mida ma pean siis sinu arvates temaga tegema?” nõudis Isabelle.

„Lase tal minna,” vastas Jace vaikselt. Isabelle heitis talle imestunud, peaaegu vihase pilgu, aga ei lausunud sõnagi. Piits libises randme ümbert maha ja Clary käsi oli vaba. Ta hõõrus muljutud rannet ja mõtles, kuidas kurat ta sealt ometi välja pääseb.

„Võib-olla peaksime ta endaga kaasa võtma,” pakkus Alec. „Vean kihla, et Hodge tahaks temaga rääkida.”

„Instituuti ei saa me teda mitte mingil juhul viia,” sekkus Isabelle. „Ta on maapealne.”

„Aga äkki ei ole,” sõnas Jace tasa. Tema vaikne toon oli kurjakuulutavam kui Isabelle’i nähvamised ja Aleci viha. „Kas sa oled läbi käinud deemonitega, väike tüdruk? Oled sa kohtunud sortsidega, vestelnud Öö Lastega? Kas sa…”

„Minu nimi ei ole väike tüdruk,” katkestas Clary teda. „Ja mul pole aimugi, millest sa räägid.” Kas sul ikka tõesti pole sellest aimu, kuulis ta kuklas üht häält. Sa ju nägid seda poissi õhku haihtuvat. Jace ei ole hull, ehkki sa soovid, et oleks. „Ma ei usu… deemonitesse või kuidas te neid ka ei…”

„Clary.” See oli Simoni hääl. Ta pöördus kannapealt ringi. Noormees seisis laoruumi lävel, tema kõrval oli turjakas väljaviskaja, kes oli välisukse juures kätele templeid löönud. „Kas sinuga on kõik korras?” Simon teritas hämaruses silmi, et teda näha. „Mida sa teed siin ihuüksi? Kuhu kadusid poisid – need, kellel oli nuga?”

Clary vaatas talle otsa ja heitis siis pilgu selja taha, kus seisid Jace, Isabelle ja Alec, Jace’il ikka verine särk seljas ja nuga käes. Ta naeris Claryle näkku ning kehitas pooleldi andekspaluvalt, pooleldi pilkavalt õlgu. Ilmselgelt polnud ta üllatunud, et Simon ega uksehoidja teda ei näe.

Clary poleks osanud öelda, miks, aga see ei üllatanud ka teda. Pikkamööda pööras ta Simonile selja, andes endale aru, mis pilti ta pakub, seistes rõskes laoruumis, jalad takerdunud värvilistesse plastjuhtmetesse. „Mulle tundus, et nad tulid siia,” lausus ta kobavalt. „Küllap nad siis ikka ei tulnud. Palun vabandust.” Ta pööras pilgu Simonilt, kelle näol oli mure asendunud piinlikkusega, väljaviskajale, kes näis olevat lihtsalt vihane. „Ma eksisin.”

Ta kuulis Isabelle’i enda selja taga itsitavat.

„Ma ei usu seda,” sõnas Simon jonnakalt. Clary seisis kõnnitee serval ja püüdis meeleheitlikult taksot saada. Sel ajal, kui nemad klubis viibisid, oli mööda Orchardit liikunud puhastusmasin ja tänaval läikles mustjas õlisegune vesi.

„Ma tean,” nõustus Clary. „Võiks ju ometi arvata, et mõni takso on ikka vaba. Kuhu küll kõik inimesed laupäeva südaööl sõidavad?” Ta kehitas õlgu ja pöördus Simoni poole. „Kas usud, et meil võib Houstonis rohkem õnne olla?”

„Ma ei räägi taksodest,” vastas Simon. „See sinu jutt… Ma ei usu seda. Ma ei saa uskuda, et need nugadega kutid lihtsalt haihtusid.”

Clary ohkas. „Võib-olla seal polnudki mingeid nugadega kutte, Simon. Ehk kujutasin ma seda kõike endale ainult ette.”

„Ei saa olla.” Simon tõstis käe, kuid lähenevad taksod kihutasid musta vett laiali pritsides temast mööda. „Ma nägin laoruumi astudes sinu nägu. See oli nii ehmunud, nagu oleksid näinud kummitust.”

Clary mõte läks Jace’ile ja tema metskassi- või lõvisilmadele. Ta vaatas vilksamisi oma rannet, mida ümbritses peenikese käevõruna Isabelle’i piitsa punane jälg. Ei, mitte kummitust, mõtles ta. Nägin hoopis veidramat vaatepilti.

„Ma ajasin midagi segamini,” ütles ta väsinult ja imestas seejuures, miks ei kõnele ta Simonile tõtt. Muidugi arvaks too, et Clary on hulluks läinud. Aga see polnud ainus põhjus. Äsjases vahejuhtumis – Jace’i noapideme ümber pulbitsenud mustas veres, hääles, millega too oli küsinud, kas Clary on vestelnud Öö Lastega – oli midagi säärast, millest ta ei tahtnud kellelegi rääkida.

„Igatahes oli see kuradi piinlik viga,” lausus Simon. Ta vaatas tagasi ööklubi poole, mille ukse juurest lookles ikka veel piki tänavat poole kvartali pikkune järjekord. „Vaevalt meid veel kunagi Pandemoniumi sisse lastakse.”

„Mis sul sellest? Sulle ju Pandemonium ei meeldi.” Läbi udu kihutas nende poole auto kollane siluett ja Clary tõstis jälle käe. Sedapuhku jäi takso pidurite kriiksudes nende juures nurgal seisma ning autojuht andis signaali, nagu tahaks köita nende tähelepanu.

„Lõpuks ometi vedas.” Simon tõmbas ukse lahti ja libistas end plastkattega tagaistmele. Clary järgnes talle ja tundis sõõrmetes New Yorgi taksodele omast kolkunud sigaretisuitsu, naha ja juukselaki lõhna. „Me sõidame Brooklynisse,” ütles Simon taksojuhile ja pöördus siis Clary poole. „Kuule, sa ju tead, et võid mulle rääkida kõigest, eks?”

Clary kõhkles hetke ja noogutas siis. „Muidugi, Simon,” vastas ta. „Ma tean seda.”

Ta lõi ukse pauguga kinni ning takso võttis kohalt ja sõitis öhe.

2

Saladused ja valed

Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja…

„Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan,” pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina. Põrand oli juba paberinutsakuid täis – see andis tunnistust, et tema loomemahlad ei jookse nii vabalt, nagu ta oli lootnud. Ta soovis ei tea mitmendat korda, et oleks natuke rohkem ema moodi. Kõik, mida joonistas, maalis või visandas Jocelyn Fray, oli ilus ja sündis näiliselt vähimagi vaevata.

Clary tõmbas klapid kõrvast, nii et Stepping Razori laul katkes poole pealt, ja hõõrus valutavaid meelekohti. Alles nüüd sai ta teadlikuks läbitungivalt valjust telefonihelinast, mis kogu korteris vastu kajas. Visanud joonistusploki voodile, kargas ta püsti ja jooksis elutuppa, kus välisukse kõrval laual seisis punane retrostiilis telefon.

„Kas Clarissa Fray kuuleb?” Telefonitorust kostev hääl tundus tuttav, aga Clary ei osanud kohe öelda, kellele see kuulub.

Ta keerutas juhet närviliselt ümber sõrme. „Jaa-ah. Mis siis?”

„Tere. Mina olen üks neist väitsa välgutavatest huligaanidest, keda sa eile õhtul Pandemoniumis kohtasid. Kardan, et jätsin sulle halva mulje, ja loodan, et annad mulle võimaluse seda heastada…”

„SIMON!” Noormees pahvatas naerma ja Clary tõstis toru kõrva juurest eemale. „Nii naljakas see nüüd ka ei ole!”

„Muidugi on. Sa ei saa lihtsalt naljast aru.”

„Jobu.” Clary ohkas ja nõjatus vastu seina. „Sul endal poleks ka naerutuju, oleksid sa näinud, mis siin lahti läks, kui ma eile öösel koju jõudsin.”

„Mis siis oli?”

„Emale ei meeldinud, et me nii hilja peale jäime. Ta sai vihaseks. Igavene jama oli.”

„Mis asja? Pole ju meie süü, et taksosid ei tulnud!” protesteeris Simon. Ta oli kahest lapsest noorim ning perekondliku ebaõigluse suhtes väga tundlik.

„Nojah, tema vaatab asjale igatahes teise pilguga. Ma valmistasin talle pettumuse. Vedasin teda alt. Valmistasin talle muret, blaa-blaablaa. Ma olen tema kirstunael,” rääkis Clary, matkides ema kõnepruuki, ilmutamata seejuures erilist süütunnet.

