Читать книгу Puhas kui liilia - Catherine Cookson - Страница 2

Cornice Streeti majas number üheksakümmend viis olid neli tuba, nõudepesuruum ja kaks treppi. Tagahoovis oli tualettruum, mis seisis number 93 omast eraldi, aga pesumaja jagasid nad allkorruse rentnikega, nagu ka oma ainsat veeallikat, hoovis olevat pumbakaevu.

Alice Waltonit oli kuuldud kiitlemas, et tema kodu on kogu tänava kõige paremini sisustatud kodu, ja selles osas oli tal õigus. Kui ta oli 1916. aastal seitsmeteistkümneaastaselt Aleciga abiellunud, oli too just õpipoisiaja laevatehases lõpetanud ja teenis sõja tõttu head raha. 1918. aastaks teenis ta kolm korda nii palju, kui ta isa oli teeninud 1914. aastal. Alice oli algusest peale teadnud, mida ta elult tahab, ja oli kindlalt nõuks võtnud selle ka saada. See otsusekindlus oli toonud ta ühest Church Banki tipus asunud möbleeritud toast Hope Streetile kahetoalisse korterisse ja sealt edasi Cornice Streetile neljatoalisse elamisse. Nad olid saabunud Cornice Streetile 1921. aastal, kui Mary oli neljane ja Jimmy kahene, ning ta oli kavandanud, et nad ei jää sinna pidama kauemaks kui kõige rohkem kolmeks aastaks, sest siis on Maryle vaja juba omaette tuba. Ta ei kavatsenud rohkem lapsi saada, kui seda vähegi vältida andis ja ta oli Alecile selgelt välja öelnud, et too peab midagi ses osas ette võtma. Ta ei teadnud, mida ta täpselt tahtis, et Alec ette võtaks, ja ka Alec ei teadnud, mida ta peaks ette võtma, välja arvatud seda, et midagi peab kasutama. Aga ta ei kavatsenud sel teemal pikemat vestlust ette võtta. Nii et oli see siis juhuse tahtel või asjade nõnda korraldamise tõttu, kuid rohkem lapsi nad ei saanud. See võimaldas Alice’il hakata maja korralikult sisustama.

1923. aastaks oli tal olemas kena eestuba, kus olid kolmeosaline diivanikomplekt, portselanikapp, klaasustega raamaturiiul ja kaks lauda. Põrandat ei katnud mitte linoleum, vaid hall nöörvaip, mis ulatus seinast seina – noil päevil väga uuenduslik. Elutoas võis ta uhkust tunda ülestõstetavate pooltega laua, puhvetkapi, nelja George’i stiilis tooli (ta oli need ostnud kasutatutena ja nende väärtust ta ei teadnud) ning kahe kunagi üht klubiruumi kaunistanud tugitooli üle. Magamistoas oli tal rangeilmeline siidpuidust magamistoakomplekt ja kahekohaline puuvoodi; ei mingeid messingnuppe tema jaoks. Laste magamistoa jaoks pidi ta aga leppima kahe raudvoodiga. Kardinad olid kõik raskest Nottinghami pitsist ja kollaste paberkardinate allservas oli lai pitsiimitatsioon.

Oli 1924. aasta, kui ta vaatas kaugemale ja tema silm jäi pidama Vallikraavi majakesel. Miks oli linna servas paikneval pooleaakrisel maalapil seisvale kuuetoalisele majale pandud selline nimi, polnud selge, sest maapind selle ümber oli tasane ja mingist kraavist, ei märjast ega kuivast, polnud jälgegi. Ta oli sellest majast tihti mööda käinud, kui läks lastega linnast välja jalutama, aga alles siis, kui ta nägi seda tühjana seismas, hakkas ta seda endale ihaldama. Kui ta oli kannatamatusest põlevana sellest Alecile rääkinud, oli tolle esimene küsimus: „Mis on üürihind?”

„Kaksteist ja kuus penni.”

Peaaegu kaks korda rohkem, kui nad maksid praeguse maja eest. Kas ta on hull?

Hull või mitte, oli ta mehele öelnud, ta pidi selle maja endale saama. Ta ei kavatsenud kogu eluks Cornice Streeti sugusel kasimatul tänaval elada ning kellegi teise kööki vaadata ja lasta teistel enda omasse vaadata. Pealegi oli ta juhmardite keskel elamisest tüdinud.

Selle peale oli Alec talle vaikselt öelnud: „Mul on sulle uudiseid, järgmisel nädalal töötame poole kohaga.”

