Читать книгу Rikka mehe võltspruut - Catherine Mann - Страница 5

Ainult üks asi on veel hullem kui igava valge puuvillase aluspesu kandmine just sel õhtul, kui sa oma salafantaasiate mehega voodisse jõuad.

See, kui mees enne koitu minema kõnnib.

Ashley Carson tõmbus teki all pingule. Ta jälgis ripsmete vahelt, kuidas ta uus kallim vaikselt rätsepapükste lukku kinni tõmbab. Ashley oli astunud julge sammu – enda jaoks täiesti ebahariliku – ja läinud eelmisel õhtul Matthew Landisega voodisse. Ta ikka veel kirvendav rahuldatud keha rõõmutses riski üle. Kaine mõistus ütles aga, et ta oli teinud puraka vea ei kellegi teise kui Lõuna-Carolina silmapaistvaima senaatorikandidaadiga.

Magamistoa aknast piilus sisse kuukiir, mis läigatas mehe tumedatel lühikeseks lõigatud, kuid Ashley sõrmedest ikka veel sassis juustel. Laiad õlad tõid esile lumivalge särgi, mis oli ikka veel tärgeldamisest kange, kuigi Ashely oli selle tal seljast rebinud vaid mõne tunni eest, kui nende nõupidamine Matthew’ kampaaniaõhtusöögi korraldamise üle naise restoranis, mis oli ühtlasi kodu eest, oli võtnud ootamatu pöörde mööda koridori magamistuppa.

Matthew võis olla tõesti tehtud unelmatematerjalist, kuid seejuures üsna ohutu, kuna Ashley meelest polnud mingit võimalust, et neil võiks midagi välja tulla. Naine eelistas paikset ja vaikset elu, millesse kuulusid tema äri ja lihtsad rõõmud, mida kasuperes kasvanud tüdruk polnud õppinud pidama enesestmõistetavaks. Mees töötas rambivalguses esindajatekoja mõjuka liikmena, kes oli ühtviisi vilunud nii läbirääkimistes oluliste seaduste üle kui ka haamri vibutamises sotsiaalmajade ehitusplatsil.

Inimesi tõmbas tema loomupärane karisma ja sihikindlus.

Matthew sirutas käe nurgatooli leenil rippuva pintsaku järele. Kas mees jätab hüvasti või kõnnib lihtsalt minema? Ashleyle meeldinuks mõelda, et Matthew räägib temaga, kuid ta ei suutnud taluda mõtet avastada, et tegelikult on asi vastupidi. Ta ajas end istuli, lilleline voodilina vastu rinda tõmmatud.

“See põrandalaud ukse juures kriuksub, Matthew. Äkki tasuks sellest mööda astuda, muidu kuulen, kuidas sa välja hiilid.”

Mees peatus ja ta laiad õlad kangestusid, enne kui ta ümber pöördus. Ta polnud habet ajanud ning õrn tüügas oli tihenenud hoopis tumedamaks süüdlasliku läike all smaragdrohelistes silmades, mis olid aidanud tuua mehele koha USA esindajatekojas. Viie kuu pärast, novembris, võib Matthew juba vabalt olla kena seksikate silmadega senaator Landis, kui ta võidab koha, mis tema emast tühjaks jääb.

Kiire silmapilgutusega maskeeris Matthew oma emotsioonivirvenduse. “Vabandust? Ma ei ole kusagil hiilinud sestpeale, kui olin kaksteist ja üritasin varastada nõo madratsi alla peidetud ajakirja.” Mees torkas lipsu taskusse. “Ma panin riidesse.”

“Minu viga.” Naine lipsas voodist välja, lina ikka veel ümber palja keha. Tuba lõhnas aroomisegu ja muskuse järele, ent Ashley ei lasknud sellel mõtteid mujale viia. “Alates eilsest on sul tekkinud kerge samm ja kalduvus sokkides ringi kõndida.”

Ashley nookas Gucci kingade poole, mis tilpnesid mehel sõrme otsas.