„Oled nüüd koduarestis või?” küsis Simon natuke liiga kõvasti. Clary kuulis tema taga häälte suminat, inimesed püüdsid seal üksteisest üle rääkida.

„Ma ei tea veel,” ütles ta. „Ema läks hommikul Luke’iga välja ja nad ei ole veel tagasi tulnud. Kus siis sina oled? Kas Ericu pool?”

„Jah. Lõpetasime just proovi.” Simoni hääle taustal kaikus kokkulöödavate taldrikute kumin. Clary võpatas. „Eric loeb täna õhtul Java Jonesis luuletusi,” nimetas Simon Clary kodu juurest ümber nurga jäävat kohvikut, kus mõnikord õhtuti mängis elav muusika. „Kogu bänd kavatseb minna talle tuge pakkuma. Tahad ka tulla?”

„Jah, olgu peale.” Clary jäi vait ja sikutas närviliselt telefonijuhet. „Ei, oota.”

„Olge vait, kutid,” karjus Simon, aga tema hääl kostis nii vaikselt, et Clary arvates oli ta telefoni suu juurest eemale tõstnud. Hetk hiljem oli poiss taas toru otsas ja küsis murelikult: „Kas see oli nüüd jah või ei?”

„Ma ei tea.” Clary hammustas huulde. „Ema on eilse pärast ikka vihane. Ma vist ei taha teda veel rohkem närvi ajada, paludes luba välja tulla. Tüliks peaks olema natuke parem põhjus kui Ericu viletsad luuletused.”

„Kuule, ega need nüüd nii kehvad ka ole,” vaidles Simon vastu. Eric oli tema naaber ja nad olid tundnud teineteist peaaegu kogu elu. Nii lähedased kui Simon ja Clary poisid muidugi ei olnud, aga koos Ericu sõprade Matti ja Kirkiga olid nad teise kooliastme algul moodustanud rokkansambli ning harjutasid iga nädal hoolega Ericu vanemate garaažis. „Pealegi pole see mingi heategevus, vaid Poetry Slam sinu kodust vaevalt ühe kvartali kaugusel. Ega ma sind mingile Hobokeni orgiale kutsu. Su ema võib kaasa tulla, kui tahab.”

„HOBOKENI ORGIA!” kuulis Clary kedagi, arvatavasti Ericut pasundamas. Taas raksatasid kokku taldrikud. Clary kujutles ema kuulamas, kuidas Eric oma luuletusi loeb, ja teda läbis sisemine värin.

„Ma ei tea. Kui te kõik siia kohale ilmute, ei vaata ta selle peale arvatavasti hea pilguga.”

„Siis tulen ma üksi. Võtan su kaasa, kõnnime klubisse ja saame seal teistega kokku. Su mamps ei pane kindlasti pahaks. Ma meeldin talle.”

Clary hakkas vastu tahtmist naerma. „Kui teada tahad, näitab see ainult, et tal pole just eriti nõudlik maitse.”

„Ega ikka taha küll.” Bändikaaslaste hõigete saatel lõpetas Simon kõne.

Clary pani toru hargile ja vaatas elutoas ringi. Siin leidus igal pool ema kunstikalduvuse näidiseid, alustades tumepunasele sohvale kuhjatud käsitsi valmistatud patjadest ning lõpetades seinal rippuvate maalidega, Jocelyni hoolikalt raamitud maastikega, mis kujutasid peamiselt Manhattani südames looklevaid valgusest ülekullatud tänavaid ja talvist Prospect Parki, mille halle tiike ääristas habras valge jääpits.

Kaminasimsil seisis raami sees Clary isa foto. Sellel oli sõjaväevormis heledapäine mees, nägu mõtlik, silmanurkades selgesti märgatavad naerukurrud.

Isa oli teeninud ookeani taga ja pälvinud sõjaväelisi autasusid. Jocelyn hoidis mõningaid tema medaleid väikese karbiga oma voodi kõrval. Mingit kasu neist medalitest muidugi polnud, kui Jonathan Clark oli põrutanud Albany lähedal autoga vastu puud ja hukkunud, enne kui tema tütar jõudis ilmavalgust näha.

Jocelyn oli võtnud pärast mehe surma neiupõlvenime tagasi. Ta ei rääkinud Clary isast kunagi, aga karpi, millele olid graveeritud tema nimetähed J. C., hoidis oma voodi kõrval. Peale medalite olid selles paar fotot, laulatussõrmus ja salguke heledaid juukseid. Mõnikord võttis Jocelyn karbi välja, tegi lahti ning hoidis juuksesalku natuke aega õrnalt käes. Siis pani ta selle tagasi ja keeras karbi uuesti lukku.

Kuuldes, et keegi pöörab välisukse lukus võtit, virgus Clary mõtisklustest. Kiiruga heitis ta kušetile, haaras lauanurgal seisvast virnast ema pehmete kaantega raamatu ja tegi näo, nagu loeks seda huviga. Lugemine oli Jocelyni silmis õilis ajaviide ning raamatusse süvenenud Claryt ta enamasti ei seganud, isegi mitte selleks, et tema peale karjuda.

Uks läks mürtsaki lahti ja sisse astus Luke. Tema süli näis olevat täis suuri neljakandilisi kartongitükke. Kui ta need maha pani, nägi Clary, et need on lapikuks kokkuvolditud pappkastid. Mees ajas end sirgu, pöördus tema poole ja naeratas.

„Tere, o… Tere, Luke,” ütles Clary. Umbes aasta tagasi oli mees palunud, et Clary ei kutsuks teda enam onu Luke’iks, sest esiteks tunneb ta end siis vanana ja teiseks meenutab see talle „Onu Tomi onnikest”. Peale selle oli Luke talle leebelt meelde tuletanud, et ta pole Claryle õigupoolest onu, vaid hoopis ema lähedane sõber, kes on tundnud teda, Claryt, peaaegu kogu elu. „Kus mamps on?”

„Otsib autole parkimiskohta,” vastas Luke ning ajas oma kiitsaka keha ägades sirgu. Ta kandis nagu ikka vanu teksasid ja flanellsärki ning kipakaid kuldraamiga prille, mis istusid ninal viltu. „Värskenda mu mälu: miks ei ole sellel majal lifti?”

„Sest et see on vana ja sellel on oma iseloom,” vastas Clary kohe. Luke hakkas naerma. „Milleks neid kaste vaja läheb?” uuris Clary.

Naeratus kadus Luke’i näolt. „Su ema tahtis mõned asjad sisse pakkida,” vastas mees, hoidudes talle otsa vaatamast.

„Missugused asjad?” küsis Clary.

Luke tegi käega ebamäärase liigutuse. „Ülearune rämps, mis majas vedeleb ja igal pool ette jääb. Sa ju tead, et ta ei raatsi midagi ära visata. Ja millega sina siis siin tegeled? Õpid? Ta napsas Clary käest raamatu ja luges valjusti. „Maailm kubiseb ikka veel kõikvõimalikest olenditest, keda kainemat sorti filosoofia ei tunnista. Haldjad ja härjapõlvlased, kummitused ja deemonid liiguvad praegugi meie ümber…” Ta langetas raamatu ja silmitses Claryt üle prilliklaaside. „Kas seda läheb koolis vaja?”

„Seda või? „Kuldne oks”? Ei, kool algab alles mõne nädala pärast.” Clary võttis raamatu tagasi. „See on ema oma.”

„Seda ma arvasingi.”

Clary pani raamatu jälle lauale. „Luke.”

„Ah?” Raamat juba unustatud, sobras mees kamina juures seisvas tööriistakastis. „Ahaa, siin see ongi.” Ta tõmbas välja oranži plastist teibipüstoli ja silmitses seda sügava rahuloluga.

„Mida sa teeksid, kui näeksid midagi niisugust, mida keegi teine ei näe?”

Teibipüstol kukkus Luke’il käest ja kolksatas vastu kaminaplaate. Ta põlvitas maha, et seda üles võtta, ega vaadanud tema poole. „Kas nii, et olen ainus inimene, kes näeb pealt, kuidas sooritatakse kuritegu, või mis mõttes?”

„Ei. Selles mõttes, et ümberringi on teisi inimesi ka, aga sina oled ainus, kes on suuteline mingit sündmust nägema. Nagu oleks see peale sinu kõigile nähtamatu.”

Luke, ikka veel põlvili ja mõlkis teibipüstol käes, mõtles järele.