Ning see oli olnud tema Vallikraavi majast unistamise lõpu algus. Siis oli hakanud muutuma ka tema iseloom. Varem olid tema loomuse ebameeldivamad küljed leidnud väljapääsu ta edasipürgimissoovis, soovis saada endale varasemast aina parem kodu, aina paremais rõivais lapsed, aina targemad lapsed. Aleci roll tema auahnetes plaanides oli varustada teda vahenditega, millega saaks vähemalt kaks tema eesmärkidest ellu viia.

Üsna kiiresti sai Alecist tema ärriti, aga kui Alec jäi töötuks, asendus Alice’i ärritus tigedusega, milles ei jäänud palju puudu mehe vihkamisest, ning selle vähese armastuse, mis tal tema vastu veel säilinud oli, koondas ta mitte oma esmasündinule, tütrele, vaid oma pojale Jamesile. James pidi saavutama kõik selle, mida tema isa polnud suutnud.

Nüüd vaatas ta poja poole, kes istus hiirekõrvul koomiksisse süvenenult kõrge kaminavõre nurgas, põlved lõua alla keritud, ja ütles: „Pane see käest ja hakka koolitöid tegema!”

„Mida, ema?”

„Sa kuulsid küll. Pane see rämps käest ja hakka õppima.”

„Aga ema, ma ei õpi kunagi enne, kui olen õhtust söönud.” Ta piilus üles ema poole ja Alice teatas: „Me ei söö enne, kui need kaks on koju jõudnud, ma ei hakka kaks korda kartuleid purustama. Ja kuhu see tüdruk oma arust on jäänud? Kell on juba peaaegu viis ja ta lõpetas kell kaks. Mida rohkem sa siin majas rügad, seda rohkem võidki rügama jääda, keegi ei aita … Kuuled mind või?” Ta hääl oli nüüd kile. „Pane see käest ja hakka õppima!”

Jimmy tõusis, pani koomiksi kokku ja tahtis selle taskusse pista, kuid see kisti talt käest ja Alice karjus: „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa ei topiks asju taskutesse! See ajab need vormist välja. Jumal teab, et niigi on raske sulle riideid muretseda. Võta kuub seljast ja pane see rippuma. Ma olen väsinud seda sulle ütlemast.”

Ta ohkas sügavalt ja lausus vaiksemalt: „Ah, poiss, ma räägin seda sinu enda pärast. Kas sa ei saa aru?” Ta kummardus poisi poole ja too vastas pahuralt: „Mh-mh, ema.”

Selle peale sulges Alice silmad, pigistas käed kokku ja surus need rinnale ning lausus: „Mh-mh, emps. Mh-mh, emps. Mis kasu sul koolist on, kui sa ei suuda isegi tänavakeelest lahti saada? Mh-mh, emps. Sa pole õppinud isegi jah ütlema.”

Poiss seisis langetatud päi ja vahtis oma jalgu ning kui ema teda nurgalaua poole hakkas lükkama, kostis alumise trepiukse avamise hääl. Alice’i lõug värahtas, seejärel tegi ta pea poolringi, noogutades samal ajal, kui see ühe õla juurest teise juurde liikus. „Nad jõudsid koju,” sõnas ta ja marssis üle toa, tõmbas lahti nõudepesuruumi viiva ukse, kust tagatrepp alla viis, vahtis vihaselt Maryt, kes tuli Aleci ees, ja nõudis: „Kus sa oma arust nii kaua olid, preili?”

„Olin isaga.” Mary võttis rääkides kübara peast ja mantli seljast. „Ma … ma sain temaga kokku ja me läksime koos aiamaale.”

„Või läksite aiamaale!” Alice taganes tagasi tuppa, käsi sirutatud õhtusöögiks kaetud laua poole. „See, maadam, on sinu töö. Sa pead kell kolm kodus olema. Terve kuhi pesu ootab triikimist. See on kolm päeva seal vedelnud ja …” Nüüd pööras ta näo oma mehe poole, kuid ei vaadanud talle otsa, kui lõpetas: „Üleval pole tilkagi vett. Ja sütt ka mitte. Kas mina pean üksi kõike tegema?”

Alec ei öelnud midagi. Ta võttis nõudepesuruumis mantli ja mütsi ära, riputas need trepimademe ukse tagumisele küljele, läks väikese akna all oleva laua juurde, millel seisid tinakauss ja emailitud veekann, ning, valanud kaussi vett, pesi käsi, tõmbas puhta käeseljaga üle suu ja seejärel hõõrus niiske pihuga juukseid. Pärast seda läks ta kööki ja võttis vaikselt sisse oma koha laua taga.

