Читать книгу Puhas kui liilia - Catherine Cookson - Страница 1

„Isa! Isa! Oota korra! Kuule! Isa!”

Mary Welton tuiskas Biddle Streetilt välja, pööras madalate hekkide vahelisele kitsale söerajale ja tormas mehe poole, kes oli nüüd seisma jäänud ja teda järele ootas.

„Eh! Sa hakkad vist kurdiks jääma, ma hüüdsin sind juba poolelt tänavalt.”

„Või nii, tüdruk? Ma ei kuulnud, olin vist mõtetega mujal. Aga mis sa sellisel ajal siin teed? Ma mõtlesin, et sa oled kodus.”

„Oh, ma pidin kauemaks jääma, tal oli jälle üks komitee kogunemine. Neid oli seal kümme. Ja kõik see koristamine!”

„Aga miks sa siitkaudu tuled?” kergitas isa tema poole kulme.

„No ma pidin aiamaale minema, mõtlesin, et sa oled seal. Sa oled hiljaks jäänud? Sinnaminekuga, ma mõtlen.”

„Jah,” noogutas isa otse ette vaadates. „Ma olin terve hommiku Wallsendis.”

„Ja ei miskit?” Tüdruku särav naeratus haihtus seda küsimust esitades.

„Ei, ei, tüdruk. Nagu võiks üldse kunagi olla. Ma pidin küll puruloll olema, et läksin. Raiskasin praamipileti ostmiseks väärt münte.” Ta pöördus tüdruku poole ja naeratas: „Äärepealt oleksin pidanud ujudes tagasi tulema.”

Ta naeris, kui tüdruk teda küünarnukiga müksas, ja jätkas: „Tõesõna. Tead, nad olid nagu kari hullunud koeri.” Nüüd ta lõbusus kadus ning ta jätkas pead raputades: „Oi, kuidas inimesed muutuvad! „Kust te olete?” küsiti meilt. Meid oli sinna läinud üheksa. Räägiti, et nad võtavad seal päris mitu inimest tööle, nii et mõtlesime, et äkki näkkab. Või näkkab! Põrgutki ta näkkab! Me olime peast põrunud. Üldse! Sa ei usuks seda, tüdruk!” Ta raputas jälle pead. „Kui ütlesime, et oleme Jarrow’st, oli sama hea, nagu oleksime öelnud, et oleme tulnud Venemaalt uut revolutsiooni alustama. Ma ei tee nalja, tüdruk.” Ta pea jõnksles nüüd kergelt. „Nad oleksid meile tuupi teinud. Ja Billy Teale pidi neile kallale kargama, meil oli tegemist, et ta sealt minema vedada. Ja seda ma võin öelda, et me plagasime praami peale kiiremini, kui olen mitme nädala jooksul oma koibi liigutanud.”

Mary silmitses isa. Mehe nägu oli nurgeline ja kõhn ning nägi välja hall. Müts oli tõmmatud viltu üle lauba ja mütsinokk oli taha käänatud ning see andis ta näole koomilise ilme. Aga isa ei olnud koomiline, ta ei olnud nagu vanaisa. Vaat vanaisa oli tõeline koomik.

Ta oli isa pärast mures. Isal oli nii palju muresid. Asi polnud mitte ainult selles, et ta oli olnud kaheksa aastat tööta. Asi polnud ka selles, et ema muudkui naaksus tema kallal, kuigi teadis hästi, kuidas see isa tunnetele mõjub. Isa ja ema vahel oli midagi seletamatut, millest Mary täpselt aru ei saanud. Kõigel sel oli oma osa selles, et isa nägi välja niisugune, nagu ta nüüd oli: uhkuse kaotanud mehena. Just see uhkusekaotus tundus talle kõige rohkem haiget tegevat.

Mary oli ainult kaheksane, kui isa viimati tööl käis, aga ta ei mäletanud, kuidas isa siis välja nägi. Ta oli vist pikem. Ja kuigi ta oli 1,82 meetri pikkune ja kõhn, ei tundunud ta kunagi tõesti pikk. Kuid noil päevil oli ta käinud sirge seljaga ning hoidnud pea püsti ja lõua õieli ning müts oli tal alati otse peas olnud.