„Ma tean, et see kõlab jaburalt,” jätkas Clary närviliselt, „aga…”

Luke pöördus tema poole. Tema silmad tundusid prilliklaaside taga erakordselt sinised ning nende pilk oli kindel, kuid leebe. „Clary, sa oled kunstnik nagu sinu emagi. See tähendab, et te näete maailma teisiti kui muud inimesed. Teile on antud võime näha tavalistes asjades ilu ja õudust, aga ega te sellepärast veel hullud ole – olete lihtsalt teistsugused. Teistsugune olla pole mingi kuritegu.”

Clary tõmbas jalad enda ligi ja toetas lõua põlvedele. Tema silme ette kerkis jälle laoruum: Isabelle’i kuldne piits, sinijuukselise poisi surmakrampides tõmblev keha ja Jace’i kollakaspruunid silmad. Ilu ja õudus. Ta lausus: „Kui mu isa veel elaks, kas tema oleks samuti kunstnik?”

Luke näis olevat jahmunud. Enne kui ta jõudis vastata, paiskus uks lahti ja sisse marssis Clary ema, saapakontsad lihvitud puitpõrandal klõbisemas. Ta ulatas Luke’ile kõliseva autovõtmete kimbu, pöördus ja vaatas tütre poole.

Jocelyn Fray oli sale sirgeselgne naine. Tema juuksed, mõne tooni võrra tumedamad kui Claryl, olid praegu keeratud tumepunasesse krunni, mida hoidis koos grafiidikarva pulk. Lavendlivärvi pluusi peal kandis ta tunkesid, mida katsid värvipritsmed, ning õlivärviga olid koos ka tema pruunide matkasaabaste tallad.

Claryle öeldi alatasa, et ta on väga ema moodi, aga ise ta sellest aru ei saanud. Sarnased olid nad ehk ainult figuuri poolest: nad mõlemad olid saledad, väikeste rindade ja kitsaste puusadega. Clary teadis, et ta pole nii ilus kui ema. Et olla ilus, pidid sa olema pikk ja nõtke. Clarytaolisi lühikesi, napilt üle poolteisemeetriseid nimetati kenakesteks. Mitte ilusateks, saati siis kauniteks, vaid lihtsalt kenakesteks. Kui arvata juurde porgandikarva juuksed ja tedretähnidest kirjatud nägu, oli Clary kaltsunukk, samal ajal kui ema oli Barbie.

Kõigele lisaks oli Jocelynil graatsiline kõnnak, mis sundis inimesi tema möödudes pead pöörama. Clary seevastu koperdas alati omaenda jalgade otsa. Inimesed pöördusid teda vaatama ehk üksnes siis, kui ta trepist alla kukkudes neist mööda tuhises.

„Aitäh, et kastid üles tõid,” ütles ema Luke’ile ja naeratas. Mees ei naeratanud vastu. Clary kõht tõmbus ärevalt krampi – midagi oli ilmselgelt valesti. „Vabanda, et mul nii kaua aega läks. Parklas on täna küll oma miljon inimest…”

„Ema,” sekkus Clary. „Milleks neid kaste vaja läheb?”

Jocelyn hammustas huulde. Luke vaatas vilksamisi Clary poole, otsekui õhutaks Jocelynit looga lagedale tulema. Närvilise randmeliigutusega lükkas Jocelyn lahtise juuksekihara kõrva taha, läks kušeti juurde ja võttis tütre kõrval istet.

Nüüd, kui ema oli nii lähedal, nägi Clary, kui väsinud näoga ta on. Ema silmade all olid tumedad rõngad ja tema laud olid magamatusest rasked.

„Kas sa oled ikka veel eilse pärast pahane?” küsis Clary.

„Ei,” vastas ema kiiresti ja lõi siis kõhklema. „Võib-olla natuke. Midagi niisugust nagu eile õhtul ei oleks sa tohtinud teha. Tead seda väga hästi.”

„Ma palusin ju juba vabandust. Milles siis asi on? Kui tahad mind koduaresti panna, siis ütle otse välja.”

„Ei, ma ei taha seda,” vastas ema. „Ma ei kavatse sind koduaresti panna.” Tema hääl oli pingul nagu pillikeel. Ta vaatas Luke’i poole, aga too raputas pead.

„Räägi talle, Jocelyn,” ütles mees.

„Palun ärge tehke nägu, nagu polekski mind siin,” lausus Clary pahaselt. „Mis tähendab „räägi talle”? Mida peab ema mulle rääkima?”

Jocelyn ohkas rõhukalt. „Me läheme puhkusele.”

Luke’i nägu muutus ühtäkki täiesti ilmetuks nagu lõuend, millelt on värv maha pühitud.

Clary raputas pead. „Ja ongi kogu lugu või? Te lähete puhkusereisile?” Ta vajus patjadel seljakile. „Ma ei saa aru. Miks on vaja sellest nii suur number teha?”

„Sa ei saa vist aru. Tahtsin öelda, et me kõik läheme puhkusele. Meie kolmekesi – sina, mina ja Luke. Me sõidame maamajja.”

„Aa.” Clary heitis pilgu Luke’i poole, aga too vaatas aknast välja, käsivarred rinnal risti ja lõuapärad kõvasti kokku pigistatud. Mis talle küll muret teeb, mõtles Clary endamisi. Luke’ile meeldis New York Cityst põhja poole jäävas maakohas asuv vana talumaja. Tema oligi selle kümme aastat tagasi ostnud ja restaureerinud ning käis seal nii sageli, kui vähegi sai.

„Kui kauaks me sinna jääme?”

„Suve lõpuni,” vastas Jocelyn. „Tõin kastid, juhuks kui soovid võtta kaasa raamatuid, maalimistarbeid…”

„Suve lõpuni?” Clary ajas end pahaselt püstakile. „Ma ei saa nii kauaks tulla, mamps. Mul on oma plaanid: esiteks kavatsesime Simoniga korraldada kooli alguse tähistamiseks peo, teiseks pean osalema kunstiringi ettevõtmistes, kolmandaks on mul Tischi kunstikoolis veel kümme loengut…”

„Loengutelt puudumise pärast on muidugi kahju, aga teised asjad on võimalik ära jätta. Simon ei pane sulle pahaks ja kunstiringis saadakse samuti aru.”

Clary kuulis ema hääles otsusekindlust ja mõistis, et asi on tõsine. „Aga kunstitundide eest on ju makstud! Ma kogusin selleks aasta otsa raha. Sa lubasid!” Ta pöördus tormakalt Luke’i poole. „Räägi temaga! Tee talle selgeks, et see pole aus!”

Luke ei pööranud pilku aknalt, aga Clary nägi tema lõualihast pingule tõmbuvat. „Ta on sinu ema. Otsus on tema teha.”

„Ma ei saa sellest aru,” pöördus Clary uuesti ema poole. „Miks?”

„Ma pean siit minema pääsema, Clary,” vastas Jocelyn ja tema suunurgad hakkasid värisema. „Vajan rahu ja vaikust, et maalida. Ja rahaga on meil praegu kitsas käes…”

„Eks müü siis veel mõned isa aktsiad,” torkas Clary vihaselt. „Seda sa ju tavaliselt teed, eks?”

Jocelyn tõmbus eemale, nagu oleks saanud hoobi. „See polnud nüüd küll õiglane.”

„Kuule, kui sina tahad minna, siis mine – mul ükskõik. Mina jään üksi siia. Võin minna tööle Starbucksi või mõnda muusse kohta: Simon ütles, et Starbucksis on alati töötajaid vaja. Ma olen piisavalt vana, et ise enda eest hoolitseda…”

„Ei!” Jocelyni hääl oli nii terav, et Clary võpatas. „Ma maksan sulle kunstitundide eest tasutud raha tagasi, Clary, aga sa tuled meiega kaasa, kas tahad seda või mitte. Oled liiga noor selleks, et üksi siia jääda. Võib juhtuda midagi halba.”

„Nagu näiteks? Mis siin võib juhtuda?” nõudis Clary.

Kostis kolksatus. Ta pöördus üllatunult ringi ning nägi, et Luke on lükanud ümber ühe paljudest seina ääres põrandal seisvatest raamitud piltidest. Sünge moega asetas mees selle oma kohale tagasi ning kui ta end uuesti sirgu ajas, olid tema huuled surutud kokku kitsaks triibuks. „Ma lähen ära.”

Jocelyn hammustas huulde. „Oota.” Ta tõttas Luke’i järel esikusse ning jõudis talle järele, kui mehe käsi oli juba ukselingil. End kušetil ringi pööranud, kuulis Clary ema tungivalt sosistamas: „…Bane,” ütles Jocelyn. „Olen talle juba kolm nädalat helistanud. Automaatvastaja ütleb, et ta on Tansaanias. Mida ma pean tegema?”