Laud oli tööpäeva õhtusöögiks selle aja kohta hästi kaetud. Seal olid suur päts värsket leiba ja klaaskausis suur ruudukujuline tükk margariini; teises klaaskausis oli ploomimoos ja taldrikul olid mõned õhukesed viilud helepruuni pasteeti, servad ääristatud kollase rasvaga.

Tee välja valatud, jätkus söömaaeg mõne minuti vaikuses. Siis kuulutas Alice, nagu poleks ta oma tiraadiga vahet pidanudki: „Kolm korda päevas, iga päev, pean ma väljas käima ja kas keegi mind ait…”

Aleci tassi vali kõlksatus alustassil ehmatas neid kõiki. Tee loksus üle tassi ääre puhtale linale ja Alice vahtis seda, kui mees püsti kargas ja käratas: „Mitte keegi ei sunni sind kolm korda päevas väljas käima! See on su enda kuradima valik. Sa murrad endal selle väljaskäimisega kaela.”

Tema hammaste krigin pani Mary õlgu kühmu tõmbama ja ta ei vaadanud üles, kui Alec vihaselt toast välja sammus; ta ei vaadanud üles enne, kui kuulis trepimademe ust kinni paukumas. Selle heli peale kargas Alice, kes oli justkui korraks olnud mehe äkilisest rünnakust ehmunud, püsti ja karjus nõudepesuruumi poole: „Või et pole vaja väljas käia? Pole vaja väljas käia? Kõigil siin majas hakkaks halvasti minema, kui ma väljas ei käiks. Te kõik käiksite paljajalu ja kannataksite tühja kõhtu! Ja sina …” Ta pöördus Mary poole, kes asutas end lauast tõusma. „Kuhu sa oma arust lähed?”

„Lihtsalt tuppa.” Mary hääl oli ilmetu.

„Sa istud maha ja sööd õhtusöögi lõpuni.”

„Ma ei taha süüa.”

„Sa teed, nagu ma ütlen.” Alice’i käsi tema õlal tõukas ta tagasi toolile ja sabakondi kokkupõrge puust istmega pani ta õhku ahmima.

„Ja kui sa oled lõpetanud, siis võid pesu ära triikida, preilna.”

Nüüd pööras Mary nördinud pilgu üles ema poole. „Täna on teisipäev, teisipäeviti käin ma kinos, sa tead seda.”

„Siis täna sa ei lähe.”

„Lähen küll!”

Alice tõusis vihaselt tütre poole vahtides püsti ja, hääl nüüd vaikne, lausus: „Ah sa hakkad mulle vastu?”

Mary pööras ringi ja vaatas alla taldrikusse. Ta hammustas endale huulde ja ütles: „See on mu ainuke päev nädalas. See maksab kõigest kolm penni, sa tead küll.”

„Olgu see kolm või kuus penni või üldse mitte midagi, täna õhtul sa ei lähe.” Nende sõnadega marssis ta toast välja, läks magamistuppa, haaras sealt oma mantli ja tuli seda kinni nööpides tagasi kööki. Vaadates ühe laua taga istuva tõsise kuju otsast teise otsa, ütles ta: „Nii, te mõlemad teate, mis teil teha tuleb, sinul triikida ja sinul õppida.” Ja läks välja.

Köögis oli vaikne ning vend ja õde ei vaadanud teineteisele otsa, vaid vahtisid mõne minuti kumbki oma taldrikusse, enne kui nad aeglaselt, ühel meelel, sööma hakkasid.

Kui vihm hakkas vastu akent trummeldama, kiirustas Mary nõudepesuruumi ja tuli sama ruttu tagasi, öeldes: „Ta on ilma mantlita välja läinud, ta saab läbimärjaks.”

„Kas ma lähen teda otsima ja ütlen, et ema on läinud?”

„Jah, tee seda. Mine kõigepealt Ellison Streetile. Ta võib seal mõne poe, mõne suletud poe ukseorvas seista, või siis Ormond Streetil.”

„Jah. Jah.”

„Ja näed, pane oma vana vihmamantel selga, muidu saad ise ka läbimärjaks. Ja väljas on jäiselt külm.”