See väike õnneraas, mille Mary sõna otseses mõttes oli proua Turneri juurest kaasa krabanud ja mida ta nüüd isale näidata tahtis, paistis praegu selle hääbuva mehekuju kõrval, kellena isa talle paistis, väikese, tühise ja ebapiisavana. Kuid sellegipoolest oli Mary elevil.

Nad lahkusid söerajalt ja sammusid linna piiril olevale avamaale. Kaugele paremale jäi pealtnäha miniatuurne mägi, kuid tegelikult oli see üksnes Palmeri laevatehase kasutu räbuhunnik. Nad kõndisid üle konarliku maapinna, sammudes ümber jaanuarikuist lörtsi ja vett täis lompide. Seejärel läksid nad ümber järjekordse hallide rohupuhmastega kattunud prügihunniku ning jõudsid viimaks aiamaale.

Keegi teravmeelitseja oli nimetanud aiamaa „väljapääsuks Sedgefieldist” ja see võrdlus oli asjakohane, sest nii mõnigi mees oli pääsenud hullumajja minekust, sest sai kaevata lapikest karmi pinnast ning osa ta uhkusest oli päästetud, kuna võis töötu abiraha või toimetulekutoetuse eest saadavat nappi menüüd täiendada värskete köögiviljadega.

Enne päris aiamaale jõudmist rabas Mary isast kinni, peatas ta ning lausus tema poole kummardades ja naeratades: „Sa ei arva iial, mis mul sinu jaoks on.”

„Minu jaoks? Ei. Mis siis, kullake?”

Mary avas niinekiust võrkkoti, mida ta käes kandis, ning tõmbas kingapaari ja musta põlle vahelt välja väikese ajalehest vormitud koonusekujulise paki ja ütles seda isale ulatades: „Vaata ise”.

Alec Walton naeratas oma armastatud tütrele, enne kui kokkukäänatud paberi lahti keeras ja pilgu alla sigaretikonide kuhjale pööras. Seejärel vaatas ta silmade särades uuesti tütre poole ja ütles: „Suitsud”.

Mary noogutas, ümar nägu säramas. „Neid on seal kakskümmend kuus ja need ei ole lõpuni suitsetatud. Vaata!” Ta liigutas üht küüneotsaga. „Kolm neljandikku on alles. Ja need on Gold Flake’id, mitte Woodbines’id.”

„Sa vahi!” Alec raputas aukartlikult pead. „Neil oli seal siis vist kõva oleng.”

„Jah. Oli jah, ja nad tossasid nagu korstnad. Ja see pole veel kõik, vaata.” Ta avas uuesti koti ja hoidis seda avatuna isa poole. „Siin on hulk võileibu … keelega.” Seejärel torkas ta käe kotti ja tõmbas välja veel ühe ajalehetuutu ning lisas seda edasi-tagasi kõigutades: „Tee”.

„Ta ei andnud ju seda sulle?”

„Noh,” Mary heitis peaga, „kas tema nüüd annaks! Ta andis mulle nagu ikka kaks teelusikatäit, aga ta jättis mu viieks minutiks söögituppa üksi. Ja tead, isa?” Mees raputas pead. „Mind kohe tõmbas selle teetoosi poole … Nagu magnetiga tõmbas.” Ta nõjatus vastu isa käsivart, laup mehe õla vastu surutud, ja nad mõlemad vappusid naerust. Kui Mary end sirgu ajas, sõnas ta kerge pahameelega: „Ta on vahel nii kohutavalt kitsi, annab jaopärast kaks teelusikatäit! Ma olen kindel, et ta mõõdab iga päev, kui palju seal teetoosis alles on. Ja ta maksab mulle nagunii vähem, kui ma talle väärt olen.”

„Nojah. Ma olen sulle rääkinud, tüdruk, et ta petab sult iga nädal kaks ja pool tundi välja. Ma olen seda rääkinud. Pool päeva! No ma ütlen, on alles jultumus. Üheksast kaheni, pool päeva!”