“Sa magasid nii raskelt,” sõnas mees lihtsalt.

Palju vaimustavat seksi kipub naise ära väsitama. Nähtavasti polnud Ashley saavutanud sama tulemust mehe juures, kuigi ta ei kavatsenud lüüasaamist Matthew’le tunnistada. “Kui viisakas sinust.”

Mees laskis kingad põrandale kukkuda ja torkas need teineteise järel varba otsa. Nähes tema kalleid jalanõusid oma kulunud puupõrandal, mida kattis puuvillane kaltsuvaip, tundis Ashley tahtmatult, et see läikima löödud senaator ei ole tema maailmas oma kodus. Paha lugu, kuid see meeldetuletus ei vähendanud soovi meest uuesti oma voodisse tirida.

“Ashley, eilne öö oli vaimustav…”

“Lõpeta kohe. Mul ei ole vaja lamedusi ega selgitusi. Me oleme mõlemad vabad täiskasvanud, kes ei käi ei teineteise ega kellegi muuga.” Naine haaras vannitoa ukselt messingkonksu otsast froteehommikumantli. “Tegelikult ei ole me isegi sõbrad. Rohkem ärituttavad, kes juhtusid nautima hetkelist ligitõmmet.”

Olgu, võib-olla mehe jaoks hetkelist. Ashleyl endal oli suu mehe järele vett jooksnud kõik need vähesed korrad, kui nad olid kohtunud, et kavandada Matthew’ seltskondlikke üritusi Ashley Beachcombersi restoranis ja baaris.

“Tore, siis suhtume asjasse ühtviisi.” Mees toetas käe uksepiidale ja ta kullast mansetinööbid lõid kiiskama.

“Sa peaksid minema hakkama, kui tahad jõuda õigeks ajaks koju, et riideid vahetada.“

Matthew kõhkles naise kolme pika südamelöögi aja ning pööras siis kannal ringi. Ashley kõndis mehe kannul mööda oma lõunaosariikide sõjaeelsest elumajast ümber ehitatud restorani koridori. Ta pidas restorani koos oma kahe kasuõega ja oli hiljuti, pärast õdede abiellumist ja väljakolimist, asunud elama kontori tagaruumi, kus kandis hoolt arveraamatute eest ja hoidis ka silma peal kogu majal.

Muidugi, kui nad kingipoest mööda halli suundusid, kriuksus mehe enesekindlate sammude all rohkem kui üks põrandalaud. Ashley keeras mehe pilku vältides eesukse lukust lahti. “Saadan tuluõhtusöögi lepingu allkirjastatud koopiad su kampaaniajuhile.”

Eelmisel õhtul oli Matthew jäänud pärast ärilõunat restorani, et ajada joonde viimasele hetkele jäänud paberimajandus. Ashley poleks osanud aimata, kui sütitav võib olla pelgalt see, kui nende kehad teineteist riivavad. Tema fantaasiad sellest mehest olid alati keerelnud hoopis eksootilisemate stsenaariumide ümber.

Kuid need olid ainult fantaasiad. Kuigi Matthew püüdis oma tundeid varjata, ei jäänud naisele märkamata, kui kiiresti oli mees püüdnud tema toast minema saada. Lapsena oli Ashleyl tulnud piisavalt tihti taluda äratõukamist nii vanemate kui ka isegi klassikaaslaste poolt. Nüüd hoidis uhkus ta selja sirgemana kui seljatugi, mida ta oli olnud sunnitud võitluses lülisambakõverdusega kandma.

Matthew toetas peopesa mahagonuksele. “Ma helistan hiljem.”

Muidugi. Päris kindlasti. “Ära helista.” Ashley ei tahtnud oodata telefoni juures või, veel hullem, anda alla alandavale kihule ise mehele helistada ning jääda toppama automaatvastaja vanglasse. ”Lõpetame selle vahejuhtumi samal toonil, kust see algas. Asjalikult.”