Poiss oli tänulik, kui Mary talle mantlit selga aitas. Ta ei teadnud, miks see nii on, sest emalt saadava lahkuse vastu ei tundnud ta kunagi tänulikkust. Samasugust meeldivat tunnet tundis ta siis, kui isa talle mõne lahke sõna ütles. Ta teadis, et isale meeldib Mary rohkem kui tema, aga tal polnud sellest midagi, igatahes mitte eriti, sest Mary meeldis talle ja puha. Ometi teadis ta, et tunneks end paremini, kui isa temast rohkem välja teeks, sest ta pidas isast palju, öelgu ema mis tahes. Isa polnud süüdi, et tal tööd polnud, aga ema rääkis just nagu oleks. Tema klassi poistest käis ainult neljal poisil isa täiskohaga tööl. Kahe isal oli osalise koormusega töö, kõik ülejäänud olid nende omaga samasuguses olukorras, nii et miks pidi ema isa kallal võtma, nagu ta seda tegi?

Ta leidis Aleci ühe barrikadeeritud poe ukseorvast, selle poe, mis oli suletud siis, kui laevatehaski suleti. Ta astus vihma käest katuse alla ja seisis isa kõrvale ning lausus silmi pilgutades ja üles tema poole vaadates: „Ta on läinud, isa.”

„Kes ta? Kassiema?”

Sellisest isa suhtumisest ei saanud ta aru. Ta lausus vaikselt: „Ema on läinud, isa.”

„Nii on juba parem. Kas sulle koolis kombeid ei õpetata?”

Jimmy ei vastanud selle peale midagi, vaid ütles: „Mary palus sul tagasi tulla. Ta hoiab potti soojas.” See viimane oli tema enda väljamõeldis, aga tal oli hea tunne, et oli selle peale tulnud.

Alec vaatas alla poisi poole, pani siis käe talle õlale ja käe all poorset vihmamantlit tundes sõnas: „Sa poleks pidanud välja tulema, sa oled läbimärg.”

„Siis oleme mõlemad samas seisus.” Poiss naeratas talle ja nüüd naeratas Alec vastu ja andis talle kerge vopsu vastu kõrva. Seejärel astusid nad välja kallava vihma kätte …

Kell oli seitse, kui tuli vanaema McAlister. Mabel McAlister oli oma tütre vanem koopia. Tal olid samasugune kitsas nägu, terav nina ja sama väike üleliia pruntis suu, näojoon, mis oli tema tüüpi näoga vastuolus; tema juuksed olid helepruunid, peene tekstuuriga ja hõredad ning turritasid tuttidena sinise viltkübara alt välja. Kuid tema näos oli ikka veel näha jälgi kunagisest kaunidusest. Ta oli kuuekümne kolme aastane ja kui ta oli olnud kolmkümmend neli, nagu on Alice praegu, oli ta arvatavasti näinud välja samasugune ja olnud nagu Alicegi täielikus teadmatuses sellest, et tema kena välimust rikub pirtsakuse pitser.

Vanaema McAlister vaatas kõrge briketitule ääres tugitoolis istuvat väimeest ja juba tema toon oli süüdistav, kui ta lausus: „Ta pole veel tagasi tulnud?”

„Ei.” Alec tõusis püsti. „Ta on natuke hiljaks jäänud, aga ta peaks iga hetk tulema. Istu. Ole hea, istu. Kas ma teen tilgakese teed?”

„Ei, ei, tänan. Ma alles hiljuti jõin teed.” Ta potsatas vastas asuvasse tooli ja Alec võttis uuesti istet. Vanaema polnud rääkinud sõnakestki Maryga, kes triikis kööki toodud nõudepesuruumilaual pesu, ega öelnud sõnagi ka Jimmyle, kes istus ja tegi koolitöid. Kuid kui ta oli mõne hetke sirutanud üht ja seejärel teist jalga, just nagu krampi lõdvestades, pani ta jalad uuesti kokku, käed süles vaheliti, vaatas Alecile otsa ja küsis: „Ei midagi?”

„Ei, ei midagi.”

„Ted Bainbridge, tead, see, kes elab minu kõrval, tema sai eelmisel nädalal Wallsendis tööd.”

„Siis tal vedas. Me käisime täna hommikul seal, meid oleks seal tööle võtmise asemel peaaegu vahele võetud.”

„Noh, ei tohi sinna minnes rahutusi põhjustada.”

„Kes on öelnud, et me põhjustasime rahutusi?” Alec tõstis häält. „Me läksime tööd otsima. Meile oli öeldud, et seal on tööd pakkuda. Rahutusi! Mis tähendab rahutusi põhjustada?”

„Vaata, mis eelmisel aastal North Shieldsis juhtus. Räägitakse, et seda tegi Shieldsi kamp ja meilt sinna läinud mehed ässitasid neid.”