Mary ohkas nüüd ja kui nad edasi sammusid, ütles: „Aga ma saan ikkagi pool tundi lõunapausiks, ja tuleb tunnistada, et lõuna on alati hea. Kuid vahel ma olen ta peale natuke pahane, sest, sa tead ju, isa, et ma alustasin neljapennise tunnihinnaga ja saan seda siiani.”

„Jah. Ja saad arvatavasti veel kahekümneseltki. Aga jumal hoidku selle eest, et sa kahekümneaastaselt ikka veel seal teeniksid. Kaheksa šillingit nädalas kõige selle eest, mis sa teed – pesed ja triigid ja puha. No tõesti! Mõni kougib sul silma peast ja tuleb veel pärast silmakoopale ka järele! Mind ajab vihale, kui mõtlen, et sa seal koduabilisena töötad, sa väärid paremat kui proua Turneri juures koduabiliseks olla, tüdruk. Sina oleksid pidanud keskkooli minema ja Jimmy oleks tulnud saata …”

„Ah jäta nüüd, isa, ei. Ausalt, see pole õige. Meie Jimmyl on ju ajud.”

„Ajud!” Alec jäi seisma ja pööras pea pooleldi tütre poole. „Sinu väikeses sõrmes on ka rohkem ajusid, tõelisi ajusid, kui Jimmil kogu kehas kokku. Ta on minu poeg ja kaval poiss, aga tõde on tõde, ta saadeti sinna kooli hirmust, mitte asja pärast. Ja ma ütlen veel kord, kui su ema poleks teda kõik need aastad hoidnud …”

„Ah, isa, jäta nüüd. Ta tegi seda parimate soovidega.”

Kuid kas ikka tegi? See mõte oli Maryt viimasel ajal aina rohkem painama hakanud. Kas ema oli teinud kõike parimate soovidega? Ta kartis neid oma mõtteid emast. Olid olnud ajad, mitte kuigi ammu, kui ta oli soovinud ema surma, ning üks niisugune kord oli siis, kui ema oli ta koolist ära võtnud ja proua Turneri juurde tööle pannud. Teine kord oli siis, kui Jimmy oli gümnaasiumisse saanud. Siis oli ema kõige pealt kokku hoidnud, et talle riideid muretseda. Umbes sel ajal oli kodus olnud pidev tüli ja Mary mäletas, kuidas isa oli karjunud: „Sa oleksid valmis ka hoorama, peaasi, et poiss oma tahtmist saaks!” Ta arvas, et isa oli Jimmy peale natuke armukade.

Umbes samal ajal oli ema saanud pärast härra Tolletti naise surma tema nurgapealsesse poodi tööle. Ja sellest ajast saadik olid asjad läinud paremaks, vähemalt ühes mõttes, sest kodus oli nüüd rohkem süüa, kuna härra Tollett andis emale alati reede õhtul lisaks töötasule kaasa ka korvitäie toitu. Aga Maryle tundus, et isale ei meeldi, et ema härra Tolletti juures töötas. Isa kutsus härra Tollettit tolle ristinime pidi Beniks, sest nad olid olnud noorena sõbrad, enne seda, kui härra Tolletti isa oli saanud jõukamale järjele ja soetanud kolm toidupoodi.

Alec ütles nüüd: „Vaata sinna.” Ta osutas ühetaoliste juurviljanuttidega kirjatud ruudukujuliste maalappide poole, millest igaühel seisis vanadest lauajuppidest, kastidest ja rihvelplekist kokku klopsitud onnike. Ta viipas ühe sellise kaugemal asuva osmiku poole ja lausus: „Uks on lahti, vanaisa on seal.”

„Oh, jaa.” Mary noogutas. Ja siis lausus isa poole pöördudes ruttu: „Vaata, et sa ei anna talle osa neist konidest, sest ta topib need oma piipu ja need on ühe hetkega ära tõmmatud.” Ta naeris. „Sa ju tead teda. Mul on kolmepennine. Annan selle talle, et ta endale tubakat ostaks …”

„Sa ei tee mitte midagi sellist. Täna on sinu kinoõhtu. Ja üldse, kui sa selle kolmepennise talle annad, siis sa tead, mis juhtub. Ta viskab kulli ja kirja, kas osta tubakat või õlut.”