Ashley sirutas käe. Matthew silmitses teda ettevaatlikult. Ashley tundis, et suudab vaid uhkuse toel oma hoiaku säilitada. Mees võttis ta käe, kuid ei surunud seda, vaid lihtsalt hoidis, ning kummardus siis, et suudelda…

Põske.

Pagan.

Mees astus välja niiskesse suveöösse. “On alles pime. Sa peaksid tagasi magama minema.”

Magama? Ta tegi ilmselt nalja.

Jumal tänatud, et Ashleyl oli pärast Matthew lahkumist küllalt tegemist, sest ta oli kindel, et und tal küll ei tule. Ta vaatas, kuidas mees suundus kiirel sammul trepist alla varjulise parkla poole, kus praegu seisid ainult mehe Lexuse sedaan ja tema enda tilluke Kia Rio. Mida ta ometi teeb, vahib ainiti mehele järele? Ashley lükkas ukse valju klõpsatusega kinni.

Kogu ta tasakaal kadus. Uhkus oli alles, kuid võime püsti seista oli tõsiselt kahtluse all. Ashley vajus fuajees seisva vanaaegse kassaaparaadi kõrval leti vastu.

Ta ei saanud isegi Matthew’d süüdistada. Ta ise oli olnud kogu öö vägagi valmis osaline. Nad olid köögis, kus Ashley tahtis anda mehele maitsta küpsetisi, mille ta õde oli tuluõhtusöögi menüüsse lisanud. Kõrvuti külmiku ees seistes olid nad teineteist riivanud – korra, siis veel ja veel.

Matthew’ käsi oli aeglaselt tõusnud, et pühkida naise suunurgast kreemikübet…

Ashley oli oma valge puuvillase pesu täiesti unustanud, kuni Matthew oli selle teel magamistuppa tal seljast koorinud. Ja siis polnud ta järgnenud tundidel suutnud suurt millestki mõelda.

Ashley marraskile kriimustatud tunded vajasid tõsist lohutust. Naine vaatas kingipoodi ja ta pilk jäi pidama raamil, millele oli välja pandud vanamoeline pesu. Ta astus paljajalu kahvaturoosast atlassist 1920. aastate stiilis öösärgi juurde, mis rippus toru ühes otsas. Ta sõrmed puudutasid laiu pitsiribasid, mis olid õmmeldud risti üle pihaosa ning ääristasid allserva ja V-kujulist kaelust.

Kuidas oli Ashley lapsepõlves ihaldanud kahisev-pehmet pesu, kuid pidanud alati leppima praktilisema puuvillase, vastupidavama kangaga, mida seljatugi nii lihtsalt katki ei rebinud. Enam ta tuge ei vajanud. Ta vasak õlg oli paremast vaid õige pisut kõrgemal, see oli märgatav üksnes siis, kui keegi teadis vaadata. Ent kuigi ta oli toest loobunud, kui see oli oma ülesande täitnud, tundis Ashley ikka veel südames iga selle vööti.

Ta võttis riidepuu torult ja kiirustas luuleraamatute riiulitest ning näidismullivannist mööda restorani tualettruumi. Kahju, et ta polnud seda eile kandnud. Tõenäoliselt poleks öö Matthew’ga teisiti lõppenud, kuid vähemalt oleks ta vajutanud enda rahulduseks mehe mällu hoopis seksikama jälje.

Kiire õlaliigutus ja hommikumantel vajus põrandale naise jalgade ümber.

Ashley ei vaadanud peeglisse – see komme oli ammust ajast sisse harjutatud. Selle asemel keskendus ta öösärgi ilule. Hiljutistel pruudiõhtutel oli ta kinkinud oma mõlemale kasuõele täpselt samas stiilis öösärgid.

Atlass libises mööda nahka nagu jahe dušš kirglikust seksist ikka veel õhetaval kehal. Ashley vajus gobeläänkattega Prantsuse restauratsiooni aegsele lamamistoolile, mille ta oli hankinud ühelt häärberi oksjonilt. Et meeleline rahuldus oleks täiuslik, süütas ta enda kõrval küünla. Limpsavate leekide varjud luitunud tapeedil, õhus kerkiv rahustav lavendliaroom.