„Jumal küll!” Alec liigutas aeglaselt pead. „Neid pole vaja ässitada, nende abirahasabad on sama pikad kui meil. Sa räägid sellest demonstratsioonist. Nad avaldasid meelt …”

„Demonstratsioonist! Parem rakendagu oma energiat töö otsimiseks.”

„Oh taevane aeg!” Alec pomises neid sõnu justnagu palvetades. Kas sai Alice’ile süüks panna, et ta käitus nii, nagu ta käitus, kui teda oli kasvatanud see, kes praegu seal istub? Kui maailmas üldse mõni juhmard on, siis on see tema.

„Ta on kauaks jäänud.” Mabel McAlister vaatas toas ringi, tema silmad jäid pidama Maryl ning ta lausus: „Su ema on kauaks jäänud. Mine vaata, mis teda kinni hoiab.”

Mary ei vastanud vanaemale, vaid vaatas isa poole, ja kui see talle peaaegu vaevumärgatavalt noogutas, pani ta triikraua restile ja ütles isale: „Kas sa võtaksid kuumuti tulest välja, isa?” Siis lahkus ta toast ja läks oma magamistuppa, kus võttis oma töömantli, nööpis selle kurguni kinni, sidus rätiku tihedalt pähe ja läks eestrepist alla ja esiuksest välja, et ei peaks köögist läbi minema ja uuesti vanaema nägema. Ta ei sallinud vanaema McAlisteri.

Nende maja oli tänava ülemises otsas eelviimane ja selle allotsas oli härra Tolletti pood, kus ema tööl käis.

Härra Tollett oli Mary meelest kena mees, teistmoodi. Ta oli seal poes olnud ainult ligikaudu neli aastat; ta tuli ja võttis poe üle pärast oma isa surma. Tema isa ja ema olid surnud kuuajase vahega, see oli olnud väga kurb. Mõni arvas, et nad olid surnud murest, sest olid pidanud oma teised kaks poodi võlgade pärast sulgema.

Koju naastes oli härra Tollett olnud poissmees, kuid õige pea pärast tagasitulekut abiellus ta ühe Newcastle’i rikkast linnaosast Jesmondist pärit tüdrukuga. Jutustati, et see naine ei rääkinud peaaegu ühegi naabriga. Mary oli teda näinud kõigest korra või paar, sest poes ei näidanud ta oma nägu kunagi. Ta polnud inetu, kuid oli olnud kuidagi ninakas. Eelmisel aastal oli ta aga ära surnud ja jätnud endast maha kõigest aastase lapsukese. Sellest ajast oli ema käinud härra Tolletti juures tööl. Alguses tegeles ta ainult lapse, majapidamise ja toiduvalmistamisega, nüüd aga oli ta ka poes abiks. Ta käis seal kolm korda päevas, isegi pühapäeviti.

Poolele teele jäi kitsas tänav, mis viis Crowdon Roadile. Põiktänava vastas kõnnitee serval oli tänavalamp, mille ümber mängis alati kari lapsi, aga täna neid ei olnud, sest sadu oli tugev. Ometi märkas Mary tänavalambile lähenedes kaht ähmast kuju, kes teisel pool teed tuulises põiktänavas vihma eest varjus seisid, ja kui ta nad ära tundis, hakkas tema süda pisut kiiremini lööma. Need olid Hughie Amesden ja Paul Connelly.

See oli nagu alati Paul Connelly, kes temaga juttu tegi. „Tere, Mary,” ütles ta.

Tüdruk peatus kõhklevalt, jäädes keset kõnniteed lambi valgussõõri seisma. „Tere,” vastas ta.

„Lähed kuhugi?”

„Ainult poodi.” Vastates vaatas ta Pauli poole, kuid ei näinud midagi peale Hughie. Tal ei tarvitsenudki Hughiet vaadata, et teda näha; ta nägi teda öösiti nii selgesti, kujutades ette, kuidas poiss tema voodi äärel istub ja temaga räägib. Aga see, et poiss temaga kõneleks, oli, nagu ta teadis, niisama võimatu kui see, et ta leiaks ta oma voodiservalt istumas, sest ta ei rääkinud Maryga kunagi. Ühe korra oli ta öelnud „Tere”, aga see oli ka ainus kord, kui nad olid sõnu vahetanud, kuigi Mary oli teda tundnud alates sellest ajast, kui oli kümneaastane. Hughie oli nii ilus, et isegi tema naha tekstuuri oli valus vaadata; tema nägu oli pikk ja kahvatu, sügaval asetsevad silmad olid tumedad, kuid juuksed olid heledad ja lainelised.