„Jocelyn,” Luke raputas pead. „Sa ei saa jäädagi tema vahet jooksma.”

„Aga Clary…”

„…pole Jonathan,” sisistas Luke. „Sina ei ole pärast seda enam kunagi endine olnud, aga Clary ei ole Jonathan.”

Mis puutub siia minu isa, mõtles Clary hämmeldunult.

„Ma ei saa teda kogu aeg kodus hoida, takistada tal välja minemast. Ta ei lepi sellega.”

„Muidugi ei lepi!” Luke’i hääl oli nüüd päris vihane. „Ta pole mingi lemmikloom, vaid teismeline tüdruk – peaaegu täiskasvanu.”

„Kui me oleksime maal…”

„Räägi temaga, Jocelyn.” Luke’i hääl oli karm. „Tõsiselt.” Ta sirutas käe uuesti ukselingi poole.

Uks lendas lahti. Jocelyn karjatas vaikselt.

„Jumal!” hüüatas Luke.

„Tegelikult olen see ainult mina,” lausus Simon. „Aga olen kuulnud öeldavat, et sarnasus on rabav.” Ta lehvitas ukse vahelt Claryle. „Kas oled valmis?”

Jocelyn võttis käe suu eest. „Simon, kas sa kuulasid ukse taga pealt?”

Simon pilgutas silmi. „Ei, ma just jõudsin siia.” Ta libistas pilgu Jocelyni kahvatult näolt süngele Luke’ile. „Kas midagi on juhtunud? Kas ma peaksin ära minema?”

„Ära tee väljagi,” sõnas Luke. „Arvan, et oleme oma jutu lõpetanud.” Ta astus Simonist mööda ja jooksis müdinal trepist alla. Alakorrusel paugatas välisuks.

Simon tammus ukselävel, ilme ebalev. „Ma võin tulla natukese aja pärast,” ütles ta. „Ausalt. See ei ole mul raske.”

„Võib-olla…” alustas Jocelyn, aga Clary oli juba püsti hüpanud.

„Unusta ära, Simon. Lähme,” lausus ta, haarates ukse kõrvalt konksu otsast koti. Ta libistas rihma üle õla ning heitis emale vihase pilgu. „Pärast näeme, mamps.”

Jocelyn hammustas huulde. „Clary, kas sa ei arva, et me peaksime sellest rääkima?”

„Kui „puhkusel” oleme, küllap jõuame siis kõigest rääkida,” torkas Clary mürgiselt ning märkas rahuldustundega, et torge tabas märki: ema võpatas. „Ära mind ootama jää,” lisas Clary, haaras Simonil käsivarrest ja vaat et tiris poisi uksest välja.

Noormees toetas kannad kõvasti maha ja vaatas andekspaluvalt üle õla tagasi. Clary ema seisis esikus, sõrmed kramplikult vaheliti surutud, ning paistis ühtäkki nii väike ja rusutud. „Head aega, proua Fray!” hüüdis Simon. „Kena õhtut!”

„Ah, lõpeta ära, Simon,” nähvas Clary ja lõi ukse nende järel pauguga kinni, jäämata ootama ema vastust.

„Issand jumal, sa kisud mul käe otsast,” kurtis Simon, kui Clary vedas teda roheliste tossude raevukal plaginal enda järel trepist alla. Tüdruk heitis pilgu ülespoole, otsekui kardaks näha mademel vihast ema, aga korteri uks jäi suletuks.

„Anna andeks,” pomises Clary ja vabastas Simoni randme. Trepist alla jõudnud, jäi ta nii järsult seisma, et õlakott laksatas talle vastu puusa.

Pruun kivihoone, milles Clary elas, oli nagu enamik Park Slope’i maju olnud kunagi ühe jõuka perekonna elamu. Selle endisest hiilgusest andsid veel praegugi märku keerdtrepp, eeskoja marmorplaatidest põrand ja pea kohal olev katuseaknaruut. Nüüd oli hoone jagatud korteriteks ning Clary ja ema jagasid kolmekorruselist maja alumise korruse üürniku, vanapoolse naisega, kes pidas kodus esoteerikapoodi. Väljas käis ta üksnes haruharva ning kundesidki ei liikunud eriti tihedalt. Uksele kinnitatud kuldne plaat kuulutas, et ta on „MADAM DOROTHEA, SELGELTNÄGIJA JA ENNUSTAJA”.

Paokil ukse vahelt immitses fuajeesse rasket ja imalat viirukilõhna. Clary kuulis nõrka häältesuminat.

„Rõõm näha, et tema äri õitseb,” ütles Simon. „Prohvetitel pole tänapäeval just kerge kindlat tööd leida.”

„Pead sa kõige suhtes nii sarkastiline olema?” nähvas Clary.

Simon pilgutas jahmunult silmi. „Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma olen vaimukas ja irooniline.”

Clary valmistus just vastama, kui madam Dorothea uks paiskus pärani ja välja astus üks mees. Too oli pikka kasvu, pruuni naha, kassilike kuldroheliste silmade ja mustade sassis juustega. Mees naeratas talle teravate, pimestavalt valgete hammaste särades.

Claryl hakkas pea nii tugevasti ringi käima, et ta kartis end iga hetk minestavat.

Simon silmitses teda murelikult. „Kas sinuga on kõik korras? Näed välja, nagu hakkaks sul pilt tasku minema.”

Clary vaatas poissi, justkui näeks teda esimest korda. „Mis? Ei, kõik on hästi.”

Simon ei paistnud tahtvat teemat vahetada. „Tundub, nagu oleks sulle ennast just praegu kummitus ilmutanud.”

Tüdruk raputas pead. Kusagil mälusopis igritses teadmine, et ta oli midagi näinud, aga kui ta püüdis sellele keskenduda, valgus pilt laiali nagu vesi. „Pole midagi. Arvasin, et nägin Dorothea kassi, aga küllap oli see mingi valguse vingerpuss.” Simon jäi talle ainiti otsa vaatama. „Ma pole eilsest peale midagi söönud,” õigustas Clary ennast. „Küllap olen pisut hajevil.”

Noormees põimis käe rahustavalt ümber tema õlgade. „Tule nüüd, ma ostan sulle midagi hamba alla.”

„Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks ta niiviisi teeb,” lausus Clary juba neljandat korda, sorkides taldrikul tortillatükikesega guacamole-kastet. Nad olid Clary kodu lähedal asuvas lihtsas Mehhiko söögikohas, mis kandis nime Nacho Mama. „Just nagu üle nädala määratavast koduarestist oleks veel vähe, nüüd saadetakse mind veel suve lõpuni maapakku.”

„Mida teha, sinu mamps on mõnikord niisugune. Kõik sõltub sellest, kas ta hingab parajasti sisse või välja.” Simon naeratas talle laialt oma taimetoidu-burrito tagant.

„Muidugi. Pööra aga pealegi kõik naljaks,” vastas Clary. „Ega see ju sina ole, keda veetakse jumal teab kui kauaks jumal teab kuhu pärapõrgusse…”

„Clary,” katkestas Simon tema tiraadi. „Minu peale pole sul põhjust vihane olla. Ja pealegi: ega sa sinna eluks ajaks jää.”

„Kust sina seda tead?”

„Ma ju tunnen sinu mampsi,” vastas Simon natukese aja pärast. „Selles mõttes, et sina ja mina oleme olnud sõbrad juba… kui kaua, kas mitte kümme aastat? Ma tean, et mõnikord käitub ta nõnda. See läheb tal üle.”

Clary valis taldrikult tšillipipra ja näkitses seda mõtlikult. „Aga kas sa oled ikka kindel?” küsis ta. „Kas oled kindel, et tunned teda? Mõnikord kahtlen, kas keegi teda õieti tunneb.”

Simon jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Nüüd ma ei saa sinust küll aru.”

Clary ahmis õhku, et jahutada tulitavat suud. „Noh, tead, ta ei räägi ju kunagi endast. Ma ei tea midagi tema varasemast elust ega perekonnast või õieti sellestki, kuidas ta kohtas minu isa. Tal pole isegi pulmapilte. Näib, nagu oleks tema elu alanud minu sünniga. Nõnda ta ütlebki alati, kui temalt selle kohta küsin.”

„Oo.” Simon manas näole naljaka ilme. „See on nii armas.”

„Ei, üldsegi mitte. See on veider. On ju kummaline, et ma ei tea midagi oma vanavanematest. Olgu: tean, et isa vanemad ei käitunud mu emaga eriti kenasti, aga nii halvad ei saanud nad ju ka olla. Mis inimesed need on, kes ei taha isegi oma lapselast näha?”