Ashley vajus aistingute pehmesse pilve ja sundis sügavalt hingates viha vabalt voogama. Ta tõmbas peale dekoratiivse afgaani vaiba. Võib-olla õnnestub tal siiski sekundiks suigatada.

Ajatu hulk lõdvestavaid hetki hiljem hingas Ashley uuesti sügavalt sisse. Ja hakkas köhima. Ta ajas end istuli ja tundis ninas mitte lavendli, vaid…

Suitsulõhna.

Matthew Landis silmitses suvepäikest, mis hakkas just ookeani kohale kerkima, ja nägi kurja vaeva, et ennast koguda ja söandada uuesti trepist üles ronida, et tuua ära diplomaadikohver, mille ta oli Beachcombersisse unustanud.

Mees keeras auto teist korda sel päeval parklasse, tagasi sinna, kust oli alustanud – Ashley Carsoni juurde. Matthew tundis uhkust, et ei teinud tänu hoolikale plaanipidamisele kunagi valesammu. Kuid impulsiivne vahekord Ashleyga polnud päris kindlasti kavandatud.

Riigiteenistujana oli Matthew tõotanud teenida inimeste huve, teisi, eriti haavatavaid, kaitsta ja aidata. Ometi oli ta eile öösel ära kasutanud üht kõige haavatavamat naist, keda tundis.

Matthew oli voodikaaslaste valimisel alati hoolikas, sest kuigi ta ei kavatsenud kunagi abielluda, ei saanud ta kindlasti ka mungana elada. Ta oli oma osa igaveseks kätte saanud juba kolledžis – ainult selleks, et kaotada ta siis haruldase kaasasündinud südamerikke tõttu. Matthew ei saanud isegi võimalust Danat oma perekonnale tutvustada. Keegi ei teadnud tänase päevani nende kihlusest. Mõte jagada seda kellegi teisega oli alati tekitanud tunde, nagu loobuks ta osast nende lühikesest koos oldud ajast.

Pärast seda oli Matthew keskendunud magistrikraadi saamisele Duke’i ülikoolis ning valinud perekonna traditsioonilise poliitikukarjääri. Pärandus andis talle võimaluse teenida teisi, tundmata muret oma pangaarve pärast. Ta elu oli rikas.

Mida paganat ta siis praegu siin teeb?

Polnud kahtlust, et Ashley Carson oli seksikas, naise kenadust suurendas veelgi see, et ta ei paistnud ise oma kütkestavusest üldse teadlik olevat. Sellegipoolest töötas Matthew pidevalt kaunite naiste seltskonnas ja suutis end vaos hoida. Ja seda teeb ta ka edaspidi, kui on oma diplomaadi ära toonud – ei, selle mahaunustamine polnud alateadlik vääratus. Matthew avas autoukse…

Ja kuulis restoranist suitsualarmi piiksumist.

Veel valjem häirekell kõlas mehe peas, kui ta sõõrmeisse jõudis suitsupahvak. Matthew vaatas parklas ringi. Ashley väike sinine sedaan oli samas paigas kui tema lahkudes.

“Ashley!” hüüdis mees, lootes, et naine on juba majast väljunud.

Vastust ei tulnud.

Matthew’ lihased tõmbusid pingule ja ta tormas veranda poole, valides samal ajal taskutelefonis hädaabinumbrit, et kutsuda tuletõrje. Ukselingist haarates tundis ta käe all kuuma metalli. Kõrvetamisest hoolimata keeras ta uksenuppu. Jumal tänatud, et Ashley polnud pärast tema lahkumist ust lukustanud. Uksekett andis Matthew’ sikutamise peale järele ja mees tormas fuajeesse.

Kuumus mattis ta enda alla, kuid vana häärberi fuajees leeke polnud.

Läbi hämara hõõguse tundus, et põleb kingitustepood ja Matthew suundus sinnapoole. Väikeses kaupluseruumis nilpsasid leegid rõivaraame. Värv mullitas ja koorus vanal puidul.