Kõigile neile voorustele lisandus ka Hughie pikkus. Ta oli ümberkaudsete tänavate pikim poiss, nüüd vist küll juba kuus jalga täis, kuigi ta oli ainult seitsmeteistkümneaastane. Mary ei unusta kunagi seda päeva, mil ta mõistis, et armastab Hughiet. See juhtus eelmisel suvel ühel pühapäevaõhtul. Proua Turner oli andnud talle ühe kleidi. Ta oli selle ümber teinud ja tundis end selles kenana, niisiis oli ta õhtul kirikusse läinud, sest kirikus näeb sind ju rohkem inimesi. Kui sealt hiljem välja tulla, seisavad inimesed kiriku juures ja vaatavad sind. Ja Mary tahtiski, et kõik näeksid tema uut kleiti, sest tal polnud sellist kunagi varem olnud. Veelgi enam, ta oli pidanud selle pärast võitlema, sest ema oli seda endale tahtnud: ema võttis endale enamiku asju, mille proua Turner talle andis, sest emale meeldis end uhkelt riidesse panna. Kleit oli tuhmkollane, mitte kirev. Ta ei teadnud, mis materjalist see on, aga see meenutas peent villast riiet. Kleidil oli nelinurkne kaelus ja pikk puhvis seelikuosa. Enam tal seda kleiti polnud, ema oli selle ära põletanud. Ta oli selle ühe nende tüli ajal tulle visanud. Kuid tol pühapäeva õhtul olid Paul Connelly ja Hughie Amesden teeraja lõpus seisnud. Ta silmas neid kohe, kui oli kirikutrepist alla astunud, sest Hughie Amesden oli alati teistest peajagu pikem. Mary mäletas, kuidas ta oli nende poole sammunud ja kuidas siis oli juhtunud midagi äärmiselt veidrat. See oli ilus, aga hirmutav. Ta nägi, kuidas Hughie Amesden kadus aeglaselt heledasse valgusse; temast ei jäänud midagi järele peale heleda valguse, see varjas isegi Paul Connellyd. Ja teine imelik asi oli see, et ta ei mäletanud, kuidas ta neist mööda sai. Ta oli juba terve tänava jagu eemal, kui lõpuks jälle mõistusele tuli ja mõtles, et kuhu see Hughie küll kadus. Ning ta oli ringi keeranud, ja seal nad olidki, päris tänava teises otsas, ja ta polnud märganudki, et oli neist möödunud. Mary oli siis seal paigal seisnud, käsi kõril, ning õhku ahminud ja köhinud, ning üks mööduv naine oli jäänud seisma ja küsinud: „Kas sinuga on kõik korras, kullake?” Ta oli Maryl käsivarrest kinni võtnud ja lisanud „Sa ju värised üleni, tüdruk, sa oled külmetanud.”

Mary oli naisele noogutanud ja siis edasi läinud; ja ta oli mõistnud, et armastab Hughie Amesdeni, et oli teda armastanud kogu selle aja, sellest ajast saadik, kui Hughie oli sinnakanti elama tulnud, kui Mary oli kümnene. Kuid poiss polnud temaga kunagi, mitte kunagi rääkinud, välja arvatud see üksainus kord, kui nad kinosabas seisid. Poiss oli tulnud Mary kõrvale, seisnud ning lausunud: „Tere.” Ja Mary oli talle samuti tere öelnud. Siis oli Hughie läinud kuuepennisele ja Mary kolmepennisele seansile.

Paul Connelly aga tahtis kogu aeg temaga juttu teha. Kuid tema ei talunud Paul Connellyd. Ta ei saanud aru, miks Hughie Amesden ja Paul on sõbrad, sest Paul oli Hughiest poole lühem, nad olid koos nagu karikatuur.

Nüüd kergitas ta oma vihmamärgi ripsmeid ja vaatas Adonist ning too vaatas talle vastu. Seepeale langetas Mary pea ja pomises: „Ma pean minema, ma lähen emale järele.”

Kumbki poiss ei öelnud selle selgituse peale midagi ning kõik kolm vahtisid üksteist veel ühe hetke, seejärel pöördus Mary kohmakalt ringi ja jooksis mööda tänavat edasi. Ta värises jälle, ta värises alati, kui Hughie Amesdenit nägi.