„Võib-olla ta vihkab neid. Ehk olid nad vägivaldsed või midagi niisugust,” oletas Simon. „Tal on ju ometi mingid armid, eks?”

Clary jäi talle otsa vaatama. „Mis asjad tal on?”

Simon neelas suutäie burrito’t. „Need väikesed peenikesed armid seljal ja käsivartel. Ma olen näinud sinu ema ujumisriietes, tead küll.”

„Mina pole küll mingeid arme märganud,” sõnas Clary otsustavalt. „Sa kujutad neid endale lihtsalt ette.”

Simon silmitses teda ainiti ja näis tahtvat midagi öelda, kui kusagil õlakoti põhjas hakkas tungivalt helisema Clary mobiiltelefon. Tüdruk õngitses selle välja, vaatas ekraanil vilkuvaid numbreid ja kortsutas kulmu. „Mamps helistab.”

„Seda oli juba su näost näha. Kas räägid temaga?”

„Mitte praegu,” vastas Clary, tundes kõhus tuttavat süütorget, kui telefon lõpetas helisemise ja sisse lülitus kõnepost. „Ma ei taha temaga tülitseda.”

„Sa võid alati tulla minu poole,” ütles Simon. „Nii kauaks kui tahad.”

„Ootame natuke, äkki ta rahuneb pisut maha.” Clary vajutas telefoni kõnepostiklahvile. Ema häälest kostis ikka veel pinget, aga ilmselgelt püüdis ta jätta rõõmsameelset muljet. „Lapsuke, anna andeks, et ma selle puhkuseplaaniga nii äkki sulle sisse sõitsin. Tule koju ja arutame seda.” Clary katkestas enne sõnumi lõppu, tundes end veel rohkem süüdi, aga samal ajal ka vihasena. „Ta tahab puhkuseplaani arutada.”

„Kas sina tahad seda temaga arutada?”

„Ma ei tea.” Clary hõõrus käeseljaga silmi. „Kas sul on ikka veel plaanis minna luuletusi kuulama?”

„Ma lubasin, et lähen.”

Clary lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. „Siis tulen mina ka. Helistan emale, kui see läbi saab.” Kotirihm libises mööda tema käsivart alla. Simon lükkas selle hajameelselt tagasi ja noormehe sõrmed peatusid viivuks tüdruku paljal õlal.

Väljas oli õhk niiske nagu käsn. Clary juuksed kiskusid rõskusest krussi ja Simoni sinine T-särk kleepus vastu selga. „Kuidas siis bändil asjad edenevad?” küsis Clary. „Midagi uut ka olete teinud või? Kui ma sinuga ennist rääkisin, käis taustal igavene lärm.”

Simoni nägu lõi särama. „Kõik läheb suurepäraselt,” vastas ta. „Matt ütleb end tundvat kedagi, kes võib hankida meile mängu Scrapi baaris. Nimevalikust on ka juttu olnud.”

„Tõesti või?” Clary püüdis hoiduda muigamast. Simoni bänd polnud tegelikult kunagi muusikat teinud.

„Me ei suuda otsustada, kumb on parem: kas Sea Vegetable Conspiracy või Rock Solid Panda.”

Clary raputas pead. „Mõlemad on jubedad.”

„Eric soovitas valida Lawn Chair Crisis.”

„Eric peaks ehk jääma oma hasartmängude juurde.”

„Aga siis me peaksime ju uue trummari otsima.”

„Oh, kas Eric on siis trummar? Mina mõtlesin, et ta pommib teilt lihtsalt raha ning teeb ennast koolis tüdrukute ees tähtsaks jutuga, et mängib bändis.”

„Mitte sinnapoolegi,” ütles Simon innukalt. „Eric on pööranud oma elus uue lehekülje. Tal on nüüd oma tüdruk. Nad on käinud juba kolm kuud.”

„Siis on ta ju sama hästi kui abielus,” sõnas Clary, astudes mööda abielupaarist, kes lükkas lapsekäru. Selles istuval väikesel tüdrukul olid juustes kollased plastklambrid ja süles inglinukuke, mille safiirsiniseid tiibu ehtisid kuldsed triibud. Claryle tundus, nagu oleks ta silmanurgast näinud selle tiibu võbelevat. Ta pööras kiiresti pea kõrvale.

„See tähendab siis, et mina olen bändis ainus, kel pole oma tüdrukut. Ja see, nagu sa väga hästi tead, ongi bändi tegemise mõte: saada tüdrukuid.”

„Mina arvasin, et sel pidi olema midagi pistmist muusikaga.” Otse Clary eest läks üle tee kepiga mees ja kõndis edasi Berkeley Streeti poole. Tüdruk pööras pilgu kõrvale, kartes, et kui jääb kedagi kauemaks silmitsema, kasvavad sellele kohe tiivad, ekstra paar käsi või pikk kaheharuline maokeel. „Ja kellele see õieti korda läheb, kas sul on tüdruk või mitte?”

„Minule,” sõnas Simon mornilt. „Varsti on oma tüdrukuta veel ainult kaks kutti: mina ja kooli majahoidja Wendell, aga tema lõhnab aknapesuvahendi järele.”

„Vähemalt on sul hea teada, et tema on veel vaba.”

Simon põrnitses teda vihaselt. „See pole üldse naljakas, Fray.”

„Ja siis on igatahes veel Stringi-Sheila Barbarino,” pakkus Clary. Ta oli istunud üheksandas klassis matemaatikatunnis Sheila taga. Iga kord kui too pliiatsi pillas – ning seda juhtus sageli –, tuli Claryl vaadata tema aluspesu, mis kerkis kõrgele välja tema ülimadala värvliga teksadest.

„Tema ongi see tüdruk, kellega Eric kolm kuud on käinud,” ütles Simon. „Tema andis mulle muide nõu vaadata, missugusel tüdrukul on kõige kihvtim keha, ja kutsuda ta kohe esimesel koolipäeval välja.”

„Eric on seksistlik siga,” lausus Clary. Ühtäkki ei tahtnud ta teada, missugusel tüdrukul on Simoni meelest kõige kihvtim keha. „Võib-olla peaksite võtma oma bändi nimeks Sexist Pigs.”

„Kõlab päris hästi,” ei lasknud Simon end häirida. Clary tegi talle grimassi. Telefon helises nii nõudlikult, et õlakott vibreeris. Ta õngitses selle külgtaskust välja. „Kas jälle ema?” küsis Simon.

Clary noogutas. Tema vaimusilma ette kerkis ema, nagu too oli seisnud nende korteri ukseavas – väike ja üksik. Tüdruku rinnus paisus ängistav süütunne.

Ta vaatas Simoni poole. Poiss silmitses teda pilguga, mida näis tumestavat mure. Tema nägu oli nii tuttav, et Clary oleks võinud selle jooni isegi une pealt sõrmega järgida. Ta mõtles üksildastele nädalatele, mis teda Simonita ees ootavad, ja surus telefoni tagasi kotti. „Lähme nüüd,” ütles ta. „Muidu jääme etendusele hiljaks.”

3

Varjukütt

Kui nad Java Jonesi jõudsid, oli Eric juba laval ning õõtsutas ennast mikrofoni ees edasi-tagasi, silmad kõvasti kinni pigistatud. Oma juuste otsad oli ta selle sündmuse tarvis roosaks värvinud. Tema taga tagus Matt, nähtavasti laksu all, kaootiliselt djembe’t.

„See hakkab ilgelt ajudesse,” ennustas Clary. Ta krabas Simonil varrukast kinni ja hakkas teda ukse poole sikutama. „Kui nüüd kähku teeme, pääseme veel minema.”

Simon raputas otsustavalt pead. „Mina olen sõnapidaja mees.” Ta ajas selja sirgu. „Las ma toon kohvid, sina otsi meile kohad. Mida sa soovid?”

„Ainult kohvi. Musta – nagu mu südametunnistus.”

Simon seadis sammud kohvibaari poole, pomisedes omaette midagi niisugust, nagu poleks ta kunagi varem midagi ligilähedaseltki nii head teinud kui see siin. Clary läks neile istekohta otsima.

Kohvikus oli esmaspäeva kohta palju rahvast. Enamik narmendama kulunud sohvasid ja tugitoole oli hõivatud teismelistest, kes nautisid vaba argipäevaõhtut. Nelgisigareti- ja kohvilõhn oli lausa lämmatav. Lõpuks leidis Clary tagapool hämaras nurgas ühe tühja kahekohalise sohva. Lähedal ei olnud kedagi peale ühe blondi tüdruku. Too kandis oranži varrukateta särki ja mängis oma iPodiga. Tore, mõtles Clary, siit ei oska Eric meid küll otsida, et tulla show’ lõppedes küsima, kuidas meile meeldis.