„Jah, seda ta teeks.”

„Ah seda vanaisa!”

Ta raputas ikka veel pead ja naeris, kui nad osmiku uksest sisse astusid. Ning seal kükitaski Aleci isa, puhudes kõvasti augulises plekk-purgis olevatele sütele.

Peter Walton oli kuuskümmend, aga nägi välja nagu oleks seitsekümmend. Kui ta aga rääkima hakkas, siis oli tema hääl nii kerge ja rõõmus, et kui poleks näinud rääkija nägu, oleks võinud arvata, et see kuulub noorele mehele. Ning vaimukale noorele mehele, sest ta naeris peaaegu iga lause peale, mille välja ütles, ja kui tal ei õnnestunud nalja edasi anda sõnadega, siis tegi ta seda oma hääletooniga, milles oli tunda segu iiri ja Kirde-Inglismaa aktsendist.

„Oi, seal te oletegi, teie kaks!” Tema väikesed ümmargused silmad helkisid kortsulises näos. „Tere, lapsuke.”

„Tere, vanaisa. Kas sa ei saa tuld põlema?”

„Olgu ta neetud ja süttigu juba! Seda ma ütlen … Oh, taevake, vaata!” Ta huilgas nagu poisike, kui leek niiskete tukkide vahelt spiraaljalt üles kerkis. „See ajas asja joonde. Ma ütlesin, olgu ta neetud ja süttigu juba. Mis te selle peale ütlete?”

„Vanaisa, sa ajad kõik kohad suitsu täis ja lämmatad meid ära.” Mary läkastas ja vehkis kätega ning Alec lausus: „See on süte raiskamine, me ei jää kauaks. Muide, kas sa käisid hommikul söeturul ja viisid emale ka? Tal olid need peaaegu otsas.”

„Ei, täna hommikul ma seal ei käinud. Käisin eile õhtul. Tõin kotitäie kivisöepuru. Ta küpsetab. Kas see rahuldab sind?”

Alec tõmbas ninaga ja küsis seejärel tule poole vaadates ilmse ärritusega: „Miks sa selle üldse põlema panid? Kas sa hakkad teeõhtut korraldama?”

„Jah, täpselt nii. Vaata,” Peter keeras end muldpõrandal ringi ja osutas selja taha jäävale riiulile, kuhu oli asetatud kaheuntsine teepakk ja väike plekkpurk kondenspiima.

„Oled raha saanud?” Alec piidles silmi kissitades isa.

„Ei saa just seda öelda, poiss.”

„Kust sa siis need said? Ei usu, et ema käest.”

„Sul on õigus, sinu ema neid mulle ei andnud. Su ema on üks vana kitsi nõid, kõige kitsim vana nõid, keda ma olen kunagi tundnud.”

„Oh, vanaisa!” Mary naeris, suu pärani. Eh! Oli see vanaisa ikka tegelane. Teda kuulates võis jääda mulje, et ta vihkab vanaema, tegelikult aga pidas ta vanaema oma päikeseks.

„Jah, igavene kitsipung on see su vanaema,” ta noogutas Maryle. „Olen näinud, kuidas ta pennise mündi šillingiks venitab. Jajah! Vaat selline on su vanaema.”

„Sinu õnn, et ta on suutnud selline olla.” Aleci noogutus isa suunas oli kaine ja morn ning Mary tahtis tema poole pöörata ja öelda: „Vanaisa teeb ainult nalja, isa.” Kuid isa oli sel päeval tujust ära, väga tujust ära. See Wallsendi juhtum oli talle haiget teinud. Oh, kui ta ainult leiaks tööd, ükskõik mis tööd! Kõik nende probleemid oleksid lahendatud, kui ta ainult tööd leiaks. Isegi ema oleks siis isa vastu kena. Mary oli kindel, et ema oleks isaga jälle kena, kui isa ainult tööle saaks.

„Kas sa varastasid need?” Alec kaalus käes teed ja piima ja ta isa lausus rõhutud näoga tema poole pöördudes: „Mis! Mina, ja varastan midagi? Kas ma teeksin seda? Küsi endalt, kas ma teeksin seda?”