Kui tüdruk poe juurde jõudis, polnud lävepakul ühtegi last üles-alla hüppamas ega kõnniteel kastanivõitlust pidamas. Ta küünitas näo aknale lähemale ja nägi, et pood on tühi. See oli haruldane, sest härra Tollett müüs peaaegu kõike kella poole kaheksast hommikul kaheksani õhtul ja pühapäeviti kuni kella kümneni, sest alati leidus kedagi, kes midagi tahtis.

Pood asus tänavanurgal, üks aken oli Cornice Streeti, teine Benbow Streeti pool, see lühike tänav oli ühenduses Crowdon Roadiga. Poe tagauks asus Benbow Streetil ja see viis tagahoovi, mis oli peaaegu kogu aeg täis igasuguse kujuga ja igas suuruses kaste. Poe taga oli kaks ruumi, mida kasutati laona. Suuremas laos hoidis härra Tollett oma võipütte, juustukerasid ja jahukotte, seal olid laes naelad, mille otsa ta riputas peekoniküljed. Teist ruumi kasutati kartulite ja aedviljade ladustamiseks. Tagahoovist esimesse ruumi viiva ukse ülemine osa oli klaasist. Selle ukse kõrval oli teinegi uks, mis viis hoonepoolde, mis oli kunagi olnud eraldi maja. Alumine korrus oli muudetud garaažiks, aga ülemisel korrusel, kus oli varem olnud neli tuba, olid seinad ja põrand maha võetud ja see oli liidetud poega. Kõik see kokku oli üks suur maja. Mary oli vaid ühe korra ülemisel korrusel käinud ja elutuba näinud, aga selle suurus oli teda rabanud. Härra Tollett oli lasknud kaks tuba üheks liita, seal oli väga kena. Ema oli ta sealt minema kihutanud. Ta oli öelnud, et ei tohi segama tulla, et härra Tollett ei taha, et inimesed tänavalt sinna tuleksid. Ta oli tahtnud emale öelda, et ta pole inimene tänavalt, ta on tema tütar, kes oli tulnud talle isalt sõnumit tooma.

Ta sammus nüüd majja viiva ukse poole, kui silmas äkki vihmamärja klaasi taga üht siluetti välja joonistumas. See oli tema ema. Ta aitas ehk tellimusi valmis panna. Samal ajal, kui ta käsi liikus ukselingi poole, lähenes ta nägu klaasile ja nüüd nägi ta mitte ainult oma ema, vaid ka härra Tollettit, ning märkas, et nad rääkisid omavahel midagi.

Ruum oli eredalt valgustatud, kuid vihmamustriline klaas moonutas ema näojooni ja algul arvas ta, et just see oli põhjus, miks ema nägi teistsugune välja. Siis langes ta käsi lingilt ja ta piilus teraselt aknast sisse. Ema nägi tõepoolest teistmoodi välja, kuid mitte märja klaasi tõttu. Ta polnud ema kunagi sellisena näinud. Ema vaatas härra Tollettile otsa ja tema ilme oli leebe ning anuv, ta paistis noorena. Mary märkas, et ta niisutas aina huuli. Ta nägi, kuidas härra Tollett pea langetas, sellal kui ema muudkui rääkis; tuule ja vihmarabina tõttu ei kuulnud ta, mida too ütles. Ent nüüd silmas ta, kuidas härra Tollett võttis midagi toolilt. See oli ema mantel. Mary jälgis, kuidas ema selle selga pani; nüüd oli tema pea norus.

Kui härra Tollett korraga ukse poole tuli, hüppas Mary tagasi ja oleks peaaegu seina äärde kuhjatud kastide otsa kukkunud. Kui tuult poleks olnud, oleksid nad kindlasti kuulnud, kuidas ta nende kõrval rüseles. Mary seisis paigal, selg vastu ülalt kinnist vihmaveetoru surutud, ja vesi pladises talle kaela ning muutis ta nägemise peaaegu olematuks, aga tüdruk ei julgenud kätt tõsta, kartes nende tähelepanu tõmmata, sest nüüd olid nad hoovis.

Ta kallutas pea veejoa alt ära ning nägi ukseavast paistvas valgusjoas härra Tollettit ja ema. Härra Tolletti käsi oli välisuksel ning ta lausus: „Mitte, et ma oleksin tänamatu, Alice, seda mitte, aga … aga see poleks õige. Alec on tubli mees, ma olen tundnud teda aastaid, ta on tubli mees.”

Nüüd kuulis Mary ema peenikese ja vihase häälega lausumas: „Või tubli mees! Sa ei tea midagi. Ta ei vaja mind ega mina teda, meie vahel pole midagi olnud, juba aastaid. Ma räägin sulle, Ben …” Järgnes vaikus, nagu oleks keegi talle käe suule pannud.