Blond tüdruk kummardus üle tooli käetoe Clary poole ja koputas talle õlale. „Vabandust.” Clary tõstis üllatunult pilgu. „Kas see on sinu peika?” küsis tüdruk.

Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli suunatud teise pilk, ja valmistus juba ütlema, et ei tunne seda kutti, aga taipas siis, et küsimus käis Simoni kohta. Too tegi endale teed nende poole, jälgides, nägu keskendunult kipras, et kumbki plasttass käest maha ei kukuks. „Aa. Ei ole,” vastas Clary. „Ta on mu sõber.”

Tüdruku nägu lõi särama. „Ta on nii nunnu. Kas tal tüdruk on?”

Clary kõhkles natuke liiga kaua, enne kui vastas: „Ei ole.”

Tüdruk näis kahtlevat. „Kas ta on gei?”

Sellele küsimusele ei pidanud Clary vastama, sest Simon jõudis nende juurde ning blond tüdruk tõmbus kähku oma kohale tagasi. Noormees asetas tassid lauale ja potsatas Clary kõrvale istuma. „Vihale ajab, et neil tassid alatasa otsa lõpevad. Need asjandused on jube tulised.” Kulm kortsus, puhus ta sõrmedele. Clary vaatas teda, püüdes naeratust maha suruda. Tavaliselt ei murdnud ta pead selle üle, kas Simon on nägus või mitte. Ta pidi endale tunnistama, et poisi tumedaid silmi võib ilmselt pidada ilusaks, ning aastaga oli tema väljanägemine muutunud mehisemaks. Kui juuksed oleksid korralikult lõigatud…

„Sa silmitsed mind nii imelikult,” ütles Simon. „Mida sa vaatad? Kas mul on midagi näo peal?”

Ma peaksin talle ütlema, mõtles Clary, ehkki tundis kummalisel kombel, et ei taha seda teha. Oleksin halb sõber, kui jätaksin selle enda teada, manitses ta ennast. „Ära praegu veel vaata, aga see blond tüdruk seal arvab, et sa oled nunnu,” sosistas ta.

Simoni pilk vilksas kõrvale ja peatus tüdrukul, kes tegi näo, nagu oleks hoolega ametis noorteajakirja uurimisega. „Kas see oranži särgiga?” Clary noogutas. Simoni näol peegeldus umbusk. „Miks sa seda arvad?”

Ütle talle, õhutas Clary ennast takka. Ütle juba. Clary avas suu, et vastata, aga tema hääle summutas mikrofoni tagasiside müra. Ta tõmbus vastu seljatuge ja vaatas, käed kõrvadel, kuidas Eric maadleb laval mikrofoniga.

„Andke andeks, armas rahvas!” hõikas Eric. „Hästi. Mina olen Eric ja trummidel on mu bändikaaslane Matt. Minu esimene luuletus kannab pealkirja „Pealkirjata”.” Ta tõmbas näo krimpsu, nagu kannataks kohutavat valu, ja ulgus mikrofoni: „Edasi, mu ablas moolok, mu saatanlikud niuded! Jagage oma protuberantse näljase innuga!”

Clary hakkas itsitama. „Kes kasutab tänapäeval veel sõna „niuded”?”

„Eric,” vastas Simon süngelt. „Temal on igas luuletuses „niuded”.”

„Mu piin pingleb!” halas Eric. „Pundunud agoonia otsib väljapääsu!”

„Vean kihla, et otsib,” sõnas Clary. Ta libistas end Simoni kõrval olevale istmele. „Igatahes see tüdruk, kes peab sind nii nunnuks…”

„Jätame tema nüüd sinnapaika,” katkestas Simon, nii et Clary jäi talle hämmeldunult silmi pilgutades otsa vaatama. „On üks asi, millest ma tahan sinuga rääkida.”

„Furious Mole ei ole bändile hea nimi,” torkas Clary otsekohe.

„Ega ma sellest,” ütles Simon. „Jutt käib sellest, millest me ennist väljas kõnelesime. Noh et mul ei ole tüdrukut.”

„Aa.” Clary kehitas üht õlga. „Ausalt, ma ei tea. Kutsu näiteks Jaida Jones kohtingule,” soovitas ta, nimetades ühte neist vähestest St Xavier’ kooli tüdrukutest, kes talle õigupoolest meeldis. „Ta on kena ja sa meeldid talle.”

„Ma ei taha Jaida Jonesi kohtama kutsuda.”

„Miks mitte?” Clary tundis, et temas tekib ebamäärane pahameel. „Kas sulle ei meeldi targad tüdrukud? Otsid ikka ilusat keha?”

„Panid mõlemas punktis mööda,” vastas Simon, kes näis olevat närvis. „Ma ei taha teda kohtingule kutsuda, sest see poleks tegelikult tema suhtes aus…”

Lause jäi lõpetamata ja Clary kummardus poisi suunas. Silmanurgast nägi ta, et ka blond tüdruk on end ettepoole kallutanud ja kuulab ilmselt nende juttu pealt. „Miks mitte?”

„Sellepärast et mulle meeldib keegi teine,” lausus Simon.

„Noh, ja edasi?” Simon oli tõmbunud näost natuke rohekaks nagu ükskord, kui ta oli väänanud pargis jalgpalli mängides pahkluu välja ja pidi haige jalaga koju komberdama. Clary ei suutnud mõista, miks peaks teine olema nii närvis sellepärast, et talle keegi meeldib. „Ega sa ometi gei ole?”

Simoni nägu tõmbus veel varjundi võrra rohekamaks. „Kui ma oleksin gei, siis käiksin paremini riides.”

„Kes see siis on?” küsis Clary. Ta kavatses just lisada, et kui Simon peaks olema armunud Sheila Barbarinosse, teeb Eric tal kõrvad tuliseks, aga just siis kuulis ta oma selja taga valju köhimist. See oli pilklik köha. Niisugust häält teeb keegi, kes püüab naeru maha suruda.

Clary pöördus vaatama.

Paari meetri kaugusel istus rohelisel sohval Jace. Tal olid seljas needsamad tumedad riided, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul klubis. Tema paljaid käsivarsi katsid peenikesed valged jooned, mis meenutasid arme. Jace’i randmete ümber olid laiad metallmansetid ning vasakust nägi Clary välja ulatuvat noa luust käepidet. Noormees vaatas talle otse silma ja tema vasak suupool oli pilkavalt muigel. Hullem kui tunne, et tema üle naerdakse, oli Clary täielik veendumus, et kõigest viis minutit tagasi poissi seal veel polnud.

„Mis on?” Simon vaatas sinnapoole, kuhu oli naelutatud Clary pilk, aga tema mõistmatust ilmest võis järeldada, et tema ei näe Jace’i.

Aga mina näen sind. Seda mõeldes vaatas ta Jace’ile silma ning too kergitas vasakut kätt, et talle lehvitada. Noormees tõusis püsti ja hakkas kiirustamata ukse poole minema. Clary huuled paotusid üllatusest: võtabki lihtsalt kätte ja kõnnib minema.

Ta tundis oma käsivarrel Simoni kätt. Simon nimetas tema nime, küsis, kas tal on midagi viga. Poisi hääl kandus Claryni nagu läbi udu. „Ma tulen kohe tagasi,” kuulis ta ennast ütlevat ja kargas sohvalt püsti, olles äärepealt unustanud kohvitassi käest panna. Ta tormas ukse poole, jättes Simoni endale järele vaatama.

Clary tormas uksest välja, kartes, et Jace on kadunud puiestee varjude vahele nagu kummitus. Aga ei, seal ta oli – nõjatus vastu seina. Ta oli just võtnud midagi taskust ja vajutas selle nuppe. Kui kohviku uks Clary järel kinni vajus, tõstis ta üllatunult pilgu.

Jace’i juuksed särasid laskuvas hämaruses vaseseguse kullana. „Sinu sõbra luule on kohutav,” sõnas ta.

See tuli nii ootamatult, et Clary jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Mis?”

„Ma ütlesin, et tema luule on kohutav. Jääb mulje, nagu oleks ta sõnastiku alla neelanud ja oksendab nüüd välja juhuslikke sõnu.”

„Mis läheb mulle korda Ericu luule!” Clary oli maruvihane. „Ma tahan teada, miks sa mind jälitad.”

„Kes ütles, et ma sind jälitan?”

„Mõtle midagi paremat välja. Meie jutuajamist kuulasid sa ka pealt. Kas ütled mulle ise, mis värk on, või pean kutsuma politsei?”