“Ashley!” hüüdis Matthew. “Ashley!”

Lõhnaõlipudelid plahvatasid. Klaasikillud langesid läbi võlvukse puitpõrandale. Tualettvesi andis tulele hoogu juurde.

Matthew liikus edasi. Põrandalauad krigisesid ja vajusid, kusagil kukkus alla krohvi. Mees mõtles tahtmatult saja seitsmekümne aasta vanuse maja tugevusele. Kui kaua on tal naise leidmiseks aega?

Nii kaua kui vaja.

Matthew’ nahkkingad ragisesid purunenud klaasil. “Ashley, vasta mulle, kurat võtku!”

Koridor oli paksu suitsu täis. Matthew tõmbus küüru ja varjas nägu käega, hüüdes naist üha uuesti.

Ja siis ta kuulis teda.

“Appi!” Miski mütsatas vastu seina. “Ma olen siin!”

Kergendus mõjus pööritavamana kui kibe suits.

“Pea vastu, Ashley, ma tulen!” röökis mees.

Löögid lakkasid. “Matthew?”

Ashley kähe hääl, mis hüüdis tema nime, tarretas mehe paigale. “Kus sa oled?”

“Siin, tualettruumis!”

Naise hääle kähedus sundis Matthew’d läbima viimased paar jalga. Uks ragises, kuid ei avanenud. Uksenupp vedeles põrandal. “Mine uksest eemale, ma tulen!”

“Olgu,” ütles Ashley vaikselt. “Ma olen eest ära.”

Matthew ajas end sirgu ja paiskus siis lämmatavasse pilve. Aega ei olnud enam. Kui tuli jõuab mööda koridori edasi, väljub see kontrolli alt.

Matthew lükkas uuesti õlaga, seekord tugevamini, kuid uks ei andnud järele. Nähtavasti oli vana puit vastupidavam kui link. Mees astus kolm sammu tagasi, et hoogu võtta.

Ja paiskus viimast korda vastu ust. Löögi jõud pani mehe värisema. Viimaks ometi andis puit järele ja uks vajus sisse.

Matthew vaatas hämaras ruumis ringi ja leidis Ashley – tänu jumalale – nurgas istumas, üleni märja teki sisse mässitud. Arukas naine.

Matthew ruttas ümber maas vedeleva ukse naise poole. Ta astus üle katkisest toolist. Ruumis valitses kohutav segadus. Nähtavasti oli Ashley püüdnud omal jõul välja pääseda. Ilmselt on selles vaoshoitud naises varjul minisõdalase vaim.

“Tänan, et sa tagasi tulid,” hingeldas Ashley ja ulatas veest tilkuva käterätiku. “Pane see näo ette.”

Väga arukas naine. Matthew mässis käteräti sallina näo ette.

Ashley ajas end köhides ja õhku ahmides püsti. Pagan. Ta peab kohe värske õhu kätte pääsema, kuid ta ei saa ju niimoodi paljajalu üle klaasikildude kõndida.

Matthew kummardus ja tõstis naise õlale. “Hoia kinni.”

“Aita meid siit välja.” Ashley sõnu lämmatas uus köhahoog.

Matthew tormas uuesti läbi kaupluse, mis meenutas nüüd rohkem põletusahju. Aplad leegid ronisid üle leti, millel olid mustaks tõmbunud kirjatarvete virnad.

Kiiremini. Ära peatu. Ära mõtle.

Üks raamaturiiul lõi kõikuma. Matthew peatus ja kummardus instinktiivselt Ashleyt kaitsma. Kõrged riiulid kukkusid kolinal põrandale, lahvatades tuleriidaks, mille sädemed kõrvetasid mehe nägu.

Läbipääs oli tõkestatud.

Matthew pigistas tekiserva. Põlev puutükk särises läbi kinga.

“Teine väljapääs on köögi kaudu,” kisendas Ashley läbi köhahoo ja tulekindla kookoni. “Vasakule.”