„Mis ma endalt küsin. Kas varastasid?”

„Halastaja jumal!” Peter lõi risti ette. Sümboolne tegevus, mis tema puhul oli üksnes jäänuk katoliiklastest vanavanematega koos veedetud ajast.

„Ai!” Alec heitis pea küljele ja kordas: „Halastaja jumal!” Seejärel isa poole noogutades lausus: „Sellised asjad toovad sulle veel pahanduse kaela. Pane mu sõnu tähele.”

„Nojah, sul võib õigus olla, mu poiss. Ma loodan ainult, et nad mu kiire rongi peale panevad.” Nüüd pöördus ta Mary poole, kummardas, kallutas pea küljele, pani käed puusa ja võttis sisse keelepeksjate naiste hoiaku ning lausus ninnutava häälega: „Tead sa, neiu, ma ei kannata aeglasi ronge. Kiired naised ja aeglased rongid – ma ei talu seda.”

Mary oli jälle naerust kõveras, kuid Alec lausus rangelt: „Aitab küll, sina meelitaja, aitab. Lõpeta see tolatsemine, mees.”

„Mul on siin võileibu, vanaisa,” sõnas Mary nüüd vaikselt. „See on nagu piknik.”

„Või võileibu? Vaatame.” Ta heitis pilgu avatud pakki, silmitses kuiva leiva ülespoole käänduvaid servi ning lausus üht viilakat üles tõstes: „Kae! Vaata! Kanäe! Kas härrastemajas oli bankett?”

„Ta korraldas kokkusaamise.”

„Mis siis seekord teemaks oli?”

„Laste saapad.”

„Ah laste saapad. Millal nad midagi vanameeste heaks teevad?”

„Ma küsin talt homme.”

„Tee seda ja ütle, et mul oleks voodririiet vaja. Ja su vanaemal on aluspükse vaja …”

„Isa! Jäta juba järele!”

Omaette naeru pugistades jättis Peter järele ja hakkas tulele puhuma, kuni vesi hakkas plekktopsis mulisema. Siis pani ta tee pruuni katkise tilaga kannu tõmbama ja kui nad ümberpööratud kastidel ja ämbril istusid ning sooja magusat vedelikku jõid ja võileibu sõid, katkestas ta pojale otsa vaadates vaikuse: „Tead, kus ma täna käisin?”

„Ei.”

Nad silmitsesid viivu üksteist, enne kui Peter lausus: „Shields Gazette’i toimetuses.”

„ Shields Gazette’i toimetuses! Nii kaugel! Sa kõndisid selle pika tee Shields Gazette’i toimetusse? Sa oled segane!”

„Oh, ma ei käinud High Shieldsis, mitte seal peakontoris, käisin selles, mis asub Dock Bankil.”

„Kas nad viskasid su välja?”

„Jah,” ta silmad välkusid. „Peaaegu.”

„Mõni ime.” Alec pööras pilgu isalt kõrvale, vaatas lahtisest uksest välja juba maad võtvasse hämarusse ning sõnas siis: „Sa pead küll täitsa sõge olema. Keegi ei osta su vemmalvärsse. Tänapäeval ei osteta isegi väärt kraami, värssidest rääkimata, mees … Jumala eest, sa pead küll päris põrunud olema.”

„Ma ütlen sulle veel kord, et need pole vemmalvärsid, see on luule. Ja ühel heal päeval ostab keegi need ära, pane mu sõnu tähele.”

„Ah, isa.” Alec vaatas uuesti isa poole, pea vabisemas, nägu punane. „Tead? Mul on su pärast piinlik, sinu ja selle su luule pärast! Sa ei oska kirjavahepunkti ja piimapunkti vahelgi vahet teha.”

„Võimalik. Aga Robbie Burns ka ei teinud.”

„Sa eksid. Robbie Burns elas teisel ajal ja tal oli midagi öelda.”

„Minul samuti, poiss. Mul on ka midagi öelda ja puha. Kuula.” Ta pistis käe oma vormitu kuue sisetaskusse ja tõmbas sealt välja paberinutsaka, kuid Alec lausus tema poole käega lüües: „Ma ei taha kuulda.”