„Ja mida sa neile ütled?” küsis Jace sarkastiliselt. „Et sind tülitavad nähtamatud inimesed? Usu mind, väike tüdruk, politseinikud ei arreteeri kedagi, keda nad ei näe.”

„Ma ütlesin sulle juba, et minu nimi ei ole väike tüdruk,” pressis Clary läbi hammaste. „Mu nimi on Clary.”

„Ma tean,” ütles noormees. „Ilus nimi. Nõnda nimetatakse ka üht taime, salveid. Ennemuiste uskusid inimesed, et selle seemned annavad inimestele võime näha haldjarahvast. Oled sa sellest kuulnud?”

„Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid.”

„Sa ei tea just eriti palju, kas pole tõsi?” ütles Jace. Tema kollastest silmadest võis välja lugeda kerget põlgust. „Tundub, nagu oleksid täpselt samasugune kui kõik maapealsed, aga ometi näed sa mind. See on mõistatus.”

„Mida tähendab maapealne?”

„See on keegi, kes kuulub inimeste maailma. Keegi sinutaoline.”

„Aga sina oled ju ka inimene,” lausus Clary.

„Olen küll,” vastas Jace, „Aga mitte sinusugune.” Tema häälest ei kostnud mingit eneseõigustust. Tundus, nagu ei läheks talle vähimalgi määral korda, kas tüdruk usub teda või mitte.

„Sa pead ennast paremaks. Sellepärast sa siis naersidki meie üle.”

„Ma naersin teie üle sellepärast, et armastusavaldused teevad mulle nalja, iseäranis kui vastuarmastust pole oodata,” ütles Jace. „Ja sellepärast, et see sinu Simon on maapealsete seas üks maapealsemaid, keda mul on õnnestunud näha. Ja siis veel sellepärast, et Hodge’i meelest võid sa olla ohtlik, aga kui see peakski nõnda olema, siis sul endal pole sellest igatahes aimugi.”

„Et siis mina olen ohtlik?” kordas Clary jahmunult. „Ma nägin sind eile õhtul kedagi tapmas. Nägin, kuidas sa torkasid noa talle ribide vahele ja…” Ja nägin teda rebimas sind küüntega, mis olid teravad nagu žiletiterad. Nägin sind haavatuna verd jooksmas, aga nüüd tundub, nagu poleks sind keegi näpuotsagagi puutunud.

„Olgu ma siis pealegi mõrtsukas,” vastas Jace, „aga ma vähemalt tean, kes olen. Kas sina võid enda kohta sedasama öelda?”

„Ma olen tavaline inimene, täpselt nagu sa ütlesid. Kes on Hodge?”

„Minu õpetaja. Ja mina sinu asemel ei kiirustaks ennast tavaliseks tembeldama.” Ta küünitas end Clary poole. „Näita mulle oma paremat kätt.”

„Oma paremat kätt?” kordas Clary. Jace noogutas. „Kui näitan sulle oma paremat kätt, kas jätad mind siis rahule?”

„Muidugi.” Tundus, nagu teeks miski Jace’ile nalja.

Clary sirutas vastu tahtmist käe välja. Akendest paistvas valguses tundus see kahvatu, sõrmenukid olid kirjatud pisikestest tedretähnidest. Millegipärast tundis ta end korraga nii alasti, nagu oleks ta tõmmanud särgi üles ja paljastanud noormehele oma rinnad. Jace võttis tema käe ja keeras peopesa allapoole. „Mitte midagi.” Tema häälest kostis midagi pettumusetaolist. „Ega sa juhuslikult vasakukäeline ole?”

„Ei ole. Mis siis?”

Noormees laskis tema käest lahti ja kehitas õlgu. „Kõik varjuküttide lapsed saavad juba üsna väiksena paremale käele nägemisruuni. Neile, kes on vasakukäelised nagu mina, tehakse märk vasakule. See on püsiv ruun, mis aitab neil näha maagilist maailma.” Jace näitas talle oma vasaku käe selga; Claryle tundus see täiesti tavaline.

„Mina ei näe siin midagi,” ütles ta.

„Lõdvesta vaim,” soovitas noormees. „Lase nägemisel enda juurde tulla. Tee nii, nagu ootaksid midagi vee alt pinnale tõusvat.”

„Hull oled või?” nähvas Clary, aga lõdvestus siiski ja vaatas teise kätt, nukkidel olevaid tillukesi jooni, pikki sõrmelülisid…

Ühtäkki kerkis see tema pilgu ette – vilkudes nagu foorituli, ilmus Jace’i käeseljale must silmakujuline märk. Clary pilgutas silmi ja see kadus. „Tätoveering või?”

Noormees naeratas iseteadvalt ja langetas käe. „Arvasingi, et sa näed seda. See pole mingi tätoveering, vaid Märk. Need on ruunid, mis põletatakse su nahale. Eri märgid annavad eri võimeid. Neist mõni on püsiv, aga enamik kaob, kui neid on kasutatud.”

„Kas siis sellepärast ei olegi su käsivarred täna märke täis?” küsis tüdruk. „Isegi kui keskendun, ei näe ma neid.”

„Just nimelt sellepärast.” Jace näis olevat endaga rahul. „Ma teadsin, et suudad vähemalt Näha.” Ta pööras pilgu taeva poole. „On juba peaaegu täiesti pime. Peaksime hakkama minema.”

„Meie? Kas me ei leppinud kokku, et jätad mu rahule?”

„Ma valetasin,” vastas Jace vähimagi piinlikkustundeta. „Hodge käskis mul võtta su endaga Instituuti kaasa. Ta tahab sinuga rääkida.”

„Miks ta minuga rääkida tahab?”

„Sellepärast, et nüüd sa tead meist,” vastas Jace. „Juba vähemalt sada aastat pole ükski maapealne meist teadlik olnud.”

„Kellest?” küsis Clary. „Sinutaolistest inimestest või? Inimestest, kes usuvad deemonitesse?”

„Inimestest, kes neid tapavad,” vastas Jace. „Meid nimetatakse varjuküttideks. Igatahes ise me nimetame end nõnda. Allilma asukad kasutavad meie kohta vähem meeldivaid nimesid.”

„Sa ütlesid allilma asukad?”

„Öö Lapsed, vampiirid, sortsid, kooljad – selle dimensiooni maagilised olendid.”

Clary raputas pead. „Räägi edasi. Ütle siis juba, et olemas on ka merineitsid, libahundid ja zombi’d.”

„Muidugi on,” kinnitas Jace kohe. „Ega neid lugusid ilmaasjata räägita. Need rajanevad faktidel, isegi kui inimesed neid müütideks peavad. Varjuküttidel on üks ütlus: kõikidel lugudel on tõepõhi all. Zombi’sid, tõsi küll, kohtab enamasti lõuna pool, seal, kus on voodoopreestrid.”

„Aga muumiad? Kas nemad on ainult Egiptuses?”

„Ära ole naeruväärne. Muumiatesse ei usu keegi.”

„Ei usu või?”

„Muidugi mitte,” kinnitas Jace. „Kuule, Hodge seletab sulle kõik ära, kui sa temaga kokku saad.”

Clary pani käsivarred rinnal risti. „Aga mis siis, kui ma ei taha temaga kohtuda?”

„See on juba sinu probleem. Sa võid tulla kas vabatahtlikult või vastu tahtmist.”

Clary ei uskunud oma kõrvu. „Kas sa ähvardad mind röövida?”

„Kui sa soovid seda asja niimoodi nimetada,” vastas Jace, „siis jah.”

Clary avas suu, et vihaselt vastu vaielda, aga teda katkestas läbitungiv vibreeriv heli. Telefon helises jälle.

„Sa võid sellele vastata, kui soovid,” lubas Jace suuremeelselt.

Telefon lõpetas helisemise ning alustas siis uuesti – valjult ja nõudlikult. Clary kortsutas kulmu: ema peab ikka tõepoolest närvis olema. Ta pööras Jace’ile pooleldi selja ja hakkas käekotis sobrama. Kui ta telefoni lõpuks kätte sai, helises see juba kolmandat vooru. Ta tõstis selle kõrva äärde. „Mis on, mamps?”

„Oh, Clary. Jumal tänatud.” Clary tundis, kuidas tema selgroogu läbistas terav hirmusööst. Ema tundus olevat paanikas. „Kuula mind…”

„Kõik on korras, mamps. Minuga on kõik hästi. Tulen kohe koju…”

„Ei!” Jocelyni hääl oli hirmust kähe. „Ära tule koju! Kas saad aru, Clary? Ära mõtlegi koju tulla. Mine Simoni poole. Mine otsejoones Simoni koju ja oota seal, kuni ma saan…” Tema jutu katkestas müra: mingi ese kukkus ja purunes kildudeks, põrandale prantsatas midagi rasket…

„Mamps!” hüüdis Clary telefoni. „Mamps, kas sinuga on kõik korras?”