Härra Tollett hoidis tagaust lahti ja Mary nägi, kuidas ema sellest aeglaselt välja tänavale astus. Ta nägi, kuidas härra Tollett riivi kinni lükkas, hetkeks peatus, käsi ikka veel riivil, ja seejärel tagaukse poole pööras. Ta arvas kuulvat teda pomisemas: „Halastaja jumal!”, aga ta polnud selles kindel. End liigutada kartes jäi Mary paigale, kuni kuulis nõrgalt läbi ukse poekella helinat. Ta ootas veel paar minutit, avas siis riivi ja läks välja tänavale ning kummalisel kombel ei mõelnud ta mitte emast ja härra Tollettist, vaid isast, ning kordas mõttes endamisi: „Oh, isa, isa.”

Alles siis, kui ta oli juba peaaegu koju jõudnud, mõtles ta, et ema tahab härra Tollettiga jalga lasta, ta ise pakkus ennast härra Tollettile. Tüdrukule meenus ähmaselt, et ema oli tundnud härra Tollettit umbes sama kaua, kui oli tundnud isa. Siis oli härra Tollett läinud ära lõunasse tädi juurde elama ja oli töötanud autotehases – või oli ta mingil muul moel autodega seotud, see kõik oli väga hägune –, aga ta mäletas, kuidas isa oli sellest vanaisaga rääkinud ja öelnud: „Ta ei taha poodi pidada; ta ei kannatanud neid poode, sellepärast ta ära läkski.”

Isa polnud tööta jäämisest saadik olnud õnnelik, aga viimasel aastal, sellest ajast saadik, kui ema oli härra Tolletti juurde tööle läinud, oli tema õnnetuolek süvenenud. Ja põhjus peituski selles. Ta teadis, et ema tahab härra Tollettit.

Kui oma esimese armastuse Hughie nägemisele reageeris Mary keha värisemisega, siis nüüd, oma pideva armastuse – isa – häda tajudes tundis ta lausa ahastusele sarnanevat füüsilist valu. Isa pidi end küll hirmjubedalt tundma, sest ta armastas ometi ema. Ta ju pidi teda armastama, kui oli temaga abiellunud? Ja pidi teda siiani armastama, sest muidu poleks ta nii haavatud olnud. Nii arutles Mary.

Oh, ema! Ta vihkas oma ema. Nüüd ei tundnud ta enam kahetsust, et aeg-ajalt ema surma ihkas. Kuidas ta oleks tahtnud praegu tuppa minna ja öelda: „Ma nägin sind härra Tollettit ihaldamas. Sa oled vastik, just seda sa oled, sa oled vastik.” Kui ema talle kraesse kargab, on tal lihtne talle vastu hakata ja tunnistada, et teab tema sahmerdamisest kõike. Aga ta ei tohtinud seda teha, isal oli niigi raske.

Kui ta tuppa astus, hakkas Alice tema kallal peaaegu kohe võtma. „Läksid mind otsima, jah? Siit poe juurde on sirge tee. Kas sa muutsid end nähtamatuks, et ma sind ei näinud?” Ta astus tütrele lähemale ja karjus: „Kui sa olid seal põiktänaval, preili, ja seal kellegagi sahmerdasid, siis ma võtan sult naha maha …”

Aga ta ei saanud lõpetada, sest tütar kähvas talle vastu: „Jää vait!”

Nad jõllitasid teineteist pärani silmi, samal ajal kui Alec, Jimmy ja vanaema McAlister neid vahtisid, ning kõik kolm imestasid, et Alice kätt ei tõstnud ja tütrele ei virutanud. Alice ei teinud muud, kui tõmbas sügavalt hinge, pööras ringi ja lõi pliidil olevat raudpanni, vajutades selle hooga sütesse, justnagu soovides selle pooleks murda.

Mary võttis aeglaselt märjad riided seljast, läks emast mööda ja astus oma magamistuppa. Voodijalutsis seistes võttis ta selle raudvõrest kinni ning õõtsutas end selle kohal edasi-tagasi. Ema teadis, et ta teadis. Vahest hakkab ta nüüd kartma ja võtab aru pähe. Ja sellest võib veel midagi head sündida. Ema ei tõsta enam kunagi tema vastu kätt, sest kui ta seda teeks, siis ütleks Mary talle: „Tee seda, tee seda ainult,” ja sellest piisaks. Naljakas, kuidas asjad käivad.