„Oh, isa! Isa.” Mary sikutas teda õrnalt varrukast, hääl vaigistav. Seejärel pöördus ta vanaisa poole. „Loe, vanaisa,” ütles ta. „Loe!” Ja Peter, hoides narmendavate servadega paberilehte näo ees, lausus: „Ma loen, tüdruk, minu vaikima sundimiseks on vaja rohkem kui mu aeglase taibuga poega. Kuulake, selle pealkiri on „Mida saab raha eest”. Nüüd tõstis ta lõua, vidutas silmi ja alustas:

„Nõndaks!” Peter noogutas oma poja seljale ja pojatütre leebetele, pisaraist kirgastele silmadele.

„Minu meelest see on kena, vanaisa.” Mary hääl oli katkemas. Ta kummardas Peteri poole ja ütles valjult: „Tõesti, ma arvan, isa, tõesti, minu meelest on see kena, kurb, aga kena.”

Isa pööras end aeglaselt tema poole ja sõnas raskelt: „Hästi, hästi, see on kena.”

Alec oli väiksest peale oma isa luuletusi kuulnud ja kui isa oleks suutnud neid pereringis hoida, siis poleks tal nende vastu olnud midagi, aga tema isa oli veendunud, et ta on poeet, rahvapoeet, ja luges igal võimalusel oma ponnistusi valjult ette. Tõsi, ta suutis neile neid valjult ette lugedes sära juurde anda, sest ta oli ka väikest viisi näitleja, kui ta hoogu läks, aga aastate jooksul hakkas Alec tema pärast üha enam piinlikkust tundma. Inimesed naersid teda. Ja ta ei tahtnud, et tema isa üle naerdaks, see vihastas teda, sest sügaval sisimas ta teadis, et isas oli midagi, midagi harukordset. Ometi tundus talle, et see miski oli pigem puue, sest isegi tookord, kui tööst polnud veel puudus, ei suutnud ta töökohta pidada. Alec arvas, et kui isa oleks leivateenimisel sama kõvasti pingutanud kui riimide seadmisel, oleks ema raskel ajal palju paremini vastu pidanud. Aga igatahes oli emal teiste inimestega võrreldes üks eelis, sest nagu isa oli just öelnud, oli ta õppinud juba ammu penni šillingiks venitama. Oli aegu, kui Alec tunnistas, et tal on isa vastu sügavad tunded. Ta ei nimetanud seda armastuseks, kuigi just seda see oli; sest kes oleks saanud teda mitte armastada, mitte armastada temasugust meest, meest, kes säilitas kõigele vaatamata elurõõmu.

Alec vaatas nüüd Mary poole. Tüdruku silmad anusid teda, et ta oleks oma isa vastu kena. Mary oli mõnes mõttes isa moodi, temas oli samasugust headust ning tal tuli nagu isalgi ette rõõmupurskeid, ainult et tema rõõm ei väljendunud, jumal tänatud, luuletamises. Alec naeratas sisimas ja ta silmad jäid tütrele pidama. Mida ta oma eluga peale hakkaks, kui tal poleks Maryt? Tütar oli tema ainus lohutus, tema ainus rõõm. Ühel heal päeval Mary abiellub, ja mis siis saab? Kuid kuni selle päevani, kuni ta tema jaoks olemas on, võib ta temast rõõmu tunda, kestku see siis kaua või viivukese. Ent nähes, milliseks tüdruk oli sirgunud, kartis ta, et nende ühine aeg ei saa olema pikk, sest Mary oli tõeline silmarõõm ja puhkes iga päevaga üha enam õitsele. Tema nahk oli kui rõõsk piim ja roosid ning tema silmad, need polnud tavalised silmad. Mitte kellelgi tema ega Alice’i suguvõsas polnud rohelisi silmi. Ilmselt oli ta need pärinud kaugetelt esivanematelt. Mary silmad olid sügavat selget rohelist värvi, nagu vaataksid alla vette, ja kui nad olid pikkade ripsmete varjus leebed ja niisked nagu praegu, siis tegid nad Aleciga midagi, tekitasid ribide alla pitsituse. Tema armastus tütre vastu oli kui valu, see näris teda vahel, kui ta kartis, et Maryga võib juhtuda midagi halba. Tüdruk oli nüüd tema pikkune ja kasvas veelgi. Kunagi, ja mitte kuigi kauges tulevikus, saab temast iludus, hingemattev iludus, ja ta väärib kedagi paremat kui poisid, kes elavad nende ümbruskonnas. Nende tänavapoolel oli viiskümmend maja ja kogu sellest kambast töötas täiskohaga ainult kolm meest. Need vähesed töölkäijad olid õpipoisid ja niipea, kui neil õpiaeg läbi saab, jäävad nad niisama logelema. See muidugi ei takistanud neid abiellumast. Mõni neist abiellus õpipoisiajalgi ja sai enne kahekümneseks saamist mitu last. Aga Maryga seda juhtuma ei pidanud; ei, jumala eest mitte, kui tema sinna midagi parata saab. Ta ei teadnud veel kuidas, aga ta kavatses Mary tänavalt ning proua Turneri ja ta neljapennise tunnipalga juurest ära tuua. Kas või mingisse poodi, korralikku poodi. See oleks igal juhul midagi prestiižikamat.