“Selge.” Matthew taganes ja keeras ümber nurga kitsasse koridori. Suits hõrenes nii palju, et näha läbi klaasukse sisse imbuvat valgust.

Ashley surus end mehe vastu. Matthew’d läbis meeletu kergenduslaine. Liiga suur naise pärast, keda ta vaevalt tundis.

Äkki tundus õhk väljas niisama paks ja raske kui põlevas majas.

Ashley ahmis maja taga prügikasti kõrval kopsudesse värsket õhku. Sisemuses kohus hüsteeria.

Vähemalt oli niiske õhk väljas värskem kui tema laastatud restoranis. Ja varsti tema täiesti hävinud kodus, kui tuletõrjujad kohe välja ei ilmu ega löö tagasi leeke, mis juba kahest köögiaknast välja nilpsasid.

Kaugelt kostev sireen tõi mõningast kergendust, kuid see viis mõtted teistele muredele. Kuidas tuli alguse sai? Kas süüdi oli mõni küünaldest? Kui suur hävitustöö teda ees ootab?

Matthew’ õlg surus Ashley kõhtu. Iga pikk samm kutsus esile õhuahmimise ja ebameeldiva meeldetuletuse tema vääritust asendist. “Sa võid mu nüüd maha panna.”

“Pole põhjust mind tänada,” vastas mees kähinal. “Parem kogu ennast.”

Kuidas sai mees olla paari tunni jooksul nii kangelane kui ka tundetu jobu?

Ashley hambad plagisesid. Hilinenud reaktsioon, selles polnud kahtlust. Matthew Brooks Brothersi ülikonnakuue allserva peen õmblus jõnksles naise silme ees. All möödus parkla kruusatatud pinnakate. Nüüd, kui otsene oht surnuks põleda oli möödas, torkas Ashleyle pähe peaaegu samavõrra heidutav probleem.

Varem oli ta kahetsenud, et Matthew polnud teda näinud roosast atlassist öösärgis – nüüd soovis ta, et mees näeks teda ükskõik milles muus kui selles napis pesutükis läbiligunenud teki all.

“Matthew,” piiksatas Ashley. “Ma suudan kõndida. Palun lase mind lahti.”

“Ei mingil juhul.” Matthew seadis naise kindlamini üle õla. Liigutuse peale vajus tekk kõrvale, paljastades Ashley õla. Mehe jalad ületasid kiires sörgis kitsa sillutiseriba. “Sa lähed otseteed haiglasse, kus sind läbi vaadatakse.”

“Sa ei pea mind tassima. Minuga on kõik korras.” Naist tabas kuiv köhahoog ja ta haaras mahalibiseva teki servast. “Ausõna.”

“Lisaks sellele oled sa kangekaelne.”

“Üldse mitte. Ma lihtsalt ei taha, et sa end niimoodi ära väsitaksid.” Kuigi pärast möödunud ööd teadis Ashley täpselt, kui vastupidav on mehe tahutud keha.

Naine haaras uuesti märja teki servast, kuid saavutas vastupidise tulemuse ja oleks peaaegu mehe õlalt maha libisenud.

“Lõpeta see nihelemine, Ashley.” Matthew krabas naise tagumikust.

Oh issand.

Mehe puudutus kirvendas naise pikkade punaste juuste juurteni.

Nurga tagant tormas välja kaks tuletõrjujat, kes vedasid enda järel voolikut ja tuletasid Ashleyle meelde, et tal on tõsisemaid muresid kui Matthew’ puudutuse mõju ja tema enda poolalastus. Tema restoran põles – tema äri, mille ta oli käivitanud koos kahe kasuõega ainsas kodus, mis tal kunagi oli olnud. Maja oli neile pärandanud armas “tädi” Libby, kes oli neile peavarju andnud.

Ashley tundis, kuidas pisarad teda lämmatavad, kuni teda läbistas uus köhahoog. Matthew pistis jooksu. Naine haaras mehe kuueservast.