Telefonist kostis valju undamist. Läbi staatilise müra kandus Clary kõrvu ema hääl: „Luba, et sa ei tule koju. Mine Simoni juurde ja helista Luke’ile. Ütle, et tema on mu üles leidnud…” Ema hääl uppus valju mürtsatusse, mis meenutas murduva puu raginat.

„Kes on su leidnud? Mamps, kas sa politseisse helistasid? Kas sa…”

Tema meeleheitliku küsimuse katkestas müra, mis jäi Claryle eluks ajaks meelde: tugev vonklev heli, millele järgnes mütsatus. Clary kuulis ema õhku ahmimas ja siis kostis uuesti tema hääl, õõvastavalt rahulik: „Ma armastan sind, Clary.”

Seejärel jäi kõik vaikseks.

*

„Ema!” karjus Clary telefoni. „Ema, oled sa seal?”

„KÕNE LÕPP” võis lugeda ekraanilt. Aga miks pidanuks ema jutu niiviisi katkestama?

„Clary,” ütles Jace. Esimest korda kuulis tüdruk teda kasutavat oma nime. „Mis siin toimub?”

Clary ei teinud temast väljagi. Palavikuliselt vajutas ta klahvile, mis valis tema kodu numbri. Ainsaks vastuseks oli kinnine toon.

Clary käsi oli hakanud kontrollimatult värisema. Kui ta proovis uuesti valida, libises telefon tal käest ja kukkus kõnniteele. Ta langes põlvili, et seda üles võtta, aga aparaat oli katki, üle selle näo jooksis pikk pragu.

„Kurat võtaks!” Nutt varuks, viskas ta telefoni maha.

„Jäta järele.” Jace tõstis ta jalule, pigistades tugevasti tema rannet. „Kas midagi on juhtunud?”

„Anna mulle oma telefoni,” ütles Clary, haarates Jace’i särgitaskust musta pikerguse metalleseme. „Ma pean…”

„See ei ole telefon,” ütles Jace. „See on sensor. Sina ei saa seda kasutada.”

„Aga mul on vaja politseisse helistada!”

„Räägi mulle kõigepealt, mis juhtus.” Clary püüdis kätt vabastada, aga teise haare oli uskumatult tugev. „Ma saan sind aidata.”

Claryt valdas raev, tema veenidest näis sööstvat läbi tuline juga. Pikemalt mõtlemata lõi ta noormehele vastu nägu ja küünistas tema põske. Jace põrkas üllatunult tagasi. End tema käest lahti rebinud, tormas Clary Seitsmenda avenüü poole.

Tänavale jõudnud, pöördus ta, kartes näha Jace’i endale järele jõudvat, aga allee oli tühi. Viivu silmitses ta umbusklikult varje. Seal ei tundunud midagi liikuvat. Ta pööras kannapealt ringi ja jooksis kodu poole.

4

Õgard

Õhtu edenedes näis olevat veelgi palavamaks läinud ja kodu poole joostes tundis Clary, nagu ujuks ta läbi tulikuuma supi. Oma kvartali nurgal oli tüdruk sunnitud peatuma keelava fooritule all. Ta tammus kärsitult ühelt jalalt teisele. Liiklus tuhises mööda, sõidukite esituled sulasid tema silmis üheks katkematuks ähmaseks vooluks. Uuesti püüdis ta koju helistada, aga Jace ei olnud talle valetanud: tema telefon polnudki telefon. Igatahes ei näinud see välja nagu ükski teine telefon, mis Clary silma alla oli sattunud. Sensori nuppudel ei olnud numbreid, vaid ikka ja jälle mingid veidrad sümbolid, ning ekraani polnud sellel samuti.

Mööda tänavat oma maja poole joostes nägi ta, et teise korruse aknad on valged – harjumuspärane märk, et ema on kodus. Oh kui hea, ütles ta endale. Kõik on korras. Aga kohe, kui ta välisuksest sisse astus, vajus tema süda saapasäärde. Pea kohal olev lamp oli läbi põlenud ja fuajees valitses pimedus. Varjud näisid elavat omaenda elu. Värisedes hakkas ta trepist üles jooksma.

„Ja kuhu sina nüüd siis tormad?” kostis üks hääl.

Clary pöördus kannapealt ringi. „Mida…”

Ta jäi vait. Tema silmad olid alles hakanud pimedusega harjuma ning ta eristas ähmaselt ainult suurt tugitooli, mis oli tõmmatud madam Dorothea suletud ukse ette. Sellel troonis vana naine nagu liiga kõvasti täis topitud padi. Hämaruses seletas Clary silm ümarat puuderdatud nägu ja tumedalt haigutavat suuava, kui istuja kõneles. „Teie ema,” ütles Dorothea, „on teinud üleval hirmsat lärmi. Millega ta seal tegeleb? Paigutab mööblit ümber?”

„Ma ei usu…”

„Ja trepi kohal on lambid läbi põlenud, kas panid tähele?”

Dorothea rapsas lehvikuga vastu tooli käetuge. „Kas sinu ema ei võiks lasta oma peigmehel lampe ära vahetada?”

„Luke ei ole…”

„Ja katuseaken vajab pesemist. See on räpane. Pole siis ime, et siin nii pime on.”

Luke ei ole selles majas peremees, oleks Clary tahtnud öelda, aga jättis ütlemata. Eaka naabriga oli kord juba nii. Kui kutsusid Luke’i elektripirni vahetama, tahtis ta, et too teeks veel sada asja: tooks talle toidukraami ja krohviks ära duširuumi. Kunagi oli ta palunud Luke’il raiuda tükkideks oma vana sohva, et selle saaks korterist välja viia, ilma et oleks vaja ust hingedelt maha tõsta.

Clary ohkas. „Eks ma räägi temaga.”

„Parem oleks.” Dorothea klõpsas kerge randmeliigutusega lehviku kinni.

Teadmine, et miski on valesti, süvenes veelgi, kui Clary lähenes oma korteri uksele. See polnud lukus, vaid kergelt irvakil, nii et selle vahelt tungis kitsa kiiluna trepimademele valgust. Täis halvavat hirmu, lükkas Clary ukse valla.

Korteris põlesid kõik tuled, need olid keeratud täisvõimsusele, nii et valgus lausa pimestas tema silmi.

Ema võtmed ja roosa käekott olid ukse juures väikesel sepistatud laual, kuhu ta need alati jättis. „Mamps,” hõikas Clary. „Mamps, ma olen kodus!”

Vastust ei tulnud. Ta läks elutuppa. Mõlemad aknad olid avatud ning pikad valged õhulised kardinad hõljusid tõmbetuules nagu rahutud vaimud. Alles siis, kui tõmbus kadus ja kardinad alla langesid, nägi Clary, et padjad on sohvalt kistud ja mööda tuba laiali pillutud. Mõned olid pikuti pooleks ja nende sisemusest oli vatt põrandale valgunud. Raamaturiiulid olid ümber lükatud ja köited vedelesid maas. Klaveripink lebas külili, haigutades nagu lahtine haav, ema armsad noodiraamatud välja pudenenud.

Kõige hirmuäratavamad olid pildid. Viimne kui üks neist oli raamist välja lõigatud, ribadeks kistud ja laiali loobitud. Selleks pidi olema vaja läinud nuga – lõuendit oli peaaegu võimatu paljakäsi katki käristada. Tühjad raamid nägid välja nagu puhtaks näritud kondid. Clary tundis rinnast kerkimas karjet. „Ema!” hüüdis ta. „Kus sa oled? Emme!”

Viimati oli ta Jocelyni emmeks kutsunud siis, kui oli kaheksa-aastane.

Südame pekseldes tormas ta kööki. See oli tühi. Kappide uksed olid pärani, katkisest Tabasco pudelist oli terav punane kaste linoleumile valgunud. Clary põlved olid muutunud süldiks. Ta teadis, et peaks tormama korterist välja, leidma telefoni ja helistama politseisse, aga see kõik tundus talle praegu kõrvaline – kõigepealt pidi ta leidma oma ema, veenduma, et temaga on kõik korras. Mis siis, kui siin olid käinud röövlid? Mis siis, kui ema oli pidanud nendega võitlema?

Mis röövlid need olid, kes ei võtnud kaasa rahakotti, televiisorit, DVDmängijat ega kalleid sülearvuteid?