Ta oli viimasel ajal käinud igal hommikul instituudi lugemissaalis töökuulutusi vaatamas. Mitte enda jaoks – see oli lootusetu, sest ajalehed ei avaldanud kuulutusi monteerijate jaoks –, aga midagi Maryle. Kui tema ei teinud Mary heaks midagi, siis ei teinud seda üldse keegi. Ema seda ei teeks. Praegune olukord sobis emale. Mary tuli koju pärastlõunal, et süüa õhtust ja vaadata, et kõik oleks isand Jimmy saabumiseks valmis, ning seejärel triikida ja teha muid vajalikke töid, mis ema tema teha jättis, kui läks ise välja raha teenima … Raha teenima! Varem veetis ta poes hommikuti kaks tundi ja ka pärastlõunati kaks tundi, aga nüüd oli ta seal peaaegu vahetpidamata.

„Isa! Kas sa soovid veel teed?”

„Ei, aitäh, kullake. Vaata, aeg lendab.” Ta noogutas väheneva valguse poole. „Ma arvan, et peaksime minema hakkama.” Ta pööras end ümberpööratud ämbril ringi ja tonksas isa rusikaga vastu õlga, lausudes sedapuhku naljatlevalt: „Kuule, sina, õuelaulik!” Sellepeale naersid nad kõik.

Kui nad tule kustutasid ja oma asjad võtsid, ütles Peter: „Jah, ei või iial teada. Naljatoonil võib palju õigeid sõnu lendu lasta. Sa oota ainult, aega veel on. Ma veel naeran selle linna üle, kui mind avaldatakse T.P.-s ja Casselli nädalalehes ja John O’London’is.”

„Õhtuülikond või hommikurõivad, vanaisa?”

„Sa kuula teda! Kuula teda!” hüüdis Peter. Isa ja poeg vaatasid nüüd mõlemad imetlevalt Mary poole ja Peter lausus: „Sa oled nii ääretumalt teravmeelne, et võid endale veel viga teha, tüdruk! Sulle sobiks Punch, mu tüdruk!” Siis korraga, võttes tüdruku näo tugevasti käte vahele, kordas ta: „Õhtuülikond või hommikurõivad? Ja seda kiirelt ja vahedalt nagu nuga. Ma ütlen sulle, et see on Punch’i jaoks just sobiv. Oi, sa mu kullake.” Ta kummardus kähku ettepoole ja suudles Maryt suunurka ning tüdruk embas teda kiiresti, enne kui Peter ära pööras, silmi pilgutas ja hüüdis: „Kuhu, pagana päralt, ma selle panin?”

„Mille, vanaisa?”

„Oma piibu, oma piibu.”

„Sa küsid asja, mida tead isegi.” Aleci hääl oli vaikne pomin, kui ta uksest välja astus ja mööda kitsast, osaliselt koristatud roos- ja peakapsapeenarde vahel käänduvat teerada minema hakkas.

Osmikus surus Mary vanaisale kätte kolmepennise ja Peter hoidis tema kätt kinni, öeldes: „Täh, lapsuke. Täh. Ma maksan sulle tagasi, luban seda. Ühel heal päeval maksan ma selle sulle kuidagi tagasi.”

Peter noogutas endamisi kogu see aeg pead ja Mary sosistas talle: „Ma tean, et maksad, vanaisa. Ja pane tähele,” ta torkas oma nina vanaisa nina juurde, „ma võtan intressi.”

Nad väljusid valjult naerdes onnist ning Peter pani käe tema piha ümber ja hakkas sügaval meloodilisel häälel laulma:

Üks mehehääl hüüdis üle aiamaade: „Lauluvorm on sul täna hea, Peter,” ja Peter hüüdis vastu: „Väga hea, Sam. Väga hea. See on sellest soojast ilmast.”

Nad naersid ja nende hingeõhk moodustas külmas õhus pilvi.

Kui nad Alecile järele jõudsid, kõndis Mary nende vahel ja võrkkotti isale ulatades lausus ta: „Kas sa kannaksid seda, isa?” Siis võttis ta kummalgi käe alt kinni ning nad kõndisid naerdes ja krobedal pinnasel komistades aiamaalt minema.

Biddle Streetile jõudes nad peatusid ja Peter, kes oli ikka veel kõrgendatud meeleolus, hüüdis: „Siin lähevad meie teed lahku, mu armas.” Mary vastas samal toonil ja tema häält jäljendades: „Jää hüvasti. Jää hüvasti, me ei pruugi enam kunagi kohtuda!” Ronald Colman, suur film, eelmise teisipäeva õhtul.” Peter ja Mary naersid jälle ja Alec lausus: „Teie kaks peaksite laskma oma pead kontrollida. Tule nüüd,” ta haaras Maryl käsivarrest. „Või saadetakse heerold välja meid otsima.”

„Üks hetk.” Mary pistis käe taskusse. „Võta, vanaisa.” Ta ulatas vanamehele kaks Mintoed ja too lausus neid vastu võttes: „Oh, Mintoed! Pai tüdruk, ma armastan Mintoesid. Aga tead,” ta suskas sõrme tüdruku poole, „kui ma ühe neist suhu panen, siis kargab su vanaema mulle kraesse nagu marutõbine koer, ausõna, ja vannub siis, et ma püüan oma hingeõhku varjata. Ja et kust ma joogi jaoks raha sain! Ja et tal on kõrini sellest, et ma täis kui tarakan koju kakerdan, ja tema läheb ära Charlie Riddle’i juurde.”

„Ah, jäta.” Alec heitis pea kannatamatult kuklasse ja tõmbas Mary isa juurest eemale.

„Aidaa!” hüüdis Peter.

„Aidaa, vanaisa,” hüüdis Mary vastu. „Aidaa!”

„Ah, aidaa, head aega ja nägemist!” ütles Alec. Siis, olles mõne sammu edasi läinud, vaatas ta Mary poole ja Mary vaatas isa poole. Siis võttis Mary uuesti isal käe alt kinni, nad naersid mõlemad tasakesi ja Mary lausus vaikselt: „Ma armastan teda.” Alec vastas: „Loodetavasti armastad sa teda praegu meie mõlema eest, sest ta väänas selle kolmepennise sinult välja, eks?”

„Ah, isa! Mis tähtsust sel on? Kolmepennine!” Siis meenus talle, et isal arvatavasti ei olnud kolmepennist. Need vähesed vaskmündid, mis ema lubas tal töötu kahandatud abirahast endale jätta – kahandatud selle pärast, et peres käis nüüd kaks inimest tööl –, oli ta arvatavasti kulutanud tänahommikusele üle jõe sõidule. Ta teadis, et isa oli end pisut paremini tundnud, kui tema ja ema tööl ei käinud ja kui ta ühe korra kuus nädalat järgemööda sai köögilauale panna kakskümmend seitse šillingit, nagu oleks see ta palk. Nüüd ta mõtles, et oli olnud rumal, ta oleks pidanud andma selle kolmepennise hoopis isale ja mitte vanaisale.